Obsah (13)

§ 436§ 445§ 164§ 370§ 657§ 654§ 442§ 651§ 376§ 199§ 232§ 331§ 652

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 10.12.2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-1761

) § 442 lõike 5 esimene lause sätestab mh, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata hageja 14.09.2019 taotlus 3 täiendava dokumentaalse tõendi (kuulutuste väljatrükk, hindamisakt seisuga 30.08.2019 ja Banco De Sabadell laenumaksete väljavõte) vastuvõtmiseks. Kohus andis 14.08.2019 istungil YY-le tähtaja HHH asuvate kinnisasjade hindamisakti esitamiseks hiljemalt 16.09.

1. YY esitas 14.09.2019 hindamisakti asemel samas linnas müügil olevate sarnaste korterite müügikuulutused. Kohus leiab, et see tõend tuleb vastu võtta. Kuna kohus andis tähtaja HHH asuvate kinnisasjade hindamisakti esitamiseks hiljemalt 16.09.2019, ei menetle kohus YY 14.09.2019 taotlust 2 täiendava dokumentaalse tõendi (Tallinnas asuva kinnistu hindamisakti seisuga 30.08.2019 ja Banco De Sabadell SA laenumaksete väljavõtte) vastuvõtmiseks ega arvesta asja lahendamisel sama kuupäeva menetlusdokumendis esiletoodud uute asjaoludega ja täpsustatud nõuetega.
2. Kohus leiab, et hagi ja vastuhagi tuleb rahuldada osaliselt. Pooled abiellusid 16.12.2006 (t I kd lk 7) ja abielu lahutati kohtuotsusega 28.04.2017 (t I kd lk 7 pöördel-8), mis jõustus 06.06.
3. PKS § 66 punktist 2 tulenevalt lõpeb abielu kohtus abielu lahutamise korral päeval, millal kohtuotsus jõustub. Ühisvara koosseis tuleb PKS § 35 järgi kindlaks teha abielu lõppemise aja seisuga (seega seisuga 06.06.2017), lähtudes koosseisu kindlaksmääramisel vara omandamise ajal kehtinud seadusest ning kohaldades ühisvara jagamisele kehtivat PKS-i. Nii abikaasade ühisvaras olevad asjad kui õigused jagatakse PKS § 37 lõike 3 (koosmõjus AÕS § 70 lõigetega 6 ja 7) järgi kaasomandi lõpetamise sätete (AÕS § 77) kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
4. Selleks, et saaks ühisvara jagada, tuleb välja selgitada ühisvara koosseis. PKS § 25 kohaselt lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Eseme kuulumine ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha vastavalt omandamise ajal kehtinud seadusele. PKS § 38 kohaselt täidetakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisele kohaldatakse võlaõigusseaduses (VÕS) kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Kohustuste jagamisele abikaasade vahelistes suhetes kohaldatakse PKS-s vara jagamise kohta sätestatut.
5. Hagi ja vastuhagi kohaselt tuleb kohtul jagada poolte vahel alljärgnev vara ja kohustused:  kinnisasi asukohaga JJJ, Tallinn (registriosa nr JJJJJJJJ) (t I kd lk 8 pöördel-13);  laenulepingust nr 14-002628-EL tulenev laenukohustus Swedbank AS-i ees;  HHH asuvad kinnisasjad (registriosa numbritega SSSSSSS - korter ja KKKKKKK garaaž ja panipaik) (t I kd I lk 14-35, 36-57);  laenulepingust nr 0081-8075076618-90 tulenev kohustus Banco de Sabadell SA ees;  Q OÜ (registrikood QQQQQQQ) osa (t I kd lk 61 pöördel-62). 8
6. 13.08.2019 täiendas YY hagis esitatud nõudeid, paludes ühisvara jagada järgmiselt:  jätta Tallinna kinnisasi YY ainuomandisse ning kohustada CC-d andma nõusolek kinnistusraamatu kande tegemiseks, millega kustutatakse ühisomanikena YY ja CC ning ainuomanikuna kantakse kinnistusregistrisse YY;  jätta YY ainukohustuseks seisuga 06.06.2017 laenulepingust tulenev kohustus Swedbank AS ees 281 513.06 eurot;  jätta YY ainukohustuseks seisuga 06.06.2017 laenulepingust tulenev kohustus Banco de Sabadell SA ees 119 422.95 eurot;  jätta HHH asuvad kinnisasjad CC ainuomandisse;  jätta CC ainuomandisse OÜ Q (registrikood QQQQQQQ) osa;  välja mõista CC-let YY kasuks poolte vastastikuste rahaliste nõuete tasaarvestuse tulemusena hüvitis 57 218.01 eurot;  määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord selliselt, et CC on kohustatud täitma käesolevast tsiviilasjast tuleneva rahalise kohustuse YY ees 10 tööpäeva jooksul pärast seda, kui Banco de Sabadell SA on vabastanud CC laenulepingust tulenevatest kohustustest.
7. Alternatiivselt palus YY lõpetada ühisomand ning jagada poolte ühisvara viisil, et:  jätta kinnisasi Tallinnas YY ainuomandisse ning kohustada CC andma nõusolekud kinnistusraamatu kannete muutmiseks;  jätta poolte omavahelises suhtes YY ainukohustuseks seisuga 06.06.2017 laenulepingust tulenev kohustus Swedbank AS ees 281 513.06 eurot;  jätta CC ainuomandisse OÜ Q osa;  müüa HHH asuvad kinnisasjad avalikul enampakkumisel ning saadud rahaliste vahendite arvel tasuda Banco de Sabadell SA-ga sõlmitud laenulepingust tulenev laenujääk ning allesjääv raha jagada võrdsetes osades poolte vahel;  välja mõista YY-lt CC kasuks vastastikuste rahaliste nõuete tasaarvestuse tulemusena 59 243.47 eurot;  määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord selliselt, et YY on kohustatud täitma rahalise kohustuse CC ees 10 tööpäeva jooksul pärast seda, kui HHH asuv kinnisasi on avalikul enampakkumisel müüdud ja Banco de Sabadell SA ees on kohustused täidetud.
8. Teise alternatiivina palus YY lõpetada ühisomand viisil, et:  jätta Tallinna kinnisasi YY ainuomandisse ning kohustada CC andma nõusolek kinnistusraamatu kannete tegemiseks;  jätta YY ainukohustuseks laenulepingust tulenev kohustus Swedbank AS ees;  jätta HHH asuvad kinnisasjad CC ainuomandisse;  jätta CC ainukohustuseks laenulepingust tulenev kohustus Banco de Sabadell SA ees;  jätta CC ainuomandisse OÜ Q osa;  välja mõista YY-lt CC kasuks rahaliste nõuete tasaarvestuse tulemusena hüvitis 28 204.95 eurot;  määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord selliselt, et YY on kohustatud täitma käesolevast tsiviilasjast tuleneva rahalise kohustuse CC ees 10 tööpäeva jooksul pärast seda, kui CC on teinud toimingud, mille tulemusena on Banco de Sabadell SA vabastanud YY laenulepingust tulenevatest kohustustest.
9. CC esitas nõude täpsustused 28.08.2018, paludes jagada ühisvara alljärgnevalt (t V kd lk 75 pöördel): 9  jätta kinnistu Tallinnas YY ainuomandisse ning välja mõista YY-lt CC kasuks hüvitis 93 243.47 eurot;  jätta poolte omavahelises suhtes YY ainukohustuseks laenulepingust tulenev kohustus Swedbank AS ees 281 513.06 eurot;  jätta HHH asuvad kinnisasjad CC ainuomandisse, asendada kohtuotsusega YY nõusolek kinnistusraamatu kannete tegemiseks ning välja mõista CC-let YY kasuks hüvitis 7905.02 eurot;  jätta poolte omavahelises suhtes CC ainukohustuseks laenulepingust tulenev kohustus Banco de Sabadell SA ees 119 422.95 eurot;  jätta CC ainuomandisse OÜ Q osa;  teha vastastikuste rahaliste nõuete tasaarvestus. 27.

§ 436

lõike 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis nr 3-2-1-41-05 jõudnud seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud hageja ja kostja esitatud asjaoludega, kuid mitte nende antud õigusliku kvalifikatsiooniga (lisaks Riigikohtu lahend nr 3-2-1-80-04).

