Obsah (7)

§ 43§ 139§ 114§ 109§ 153§ 146§ 110

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Marget Henriksen Otsuse tegemise aeg ja koht 27. märts 2020.a Tallinnas Tsiviilasja number 2-19-10427 Tsiviilasi Kohi

§ 43

lg 2 alusel kostja hagi võlgniku vastu läbi vaatamata ja tühistas selles tsiviilasjas 14.07.2016.a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, so kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmise. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25.09.2018.a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-10717 maakohtu 05.06.2018.a määruse hagi tagamise abinõu tühistamist puudutavas osas ning tegi uue määruse, millega jättis kostja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi tühistamata. 2 05.11.2018.a toimunud võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtuvalt on võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeid kokku summas 3 787 995,80 eurot, sh on L esitanud pandiga tagatud nõude 1 265 605,85 eurot, kostja on esitanud pandiga tagatud nõude 1 251 618 eurot ning neli võlausaldajat on esitanud pandiga tagamata nõudeid kogusummas 1 270 772 eurot. Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati ainult Maksu- ja Tolliameti nõuet summas 21 129,39 eurot, kuid ülejäänud võlausaldajad on esitanud hagid enda nõuete tunnustamiseks, sh on hagi enda nõude tunnustamiseks esitanud L. Hageja müüs võlgniku pankrotivarasse kuulunud Kinnistu mõttelise osa 06.09.2018.a lõppenud enampakkumisel hinnaga 1 500 250 eurot. Vastavalt

§ 139

lg-le 2 loeti Kinnistu mõttelisele osale seatud hüpoteegid (sh kostja kohtulik hüpoteek) sellega lõppenuks ning need kustutati hageja avalduse alusel kinnistusraamatust 14.09.2018.a. See ei tähenda aga, et hüpoteekidel ei oleks enam õiguslikku tähendust – võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatus võlgniku pankrotimenetluses sõltub sellest, kas L ja kostja nõudeid tunnustatakse võlgniku pankrotimenetluses pandiga tagatud nõuetena. Hageja leiab, et kohtuliku hüpoteegi seadmine tuleb tunnistada kehtetuks

§ 114lg 1 p 2 alusel.

Kinnistu mõttelisele osale seati kohtulik hüpoteek kostja kasuks 14.07.2016.a ja see kanti kinnistusraamatusse 21.07.2016.a, seega pisut enam kui kuus kuud enne võlgniku ajutise halduri nimetamist 01.02.2017.a. Hageja leiab, et võlgnik oli juba hüpoteegi seadmise ajal 2016.a juulis maksejõuetu ning kostja oli sellest teadlik või vähemalt pidi sellest teadma, mistõttu on kohtulik hüpoteek tagasivõidetav

§ 114

lg 1 p 2 teise alternatiivi alusel, kuna see kahjustab võlgniku võlausaldajate huve (

§ 109lg 1).

Praegusel juhul kahjustas kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine võlgniku teiste võlausaldajate huve. Kui Müügilepingust tulenevat kostja nõuet võlgniku pankrotimenetluses tunnustatakse, kuulub see tunnustamisele ja rahuldamisele pandiga tagatud nõudena

§ 153lg 1 p 1 rahuldamisjärgus enne pandiga tagamata nõudeid.

Eeltoodu kahjustab vaieldamatult pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate huve. Võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtuvalt on

§ 153

lg 1 p 2 rahuldamisjärgus esitatud tunnustamiseks viis nõuet kogusummas 1 270 772 eurot (millest koosolekul tunnustati ühte nõuet summas 21 129,39 eurot, ülejäänud võlausaldajad on esitanud hagid enda nõuete tunnustamiseks). Kostja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi tõttu ei saa nimetatud nõudeid võlgniku pankrotivara (Kinnistu mõttelise osa müügist saadud raha) arvel isegi osaliselt rahuldada. Kui kohtulikku hüpoteeki ei oleks seatud, oleks võlgniku pankrotivara arvel võimalik vähemalt osaliselt rahuldada ka teise rahuldamisjärgu võlausaldajate nõudeid, kuna Kinnistu mõttelise osa müügist pankrotivarasse laekunud summa (1 500 250 eurot) ületab L kasuks seatud hüpoteegi summat (1 250 000 eurot). Kostja kasuks seatud kohtulik hüpoteek kahjustab ka L huve, kuigi viimase kasuks seatud hüpoteek asus järjekohas eespool kostja hüpoteegist ning tema nõue seega

§ 153lg 3 järgi rahuldamisele enne hüpoteegiga tagatud kostja nõude rahuldamist.

Esiteks - L on esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõude summas 1 265 605,85 eurot, mis ületab seda taganud hüpoteegi summat (1 250 000 eurot). Teiseks - L nõuet ei rahuldata esimeses rahuldamisjärgus mitte kogu hüpoteegisumma ulatuses, vaid sellest arvatakse maha

§ 146

lg-s 1 nimetatud väljamaksed

§ 153lg-s 2 sätestatud ulatuses.

Ulatuses, milles L nõue jääb pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise tõttu esimese järgu nõudena rahuldamata, tuleb tema nõue rahuldada koos teise rahuldamisjärgu nõuetega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-34-15 p 13). Järelikult see, kui kostja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi tõttu ei jätku pankrotivarast teise rahuldamisjärgu nõuete osaliseks rahuldamiseks, kahjustab ka L huve. Kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine tõi kaasa võlgniku kohustuste suurenemise ja kahjustas ka seetõttu võlausaldajate huve. Nimelt oli võlgnik Laenulepingu p 11.1.3 järgi kohustunud selle lepingu kehtivuse jooksul mitte pantima ega muul viisil koormama oma vara ilma L eelneva kirjaliku nõusolekuta. L käsitles kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmist eelnimetatud kohustuse rikkumisena ning esitas mh sellele rikkumisele tuginedes võlgnikule 3 26.09.2016.a leppetrahvinõude summas 29 700 eurot, mille tunnustamist nõuab L ka võlgniku pankrotimenetluses. Võlgnik oli kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal maksejõuetu. Esiteks kinnitab võlgniku maksejõuetust asjaolu, et võlgnik ei olnud tasunud kostjale Müügilepingust tulenevat võlgnevust 674 000 eurot, mille tasumise tähtaeg oli Müügilepingu p 3.4 järgi saabunud juba 10.10.2015.a, seega ca 9 kuud enne kohtuliku hüpoteegi seadmist. Kui võlgnik oleks olnud maksejõuline, oleks ta kõnealuse võlgnevuse kostjale kindlasti tasunud, kuna Müügilepingu p 3.6 järgi pidi võlgnik maksma kostjale võlgnetavalt summalt viivist 0,1 % päevas, so 36,5 % aastas. Teiseks olid kohtuliku hüpoteegi seadmise ajaks muutunud sissenõutavaks ka võlgniku kohustused L ees. Laenulepingu juurde 12.04.2016.a sõlmitud muudatusega sätestatud laenu tagastamise tähtaeg 05.07.2016.a oli möödunud ning võlgnik saavutas L-ga kokkuleppe selle veelkordseks pikendamiseks alles 22.07.2016.a, so pärast kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmist. Samuti tõendab võlgniku maksejõuetust tema 2015. majandusaasta aruanne, mille võlgniku juhatuse liige kinnitas 27.06.2016.a. Aruandest nähtuvad järgmised asjaolud: (

