Obsah (4)

§ 113§ 118§ 68§ 121

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 16. oktoober 2020 Kriminaalasja number 1-19-10138 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Ingeri Tamm, Aarne Sarj

§ 113

lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)

1. juuni 2020 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Maret Leegeni kaitsja vandeadvokaadi abi Marko Paabumets Prokurör ringkonnaprokurör Anneli Hinto Süüdistatav Maret Leegen, isikukood: 46812052725, asukoht: Tartu Vangla; kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaadi abi Marko Paabumets RESOLUTSIOON:
2. Tühistada Tartu Maakohtu
3. juuni 2020 otsus osaliselt, s.o Maret Leegeni süüdi tunnistamises ja karistamises

§ 113lg 1 järgi.

2. Süüdi tunnistada Maret Leegen

§ 118lg 1 p 7 järgi ja mõista karistuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
3. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure kaudu 194 (ükssada üheksakümmend neli) eurot 40 senti, sealhulgas käibemaks 32 (kolmkümmend kaks) eurot 40 senti, vandeadvokaadi abi Marko Paabumetsale süüdistatav Maret Leegenile määratud korras kaitse teostamise eest.
4. Punktis 5 märgitud menetluskulud jäävad Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
5. Maret Leegenit süüdistatakse

§ 113

lg 1 järgi selles, et tema 10.09.2019 ajavahemikul kella 15.00 kuni 18.00 XXX korteris (s.o. enda elukohas), olles alkoholijoobes, ühise joomingu käigus tappis S.L. . M. Leegen lõi korduvalt (vähemalt 2-3 korral) ahjuroobiga tugitoolis istuvat S.L. pea piirkonda, seejärel tõmbas ta S.L. jõuga tugitoolist püsti ja lükkas korteri eeskotta (koridori) istuli, kus võttis kätte teise ahjuroobi, mida nähes kannatanu püüdis roomates korterist välja saada. Samal ajal lõi M. Leegen S.L. le veel vähemalt ühel korral ahjuroobiga pea piirkonda. Kannatanul õnnestus korterist välja roomata maja ette muruplatsile, kus M. Leegen jätkas tema valimatut peksmist jalgadega (vähemalt 2-3 korral) keha erinevatesse piirkondadesse, millisesse tegevusse sekkus majanaaber ähvardusega kutsuda politsei. Eelkirjeldatud tegevusega põhjustas kannatanule põrutushaavad koos neid ümbritsevate verevalumitega juustega kaetud peanahal otsmiku- ja kiirupiirkonnas paremal ning mõlemapoolselt kiiru- ja kuklaluu piiril (kokku 4), paremas suunurgas, ülahuulel paremal, alahuulel vasakul; verevalumid kõõlustanul otsmiku- ja kiirupiirkonnas, mõlemapoolselt kuklapiirkonnas; nahaalused verevalumid parema silma laugudel, rindkerel vasakul, seljal, vasakul küünarliigesel, küünarvartel, paremal randmel, reitel, paremal põlveliigesel ja säärel; nahamarrastused ja -kriimustused juustega kaetatud peanahal kuklapiirkonnas vasakul, otsmikul paremal, ülahuulel vasakul, seljal, paremal õlal, paremal küünarliigesel ja randmel, vasakul küünarvarrel. S.L. pea piirkonnas esinevad põrutushaavad ja haavadest tekkinud äge väline verejooks koosvõetuna põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse, kuna nendega kaasnes verekaotusšokk, mille tõttu kannatanu suri oma elukohas XXX 11.09.2019 ajavahemikus 05.00 kuni 11.00. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu 2. Tartu Maakohtu 15.06.2020 otsusega karistati M. Leegenit

§ 113

lg 1 järgi 9 aasta vangistusega.

§ 68lg 1 alusel arvati M.

Leegeni eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise algust arvestati alates M. Leegeni kahtlustatavana kinnipidamisest 11.09.

1. Kannatanu L.L. tsiviilhagi rahuldati ning mõisteti M. Leegenilt välja 693 eurot L.L. kasuks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 1, § 127 alusel.
2. Maakohus uuris kohtuistungil järgmisi tõendeid: Häirekeskusesse tehtud telefonikõne 11.09.2019 kell 14.07, teenistusleht, sündmuskoha vaatlusprotokoll, tunnistaja A.J. e ütlused. Uuritud tõendid tõendavad, et üleni verine S.L. kõndis 10.09.2019 õhtul oma korterisse, kus 11.09 kella 14 ajal leiti surnuna. S.L. ei ole liikunud oma korteris mujal kui elutoas, kuna mujal korteris puuduvad verejäljed. Üleni verine S.L. ei oleks saanud korteris liikuda verejälgi jätmata. 3.
3. Maakohus analüüsis veel sündmuskoha vaatlusprotokolli, asitõendi vaatlusprotokolli XXX korterist kaasa võetud kahe ahjuroobi vaatluse osas. Maakohus analüüsis ka kohtuarst-ekspert Helen Riimuse antud lahangu tulemuste teadet, kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 19ELÕS0033/248, 25.05.2020 kohtuistungil kohtuarst-eksperdi H. Riimuse antud ütlusi. Maakohus asus seisukohale, et uuritud tõendid tõendavad, et S.L. e surma põhjuseks olev pea kinnine tömp trauma - 4 põrutushaava peas - on tekkinud üheaegselt, eksperdiarvamuse järgi kas
4. septembril või
5. septembril. Vigastused – haavad peas- on saadud tõenäoliselt löökidest asitõenditeks arvatud ahjuroobiga pea piirkonda. Arvestades vigastuste asukohta peas, s.h. eksperdi vastuseid küsimustele, on need saadud vähemalt kolme erineva löögiga, löödud on nii eestpoolt kui tagantpoolt. Vigastuste iseloom ja sarnane väline pilt kinnitavad, et haavad peas on saadud ühetaolisel viisil. Ekspert vastas kohtuistungil kaitsja küsimustele ka 2 selle kohta, kas vigastused võivad olla tekkinud kukkumisest näiteks vastu kõlarikasti S.L. e korteris. Ekspert andis vastuse sellele küsimusele, et sellisel juhul peaks olema toimunud neli erinevat kukkumist peaga vastu kõlarikasti, kuna haavad peas on omavahel sarnased ja saadud seega sama tömbi vägivallaga. Samasugune oleks olukord, kui mõni haavadest oleks saadud kukkumisest vastu sahtleid. Kohus märgib, et ekspertiisiakt nr 19E-LÕS0033/248 on koostatud 12.09.2019 ekspertiisimääruse alusel ja ekspertiisiaktis on kajastatud KrMS § 107 lg.1 p.1-11 nimetatud sissejuhatuses nõutavad andmed, sh ekspertiisi lähteandmed. KrMS § 106 lg.1 p.1 järgi märgitakse ekspertiisimääruse põhiosas muuhulgas kuriteo asjaolud ja muud ekspertiisiks vajalikud lähteandmed. Käesoleval juhul on ekspertiisimääruses lähteandmetena kajastatud 10.11.2019 ja 11.09.2019 XXX toimunud sündmusi, sh, et S.L. e löödi ahjuroobiga. Sellist KrMS nõuetele vastavat kajastamist ei saa lugeda eksperdi kallutamiseks ja kaitsja etteheited eksperdi sellisele sõnakasutusele on alusetud. 3.
6. Maakohus analüüsis veel tunnistajate Ü.M. , R.P. , T.O. i, M.K. u ütlusi ning leidis, et ehkki tunnistajad Ü.M. ja M.K. ei viibinud
7. septembril M. Leegeni korteris sel ajal kui M. Leegen S.L. e korterist välja ajas, on nende ütlused toimunu kohta kasutatavad KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel, kuna neile kirjeldas sündmuse toimumist kohalviibinud R.P. , aga ka M. Leegen ise. Asitõendiks olevad ahjuroobid võeti sündmuskoha vaatlusel 11.09.2019 kaasa M. Leegeni korterist XXX . Maakohus analüüsis ka süüdistatav M. Leegeni ütlusi ning leidis, et tunnistajate R.P. , Ü.M. , M.K. ütlused koos M. Leegeni ütlustega kinnitavad, et ahjuroopi kasutas S.L. suhtes M. Leegen oma korteris 10.09.2019: M. Leegen võttis ahjuroobi - algul ühe, seejärel teise - ja lõi sellega S.L. . R.P. ja M. Leegen kasutasid nende löökide kohta sõna „nüpeldas“. M. Leegen võttis hiljem tugitooli seljatoe pealt ära ruudulise laudlina, kuna see oli verine, ja pani selle pesumasinasse. See tähendab, et verejooksu tekitava löögi roobiga sai S.L. juba tugitoolis istudes. R.P. võttis M. Leegeni käest suure ahjuroobi ära ja väänas selle „ellipsisse“. Seejärel rebis M. Leegen S.L. tugitoolist ära, rebis teda riietest, nii et S.L. l tuli särk seljast. Tõendid tõendavad, et S. Leegeni surma algpõhjuseks olev pea kinnine tömp trauma - 4 põrutushaava peas - on tekitatud just M. Leegeni poolt ahjuroobiga M. Leegeni korteris 10.09.
8. 3.
9. Tunnistajate H.R. ja M.T. i ütlused ning sündmuskoha vaatlusprotokoll kinnitavad, et S.L. oli saanud rohket verejooksu tekitavad vigastused 10.09.2019 XXX M. Leegeni korteris. S.L. oli 10.09.2019 kella poole 5 ajal väga verisena M. Leegeni korteri ukse ees õues pikali ja umbes kella 5- poole 6 ajal nägi tunnistaja A.J. verist meest minemas XXX lõpu suunas. Eksperdiarvamuse kohaselt on surma põhjustanud vigastused tekitatud üheaegselt, ühetaolise tömbi vägivallaga. Kuna on leidnud tõendamist, et vigastuste tekitamise vahend oli ahjuroopüks lühem, teine pikem, siis ei ole ruumi väidetel, et vigastused võisid tekkida kusagil mujal kui M. Leegeni korteris. Versiooni, et surma põhjustanud vigastused võisid tekkida S.L. enda korteris, ei toeta ka objektiivne tõend- eksperdiuuring ja arvamus selle kohta, et vigastused tekitati ühetaolise esemega ja üheaegselt. Uuritud tõenditest on saanud kinnitust, et see ese oli ahjuroop ja seda kasutas S.L. e löömiseks M. Leegen. Võetud verekahtlaste määrdumiste ja DNA ekspertiisi tulemusena on kindlaks tehtud inimvere olemasolu mõlema ahjuroobi teraslehel, sh. väiksema ahjuroobi teraslehel S.L. DNA profiil. 3.
10. Tunnistajate Ü.M. ja R.P. a ütlustest tuleneb, et 10.septembril kui S.L. seltskonda tuli, ei olnud tal kusagilt verd jooksmas ega nähtavaid vigastusi. Sama kinnitab S.L. el peas olnud nokamütsi vaatlus ja vaatlus asitõendina kohtuistungil - et mütsil verekahtlased määrdumised 3 puuduvad. Nende tõenditega on ümber lükatud M. Leegeni ütlused, et S.L. juba 10.septembril tulles mütsi alt nagu verd jooksis. Kohtuistungitel kõlanud ütlused selle kohta, et S.L. kukkus sageli, eriti alkoholitarvitanuna ja sai nii endale vigastusi või et ta oli mõne kuu eest saanud endale peavigastuse või et ta septembri alguses sai endale peavigastuse, ei oma M. Leegenile etteheidetava süüdistuse kontekstis tähtsust. Kohtule esitati Viljandi Haigla patsiendikaart S.L. e kohta, milles fikseeritud 10.06.2019 S.L. e pöördumine traumaga, patsient lubatud koju perearsti vastuvõtule ja jälgimisele. Kohtuarstliku ekspertiisi aktis on ekspert andnud arvamuse, et varasemad paranemisjärgus nahamarrastused ja kriimustused ei ole seotud surma saabumisega. 3.
11. Kõigi uuritud tõendite põhjal kogumis, sh nii kohtuarstliku ekspertiisi akti, sellele lisatud fotode, skeemi, DNA ekspertiisi akti, R.P. a, Ü.M. , M.K. u, M. Leegeni ütluste, eksperdi poolt antud selgituste ja ahjuroopide vaatluse tulemusena kogumis tuvastas maakohus, et M. Leegen 10.09.
12. kella 15-18 vahel XXX majas korteris nr x lõi algul tugitoolis istuvat ja seejärel korterist välja roomavat S.L. e tahtlikult vähemalt kolmel korral tugevat jõudu rakendades ja ahjuroopi kasutades elutähtsasse piirkonda - pea piirkonda, sh otsmiku piirkonda, kiirupiirkonda ja kiiru- ja kuklaluu piirile, millega põhjustas S.L. ele pea kinnise tömbi trauma koos ägeda välise verejooksuga peahaavadest, mille tagajärjel tekkis verekaotusšokk, millesse S.L. suri mõne aja pärast oma kodus. Sellega pani M. Leegen toime

