S § 63 lg 1 ja
Kohtuväline menetleja: Keskkonnainspektsioon Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: A D; ik: xxx; elukoht: xxx Kaitsjad: Alexander Sergeev, A Anissimov Rodelin Õigusbüroo OÜ, Estonia pst 5, Tallinn Kirjalik menetlus VTMS § 120 lg 1 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta A D kaitsjate kaebus Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse juhtivinspektor Senta Sildniku 10.09.2020 otsusele nr 940020000999 A D karistamises
S § 63 lg 1 ja
2. Jätta Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse juhtivinspektor Senta Sildniku 10.09.2020 otsus nr 940020000999 A D karistamises
S § 63 lg 1 ja
lg 1 alusel rahatrahviga 62 trahviühiku ulatuses, s.o 248 eurot muutmata ja tühistamata.
lg 1 ja A Ži
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 62 trahviühiku ulatuses, s.o 248 eurot selles, et menetlusalused isikud A D ja A Ž koos 06.08.2020 ajavahemikul kella 00:37-04:00 ajal teostasid Harjumaal Saku vallas Männiku järvel jõevähi (lad. k Astacus astacus) püüki kätega, st kalapüügivahendeid kasutamata, mille tulemusel eemaldati veekogust 70 alamõõdulise jõevähi isendit. Kalapüügiseaduse (
) § 10 lg 1 keelab püüda kala, kelle pikkus on väiksem kalapüügieeskirjaga (KPE) sätestatud alammõõdust. Kalapüügieeskirja lisa 3 sätestab jõevähi alamõõduks (L3) 11 sentimeetrit.
Nimetatud tegevusega rikkus menetlusalune isik A D
lg 1 ja 5 sätestatud keeldusid ning pani toime
lg 1 ja
S § 63 lg 1 sätteid kohaldades määratud karistus
Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja alljärgneva kaebuse 1. Asjaolud 1.1 10.09.2020.a koostati A Ži suhtes otsus väärteoasjas nr 940020000999 Keskkonnainspektsiooni Keskkonnakaitse juhtivinspektori Senta Sildniki poolt selle kohta, et A Dotseniko isikute grupis koos A Žiga teostas 06.08.2020 ajavahemikul 00:37 - 04:00 Harjumaal Saku vallas Männiku järvel jõevähi (lad. k. Astacus astacus) püüki kätega, st kalapüügivahendeid kasutamata, mille tulemusel eemaldati veekogust 70 alamõõdulise jõevähi isendit. Keskkonnainspektsiooni 10.septembri 2020 otsusega karistati A Dt
1.2 Väärtegu oli kvalifitseeritud
lg 1 järgi karistatakse kalapüügi eest püügivahendit kasutamata, käesolevas seaduses ja kalapüügieeskirjas kirjeldamata püügivahendiga, keelatud vahendiga või viisil, mis põhjustab kalade asjatu hukkumise ja kalavarude kahjustamise, või püügivahendite kohta esitatud muude nõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 12 lg 2 järgi on süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. Seega peab olema
lg 1 sätestatud kahju, mida põhjustati kalade asjatu hukkumise ja kalavarude kahjustamisega. Väärteoasja nr 940020000999 toimiku lk 11, kalade pikkuse mõõtmise protokollis fikseeriti, et alamõõdulised jõevähid olid elus ja need vabastati veekogusse. Ühtlasi on 11.08.2020 väärteoprotokollis fikseeriti, et keskonnale ei ole kahju tekitatud. Seega ei ole
Kaebaja ei nõustu Keskkonnainspektsiooni
lg 1 sätestatu tõlgendusega (otsuse p 1.3), et väärteo objektiivsed tunnused olid täidetud ja seega on tegu kvalifitseeritud õigesti. Kaebaja arvab, et kui seaduseandja sätestas vajalikke tingimusi
lg 1 kohaldamiseks, siis peavad need olema täidetud, st peab olema põhjuslikus seoses olev tagajärg, mis toimepandud teos aga puudub. 2.4 VTMS § 2 sätestab, et kui VTMS-s ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Süüteomenetluse läbiviimisel on riigil kohustus tõendada isiku süü (kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 7 lg 2). Tutvudes väärteoasja nr 940020000999 toimikuga ei leidnud kaebaja udaldusväärseid tõendeid selle kohta, et A D teostas 06.08.2020 ajavahemikul 00:37 - 04:00 Harjumaal Saku vallas Männiku järvel jõevähi püüki kätega, st kalapüügivahendeid kasutamata. Tunnistaja Keskkonnainspektsiooni ametniku E T ütlused ei saa pidada usaldusväärseks, kuna tegemist ei ole erapooletu isikuga. Keskkonnainspektsioon väidab, et nendele ei arusaadav, mis põhjusel ei saa pidada tema ütlusi usaldusväärseks. KrMS § 66 lg 2 järgi ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Kriminaalasja menetlevaks ametnikuks saab olla uurimisasutuse ametnik, kes teeb kriminaalmenetluse läbiviimiseks kriminaalmenetluse seadustiku alusel uurimis- või muid menetlustoiminguid ( Riigikohtu 18.11.2016 otsuse 3-1-1-91-16 p 9). Kui tutvuda väärteoasja 3 nr 940020000999 kalade pikkuse mõõtmise protokolliga (toimiku lk 10), siis selgub, et sama tunnistaja, E T on menetluse kõige tähtsama toimingu läbiviija, st kalade pikkuse mõõtmise teostaja. See tähendab, et Keskkonnainspektsiooni ametnik E T teostas menetlustoimingu väärteoasjas ja ei tohtinud olla tunnistajana, seega ei ole tunnistaja ülekuulamise protokoll (toimiku 19-20) lubatav tõend. 2.5 Tomiku materjalidest nähtub, et Keskkonnainspektsiooni ametnikud teostasid A D ja A Ž'i varjatud jälgimist alates 00:37 - 04:00, st 3,5 tunni jooksul. Ühtlasi ei ole arusaadav menetleja põhjendused, et menetlusaluste isikute jälgimist teostati asitõendite puutumatuse säilitamise eesmärgil ja ametnikel puudus vastav erivarustus veekogus liikumiseks. Isikud ei kavatsenud asitõendeid hävitada ja need ei olnud veekogus niisügavalt, et nende kontrollimiseks tuli kasutada erivarustust. Keskkonnainspektsioon arvab otsuses, et nende tegevus ja käitumine väärteo toimepanemisel ei puutu asjasse. Kaebaja ei nõustu sellega.
lg 1 järgi teostab riiklikku järelevalvet kalapüügiseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle Keskkonnainspektsioon (korrakaitseorgan).