1. i)aruande kohaselt oli võlgniku omakapital 31.12.2015.a seisuga küll 487 272 eurot, kuid seejuures ei olnud teadmata põhjusel arvestatud Müügilepingu p-st 3.4 tulenevat kohustust kostja ees summas 674 000 eurot (millele lisandusid veel viivised Müügilepingu p 3.6 alusel 0,1 % päevas). Kui arvestada eelnimetatud kohustusi kostja ees, oli võlgniku omakapital 31.12.2015.a seisuga tegelikult negatiivne (viivisekohustust arvestamata - 186 728 eurot); (
2. ii)kõik võlgniku kohustused (koos kohustusega kostja ees kokku vähemalt 1 664 000 eurot) olid lühiajalised, samal ajal kui käibevara oli võlgnikul 31.12.2015.a seisuga kokku 68 613 eurot, sellest raha vaid 1 320 eurot; (iii) võlgniku igapäevasest majandustegevusest ei tekkinud muid rahalisi vahendeid peale Kinnistu üürileandmisest saadava üüritulu (2015.a 133 033 eurot). Selle arvel täitis võlgnik jooksvalt Laenulepingust tulenevaid kohustusi L ees, nt 2015.a aruandest nähtuvalt tasus võlgnik laenu tagasimaksetena ja intressidena L-le aasta jooksul kokku 107 751 eurot. Kuna muud vara peale Kinnistu mõttelise osa võlgnikul ei olnud ning Kinnistust saadava üüritulu olulist suurenemist ei olnud ette näha, oli ilmselge, et võlgnik ei suuda teenida enda igapäevasest majandustegevusest tulu sellisel määral, et täita Müügilepingu p-st 3.4 tulenevad kohustused kostja ees. Seda isegi juhul, kui võlgnikul õnnestub saavutada L-ga kokkulepe Laenulepingu veelkordse pikendamise kohta. Võlgniku maksejõuetust kinnitab ka kostja 12.07.2016.a hagiavalduses ja 03.11.2016.a pankrotiavalduses viidatud asjaolu, et võlgnikul oli kogu tema tegevuse ajal (alates 2013.a. detsembrist) olnud kõikidel kuudel maksuvõlgnevusi, mille suurus ületas mõnedel hetkedel 15 000 eurot ning mille suuruseks 01.07.2016.a seisuga oli 10 184 eurot. Seega olid võlgnikul pidevad makseraskused alates tema majandustegevuse alustamisest. Hageja arvates on ilmne, et kostja oli kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal võlgniku maksejõuetusest teadlik. See järeldub juba asjaolust, et võlgnik ei olnud tasunud kostjale Lepingu järgi võlgnetavat 674 000 eurot enam kui 9 kuu jooksul pärast võlgnevuse sissenõutavaks muutumist. Kostjal ei olnud põhjust arvata, et võlgnikul on piisavalt vahendeid eelnimetatud võlgnevuse tasumiseks, kuid võlgnik ei tasu seda mingitel muudel põhjustel. Teiseks kinnitab kostja teadmist võlgniku maksejõuetusest hagi tagamise taotluse esitamine tsiviilasjas nr 2-1610717 ning vastava taotluse põhjendused. Nendest nähtuvalt oli kostja teadlik, et võlgnikul oli alates tema tegevuse alustamisest olnud pidevalt maksuvõlgnevused, et võlgniku omakapital oli tegelikult negatiivne, et võlgnik peab hüpoteegiga tagatud kohustused L ees tasuma 2015.a jooksul, et võlgnikul puuduvad käibevahendid ja muu likviidne vara ning et tema iga-aastane müügitulu oli vaid ca 130 000 eurot. Nendele asjaoludele tuginedes väljendas kostja veendumust, et võlgnik on suuteline oma majandustegevust jätkama üksnes täiendava kapitali kaasamise korral. Kuna kostja hagiavaldusele oli lisatud ka võlgniku 2015.a majandusaasta aruanne, ei saa 4 olla vaidlust, et kostja oli nimetatud aruandega tutvunud ja teadlik kõikidest selles kajastatud asjaoludest, sh võlgniku kohustustest. 29. 03.11.2016.a pankrotiavaldusest nähtub samuti kostja seisukoht, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Kostja märkis pankrotiavalduses, et võlgnikul ei ole perspektiivset majandustegevust, mille arvel tulu teenida, kuivõrd Kinnistu majandamine oli kahjumlik tegevus, millest võlgnik tulu ei teeni ning muud tegevust ja vara võlgnikul ei ole. Seejuures tugines kostja võlgniku maksejõuetuse põhistamisel endiselt ka kõigile nendele asjaoludele, millele oli tuginenud tsiviilasjas nr 2-16-10717, taotledes hagi tagamiseks enda kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmist. Taotledes pankrotiavalduses võlgnikule kuulunud Kinnistu mõttelise osa enampakkumise peatamist viitas kostja seejuures ka sellele, et võlgnikul on lisaks kostjale ja L-le ka teisi võlausaldajaid.

§ 114

lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise tagasivõitmine välistatud, kui tagatis anti laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma. Praegusel juhul ei seatud kohtulikku hüpoteeki kostja kasuks laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ning võlgnik ei saanud pärast kohtuliku hüpoteegi seadmist enda käsutusse tagatise väärtusele vastavat rahasummat. Kohtulik hüpoteek seati kostja kasuks 10.10.2013.a (so ca 2 aastat ja 9 kuud varem) sõlmitud Müügilepingust tuleneva võlgnevuse täitmise tagamiseks, mille tasumise tähtaeg oli saabunud 10.10.2015.a (ca 9 kuud enne kohtuliku hüpoteegi seadmist). Seejuures ei pannud Müügileping võlgnikule kohustust mistahes tagatiste seadmiseks kostja kasuks Müügilepingu p-s 3.4 sätestatud müügihinna osa tasumise tagamiseks. Hageja leiab, et alternatiivselt on kohtulik hüpoteek tagasivõidetav

§ 110lg 1 p 2 alusel.