1. Poolte vahel puudub vaidlus, et ühisvara koosseisu kuulub Q OÜ osa, mis on registreeritud CC nimele (t I kd lk 61 pöördel-62). Samuti puudub poolte vahel vaidlus, et osa jääb CC ainuomandisse. YY on märkinud, et osa ei oma väärtust ja ta ei soovi CC-let selle eest hüvitist. CC eeltoodu osas vastuväiteid ei esitanud. Kohus jätab osa CC ainuomandisse YY-le hüvitist määramata.
2. Poolte vahel puudub vaidlus, et kinnisasi asukohaga JJJ, Tallinn kuulub poolte ühisvara hulka. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kinnisasi jääb YY-le. Pooltel on vaidlus kinnisasja turuväärtuse üle. YY on menetluse käigus nimetanud väärtuseks 400 000 eurot ja 468 000 eurot. CC on seisukohal, et väärtuseks on 468 000 eurot. Ekspertarvamuse kohaselt on kinnisasja turuväärtuseks 517 000 eurot (t V kd lk 177).
3. Kohus märgib, et kui asi jäetakse ühele või mõnele kaasomanikule, tuleb sellele kaasomanikule või nendele kaasomanikele, kelle kaasomand asjale lõppes, maksta välja nende osad rahas. Nendele kaasomanikele, kes jäävad kaasomandi osast ilma, tuleb AÕS § 77 lõike 2 alusel tagada kohene ja õiglane hüvitis. Riigikohus on selgitanud, et kuna kaasomanik jääb oma omandist ilma kohese ja õiglase hüvitise eest, isegi kui see toimub tema tahte vastaselt, ei ole tegemist vastuoluga põhiseaduse §-iga
4. Oluline on, et hüvitise suurus määratakse võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Seega tuleb ühisvara väärtus määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. CC esitas 30.09.2019 ekspertarvamuse väärtuse kohta seisuga september
5. Tegemist on ajaliselt hiliseima hinnanguga. Seega loeb kohus kinnisasja turuväärtuseks 517 000 eurot ja jätab selle YY ainuomandisse.
6. Puudub vaidlus, et Tallinnas asuva kinnisasja ostuhinna tasumise finantseerimiseks sõlmiti laenuleping Swedbank AS-iga (t I kd lk 13 pöördel). Hageja on palunud jätta laenukohustuse tema kanda. Laenujääk abielu lõppemise aja seisuga oli 281 513.06 eurot (t I kd I lk 72, 83). CC ei ole vastu, et kohustus Swedbank AS-i ees jääb hageja ainukohustuseks. 14.08.2019 istungil selgitas YY, et CC ei ole Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingu pooleks. 10
7. Kohus leiab, et laenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus 281 513.06 eurot jääb YY kanda. Kuna kohus rahuldas YY nõude ja jättis laenulepingust tuleneva laenukohustuse täitmise tema kanda, ei pea kohus vajalikuks käsitleda YY teisi alternatiivseid nõudeid laenukohustuse jagamisel.
8. Poolte vahel puudub vaidlus, et HHH asuvad kinnisasjad (korter, garaaž ja panipaik) kuuluvad ühisvara hulka. Pooled ei vaidle ka, et need kinnisasjad jäävad CC-le. Pooltel on vaidlus ühisvarasse kuuluvate kinnisasjade turuväärtuse üle. YY on seisukohal, et vara väärtuseks on minimaalselt 181 500 eurot. CC on seisukohal, et vara väärtuseks on 135 233 eurot.
9. Kohus on varasemalt selgitanud, et ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. 30.09.2019 on CC esitanud hindamisakti korteriomandi väärtuse kohta, arvestades ka garaažiboksi maksumust (t V kd lk 182 pöördel, 195 pöördel). CC hindamisakt on koostatud seisuga 03.09.2019 ja sellest nähtuvalt on hindamisel arvesse võetud nii korterit kui garaaži. Kinnisasjade turuväärtuseks on 136 098.16 eurot. Kohus nõustub CC-ga, et YY ja CC on füüsilised isikud ega ole käibemaksukohuslased, millest tulenevalt ei saa kinnisvara hind sisaldada käibemaksu. Kohus leiab, et YY esitas tõendina mittevõrdväärsed objektid maksumuse ja asukoha suhtes. Lisaks on CC esitanud korterite tänavalt, kus ta elab, müügikuulutused ning rajoonis asuvate kinnistute hinnaskaala (t V kd lk 205-208). Eeltoodud müügikuulutuses märgitud hinnad vastavad CC esitatud hinnangus toodud väärtusele. Kohus lähtub kinnisasjade turuväärtuse määramisel CC esitatud septembri 2019 eksperthinnangust kui kõige hilisemast hinnangust ja loeb selleks 136 098.16 eurot.
10. Pooled on abielu ajal HHH asuva kinnisvara soetamiseks võtnud laenu Banco de Sabadell SA-lt, laenujääk abielu lõppemise aja seisuga oli 119 422.95 eurot (t I kd lk 72 pöördel). Poolte vahel on vaidlus, kelle kanda jääb laenulepingust tuleneva kohustuse täitmine. 14.08.2019 istungil selgitas YY, et mõlemas laenulepingus on laenuvõtjaks tema, need on abielu kestel võetud laenud, CC lepingutes ei ole. Kohus leiab, et kuna HHH asuvad kinnisasjad jäävad CC ainuomandisse ja CC soovib edaspidi laenukohustust ise täita, peab kohus mõistlikuks laenu tagastamise kohustuse, mis on võetud eeltoodud kinnisasjade omandamiseks, summas 119 422.95 eurot jätta CC kanda.
11. Kohus märgib, et VÕS § 175 lõike 2 järgi on kohustuse ülevõtmise eelduseks võlausaldaja nõusolek. Õiguskirjanduses on selgitatud, et võlgniku isik on võlausaldaja jaoks oluline. Kohustuse ülevõtmisest VÕS § 175 tähenduses tuleb eristada olukorda, kus kohustuse ülevõtmiseks puudub võlausaldaja nõusolek, ent võlgnik ja kolmas isik lepivad kokku, et kolmas isik täidab võlgniku kohustuse võlausaldaja ees. Kui kolmas isik soovib pärast sellise kokkuleppe sõlmimist võlgniku kohustuse täita, ei ole tegemist kohustuse ülevõtmisega, vaid VÕS § 78 lõikes 1 reguleeritud juhuga, kus kohustuse täidab kolmas isik (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Varul. P, Kull. I, Kõve. V, Käerdi. M, Sein. K. Tallinn 2016, lk 864). Kohtule ei ole esitatud Banco de Sabadell SA nõusolekut selle kohta, et edaspidi hakkaks laenukohustuse eest ainuisikuliselt vastutama CC. Seega ei ole tegemist kohustuse ülevõtmisega VÕS § 175 kohaselt. Samas on YY ja CC VÕS § 78 lõike 1 alusel kokku leppinud (kostja on nõus laenukohustuse edaspidise täitmisega ja hageja on taotlenud teise alternatiivse nõudena laenukohustuse jätmist CC ainukohustuseks), et CC hakkab edaspidi laenukohustust täitma ning Banco de Sabadell SA on kohustatud CC-let täitmise eelduslikult vastu võtma. 11
12. YY on põhinõudena taotlenud määrata otsuse täitmise viis ja kord selliselt, et peab täitma rahalise kohustuse CC ees pärast seda, kui Banco de Sabadell SA on vabastanud YY laenulepingust tulenevatest kohustustest. Esimese alternatiivse nõudena on YY palunud määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et ta täidab alternatiivnõude rahalise kohustuse CC ees pärast seda, kui kinnisasi on avalikul enampakkumisel müüdud ja Banco de Sabadell SA ees olev kohustus on täidetud. Lisaks on YY teise alternatiivse nõudena taotlenud otsuse täitmise korra määramist selliselt, et ta on kohustatud täitma rahalise kohustuse nõude CC ees pärast seda, kui CC on teinud toimingud, mille tulemusena on Banco de Sabadell SA vabastanud YY laenulepingust tulenevatest kohustustest. CC vaidles taotlusele vastu ja leiab, et taotlus ei tulene seadusest ega kohtupraktikast.

§ 445

lõige 1 ei anna võimalust siduda kohtulahendi täitmist kolmanda isiku (antud juhul Banco de Sabadell SA), kes ei ole menetlusosaline, tahtega ning tegevusega, mis ei ole CC mõju all. CC saab küll pöörduda Banco de Sabadell SA poole taotlusega vabastada YY laenulepingust tulenevatest kohustustest, kuid juhul, kui Banco de Sabadell SA taotlusega ei nõustu, ei saa CC seda mõjutada. Antud olukorras ei ole võimalik määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viisi ja korda. Lisaks on CC esitanud taotluse, mille kohaselt peab ta vajalikuks kohustuda YY-d 30 päeva jooksul peale lõpplahendi selles osas jõustumist ümber vormistama laenulepingu viisil, et Swedbank AS on täielikult vabastanud CC laenulepingust tulenevatest kohustustest.

1. Kohus selgitab, et täitmise viisi kindlaksmääramisel tuleb kohtul silmas pidada ka otsuse täidetavust. CC ei ole kummagi laenulepingu pooleks. Seega puudub vajadus Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingu ümbervormistamiseks. Ka YY ise on 14.08.2019 kohtuistungil selgitanud, et Swedbank AS ei tea, et tegemist on abielu jooksul võetud kohustusega. Kohus on laenukohustuse Banco de Sabadell SA ees jaganud selliselt, et edaspidi vastutab vastavalt poolte kokkuleppele kohustuse täitmise eest CC. Käesoleval ajal Banco de Sabadell SA nõusolek selle kohta, et edaspidi hakkaks laenukohustuse eest ainuisikuliselt vastutama CC, puudub. Kohus nõustub CC-ga, et kohtuotsusega ei saa kohustada kolmandat isikut Banco de Sabadell SA-d midagi tegema YY ega CC kasuks. Kohus jätab YY ja CC taotlused rahuldamata, kuna taotletud viisil ei ole kohtuotsuse täitmise viisi ja korda võimalik kindlaks määrata.
2. Poolte võrdsust arvestades peaks kummagi poole lahusvaraks jääma vara väärtuses 126 081.08 eurot [(235 486.94 + 16 675.21) : 2]. Kuivõrd YY ainuomandisse jääb vara väärtuses 235 486.94 eurot ja CC ainuomandisse vara väärtuses 16 675.21 eurot, on CCle YY vastu enamsaadud ühisvara väärtuse eest hüvitise maksmise nõue 109 405.87 eurot (126 081.08 - 16 675.21).
3. Kohus jättis menetluskulud

§ 164lõike 1 alusel kummagi poole enda kanda.

Puudub vajadus menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks määrata. Maakohtu 12.02.2020 otsus