§ 113lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tapmise.

1. Hinnates süüdistatava ütluste usaldusväärsust leidis maakohus, et süüdistatava ütlused on küll eklektilised, kuid üldiselt tõepärased ja kajastavad toimunut vastavalt tema mälu reprodutseerimisvõimele pika alkoholitarvitamise tagajärjel. M. Leegen andis ütlusi, et
2. septembri kohta on tal mäluauk - ei mäleta. Ehkki M. Leegen ei mäletanud ka
3. septembri sündmusi täpses ajalises järjestuses ja kulgemises, oskab ta kirjeldada oma tegevust ja lööke nii suure kui ka väikese ahjuroobiga, õues lamava S.L. i löömist jalaga, löömist käega näkku nii, et veri pritsis Mareti särgile. Maakohus leidis, et M. Leegeni sõnakasutus ütluste andmisel on olnud valitud, et vähendada oma tegevuse tegelikku intensiivsust. 4.
4. Maakohus leidis, et M. Leegen tegutses S.L. kallal sihikindlalt ja intensiivselt: esmalt võttis ta ühe ahjuroobi, sellega tegutsemise tulemusena sai tugitoolis istunud S.L. peavigastuse, nii et tugitooli seljal olev laudlina sai sellest vigastusest veriseks. Seejärel rebis M. Leegen S.L. tugitoolist ära (ütlus: jõudu mul on), rebis teda riietest, nii et S.L. l tuli särk seljast. Siis võttis M. Leegen väikese ahjuroobi, millega tegi S.L. le lööke pea piirkonda, S.L. kaitses oma pead kätega. M. Leegen nägi, et S.L. l hakkas peast rohkem verd jooksma, ei pursanud, aga hakkas jooksma, M. Leegen võttis suurema ahjuroobi, et S.L. kaugemalt rünnata. Kui S.L. palus teda mitte ära ajada, ta ei tee midagi, ründas M. Leegen korterist välja roomavat S.L. roobiga selja tagant. See on olnud M. Leegeni sihikindel ja jõuline tegevus S.L. ründamisel - valides raske metallist eseme, algul ühe, seejärel teise, millega on kannatanule võimalik pihta saada eemalt. Löögid on sihitud selle raske esemega pähe, kuna S.L. l hakkas peast verd jooksma- juba siis kui ta veel tugitoolis istus. S.L. kaitses kätega oma pead, ütles ai-ai. M. Leegen nägi, millised on tema tegevuse tulemused- veri jooksis, kuid ta ei lõpetanud rünnet S.L. suhtes. Lõi ka õues maas pikali olevat S.L. käega nii, et S.L. veri pritsis M. Leegeni särgile. 4.
5. Maakohus nimetas M. Leegeni tegevust S.L. kallal ründeks. Põhjus on selles, et M. Leegeni tegevus S.L. kallal on olnud ühepoolne, see oli M. Leegeni initsiatiiv S.L. korterist välja ajada. M. Leegen ei kasutanud selleks ühtki ühiskonnas aktsepteeritavat viisi või vähem säästvamat vahendit - ta valis rauast ahjuroobi, mis on raske, paindumatu, löögis murdumatu, langeb raskelt, M. Leegen ise ütles- ühe käega ei jõua hoida. 4 M. Leegen ei palunud teistel joomakaaslastel S.L. korterist välja ajada, ammugi ei kutsunud politseid, et vabaneda tülikast joomakaaslasest. Ta koondas ahjuroopidega löömisesse oma viha ja raevu - nii nimetab M. Leegen seda emotsiooni ise. M. Leegen ise ütleb- võib-olla ma siis liiga suure jõuga lõin. Seda kinnitab ekspertiisitulemus - S.L. peavigastused on tekkinud tugevajõuliste löökidega. S.L. ei kasutanud ründaja suhtes vastuhakku ega vägivalda, mistõttu kogu M. Leegeni tegevus oli ühepoolne rünne kannatanu suhtes, seejuures valides vahendit, millega kannatanule paremini ligi pääseda ja rohkem haiget teha. M. Leegen sai aru, et sellest võivad luumurrud tulla kui kõvasti lüüa, ta nägi rohket verejooksu. M. Leegeni tegevus ahjuroobiga näis kõrvaltvaatajale ohtlik ja tõsine (R.P. a ütlus: see ei olnud naljategemine), R.P. võttis M. Leegeni käest ahjuroobi ära. 4.
6. Neid asjaolusid - löökide tugevust, suunda, maandumispunkte ja kasutatud vahendeid arvestades ei ole võimalik väita, et lööja tegutses, mõistmata oma tegevuse tähendust ja tagajärge. Ehkki see ei olnud sõnades väljendatud soov tappa, avaldus surma saabumise möönmine M. Leegeni käitumises. Ahjuroobiga korduvalt isikut pähe lüües, nähes suurt verejooksu ja ikka edasi lüües on lööjale arusaadav ka surma saabumine ja omistatav selle saabumise möönmine. M. Leegeni poolt peavigastuste tekitamine on põhjuslikus seoses S.L. surma saabumisega – ägeda välise verejooksuga peahaavadest, mille tagajärjel tekkis verekaotusšokk ja saabus S.L. e surm. M. Leegeni poolt S.L. ele tekitatud eluohtlik tervisekahjustus neeldub tegelikult saabunud tagajärjes. See on kaudse tahtlusega toime pandud tapmistegu, milles on täidetud nii intellektuaalne element (teadmine) kui ka voluntatiivne element (tahtmine). 4.
7. Asjaolud, et S.L. l ei olnud verehüübivus kõrge või et tal oli maksatsirroos ja ta oli tarvitanud palju alkoholi, ei ole kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt surma põhjuseks, kuid soodustavad verekaotust.
8. Maakohus leidis, et M. Leegen pani teo toime kaudse tahtlusega. M. Leegeni suhtumine tema poolt toimepandud teosse, selle tagajärgedesse ja võimaliku hinnangu andmisesse tema käitumisele väljendub tema hilisemas käitumises ja ütlustes. M. Leegen andis ütlusi, et ta hiljem mõtles, et peaks helistama, aga siis mõtles, et äkki tulevad talle endale sellest mingid jamad. M. Leegen ründajana jättis peast rohke verejooksuga kannatanu ootama mistahes tagajärge, mis saabub selliste peavigastuste ja rohke verejooksu tagajärjel, sh ka surma saabumist (sekkumata olukorra kulgu). See oli kaudne tahtlus saabuva tagajärje, sh ka surma suhtes.
9. Maakohtu seisukoht mõistetava karistuse osas. 6.
10. Süü suuruse hindamisel arvestas maakohus löökide arvu, piirkonda, kannatanu isikut ja kuriteo toimepanemise vahendit. Süüdistatav M. Leegen lõi kannatanu S.L. tugevajõuliselt ahjuroobiga korduvalt - vähemalt kolmel korral peapiirkonda. Süüdistatav valis ründamiseks raske metallist eseme. Süüdistatava M. Leegeni agressiivne käitumine kannatanu suhtes oli ootamatu ja agressiivne. Seda kinnitab, et kannatanu S.L. ei kasutanu ründaja suhtes vastuhakku ega vägivalda ning M. Leegen jätkas selja tagant rünnet ka siis, kui kannatanu roomates põgenes. Süü suuruse juures märkis maakohus, et süüdistatav pani teo toime teadlikult ja tahtlikult, primitiivsetel motiividel ja teosüü on suur. Süüdistatav M. Leegen põhjustas oma tegevusega kannatanu S.L. surma. 6.
11. Süüdistatav on suhtunud äärmiselt hoolimatult ja ükskõikselt teise isiku õigusesse elada, kusjuures tegutsemise motiivid on olnud primitiivsed - et isik ei jooks teiste kulul ja et jalgratas ei ole parandatud. Maakohus esitas kohtuistungil M. Leegenile küsimuse kahetsuse kohta juhtunu tõttu, kohus kahetsusavaldust ei kuulnud. Süüdistatava viimases sõnas oli M. Leegeni peamine mure, et S.L. ei remontinud tema ratast ära ja ta ei saanud seetõttu tööl käia. 5 Apellatsioon
12. Tartu Maakohtu 15.06.2020 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav M. Leegeni kaitsja vandeadvokaadi abi Marko Paabumets, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista M. Leegen süüdistuses