Vaidlust ei saa olla selles, et kostja kasuks seati kohtulik hüpoteek ühe aasta jooksul enne võlgniku ajutise halduri nimetamist. Samuti on hageja põhjendanud, et kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine kahjustas võlgniku võlausaldajate huve. Lisaks oli kostja teadlik või vähemalt pidi olema teadlik sellest, et tema kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine kahjustab teiste võlausaldajate huve. Kostja oli teadlik võlgniku maksejõuetusest. Samuti oli kostja vaieldamatult teadlik võlgniku kohustustest teiste võlausaldajate ees (sh kohustustest L ees, maksukohustustest ning muudest võlgniku 2015.a majandusaasta aruandes kajastatud kohustustest) ning avaldas nii 12.07.2016.a hagiavalduses kui 03.11.2016.a pankrotiavalduses korduvalt, et võlausaldajate nõuete rahuldamine on võimalik üksnes Kinnistu mõttelise osa arvel, kuna muud vara võlgnikul ei ole. Nendel asjaoludel pidi kostjale olema arusaadav, et tema kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine kahjustab teiste (hüpoteegiga tagamata nõuetega) võlausaldajate huve. Hageja palub tunnistada kehtetuks OÜ BEST IDEA kasuks kohtuliku hüpoteegi (hüpoteegisumma 1 106 034 eurot) seadmine xxxx / xxxx asuva kinnistu (registriosa nr xxxx) xxxx suurusele mõttelisele osale ja jätta kõik menetluskulud OÜ BEST IDEA kanda ning mõista OÜ-lt BEST IDEA välja hageja menetluskulud vastavalt esitatavale menetluskulude nimekirjale. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et kohtuliku hüpoteegi seadmist ei saa tunnistada kehtetuks

§ 114

lg 1 p 2 alusel.

§ 114

lg 1 p 2 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Kostja leiab, et teise alternatiivi järgi ei ole tagatise andmine tagasivõidetav ka siis, kui tagatis oli antud rohkem kui kuus kuud enne võlgniku ajutise halduri nimetamist. 5 Antud juhul puudub vaidlus selle üle, et tagatis seati kohtumääruse alusel rohkem kui kuus kuud enne ajutise halduri nimetamist. Kinnistu mõttelisele osale seati kohtulik hüpoteek kostja kasuks 14. juuli 2016. a määrusega ja see kanti kinnistusraamatusse 21. juulil 2016. a. Ajutine haldur nimetati võlgnikule 01. veebruar 2017. a. Seega ei ole ilmselgelt

§ 114

lg 1 p 2 esimene ja primaarne eeldus täidetud ja hagi tuleb ainuüksi seetõttu jätta rahuldamata. Kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal ei olnud hageja maksejõuetu ning isegi kui oleks olnud, ei teadnud ega pidanudki kostja seda teadma. Hageja ei ole vastupidist isegi põhistanud, ammugi tõendanud. Kui kohus nõustub hageja käsitlusega, mille kohaselt teise alternatiivi järgi on tagatise andmine tagasivõidetav ka siis, kui tagatis oli antud rohkem kui kuus kuud enne võlgniku ajutise halduri nimetamist leiab kostja, et

§ 114lg 1 p 2 teise alternatiivi eeldused pole ka sellisel juhul täidetud.

Hageja on asunud seisukohale, et võlgnik oli juba oluliselt varem kui hüpoteegi seadmise ajal 2016. a juulis maksejõuetu ning kostja oli sellest teadlik või vähemalt pidi sellest teadma. Seetõttu on hageja arvates kohtulik hüpoteek tagasivõidetav

§ 114

lg 1 p 2 teise alternatiivi alusel, kuna see kahjustab võlgniku võlausaldajate huve

§ 109

lg 1 mõttes (

§ 109

lg 1 järgi tunnistab kohus tagasivõitmisel

§-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve). Kostja antud väitega ei nõustu. Esiteks ei olnud võlgnik tagatise andmise ajal maksejõuetu, teiseks isegi kui oleks olnud, ei teadnud tagatise saaja ehk kostja sellest ega pidanudki teadma ja kolmandaks – tagatise seadmine kohtu poolt ei kahjustanud ühegi võlausaldaja huve. Võlgnik ei olnud kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal maksejõuetu. Hageja on püüdnud põhistada väiteid hageja maksejõuetuses järgenvalt:

1. a)Võlgnik ei ole tasunud kostjale 674 000 eurot ehk võlgniku poolt soetatud ja pankrotimenetluse raames müüdud kinnisasja ostuhinna teist osamakset;
2. b)Võlgnik saavutas L-ga kokkuleppe laenulepingu tähtaja pikendamiseks 22.07.2016.a ehk pärast kohtuliku hüpoteegi seadmist;
3. c)Kui arvestada 2015.a majandusaasta aruandes kajastamata kohustust kostja ees oleks 31.12.2015.a seisuga hageja omakapital negatiivne;
4. d)Võlgniku kohustused olid lühiajalised, kuid 31.12.2015.a seisuga oli võlgnikul käibevahendeid 68 613 eurot;
5. e)Võlgniku maksejõuetust kinnitab kostja poolt tsiviilasjas nr 2-16-10717 esitatud hagi tagamise avaldus. Hageja ehk võlgnik ise on veel ka oluliselt pärast kohtuliku hüpoteegi seadmist väitnud tõsikindlalt, et ta ei ole maksejõuetu. Nüüd aga väidab seesama võlgnik, et oli tegelikult juba 2015.a lõpuks püsivalt maksejõuetu ja viivitas seega ka teadlikult pankrotiavalduse esitamisega, rikkudes seejuures sellisel juhul ka juhatuse liikme kohustust esitada pankrotiavaldus? Hageja ehk võlgnik on varasemalt ka ise tsiviilasjades nr 2-1610717 ja 2-16-16617 olnud tõsikindlal veendumusel, et võlgnik ei olnud tagatise andmise ajal maksejõuetu ning pankroti välja kuulutamiseks puudus hageja arvates varasemalt üldse mistahes alus. Hageja leiab nagu kinnitaks võlgniku maksejõuetust asjaolu, et võlgnik ei olnud tasunud kostjale Müügilepingust tulenevat võlgnevust 674 000 eurot, mille tasumise tähtaeg oli müügilepingu p 3.4 järgi saabunud juba 10.10.2015.a, ehk ca 9 kuud enne kohtuliku hüpoteegi seadmist. Antud asjaolu ei tõenda seda, et võlgnik oleks tagatise andmise ajal olnud maksejõuetu, vaid pelgalt seda, et võlgnik ei täitnud enda kohustust kostja ees. Veelgi enam – hageja ei teadnud ega pidanudki teadma seda, kas lisaks kohustustele kostja ees on hagejal veel kohustusi. Tulenevalt sellest, et võlgnik ei täitnud enda kohustust, esitaski kostja vastava hagiavalduse 12. juulil 2016. a Harju Maakohtule (tsiviilasi nr 2-16-10717). Kui kostja teadnuks, et hageja on juba tol ajal maksejõuetu, oleks esitatud pankrotihoiatus ning seejärel avaldus. Nagu nähtub ka kostja poolt esitatud 6 pankrotiavaldusest sai kostja hageja võimalikust maksejõuetusest teada alles seejärel, kui AS L algatas 2016.a hilissügisel täitemenetluse. Enne seda ei teadnud ega saanudki kostja teada seda, millised kohustused hagejal veel on, millal need sissenõutavaks muutuvad, kas hageja neid täita suudab jne. Teiseks on hageja välja toonud, et kohtuliku hüpoteegi seadmise ajaks olid väidetavalt sissenõutavaks muutunud võlgniku kohustused L ees. Antud asjaolu ei olnud ega saanudki olla kostjale teada, kuivõrd 2015. a majandusaasta aruande kohaselt oli võlgnik kohustatud hüpoteeklaenu summas 990 000 eurot ja lisanduvad intressid pangale tagasi maksma 2016. a jooksul. Seega saanuks kostja lähtuda üksnes majandusaasta aruandest ning kostjale ei olnud teada, millal ja mis summas on võlgnik kohustatud oma kohustused AS L ees täitma. Selles ei saa olla ka mistahes kahtlust, kuivõrd tegemist on pangasaladusega ning hageja ise ega ka keegi kolmas isik kostjale sellist teavet ei avaldanud ega saanudki avaldada. Kostja sai alles oluliselt pärast hagiavalduse menetlusse võtmist ning hagi tagamist teada 2016.a hilissügisel, et AS L avalduse alusel algatati täitemenetlus võlgniku suhtes ning, et kinnistu arestiti. Teisisõnu sai kostja sel ajal teada, et võlgnik ei suuda või ei soovi ka panga ees oma kohustui täita – varasemalt mistahes osundust selle kohta ei olnud. Kolmandaks on hageja viidanud, et võlgniku maksejõuetust tõendab tema 2015. a majandusaasta aruanne. Asjaolu, et aruandes ei olnud teadmata põhjusel arvestatud Müügilepingu p-st 3.4 tulenevat kohustust kostja ees summas 674 000 eurot ei kinnitanud nagu ka ülal märgitud toona mingilgi viisil, et hageja on püsivalt maksejõuetu. Tõepoolest kostjal oli piisavalt põhjust karta seda, et hageja ennast varatuks muudab (võõrandab Kinnisasja), kuid seda kas hageja on maksevõimetu ja kas see on püsiv, ei saanud ega pidanudki ükski mõistlik isik olemasoleva info pinnalt „arvama“. Hageja ei tugine mitte kõnesolevast aruandest nähtuvatele andmetele, vaid tema enda poolt konstrueeritud tuletistele. Rahavoolist ega ka bilansilist maksejõuetust ainuüksi aruande pinnalt ilma muude teadmisteta tuvastada ei saanud, seega polnud kostjal vastupidiselt hageja väidetele enne 2016.a hilissügist mistahes alust olemasoleva info pinnalt eeldada, et hageja on püsivalt maksejõuetu. Liiatigi ei saanud ju tol ajal ka kuidagi välistada seda, et hageja täidab panga ees kohustused ning kostja ees on võimalik kohustused täita kinnisasja müügist saadava tulemi arvelt. Seega ei onud hageja maksejõuetu ning kostja ei saanud ega pidanudki seda tol ajal teadma. Neljandaks hageja on viidanud, et maksejõuetust kinnitab ka asjaolu, et võlgnikul olid pidavad makseraskused alates tema majandustegevuse alustamisest. Kostja antud väitega ei nõustu ning juhib tähelepanu, et sõna makseraskus ei ole sünonüüm (püsiva) maksejõuetusega. Tegemist on erinevate olukordade ja mõistetega ning ka selle info pinnalt ei saanud ega eeldanudki kostja, et hageja oli juba 2016.a juulis püsivalt maksejõuetu. Liiatigi jooksvad maksuvõlad ei kinnita otseselt ei lühiajalist ega ka püsivat maksejõuetust – vastasel juhul oleks hageja käsitluse kohaselt valdav enamus Eetsi äriühinguid pankrotiolukorras. Seega eeltoodut kokkuvõttes ei olnud hageja kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal maksejõuetu ning isegi kui olnuks, ei saanud ega pidanudki kostja seda teadma. Lisaks eeltoodule ei nõustu kostja ka hageja seisukohaga justkui oleks ilmne, et kostja oli kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal võlgniku maksejõuetusest teadlik ja ainus seletus kohustuse täitmata jätmiseks olnuks maksejõuetus. Ei ole saladus ja ilmselt pole mõtet ka hagejal vaielda selle üle, et võlgniku tegelik kasusaaja oli ja on O. K. (seda on viimane ise möönnud ts asjas nr 2-16-10717 tunnistajana antud ütlustes). Kostja seadusliku esindaja M. V.i ning O. K. vahelised senised head suhted halvenesid jäädavalt tulenevalt O. K põhimõttelisest soovimatusest oma kohustusi täita, mistõttu on algatatud mitmeid tsiviilasja O. K ja temaga seotud isikute vastu. Sarnaselt antud mustrile arvas ka kostja seaduslik esindaja, et kohustus on täitmata kuna võlgnik lihtsalt ei soovi seda täita. Seega on hageja väide selgelt otsitud ja tõendamata – kohustuse täitmata jätmine ei viidanud mingilgi viisil hageja püsivale maksejõuetusele. 7 Hageja on märkinud, et võlgniku maksejõuetusest kinnitab hagi tagamise taotluse esitamine tsiviilasjas nr 2-16-10717 ja pankrotiavalduse esitamine ning, et kostja pidi 2015. a majandusaasta aruande pinnalt järeldama võlgniku maksejõuetust. Mõlemad väited on otsitud, ebaõiged ja tõendamata. Seejuures pankrotiavalduse esitamine on oluliselt hilisem sündmus kui kohtuliku hüpoteegi seadmine ning see ei saa seetõttu omada mistahes tähtsust antud asja lahendamisel. Hageja eksitab selgelt kohut – kostja ei teadnud ega ka avaldanud toona 2016.a juulis tagamise taotluse põhjendustes, et hageja oleks püsivalt maksejõuetu. Peamine alus tagamise taotlemiseks oli siiski asjaolu, et kostja oleks saanud hõlpsasti kinnisasja võõrandada, millega lõppenuks ka sisuline majandustegevus ning muu vara puudumise tõttu oleks hageja nõude rahuldamine osutunud ilmselt oluliselt raskendatuks. Need asjaolud olid objektiivsed alused tagamise taotlemiseks (NB mitte maksejõuetusmenetluse algatamiseks), kuid ei kinnitanud ja kostja ka ei avaldanud seetõttu, et hageja oleks maksejõuetu, ei püsivalt ega ka ajutiselt. Nagu märgitud ja nähtub ka pankrotiavalduse esitamise ajast, oli oluliseks muutuseks AS L poolt täitemenetluse algatamine 2016.a hilissügisel – enne seda ei teadnud ega saanudki kostja teada, Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et kohtulik hüpoteek kahjustab teiste võlausaldajate huve. Antud kaasuses on tegemist olukorraga, kus potentsiaalsest huvide kahjustamisest saaks rääkida vaid F OÜ, I OÜ ja L OÜ puhul, kes on kõik võlgniku ja O. Kga seotud isikud ja viimase kontrolli all. Nimetatud isikute „nõuded“ on vaidlustanud nii haldur, AS L kui ka kostja. Üks vaidlustatud nõue on O. K isiklikust käendusest tulenev tingimuslik nõue, teine väidetavalt O. K ning võlgniku vahel sõlmitud „käendamise tasu kokkuleppest“ tulenev nõue ja kolmas ning neljas O. K poolt väidetavalt hagejale antud laenulepingust tulenev nõue. Kõik need nõuded on erinevates nõude tunnustamise menetluse faasides ning nii haldur, AS L kui ka kostja on nendes menetlustes selgelt tõendanud, et kõik 3 „võlausaldajat“ on „nõuded“ omandanud O. K käest „loovutuse“ teel ja tegemist on kunstlikult genereeritud nõuetega, mille ainsaks eesmärgiks oli võlgniku pankrotimenetluses kontrolli haaramine ning antud nõuded tekkisid huvipakkuval kombel alles pärast võlgniku pankrotimenetluses pankroti välja kuulutamist ja vastava määruse jõustumist. Haldurile ajutise aruande koostamise käigus millegipärast nt „käendamise tasu kokkulepet“ esitatud ei ole. Arvestades asjaolu, et sisuliselt kõik teised võlausaldajad (peale kostja enda, AS L ja Maksu- ja Tolliameti) on võlgnikuga seotud äriühingud (L OÜ, I OÜ ja F OÜ), siis kohtuliku hüpoteegi kehtetuks tunnistamise korral oleks sellest peamine kasusaaja O. K., kelle huvides ja kelle mahitusel ja survel on antud kohtuasi algatatud. Kuivõrd kellegi huve ei kahjusta a priori kohtu poolt objektiivsetel kaalutlustel kohaldatud hagi tagamise abinõu, siis seda enam ei saa ka kahjustada võlgniku endise tegeliku kasusaajaga seotud „võlausaldajate“ (ega saaks ka kahjustada ühegi tegeliku ja reaalse nõudega võlausaldaja) huve. Pea iga tehingu puhul saab öelda, et tegemist on mingil määral võlausaldajate kahjustamisega. Antud juhul aga ei ole kostja ega ka võlgnik teinud mistahes tehinguid, vaid notariaalsest ostu-müügi lepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse sissenõudmise käigus on seatud kohtulik hüpoteek. Kostja ei saanud sellise tagatise puhul mitte kellegagi mitte milleski kokku leppida ja kellegi huve kahjustada ega sellest isegi mõelda. Kohtulik hüpoteek ei ole alternatiivselt tagasivõidetav

