TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-18-976 Otsuse kuupäev 21. veebruar 2020 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi XX kaebus Viru Vangla 16.10.2017.a käskkirja

) § 158 lg 3 alusel saab kohus sellises vaidluses hinnata, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel või meetmete valikul esines kaalumisvigu. Kohus ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust.

1. Vastustaja põhjendas 16.10.2017.a käskkirjas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist sellega, et kaebaja võib olla seotud kaaskinnipeetavale kehavigastuste tekitamisega. Abinõusid kohaldati teiste isikute elu ja tervise kaitseks ning vangla julgeoleku tagamiseks (õigusrikkumiste ärahoidmiseks). Vastustaja leidis, et kaebaja võib kujutada endast ohtu isikutele, kelle suhtes ta on negatiivselt meelestatud. Käskkirjas on 4 küll öeldud, et arvesse saab võtta ka kinnipeetava eelnevat vanglasisest käitumist, kuid mingeid selliseid konkreetseid kaebajaga seotud asjaolusid välja toodud ei ole. Kohtu hinnangul oli 16.10.2017.a käskkiri õiguspärane. Vastustaja on küll lähtunud ainult ühest juhtumist (kaebaja võimalik seotus kaaskinnipeetavale kehavigastuste tekitamisega), kuid tegemist on piisavalt tõsise juhtumiga ning ohustatud õigushüveks oli inimese tervis. Vastustaja lähtus prognoosist, et kui kehavigastuste üheks tekitajaks oli kaebaja, siis võib ta seda teha ka korduvalt. Kohtu hinnangul oli kaebaja suhtes tavapärasest rangema režiimi kohaldamine kaalul olevat õigushüve arvestades põhjendatud.
2. Õige ei ole kaebaja arvamus, et talle ette heidetav tegu oleks pidanud olema tõendatud ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega rikuti süütuse presumptsiooni. Vastustaja ei väida 16.10.2017.a käskkirjas fakti, et vigastused tekitas kaebaja, ega anna õiguslikku hinnangut, et kaebaja on süüdi. Vastupidi, käskkirjas on öeldud, et kriminaalmenetluse algatamine on otsustamisel ning kaebaja süü või süütus selgub peale menetluse läbiviimist. On õige, et nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kui kriminaalmenetlus lähtuvad samast sündmusest ehk kehavigastuste tekitamisest. Kuid erinevalt süüteomenetlusest piisab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks sellest, et vastustajal tekkis põhjendatud kahtlus kaebajast lähtuva võimaliku ohu kohta. Käskkirjast nähtub selgelt, et tegemist oli ennetava meetmega.
3. See, et 16.10.2017.a käskkiri oli õiguspärane, ei tähenda veel seda, et õiguspärane oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kogu praeguses kohtuasjas vaadeldava kolme kuu pikkuse perioodi jooksul. VangS § 69 lg 3 sätestab, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevate asjaolude äralangemisel tuleb nende abinõude kohaldamine lõpetada. Vastustaja märkis 16.10.2017.a käskkirjas, et otsus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekuse kohta tehakse hiljemalt kolme kuu möödudes käskkirja tutvustamisest alates, vastustaja tegi seda täpselt kolme kuu täitumisel. Vastustaja selgitas kohtumenetluses, et tegelikult kogus ta jooksvalt andmeid kaebaja võimaliku ohtlikkuse kohta ja hindas julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust, kuid seda ei ole dokumenteeritud ja vastustajal ei olnud selleks ka kohustust.
4. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja tõendanud, et ta otsustas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkuvat vajadust enne 16.01.2018.a käskkirja andmist. Vastustaja väide, et õigusaktidest ei tulene otseselt selliste hinnangute andmise dokumenteerimise kohustust, on iseenesest õige. Kuid vastustaja peab arvestama sellega, et kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse üle tekib vaidlus, siis peab ta olema võimeline oma väiteid tõendama. Kohtuasja tõendid ei näita seda, et vastustaja oleks perioodil 16.10.2017 - 16.01.2018 kaebaja ohtlikkuse hindamiseks vajalikke andmeid kogunud või hinnanguid andnud. 16.01.2018.a käskkiri näitab vastupidist. Nagu eespool öeldud, oli 16.10.2017.a käskkirja faktilise alusena välja toodud üks asjaolu ehk see, et kaebajat kahtlustati seotuses kaaskinnipeetavale kehavigastuste tekitamisega. 16.01.2018.a käskkiri kordab praktiliselt sõna-sõnalt eelnevat käskkirja, sh ei sisalda mingeid uusi asjaolusid. Seega tõusetub küsimus, kas vastustaja oli perioodil 16.10.2017 - 16.01.2018 õigusvastaselt tegevusetu.
5. Kuivõrd 16.01.2018.a käskkiri kordab eelmise käskkirja põhjendusi, siis tuleneb sellest, et vastustaja ei olnud kolme kuu jooksul selgusele jõudnud, kas kaebaja oli kaaskinnipeetavale 5 kehavigastuste tekitamisega seotud või mitte. Vastustajale ei olnud selge, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alus on ära langenud. Õigusaktidest ei tulene konkreetset ajalist nõuet, kui sageli tuleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevate asjaolude jätkuvat esinemist kontrollida, samuti seda, kui intensiivseid pingutusi nende esinemise kindlakstegemiseks teha. Kohtu hinnangul on kolmekuuline periood aset leidnud juhtumi asjaolude väljaselgitamiseks küll piiripealne, kuid jääb siiski mõistlikkuse piiridesse. Tegemist ei ole väga pika perioodiga.