§ 113lg 1 järgi õigeks.

8.

1. Kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja vääralt kohaldanud materiaalõigust, valesti hinnanud tõendeid, mis on kaasa toonud väära kohtuotsuse ning põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt. 8.
2. Maakohus hindab sündmuskoha vaatlusprotokolli, kuid teeb seda valikuliselt, jättes hindamata fotod, mis on olulised kannatanu tervisliku seisukorra väljaselgitamisel ja hinnangu andmisel vigastuste raskusest kannatanu enne korterisse sisenemist. Fotol nr 2 nähtub, et koridoris on vaid üksikud väikesed vereplekid. Fotodel nr 2.
3. ja nr 2.
4. 3 väikest veretilga jälge, rohkem trepil vere jälgi ei ole. Maakohus on jätnud need kaitsja poolt nimetatud tõendid hindamata, mis on oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Nimetatud fotodelt nähtub, et kannatanu elukohas, trepikojas, on vere määrdumine marginaalne, millest saab järeldada, et haavadest, mis esinesid kannatanul enne korterisse sisenemist, ei toimunud ägedat verejooksu, mis oleks olnud kannatanu suhtes eluohtlik. Kaitsja nõustub kohtuga selles, et verega määrdumine on olulisel määral ainult elutoas, mis tähendab, et äge verejooks pidi tekkima just elutoas, pärast kannatanu sisenemist oma korterisse XXX . Kannatanu lebas maas, põrandal, mis tähendab, et ta pidi põrandale maha kukkuma, mis omakorda tähendab, et põrutushaav ja terav lõikehaav, mis sai saatuslikuks kannatanule, võis tekkida just kukkumisest korteri elutoas. Fotol nr 11 nähtub, et kannatanu surnukeha lebab kõlarite vahetus läheduses, kõlar on veremäärdumisega. Kõlar on terava nurgaga, mille vastu kukkudes võis kannatanu saada haava, millest tekkis äge verejooks, tuvastatav fotode nr 11.3 ja 11.
5. vaatlemisel. Nimetatud asjaolud tõendavad, et äge verejooks tekkist korteris ja ühest haavast. Vaatluse käigus ei tuvastatud muid peavigastusi. Nagu nähtub ka surnukeha asendist ja verehulgast tema ümber, saab teha järelduse, et ägeda verejooksu põhjustas just korteris saadud vigastus kannatu kukkumise läbi vastu teravat kõlari nurka või vastu põrandat. Maakohus on jätnud hindamata kaitsja poolt nimetatud fotod ja vaatlusprotokollis märgitu, mis on oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 järgi. 8.
6. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on valesti hinnanud tunnistaja A.J. e ütlusi kohtuistungil 25.05.
7. A.J. e ütlused /…/ Tal oli hele pluus üle õla visatud, mis oli verine ja nägu oli verine. Ma ei tundnud teda, ei tea, kas oli noor või vana. Jäin seisma, mõtlesin, kas ta pöörab meie tänavale, et kas on meie kandi inimene. Mees rühkis julgel sammul edasi, mulle ta tähelepanu ei pööranud, läks kiirel sammul XXX mööda edasi, minu tn-le ta ei pöörand. Tunnistaja ütluste kohaselt oli kannatanul, S.L. l, ainult nägu verine, mistõttu on maakohus valesti järeldanud, et 10.09.2019 tänaval kõndides oli S.L. üleni verine. 8.
8. Kaitsja ei nõustu maakohtuga selles, et eksperti ei ole antud kriminaalasjas püütud kallutada. Eksperdile antud ülesanne, küsimused, on suunatud ning viitavad otseselt sellele, et S.L. on löödud ahjuroopidega. Samas on ekspert nimetanud ekspertarvamuses surma põhjuseks pea kinnise tömbi trauma koos ägeda välise verejooksuga peahaavadest, mille tagajärjel tekkis verekaotusšokk. Ekspert ei ütle, et peahaavad kannatanul on tekitatud löökidest ahjuroobiga, vaid märgib seda näitena. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega kohtuotsuses, et tunnistajate ja M. Leegeni ütlused tõendavad seda, et S.L. surma algpõhjuseks olev pea kinnine tömp trauma - 4 põrutushaava peas - on tekitatud just M. Leegeni poolt ahjuroobiga M. Leegeni korteris 10.09.
9. Kaitsja rõhutab veelkord, et haav, mis põhjustas S.L. l ägeda verejooksu, tekkis S.L. l ajal, mil viimane viibis oma korteris. Haava tekkepõhjuseks saab olla kukkumine vastu 6 kõlari teravat nurka. S.L. paiknemine ruumis, vere hulk haava juures paremal kukla piirkonnas, näitavad selgelt seda, et just sellest sügavast lõikehaavast, nagu tuvastati kiirabi poolt kiirabikaardiga, tekkis kannatanul äge verejooks. Kiirabi ei tuvastanud ägedat verejooksu muudest peahaavadest. Maakohus on valesti hinnanud tõendeid ja teinud valesid järeldusi. M. Leegen võis küll tabada S.L. pead tema korterist väljaajamise käigus ja tekitada kehavigastusi, kuid neid ei saa seostada S.L. surmaga, arvestades asjaolusid pärast S.L. korterist väljaajamist M. Leegeni poolt 10.09.
10. 8.
11. Kaitsja ei nõustu maakohtuga selles, et ekspertarvamus lükkaks ümber kaitsja versiooni selle kohta, et surma põhjustanud vigastus on tekkinud S.L. enda korteris. Kaitsja apellatsiooni käsitlusest saab järeldada, et äge verejooks tekkist S.L. l tema enda korteris. Puudub ekspertiis vere kohta korteri põrandal, mis annaks vastuse selle kohta, mis ajal võis leida aset S.L. kukkumine põrandale. Eksperdi poolt vigastuste saamise põhjuste käsitlus ekspertarvamuses, kinnitab eksperdi arvamuse kallutatust ja ebaobjektiivust. Lähtuvalt eeltoodust on maakohus valesti järeldanud, et kõik 4 peahaava kannatanul on tekitatud M. Leegeni poolt 10.09.
12. 8.
13. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti otsuses lahendanud põhjusliku seose küsimuse. Lõpuleviidud tagajärjedeliktist saab rääkida siis, kui lisaks koosseisupärastele teole ja tagajärjele on nõuetekohaselt tuvastatud ka põhjuslik seos teo ning tagajärje vahel. Teisisõnu saab isik karistusõiguslikult vastutada lõpuleviidud tagajärjedelikti eest vaid siis, kui tagajärg on just talle omistatav. Kaitsja on seisukohal, et antud kriminaalasjas ei saa S.L. surma põhjustamist, veel enam tapmist, omistada M. Leegenile. 8.
14. Antud kaasuses on kannatanu S.L. teadlik loobumine arstiabist loonud olukorra, kus saabunud lõpptagajärge ei ole võimalik ohuolukorra esmapõhjustajale objektiivselt omistada. Kannatanul oli võimalus ning talle tehti ka ettepanek kutsuda kiirabi, millest ta aga keeldus. Tunnistaja M.T. tegi talle sellise ettepaneku korduvalt, 2 korda. Kannatanu tegi abist loobumisotsuse teadlikult ja vabatahtlikult. Kannatanu oli teadlik sellest, et loobudes arstiabist, võib olla sellise otsuse tagajärjeks minimaalselt reaalne oht tema elule ja tervisele. Kohtule esitatud Viljandi Haigla patsiendikaart S.L. e kohta, milles fikseeritud 10.06.2019 S.L. e pöördumine traumaga, patsient lubatud koju perearsti vastuvõtule ja jälgimisele. Lähtuvalt eeltoodust pidi kannatanul olema arusaam vigastuste raskusest ja sellest, et on võimeline ise nendega hakkama saama, lähtuvalt oma varasemast elukogemusest. Nimetatud asjaolu kinnitabki seda, et kui maakohus märgib otsuses, et süüdistatav lõi S.L. e tahtlikult vähemalt kolmel korral tugevat jõudu rakendades ja ahjuroopi kasutades elutähtsasse piirkonda- pea piirkonda, sh otsmiku piirkonda, kiirupiirkonda ja kiiru- ja kuklaluu piirile, siis peahaavu oli ju
15. Kaitsja jääb enda versiooni juurde, et
16. peahaav kannatanul tekkis tema korteris läbi kukkumise terava eseme vastu, milleks võis olla kõlari nurk, mis põhjustas terava sügava lõikehaava ägeda verejooksuga, millega kannatanu iseseisvalt enam hakkama ei saanud. Maakohus ei ole seda kaitsja versiooni kummutanud. Kaitsja on seisukohal, et M. Leegeni käitumises võib olla realiseerunud