1. Maakohus jättis CC hagi tuvastada äriühingu osa abikaasade ühisvarana ja jagada selliselt, et osa jääb YY ainuomandisse ja YY hüvitab ½ äriühingu väärtusest rahuldamata. Samuti jättis maakohus rahuldamata CC nõude abielu ajal ja peale abielu lõppemist YY-le väljamakstud dividendidest ½ CC-le välja mõistmiseks. Menetluskulud jättis maakohus poolte kanda. 12
2. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas W OÜ osa (t I kd lk 7-8 pöördel) ja W OÜ-lt saadud dividendid perioodil 01.01.2017-02.04.2018 summas 337 267 eurot kuuluvad abikaasade ühisvara koosseisu või on tegemist YY lahusvaraga.
3. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lõike 1 kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.
4. a kehtinud PKS § 15 lõige 1 sätestas, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Riigikohus on selgitanud, et enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 15 lõike 1 mõttes sai abikaasa lahusvaraks lugeda üksnes sellise vara, mis oli omandatud tasuta, sest kinkelepingu mõistest tuleneb, et kinkega on tegemist üksnes siis, kui üks tehingu pool rikastab teist tehingu poolt vastutasu saamata, s.o kingisaaja rikastub vastusooritust tegemata (vt lahendid nr 3-2-1117-09 (punktid 13 ja 16), 3-2-1-36-11 (punkt 15)).
5. Kohus on seisukohal, et CC nõue lugeda W OÜ osa poolte ühisvara hulka ei ole põhjendatud. 12.02.2007 lepingust ei nähtu YY kohustust teha kinkijatele mistahes vastusooritus. Kinkeleping on koostatud ja tõestatud notari poolt ning selles on kajastatud osalejate tahteavaldused selgelt ja ühemõtteliselt. Kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lõike 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1145-16, punkt 13.1). Kuna kinkeleping loob kohustuse ainult ühele poolele, piisab lepingulise suhte tekkimiseks kinkija ja kingisaaja vahel kinkija tahteavaldusest, millega ta võtab endale kohustuse teist poolt rikastada. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lõike 1 esimese lause kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma.
6. 22.10.2019 kohtuistungil kuulati tunnistajatena üle OO. ja ZZ. OO ütlustest nähtub, et talle ega tema abikaasale ei ole W OÜ osa eest makstud rahas ega tasutud muul viisil. W OÜ asutamise kohta selgitas tunnistaja, et YY tegi äriühingu selleks, et töötada selle kliendiga isiklikult, aga ta ei saanud olla omanikuks. Sel põhjusel oli juhatuse liikmeks tunnistaja abikaasa, kes oli YY väga lähedane sõber ja aitas teda. YY ei saanud olla omanikuks, kuna töötas samasuguses firmas, millel oli sama tegevusala ja sellest kliendist olid huvitatud mõlemad äriühingud. Huvide konflikt seisnes selles, et YY töötas üheaegselt B konteineriteveo osakonnas ehk kui tema tuli sinna, tekkis konteineriteveo osakond, kui ta lahkus sellest firmast, kadus konteineriteveo osakond. Pärast seda hakkas ta iseseisvalt tegelema W OÜ-ga. YY-le otsustati osa kinkida, kuna saabus hetk, kui firma hakkas arenema, kasvama. Tunnistaja abikaasa teatas, et ta ei soovi rohkem sellega tegelda, see ei ole üldse seotud tema tegevusega, ta ei taha võtta enda peale vastutust ja sellepärast otsustati, et firma tuleb üle anda faktilisele omanikule. ZZ ütlustest nähtub, et aastal 2005 töötas YY B-s. YY ei saanud tol ajal ise uut äriühingut asutada, sest oli huvide konflikt. Ta ei saanud asutada logistikafirmat, sellepärast otsustasid nad, et selle äriühingu juhatuse liikmeks on tunnistaja.
7. a kingiti osa YY-le, kuna tunnistaja töötas IT-alal ja logistikat ta eriti ei jaganud. Neil olid YY-ga erinevad arusaamad, kuidas äriühingut juhtida, aga kuna YY oli kõikide projektide juht ja selleks, et mitte minna tülli, otsustas tunnistaja äriühingu ära anda. 13 Sõprus oli tunnistaja jaoks tähtsam. YY ei tasunud talle ega tema abikaasale osa eest. Tunnistaja ei mäleta täpselt, kes otsustas vormistada osa YY nimele kinkelepinguga, aga tunnistaja arvas, et see oli tema.
8. Kohus märgib, et kuna kinkelepingu näol oli tegemist ühepoolse kohustusega, on oluline, milline oli tunnistajate tahe kinke tegemise hetkel. Kohus on seisukohal, et tunnistajate tahteks oli YY tasuta rikastamine. Samuti on tunnistajad kohtule usutavalt selgitanud ja see nähtub ka YY seisukohtadest, et YY ja tunnistajad olid lähedased peretuttavad. Samuti nähtub tunnistajate ütlusest ja tsiviilasja materjalidest, et kuna YY-l esines huvide konflikt (konkurentsikeeld) seoses tema töötamisega B AS-is, vormistati W OÜ osanikuks ja juhatuse liikmeks ZZ, kuid W OÜ-d juhtis tegelikkuses YY ning et W OÜ kinkimise põhjuseks oli osa üleandmine W OÜ tegelikule omanikule ja faktilisele juhile. Kuna YY töösuhe AS-iga F lõppes oktoobris 2006, puudus YY-l peale seda huvide konflikt ja ta sai asuda tööle W OÜ-sse.
9. Kinkelepingut iseloomustab kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat vastutasuta. Kohus nõustub YY-ga, et reeglina on kinkelepingu objektiks oleval esemel alati mingi väärtus. Kinkelepingu objektiks oleva vara väärtus ei ole asjaoluks, mis põhjusel saaks järeldada, et YY-le kingiti äriühingu osa vastusooritusega.
10. Kohus märgib, et CC poolt esiletoodud ülekanded tehti perioodil 19.12.2006 kuni 11.08.2009 ning ülekande selgitusteks oli märgitud „dengi“. Kinkeleping sõlmiti 12.02.
11. Seega teostati ülekandeid ühe aasta jooksul enne kinkelepingut ja kahe aasta jooksul peale kinkelepingu sõlmimist. Ülekannetest ei nähtu, et need tehti W OÜ osa eest. Kohtu hinnangul ei ole ka eluliselt usutav, et ülekanded oleksid tehtud osa eest. Samuti tuleb silmas pidada, et maksed kingisaaja ja kinkijate kontodel olid vastastikused, mitte ühesuunalised. YY on täiendavalt selgitanud, et kinkelepingu sõlmimise ajaks oli poolte vahel rahalise liikumise saldo selline, et kingisaaja võlgnes kinkijatele 94 872 krooni (t III kd lk 8). Pärast kinkelepingu sõlmimist jätkuvad ülekanded kinkijatelt kingisaajale, mitte aga vastupidi, nagu võiks eeldada olukorras, kus toimub tasumine väidetava varjatava müügilepingu alusel. Seisuga 07.05.2008 (so enam kui aasta pärast kinketehingut) oli pooltevaheliste arvelduste saldo selline, et kingisaaja võlgnevus kinkijate ees oli suurenenud (saldo 112 032 krooni). Alles seejärel toimusid esimesed tagasimaksed kinkijatele, millega kingisaaja tagastas eelnevalt temale antud laenud. Tunnistaja OO ütlustest nähtub, et tal on raske vastata, millega seoses ta tegi YY kontole rahalisi ülekandeid ajavahemikus 2006-2009, aga kohe kindlasti ei olnud need seotud W OÜ-ga. Tunnistaja ZZ märkis, et nad on YY-ga üksteisele raha laenanud, rohkem vist muid finantssuhteid ei olnud. Tunnistaja täpsustas, et ta täpselt enam ei mäleta, mille eest kandis YY tunnistajale või tema abikaasale raha, võimalik, et need olid laenusummade tagastamised. Äriühingu teemadel neil YY-ga finantskohustusi ei olnud. Kohus leiab eeltoodut arvesse võttes, et tunnistajate ja YY vahel perioodil 2006-2009 toimunud ülekannetest ei nähtu, et tegemist oleks olnud 12.02.2007 sõlmitud kinkelepingust tuleneva YY vastusooritusega kinkijatele.
12. CC on esile toonud, et YY omandas kinnistu aadressil PPP. 03.08.2006 asjaõiguslepingu alusel sai kinnistu omanikuks OO (t III kd lk 25). CC eeldab, et tegemist oli samuti kinkelepinguga ja et ülekanded 19.12.2006 kuni 11.08.2009 olid YY ja OO vahel seotud 03.08.2006 lepinguga. YY esitas 03.11.2005 kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu omandi üleandmiseks (t III kd lk 33-36 pöördel), millest nähtub, et müüjad müüsid YYle kinnisasja asukohaga PPP. 03.08.2006 müügi- ja asjaõiguslepingust (t III kd lk 30-32 pöördel) nähtub, et YY müüs sama kinnistu OO-le. Lisaks selgitas tunnistaja OO, et 14 kinnistu soetas ta koos abikaasaga. YY oli kantud omanikuna ainuüksi sel põhjusel, et tunnistajad ei ole Eesti Vabariigi kodanikud ega saanud kinnistut oma nimele vormistada. Aasta hiljem said nad loa kinnistu soetamiseks ja see vormistati OO nimele. YY-le maksti kinnistu eest, mida kinnitab ZZ konto väljavõte.
13. Kohus märgib, et pooled abiellusid 16.12.
14. Seega on ülaltoodud tehingud sõlmitud enne abielu ning tegemist oli YY lahusvaraga vastavalt tehingute tegemise ajal kehtinud PKS § 15 lõikele
15. Samuti tehti need tehingud enne kinkelepingu sõlmimist. Kohus leiab, et vaidlusaluse kinnisasja võõrandamise tehingutest ei saa tuletada YY vastusooritust hilisemalt sõlmitud kinkelepinguga saadu eest.
16. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16 (punktis) 20 märkinud, et varaühisuse korral kuulub PKS § 25 järgi eelduslikult kogu abielu kestel omandatud vara (sh töötasu, pension, kontol olev raha) abikaasade ühisomandisse (ka määrus nr 3-2-1-152-12, punkt 19). Ka PKS § 27 lõike 6 järgi eeldatakse, et abikaasale makstud rahasummad kuuluvad ühisvarasse. Kohus leiab, et eeltoodud Riigikohtu lahendist tuleneb, et abielu ajal ükskõik kumma abikaasa kontole laekuv vara (sh dividendid) ei kuulu automaatselt poolte ühisvara hulka, kui üks abikaasa suudab ära tõendada, et vara kuulub tema lahusvara hulka. YY on tõendanud ja kohus on käesolevas tsiviilasjas leidnud, et W OÜ osa kuulub YY lahusvara hulka. Seega on ka W OÜ osalt saadud dividendid YY lahusvaraks tulenevalt PKS § 27 lõike 2 punktist
18. Kuna käesoleva vaidluse puhul oli tegemist hagilise abieluasjaga ning eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides, tuleb menetluskulud jagada lähtuvalt

§ 164lõikest.

Kuna kohus jätab poolte kantud menetluskulud poolte endi kanda, puudub vajadus kohtuotsuses menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks määrata. YY apellatsioonkaebus 22.11.2019 otsuse peale

1. YY on seisukohal, et maakohus jättis tema poolt tähtaegselt esitatud seisukohad menetlemata ning tõendid vastuvõtmata ja hindamata. Samuti ei võtnud kohus seisukohta hageja poolt esitatud alternatiivnõuete osas ega põhjendanud, miks YY esmane nõue ja alternatiivnõue I jäetakse rahuldamata. Valides ühisvara jagamiseks viisi, mis ei sisalda ühisvaraks oleva kohustuse täitmist on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja on läinud vastuollu Riigikohtu juhistega PKS § 38 kohaldamise kohta. Kogumis on rikkumised toonud toonud kaasa ebaõige lahendi.
2. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-129-13 (punktis 14) märkinud, et alternatiivsete nõuete esitamisel

§ 370lõike 2 mõttes on kohus seotud hageja soovitud nõuete lahendamise järjekorraga.

