← Eesti

4-20-4807/10

Obsah (9)§ 2171§ 2618§ 131§ 1904§ 217§ 88§ 137§ 261§ 190

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsembril 2020, Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-20-4807 (244020005023) Kohtunik Inna Kirsipuu, kirjalikus me

§ 2171

lg 1 järgi rahatrahviga 175 trahviühikut, s.o summas 700 eurot, ja

§ 2618

järgi rahatrahviga 25 trahviühikut, s.o 100 eurot Menetlusalune isik Mihhail Bobkov, isikukood 38303205214, xxx kodanik, emakeel xxxkeel, elukoht xxx, töökoht X OÜ, e-post xxx RESOLUTSIOON VTMS § 120, 132 p 1, § 133-135, 155, 156 kohus, OTSUSTAS: Jätta Mihhail Bobkovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna liiklusgrupi vanemliiklusametnik E. B. 28.10.2020 üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas 244020005023 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. Rahatrahv 800 eurot tasuda 30 päeva ehk edasikaebamise tähtaja jooksul Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB pangas, EE932200221023778606 Swedbank pangas või EE701700017001577198 Luminor pangas, kohustuslik viitenumber

  1. Kohtuotsuse ärakirjad edastada menetlusalusele isikule ja kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. 1 / 11 Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kättesaadavusest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest (menetlusaluse isiku puhul alates kohtuotsuse kättesaamisest) 30-päevase tähtaja möödumisel juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. MENETLUSE KÄIK Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna liiklusgrupi välijuht A. E. koostas 03.10.2020 väärteoprotokolli nr AB 1463267, mille kohaselt 03.10.2020 kell 09:52 IdaVirumaal Toila vallas Tallinn-Narva maantee
  2. kilomeetril suunaga Tallinna poole juhtis Mihhail Bobkov N3 kategooria mootorsõidukit Volvo FM 480 registreerimismärgiga xxx, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut ning juhul puudusid esitamiseks andmed töö-, sõidu- ja puhkeaja kohta kontrollperioodi jooksul järgmistel ajavahemikel: - 05.09.2020 kell 00:00 kuni 05.09.2020 kell 01:59; - 05.09.2020 kell 11:42 kuni 05.09.2020 kell 16:00; - 09.09.2020 kell 21:14 kuni 10.09.2020 kell 12:53; - 10.09.2020 kell 21:55 kuni 11.09.2020 kell 07:03; - 12.09.2020 kell 14:32 kuni 13.09.2020 kell 05:40; - 15.09.2020 kell 12:46 kuni 17.09.2020 kell 00:05; - 17.09.2020 kell 11:54 kuni 18.09.2020 kell 10:56; - 18.09.2020 kell 21:59 kuni 19.09.2020 kell 00:03; - 19.09.2020 kell 02:25 kuni 28.09.2020 kell 12:06; - 01.10.2020 kell 08:24 kuni 02.10.2020 kell 05:
  3. Antud perioodide tegevused ei olnud salvestatud juhi poolt digitaalsele juhikaardile ning juhil puudusid ka esitamiseks neid kandeid asendavad käsikirjalised kanded või väljatrükid. Selle tulemusel ei taganud juht digitaalse sõidumeeriku ja juhikaardi korrapärast kasutamist ning ei täitnud andmete salvestamisele kehtestatud nõudeid. Lisaks sellele juhtis avalikult kasutataval teel üle 3500 kilogrammise täismassiga sõidukit, mille eest oli tasumata teekasutustasu ning juht ei veendunud enne sõidu alustamist, et teekasutustasu oleks tasutud. Teekasutustasu kehtis kuni 03.10.2020 kella 05:57-ni. Oma tegevusega rikkus Mihhail Bobkov

§ 131

lg 3, Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 165/2014 art 32 lg 1, 34 ja 36 lg 2,

§ 1904lg 2.

Rikkumine on kvalifitseeritud

§ 2171lg 1, § 2618 järgi.

Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna liiklusgrupi vanemliiklusametnik E. B. koostas 28.10.2020 üldmenetluses otsuse, millega tunnistas Mihhail Bobkovi süüdi

§ 2171lg 1, § 2618 järgi ning juhindudes Kar

S § 56 lg-st 1 ja § 63 lg-st 3 määras karistuseks

§ 2171

lg 1 alusel rahatrahvi 175 trahviühikut, s.o 700 eurot ja

§ § 2618 alusel rahatrahvi 25 trahviühikut, s.o 100 eurot. Menetlusalune isik esitas 18.11.2020 kaebuse üldmenetluses otsusele väärteoasjas nr 244020005023, mille kohaselt menetlusalune isik ei nõustu temale määratud karistusega, mis määrati

§ 2171lg 1 alusel ning palub selles osas kohtuvälise menetleja otsus tühistada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 2 / 11 Menetlusaluse isiku kaebuse põhjendused on järgmised. Väärteo kirjelduses nimetatud perioodidel sisestas isik oma autojuhikaardi sõidumeerikusse ja sisestas käsitsi tegevused, kuid ilmselt tekkis sõidumeerikus tõrge ja need andmed ei salvestunud. Kaebuse kohaselt paneb menetlusalune isik alati oma juhikaardi sõidumeerikusse ja sisestab andmed käsitsi. Kui sõidumeerikus on küsimus, millega tegeldakse, märgib menetlusalune isik märgile, mis tähistab puhkust. Mõnikord andmed salvestuvad, mõnikord mitte. Kaebuse kohaselt 10.09.2020 kell 21 kuni 11.09.2020 kell 07:03 isik magas, sama kehtib 05.09.2020 kell 01:59, 13.09.2020 kell 05:40, 17.09.2020 kell 00:05 ja 19.09.2020 kell 00:03 kohta. Öisel ajal menetlusalune isik kaebuse kohaselt ei sõida. Kohtuvälise menetleja esindajale Annika Elmile olukorda selgitades ütles menetleja, et sellisel juhul on puhkamise kohta vaja võtta kellegi kirjalik kinnitus. Kaebuse kohaselt peab menetlusalune isik kinni töö- ja puhkeaja nõuetest. Ei vasta tõele otsuses märgitu, mille kohaselt menetlusalune isik ei ole esitanud vastulauset. Kaebuse kohaselt ei ole menetlusalune isiku selgitused ja vastulaused arvesse võetud. Kaebuse kohaselt ei vaidlustata otsust

§ 1904

lg 2 alusel määratud rahatrahvi, kuna tõesti ei jõudnud õigel ajal maksta teekasutustasu ja sõitis 4 tundi tasu maksmata, kuid rahatrahv 175 trahviühikut

§ 2171lg 1 järgi palub kaebuse esitaja tühistada.