§ 121

lg 1 sätestatud süüteokoosseis, kuid mitte

§ 113lg 1 sätestatud süütegu.

8.

1. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud ka M. Leegeni käitumises tapmistahtluse. M. Leegen ei soovinud enda tegevusega tappa S.L. , tahtlus oli suunatud viimase korterist välja ajamisele, tekitades viimasele elule ja tervisele väheohtlikke kehavigastusi. M. Leegen ei 7 saanud kuidagi võimalikuks pidada või möönda S.L. surma saabumist tema käe läbi ka lähtuvalt kohtupraktikast. 8.
2. Kaitsja saab väita, et maakohtu seisukoht seoses M. Leegen poolt S.L. surma saabumise arusaamise osas on eluvõõras ja ei tugine objektiivsel asjaolude hindamisel. Eksperdi hinnangul ei olnud ühegi vigastusega tegemist eluohtliku tervisekahjustusega, mistõttu ei saa ka M. Leegenile omistada saabunud tagajärge juba kaitsja poolt eelnevalt esitatud põhjendustel. Kaitsja arvates on võimalik M. Leegeni suhtes karistusõiguslik vastutus

§ 121lg 1 järgi.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. 8.10. Väär on maakohtu järeldus, et M. Leegen pani toime

§ 113lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Tartu Ringkonnakohtu 04.08.2020 määrusega võeti apellatsioon menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 31.08.
2. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Ringkonnakohus, uurides kogutud tõendeid, maakohtu istungite protokolle, otsust ja apellatsiooni leiab, et Tartu Maakohtu 15.06.2020 otsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p-de 1, 2; § 340 lg 2 p 3 alusel tühistada M. Leegeni süüdi tunnistamises ja karistamises

§ 113lg 1 järgi.

Süüdistatav tuleb süüdi tunnistada kuriteos

§ 118lg 1 p 7 järgi ning mõista karistus.

1. Apellatsioonis taotletakse M. Leegeni õigeksmõistmist talle esitatud tapmissüüdistuses. Kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja vääralt kohaldanud materiaalõigust. Kohtukolleegium apellatsioonis üldsõnaliselt nimetatud puudusi väidetavate menetlusnormide rikkumise osas ei tuvastanud. Maakohus on asjassepuutuvatele tõenditele hinnangu andnud. Seega pole tegemist kohtuotsusega, kus tõenditele antud analüüsiv hinnang ja vastavad motiivid puuduvad. Kokkuvõtvalt tuleb järeldada, et kohtu siseveendumuse kujunemine süüdistatava vägivaldse tegevuse tuvastamisel on veenvalt jälgitav. Apellandi mittenõustumine maakohtu seisukohtadega ei ole käsitatav menetlusõiguse rikkumisena.
2. Nõustuda tuleb aga sellega, et kohtulik uurimine on olnud mõneti ühekülgne ja seeläbi on maakohus kohaldanud valesti materiaalõigust. Seega leiab ringkonnakohus, et asjas puudub veenev tõendusteave, millest saaks järeldada süüdistataval tapmistahtluse olemasolu, et kvalifitseerida tema tegevus

§ 113lg 1 järgi.

Küll leiab ringkonnakohus, et süüdistatava süü jaatamiseks esineb küllaldaselt maakohtu poolt analüüsitud tõendeid ja tõendusteavet kuriteos

§ 118lg 1 p 7 järgi.

13. Esmalt käsitleb kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis esitatud taotlust süüdistatav M. Leegen isikuvastases kuriteos üldse õigeks mõista (I), siis analüüsib kuriteo kvalifikatsiooni

§ 113

lg 1 järgi ja esitab põhjenduse, miks kohtukolleegiumi arvates on süüdistatava tegevuse puhul tegemist kuriteoga

§ 118lg 1 p 7 järgi (II).

Seejärel mõistab süüdistatavale karistuse (III), lahendab menetluskulude küsimuse (IV) ja lõpuks võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (V). I 14. Kaitsja leiab, et kogutud tõendites on hulgaliselt vastuolusid, mis ei võimalda süüdistatava süü tuvastamist. Esitatud kaitseargumendid ei veena ringkonnakohut maakohtu järeldusi süüdistatava põhimõttelises süü olemasolus ümber hindama. Kaitsja väidab deklaratiivselt, et maakohus on tõendeid valesti hinnanud. Tõepoolest, kaitsjal on õigus taoliseks väiteks, kuid see ei pea veel tähendama, et maakohtu otsus on motiveerimata ja kohtukolleegium taolise 8 apellatsiooni hinnanguga nõustub. Kohtukolleegium nõustub pärast tõendite uurimist, et mõningaid vastuolusid on, kuid see ei takista veel süüdistatava süü tuvastamist isikuvastase kuriteo toimepanemisel. Maakohus on esinevatele vastuoludele tähelepanu omistanud ning neid analüüsinud. Seeläbi on ka ringkonnakohtule jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine. Kohus leiab, et apellatsioonis esitatud väidete ja maakohtu otsuse analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida selliseid veenvaid argumente M. Leegeni õigeksmõistmiseks või süüdistuse ümberkvalifitseerimiseks hoopis kergema kuriteo, s.o

§ 121lg 1 järgi, millist võimalust samuti nimetatakse apellatsioonis.