§ 110lg 1 p 2 alusel.

Hageja on asunud seisukohale, et tagatise andmise saab võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu tunnistada kehtetuks ka

§ 110

lg 1 alusel.

§ 110

lg 1 p 2 kohaselt, kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Antud juhul ei ole tegemist tehinguga, vaid hageja taotleb kohtuliku hüpoteegi tühistamist, mis juba iseenesest välistab

§ 110

lg 2 kohaldamise, kuivõrd antud õigusnorm eeldab primaarse eeldusena, et võlgnik oleks teinud tehingu. Kuivõrd võlgnik ehk hageja ei ole teinud mistahes tehingut, ei saa ka rääkida

§ 110lg 2 kohaldamisest.

Lisaks eeltoodule isegi kui tegemist oleks tehinguga, 8 ei kahjusta vastavalt ülal toodule kohtulik hüpoteek ühegi võlausaldaja huve. Isegi kui eeltoodut eirata ja lähtuda eeldusest, et mõne võlausaldaja huve võiks olla kahjustatud, ei teadnud kostja ega pidanudki teadma, et kohtuliku hüpoteegi seadmisega kahjustatakse võlausaldajate huve. Ei saa mitte kuidagi eeldada, et kostjal saanuks üldse olla teadmine hageja maksejõuetusest kohtuliku hüpoteegi taotlemise ajal või veel vähem, et kostjal või mistahes muul kolmandal isikul olnuks kuidagi võimalik teadlikult kahjustada võlausaldajate huve. Kokkuvõttes on hagi täielikult perspektiivitu ja tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ning poolte poolt menetluse käigus esitatud tõenditega ja kuulanud ära pooled, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks:  Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (edaspidi: võlgnik) ja AS L sõlmisid 05.09.2013.a laenulepingu nr xxxx (edaspidi: Laenuleping), mille kohaselt andis AS L võlgnikule laenu 990 000 eurot intressiga Euribor + 7,5% aastas. Laenulepingu p 6.1 järgi oli esialgne laenu tagastamise tähtaeg 05.09.2015.a, mida hiljem korduvalt pikendati, kusjuures 12.04.2016.a muudatusega pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 05.07.2016.a ning 22.07.2016.a muudatusega kuni 05.10.2016.a (tlk 8-22).  Võlgnik ja OÜ BEST IDEA (kostja) sõlmisid 10.10.2013.a lepingu (Müügileping), mille kohaselt müüs kostja võlgnikule xxxx suuruse mõttelise osa xxxx / xxxx asuvast kinnistust (registriosa nr xxxx, edaspidi: Kinnistu). Müügilepingu p 3.2 järgi kohustus võlgnik tasuma Kinnistu mõttelise osa eest kostjale kokku 1 664 000 eurot, kusjuures ostuhinna teine osamakse summas 674 000 eurot tuli Müügilepingu p 3.4 järgi tasuda kostjale hiljemalt 2 aasta jooksul arvates lepingu sõlmimisest, s.o hiljemalt 10.10.2015.a (tlk 23-31).  Võlgnik ei täitnud Müügilepingu p-s 3.4 sätestatud kohustust ja kostja 12.07.2016.a võlgniku vastu hagi sellest tuleneva põhivõla 674 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 186 024 eurot ja tulevase viivise väljamõistmiseks, mida menetles Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-16-10717 (tlk 32-36).  Harju Maakohtu 14.07.2016.a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-10717 seati võlgnikule kuulunud mõttelisele osale Kinnistust kostja kasuks kohtulik hüpoteek summas 1 106 034 eurot. Kohtulik hüpoteek kanti kinnistusraamatusse 21.07.2016.a teisele järjekohale, kuna esimesel järjekohal oli AS L kasuks seatud hüpoteek summas 1 250 000 eurot (tlk 37-44).  AS L käsitles kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmist Laenulepingu tingimuste rikkumisena ja esitas võlgniku vastu leppetrahvinõude summas 29 700 eurot. (tlk 45)Pärast laenu tagastamise tähtaja (05.10.2016.a) saabumist esitas L võlgniku suhtes ka täitmisavalduse Laenulepingust tuleneva võlgnevuse sundtäitmiseks hüpoteegiga koormatud Kinnistu mõttelise osa arvel.  03.11.2016.a esitas kostja Harju Maakohtule avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks, tuginedes Müügilepingust tulenevale nõudele summas 936 186 eurot 9 (Müügilepingu p-st 3.4 tulenev põhivõlg 674 000 eurot ja viivis 389 päeva eest summas 262 186 eurot). Ühtlasi taotles kostja tsiviilasjas nr 2-16-10717 hagi tagamise abinõuna seatud kohtuliku hüpoteegi püsimajäämist.  Harju Maakohus nimetas 01.02.2017.a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-16617 võlgniku ajutise pankrotihalduri ning kuulutas 07.04.2017.a määrusega samas tsiviilasjas välja võlgniku pankroti (tlk 51-59).  Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20.06.2017.a määrusega 07.04.2017.a pankrotimääruse ning saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Harju Maakohus kuulutas 14.02.2018.a määrusega uuesti välja võlgniku pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Veli Kraavi (tlk 60-64).  Tulenevalt võlgniku pankroti väljakuulutamisest jättis Harju Maakohus 05.06.2018.a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-10717