Menetlusalune isik esitas 30.11.2020 kohtule taotluse asja arutamiseks kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja esitas kohtule 27.11.2020 kirjaliku seisukoha kaebuse põhjendatuse kohta ja nõusoleku kohta lahendada asi kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et menetlusaluse isiku süü õigusrikkumiste toimepanemises on tõendatud. Tegudes puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud ning isik on tegude toimepanemises süüdi. Kohtuväline menetleja on käesolevas väärteoasjas koostatud otsust põhjalikult ja detailselt põhistanud ning jääb otsuses kirjeldatud seisukohtade ja põhistuste juurde. Sõidumeeriku nõuetekohast toimimist saab ja peab juht tagama igapäevaselt mil ta sõidukit juhib. Antud juhul oli kohtuvälise menetleja esindajal juhil olemas võimalus pärast seda, kui ta oli andmed sisestanud käsitsi, teha väljatrükk sõidumeerikust kus oleks kajastatud kas käsitsi sissekanne salvestus või mitte. Kui juht oleks seda teinud ja saanud aru, et kanded ei salvestu, saanuks menetlusalune isik võtta oma tööandjalt tõendi tegevuste kohta, mis oleks kinnitanud juhi puhkepausil viibimist. Samuti on kohtuväline menetleja seisukohal, et analoogsed rikkumised on üha enam kasvav probleem ning antud nõude eiramisse ei saa suhtuda ükskõikselt. Kuna raskeveokijuhtidega juhtuvad Eesti teedel liiklusõnnetused pea igapäevaselt ning selle tagajärjel hukub või saab igal aastal vigastada järjest rohkem inimesi, ei saa antud tegu võtta kui vähetähtsat rikkumist. Kui juht jätab oma eelnevad tegevused sõidumeerikusse sisestamata ning ei esita ka muid seaduslikke dokumente antud ajavahemike kohta on kontrolli teostavad ametnikul väga raske või pea võimatu kohapeal kontrollida, kas juht on väsinud ja võib olla ohtlik teistele liiklejatele oma võimaliku väsimusseisundi tõttu. Väsimusseisundit saab otseselt võrrelda joobeseisundis mootorsõiduki juhtimisega, kui juhi reaktsioonikiirus ja tähelepanu on aeglustunud. Samuti on Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-11-14 öelnud, et tegemist on pööratud tõendamiskoormisega. See tähendab, et sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid peab määruse (EMÜ) nr 3821/85 artiklis 15 sätestatud juhtudel ning ulatuses tõendama sõiduki juht. Samuti on nimetatud Riigikohtu lahendis viide Euroopa komisjoni 14.12.2009 otsuse nr 2009/959/EÜ preambuli punktile 1, mille kohaselt on teedel korraldavate kontrollide puhul peamiseks 3 / 11 teabeallikaks sõidumeerikute salvestised. Salvestiste puudumine peaks olema põhjendatav üksnes siis, kui sõidumeeriku andmed, sh käsitsi tehtavad sissekanded, puuduvad objektiivsetel põhjustel. Sellisel juhul tuleks kehtestada tõend, millega kinnitatakse, et sellised põhjused on olemas. Kõnealuseks tõendiks on otsuse lisa kohaselt „Tõend tegevuse kohta“. Menetlusalune isik viitab kaebuses ka muudele rikkumistele, kus ta katkestas oma puhkepause, et kontrollida pidureid ning seda käsitleti puhkeaja rikkumisena. Menetlejale jääb arusaamatuks, miks ei kontrollinud isik oma sõiduki pidureid peale puhkepausi. Samuti nähtub nädalagraafiku väljavõttest, et isiku juhikaardil on ka muid töö- ja puhkeaja rikkumisi ning neid ei ole isiku süüks pandud, kuna kohapeal võeti arvesse isiku selgitusi. Seega ei vasta tõele kaebuse esitaja väide, et tema seisukohti ei ole arvesse võetud.

§ 2171

lg 1 sanktsioon näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut ehk kuni 1200 eurot või aresti. Kohtuväline menetleja, olles tutvunud väärteoasja materjalidega kogumis ja hinnanud isiku süü suurust, määras rahatrahviks 200 trahviühikut ehk 800 eurot. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et menetlusaluse isiku poolt esitatud kaebusega ei ole lisandunud täiendavaid asjaolusid, mida saaks otsuse tegemisel arvesse võtta ning on jätkuvalt seisukohal, et menetlusalusele isikule määratud karistus ja selle suurus on põhjendatud. Seetõttu palub kohtuväline menetleja jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna liiklusgrupi vanemliiklusametnik E. B. koostas 28.10.2020 üldmenetluses otsuse, millega tunnistas Mihhail Bobkovi süüdi

§ 2171lg 1, § 2618 järgi ning juhindudes Kar

S § 56 lg-st 1 ja § 63 lg-st 3 määras karistuseks

§ 2171

lg 1 alusel rahatrahvi 175 trahviühikut, s.o 700 eurot ja

§ § 2618 alusel rahatrahvi 25 trahviühikut, s.o 100 eurot. Esmalt kohus kontrollib, kas menetlusalune isik on pannud

§ 2171lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kar

S § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. 1.