Selliselt esitatud I alternatiivnõude rahuldamata jätmine peab nähtuma kohtuotsuse resolutsioonist ja seda peab kohus otsuses põhjendama, samuti saab YY I alternatiivnõude rahuldamata jätmist apellatsioon- või kassatsioonkaebuses vaidlustada (ka Riigikohtu otsus nr 3-2-1-165-12, punkt 24).

1. Esmase nõudena palus hageja 13.08.2019 menetlusdokumendis jagada ühisvara selliselt, et lisaks Tallinnas asuvale kinnisasjale ja kohustusele AS-i Swedbank ees jääb YY ainukohustuseks kohustus Banko de Sabadell ees. Nimetatud jagamisviisi põhjendas YY sellega, et hüvitise saamisel ei vabasta CC teda tegelikkuses kohustusest Banko De Sabadell ees ja YY on sunnitud tasuma igakuiseid laenumakseid. CC ei ole peale abielu lahutamist asunud Banko De Sabadell ees kohustusi täitma ja igakuiseid laenumakseid tasub YY. Seda on YY teinud põhjusel, et pank ei käsitleks teda võlglasena ega esitaks tema vastu HHH hagi. Lisaks on selline jagamise viis pooli kõige vähem koormav, kuna 15 ei pane pooltele kohustust tasuda teineteisele ebamõistlikult suuri hüvitisi. Kohus on välja mõistnud YY-lt CC kasuks 109 405.80 eurot, mille tasumiseks YY-l rahalised vahendid puuduvad ja ta peab võõrandama talle jagamise tulemusena jäänud kinnisvara. Vara jagamisel tuleb valida pooli kõige vähem koormav viis. Antud juhul ei nähtu otsusest, et kohus oleks analüüsinud, millised on tagajärjed pooltele olukorras, kus kohus YY esmast nõuet ei rahulda. YY palub jätta kohustuse Banko De Sabadell ees tema ainukohustuseks ja rahuldada tema primaarnõue.
2. Olukorras, kus kohus põhjendamiskohustust täites oleks jõudnud seisukohani, et YY esmane nõue ei kuulu rahuldamisele, oleks pidanud kohus analüüsima YY I alternatiivnõude põhjendatust. Seda nõuet ei ole kohus üldse analüüsinud. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et pooled ei vaidle, kummale jäävad HHH olevad kinnisasjad. YY on soovinud jätta esmalt need kinnisasjad küll CC ainuomandisse, kuid seda tingimusel, et kohustus Banko De Sabadell ees jääb YY ainukohustuseks. Kui kohus sellist jagamise viisi ei pea võimalikuks, on YY palunud jagada ühisvara selliselt, et HHH olev kinnisasi võõrandatakse avalikul enampakkumisel ja saadud rahast täidetakse kohustus Banko De Sabadell ees ning allesjääv vara jagatakse poolte vahel võrdselt. Seega on vastuolus YY poolt menetluses esitatuga väita, et ta on igal juhul olnud nõus, et HHH asuv vara jääb CC-le.
3. Hageja I alternatiivnõudes esitatud jagamise viisi kõrvale jättes on maakohus ka läinud vastuollu Riigikohtu juhistega lahendis nr 3-2-1-38-14 punktis 14, kus märgiti, et ühisvara jagades tuleb PKS-i mõtte kohaselt üldjuhul eelistada ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist PKS § 38 esimese lause esimese alternatiivi järgi, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest. Järgides Riigikohtu juhiseid, arvestades ja kaaludes poolte huve ja lähtudes sellest, et vara jagamine koormaks pooli võimalikult vähe oleks olnud mõistlik müüa HHH asuv kinnisvara avalikul enampakkumisel, kus oleks kujunenud ka kõige õiglasem hind ja selle arvelt täita kohustus Banko De Sabadell ees ning allesjäänud raha jagada poolte vahel võrdselt.
4. Maakohus jättis õigusvastaselt arvestamata YY 14.09.2019 esitatud seisukohtadega, menetlusliku tasaarvestusega ja tõenditega. YY esitas seisukohad ja täiendavad tõendid 1 kuu enne kohtu poolt antud tähtaja lõppu ja ajal, mil asja arutamine oli eelmenetluse faasis. Maakohus võttis CC poolt 30.09.2019 esitatud hindamisakti ja muud tõendid vastu ja rajas lahendi nendele tõenditele, kuid YY varem esitatut ei menetlenud. Seega ei ole maakohus kohelnud pooli võrdselt. Tegemist on olulise menetlusõiguse rikkumisega, mis tõi kaasa osaliselt ebaõige kohtulahendi tegemise. Hageja palub ringkonnakohtul 14.09.2019 menetlusdokument ja selle lisaks olevad tõendid võtta tsiviilasja materjalide juurde ning nendega arvestada.
5. Hüvitise määramine üksnes CC poolt 30.09.2019 esitatud arvamuse alusel on ebaõige ja sellega on rikutud menetlusõigust. Kohtu viide, et hüvitis tuleb määrata võimalikult ligilähedase ajahetke seisuga omandi kaotusele on õige. Samas oleks pidanud kohus võtma vastu YY 14.09.2019 esitatud eksperthinnangu. Arvestades, et YY poolt esitatud hinnangu kohaselt on kinnistu väärtuseks 449 000 eurot ja CC esitatud arvamuse kohaselt 517 000 eurot, on vahe 68 000 eurot. Tegemist on märkimisväärse erinevusega ning selliselt tuleks asuda seisukohale, et vara väärtus ei ole lõplikult välja selgitatud ning kohus oleks pidanud tekkinud olukorda pooltega arutama ja selgitama vajadust esitada täiendavaid tõendeid. 16
6. Maakohus avaldas alles otsuses, et võtab CC arvamuse asja materjalide juurde. Nimetatud tegevus on vastuolus Riigikohtu juhistega (lahend nr 2-17-10474, punkt 32) ja menetlusosalisi üllatav. Lisaks oleks maakohus pidanud hindama ka CC poolt esitatud tõendit, mitte aga pelgalt konstateerima arvamuse andja järeldust kinnisasja hinna osas ja kõrvutama seda teiste tsiviilasjas esitatud kinnisasja hinda puudutavate tõenditega. CC hindaja ei ole arvesse võtnud Pirita linnaosa tehingute dünaamikat
7. a nagu seda on tehtud YY hindaja. Sellest nähtub alanud langustrend. Samuti on jäetud arvesse võtmata võrdlustehingutena samal tänaval aasta varem võõrandatud kaks sarnast kinnisasja. Nende asemel on võrdlusmaterjalina kasutatud teises piirkonnas asuvate eramute müügitehinguid. YY on veendumusel, et lähtuda oleks tulnud tema poolt esitatud eksperthinnangust, kuna selle koostamisel on antud hinnang tuginedes võrdlustehingutele, mis on samal tänaval toimunud ja/või oleks tulnud pooltega tekkinud olukorda arutada ja selgitada kinnisasja väärtuse määramisega seonduvat.
8. YY menetlusliku tasaarvestusega oleks tulnud igal juhul arvestada. Ühtegi

-st tulenevat piirangut menetlusliku tasaarvestuse tegemiseks 14.09.2019 ei esinenud ja kohus ei ole seda ka otsuses põhjendanud. Ka CC ei vaielnud vastu tasaarvestuse tegemisele, vaid esitas paljasõnalisi vastuväiteid tasaarvestuse sisule. CC vastuväiteks oli, et peale lahutust tema ainukohustuseks jääva laenu tasumiseks tehtud maksed tuleks samuti pooleks jagada. Nimetatu on selgelt ebaõige, kui vastav laen jäetakse CC ainuomandisse alates 06.06.2017, siis on YY poolt nimetatud laenu tasumiseks tehtud maksed peale 06.06.2017 täies ulatuses tasutud kostja eest, mitte ei ole ühisvaraks. 62. Kohus on põhjendamatult jätnud kindlaks määramata otsuse täitmise viisi. YY on veendumusel, et

ei piira kohtu võimalust määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis selliselt nagu seda hageja on taotlenud. YY ei taotletud täitmisviisi kindlaksmääramisel kohustada kolmandaid isikuid toiminguid tegema. YY palus kõigi seada CC-le rahalise hüvitise väljamaksmine sõltuvusse sellest, et CC peab esmalt täitma omapoolse kohustuse või soorituse. Tegemist on tavapärase otsuse täitmise viisiga, mis ei ole keelatud ja mis kaitseb raha maksma kohustatud osapoolt. Käesoleval juhul otsuse täitmise viisi kindlaksmääramata jätmisel tekib olukord, kus üks pool on kohustatud tasuma teisele rahalise hüvitise, kuid teine pool ei vabasta teda rahalisest kohustusest krediidiasutuse ees ning juba rahalise hüvitise tasunud pool peab tasuma ka teise poole lahusvaraks jäetud kohustust.