järgi võib Keskkonnainspektsioon kalapüügiseaduse sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) §-des 30–32, 45–47 ja 49–53 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. KorS § 8 järgi tegutseb korrakaitseorgan riiklikku järelevalvet teostades eesmärgipäraselt ja efektiivselt ning kohaldab õiguspärase kaalutluse piires riikliku järelevalve meetmeid paindlikult. Keskkonnainspektsiooni E T ütluste järgi (toimiku lk 20) märkasid ametnikud A D ja A Ž'i kell 00:37, kes viibisid veekoguse kaldal ja nad liigusid põlvest saadik vees. Keskkonnainspektsiooni ametniku E T ütluste järgi oli kohe selge, et isikud tegelevad jõevähkide püüdmisega. Arusaamatul põhjusel ei pidanud Keskkonnainspektsiooni ametnikud A Dt ja A Ži kinni nende tegevuse kontrollimiseks, vaid tegelesid seadusega keelatud jälitustoiminguga (varjatud jälgimisega). Seda kinnitab ütlustes Keskkonnainspektsiooni ametnik E T (toimiku lk 20) „isikute liikumist jälgitakse“. VTMS § 32 lg 1 järgi on väärteomenetluses keelatud tõendite kogumine jälitustoiminguga. Kaebaja arvab, et Keskkonnainspektsioon ei tegutsenud seadusepäraselt väidetava väärteo avastamisel. Kui Keskkonnainspektsioonil tekkis kahtlus, et sooritatkse õigusrikkumine, siis pidid nad kohaselt kontrollima isikuid ja mitte teostama 3,5 tunnilist jälgmist. Kaebaja sõnul Keskkonnainspektsiooni jälgimise algus langeb peaaegu kokku sellega ajaga, kui A Ž pani püügivahendid püügile, st kell 00:37. A Ži ütluste järgi oli sel ajal järve ääres palju inimesi (toimiku lk 24). Seega võisid Keskkonnainspektsiooni ametnikud eksida isikute tuvastamises, kuna kõik juhtus pimedal ajal ja inimesi oli palju. On võimalik, et seetõttu kontrollisid Keskkonnainspektsiooni ametnikud A Dt ja A Ži just 3,5 tunni pärast, kuna ametnikud kavatsesid kinni pidada kedagi teist, kuid kohale jäid vaid mainitud isikud. Kaebaja soovib märkida, et kui A Ž esitas kehtiva kalastuskaardi kinnituse, siis oli see üllatusena Keskkonnainspektsiooni ametnikele, kuna nad arvasid, et isikutel puudub harrastuskalapüügiõigus. Seetõttu ei teadnud Keskkonnainspektsiooni ametnikud kuidas A D ja A Ž'i tegevust kvalifitseerida vastavalt
järgi ja poole tunni pärast otsustasid nad kvalifitseerida tegu
2.6 Väärteoasja nr 940020000999 menetlusalused isikud ei olnud kinni peetud mainitud sõiduki väljasõitmisel veekogult. Sõiduk seisis veekogu kaldal. Seega ei tegelnud kaebaja jõevähkide transpordimisega, millest väidab Keskkonnainspektsioon oma otsuses (lk 7, lg 1.5). Mõlemad isikud viibisid veekogukaldal ja nad kavatsesid jõevähke loetleda ja mõõta, kuid enne seda kontrollisid neid Keskkonnainspektsiooni ametnikud, millega segasid jõevähkide lugemist. Väärib tähelepanu see, et kui tutvuda kalade pikkuse mõõtmise protokolliga (toimiku lk 10), 4 siis vaid 5 jõevähki olid Keskkonnainspektsiooni ametnike sõnul alla 8 cm, st sisuliselt väiksem, kui 11 cm. A Ž ei märganud jõevähkide suurust, kui pani neid mõrrast ämbrisse. Tuleb arvestada, et kõik toimus pimedal ajal. KPE § 16 lg 2 järgi tuleb püüda keelatud kalaliigi ja alamõõdulise kala elujõuline isend vabastada kohe pärast püügivahendi nõudmist, välja arvatud kalapüügiseaduse § 10 lõike 4 punktis 1 sätestatud juhul. Kuna olid A Ži esmapilguga peaaegu kõik jõevähid mõrras sama suurusega, siis ta paigutas need ämbrisse mõõtmiseks. Ei ole vaidlus selles, et A Ž oli kaasas mõõtja (otsuse lk 7). 2.7 Kaebaja süü suuruse hindamisel (otsuse lk 11) arvestas Keskkonnainspektsioon, et A D kandis ämbrit millesse asetati ebaseaduslikult püütud jõevähid ja seega on ta süüteo kaastäideviija. Kaebaja arvab, et mainitud kohtuvälise menetleja arvamus on ekslik.
lg 1 järgi on kalapüük tegevus, mille eesmärk on kala, jõesilmu ja teiste sõõrsuude, jõevähi, krevetiliste ning teiste kümnejalaliste, kalmaari ja teiste peajalgsete (edaspidi kõik koos kala) hõivamine nende kinnipüüdmise või surmamise teel ning veetaime kogumine.
lg 2 järgi viibimine veekogul või selle ranna või kalda piiranguvööndis püügivahendiga, välja arvatud püügivahendite hoidmiseks mõeldud ehitises või vahetult selle läheduses ja veekogul käesoleva seaduse alusel kehtestatud keeluala läbimine püügikohta jõudmiseks, võrdsustatakse kalapüügiga.
lg 5 järgi on kalur füüsiline isik, kes vahetult püüab kala või kogub veetaimi kutselise kalapüügi vahendiga.
lg 1 järgi on harrastuskalapüügivahendid: 1) spinning, vedel, sikuti, lendõng, põhjaõng ehk krunda ehk tonka, und, käsiõng ja ühe isiku korraga kasutatav rohkem kui üks lihtkäsiõng; 2) harpuunipüss ja harpuun; 3) räimeõng; 4) nakkevõrk ning Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kaldavõrk; [RT I, 30.06.2017, 4 - jõust. 10.07.2017] 5) kuni 100 konksust koosnev õngejada; 6) kuurits; 7) liiv; 8) vähinatt ja vähimõrd; 9) kadiska. Seega on seadusandja sätestanud täpselt millistel juhtudel võib arvata, et inimese tegevus on kalapüük ja millised on harrastuskalapüügivahendid. Eeltoodud nimekirjas puudub ämber. Ämbri kandmisega ei saa inimene automaatselt olla harrastuspüüdjana. A D kandis ämbri selleks, et sinna koguda prügi sel ajal, kui A Ž püüdis jõevähke. Seadusega ei ole keelatud kaluril võtta kaasa inimesi, kes viibivad koos kaluriga kalapüügil ja ei tegele ise kala püüdmisega vastavalt
sätestatud normidele. 2.8 Kaebaja soovib oma kaebuse täiendada sellega, et püütud vähkide mõõtetulemus ei ole jälgitav ja rikutud on mõõtemetoodika nõudeid mõõtetulemuse vormistamisel. Väärib tähelepanu see, et puuduvad asitõendid, kuna kõik alamõõtmelised jõevähid olid vabastatud veekogusse. Teised jõevähid (66 tk) olid üle antud A Ž. KrMS § 125 lg 1 kohaselt asitõendit hoitakse kriminaaltoimikus või menetleja asitõendite hoidlas või muus tema valduses olevas ruumis või valvataval territooriumil või ekspertiisiasutuses või selle suhtes kohaldatakse käesoleva seadustiku §-s 126 ettenähtud abinõusid, kui see ei kahjusta kriminaalmenetluse huve. Asitõendid olid osaliselt vabastatud veekogusse ja osaliselt üleantud kaebajale. Seega ei ole vähkide mõõtetulemus kontrollitav. 5 Mõõteseaduse (MõõteS) § 2 lg 1 p 5 kohaselt on jälgitavus mõõtetulemuse või etaloni väärtuse omadus, mis võimaldab seda seostada riigi või rahvusvahelise etaloniga katkematu võrdlusteahela (seosahela) kaudu, kusjuures ahela kõikidel lülidel on teadaolev mõõtemääramatus. MõõteS § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 2 p 2, mis sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus peab olema tõendatud muu hulgas riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Seega tuleneb MõõteS § 5 lg 2 p st 2, et mõõtetulemuse jälgitavus peab olema mõõteseaduse kohaselt tõendatud siis, kui riik tugineb mõõtetulemusele selleks, et määrata karistus väärteomenetluses. Lähtudes eeltoodust palub kaebaja kohtult: 1) nõuda kohtuväliselt menetlejalt välja mõõtevahendi – mõttealus - kontrollmõõdistamist käsitav dokument ja kalibreerimist kinnitav dokument.; 2) nõuda kohtuväliselt menetlejalt välja vaneminspektori E T mõõtmise teostamise pädevust, vajalikku kvalifikatsioon, väljaõpet ja kogemust mõõtmise teostamiseks kinnitavad dokumendid. Väärib tähelepanu see, et väärteoasja nr 940020000999 toimikus puuduvad fotod jõevähkide mõõtmise kohta. Kalade pikkuse mõõtmise protokollis (toimiku lk 10) puudub kirjeldus kuidas mõõdeti jõevähkide suurust, st kas mõõdeti otsaorgi tipust laka lõpuni (lakakarvakesi arvestamata) või teistmoodi? Mõõtemetoodika mittejärgmist ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada ja see takistab väärteo asjaolude väljaselgitamist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 2003. a otsus asjas 3-1-1-109-03). Kui leiab tõendamist, et püütud vähkide mõõtetulemus ei ole jälgitav ja rikutud on mõõtemetoodika nõudeid mõõtetulemuse vormistamisel, siis on alust väärteomenetluse lõpetamiseks. 3. Palun kohtut arvestada ülaltoodud asjaolud kohtuvälise menetleja otsuse ümber vaatamisel. Kaebaja on nõus kirjaliku menetlusega. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 132 p 2, p a l u n: 1.Tühistada Keskkonnainspektsioon 10.09.2020 otsus väärteoasjas nr 940020000999 ja lõpetada väärteomenetlus VTMS §-s 29 sätestatud alustel. 2. Kohtukulud jätta Keskkonnainspektsiooni kanda. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht 1. Menetluse käik ja kaebuse sisu 1.1. 11.08.2020 koostas Keskkonnainspektsioon väärteoasjas nr 940020000999 väärteoprotokolli A D kohta, et A D isikute grupis koos A Žiga teostas 06.08.2020 ajavahemikul kell 00:37-04:00 Harjumaal Saku vallas Männiku külas Männiku järvel (Keskkonnaregistri kood VEE2006020) jõevähi (Astacus astacus) püüki kätega, st kalapüügivahendeid kasutamata, ning eemaldas veekogust 70 alamõõdulist jõevähi isendit. Nimetatud teoga rikkus A D kalapüügiseaduse (edaspidi
) § 10 lõikes 1 sätestatut, mille kohaselt on keelatud püüda kala, kelle pikkus on väiksem
lg 1, § 11 lg 5, § 90 lg 2 ja majandusvööndi seaduse § 6 lg 1 p 1 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse 16.06.2016 määruses nr 65 „Kalapüügieeskiri“ (edaspidi KPE) sätestatud alammõõdust ning KPE lisa 3 kohaselt on jõevähi alammõõt (L³) 11 cm. Samuti rikkus A D nimetatud teoga
lõikes 5 sätestatut, mille kohaselt on keelatud püüda kala kalapüügivahendeid kasutamata. 6 1.