1. Mõistmaks apellatsioonis märgitud käesoleva asja tõendite ja vastuolude esinemise sisu, tuleb esmalt peatuda kuriteosündmuse olustikus. Asjas pole vaidlust, et 10.09.2019 tarvitati süüdistatava M. Leegeni, kannatanu S.L. e ja teiste isikute osavõtul XXX korteris ohtralt alkoholi. Tunnistajad, kes kuriteosündmust tajusid ja hiljem pidid toimunu kohta ütlusi andma, polnud ilmselgelt joobe tõttu võimelised kõike vajalikul määral detailselt meenutama. On üldteada asjaolu, et alkoholijoobe tõttu ei ole tajutu hilisem taasmeenutamine kõiges täpne ja on üsna tõenäoline, et reaalsuses toimunu osas esineb lahknevusi võrreldes ütlustega. Selline olukord ei ole kohtupraktikas siiski uudne ja käesolevas asjas on küllaldaselt objektiivset tõendusteavet, mis võimaldab teha M. Leegeni tegevuse osas süüdimõistva lahendi. Maakohus on tõendite analüüsis vastuolusid käsitlenud ja motiveeritult järeldanud, mida saab esitatud teabest pidada usaldusväärseks.
2. Kaitsja leiab, et maakohus on sündmuskoha vaatlusprotokolli (kannatanu laiba leidmise asukoht, XXX ) puhul jätnud hindamata mitmed olulised asjaolud ja teinud seda valikuliselt. Kaitsja arvates pole maakohus hinnanud vereplekkide olemasolu koridoris ja trepil. Samuti on hindamata korteris tehtud fotod ja vaatlusprotokollis märgitu, mis on oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu, sest maakohtu poolt on tõenditena hindamist leidnud sündmuskohtade vaatlusprotokollid, samuti nende juures olevad fotod. Mida kohus seejuures oluliseks pidas on samuti jälgitav (Ko To
3. kd, tl 14)
4. Juba maakohtus esitas kaitsja oma kaitseversiooni toimunust ning apellatsioonis kordab seda. Ta väidab, et olulisel määral verega määrdumine on tuvastatud ainult kannatanu elukoha elutoas, mis tähendavat seda, et äge verejooks pidi tekkima just elutoas pärast kannatanu sisenemist oma korterisse XXX . Kaitsja leiab, et kuna kannatanu lebas põrandal, siis pidi ta maha kukkuma, mis omakorda tähendab, et põrutushaav ja terav lõikehaav võisid tekkida just kukkumisest korteri elutoas. Põhjusel, et kannatanu lebas kõlarite vahetus läheduses, osundab kaitsja arvates sellele, et just kõlari vastu kukkudes võis kannatanu saada haava, millest tekkis äge verejooks. Kaitsja leiab veel, et kannatanu elukoha trepikojas on vere määrdumine marginaalne, millest saab järeldada, et haavadest, mis esinesid kannatanul enne korterisse sisenemist, ei toimunud ägedat verejooksu, mis oleks olnud kannatanu suhtes eluohtlik. Kohtukolleegium leiab, et taolise väite lükkab ümber asjaolu, et lühiaegselt läbi trepikoja oma korterisse minnes, ei saa kuidagi eeldada, et kannatanul pidi varasemalt süüdistatava poolt tekitatud peavigastuste tõttu kindlasti nn massiivne vererada taga olema.
5. Ringkonnakohus uuris samuti XXX korteris läbi viidud sündmuskoha vaatlust ja vastavat protokolli (tõendite toimik
6. kd, tl 9-22). Kaitsja versiooniga, et kannatanu tekitas endale ise rasked peahaavad, kukkudes elutoas vastu kõlarit, ei saa kuidagi nõustuda. Sellise järelduseni jõudis juba maakohus. Olukorras, kus mõni aeg varem süüdistatav oli tekitanud kannatanule märkimisväärse vereeritusega peahaavad, on täiesti loomulik, et kannatanul olid verega määrdunud käed (vt. fotod 11.1 ja 11.2, tõendite toimik, tl 20) ja ta ei pidanud üldse kukkuma peaga kõlarile, et jätta sellele verekahtlase määrdumisega jälg. Selleks võis kannatanu lihtsalt toetuda, nõjatuda või kukkuda verise käega 9 kõlarile. Eelkõige lükkab kaitsja väite ümber kohtuarstlik ekspertiisiakt ja eksperdi ütlused kohtus. Maakohtus küsitleti põhjalikult eksperti. Muuhulgas sai kaitsja võimaluse esitada küsimusi kannatanu võimalikust kukkumisest vastu kõlareid. Ekspert andis sellele vastuse, et „ta ei saanud neli korda kukkuda erinevatesse asendisse. Ta oleks pidanud neli korda kukkuma erinevasse asendisse ja erinevate teravate, väljaulatuvate nurkadega esemete vastu. Kaks haava olid pealael, siis peaks kukkuma pea alaspidi, need haavad ei teki kukkumisest…“ Kõlarikasti versiooni osas selgitas ekspert, et „ese on plastikust ja kuna neli haava on sarnased, ta pidi siis neli korda kõlarkasti otsa kukkuma, see ei ole tõenäoline.“ (Ko To, 1 kd, tl 177p)
7. Ringkonnakohus ei soostu samuti kaitsja kummastava seisukohaga, et eksperti on antud asjas püütud mõjutada. Nii leiab kaitsja asjakohatult, et eksperdile antud ülesanded ja küsimused on suunatud otseselt sellele, et kannatanu S.L. on löödud ahjuroopidega. Maakohus juba märkis, et ekspertiisiakt nr 19E-LÕS0033/248 on koostatud 12.09.2019 ekspertiisimääruse alusel ja ekspertiisiaktis on kajastatud KrMS § 107 lg 1 p 1-11 nimetatud sissejuhatuses nõutavad andmed, sh ekspertiisi lähteandmed. KrMS § 106 lg 1 p 1 järgi märgitakse ekspertiisimääruse põhiosas muuhulgas kuriteo asjaolud ja muud ekspertiisiks vajalikud lähteandmed. Käesoleval juhul on ekspertiisimääruses lähteandmetena kajastatud 10.09.2019 ja 11.09.2019 XXX toimunud sündmusi, sh et S.L. e löödi ahjuroobiga. Sellist KrMS nõuetele vastavat kajastamist ei saa lugeda eksperdi kallutamiseks ja kaitsja etteheited eksperdi sellisele sõnakasutusele on alusetud. Siinkohal leiab ringkonnakohus, et kohtupraktikas eksperdid ei väljendu vigastuse tekitamisel kasutatud eseme kirjeldamisel tihti konkreetselt, vaid peavad võimalikuks mingi liigikuuluvusega eseme kasutamist. Käesolevas asjas on menetlejal olnud olnud piisavalt eelinfona tõendusteavet, et formuleerida seoses kannatanu kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimisega ka küsimused, küsides muuhulgas, kas peavigastused võivad olla tekitatud süüdistatava korterist leitud ahjuroopidega. Eksperdile esitati nimetatud asitõendid vaatluseks ja eksperdiarvamuses on ta märkinud, et kannatanu pea piirkonnas paiknevad vigastused on saadud tõenäoliselt löökidest kõva tömbi esemega (nt ahjuroobiga) pea piirkonda. Samas on ekspert leidnud, et peavigastuste mittespetsiifilisuse tõttu ei ole võimalik määrata, kas need on tekitatud ekspertiisiks esitatud pikema või lühema ahjuroobiga. (tõendite toimik
8. kd, tl 91, 97, 99)
9. Eksperdi ülekuulamisel maakohtus on jälgitav kuidas kaitsja püüab küsitlemisel saada igati vastust, et kannatanu sai peavigastused ka muul moel kui löökidest ahjuroobiga. Ekspert H. Riimus on kindlaks jäänud selles, et „need neli vigastust on omavahel sarnased. Kui oleks erinevad mehhanismid, siis need võiks omavahel erineda kuju ja mõõtmete poolest. Need neli olid omavahel sarnased. Seega on tõenäoliselt tekitatud pikliku, tömbi esemega… .“ (Ko To, 1 kd, tl 176p)
10. Ekspert H. Riimus on maakohtus veel selgitanud, et ahjuroobid on sarnaste omadustega, seega ei saa eristada ühte roopi teisest. Roopide alumised otsad ei ole mõõtmetel väga erinevad ja vigastusi võis tekitada ka varrega. Haavad on sellised, mis ei peegelda täpselt löögivahendi kuju. Kannatanu peas esines 4 haava eri piirkondades. (Ko To, 1 kd, tl 175-177) Ekspert on samuti märkinud, et kannatanul esines 1 nahamarrastus otsmikul ja nahakriimustus vasaku kulmu lähedal. Kuid need oli paranemisjärgus ja ca 2 nädalat vanad ning ei ole kindlasti seotud kannatanu surmaga.
11. Käesoleva asja tuvastatud eripära on see, et kannatanu kõndis omal jalal pärast talle tekitatud peavigastusi sadu meetreid. Selles osas on ekspert H. Riimus samuti andnud maakohtus ammendava vastuse ja selgitanud, et kannatanu S.L. puhul oli suremisprotsess päris pikk periood, kuna ei ole täpselt teada kui kiiresti veri jooksis ja millal ta hakkas teadvust 10 kaotama suure verekaotuse tõttu. „Peahaavad ei olnud nii suured, et sealt midagi purskaks välja. Algul keha kompenseerib seda verekaotust. Algul ta saab veel kõndida ja saab alguses veel midagi aru… .“ Samuti on individuaalselt väga erinev, kuidas inimene verekaotust kannatab. Verekaotus tekib mingi aja jooksul, sellega ei sure momentaalselt ära.
12. Apellatsioonis põhimõtteliselt ei nõustuta seega maakohtu järeldusega, et kannatanu surma algpõhjuseks olev pea kinnine tömptrauma – põrutushaavad kannatanu peas, on tekitatud M. Leegeni poolt süüdistatava korteris 10.09.