§ 43

lg 2 alusel kostja hagi võlgniku vastu läbi vaatamata ja tühistas selles tsiviilasjas 14.07.2016.a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, so kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmise. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25.09.2018.a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-10717 maakohtu 05.06.2018.a määruse hagi tagamise abinõu tühistamist puudutavas osas ning tegi uue määruse, millega jättis kostja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi tühistamata (tlk 65-66).  05.11.2018.a toimunud võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtuvalt on võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeid kokku summas 3 787 995,80 eurot, sh on L esitanud pandiga tagatud nõude 1 265 605,85 eurot, kostja on esitanud pandiga tagatud nõude 1 251 618 eurot ning neli võlausaldajat on esitanud pandiga tagamata nõudeid kogusummas 1 270 772 eurot. Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati ainult Maksu- ja Tolliameti nõuet summas 21 129,39 eurot, kuid ülejäänud võlausaldajad on esitanud hagid enda nõuete tunnustamiseks, sh on hagi enda nõude tunnustamiseks esitanud AS L (tlk 67-71).  Hageja müüs võlgniku pankrotivarasse kuulunud Kinnistu mõttelise osa 06.09.2018.a lõppenud enampakkumisel hinnaga 1 500 250 eurot. Vastavalt

§ 139

lg-le 2 loeti Kinnistu mõttelisele osale seatud hüpoteegid (sh kostja kohtulik hüpoteek) sellega lõppenuks ning need kustutati hageja avalduse alusel kinnistusraamatust 14.09.2018.a.  Võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatus võlgniku pankrotimenetluses sõltub sellest, kas AS L ja kostja nõudeid tunnustatakse võlgniku pankrotimenetluses pandiga tagatud nõuetena. Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) on esitanud kohtule hagi tunnistada kehtetuks OÜ Best Idea kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine xxxx, xxxx asuva kinnistu (registriosa nr xxxx) xxxx suurusele mõttelisele osale. Hageja leiab, et kostja kasuks xxxx, xxxx asuva kinnistu (registriosa nr xxxx) xxxx suurusele mõttelisele osale seatud kohtulik hüpoteek kahjustab võlausaldajate huve ja see tuleb tunnistada kehtetuks

§ 114

lg 1 p 2 alusel või alternatiivselt

§ 110

lg 1 p alusel.

§ 109

lg 1 sätestab, et tagasivõitmisel tunnistab kohus sama seaduse §-des 110– 114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Võlgniku tehinguks eeltoodu tähenduses loetakse ka eseme käsutamist täitemenetluses (

§ 109lg 3).

Tagasivõitmise üldiseks eelduseks on

§ 109lg 1 järgi võlausaldajate huvide kahjustamine.

Riigikohus on oma praktikas läbivalt selgitanud, et võlausaldajate huvide kahjustamine on esmane tuvastamist vajav eeldus tehingu või toimingu kehtetuks tunnistamisel nii

§ 110kui § 114 alusel.

Riigikohtu praktika kohaselt on võlausaldajate huvide kahjustamisega

§ 109

lg 1 mõttes tegemist juhul, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on 10 kahjustatud ning seda sõltumata nõude rahuldamisjärgust, samuti kui tehing toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise, mistõttu ei oma tähtsust konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise hetkel (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-87-08 p 11 ja 32-1-149-13 p 40). Seega tuleb kohtul kõigepealt tuvastada kas vaidlusaluse kohtuliku hüpoteegiga kahjustatakse võlausaldajate huve. Riigikohus on

1. veebruari 2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-143-10 punktis 17 leidnud, et kohtuliku hüpoteegi võib kohus seada TsMS § 378 lg 1 ja AÕS § 363 lg 1 alusel kostja kinnisasjale hagi tagamiseks. Kohtuliku hüpoteegiga on AÕS § 363 lg 2 järgi tagatud kohtulahendi alusel rahuldatud nõue. See annab hagi tagamist taotlenud isikule TsMS § 388 lg 1 järgi asja koormavate teiste õiguste suhtes üldiselt samasugused õigused nagu hüpoteek hüpoteegipidajale. Sama tuleneb AÕS §-st
2. Kohtulik hüpoteek annab ka pankrotimenetluses põhimõtteliselt samasugused õigused nagu hüpoteek hüpoteegipidajale. Viidatud lahendi punktis 21 on Riigikohus leidnud, et kohtuliku hüpoteegiga on tagatud pankrotimenetluses (olgu kohtuväliselt või hilisemas kohtumenetluses) tunnustatud nõue. Seega kui võlgniku ja kostja vahel sõlmitud müügilepingust tulenevat kostja nõuet võlgniku pankrotimenetluses tunnustatakse kuulub see rahuldamisele pandiga tagatud nõudena

§ 153lg 1 p 1 rahuldamisjärgus enne pandiga tagamata nõudeid.