Kohtuväline menetleja selgitab, et nimetatud säte on taandatav viieks eraldi lihtnormiks ning see võib olla kvalifikatsioonisätteks viie erineva alternatiivse süüteokoosseisu täitmise korral. A D tegu on väärteoasjas kvalifitseeritud
alternatiivi järgi – karistatakse kalapüügi eest püügivahendit kasutamata. Kaebaja viidatud
alternatiiv – karistatakse kalapüügi eest viisil, mis põhjustab kalade asjatu hukkumise ja kalavarude kahjustamise, ei ole määratletav
alternatiivi laiendina, vaid kasutatav eraldiseisvalt selles kirjeldatud teo kvalifitseerimise alusena. Sellest tulenevalt kohtuväline menetleja kaebuse punktis 2.3 toodut muus osas ei käsitle, kuna see on asjasse puutumatu. 2.2.
lg 1 ja
lg 1 ettenähtud süütegude toimepanemist, s.o kalapüük püügivahendite kohta esitatud nõudeid rikkudes ning alamõõdulise kala püük.
lg 1 Kõigepealt analüüsib kohus
lg 1 sätestatud väärteo toimepanemist, s.o kalapüük püügivahendite kohta esitatud nõudeid rikkudes, ehk esiteks teeb kohus kindlaks, kas tegemist oli kalapüügiga ja siis edasi, kas kalapüük toimus püügivahenditele esitatud nõudeid eirates.
lg 5 kohaselt on keelatud püüda kala kalapüügivahendeid kasutamata, käesolevas seaduses loetlemata ja kalapüügieeskirjas kirjeldamata vahendiga või käesoleva seaduse või selle alusel kehtestatud õigusakti kohaselt keelatud vahendiga või viisil, samuti viisil, mis põhjustab kalade asjatu hukkumise ja kalavarude kahjustamise, nagu näiteks püük elektriga, mürk- ja narkootilise ainega, tulirelvaga ning lõhkelaenguga. Tunnistaja E Ti ütluste kohaselt teostas ta 06.08.2020 kalandusalast järelevalvet Männiku järve piirkonnas koos keskkonnainspektor D L. Kella 00:37 ajal märkasid nad Männiku järve skuutrisõidurajal kahte valgusallikat. Liikudes valgusallika suunas, nägid nad veekogu kaldal kahte isikut. Ühel isikul oli seljas näha kalipsot ning teisel isikul kummipükse ning jopet. Ühe isiku käes oli näha valget värvi plastmassist ämbrit. Isikud liikusid mööda järve kallast edasitagasi. Isikud liikusid ca põlvest saadik vees, valgustasid veekogu ning korjasid kätega jõevähi isendeid ning paigutasid need seejärel ühe isiku käes olevasse ämbrisse. Isikute omavahelist suhtlust oli kuulda ning suhtluse käigus rääkisid isikud vähipüügist ja „jahist vähkidele“. Isikute liikumist jälgiti ning otsustati neid kontrollida, kuniks nad sõiduki juurde liikusid. Ca kella 4 paiku hommikul kontrolliti isikuid. Isikud liikusid sõiduki xx reg. märgiga xxx juurde ning kummipükstes isik paigutas valget värvi ämbri sõiduki pagasiruumi. Isikute juurest leiti ka vähimõrd. Pagasiruumis olevast valgest ämbrist leiti kokku 135 vähki ning mõrras oli veel üks vähk. Vähiisendite mõõtmisel selgus, et 70 isendit olid alamõõdulised. Alamõõdulised vähid vabastati. A D ülekuulamisel antud ütluste kohaselt kinnitab ta, et 05.08.2020 kella 22:00 läks ta koos A Žiga Männiku järve äärde. A Ž oli talle teadaolevalt soetanud kalastuskaardi jõehävi püügiks ning läks temaga kaasa. Veekogu äärde läksid nad xxx´iga. Koheselt panid nad mõrrad püügile ning ootasid kuni umbes 02:30-ni auto juures. Samal ajal oli näha kaldaäärsetel aladel mitmeid lampe ning nägi nii nende sõiduki kõrval paiknevatel aladel, kui ka vastaskaldas liikumist. Märkas, et üks neist kasutas võrgutaolist eset, ilmselt oli tegemist nataga. Siis läksid ülejäänud inimesed nende lähiümbrusest ära ning nad asusid järvele ringi peale tegema. Nad soovisid näha teiste poolt söödastatud kohti, et teada, kuhu tulevikus vähipüügile asuda. Neil oli kaasas ka ämber. Nad jõudsid tagasi umbes 5 minutit enne Keskkonnainspektsiooni saabumist ja tühjendasid kaks vähimõrda. Mõlemas mõrras oli umbes pool ämbrit vähke, kokku üks ümber. Arvuliselt ta öelda ei oska, kuna nad ei jõudnud neid üle lugeda. Kõik jõevähid asetasid nad valget värvi ämbrisse ja viisid selle enda sõiduki pagasnikusse. Nad soovisid seejärel vähid üle lugeda ja ära mõõta, kuid siis saabusid inspektorid, kes asusid seda tegema nende eest. Tal on autos alati olemas mõõtmiseks vajalikud vahendid, kuna tegeleb harrastuskalastajana. Teab, et kätega jõevähki püüda ei tohi, samuti on teadlik sellest, et jõevähi alamõõt on 11 sentimeetrit ning ööpäevas võib üks inimene loa alusel püüda kuni 100 isendit. Menetlusaluse isiku A Ži sõnul läks ta 05.08.2020 kella 22:00-23:00 paiku koos A Dga Männiku järve äärde. Nad kasutasid sõidukit xxx, mille roolis oli A D. Ta ei ole umbes 25 aastat vähki püüdnud, kuid soovis seda teha, kuna oli kuulnud, et Männiku järvest kui vähipüügi 10 kohast ka tuttavatelt. Neil oli püügivahendina kaks mõrda ning ta soetas nendega püüdmiseks ka kalastuskaardi. Kalastuskaardi soetas ta siis kui nad olid jõudnud Männiku järve äärde. See võttis aega umbes 20 minutit. Seejärel pani ta püügivahendid püügile. Natukese aja pärast muutis ta ühe vähimõrra asukohta, kuna see ei olnud tema hinnangul hästi paigutatud. Sellel hetkel mõrras vähke ei olnud. Püügivahendid olid tähistatud pudelitega ning sinna oli kirjutatud markeriga ka tema isikukood. Mõne aja möödudes otsustasid nad vaadata, mida kasutavad teised kaldaääres liikunud inimesed vähipüügil söödana. Kokku oli inimesi seal umbes kuus. Sel ajal kui nad asusid veekogu kaldaäärsetel aladel liikuma, siis oli osa neist juba piirkonnast lahkunud. Nende eesmärk oli näha, mida kasutasid teised inimesed vähipüügil söödana. Neil oli selles roiskunud liha ja seda kandis A ämbriga endaga kaasas, kuna tema oli paljajalu ja oli juba kivide peal mitu korda kukkunud. Vees liikudes nägi ta veekogu põhjas ahvenat ja haugi ning proovis neid puudutada. Vähki ta kätega ei püüdnud. Nad tegid veekogule ringi peale ja viskasid liha vastaskaldas ning enda mõrdade läheduses veekogu põhja. Seejärel eemaldas mõrrad püügilt. Vähki oli ühes mõrras umbes pool ämbrit ja teises mõrras teine pool. Ta pesi mõrrad ära ja hakkas neid auto juurde viima. Ta ei võtnud vähke mõrdadest ükshaaval välja ja seega ei hinnanud ta nende kogust ega suurust veekogul, vaid soovis seda teha sõiduki juures. Teab, et jõevähi alamõõt on 11 sentimeetrit ning neid võib üks inimene ühes ööpäevas püüda kuni 100 tükki. Samuti teab ta, et vähipüük kätega on keelatud. A D kaitsjate kaebuses kirjutatu kohaselt on jäänud