13. Kaitsja püüab kohut panna uskuma versiooni, mille kohaselt kannatanu surma põhjustanud vigastused tekkisid väljaspool M. Leegeni elukohta. Seega haav, mis põhjustas kannatanu S.L. l ägeda verejooksu, tekkis ajal mil ta viibis iseenda korteris ja kukkus vastu kõlari teravat nurka.
14. Kohtukolleegium eelpool põhjendas, miks kaitsja versioon ei ole usutav ja leiab, et taotledes sellisel põhjendusel süüdistatava õigeksmõistmist, tugineb apellant mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. Kuidagi ei saa nõustuda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse lahendamisel aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim (nn kõlarile kukkumise) versioon olukorras, kus puuduvad igasugused kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Ehk teisisõnu, esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas tõendamist leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Uuritavas asjas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kannatanu kõlarile kukkumise ja seeläbi peavigastuste saamise kaitseversioon pole leidnud ülejäänud tõenditega kinnitust.
15. Samas ei saa kuriteo asjaolude õigeks tuvastamiseks kuidagi tähelepanuta jätta süüdistatava M. Leegeni enda poolt maakohtus antud ütlusi. Ilmselgelt häirivad need kaitsepositsiooni kindlustamist. Kaitsja ei saa nimetatud ütlustest kuidagi mööda minna ja püüab süüdistatava tegevust üldsõnaliselt temale soodsamalt kohendada, märkides, et „Maret Leegen võis küll tabada S.L. pead tema korterist väljaajamise käigus ja tekitada kehavigastusi, kuid neid ei saa seostada S.L. surmaga…“
16. Maakohtus on süüdistatavat küsitletud kannatanule ahjuroopidega tekitatud vigastuste osas. Süüdistatav on selles osas selgitanud järgmist. „Müksasin kõigepealt, väikse roobiga….siis ma nägin konksu otsas esikus roopi… suurt, ümmargust, ära väänatud, minu ahjuroop…ja siis võtsin selle väänatud roobi appi ja lükkasin teda sellega.“ Küsimusele, mis ta väikse roobiga tegi, vastas süüdistatav, et „ei ma ei peksnud, nügisin, vaatasin, et mul ei hakka võim peale, ta hakkas vastu.“
17. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et toimunu õigeks hindamiseks ja kohtu siseveendmuse kujundamiseks on oluline lugeda maakohtus toimunud süüdistatava M. Leegeni küsitlust ja ütlusi kannatanu S.L. suhtes toime pandud vägivalla osas 10.05.2020 kaitsja ja prokuröri küsimustele vastates. (Ko To, kd 1, tl 188-195) Küsimus: Kas olete S.L. le roobiga vastu pead löönud? Vastus: Virutasin tömbi otsaga. Küsimus: Kas olete vastu pead löönud? Vastus: ei tea, ta siin külje peal kuskil oli. Küsimus: Kuhu te virutasite? 11 Vastus: ma olin selles asendis, võib- olla selle nurga alt läks pähe ka. Kuklasse ma ei löönud, ei tea, kust ta need on saanud, võib olla ta koridoris kukkus kuskile, mul on kitsas koridor. Väljas ma ei teinud talle enam midagi, jalaga müksasin ainult. Küsimus: Kuidas S.L. õuele sattus? Vastus: Ta nägi siis, et ma ei taha teda sinna, et las ta puhkab seal. Pea oli tal verine, hoidis ainult kinni, püsti ta ei tulnud aga teadsin varem, et tal need verejooksud jäävad ise kinni. Kust mina teadsin, et täis on, nüpeldasin teda natuke. Küsimus: Mis te talle tegite siis õuel? Vastus: Ta vaatas, et ma suurt roopi käest ei pane, siis ta hakkas välja minema ja ma panin roobi käest. vaatasin, et ta ei lähe, et sikutan ta ise välja ja ta hakkas kartma, roomas ise sealt õue, ta oli seal pikali. Küsimus: Kas roomas õue või kõndis? Vastus: Ta ei hakanud enam end püsti ajama, põlvili läks ja jäi ukse ette. Ta läks sinna, minema ei tahtnud minna, midagi ta enam ei öelnud, pea jooksis tal verd. Seda ma ei mäleta, et ümber lükkasin, võib-olla lükkasin. Küsimus: Kui roobiga S.L. a välja ajasite, kas nägite roobiga tekitatud tervisekahjustusi tal? Kas nägite, et tal oli valus? Vastus: Panin kuskile õlasse, ei tea, siis ta kukkus ja verd hakkas rohkem tulema, ei purskand aga hakkas nagu rohkem voolama. Enne ma ei näinud, esikus olid mõned tilgad ainult põrandal. Kui ta sinna jäi, siis tekkis loik. Esikus pärast öeldi, et vereloik oli, seda ma ei tea. Ma ei koristanud seal, kui hommikul tulin, ainult riideid. mõtlesin, et hiljem koristan kõik ja õues ka selle loigu ära. Küsimus: Kas lõite S.L. ale roobiga pähe? Vastus: Pähe ei löönud. Kui öeldakse, et on löödud ja värsked haavad, siis suure vihaga ja raev oli ta vastu, et küll need haavad ära paranevad ja küll ta mulle andeks annab või ei tule sinna, kui ratast korda ei saa, mis ta käib siin minu poole. Küsimus: Kas oletate, et olete teda pähe löönud? Vastus: Ei oleta, lõin küll aga kas ma tegin seda liiga jõuliselt või, ma ei tajunud ära seda lööki, nügisin teda roobi tömbi otsaga, see polnud täispikk ja nügisin teda. Küsimus: Millise roobiga? Vastus: Suurema roobiga. Kui see roop poleks mulle silma hakanud, võib olla polekski selle peale tulnud. Küsimus: Väikse roobiga ka lõite? Vastus: Ainult müksasin, kõigepealt tõstsin ta püsti ja kui ta ei läinud, võtsin roobi. Siis hakkas silma, et sellele ta hakkas vastu ja siis võtsin teise appi. Väiksega vaatasin, et äkki hakkab roopi kartma. Küsimus: Mis olekusse ja kuhu ta siis jäi? Vastus: Kükakile jäi ja kukkus, siis sain ukse kinni tõmmatud, et ta tagasi ei tuleks, rohkem ei näinud. Küsimus: Mis edasi tegite, kui ukse kinni panite? Vastus: Siis seda loiku seal ei olnud. Mõtlesin, et ta on vintske olemisega, on ennegi minu juures käinud ja kukkunud. Panin siis ukse kinni, et ta tagasi ei tule ja müksasin ühe korra veel jalaga kergelt. 12 Küsimus: Edasi mis tegite? Vastus: Mehed olid laua taga, olin tükk aega ära, madistasin temaga esikus ja õue peal, lõin lahtise käega vastu nägu, see oli verine, pritsis kollase särgi peale. Ta ütles, et hakkab minema ja tõmbasin ukse kinni, et ta sinna veritsema ei tuleks ja läksin tuppa. Mehed ei teadnud sellest midagi.
18. Kolleegiumi arvates viitab süüdistatava poolt küsimustele vastatu sisu sellele, et süüdistatav kasutas S.L. e suhtes aktiivselt mitmesugust vägivalda ja sai ilmselgelt aru, et tekitab talle vigastusi. Kaitsja apellatsioonis sisalduv kaitseversioon nagu poleks M. Leegen kannatanu S.L. e suhtes vägivalda kasutanud ega teda ahjuroobiga löönud on ka süüdistatava ütlustest tulenevalt asjakohatu ja ümber lükatud muuhulgas M. Leegeni enda ütlustega maakohtus. (Ko To kd 1, tl 188-195) Süüdistatav on muuhulgas ise kinnitanud, et kannatanu ei olnud agressiivne. Küsimus: Kuidas teie suhtusite S.L. i surma? Vastus: Ei uskunud. Pea oli tal verine ja mina ka veel lõin ja et ehk kodus ka veel kukkus kuskile, kaotas tasakaalu või midagi. Šokeerivalt natuke mõjus mulle see teade, hing jäi nagu natuke kinni, muutusin korra tõsiseks, ütlesin, et ma ei usu seda. Küsimus : Kui vastu turja lõite, millise liigutusega siis seda tegite? Vastus: Kui ma lükkasin teda tömbi otsaga välja, võisin teda pähe ka lüüa. … Pähe löömist ei mäleta. Mul olid närvid haiged, võib olla oli viha, et ei saa mu ratast ikka korda. Küsimus: Kas löömine oli seotud jalgrattaga? Vastus: See ajas vihale jah, olen talle vastutulelik olnud, lubanud juua ja ajanud välja teistmoodi. Siis mõtlesin, et aitab, ei jäta teda enam teiste kulul jooma siia. Süüdistatava ütlustest nähtub ilmekalt, et ta otseselt ei eita S.L. ele pähe löömist, kuid püüab seda igati ilustada ja pehmendada, väites, et „müksas“ või „nügis“ teda roobiga. Möönab, et võis ka pähe lüüa, aga siis asub jällegi ennastõigustavalt seisukohale, et ei mäleta oma tegevust.
19. Analüüsides uuritud tõendeid leiab ringkonnakohus nagu maakohuski, et süüdistatav lõi kannatanu S.L. e tahtlikult ahjuroobiga pähe. On üldteada asjaolu, et ahjuroop on metallist. Taolise metallist esemega inimesele pähe lüües tekivad kindlasti vigastused. Süüdistatav ei eitagi oma ütlustes, et tegu toime pannes oli ta vihahoos ja tugevas alkoholijoobes. Ahjuroobiga pähe löömise ja seejärel kohese vereerituse käigus sai süüdistatav aru, et tekitab kannatanule tervisekahjustusi.