§ 217

-1 lg 1 järgi kvalifitseeritav rikkumine Väärteoprotokollist on võimalik aru saada, et isikule on süüdistuse esitatud järgmiselt: 03.10.2020 kell 09:52 Ida-Virumaal Toila vallas Tallinn-Narva maantee

  1. kilomeetril suunaga Tallinna poole juhtis Mihhail Bobkov N3 kategooria mootorsõidukit Volvo FM 480 registreerimismärgiga xxx, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut ning juhul puudusid esitamiseks andmed töö-, sõidu- ja puhkeaja kohta kontrollperioodi jooksul järgmistel ajavahemikel: - 05.09.2020 kell 00:00 kuni 05.09.2020 kell 01:59; - 05.09.2020 kell 11:42 kuni 05.09.2020 kell 16:00; - 09.09.2020 kell 21:14 kuni 10.09.2020 kell 12:53; - 10.09.2020 kell 21:55 kuni 11.09.2020 kell 07:03; 4 / 11 - 12.09.2020 kell 14:32 kuni 13.09.2020 kell 05:40; - 15.09.2020 kell 12:46 kuni 17.09.2020 kell 00:05; - 17.09.2020 kell 11:54 kuni 18.09.2020 kell 10:56; - 18.09.2020 kell 21:59 kuni 19.09.2020 kell 00:03; - 19.09.2020 kell 02:25 kuni 28.09.2020 kell 12:06; - 01.10.2020 kell 08:24 kuni 02.10.2020 kell 05:
  2. Antud perioodide tegevused ei olnud salvestatud juhi poolt digitaalsele juhikaardile ning juhil puudusid ka esitamiseks neid kandeid asendavad käsikirjalised kanded või väljatrükid. Selle tulemusel ei taganud juht digitaalse sõidumeeriku ja juhikaardi korrapärast kasutamist ning ei täitnud andmete salvestamisele kehtestatud nõudeid, nimelt rikkus mootorsõidukile paigaldatud analoogsõidumeeriku salvestuslehtede või digitaalses sõidumeerikus salvestatud andmete või juhikaardi lugemise võimalusele või andmete säilitamisele kehtestatud nõudeid -Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele nr 165/2014 art 36 lg 1 ja 2 . Menetlusalune isik ei tunnistanud ennast süüdi ja avaldas kohtueelses menetluses tlk 17-18, et ta sisestas andmeid käsitsi, kuid millegipärast ei ole andmed salvestatud, võib olla eksis sisestamisel. Seega isik ei eita, et andmed juhikaardile ei olnud salvestatud ja tal ei olnud esitada käsitsi kandeid ega väljatrükke. Isik väitis ütlustes, et ta sisestas andmeid nagu alati ja ei tea, miks sõidumeerik jättis andmed salvestamata. Tunnistaja K. andis ütlusi tlk 15-17, et 03.10.2020 oli peatatud veok xxx, just Mihhail Bobkov, sest veoki peale ei olnud tasutud teemaks. Järelevalvekäigus kontrolliti sõidu- ja puhkeaja järgimist. Oli tuvastatud, et teatud perioodil ei arvestanud juht oma aega, juhikaart oli väljas, samuti ei olnud juhil esitada käsitsi tehtud kandeid või väljatrükke. Liiklusjärelevalve käigus teostatud kontrolli käigus oli tuvastatud, et väärteoprotokollis näidatud ajavahemike eest ei olnud juhil esitada kontrollijale juhikaardile salvestatud andmeid, käsitsi tehtud kandeid ega väljatrükke, tlk
  3. Kontrolli käigus oli juhikaardilt tehtud digitaalne väljatrükk.. Euroopa Nõukogu määruse 165/2014 art 36 lg 1 ja 2 sätestab, et analoog- ja digitaalse sõidumeeriku puhul on juhil kohustus kontrollijale esitada salvestuslehed, väljatrükid või neid asendavad käsikirjalised kanded. Nimetatud nõue on dubleeritud siseriiklikus seadusandluses:

§ 88

lg 10 alusel, kohustusliku sõidumeerikuga mootorsõiduki juht peab liiklusjärelevalve teostajale esitama sõidumeeriku salvestuslehe või juhikaardi või muu dokumendi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 165/2014 artiklis 36 nimetatud ulatuses ja tingimustel. Nimetatud kohustuse jättis menetlusaluine isik täitmata, tal ei olnud esitada kontrollijale nimetatud andmeid, mida ta ise ei eitagi.

§ 217

-1 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõidukile paigaldatud analoogsõidumeeriku salvestuslehtede või digitaalses sõidumeerikus salvestatud andmete või juhikaardi lugemise võimalusele või andmete säilitamisele kehtestatud nõuete rikkumise eest. Menetlusalune isik täitis objektiivselt

§ 217-1 lg 1 järgi ettenähtud väärteokoosseisu.