Kohtule esitatud 05.11.2018 toimunud võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtuvalt on

§ 153

lg 1 p 2 rahuldamisjärgus esitatud tunnustamiseks viis nõuet kogusummas 1 270 772 eurot (I kd lk 67-70). Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati ühte nõuet summas 21 129,39 ja vaidlust pole selle üle, et ülejäänud võlausaldajad on esitanud hagid enda nõuete tunnustamiseks. Kostja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi tõttu ei saa nimetatud nõudeid võlgniku pankrotivara (Kinnistu mõttelise osa müügist saadud raha) arvel isegi osaliselt rahuldada. Kohus leiab, et kui kohtulikku hüpoteeki ei oleks seatud, oleks võlgniku pankrotivara arvel võimalik vähemalt osaliselt rahuldada ka teise rahuldamisjärgu võlausaldajate nõudeid, kuna Kinnistu mõttelise osa müügist pankrotivarasse laekunud summa (1 500 250 eurot) ületab AS L kasuks seatud hüpoteegi summat (1 250 000 eurot). Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja kastuks seatud kohtulik hüpoteek kahjustab pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate huve. Lisaks sellele kohtu hinnangul kostja kasuks seatud kohtulik hüpoteek kahjustab ka AS L huve, kuigi viimase kasuks seatud hüpoteek asus järjekohas eespool kostja hüpoteegist ning tema nõue kuulub seega

§ 153lg 3 järgi rahuldamisele enne hüpoteegiga tagatud kostja nõude rahuldamist.

Vaidlust pole selle üle, et AS L on esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõude summas 1 265 605,85 eurot, mis ületab seda taganud hüpoteegi summat (1 250 000 eurot). AS L nõuet ei rahuldata esimeses rahuldamisjärgus mitte kogu hüpoteegisumma ulatuses, vaid sellest arvatakse maha

§ 146

lg-s 1 nimetatud väljamaksed

§ 153lg-s 2 sätestatud ulatuses.

Ulatuses, milles AS L nõue jääb pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise tõttu esimese järgu nõudena rahuldamata, tuleb tema nõue rahuldada koos teise rahuldamisjärgu nõuetega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-34-15 p 13). Järelikult see, kui kostja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi tõttu ei jätku pankrotivarast teise rahuldamisjärgu nõuete osaliseks rahuldamiseks, kahjustab ka AS L huve. Kohus nõustub hagejaga, et kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine tõi kaasa võlgniku kohustuste suurenemise ja kahjustas ka seetõttu võlausaldajate huve. Kohus tuvastab, et võlgniku ja AS L vahel sõlmitud Laenulepingu p 11.1.3 järgi oli võlgnik kohustunud selle lepingu kehtivuse jooksul mitte pantima ega muul viisil koormama oma vara ilma AS L eelneva kirjaliku nõusolekuta (tlk 8-12). AS L käsitles kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmist eelnimetatud kohustuse rikkumisena ning esitas mh sellele rikkumisele tuginedes võlgnikule 26.09.2016.a leppetrahvinõude summas 29 700 eurot, mille tunnustamist nõuab AS L ka võlgniku pankrotimenetluses (tlk 45, 67-70). Seega kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine tõi kaasa võlgniku kohustuste suurenemise ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. 11 Seega on käesoleval juhul kohtuliku hüpoteegi tagasivõitmise

§ 109lg 1 sätestatud võlausaldajate huvide kahjustamine eeldus täidetud.

Hageja on hagi esitanud alternatiivselt nii

§ 114

lg 1 p 2 kui

§ 110lg 1 p alusel.

Tagatise andmise tagasivõitmise eeldused on sätestatud

§-s 114, mistõttu kohus kontrollib kõigepealt nende eelduste täitmise olemasolu. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et võlgnikule kuulunud Kinnistu mõttelisele osale seati kostja kasuks kohtulik hüpoteek hagi tagamise määruse alusel. Riigikohus on leidnud, et kui kohtulik hüpoteek on seatud vahetult enne pankrotimenetlust hüpoteegiga tagatud nõuet omavat võlausaldajat ebaõiglaselt eelistades, saab kohtuliku hüpoteegi

§ 114

järgi tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada, kuivõrd hagi tagamise korras eseme käsutamine on võrdsustatav eseme käsutamisega täitemenetluses ja seega tagasivõidetav

§ 109lg-st 3 tulenevalt (Riigikohtu 9.

veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-10 p 20).

§ 114

lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks tunnistamise eelduseks, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning täiendavateks alternatiivseteks eeldusteks on, et pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud või võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Hageja on viidates Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-87-08 punktile 12 leidnud, et

§ 114

lg 1 p 2 teise alternatiivi järgi on tagatise andmine tagasivõidetav ka siis, kui tagatis anti oli antud rohkem kui kuus kuud enne halduri nimetamist. Hageja leiab, et võlgnik oli juba hüpoteegi seadmise ajal 2016.a juulis maksejõuetu ning kostja oli sellest teadlik või vähemalt pidi sellest teadma, mistõttu on kohtulik hüpoteek tagasivõidetav

§ 114

lg 1 p 2 teise alternatiivi alusel, kuna see kahjustab võlgniku võlausaldajate huve (

§ 109lg 1).

Kohus hageja käsitlusega ei nõustu. Riigikohus on 30. aprill 2014 otsuses tsiviilasja nr 3-2-1151-13 punktis 12 selgitanud, et

§ 114

lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks tunnistamise eelduseks, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning täiendavateks alternatiivseteks eeldusteks on, et pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud või võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Lisaks on tagasivõitmise üldiseks eelduseks

§ 109lg 1 järgi võlausaldajate huvide kahjustamine.

Seega ei

§ 114

lg 1 p 2 teise alternatiivi järgi tagatise andmine tagasivõidetav ka siis, kui tagatis oli antud rohkem kui kuus kuud enne võlgniku ajutise halduri määramist. Kohus on eelneval tuvastanud, et võlgnikule kuulunud kinnistu mõttelisele osale seati kohtulik hüpoteek kostja kasuks 14.07.2016.a ja see kanti kinnistusraamatusse 21.07.2016 ning võlgnikule nimetati ajutine haldur 01.02.2017. Seega on tagatis antud enam kui kuus kuud enne võlgniku ajutise halduri nimetamist 01.02.2017.a. Eeltoodust tulenevalt ei ole

§ 114

lg 1 p 2 esimene ja primaarne eeldus täidetud ja hagi ei saa kuuluda rahuldamisel

§ 114lg 1 p 2 alusel.

Sellest tulenevat ei pea kohus vajalikuks ülejäänud

§ 114lg-s 1 sätestatud tagatise tagasivõitmise eelduste kontrollimist.

Hageja on asunud seisukohale, et tagatise andmise saab võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu tunnistada kehtetuks ka

§ 110lg 1 alusel.