selgusetuks, miks loeti menetlusalust isikut vähipüüdjaks ning samuti ei saa nõustuda sellega, et A D vähipüügiga keskkonnakahju tekitas. A D enda ütlustest tulenevalt viibis ta 05.08.2020 koos A Žiga Männiku järvel ning püüdsid jõevähki. A Dle teadaolevalt oli A Ž soetanud kalastuskaardi jõehävi püügiks ning ta läks temaga kaasa. Koheselt panid nad mõrrad püügile ning ootasid kuni umbes 02:30-ni auto juures. Sel põhjusel on A D kaitsja asunud seisukohale, et A D viibis küll koos A Žiga kalapüügil aga ei teostanud ise vähipüüki, mistõttu ei saanud ta eksida ka kehtestatud õigusaktide vastu. Samas nähtub tunnistaja E Ti ütlustest, et 06.08.2020 kella 00:37 ajal märkasid nad Männiku järve skuutrisõidurajal kahte valgusallikat. Liikudes valgusallika suunas, nägid nad veekogu kaldal kahte isikut. Ühel isikul oli seljas näha kalipsot ning teisel isikul kummipükse ning jopet. Ühe isiku käes oli näha valget värvi plastmassist ämbrit. Isikud liikusid mööda järve kallast edasi-tagasi. Isikud liikusid ca põlvest saadik vees, valgustasid veekogu ning korjasid kätega jõevähi isendeid ning paigutasid need seejärel ühe isiku käes olevasse ämbrisse. Isikute omavahelist suhtlust oli kuulda ning suhtluse käigus rääkisid isikud vähipüügist ja „jahist vähkidele“. Samuti on ka sündmuskoha vaatlusprotokolliga tõendatud, et 06.08.2020 Harjumaal Saku vallas Männiku külas Liivalaia karjäär 2 maaüksusel oli mootorsõiduk xxx reg.märgiga xxx. Sündmuskohal viibisid kaks isikut, A Ž ning A D. A Ž kandis vaatluse teostamise ajal rohelist värvi camo-mustrilist kalipsot, mis oli silmnähtavalt märg. A D kandis neopreen materjalist rohelist värvi kahlamispükse ning tumedates toonides jopet, ka tema riietus oli silmnähtavalt märg. Sõiduki xxx pagasiruumis oli sinist värvi ämber, mille sisse oli asetatud valget värvi kaanega ämber. Kaane avamisel tulid nähtavale jõevähi isendid – kogu ämber oli neid täis. Sõiduki kõrvalistuja poolsele külje pinnasele oli asetatud kaks märga vähimõrda, milles ühes paiknes üks jõevähi isend. Seega on nii A D, A Ži kui ka E Ti ütlused omavahel vastuolus. Oluline on tähelepanu pöörata tunnistaja E Ti ütlustes sellele, et kell 00:37 märkasid nad Männiku järvel kahte isikut, kes korjasid kätega jõevähi isendeid ning kella 4 paiku hommikul tulid isikud enda sõiduki juurde tagasi. Juhul kui isikud teostasid vähipüüki mõrraga nagu nad ise väidavad, siis on küsitav, miks nad vahepealsel ajal veekogust välja ei tulnud. Usutav ei ole ka A D jutt sellest, et veekogu äärde jõudes panid nad koheselt mõrrad püügile ning ootasid kuni 02:30-ni auto juures. Sellisel juhul oleksid inspektorid isikuid juba varem kontrollinud, aga nad ei saanud seda teha, sest isikuid ei olnud sõiduki juures ning inspektoritel endal puudus vastav erivarustus veekogus liikumiseks. Usutav ei ole ka see, et isikud 3 tundi ja 23 minutit tegid veekogule ringi peale, et vaadata söödastatud kohti, et teada saada, kuhu tulevikus vähipüügile asuda. Samuti ei ole 11 usutav ka A Ži versioon, et ta mitte ei püüdnud veekogust kätega vähiisendeid, vaid nägi veekogu põhjas hoopis ahvenat ja haugi, keda proovis puudutada. Seega viitavad asjas kogutud tõendid ning eelkõige A D ning A Ži ebausaldusväärsed ütlused sellele, et isikud võisid mõrrad küll veekogusse panna, kuid isikud viibisid veekogus ning korjasid vähiisendeid kätega ning asetasid need seejärel valgesse ämbrisse, mis neil kaasas oli. Seejuures leitigi sõidukist valge ämber vähkidega. A Ži ütluste kohaselt liikusid nad veekogu kaldaäärsetel aladel ringi eesmärgiga näha, mida kasutasid teised inimesed vähipüügil söödana. Neil oli selles roiskunud liha ja seda kandis A ämbriga endaga kaasas. Vees liikudes nägi ta veekogu põhjas ahvenat ja haugi ning proovis neid puudutada. Vähki ta kätega ei püüdnud. Nad tegid veekogule ringi peale ja viskasid liha vastaskaldas ning enda mõrdade läheduses veekogu põhja. A D selgitas aga järvele ringi pealtegemist sooviga näha teiste poolt söödastatud kohti, et teada, kuhu tulevikus vähipüügile asuda ning ämber oli neil kaasas vaid selleks, et jõevähid sinna vähimõrra tühjendamisel asetada. Roiskunud lihast, millest A Ž enda ülekuulamisel rääkis, ei rääkinud A D aga sõnagi. Seega on isikute ütlused valge ämbri osas ebaselged ning mõlemal isikul on ühe ja sama ämbri otstarbe osas veekogus liikumisel oma versioon, kuid omavahel need ei ühti. Samuti on menetlusalused isikud proovinud selgitada, mida nad veekogus ning selle kaldaääres üldse tegid, kuid ka selles osas ei haaku nende ütlused - A Ž ütles, et nad käisid ringi ja vaatasid mida teised inimesed vähipüügil söödana on kasutanud ning A D ütles, et nad vaatasid hoopis söödastatud kohti, et teada, kuhu järgmine kord vähipüügile tulla. Lisaks tuleb tähelepanu pöörata kohtuvälise menetleja otsuses viidatule, et praktikas on teostamatu ning eluliselt ebausutav 135 vähiisendi püüdmine vaid kahte püügivahendit kasutades (kohtuvälise menetleja 2020.a kogutud andmetele tuginedes püütakse kuni 11 isendit ühe püügivahendi kohta päevas). Käesoleval juhul pidanuks aga 3 tunni jooksul kumbagi püügivahendisse jõudma üle kuuekümne vähi, mis on ebareaalne. Kogu eelnev on piisav tegemaks järeldust, et mõlemad isikud, kelleks hiljem osutusid menetlusalused isikud, korjasid kätega veekogust jõevähi isendeid. Seega ei saa asuda seisukohale, et A D viibis koos A Žiga kalapüügil, kuid ise vähipüüki ei teostanud. Kohus suhtub kriitiliselt menetlusaluste isikute ütlustesse, mis nad on andnud seoses valge ämbriga ning millega nad on põhjendanud veekogus ning selle kaldal viibimist. Valge ämber, mis isikutel veekogus kaasas oli viitab eelkõige sellele, et isikud kandsid seda endaga kaasas, et sellesse jõevähi isendeid asetada, kust need hiljem ka leiti. Samuti puudub kohtul alus kahelda tunnistaja E Ti antud ütlustes, mille kohaselt ta nägi isikuid põlvest saadik veekogu valgustamas vees liikumas, kätega jõevähi isendeid korjamas ning neid nendega kaasas olevasse ämbrisse paigutamas. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et A D ainuüksi ei viibinud A Žiga kaasas, vaid teostas ka ise vähipüüki. Tulenevalt
§-ist 3 lg-st 5 on kalur füüsiline isik, kes vahetult püüab kala kutselise kalapüügi vahendiga.