1. YY palub tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega: I Esmane nõue - jagada poolte ühisvara viisil, et jätta kinnisasi Tallinnas YY ainuomandisse ning kohustada CC andma nõusolek kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks; jätta YY ainukohustuseks seisuga 06.06.2017 laenulepingust tulenev kohustus AS Swedbank ees 281 513.06 eurot; jätta YY ainukohustuseks seisuga 06.06.2017 laenulepingust tulenev kohustus Banco de Sabadell SA ees 119 422,95 eurot; jätta HHH asuvad kinnisasjad ja OÜ Q CC ainuomandisse; välja mõista CC-let YY kasuks poolte vastastikuste rahaliste nõuete tasaarvestuse tulemusena hüvitis 66 718.01 eurot; määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord selliselt, et CC on kohustatud täitma rahalise kohustuse YY ees kümne tööpäeva jooksul pärast seda, kui Banco de Sabadell SA on vabastanud CC laenulepingust tulenevatest kohustustest. Alternatiivnõue I - jagada poolte ühisvara viisil, et jätta Tallinna kinnisasi YY ainuomandisse ning kohustada CC andma nõusolek kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks; jätta pooltevahelises suhtes YY ainukohustuseks seisuga 06.06.2017 laenulepingust tulenev kohustus AS Swedbank ees 281 513.06 eurot; jätta CC ainuomandisse OÜ Q osa; müüa HHH asuvad kinnisasjad avalikul enampakkumisel ning saadud rahaliste vahendite arvel tasuda Banco de 17 Sabadell laenulepingust tulenev laenujääk ning allesjääv raha jagada võrdsetes osades hageja ja kostja vahe; välja mõista YY-lt CC kasuks poolte vastastikuste rahaliste nõuete tasaarvestuse tulemusena 69 545.44 eurot; määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord selliselt, et YY on kohustatud täitma rahalise kohustuse CC ees kümne tööpäeva jooksul pärast seda, kui HHH asuv kinnisasi on avalikul enampakkumisel müüdud ja Banco de Sabadell SA ees kohustused täidetud. Alternatiivnõue II - jagada poolte ühisvara viisil, et jätta Tallinna kinnisasi YY ainuomandisse ning kohustada CC andma nõusolek kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks; jätta YY ainukohustuseks seisuga 06.06.2017 laenulepingust tulenev kohustus AS Swedbank ees 281 513.06 eurot; jätta HHH asuvad kinnisasjad CC ainuomandisse; jätta CC ainukohustuseks seisuga 06.06.2017 laenulepingust tulenev kohustus Banco de Sabadell SA ees 119 422.95 eurot; jätta CC ainuomandisse OÜ Q osa; välja mõista YY-lt CC kasuks poolte vastastikuste rahaliste nõuete tasaarvestuse tulemusena hüvitis 38 506.92 eurot; määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord selliselt, et YY on kohustatud täitma rahalise kohustuse CC ees kümne tööpäeva jooksul pärast seda, kui CC on teinud toimingud, mille tulemusena on Banco de Sabadell SA vabastanud YY laenulepingust tulenevatest kohustustest.
2. Alternatiivselt palub YY tühistada maakohtu otsus ja saata tsiviilasi uueks arutamiseks maakohtule ning jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus CC kanda. CC seisukoht
3. CC vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. CC apellatsioonkaebus maakohtu 12.02.2020 otsuse peale
4. Maakohtu otsus on ebaõige õigusnormide väära tõlgendamise ja kohaldamise ning tõendite ja asjaolude ebaõige hindamise tõttu. Maakohus keskendus lahendi tegemisel ebaõigelt sellele, kas leping oli näilik ja kes seda väitis. Apellant ei soovinud 12.02.2007 kinkelepingu näilikkuse tuvastamist, vaid soovis, et kohus tuvastaks, et osa kuulub abikaasade ühisvara hulka ja jagada see ühisvarana. Kohus ei võtnud arvesse, et tehingu sõlmimise ajal oli tegemist eduka ettevõttega, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et YY-le võidi osa kinkida vastusoorituseta. Samuti ei võtnud kohus arvesse, et kinkelepingu poolte vahel olid nii enne kui pärast tehingut finantssuhted. Tunnistajad ei suutnud veenvalt seletada ülekannete päritolu ja põhjust. Viide notari kohustustele ning nõustamisfunktsioonile ei ole asjakohane. Kinkelepingus ei pea olema määratud YY kohustus teha kinke eest kinkijatele vastusooritus. On tavapärane, et isikud, kes soovivad tegelikku kokkulepet varjata, ei avalda notarile kogu infot. Tunnistajate ütluste hindamisel tuli võtta arvesse, et nad on YY lähedased peretuttavad, mistõttu ütlused ei pruugi olla usutavad. Ütlused on väga vastuolulised ja tunnistajad ei olnud siirad ega rääkinud kogu tõde. Tunnistajad võtsid aktiivselt osa äriühingu tegevusest ja said rahalist tasu palga näol. CC leiab, et YY sõlmis teadlikult kinkelepingu eesmärgiga vältida edaspidi vara jagamist ning CC varalisi pretensioone. Kohus ei hinnanud kogutud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kogumis.
5. Kohus leidis ekslikult, et dividendid on YY lahusvaraks tulenevalt PKS § 27 lõike 2 punktist
6. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahendite alusel ei saa teha kindlaks, et lahusvarast saadud dividendid ei kuulu ühisvara hulka. Riigikohtu lahendis on seletatud, et PKS § 27 lõike 6 järgi eeldatakse, et abikaasale makstud rahasummad kuuluvad ühisvarasse. Seega välja makstud dividendid kuuluvad ühisvara hulka isegi siis, kui äriühing on abikaasade lahusvara. Lahendis nr 3-2-1-100-16 asus Riigikohus seisukohale, et varaühisuse korral kuulub PKS § 25 järgi eelduslikult kogu abielu kestel 18 omandatud vara (sh töötasu, pension, kontol olev raha) abikaasade ühisomandisse. Lahendis nr 3-2-1-46-06 aga leidis, et raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutub see PKS § 14 lõike 1 järgi poolte ühisvaraks. Kostja maksis välja dividendid enda kontole, mis tähendab, et kogu kontol olev raha kuulub ühisvara hulka. YY seisukoht
7. YY vaidleb kaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
8. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja hinnanud apellatsioonimenetluses kogutud täiendavaid dokumentaalseid tõendeid kogumis maakohtus kogutud tõenditega, leiab, et YY apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ja CC apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus veendus, et maakohus rikkus 22.11.2019 otsuse tegemisel osaliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas osaliselt ebaõigesti materiaalõiguse norme, kuid kolleegium saab need rikkumised ise kõrvaldada. Maakohtu 22.11.2019 otsust tuleb osaliselt muuta (

§ 657lõike 1 punkt 2).

Maakohtu 12.02.2020 otsuse muutmiseks ega tühistamiseks ringkonnakohus alust ei näe (

§ 657lõike 1 punkt 1).

Kolleegium nõustub 12.02.2020 otsusest nähtuvate maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lõige 6).

Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud. Käesoleva otsuse tervikresolutsioonis on ühendatud liidetud tsiviilasjades tehtud maakohtu otsuste resolutsioonid. 70.

§ 442

lõike 5 alusel lahendab kolleegium otsuses seni lahendamata menetluslikud taotlused. Ringkonnakohtu 14.10.2020 korraldusliku määrusega võttis kolleegium YY taotlusel vastu täiendavad dokumentaalsed tõendid ja andis pooltele õiguse esitada täiendavaid tõendeid seonduvalt Tallinna kinnisasja turuväärtusega ning YY tasaarvestuse avaldusega. CC esitas 29.10.2020 samal kuupäeval samal tänaval asuva hoonestatud kinnistu müügikuulutuse City 24.ee portaalist. YY esitas riiklikult tunnustatud kinnisvara eksperdi VL hinnangu septembris 2019 poolte poolt maakohtule esitatud hinnangute võrdluse kohta ja samal tänaval asuva hoonestatud kinnistu müügikuulutuse kv.ee portaalist. Samuti esitas YY tema poolt HHH pangale tasutud laenumaksete kohta pangakonto väljavõtte perioodi 30.09.2019 kuni 30.09.2020 kohta. 71. Kolleegium on seisukohal, et poolte taotlused täiendavate tõendite vastuvõtmiseks kuuluvad rahuldamisele

§ 654lõike 3 punkti 2 ja § 238 lõike 1 esimese lause alusel.

Ühisvarasse kuuluva vara väärtus tuleb kohtul tuvastada võimalikult vara jagamise aja seisuga (nt Riigikohtu lahend nr 2-15-9288, punkt 27). Kohtus vara jagamisel on jagamise aja seisuks kohtulahendi jõustumise aeg ja kohtupraktikas on juurdunud põhimõte, et omanikel on õigus vara väärtust (selle muutumist kohtumenetluse ajal) tõendada ka apellatsiooniastmes. Kuna kohus võttis 14.10.2020 määrusega vastu tasaarvestuse avalduse, milles kajastusid YY poolt HHH pangale tehtud laenu tagasimaksed peale abielu lahutust kuni tasaarvestuse avalduse esitamiseni 14.09.2019, on põhjendatud vastu võtta ka tasaarvestuse avalduse täiendus, milline kajastab laenu tagasimakseid YY poolt perioodil septembrist 2019 kuni oktoobrini 2020. Tasaarvestuse avalduse sisulise lahendamise kohta võtab ringkonnakohus seisukoha käesolevas lahendis allpool. 72.

§ 651

lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. YY kaebuse alusel tuleb kolleegiumil seega kontrollida: 1) poolte ühisomandisse 19 kuuluvate HHH kinnisasjade ja HHH pangaga sõlmitud laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste jagamise viisi; 2) Tallinna kinnisasja turuväärtust; 3) YY 14.09.2019 tasaarvestuse avalduse menetlemata jätmist; 4) enamsaadud ühisvara väärtuse hüvitamiseks YY-lt CC-le väljamõistetud rahalise hüvitise suurust; 5) YY taotlust määrata kindlaks otsuse täitmise viis ja kord. CC kaebuse alusel tuleb kolleegiumil kontrollida: 1) YY poolt konkreetse äriühingu osa omandamise asjaolusid; 2) kas CC-le on õigus saada 1/2 osa YY poolt abielu ajal ja hagetaval perioodil peale abielu lõppemist samalt äriühingult saadud dividendidest.

1. YY kaebuse alusel kontrollib kolleegium poolte ühisomandisse kuuluvate HHH kinnisasjade ja HHH pangaga sõlmitud laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste jagamise viisi. YY heidab maakohtule ette, et kohus ei võtnud seisukohta tema esmase nõude ning alternatiivnõuete kohta, vaid rahuldas sisuliselt CC vastuhagi konkreetse vara ja kohustuste osas.
2. Ringkonnakohus ei tuvastanud menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt HHH kinnisasjade ja HHH pangaga sõlmitud laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste jagamise viisi otsustamisel. Kolleegium ei nõustu, et maakohus rikkus selles osas

§ 370

lõiget 2, millest tulenevalt on kohus seotud hageja soovitud nõuete lahendamise järjekorraga ja peab praktikale põhjendama, miks ta jätab rahuldamata rahuldatud jagamise viisile eelnevad alternatiivnõuded (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-165-12, punkt 24). Käesolevas asjas on menetluses ühisvara jagamise nõue ja vastunõue, mille lahendamiseks on pooltel õigus pakkuda erinevaid seadusest tulenevaid võimalikke jagamise viise vastavalt AÕS §-le 77. Seega iseenesest ei ole YY erinevate jagamise viiside (t V kd lk 142a-c) puhul tegemist alternatiivnõuetega

§ 370mõttes.