20. Uuritud tõenditest järeldub seega, et süütegu toime pannes soovis M. Leegen vabaneda oma korteris S.L. est, kes jõi seltskonnas teiste kulul ja ise jooke kaasa ei toonud. Tegu toime panema ajendas M. Leegenit viha S.L. e vastu, kes ei parandanud tema jalgratast (mistõttu süüdistatav ei saanud tööle), kes võis jääda joobnuna tugitooli magama ja sinna urineerida ning kes oli (M. Leegeni põhjenduste kohaselt) oksendanud seina peale. M. Leegen oli otsustanud vabaneda S.L. e selstkonnast, kes teiste kulul joob, tal oli viha parandamata jalgratta pärast.
21. Apellatsioonis väidetakse muuhulgas, et kannatanu on ennast teadlikult kahjustanud, kui kella 17.00 paiku, lebades süüdistatava elukoha juures maapinnal, vastas möödakõndinud tunnistaja M.T. u pärimise peale, et kiirabi abi ei ole talle vaja, sest ta puhkab ja läheb ise ära. Apellatsioonis viidatakse seejuures Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-102-16 ja leitakse, et tegemist on isikliku vastutuse põhimõtte väljendusega, mille kohaselt igaüks vastutab üksnes enda 13 käitumise eest. Kuna kannatanu arstiabist keeldus, siis ei saavat M. Leegen vastutada S.L. e surma põhjustamise eest.
22. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja käsitlus nimetatud olukorra osas on ekslik. Nimelt on oluline ja sellele viidatakse eelnimetatud Riigikohtu lahendi punktis 11, et kannatanut ennast kahjustav tegevus peab olema teadlik. Seega on tegemist olukorraga, kus kannatanu tegutseb täie arusaamaga riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb (näit. vigastatuna ja vereülekandest keeldumise korral on keeldumise tagajärjeks tema surm või vähemalt oht elule). Käesoleval juhul pole tegemist olukorraga, kus isik otsustas teadlikult ja vabatahtlikult enda surma saabumise üle, sest ta ei mõistnud enda olukorra ohtlikkust.
23. Tunnistaja M.T. andis maakohtus ütlusi, et sattudes 10.09.2019 kella 17.00 paiku süüdistatava maja juurde, nägi ta S.L. e külili maas, toetumas küünarnukile ja pea ning käed olid verised. Rohkem kedagi õues ei olnud ning ta kõnetas kannatanut ning pakkus välja, et kas kutsub kiirabi. Kannatanul oli seejuures telefon käes, „näitas seda ja ütles, et ei ole vaja , ta saab ise.“ Seejärel käis tunnistaja 5 minuti jooksul majas asuvas korteris nr x ning tagasi tulles küsis uuesti kannatanu käest, et kas viimane on kindel, et talle ei ole vaja kiirabi kutsuda. S.L. , kellel oli endiselt telefon käes, vastas seepeale, et „ puhkab tund aega ja siis läheb ära.“ Miks S.L. verine oli, see tunnistajat ei huvitanud, kuid küsimuste peale vastas kannatanu normaalselt. (Ko To
24. kd, tl 168)
25. Seega ei saa S.L. e juhtumi puhul rääkida teadlikust enesekahjustamisest, sest kannatanu ei saanud aru oma vigastuste ulatusest ega teadnud, et on reaalne oht tema elule. Seda kinnitab asjaolu, et lühikese ajavahemiku järel pärast tunnistaja M.T. u poolt esitatud küsimusi, ta tõuseb püsti ja kõnnib talle tekitatud vigastustega koju. II
26. Ringkonnakohus uuris samuti asjas kogutud tõendeid, et tuvastada süüdistatava tahtlus kannatanu S.L. e suhtes teo toimepanemisel ja leiab, et maakohus on siinkohal kohtulikul uurimisel olnud ühekülgne ja kohaldanud seeläbi ebaõigesti materiaalõigust. Kaitsja on alternatiivselt samuti osundanud asjaolule, et M. Leegen ei soovinud enda tegevusega tappa S.L. e, tahtlus oli suunatud viimase korterist välja ajamisele, tekitades viimase elule ja tervisele väheohtlikke kehavigastusi. M. Leegen ei saanud kuidagi võimalikuks pidada S.L. e surma saabumist tema käe läbi. Tuvastamist on leidnud, et süüdistatava elukohas toimus 10.09.2019 aktiivne alkoholitarvitamine mitmete isikute osavõtul. Seltskonnas viibis ka kannatanu S.L. . Pärastlõunal leidis süüdistatav M. Leegen, et S.L. on muutunud tülikaks ja tema seltskonnast on vaja vabaneda. Kuna S.L. vabatahtlikult süüdistatava korterist ei lahkunud, siis otsustas süüdistatav S.L. e oma korterist jõuga välja ajada. Süüdistatav sai aru, et naisterahvana tal alkoholijoobes S.L. est niisama kergelt jõud üle ei käi ja seepärast võttis ta esimese kätte juhtuva esemena ahjuroobi ja lõi sellega tugitoolis istunud S.L. e pähe. Löögi tagajärjel algas kannatanul peast vereeritus. Süüdistatav rebis kannatanu tugitoolist ära ja kui kannatanu oli põrandal ja püüdis korterist välja roomata, lõi süüdistatav ahjuroobiga kannatanut veel mitmel korral pähe. Kui süüdistataval oli läinud korda kannatanu korterist välja saada, siis õuealal lõi ta mitmel korral jalaga kannatanut keha piirkonda. Seejärel pöördus süüdistatav korterisse tagasi, kus jätkas kohalolijatega alkoholi tarvitamist. Tema poolt äsja pekstud S.L. e edasise tervisliku seisundi osas ta huvi ei tundnud ja rohkem ta S.L. e oma õuealal enam ei näinud ning sai järgmisel päeval juba teada S.L. e surmafaktist.
27. Seega on tuvastamist leidnud, et vihastunud süüdistatava kindel eesmärk oli kannatanu S.L. kui tülikas alkoholijoobes isik oma elamisest välja saada. Varasemate ühiste 14 alkoholitarvitamiste käigus oli süüdistatav nimelt kogenud, et S.L. kippus elamises robustselt käituma (näit. urineerima jne). Tõepoolest, süüdistatav valis S.L. e korterist väljaajamiseks üsna äärmusliku viisi ja vahendi, nimelt võttis ta kasutusele ahjuroobi. Ilmselgelt soovis ta, et kannatanu saaks elamisest välja aetud, kuid tõenditega tuvastatud käitumissituatsioon ei võimalda järeldada, et süüdistatav M. Leegen oleks soovinud kannatanut tappa ja temalt elu võtta. Süüdistatava enda ütlustest maakohtus tuleneb, et ta sai küll aru, et oma löökidega, millega kaasneb vereeritus, tekitab ta kannatanule valu, kuid sellest ei pidanud ta veel aru saama, et tema löögid pähe toovad kaasa kannatanu surma. Süüdistatav oli arvamisel, et „küll need haavad ära paranevad.“ Eeltoodut arvestades saab järeldada, et süüdistatav sai küll aru enda teo ohtlikkusest, kuid see ei pea tähendama automaatselt, et M. Leegen oleks arvestanud võimaliku kõige raskema tagajärje (surma) saabumisega ja sellega sisimas nõustunud. Kohtupraktika kinnitab järjekindlalt olukordi, kus ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on arvestatav argument, et teo toimepanija lootis tegelikkuses võimalikuna äratuntud tagajärge vältida.
28. Tavalise üldteada elukogemuse pinnalt tuleb nõustuda seisukohaga, et löögid ahjuroobiga pähe tekitavad vigastusi, kuid tuvastatud välise teopildi alusel ei saa veel vastuvaidlematult tuvastada, et süüdistatav pani teod toime tapmistahtlusega. M. Leegeni löögid olid suunatud kannatanu pähe, mis on üldteada olevalt elutähtis piirkond. Need löögid olid sooritatud lühikese ajaperioodi jooksul ja süüdistatava tegevus ei olnud sedavõrd intensiivne, et saaks tuvastada M. Leegeni eesmärgina S.L. e surma saabumise. M. Leegeni välise käitumise hindamisel ei saa järeldada ka keskmine kõrvalvaataja, et tema tegevuse oli iseloomulik tapmisteole. See ilmneb ka süüdistatava enda ja korteris viibinud tunnistaja (R.P. ) tajutust. Ütlustest tulenevalt said nad küll aru, et S.L. sai vigastusi, kuid nad ei pidanud võimalikuks kannatanu surma, mistõttu tuli see info neile ka järgmisel päeval üllatusena.
29. Tõenditest tulenevalt sai M. Leegen aru, et ta tekitas S.L. ele suurt valu ja peavigastusi, seega oli tal kannatanu tervise kahjustamise tahtlus, kuid vägivallategude lõpetamisel ei olnud tal siiski alust arvata, et see on olnud piisav kannatanu surma saabumiseks. Andmaks süüdistatava teo kvalifikatsioonile hinnangut, selgub, et tegemist ei olnud sedavõrd äärmusliku ründega ja kehalise väärkohtlemisega, mis annaks alust järeldada tapmistahtluse olemasolu. Tõendid kinnitavad ka asjaolu, et S.L. ei kaotanud pärast tema suhtes toime pandud vägivalda teadvust ja ta oli võimeline sündmuskohalt ise lahkuma ligi 600 meetri kaugusele oma elukohta.
30. Mõneti võiks süüdistatavale ette heita käitumist, kui ta oli tema poolt vigastatud kannatanu õuemurule jätnud (ei helistanud kiirabisse jne). Mitmendat päeva alkoholi joomatsüklis M. Leegeni puhul oli aga palju nõuda adekvaatset käitumist, mida võiks tavaolukorras kainelt isikult nõuda.
31. Eelpool kirjeldatud asjaoludel ei ole võimalik järeldada, et süüdistatav tegutses 10.09.2019 kannatanut ahjuroobiga lüües tapmistahtlusega. Sellest tulenevalt peab kohtukolleegium vajalikuks kontrollida, kas süüdistatava tegevus võib vastata