kohaselt on kutselise kalapüügi vahendid õngejadad, nakkepüünised, lõkspüünised, kurnpüünised ja traalpüünised. A Dl kutselist kalapüügivahendit ei olnud ning seetõttu ei saa teda ka kutselise kalurina käsitleda. Asja materjalid viitavad sellele, et A D teostas Männiku järvel harrastuslikku kalapüüki ning seega saab teda käsitleda harrastuspüüdjana.
lg 1 kohaselt tohib igaüks kalastuskaardi alusel või harrastuskalapüügiõiguse eest tasumise korral püüda harrastuskalapüügivahendiga kala avalikul ja avalikult kasutataval veekogul, järgides käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud piiranguid. Keskkonnaministeeriumis Teadus-ja Harrastuspüügi andmebaasi päringu 38412300248 kohaselt on A D kalastuskaarte soetanud 2014.a kalapüügiks nakkevõrguga Läänemerel, 2018.a kalapüügiks vähimõrra või – nataga Raku järvel ja Lõuna karjääris, 2019.a kalapüügiks spinningu või lendõngega lõhepüügi piirkonna selleks ettenähtud sisevetel ning 2020.a kalapüügiks lihtkäsiõnge, käsiõnge, spinningu, lendõnge või sikutiga Endla järvel ja Sinijärvel. Seega puudus A Dl 05.08.2020 kalastuskaart ning ta ei olnud ka harrastuskalapüügiõiguse eest tasunud. Lisaks sellele, et A Dl puudus kalastuskaart, puudub eeltoodule tuginedes igasugune alus asuda seisukohale, et isikud üldse jõevähi isendite püügiks mõrdasid kasutasid ning seega ei oma kalastuskaardi olemasolu 12 hetkel tähtsust, kuivõrd isikud püüdsid jõevähi isendid veekogust kätega, mis on igaljuhul keelatud. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et A D püüdis vähiisendeid selleks kalapüügivahendit kasutamata, s.o kätega. A D kaitsjad taotlevad väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteotunnuste puudumise tõttu. Kaitsjate hinnangul peab
lg 1 koosseisu täitmiseks olema tõendatud kahju, mis põhjustati kalade asjatu hukkumise ja kalavarude kahjustamisega. Kaitsjad toetuvad kalade pikkuse mõõtmise protokollis fikseeritule, et alamõõdulised jõevähid olid elus ja vabastati veekogusse ning seega kahju tekitatud ei ole.
lg 1 järgi karistatakse kalapüügi eest püügivahendit kasutamata, käesolevas seaduses ja kalapüügieeskirjas kirjeldamata püügivahendiga, keelatud vahendiga või viisil, mis põhjustab kalade asjatu hukkumise ja kalavarude kahjustamise, või püügivahendite kohta esitatud muude nõuete rikkumise eest. Kohus peab vajalikuks selgitada, et viidatud süüteokoosseis koosneb viiest koosseisualternatiivi objektiivsetest tunnustest, s.o kalapüügi eest püügivahendit kasutamata (alt 1), käesolevas seaduses ja kalapüügieeskirjas kirjeldamata püügivahendiga (alt 2), keelatud vahendiga (alt 3), viisil, mis põhjustab kalade asjatu hukkumise ja kalavarude kahjustamise (alt 4) või püügivahendite kohta esitatud muude nõuete rikkumise eest (alt 5). Süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste täitmiseks piisab, kui teo toimepanija on täitnud vähemalt ühe koosseisualternatiivi. Kohtuväline menetleja on A Dle määranud rahatrahvi
Kaebuse esitaja kaitsjad on seisukohal, et lisaks püügivahendi kasutamata jätmisele peab olema tuvastatud ka kalade asjatu hukkumine ja kalavarude kahjustamine. Tegelikkuses on tegemist eraldiseisva koosseisualternatiiviga ning ilmtingimata ei pea need koos esinema, kuid teatud tingimustel on võimalik üheaegselt täita ka mitut koosseisualternatiivi, s.h ka kalade asjatu hukkumise ja/või kalavarude kahjustamise. Seega on väär kaitsja seisukoht, et A Dle ette heidetud teos puudusid väärteo objektiivsed tunnused. Lisaks on A D kaitsjad kohtule saadetud kaebuses märkinud, et ei saa nõustuda sellega, et menetlusalune isik põhjustas vähipüügiga keskkonnakahju. Kaitsjate arvates peab hüvitise nõudmiseks kalavarudele olema tekitatud mingi kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega. Kaitsjate arvates puuduvad kinnitused selle kohta, et keskkonna kvaliteet halvenes A D tegevuse tõttu. Siinkohal nõustub kohus Keskkonnainspektsiooni seisukohaga, mille kohaselt tuleb keskkonnakahju põhjustamist käsitleda kahes erinevas tähenduses. Esmalt saab keskkonna kahju seisneda süüteoga tekitatud keskkonnahäiringus. Keskkonnahäiringuks peetakse inimtegevusega kaasnevat vahetut või kaudset ebasoodsat mõju keskkonnale. Käesolevas väärteoasjas väljendub keskkonnakahju kui süüteoga tekitatud keskkonnahäiring kalavarudele tekitatud ebasoodsas mõjus, mis tekitati jõevähkide ebaseaduslikul eemaldamisel enda loomulikust elukeskkonnast. Teisalt saab keskkonnakahju väljendada ka arvuliselt hüvitamisele kuuluva rahalise nõude näol, mis käesoleva väärteoasja puhul oleks võinud seisneda iga ebaseaduslikult püütud jõevähi isendi eest õigusaktidega kehtestatud määra järgi arvutatud rahasummas. Väärteoprotokollis kajastatud lause „keskkonnale kahju ei tekitatud“ tähendab, et rahas väljendatud nõudena keskkonnakahju ei tekitatud ning eelkõige tuleneb see sellest, et ebaseaduslikult püütud elujõulised 70 isendit lasti veekogusse tagasi. Samas ei ole keskkonnale tekitatud kahju puudumine või selle olemasolu samastatav mõne väärteokoosseisuga ning isegi juhul kui keskkonnahäiringu eest rahalist nõuet ei esitada, ei tähenda see ilmtingimata, et keskkonnale ei ole kahju tekitatud. Samuti ei välista rahalise nõude esitamata jätmine keskkonnale kahju tekitamise eest karistusena rahatrahvi määramist mõne süüteokoosseisu toimepanemise eest. Veel on kaitsjad kahtluse alla seadnud Keskkonnainspektsiooni ametniku E Ti ütluste tõendina kasutamise lubatavuse. Kaitsjad viitavad KrMS § 66 lg 2, mille kohaselt ei või kriminaalasjas 13 tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Kuivõrd E T teostas kalade pikkuse mõõtmist, siis ei tohtinud ta kaitsjate arvates olla väärteoasjas tunnistajaks. Väärteoasja materjalidest nähtub, et E Ti näol on tegemist isikuga, kes on A D süüteo toimepanemise asjaolusid vahetult kogenud. Seega toetudes KrMS § 66 lg 1 on ta isikuks, kes teab tõendamiseseme asjaolusid ning võib olla asjas tunnistajaks. Samuti ei saa E T KrMS § 66 lg 2 mõistes pidada kohtuvälise menetleja ametnikuks, kelle menetluses on antud väärteoasi ning mis välistaks tema tunnistajana antud ütluste tõendina kasutamise. Kohus peab vajalikuks juhtida kaebuse esitaja tähelepanu VTMS § 31 lg 1 sätetele, mille kohaselt väärteomenetluses järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse sätteid käesolevas seadustikus sätestatud erisusi arvestades. Väärteoasjas koostatud väärteoprotokollist ja menetlusdokumentidest nähtuvalt koostas väärteoprotokolli ja muud menetlusdokumendid juhtivinspektor Senta Sildnik, kes väärteoasja menetles. VTMS § 313 sätestab kohtuvälise menetleja ametniku tõendiallikaks olemise võimaluse ning lõike 1 kohaselt võib kohtuvälise menetleja ametnik, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses, osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta, kuid