Küll aga tuli maakohtul erinevate varade puhul hagis ja vastuhagis taotletud viiside vahel valides oma kaalutlusotsustust (miks selle vara puhul nimelt see jagamise viis) põhjendada

§ 442lõike 8 kohaselt.

Ringkonnakohus ei näe seaduslikku alust, et YY-l oleks õigus nõuda kohtult jagamise viiside n-ö paketina otsustamist. Maakohtu otsusest nähtub, et HHH kinnisvara puhul pidas kohus õiglaseks ja mõistlikuks jagamise viisiks vara jätmist seda koos lastega koduna kasutavale CC-le. Kuna sellist jagamise viisi olid selle vara puhul taotlenud nii YY esmase nõudena kui CC vastuhagis, siis põhjendas maakohus oma otsustust piisavas mahus. HHH kinnisvara soetamiseks võetud laenu tagasimaksekohustuse, mis on tagatud hüpoteekidega eelnevalt jagatud HHH kinnisasjadel, jagas maakohus poolte vahel selliselt, et jättis selle samuti CC-le. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega. CC oli ise selliselt vastuhagis taotlenud ja tagatisvara jäi samuti CC ainuomandisse. YY oli selle kohustuse jagamiseks taotlenud esmase viisina kohustuse jätmist tema enda kanda ja alternatiivse variandina kohustuse tasumist tagatisvara enampakkumisel saadu arvel. Ringkonnakohus nõustub YY-ga, et selliselt otsustades tuli maakohtul kaalutlusotsustust loogiliselt ja jälgitavalt põhjendada (Riigikohtu lahend nr 2-15-9117, punkt 11). Samas on kolleegium seisukohal, et maakohus ei rikkunud kaalutlusotsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme ega ületanud kaalutluse piire. Olukorras, kus tagatisvaraks on CC-le jääv kinnisvara, mida ta kasutab koos lastega koduna, on temal eelduslikult ka oluliselt suurem huvi panga ees laenukohustust täita, kuna sellest sõltub kodu säilimine. YY on toonud esile CC-le tegeliku huvi puudumise laenukohustust täita, kuna ta ei ole seni kohustust täitma asunud. Kolleegium möönab, et CC-le oleks võinud olla mõistlik juba enne vara jagava kohtuotsuse jõustumist asuda endale kodu kindlustamiseks laenumakseid tasuma. Samas ei tulene sellist kohustust talle seadusest ega ole ka kohtu ette toodud, et poolte vahel oleks selline kokkulepe sõlmitud. Kuni vara jagamiseni (käesolevas asjas vara jagava kohtuotsuse jõustumiseni) on kohustus ühisvara hulgas ja selle täitmine mõlema poole 20 kohustus (vara valitsetakse ühisvara arvel, arvestades abikaasade ühisvara valitsemise põhimõtteid; Riigikohtu lahendid nr 2-15-9288 (punkt 27), 3-2-1-164-14 (punkt 13)). YY on toonud ka esile, et on tasunud laenumakseid, kuna ei taha, et pank esitaks lepingu täitmata jätmise korral tema vastu hagi HHH. YY esiletoodust saab kohus järeldada, et YY eeldab, et CC ei asu peale kohtuotsuse jõustumist laenumakseid pangale tasuma. Ringkonnakohtul puudub mõistlik alus sellise eelduse jaoks. Tsiviilasjast ei nähtu, et CC-le oleks muu kinnisvara, mida ta koduna endale ja lastele kasutab või saaks kasutada. Kuna CC on ise taotlenud laenukohustuse poolte sisesuhtes tema kanda jätmist ja YY ei ole väitnud/põhistanud, et CC ei ole majanduslikult võimeline laenukohustust täitma, puudub kohtul mistahes mõistlik põhjus eeldada, et CC ei asu kohtuotsust täitma ja riskib tagatisvara (oma kodu) sundrealiseerimisega. 75. Vastuseks CC-le selgitab kolleegium, et 14.09.2019 menetlusdokumendis ei muutnud YY oma nõudeid. Dokumendist nähtuvalt tegi ta hüvitiste osas rahalisi ümberarvestusi, mida

§ 376lõike 4 punkti 2 alusel ei peeta hagi muutmiseks.

Alternatiivnõuete järjekorra oli YY pannud paika 13.08.2019 menetlusdokumendis, mille vastuvõtmisest keeldumist maakohtu poolt tsiviilasja materjalidest ei nähtu. 76. Järgnevalt kontrollib kolleegium YY kaebuse alusel Tallinna kinnisasja turuväärtuse tuvastamist maakohtu poolt. Maakohus võttis otsuse tegemisel aluseks CC esitatud Domus Kinnisvara OÜ hinnangu nr 1897-19 seisuga september 2019 ja tuvastas selle alusel vara väärtuseks 517 000 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus rikkus väärtuse tuvastamisel oluliselt

§ 199

lõike 1 punktist 5 tulenevat YY õigust esitada tõendit ja tõendi vastuvõtmisest keeldumise tõttu rikkus maakohus ka

§ 232lõikes 1 sätestatud tõendite kogumis hindamise kohustust.

Maakohtu rikkumiste tulemuseks on ebaõige otsus Tallinna kinnisvara väärtuse tuvastamise osas. Ringkonnakohus saab ise rikkumised kõrvaldada ja võttis sel eesmärgil vastu poolte esitatud täiendavad tõendid, et tuvastada vaidlusaluse kinnisvara turuväärtus võimalikult omandi kaotamise aja seisuga. Asja väärtus tuleb tuvastada vastavalt TsÜS §-le 65 läbi kohaliku keskmise müügihinna ja arvestades, et ühisomandi lõpetamise korral tuleb omandist ilma jäävale omanikule tagada täielik rahaline hüvitis omandiõiguse kaotuse eest (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-39-17 (punkt 13), 2-18-13306 (punkt 13)). 77. Ringkonnakohus selgitas korraldavas määruses, et YY 14.09.2019 menetlusdokumendi osaliselt tähelepanuta jätmiseks maakohtul alust ei olnud, mistõttu võttis apellatsioonikohus maakohtu poolt tagastatud OÜ Kinnisvarabüroo Uus Maa hinnangu nr 3295/0810 KE (t VI kd lk 47-58) dokumentaalse tõendina tsiviilasja materjalidesse. Arvestades ka käesolevas otsuses eelpool vastuvõetud täiendavate tõenditega kontrollib kolleegium Tallinna kinnisvara turuväärtust järgmiste tõendite kogumi alusel: väljatrükk sarnase kinnistu müügikuulutusest portaalis kv.ee seisuga 21.11.2017 (müügipakkumine 440 000 eurot; t I kd lk 63 pöördel), Domus Kinnisvara OÜ hinnang nr 1897-17 (seisuga 09.08.2017 468 000 eurot; t I kd lk 107-121 (edaspidi Domuse hinnang 2017)), Domus Kinnisvara OÜ hinnang nr 1897-19 seisuga september 2019 517 000 eurot; t V kd lk 159-166 (edaspidi Domuse hinnang 2019)), OÜ Kinnisvarabüroo Uus Maa hinnang seisuga 28.08.2019 449 000 eurot (t VI kd lk 47-58; edaspidi Uus Maa hinnang), riiklikult tunnustatud eksperdi VL võrdlev analüüs Domuse 2019 ja Uus Maa hinnangu kohta (t VI kd lk 71-74), sarnase naaberkinnistu müügikuulutused portaalides City 24.ee ja kv.ee seisuga 29.10.2020 (vastavalt 499 000 ja 490 000 eurot; t VI kd lk 75-78, 8890). 21 78.

§ 232

lõike 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Sama sätte lõike 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Käesolevas asjas selliseid kokkuleppeid kohtu ette toodud ei ole. CC on apellatsiooniastmes jäänud seisukohale, et maakohtu poolt tema esitatud tõendi alusel määratud väärtus 517 000 eurot on õige (Domus 2019 hinnang t VI kd lk 34). YY on selle vaidlustanud ja leiab apellatsioonimenetluses, et õigeks väärtuseks on 460 000 eurot (t VI kd lk 67 pöördel). Seega nähtub YY seisukohast, et ta ise enam ei toetu Uus Maa hinnangule, mille vastuvõtmist ta ringkonnakohtult taotles ja kohus seda tõendit ei analüüsi. YY ei ole kohtule esitanud tõendit uue väärtuse tõendamiseks. YY seisukohta tõendava tõendina ei saa VL dokumenti käsitleda, kuna hindaja ei ole selles määranud konkreetse kinnistu turuväärtust, vaid on teinud pooltele kompromisspakkumise vahemikus 460 000 kuini 480 000 eurot (t VI kd lk 71-74). VL on selgelt märkinud, et täpsema turuväärtuse hindamiseks on vajalik koostada EVS:875 vastava eksperthinnang.