Järgnevalt kohus kontrollib kas kostja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi saab tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks

§ 110

lg 1 alusel.

§ 110

lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus kehtetuks võlgniku tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teiste võlausaldajate huve. 12 Kostja on oma vastuväidetes leidnud, et tema kasuks seatud kohtulik hüpoteek ei ole tagasivõidetav kuna tegemist ei ole võlgniku tehinguga ning hüpoteegi seadmisega ei kahjustatud võlausaldajate huve. Kosta on viidanud Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13 punkt 37, mille kohaselt ei saa tagasivõitmise üldaluseid (

§ 110) kohaldada üksnes tagatise andmise tagasivõitmise erialuste (Panr

S § 114) eelduste kohaldamise kestuse ajaliseks pikendamiseks. Kohus nõustub hagejaga, et praegusel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga, kuivõrd

§ 110

lg 1 p 2 kohaldamisel ei oma tähtsust mitte võlgniku maksejõuetus ja tagatise saaja teadmine sellest (nagu

§ 114

lg 2 kohaldamisel), vaid tagatise saaja teadmine või teadma pidamine sellest, et tagatise seadmisega kahjustatakse võlausaldajate huve. Hageja on

§ 110

lg 1 p 2 alusel nõude esitamisel tuginenud sellele, et kostja teadis või vähemalt pidi teadma, et kohtuliku hüpoteegi seadmine kahjustab teiste võlausaldajate huve. Hageja väitel oli kostja kohtuliku hüpoteegi seadmisel ilmselgelt teadlik sellest, et võlgnik ei ole eeldatavasti võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel (seda märkis kostja korduvalt ka enda 12.07.2016.a hagiavalduses) ning et võlgnikku ähvardab maksejõuetus. Riigikohus on

1. juuni 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08 tehtud otsuse punktis 13 leidnud järgist: Kui isik on teadlik võlgniku ähvardavast maksejõuetusest, on ta üldjuhul teadlik ka võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kui tehingu teinud teisele poolele on teada, et võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, teab ta enamasti ka seda, et tehtav tehing võib kahjustada tulevaste võlausaldajate huve. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et kostja pidi olema teadlik, et kohtuliku hüpoteegi seadmisega kahjustatakse teiste võlausaldajate huve. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 12.07.2015 on kostja esitanud võlgniku vastu hagi rahalise kohustuse täitmise ja viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt võlgnik ja kostja olid sõlminud 10.oktoobril 2013 kinnistu mõttelise osa müügilepingu, mille esemeks oli xxxx suurune mõtteline osa kinnistust asukohaga xxxx/xxxx Müügihinnaks oli 1 664 000 eurot ja lepingu kohaselt tuli ostuhinna teine osamakse summas 674 000 eurot tasuda hiljemalt 2 aasta jooksul arvates lepingu sõlmimisest. Leping oli sõlmitud
2. oktoobril 2013 ning nimetatud rahasumma tuli seega tasuda hiljemalt
3. oktoobril 2015 (tlk 32-36). Seega võlgnik ei olnud tasunud lepingu järgi võlgnetavat 674 000 eurot enam kui 9 kuu jooksul pärast võlgnevuse sissenõutavaks muutumist. Seega pidid võlgnikul sellel ajal olema tekkinud makseraksused. Kostja ei pea eluliselt usutavaks kostja väiteid, et selle kohta, et võlgnik, et tasunud kostjale eelnimetatud makset pelgalt võlgniku tegeliku kasusaaja O. K. ja kostja seadusliku esindaja M. V. halvaks läinud suhete tõttu. Kui võlgnik oleks olnud maksejõuline, siis oleks võlgniku kõnealuse võlgnevuse kostjale kindlasti tasunud, kuna müügilepingu p 3.6 järgi pidi võlgnik maksma kostjale viivist 0,1% päevas, so 36,5% aastas. Tegemist on märkimisväärselt suure viivisemääraga. Kohus leiab, et kostja teadmist võlgniku maksejõuetusest ja seega ka teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest tõendab ka hagi tagamise taotluse esitamine tsiviilasjas nr 2-16-10717 ning vastava taotluse põhjendused. Nimelt taotlustest nähtuvalt oli kostja teadlik, et võlgnikul oli alates tema tegevuse alustamisest olnud pidevalt maksuvõlgnevused ja võlgniku maksuvõlgnevus on olnud kohati enam kui 15 000 eurot ja 01.07.2016 seisuga oli maksuvõlgnevus summas 10 184 eurot. Kostja on lisanud eelnimetatud hagiavaldusele võlgniku 2015.a majandusaasta aruande ja on leidnud, et võlgniku omakapital oli tegelikult negatiivne ja ei ole täidetud netovara miinimumnõude ÄS § 176 mõttes. Kostja on välja toonud, et võlgnik peab hüpoteegiga tagatud kohustused L ees tasuma 2015.a jooksul, et võlgnikul puuduvad käibevahendid ja muu likviidne vara ning et tema iga-aastane müügitulu oli vaid ca 130 000 eurot. Nendele asjaoludele tuginedes väljendas kostja veendumust, et võlgnik on suuteline oma majandustegevust jätkama üksnes täiendava kapitali kaasamise korral. Samuti on kostja välja toonud, et võlgnikul puuduvad käibevahendid- 2015.a. lõpu seisuga on kostjal raha 1 320 eurot 13 ja ei ole põhjust eeldada, et viimase 7 kuu jooksul on olukord selles osas paranenud ja kostja on olnud veendumusel, et hagi rahuldamise korral on kohtuotsuse täimine võimalik üksnes kinnistu arvelt (ja sedagi ilmselt üksnes osaliselt) (tlk 32-36). Eeltoodust nähtub, et võlgnik ei olnud võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, mistõttu pidi ta olema teadlik, et kohtuliku hüpoteegi seadmine võib kahjustada teiste (hüpoteegiga tagamata nõuetega) võlausaldajate huve. Eeltoodust nähtuvalt pidi olema kostja teadlik võlgniku võlgnevustest teiste võlausaldajate AS L ja Eesti Vabariigi ees ja sellest, et kohtuliku hüpoteegi seadmine tema kasuks muudab võimatuks maksukohustuse täitmise kinnistu arvelt ja kahjustab seega hüpoteegiga tagamata nõudega võlausaldaja Eesti Vabariigi huve. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele ja tagasivõitmise korras tuleb tunnistada kehtetuks OÜ Best Idea kasuks kohtuliku hüpoteegi (hüpoteegisumma 1 106 034 eurot) seadmine xxxx / xxxx asuva kinnistu (registriosa nr xxxx) xxxx suurusele mõttelisele osale. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus määrab TsMS § 177 lg 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik 14