sellisel juhul ei või ta lõike 2 kohaselt osaleda kohtu- või kaebemenetluses kohtuvälise menetleja esindajana. Seega juhul, kui kohtuvälise menetleja ametnik Senta Sildnik, kes väärteoprotokolli koostas, oleks ise näinud väärteo tehiolusid, saanuks teda suulises kaebemenetluses tunnistajana üle kuulata, s.t ka menetleja ülekuulamine tunnistajana ei ole väärteomenetluses välistatud. E T ei ole koostatud menetlusdokumentide kohaselt menetlejaks, küll kaasati ta kalade pikkuse mõõtmise toimingu teostamisele kui pädev ametnik, kellel on õigus läbi viia mõõtetoiminguid. See asjaolu ei too aga kaasa tema muutumist menetlejaks. Seega jääb ta vaid ametnikuks, kes tajus tõendamiseseme asjaolusid ja saab väärteoasjas olla vaid tunnistajaks. Seega on kaitsjate taoline tõlgendus taaskord ebaõige ning puudub alus tunnistaja ütluste kõrvalejätmiseks. Lisaks on kaitsjad kaebuses välja toonud, et Keskonnainspektsiooni ametnikud teostasid A D ja A Ži suhtes varjatud jälgimist. Eelkõige kinnitab seda kaitsjate arvates E Ti ütlustes kasutatud sõnad: „isikute liikumist jälgitakse“. Kaebaja kaitsjate arvates oleks ametnikud pidanud kohe reageerima kui neil tekkis kahtlus, et toime pannakse õigusrikkumine ja mitte ootama 3,5 tundi ning isikuid jälgima. Kaitsjad on viidanud VTMS § 32 lg 1, mille kohaselt on väärteomenetluses keelatud tõendite kogumine jälitustoiminguga. Kaitsjal on küll õigus, et väärteomenetluses on VTMS § 32 lg 1 kohaselt keelatud koguda tõendeid jälitustoimingutega, kuid kohus ei saa nõustuda kaitsjatega selles, et käesoleval juhul oleks teostatud jälitustoiminguid. Kriminaalmenetluse seadustiku § 126 1 lg 1 sätestab jälitustoimingu mõiste, mille kohaselt on jälitustoiming isikuandmete töötlemine seaduses sätestatud ülesande täitmiseks eesmärgiga varjata andmete töötlemise fakti ja sisu andmesubjekti eest. Nimetatud sätte sõnastusest tuleneb selgelt, et jälitustoiminguid viiakse läbi konkreetse subjekti ehk isiku osas ning jälitustoimingu eesmärgiks on varjata andmete töötlemise eesmärki ja sisu selle subjekti eest. Käesoleval juhul nähtub tunnistaja E Ti ütlustest ning kohtuvälise menetleja otsusest, sh vastusest vastulausele, et 06.08.2020 teostati Männiku järve piirkonnas kalandusalast järelevalvet. Järelevalve eesmärgiks on teadupärast rikkumise esinemise korral sellele koheselt reageerida. E Ti sõnul kella 00:37 ajal märkasid nad teiste inspektoritega Männiku järve skuutrisõidurajal kahte valgusallikat. Liikudes valgusallika suunas, nägid nad veekogu kaldal kahte isikut. Ühel isikul oli seljas näha kalipsot ning teisel isikul kummipükse ning jopet. Ühe isiku käes oli näha valget värvi plastmassist ämbrit. Isikud liikusid mööda järve kallast edasi-tagasi. Isikud liikusid ca põlvest saadik vees, valgustasid veekogu ning korjasid kätega jõevähi isendeid ning paigutasid need seejärel ühe isiku käes olevasse ämbrisse. Isikute omavahelist suhtlust oli kuulda ning suhtluse käigus rääkisid isikud vähipüügist ja „jahist vähkidele“. Isikute liikumist jälgiti ning otsustati neid kontrollida, kuniks nad sõiduki juurde liikusid. Ca kella 4 paiku hommikul kontrolliti isikuid. Asja materjalidest ei nähtu, et inspektorid oleksid ennast varjanud, vastupidi A Ž on enda ütlustes öelnud, et temagi nägi järve ääres Keskkonnainspektsiooni inspektoreid. Samuti on kohtuväline menetleja väärteomenetluses otsuses selgitanud, et järelevalve ajaline 14 pikkus sõltus mitmes asjaolust. Kuivõrd menetlusalused isikud toimetasid veekogus ning kui inspektorid oleks endast neile märku andnud, siis suure tõenäosusega oleksid isikud kinnipüütud jõevähid veekogusse tagasi lasknud, mistõttu taktikaliselt oli inspektorite tegevus vajalik just selleks, et tuvastada kas isikute tegevus on õigusvastane või mitte ja kui on, siis tuleb tagada tõendite kogumine ja säilimine. Teisalt puudus inspektoritel endil vastav varustus veekogus liikumiseks, mistõttu on nende käitumine igati mõistetav. Samas ei olnud järelevalve teostajatel võimalik varem ka rikkumisele reageerida, kuna menetlusalused isikud ise viibisid nii kaua aega veekogus. Kui menetlusalused isikud jõudsid tagasi enda sõiduki juurde, kontrollisid inspektorid võimalikke seaduserikkujaid, et seaduserikkumine lõpetada ning koheselt algatada rikkujate osas menetlus. Alles pärast seda, kui isikud olid ämbriga veekogust väljunud, sai neid kontrollida ja tuvastada kas tegemist on õiguserikkumisega või mitte. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et Keskonnainspektsiooni inspektorid, s.h E T ei teostanud jälitustoiminguid, vaid tegemist oli tavapärase kalandusalase järelevalvega. Kohus leiab, et tunnistaja ütlustega, mis on kooskõlas teiste kogutud tõenditega, on tuvastamist leidnud, et A Ž koos A Dga kandsid veekogus liikumiseks vastavat riietust ja hiljem sõiduki juurde naastes, leiti sõiduki juurest ämbrist 135 jõevähi isendit ning lisaks ka üks jõevähk, mis oli mõrras. Seega kõik tõendid viitavad üheselt sellele, et A Ž ning A D teostasid 06.08.2020 ajavahemikul 00:37-04:00 Männiku järvel jõevähi püüki. Väärteoasja materjalidele lisatud videosalvestisest on näha, et ametnik käib ümber auto ja valgustab ümbruskonda ning maapinda ja maas vedeleb mõrd. Seejuures on A Ž selgitanud, et mõrdade küljes olid pudelid tema isikukoodiga. Ometigi maas vedeleva mõrra küljes mingit pudelit näha ei ole. Seejuures selgitavad videoklipis menetlusalused isikud, et nad jõudsid auto juurde paar minutit tagasi. Kuivõrd menetlusaluseid isikuid nähti ämbriga veekogus, mis viidi autosse, siis maas vedelevas mõrras oli vaid ainult üks vähk, millest saab järeldada, et see üks vähk oligi mõrraga püügi tulemuseks, s.t mõrrrapüük ei andnud soovitud tulemust ja tuli kasutada muud varianti, mis on efektiivsem, s.o kätega püüdmist, ehk kalapüüdivahendeid kasutamata. Kalapüügiseaduse § 3 lg 1 kohaselt on kalapüük tegevus, mille eesmärk on kala hõivamine kinnipüüdmise teel. Seega näitavad 135 ämbris ning üks mõrras olnud jõevähi isendit, et menetlusalused isikud olid need vähid püüdnud.
lg 5 kohaselt on keelatud püüda kala kalapüügivahendeid kasutamata, käesolevas seaduses loetlemata ja kalapüügieeskirjas kirjeldamata vahendiga või käesoleva seaduse või selle alusel kehtestatud õigusakti kohaselt keelatud vahendiga või viisil, samuti viisil, mis põhjustab kalade asjatu hukkumise ja kalavarude kahjustamise, nagu näiteks püük elektriga, mürk- ja narkootilise ainega, tulirelvaga ning lõhkelaenguga. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et menetlusalused isikud püüdsid jõevähi isendeid kätega, s.o kalapüügivahendeid kasutamata. Seega on tuvastamist leidnud
lg 1 ettenähtud väärteo objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik teostas kalapüüki püügivahendit kasutamata, millega rikkus
lg 5 sätestatud keeldu.