Ta ise ei eita, et tal ei olnud andmeid esitada teatud ajavahemike osas. Nimetatud juhi kohustus on ettenähtud Euroopa määruse 165/2014 art 36 lg 1,2 ja

§ 88lg 10 sättega.

5 / 11 Menetlusalune isi esitab kohtule õigusliku argumendi, et tal ei olnud võimalust täita nõuet, esitada vajalikud andmed kontrollijale, sest millegipärast sõidumeerik ei salvestanud kandeid. Õiguslik argumentatsioon seisneb selles, et tegu ei ole õigusvastane KarS § 22 ja 31 lg 1 mõttes. Õigusvastasus on isiku arvamusel välistatud, sest ta jättis andmed kontrollijale esitamata põhjusel (tegu tegevusetuse vormis), et sõidumeeriks ei salvestanud neid, kuigi isikul oli ootus ja ettekujutus, et andmete salvestamisega on kõik korras, Kohus analüüsib õiguslikku regulatsiooni, millega on hõlmatud juhi käitumine seoses sõidu- ja puhkeaja korrapärase arvestusega. Kuidas peab tegutsema heatahtlik juht.

§ 137lg 1 p 3 ja 6 sätestab, et: „

(1)Veo korraldamisel mootorsõidukiga, millel on analoogsõidumeerik või digitaalne sõidumeerik, peab veoettevõtja: … 3) tagama andmete regulaarse kopeerimise juhikaardilt vähemalt 28 päeva ja sõidukist vähemalt 90 päeva järel ning analoogsõidumeeriku kasutamise korral koguma 28 päeva järel salvestuslehed; … 6) võimaldama järelevalvega seotud toiminguteks käesoleva seaduse § 139 lõikes 1 nimetatud korrakaitseorganitele viivitamatut juurdepääsu veoettevõtja kogutud mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja andmetele.“ Seadus näeb ette kohustuse andmeid säilitada kas juhikaardil või salvestuslehti 28 päeva ja võimaldada järelevalvele juurdepääsu andmetele. Määrus 165/2014 art 37 näeb ette, kuidas tuleb käituda sõidumeeriku rikke või tõrgete korral, muuhulgas ka siis, kui sõidumeerik korrakohaselt ei salvesta ega prindi. Kokkuvõtlikult, oluline moment on see, et kui remondile minna kohe ei ole võimalik objektiivsel põhjusel, peab juht vastavalt art 37 lg 2 tegema märkmeid koos oma allkirjaga nende ajavahemiku kohta, millal sõidumeerik ei salvestanud ega printinud, ja neid märkmeid võib teha salvestuslehele või ajutisele lehele. Reegel puudutab kohtu arvates juhtumeid, mil on enam-vähem selge, et sõidumeerik vajab remonti. Oluline on siis ka see, et reegli kohaselt ei tohi jätta sõidu- ja puhkeaja arvestamata, vaid juhil on kohustus võtta tarvitusele meetmed sõidu- ja puhkeaja käsitsi fikseerimiseks. „Menetlus seadmete tõrke korral
  1. Sõidumeeriku rikke või tõrgete korral laseb veoettevõtja selle tunnustatud paigaldajal või töökojal remontida niipea, kui asjaolud seda võimaldavad. Kui sõidukil ei ole võimalik pöörduda tagasi veoettevõtja territooriumile ühe nädala jooksul alates rikke või tõrgetega töötamise ilmnemisest, tehakse remont teel. Artikli 41 alusel võetud liikmesriikide meetmetega antakse pädevatele asutustele õigus keelata sõiduki kasutamine, kui rikked või tõrked ei ole kõrvaldatud käesoleva lõike esimese ja teise lõigu kohaselt, kuivõrd see on kooskõlas asjaomase liikmesriigi õigusaktidega.
  2. Kui sõidumeerik ei ole töökorras või on tekkinud selle tõrked, siis märgivad juhid nende tuvastamist võimaldavad andmed (nimi, juhikaardi või juhiloa number) koos allkirjaga ja teabega nende eri ajavahemike kohta, mida sõidumeerik enam korrakohaselt ei salvesta ega prindi: a) salvestuslehele või lehtedele või b) salvestuslehele kinnitatavale või juhikaardiga koos hoitavale ajutisele lehele.“ 6 / 11