1. Küll aga võtab ringkonnakohus Domus 2019 hinnangu kontrollimisel arvesse VL analüüsi selle hinnangu kohta, kuna tõendi sisust nähtuvalt on tegemist erapooletu dokumendiga. Kolleegium on seisukohal, et Domus 2019 hinnangudokumendist nähtuvalt ei ole selle koostaja kinnitanud, et hindamisaruanne ja kogu hindamistoiming vastaks Eesti kinnisvara hindamise standardiseeria EVS 875 nõuetele, sh hindamise headele tavadele. Selline kinnitus sisaldus aga Domus 2017 hinnangus, mistõttu vaatleb kolleegium mõlemaid dokumente ühiselt. Seetõttu ei oma
2. a hinnangu usaldusväärsusele olulist mõju see, et hindaja lähtus mitte kohapealsest ülevaatusest, vaid
3. a fikseeritud seisukorrast ja tellija (CC) infost. YY ei ole esile toonud, et
4. a-l oli kinnistu oluliselt halvemas seisundis kui
5. a-l. Küll aga omab kohtu jaoks tähtsust, et
6. a hinnangust ei nähtu, millest oli tingitud kinnistu oluline turuväärtuse tõus võrreldes 09.08.2017 seisuga (468 000 eurolt 517 000 euroni). Kohtule ei ole teada, et perioodil
7. a augustist kuni
8. a augustini oleks toimunud sellist hinnatõusu eramute müügiturul. Seda enam, et dokumendis on toodud esile, et
9. aastal tehinguaktiivsus tõusis, kuid keskmised turuhinnad jäänud samaks. VL tõi esile, et eramute hinna kasv aastas on ca 5% (t VI kd lk 73). Seega kui
10. a hinnakasvu ei olnud ja
11. a oli see ca 5%, oleks sama kinnistu hind saanud Domus 2019 hinnangu kohaselt olla mitte enam kui 491 400 eurot (468 000 + 5% sellest). Lisaks eelnevale tõi VL Domuse 2019 hinnangu sisulise puudusena esile puudused võrdlustehingutest tulenevate võrdluselementide kohandamisel. Nimelt nähtub dokumendist, et selle koostaja jättis tähelepanuta võrdlusena kasutatud Rätsepa tee tehingu puhul võrreldava objekti hinnatuma asukoha (mere lähedal, mida hinnatav kinnistu ei ole) ja basseini puudumise elamus, mis kahe võrreldava tehingu puhul oli. VL on esile toonud, et kumbki asjaolu oleks pidanud avalduma lõpptulemuses vastavalt kuni 5% ja kuni 3-5% suuruse väärtuse alandusena. Ringkonnakohus on seisukohal, et saab käesolevas asjas arvestada VL seisukoha alusel täiendava alandusega vastavalt võrdlustehinguna kasutatud Rätsepa tee kinnistu puhul -8% ja Viimsi tee kinnistu puhul -3%. Seega kujuneb jagatava kinnistu väärtuseks 151 800 + 164 700 + 181 293 = 497 793 eurot, millest tulenevalt on kaalutletud väärtuseks 497 800 eurot. Selline väärtus on samas suurusjärgus poolte esitatud väljatrükkidega praegu müügis oleva naaberkinnistu müügipakkumistelt nähtuvate 490 000 ja 499 000 euroga (t VI kd lk 75-78, 88-90; sama kinnistu, aga erinevates portaalides erinev hinnapakkumine). Eelnevalt tuvastas kolleegium, et samasse suurusjärku jääks kinnistu väärtus hinnanguliselt ka siis, kui võtta hindamisel aluseks Domus 2017 hinnang ja arvestada üldist hinnatõusu eramut müügiturul. 22
12. Eeltoodust tulenevalt tuleb vähendada maakohtu poolt tuvastataud YY-le jääva kinnisasja väärtust 19 200 euro võrra. Seega jääb jagamise tulemusena YY-le positiivset vara väärtusega 216 286.94 eurot. CC-le jääva vara väärtus 16 675.21 eurot ei muutu. Poolte võrdsust arvestades peaks seega kummalegi jääma positiivset vara 216 286.94 + 16 675.21 = 232 962.15 : 2 = 116 481.08 eurot. YY-l tuleb seega CC-le hüvitada enamsaadava vara eest 216 286.94 - 116 481.08 = 99 805.86 eurot.
13. YY kaebuse alusel tuleb kolleegiumil kontrollida tema 14.09.2019 tasaarvestuse avalduse menetlemata jätmise õiguspärasust maakohtu poolt. Ringkonnakohus selgitas korraldavas määruses, et YY 14.09.2019 menetlusdokumendi osaliselt tähelepanuta jätmiseks maakohtul kolleegiumi hinnangul alust ei olnud. Tsiviilasja materjalidest (t V kd lk 148-151) ja kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitas YY 14.09.2019 menetlusdokumendi „Hageja täiendavad tõendid ja seisukoht“ lisana mh väljavõte HHH pangale laenumaksete tasumise kohta (väljatrüki periood 12.09.2017 kuni 11.09.2019). Maakohus keeldus selle vastu võtmisest 22.11.2019 otsuses (põhjenduste punktis 12), kuid keeldumist ei põhjendanud ja menetlusliku tasaaarvestuse avalduse (t V kd lk 148 pöördel) osas otsuse põhjendustes ega resolutsioonis seisukohta ei võtnud. Sellega rikkus maakohus

§ 442

lõikes 5 sätestatud kohustust lahendada otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt lisaks poolte nõuetele ka kõik seni lahendamata taotlused. Ringkonnakohus selgitas korraldavas määruses, et maakohtul oleks tulnud võtta YY 14.09.2019 tasaarvestuse avalduse kohta seisukoht, kuna kuigi YY-l oli võimalik tasaarvestuse avaldus (küll väiksemas summas, kuna laenumaksete tasumine toimub igakuiste osamaksetena) esitada menetluses varasemalt, ei oleks selle menetlemine eelduslikult venitanud asja lahendamist

§ 331

lõike 1 mõttes, kuna otsuse teatavaks tegemise ajani oli maakohtul aega enam kui 2 kuud. Ka oli CC-le võimalik tasaarvestuseks kasutatava nõude kohta esitada seisukoht ja vajadusel tõendeid. Samal põhjendusel on kolleegium seisukohal, et kohtul tuleb menetleda ka YY 29.10.2020 täiendavat tasaarvestuse avaldust. Ringkonnakohus on perioodi alates septembrist 2019 tehtud tagasimakse osas õigustatud YY tasarvestuse avaldust vastu võtma ja menetlema

§ 652

lõike 3 punkti 2 alusel, kuna need igakuised tagasimaksed on tehtud peale maakohtu poolt taotluste/tõendite esitamiseks antud tähtaja möödumist. CC vastuväide vastuhagi esitamise vajalikkusest ei ole asjakohane. Riigikohus on korduvalt (nt lahendis nr 2-14-18828 (punktis 21.1)) selgitanud, et rahalise vastunõude esitamiseks rahalisele nõudele ei pea esitama vastuhagi, mistõttu CC vastav seisukoht ei ole põhjendatud. Tegemist ei ole ka

§ 376mõistes hagi muutmisega, mille teostamiseks oleks vajalik vastaspoole seisukoht.

1. Järgnevalt kõrvaldab kolleegium maakohtu rikkumise ja lahendab YY 14.09.2019 tasaarvestuse avalduse. Samuti lahendab kolleegium YY 29.10.2020 täiendava tasaarvestuse avalduse. Viidatud menetlusdokumentidest nähtuvalt esitas YY avaldused, millega palub juhul, kui kohustus HHH panga ees jääb CC kanda ja YY peab CC-le maksma enamsaadud ühisvara arvel rahalise hüvitise, arvestada hüvitisega tasa YY poolt peale varaühisuse lõppemist 06.06.2017 HHH pangale oma lahusvara arvel kuni september (kaasa arvatud) 2020 tagastatud laenumaksed. YY on maksete tasumist summas 20 901.60 eurot tõendanud väljavõtetega HHH panga kontolt (t V kd lk 59-60, 80). Poolte vahel puudub vaidlus, et YY on laenumakseid tasunud. CC on esile toonud, et poolte vahel oli kokkulepe, et laenumaksed tasub YY ega küsi neid CC-let tagasi. YY sellist kokkulepet eitab ja CC kokkuleppe kohta tõendeid ei esitanud. YY on seisukohal, et juhul kui abikaasade laenukohustus HHH panga suhtes jääb alates abielu lõppemisest 23 nende omavahelises suhtes CC kanda, aga tegelikkuses on laenu peale abielu lõppemist maksnud YY, on tal tekkinud tagasinõudeõigus CC vastu.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et YY on esitanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lõike 1 ja § 198 kohase tasaarvestuse avaldused, millega tasaarvestas osaliselt ühisvara jagamisel tekkiva CC rahalise hüvitise nõude enda väidetava rahalise nõudega CC vastu. VÕS § 197 lõike 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Sama sätte lõike 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele.
3. Käesolevas asjas on YY esitanud protsessuaalse tasaarvestuse avalduse ja selle täienduse, mille esitamine VÕS § 198 mõttes on lubatud. Tsiviilasja materjalide alusel ei ole tuvastatavad VÕS §-s 200 sätestatud tasaarvestuse piirangud. Eeltoodust tulenevalt tuleb seega ringkonnakohtul tuvastada, kas YY-l on väidetav rahaline vastunõue CC vastu, kuna eelnevalt nõustus kolleegium maakohtuga, et laenukohustus HHH panga ees (06.06.2017 seisuga laenujääk 119 422.95 eurot) jääb pooltevahelises sisesuhtes CC kanda ja YY-lt tuleb enamsaadud ühisvara arvel mõista CC kasuks välja rahaline hüvitis. Ringkonnakohus on seisukohal, et sellele küsimusel saab vastata jaatavalt. Poolte vahel puudub vaidlus, et laenukohustus HHH panga ees on abikaasade solidaarkohustus, mis kuulub vara jagamise käigus jagamisele abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (PKS § 38 lõige 1). Seega on pooled võlausaldaja suhtes solidaarvõlgnikud. Kohtuotsusega jagatakse solidaarkohustus solidaarvõlgnike vahel (nende sisesuhtes) selliselt, et kaldutakse kõrvale VÕS § 69 lõikes 1 sätestatud eeldusest, mille kohaselt omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud täitma kohustuse võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Sama sätte lõike 2 kohaselt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Seega tuleneb seadusest eeldus, et solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgnik võib esitada tagasinõude või kulutuste hüvitamise nõude teise solidaarvõlgniku vastu ja nõude rahuldamata jätmist õigustava kokkuleppe või muu asjaolu olemasolu peab tõendama teine solidaarvõlgnik (Riigikohtu lahend nr 109-14, punkt 28). Käesolevas asjas on kohus tuvastanud, et solidaarkohustuse täitnud YY on solidaarvõlgnike vahelises sisesuhtes alates 06.06.2017 solidaarkohustuse täitmisest vabastatud (temale langev osa on 0%). Kuna on tõendatud, et YY täitis solidaarkohustuse võlausaldaja eest perioodil 06.06.2017 kuni 30.09.2020, on tal teise solidaarvõlgniku vastu tagasinõue kogu täidetu ulatuses. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige CC seisukoht, et YY avaldust ei saa rahuldada suuremas ulatuses kui ½. CC ei ole oma seisukohta ka põhjendanud. Eeltoodust tulenevalt tuleb YY-lt CC kasuks väljamõistetava hüvitise suurust YY tasaarvestuse vastuväite alusel vähendada 20 901.60 euro võrra ja YY-l tuleb CC-le tasuda enamsaadava vara hüvitamiseks 99 805.86 – 20 901.60 = 78 904.26 eurot.
4. CC kaebuse alusel tuleb kolleegiumil kontrollida YY poolt konkreetse äriühingu osa omandamise asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lõige 6).