Edasi analüüsib kohus
lg 1 sätestatud väärteo toimepanemist, s.o alamõõdulise kala püüdmist.
lg 1 kohaselt on keelatud püüda kala, kelle pikkus on väiksem kalapüügieeskirjaga sätestatud alammõõdust, välja arvatud käesoleva seaduse alusel kehtestatud õigusaktiga või ELi määrusega sätestatud kaaspüügi tingimustel (edaspidi kaaspüügi tingimused). Kalapüügieeskirja lisa 3 sätestab jõevähi alamõõduks (L3) 11 sentimeetrit. Tunnistaja E Ti ütluste kohaselt umbes kella 4 paiku hommikul kontrolliti isikuid. Isikud liikusid sõiduki xxx reg. märgiga xxx juurde ning kummipükstes isik paigutas valget värvi ämbri sõiduki pagasiruumi. Isikute juurest leiti ka vähimõrd. Pagasiruumis olevast valgest ämbrist leiti kokku 135 vähki ning mõrras oli veel üks vähk. Vähiisendite mõõtmisel selgus, et 70 isendit olid alamõõdulised. Alamõõdulised vähid vabastati. 07.08.2020 koostatud sündmuskoha vaatluse protokollist tulenevalt tuvastati sündmuskoha vaatlusega Harjumaal Saku vallas Männiku külas Liivalaia karjäär 2 maaüksusel mootorsõiduk 15 xxx reg.märgiga xxx. Sündmuskohal viibisid kaks isikut, A Ž ning A D. Sõiduki xxx pagasiruumis oli sinist värvi ämber, mille sisse oli asetatud valget värvi kaanega ämber. Kaane avamisel tulid nähtavale jõevähi isendid – kogu ämber oli neid täis. Sõiduki kõrvalistuja poolsele külje pinnasele oli asetatud kaks märga vähimõrda, milles ühes paiknes üks jõevähi isend. Ämbris paikneva 135 jõevähi isendid suhtes viidi läbi mõõtmised, millele lisandus üks mõrras paiknenud jõevähi isendi mõõtmine. Lähtuvalt juhendist „Keskkonnainspektsiooni mõõtemetoodikad keskkonnajärvelevalvel tehtavatel mõõtmistel“ mõõdeti jõevähi pikkust otsaorgi tipust laka lõpuni (lakakarvakesi arvestamata). Jõevähk asetati horisontaalselt mõõtealusele selili selliselt, et jõevähi otsaorgi tipp asetati vastu mõõtealuse otsapiiret, jõevähi lakk sirutati mõõtealusele ja fikseeriti näit laka lõpust lakakarvakesi arvestamata. Mõõtmiseks kasutati mõõtealust, millelt loeti tulemus, mis jäi mõõteskaalal kahe väärtusarvu vahele, ümardati skaalal suurema väärtusarvuni. Ümardamisel saadud tulmusele või mõõtealuselt loetud täpsele tulemusele lisati lõpptulemuse saamiseks mõõtetulemuse laiendmääramatus 0,5 cm. Mõõtmise tulemusena fikseeriti kalade pikkus mõõtmise protokollis 70 alamõõdulise ja 65 mõõdulise jõevähi pikkuse andmed ning vähimõrras paiknenud jõevähi isendi pikkuse andmed (isend oli alamõõduline). Menetlusaluse isiku kaitsjad on kaebuses asunud seisukohale, et püütud vähkide mõõtetulemus ei ole jälgitav ja rikutud on mõõtemetoodika nõudeid mõõtetulemuse vormistamisel, samuti puuduvad fotod jõevähkide mõõtmise kohta ning kirjeldus kuidas mõõdeti jõevähkide suurust. Kaitsjate hinnangul puuduvd asitõendid, kuna kõik alamõõtmelised jõevähid olid vabastatud veekogusse ning seega ei ole vähkide mõõtetulemus kontrollitav. Kohus selgitab, et vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 1 sätetele peab mõõtetulemuse jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus või piiratakse eriõigust. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätetele on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, või kui mõõtmisel on järgitud mõõteseadusest või muust seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuse töötlemisele. Kui mõõtevahend on kantud Mõõteseaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Kalade pikkuse mõõtmise protokollist nähtuvalt kasutati jõevähi isendite mõõtmisel mõõtealust (ID number 13196), mille kohta on väljastatud kalibreerimistunnistus ATLL-18/0973, 28.03.2018. Lisaks sellele on jõevähkide mõõtmist teostanud pädev mõõtja E T. Asjaolu, et alamõõdulised jõevähid lasti veekogusse tagasi, ei mõjuta mingil viisil mõõtmistulemusi. Samuti ei nähtu ka menetlusaluse isiku kaitsjate esitatud kaebusest, et mille vastu inspektorid nende arvates on eksinud. Asjaolu, et jõevähi isendid lasti pärast mõõtmist veekogusse tagasi oli ainuõige otsus, kuivõrd just mõõtmise tulemusena tuvastati jõevähkude alamöödulisus ja nad lastigi seetõttu tagasi veekogusse. Samuti ei ole elusolendeid võimalik asitõendina hoiustada, kuivõrd sellega kaasneks olukord, mille üle Keskkonnainspektsiooni inspektorid järelevalvet teostasid, s.o kalavarudele ebasoodsa mõju tekitamine nende loomulikult elukeskkkonnast eemaldamisega. Samuti nähtub kalade pikkuse mõõtmise protokollist, et nii A D kui ka A Ž viibisid jõevähkide mõõtmise hetkel sealsamas koos teiste inspektoritega ning samuti kinnitasid mõlemad isikud protokolli enda allkirjadega, omamata seejuures mingisuguseidki märkuseid jõevähkide mõõtetulemuste või selle protseduuri läbiviimise osas. Samuti annab sündmuskoha vaatluse protokoll vastava kirjelduse, kuidas jõevähkide suurust mõõdeti. Mis puutub fotodesse jõevähkide mõõtmise kohta, siis ükski õigusakti ei kohusta jõevähi mõõtmise toimingu läbiviimist fotografeerima. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes teeb kohus järelduse, et mõõtetulemuse jälgitavus on ettenähtud korras tõendatud ning mõõtmist on läbi viinud selleks pädev mõõtja. Lisaks on menetlusaluse isiku kaitsjad kaebuses märkinud, et kohtuväline menetleja ei ole põhjendanud, miks ta arvab, et isikud ei kavatsenudki jõevähki mõõta, kuigi neil oli kaasas 16 mõõtja ja A D auto seises veekogu kaldal. Samuti ei olnud menetlusalused isikud kinni peetud sõiduki väljasõitmisel veekogult ning seetõttu ei tegelenud A D ja A Ž jõevähkide transportimisega. Menetlusaluse isiku kaitsjate järeldused on kohtu hinnangul väga ennatlikud ning kaitsjad ei võta arvesse kohtuvälise menetleja otsuses toodud selgitusi, vaid piirduvad mõne kontekstist välja võetud lausega ning järeldavad sellest, et kohtuvälise menetleja otsuses toodu on ebaõige. Otsusest nähtub kohtuvälise menetleja selge ja loogiline arutluskäik, mille kohaselt paiknesid jõevähid sõidukis, olid elus ning sõiduk ei olnud sündmuskohalt lahkumas ajal, millal isikud menetlustoimingule allutati. Menetlusalused isikud olid veekogu kaldal ning kavatsesid jõevähki loetlema ja mõõtma hakata, kuid enne seda allutati nad menetlustoimingule. A Dl ja A Žil oli kaasas mõõtja, mida kinnitasid ka menetlusalused isikud ise. Väärteootsuses on kohtuväline menetleja viidanud kalapüügieeskirja (KPE) § 16 lg 2, mille kohaselt püüda keelatud kalaliigi ja alamõõdulise kala elujõuline isend tuleb vabastada kohe pärast püügivahendi nõudmist, välja arvatud