131 lg 5 sätestab, kuidas juht peab käituma juhul, kui sõidumeeriku andmeid ei ole võimalik kasutada: „Kui mootorsõidukijuhi sõidu- ja puhkeaja arvestamisel ei ole võimalik kasutada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sõidumeeriku andmeid, võib juht kasutada ettevõtja poolt väljastatud, komisjoni otsuse 2009/959/EÜ, millega muudetakse otsust 2007/230/EL vormi kohta, mida kasutatakse autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide puhul (ELT L 330, 16.12.2009, lk 80–81), nõuetekohast dokumenti.“ Lihtsamas keeles, ettevõtja või tööandja peab sel juhul väljastama ja juht peab omama vormikohast tõendit. Konkreetne regulatsioon, kuidas juht käitub, kui sõidumeeriku andmeid ei ole võimalik kasutada, on ette nähtud Euroopa komisjoni otsusega. Euroopa dokumendis on rõhutatud sõidumeeriku salvestist olulisus. Euroopa komisjoni 14.12.2009 otsuse 2009/959 preambul p 1 ( kättesaadav eur-lex.europa.eu ) sätestab, et: „ Teedel korraldatavate kontrollide puhul on peamiseks teabeallikaks sõidumeerikute salvestised. Salvestiste puudumine peaks olema põhjendatav üksnes siis, kui sõidumeeriku andmed, sealhulgas käsitsi tehtavad sissekanded, puuduvad objektiivsetel põhjustel. Sel juhul tuleks kehtestada tõend, millega kinnitatakse, et sellised põhjused on olemas.“ Tõendi vorm on otsuse lisas toodud ja selle dokumendi pealkiri on „ tõend tegevuse kohta“. Selle sisust nähtub, et juht peab täitma vormi ajavahemike kohta, mil ta ei olnud sõidul. Vaidlust ei ole, et isikul oleks pidanud olema vormivastane tõend, kui sõidumeeriku andmeid ei olnud võimalik kasutada sõidu- ja puhkeaja arvestamisel, ja sellist tõendit, dokumenti

§ 88lg 10 mõttes, isikul kontrollijale esitada ei olnud.