Kolleegium ei tuvastanud tõendite ebaõiget hindamist ega näe alust nende ümberhindamiseks. Ringkonnakohus on veendumusel, et maakohus hindas vaidlusaluse vara YY poolt omandamise asjaolusid tuvastades kogutud tõendeid, sh tunnistajate ütlusi, kooskõlas

§ 232

lõikega 1 24 kogumis igakülgselt, täielikult ja objektiivselt oma siseveendumuse kohaselt. Maakohus kohaldas ka asjakohast materiaalõigust. Vastuseks CC-le selgitab kohus järgmist. Maakohus tuvastas sisuliselt, et vaidlusalune äriühing oli faktiliselt asutatud (äriregistri väljatüki kohaselt 16.03.2005) YY poolt, kuid YY ei saanud formaalselt olla asutajaks, osanikuks ega juhatuse liikmeks, kuna oleks sellega pakkunud logistika-alast konkurentsi oma tolleaegsetele tööandjatele. CC nimetatud elulisi asjaolusid ei ole vaidlustanud. Pooled abiellusid 16.12.2006, seega oli äriühing asutatud enne abielu. Samuti tuvastas maakohus, et kinketehingu, mis toimus 12.02.2007, ajaks oli YY töösuhe tööandjaga lõppenud (oktoobris 2006) ja peretuttavate vahel toimus vara üleandmine selle tegelikule omanikule kinketehingu vormis. Asjaolu, et äriühing, mille osa anti ka formaaselt üle tegelikule omanikule, oli tegutsev ja edukas, iseenesest kinkelepingut sõlmimist ei välista. Tunnistaja ZZ ütlustega on tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava veenvusega tõendatud, et tema ei soovinud enam tegelikkuses YY-le kuuluvas ettevõttes tegev olla ja neil oli tekkinud YY-ga ka erinevad arusaamad, kuidas ettevõtet juhtida, samuti tegutses tema tegelikult IT, mitte logistika alal. Asjaolu, et tunnistajad on YY lähedased peretuttavad, ei anna iseenesest alust pidada nende ütlusi ebausaldusväärseteks. CC-le on küll kahtlus, et ütlused ei pruugi olla usutavad, kuid maakohtus kogutud ja hinnatud tõendid ei anna kohtule alust kahtlusega nõustuda. Asjaolu, et tunnistajad ei pruugi

1. a-l mäletada kõiki sündmusi/toiminguid, mis toimusid/tehti aastatel 2005-2009 (see on enam kui 10 a tagasi), ei muuda nende ütlusi veel ebausaldusväärseteks. Eelduslikult saab tegemist olla inimliku unustamisega, kui tahtliku varjamisega. Tunnistajaid oli hoiatatud vastavalt kehtivale seadusele valeütluste ja valevande andmise eest (liidetud t III kd lk 59, 62). Otsusest nähtuvalt uuris maakohus kõiki kogutud tõendeid ja tegi nendega tõendatud eluliste asjaolude alusel loogilised ja ka eluliselt usutavad järeldused. Kolleegium märgib, et asjaolu, et perekond O, kellele äriühingu osa formaalselt asutamisest kuni 12.02.2007 kuulus, olid YY lähedased peretuttavad, annab tegelikult juurde veendumust, et maakohtu poolt tuvastatud elulised asjaolud ongi õiged. Nimelt on usutavam, et sellised suulised kokkulepped, mis põhinevad vastastikusel usaldusel, sõlmitaksegi pigem lähedaste, mitte võõraste, isikute vahel. Iseenesest õige on CC väide, et maakohtu poolt kinkelepingu notariaalsele tõestatusele viitamine ei saa olla kinkelepingu tõlgendamisel (et kas oli vastusooritusega või mitte) oluline. Samas on maakohus seda asjaolu käsitlenud kogumis muude asjaoludega ega ole ainult sellele oma järeldusi rajanud. CC ei ole teinud usutavaks kaebuses esitatud väidet, et kinkeleping oli vormistatud ainult ühel põhjusel – vältida vara jagamist ja CC varalisi pretensioone. Kohtule ei ole eluliselt usutav, et vähem kui 2 kuud peale abiellumist tegutses YY sellisel eesmärgil. Vähemalt ei ol e CC toonud kohtu ette asjaolusid, et YY eesmärgiks oli juba tol ajal abielu kindlasti kunagi lahutada või et poolte suhted olid juba tol ajal sellised, mis viitasid lahutusele ja vara jagamisele. Pooled olid abielus peale kinkelepingut veel enam kui 10 a.
2. CC kaebuse alusel tuleb kolleegiumil kontrollida, kas CC-le on õigus saada 1/2 osa YY poolt abielu ajal ja hagetaval perioodil peale abielu lõppemist samalt äriühingult saadud dividendidest. Ringkonnakohus nõustub ka selles osas maakohtu põhjendustega 12.02.2020 otsuses ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lõige 6).

Õige on CC esiletoodu, et eelduslikult on abielu ajal ühe abikaasa pangaarvele laekunud rahalised vahendid abikaasade ühisvara. Samas on vaidluse korral abikaasal õigus seadusest tulenev eeldus ümber lükatud ja tuvastatud, et YY-le konkreetselt äriühingult laekunud dividendid on YY lahusvara, mis ei kuulu abikaasade ühisvara hulka (PKS § 27 lõike 2 punkt 3). Kolleegium lisab, et kui käsitleda dividende YY regulaarse sissetulekuna (mis need pigem käesolevas asjas vaidlusalusel perioodil ka olid, arvestades laekumise regulaarsust), ei oleks CC-le alust nõuda neist ½ osa väljamõistmist. Abielu ajal saadud 25 sissetuleku arvel katavad abikaasad perekonna igapäevaseid vajadusi ja valitsevad ühisvara (PKS § 16). Rahalised vahendid, mis on kummagi abikaasa arveldusarvel, saab jagada summas, milles need on varaühisuse lõppemise seisuga olemas. Käesolevas asjas ei ole kumbki pool määratlenud ühisvara koosseisus abikaasade rahalisi vahendeid abielulahutuse jõustumise seisuga. Peale varaühisuse lõppemist saadav sissetulek enam ühisvara moodustada ei saa. 87. YY on vaidlustanud maakohtu otsuse ka osas, milles kohus ei rahuldanud tema taotlust määrata kindlaks otsuse täitmise viis

§ 445lõike 1 alusel.

YY taotles sisuliselt, et CC, kes saab rahalise hüvitise, peab selleks, et YY-lt raha saada, tegema enne toimingud, mille tulemusena HHH pank vabastab YY laenulepingust tulenevatest kohustustest ning et alles peale seda peaks YY 10 tööpäeva jooksul maksma hüvitise CC-le välja. CC vaidles taotlusele vastu. Maakohus jättis taotluse rahuldamata, leides, et selliselt täitmise viisi määramisel ei oleks otsus täidetav, kuna puudub panga nõusolek selle kohta, et edaspidi vastutaks panga ees ainult CC. 88. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Esmalt juhib kolleegium YY tähelepanu

§ 445

lõike 1 sõnastusele, millest tulenevalt on otsuse täitmise korra ja viisi määramine kohtu kaalustlusõigus, mitte kohustus. Õige ei ole väide, et tegemist on tavapärase sarnaste otsuste täitmise viisiga. Kolleegium selgitab, et tavapärane on ühisvara jagamise asjades see, et vastastikku seotakse omandi üleminek ja omandi kaotamise eest hüvitise saamine

§ 445

lõike 1 ja VÕS § 110 lõike 5 alusel (Riigikohtu lahend nr 2-14-18828, punkt 14.2). Omandi kaotus (kaasomaniku kohustus anda vastav nõusolek asjaõiguslepingu sõlmimiseks) kaasomandi lõpetamisel on AÕS § 77 lõike 2 kohaselt seotud õiglase hüvitise saamise õigusega, millele vastab omandi saaja kohustus hüvitis maksta. Tegemist on vastastikuste kohustustega. Käesolevas asjas on omandiõiguse üleminekud tagatud taotletud tahteavalduste asendamisega kohtuotsuses. YY taotlus tähendab sisuliselt seda, et YY saab oluliselt väärtuslikuma Tallinna kinnistu ainuomanikuks ning CC saab odavama HHH kinnisvara ainuomanikuks, kuid YY ei pea maksma enamsaadud kinnisvara eest hüvitist enne, kui CC teeb teadmata kindlaksmääramata toimingud, mille tulemusena peaks HHH pank sisuliselt vähemalt nõustuma muutma laenulepingut. Selline olukord oleks CC suhtes ebaõiglane, kuna ta kaotaks vara selle eest koheselt kohast hüvitist saamata. Juba eelnevalt leidis kolleegium, et kohtul puudub alus eeldada, et CC ei hakka tema kanda jäävat laenukohustust täitma. Tsiviilasjast ei nähtu ka, et YY oleks pöördunud HHH panga poole saamaks teada, millistel tingimustel oleks laenuandja nõus lepingut muutma või milliseid muid toiminguid oleks pank (ja millistel tingimustel) üldse nõus tegema, et YY vabaneks vastutusest panga ees. Isegi kui sellised toimingud sõltuksid CC tahteavaldusest, ei oleks tekkiv olukord lahendatav käesoleva otsuse täitmise viisi määramise kaudu. 89. Menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus jäävad

§ 164lõike 1 alusel kummagi poole enda kanda.

Kohtul puudub vajadus määrata menetluskulusid rahaliselt kindlaks. (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv, Peeter Pällin, Imbi Sidok-Toomsalu