6. Ka kaebaja ise suhtus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisse esialgu pigem kannatlikult. Kaebaja küll esitas 16.11.2017 vastustajale avalduse, mille pealkirjaks oli „Vaie“ ja milles ta taotles täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamist (tl 119, vastustaja tõlgendas avaldust vaidena), kuid märkis sellele 01.12.2017, et ta kirjalikku vastust ei soovi (vastustaja tõlgendusel loobus vaidest). Kaebaja selgituse põhjal loobus ta avaldusest seetõttu, et talle anti lootust, et peagi asjaolud selguvad ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpeb. Kaebaja avaldus on usutav, kuna ta esitas seoses 16.10.2017 alanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega edaspidi mitmeid avaldusi (tl 21-31, 78) ja kaebusi (kohtuasjad 3-18-499, 3-18-1173, 3-18-1420), milles ta vaidles vastu nende kohaldamisele algusest peale. Kaebaja 01.12.2017.a avaldusele ei saa omistada kontekstist välja rebitud tähendust, kuid seda saab mõista nii, et kaebaja hinnangul ei olnud tol ajal veel ületatud mõistlik aeg juhtunu täpsete asjaolude väljaselgitamiseks. Õige ei ole vastustaja väide, et kohtuasjas 3-18-1420 jäeti rahuldamata kaebaja kaebus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisele - see kohtuasi käsitles kaebajale tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist ja selle lõpplahend ei ole praeguseks jõustunud. Teised kaks eespool viidatud kohtuasja lõppesid sisulise lahendita (kaebuse tagastamisega). Eeltoodut arvestades ei saa vastustajale ette heita õigusvastast tegevusetust, mis seisnes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse üle vaatamata jätmises esimese kolme kuu jooksul. Nagu eespool öeldud, et kuulu praeguse vaidluse eseme hulka täiendavate julgeolekuabinõude jätkuv kohaldamine alates 16.01.
8. Kaebaja hinnangul on 16.10.2017.a käskkiri tühine, kuna selle on allkirjastanud korrapidaja-peaspetsialist. See väide ei ole õige - käskkirja on allkirjastanud inspektorkontaktisik üksuse juhi ülesannetes. Vangla sisekorraeeskirja § 12 lg 1 kohaselt on üksuse juhi pädevuses teha otsus muuhulgas VangS § 69 lõike 4 esimese lause alusel, s.o kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid.
9. Kokkuvõttes leiab kohus, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes 16.10.2017.a käskkirja alusel perioodil kuni 16.01.2018 oli õiguspärane. Sel juhul ei ole hüvitamiskaebuse rahuldamine võimalik ning muude kahju hüvitamise eelduste täidetust ei ole vaja analüüsida. Sh ei käsitle kohus poolte väiteid ja tõendeid selle kohta, kas ja milline kahju on kaebajal tekkinud ning kas kaebajale saab ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
10. Kaebaja avaldas, et ta soovib, et temale kannatuste tekitajad saaksid vastutusele võetud ja karistatud (tl 96 pöördel). Kohus ei käsitle seda avaldust käesolevas kohtuasjas esitatud nõudena. Kohus selgitab kaebajale, et sellise nõude esitamine halduskohtumenetluses ei oleks ka võimalik, kuna isikute vastutusele võtmine distsiplinaar- ega süüteomenetluse korras ei ole halduskohtu pädevuses. Kui kaebaja leiab, et toime on pandud kuritegu, on tal õigus esitada uurimisasutusele või prokuratuurile kuriteoteade. 6 Menetluskulud. Selgitused 20.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Vastustaja avaldas (tl 118 pöördel), et tal ei ole kulusid, mille väljamõistmist kaebajalt ta taotleks. Kohus jätab

§ 109lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.

21.

§ 175

lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (

§ 175lg 3-5).

Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 03.12.2020.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 03.12.2020.a otsus Resolutsioon

1. Võta haldusasja materjalide juurde Viru Vangla 26.10.
2. a vastusele lisatud 16.10.
3. a õiend 1-l lehel.
4. Tagastada Viru Vanglale 26.10.
5. a vastusele lisatud 06.03.
6. a teatis ja 15.06.
7. a määrus kokku 2-l lehel.
8. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.02.
9. a otsuse resolutsiooni p 1 muutmata.
10. Muuta Tartu Halduskohtu 12.02.
11. a otsuse resolutsiooni p-i 2 sõnastust ning sõnastada see järgmiselt: „Jätta XX poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud (riigilõiv 180 eurot) tema enda kanda ning jätta ülejäänud osas kaebaja menetluskulud (riigilõiv 120 eurot) esimese astme kohtus Eesti Vabariigi kanda.
12. Jätta XX poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 300 eurot) tema enda kanda. 7