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 tunnustele.

1. Kohtud tuvastasid seega, et 10.09.2019 pärastlõunal lõi M. Leegen kannatanu S.L. ele korduvalt ahjuroobiga pähe ning selline tegevus on kohtukolleegiumi arvates veenvalt tõendatud. Eksperdiarvamuse kohaselt S.L. e peapiirkonnas esinevad põrutushaavad ja haavadest tekkinud äge väline verejooks koosvõetuna põhjustavad eluohtliku tervisekahjustuse, kuna nendega kaasnes verekaotusšokk, mille tõttu kannatanu suri (tõendite toimik
2. kd, tl 99) 15 Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava selline käitumine oli saabunud tagajärjega (S.L. e surmaga) naturalistliku kausaalsuse (põhjuslikkuse) kaudu seotud. M. Leegeni löögid ahjuroobiga kannatanu S.L. ele pähe põhjustasid kannatanule vigastusi, mis viisid eluohtlike tüsistuste tekkeni ja kannatanu surmani. Seega on asjas tuvastamist leidnud, et süüdistatav põhjustas kannatanule tahtlikult tervisekahjustusi. Kontrollida tuleb, kas M. Leegenil oli tahtlus

§ 118

lg 1 p-s 1 märgitud tagajärje osas, ehk kas tema tegevuse tulemusena tekib oht kannatanu elule. Teisisõnu, kas vägivald oli sedavõrd intensiivne, et seda tuleks käsitleda vältimatult elu ohustava teona. Kohtukolleegium leiab, et kannatanule tekitatud ahjuroobilöögid pähe tuleb lugeda eluohtlikeks nende tekitamise ajal. Saab järeldada, et süüdistatav M. Leegen, olles küll tugevas alkoholijoobes tegutses kaudse tahtlusega ja pidas võimaluks ning möönis S.L. ele eluohtlike vigastuste tekitamist. Tekitades S.L. ele löökidega pähe põrutushaavad, millega kaasnes verejooks ja ajades ta oma korterist välja, oli M. Leegen hooletu selle tulemusena saabuda võiva tagajärje, s.o lõpptulemusena saabuva kannatanu surma suhtes. Süüdistatava elukohas tekitatud peavigastused küll koheselt eluohtlikku seisundit kaasa ei toonud, kuid M. Leegen suhtus oma tegevusse tähelepanematult ja kohustundetult ega saanud aru, et see võib põhjustada kannatanu surma. 42. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 7 järgi, s.o tahtlikult tervisekahjustuse tekitamine millega põhjustati oht elule ja ettevaatamatusest kannatanu surm. Käesoleval juhul on M. Leegen tekitanud tervisekahjustuse tahtlikult, kuid süüdistataval esines ettevaatamatus kannatanule põhjustatud vigastuste tulemusena tekkinud eluohtliku seisundi suhtes (

§ 118

lg 1 p 1 mõttes) ning mõlemad

§ 118

lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud rasked tagajärjed on saabunud ettevaatamatusest, mistõttu vastutab isik üksnes

§ 118

lg 1 p 7 järgi, mis neelab eluohtliku seisundi kui surmale eelneva vahetagajärje.

§ 118

lg 1 nimetatud tagajärjed ei nõua subjektiivsest küljest tahtluse tuvastamist, sest muidu oleks

§ 118

lg 1 p 7 oma nõuetelt identne

§-ga 113, s.o tapmise põhikoosseisuga.

§ 118

lg 1 p 7 on seadusandja poolt ellu kutsutud selleks, et oleks võimalik kvalifitseerida selliseid tahtlikke tervisekahjustusi, mis toovad kaasa kannatanu surma, ilma, et surm oleks teo toimepanija tahtlusest hõlmatud. Riigikohtu praktikas on märgitud, et oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118

lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje -

§ 118lg 1 p 7 puhul surma - saabumiseni.

Vaid sellisel juhul avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes

§-des 117 ja 119 sätestatud koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva kuriteokoosseisu, s.o

§ 118kohaldamist (RKKKo nr 1-17-105/35, p 12).

III 43.

§ 113

lg 1 näeb karistusena ette kuni 15-aastase vangistuse.

§ 118lg 1 näeb karistusena ette vangistuse 4 kuni 12 aastat.

Ringkonnakohus arvestab, et süüdistatava teoga põhjustati raskeim

§ 118lg 1 p-s 7 nimetatud tagajärg, s.o kannatanu surm.

16 44. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Süüdistataval puuduvad kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused. Süü suuruse hindamisel tuleb arvestada löökide arvu, piirkonda, kannatanu isikut ja kuriteo toimepanemise vahendit. Süüdistatav M. Leegen lõi kannatanu S.L. ühise alkoholitarvitamise käigus tervisekahjustuse tekitamise eesmärgil ahjuroobiga korduvalt pea piirkonda. Süüdistatav jätkas kannatanu suhtes rünnet ka siis, kui kannatanu roomates põgenes. M. Leegen pani teo toime tahtlikult ja tema teosüü on hinnatav pigem suurena. Süüdistatav M. Leegen põhjustas oma tegevusega kannatanu S.L. surma. Ringkonnakohus mõistab M. Leegeni süüdi

§ 118lg 1 p 7 järgi, seega kergemas kuriteos, kui seda tegi maakohus.

Nimetatust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vastavalt teosüü määrale tuleb mõista ka karistus ja põhjendatud on see mõista

§ 118lg 1 sanktsiooni keskmises määras.

Seega mõnevõrra M. Leegenile mõistetav karistus kergeneb, sest ringkonnakohus mõistab süüdistatavale karistuseks 8 aastat vangistust. IV

1. Kaitsja M. Paabumets on esitanud ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks, milles taotleb tasu 180 minuti ulatuses maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest summas 194,40 eurot, sh käibemaks 32,40 eurot. Arvestades maakohtu otsuse mahtu, apellatsiooni põhjendusi ja kaebuse mahtu 6-l leheküljel, leiab ringkonnakohus, et tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 1 alusel kui apellatsioonimenetluses tehakse üks nimetatud seadustiku § 337 lg 1 punktides 2-4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik, mistõttu õigusabi kulud jäävad riigi kanda. V
2. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p-d 1, 2; § 340 lg 2 p 3 tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
3. juuni 2020 otsuse Maret Leegeni süüdi tunnistamises

§ 113lg 1 järgi.

Süüdistatav M. Leegen tuleb süüdi tunnistada kuriteos

§ 118lg 1 p 7 järgi ja mõista karistuseks 8 aasta vangistust.

Muus osas jääb otsus muutmata. Apellatsioon kuulub osaliselt rahuldamisele. Kaitsja apellatsioonimenetluses kantud kulud jäävad riigi kanda. Tiit Lõhmus Ingeri Tamm (allkirjastatud digitaalselt) 17 Aarne Sarjas