Tuginedes KPE § 16 lg 2 sõnatustele oleks A Ž pidanud alamõõdulised elujõulised jõevähid vabastama kohe pärast püügivahendi nõudmist. Kuna jõevähi püüdmisel kasutasid menetlusalused isikud väidetavalt mõrda, siis oleks tulnud alamõõdulised jõevähid koheselt pärast mõrrast välja võtmist vabastada, millele eelnevalt oleks pidanud toimuma nende mõõtmine. Kuna aga alamõõdulised kui mõõdulised püütud jõevähid paigutati väidetavast püügivahendist ümber ämbrisse, siis jäeti KPE § 16 lg 2 nõue täitmata. Juhul kui mõõtmist oleks teostatud ka hiljem, näiteks sõiduki juures nagu A Ž väitis, siis ka selliselt toimides oleks aset leidnud eelviidatud sätte rikkumine ning alamõõduliste jõevähkide loomulikust elukeskkonnast ebaseaduslik eemaldamine. Selgituseks olgu öeldud, et menetlusalusele isikule ei heideta ette mitte seda, et ta oli veekogu juurest koos jõevähi isenditega lahkumas, vaid juba asjaolu, et alamõõdulised jõevähi isendid ämbrisse pandi ning need mõne aja möödudes sõidukini toimetati, mis toob kaasa KPE § 16 lg 2 rikkumise, kuna alamõõdulised jõevähi isendid oleks tulnud koheselt vabastada. Seda asjaolu ei muuda ka see, et jõevähkide suurust koheselt ei märgatud ega ka see, et väljas oli pime. Ka mõõtevahendi ja mõõtmise oskuse olemasolu ei õigusta ega muuda tegevust seaduslikuks. Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et tuvastamist on leidnud
lg 1 ettenähtud väärteo objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik teostas alamõõdulise kala püüdmist, millega rikkus
Kohus leiab, et väärteokoosseisude olemasolu menetlusaluse isiku käitumises on tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud
lg 1 ja
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud teod on aset leidnud (§ 133 p 2) ning need on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik teostas kalapüüki püügivahendit kasutamata ning püüdis alamõõdulisi kalu, siis rikkus menetlusalune isik
lg 1 ja 5 sätestatud keeldusid ning süüteod on õigesti kvalifitseeritud
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Keskkonnainspektsiooni juhtivinspektor Senta Sildnik, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning vaidlustatud otsuse koostaja on pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati
S § 63 lg 1 alusel
Kuna mõlema nimetatud süüteokoosseisu eest on võimalik toimepanijale määrata kuni 300 trahviühiku suuruse rahatrahvi, siis otsustas kohtuväline menetleja määrata isikule karistuseks rahatrahvi
S § 63 lg 1 ja
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati A Dt
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 62 trahviühiku ulatuses, s.o 248 eurot.
lg 1 kohaselt karistatakse 17 kalapüügi eest püügivahendit kasutamata rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on määratud oluliselt alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Väärteo asjaoludest nähtub, et menetlusalused isikud panid süüteod toime koos. KarS § 21 lg 2 näeb kaastäideviimist määratledes ette omistamisnormi, mille kohaldamiseks tuleb teha kindlaks, et isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. See tähendab, et muu hulgas peavad süüdistatavad langetama ühise teootsuse ja tegutsema ühtse teoplaani järgi vastavalt oma teopanusele või rollijaotusele. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline (Riigikohtu otsus 3-1-1-97-04 p 21). Hinnates väärteo asjaolusid, süüdistatavate ja tunnistaja ütlusi, saab järeldada, et väärteod pandi toime vastavalt oma teopanusele. A Ž ja A D läksid Männiku järve äärde jõevähke püüdma. Isikutel oli seljas kalapüügiks veekogus vajalik riietus, s.o kalipso ja kahlamispüksid. Samuti olid neil kaasas ka muud kala püüdmiseks vajalikud vahendid, s.h valgusallikas, vähimõrrad ja ämber. Koos mindi Männiku järve äärde ühise eesmärgi nimel saada jõevähi isendeid. Õnnestunud kalapüügi lõppedes läksid mõlemad saadud saagiga sõiduki juurde, mis nad olid eelnevalt kaldale jätnud, et seejärel sündmuskohalt lahkuda koos varustuse ja saagiga. Seega järeldub, et nad tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult ning see vastab kaastäideviimise tunnustele. Väärteo asjaoludest ja menetlusaluse isikue ütlustest nähtub üheselt, et väärtegu on toime pandud teadlikult ja tahtlikult, kuna A D oli teadlik sellest, et jõevähkide püüdmine kätega on keelatud ning et jõevähi alamõõt on 11 sentimeetrit. Sellest tulenevalt on kohtu hinnangul süütegu toime pandud eesmärgipäraselt, s.o kavatsetusega. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et A D ja A Ž panid toime
81 lg 1 ja § 85 lg 1 ettenähtud väärteod. Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke.
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut ja
Karistusseadustiku § 63 lg 1 kohaselt kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse talle üks karistus seadussätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Seega ei määrata eraldi karistust iga väärteo eest, vaid väärtegude kogumi eest, lähtudes kõige rangemast karistusest. Antud juhul lähtus kohtuväline menetleja
Kuigi
lg 1 ja § 85 lg 1 sanktsioonid on analoogsed, on
Hinnates A D süü suurust talle
lg 1 ja § 85 lg 1 järgi inkrimineeritavate süütegude toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus sõltub teost endast. Isik teadlikult ka tahtlikult pani toime kaks erinevat väärtegu ning tekitas keskkonnale kahju 70 alamõõdulise kala veekogust ning nende loomulikust elukeskkonnast eemaldamisega, kasutades selleks keelatud püügiviisi. Samuti rõhutab kohus, et keelatud püügiviisi kasutamine ja alamõõdulise kala püük harrastuskalapüügil on kalapüüginõuete tõsine rikkumine. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Käesoleval juhul ei ole ei kohtuvälises menetluses ega kaebemenetluses tuvastatud ühtegi kergendavat asjaolu. Kohtuväline menetleja on karistust raskendavaks asjaoluks lugenud süüteo toimepanemise grupis. Antud käsitlusega nõustub ka kohus, kuivõrd KarS § 58 p 10 sätestab karistust raskendava asjaoluna süüteo toimepanemise grupi poolt kui see tunnus ei ole süüteokoosseisus sätestatud kvalifitseeriva tunnusena. Lähtudes A D süü ulatusest, ei ole kohtul põhjendatud alust A D kohtuvälise menetleja 10.09.2020 üldmenetluse otsusega mõistetud rahatrahvi 62 trahviühiku ulatuses, s.o 248 euro vähendamiseks, kuna karistus on juba niigi alla keskmise määra, vaid 1/5 ulatuses sanktsiooni ülemmäärast. Samuti tuleb karistuse valikul lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub selle alla ka keskkond, s.h ebasoodsa mõju tekitamine keskkonnale. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse kohaselt ei ole menetlusalust isikut karistusregistrisse kantud ning seega ei ole isik samalaadseid rikkumisi varasemalt toime pannud. Seega on käesolevas väärteoasjas karistuseks mõistetud rahatrahv 62 trahviühiku ulatuses ehk 248 eurot piisav ja proportsionaalne rahaline mõjutusvahend, mõjutamaks isikut edasiselt õiguskuulekalt käituma ning hoidumaks uute analoogsete süütegude toimepanemisest. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ja muutmiseks. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 19
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.