Kohus ei leidnud siseriiklikust liiklusseadusest ega määrusest 165/2014 konkreetset juhist, kuidas juht tuvastab ja mis viisil ta peab tuvastama, et sõidumeerik ei salvesta andmeid ega prindi neid korrapäraselt. Kohtule ei ole teada, kas sõidumeerik annab teavet või signaali, kui ka käsitsi sisestatud andmed ei ole salvestatud. Menetlusalune isik just sellele osutabki, et ta sisestas andmeid sõidumeerikusse, aga kontrolli teostamisel tuli ilmsiks, et tegelikult andmeid ei ole salvestatud. Kuidas, millal pidi isik tõrge tuvastama, tekib küsimus. Kohus vastab ja selgitab. Määruse 165/2014 art 32 lg 1 näeb ette: „Veoettevõtjad ja juhid tagavad digitaalse sõidumeeriku ja juhikaardi korrakohase toimimise ning nõuetekohase kasutamise. Analoogsõidumeerikut kasutavad veoettevõtjad ja juhid tagavad analoogsõidumeeriku korrakohase toimimise ning salvestuslehe nõuetekohase kasutamise.“ Sellest tuleneb juhi kohustus tagada sõidumeeriku korrapärane toimimine ning juhikaardi toimimine ja salvestuslehtede nõuetekohane kasutamine. Kuidas juht seda tagab, et ole Euroopa aktiga reguleeritud, järelikult on juhil vabad käed kohaldada selle kohutuse täitmiseks kõikvõimalikke seaduslikke toiminguid. Piiranguid ei ole. Art 34 lg 1: „ Juht kasutab salvestuslehte või juhikaarti iga päev, mil ta sõidukit juhib, ning alates hetkest, kui ta sõiduki üle võtab. …“. Määrus 165/2014 osutab sellele, et sõiduki juhtimisel ei tohi jätta ühelgi päeval sõidumeerikut kasutamata. Järelikult peab juht veenduma igal päeval kui ta sõidukit juhib, et ta kasutab sõidumeerikut korrapäraselt. Korrapärane kasutamine on selline, mis võimaldab jälgima ja hiljem tuvastama töö- ja puhkeaja režiimi, olgu öeldud märkuse korras. Selleks ongi sõidumeerik sõidukisse paigaldatud. Korrapärane sõidumeeriku kasutamine ei saa 7 / 11 piirduda toimingute tegemisega formaalses mõttes, nagu seda selgitab menetlusalune isik, et ta ju kasutas sõidumeerikut – sisestas andmeid, aga sõidumeerikusse ei salvestatud. Siinjuures ühineb kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et isikul oli võimalus printida andmeid teekonna kas algul või lõpus ja veenduda, kas sõidumeerik salvestab, et tõrget ei ole. Kohus lisab, et mitte ainult võimalus, vaid isikul on määruse art 32 lg 1 tulenev hoolsuskohustus, mille täitmiseks peab ta kasutama kõikvõimalikke lubatud toiminguid. Tõepoolest, juhil on igapäevaselt võimalik vähimgi kahtluse korral või lihtsalt hoolsuskohustuse täitmise kontrolli tegemiseks printida andmed välja. Selline seisukoht on tuletatav määruse 165/2014 regulatsioonist. Nimelt. Art 35 lg 2 näeb ette juhikaardi kahjustuse või varguse või kaotuse või tõrke korral, et : a)juht prindib teekonna algul andmeid ja kannab väljatrükile (andmed, mis on vajalikud teekonna alustamiseks)… b)prindib oma teekonna lõpul välja andmed sõidumeeriku salvestatud ajavahemike kohta, märgib üles sõidumeeriku mittesalvestatud ajavahemikud, mil ta väljatrüki koostamisest alates tegi teisi töid, oli valmisolekuseisundis või võttis puhkeaja, ning kannab sellele dokumendile andmed, mis võimaldavad juhi kindlakstegemist (nimi, juhikaardi või juhiloa number), samuti oma allkirja. Menetlusalune isik väitis ütlustes tlk 18, et ajavahemikes, mil andmeid ei ole salvestatud, ta puhkas. Ajavahemik, mille kestel 10 korral ei olnud andmed salvestatud , on 05.09.2020 kuni 01.10.2020, 25 päeva. Järelikult, art 35 lg 2 b kohaselt oleks isik pidanud igal juhul, kui ta võttis puhkeaja, printida väljatrükk ja ära märkida ajavahemikud, millal ta võttis puhkaja, kinnitades seda oma allkirjaga. See kohustus ei olnud isikul täidetud üheski päeval näidatud ajavahemikus. Tal ei olnud esitada kontrollijale käsitsi tehtud kandeid art 35 lg 2 mõttes. Normist on tuvastatav juhi käitumise mudel juhul, kui esineb kahtlus, et midagi jäetakse salvestamata sõidumeeriku tõrge korral. Igal päeval, kui isik juhib sõidukit, peab ta sõidumeerikut kasutama, see tähendab, et ta kasutab sõidumeerikut nõuetekohaselt, see tähendab omakorda, et juht veendub andmete salvestamises sõidumeerikusse. Selles valguses on asjakohane kohtuvälise menetleja osund kohtupraktikale küsimuses, kellele lasub tõendamiskoormis sõiduki kasutamises-mittekasutamises. Riigikohtu lahend 3-1-11-14, p 7.3: „Kolleegium märgib, et nõuete puhul, mille rikkumist M. K. ette heidetakse, on tegemist pööratud tõendamiskoormisega. See tähendab, et sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid peab

§ 88

lg-s 10 ja määruse (EMÜ) nr 3821/85 artiklis 15 sätestatud juhtudel ning ulatuses tõendama sõiduki juht. Vastasel juhul oleks sõidumeerikute kasutamise kohustusega taotletavate eesmärkide saavutamine oluliselt raskendatud või võimatu. Seetõttu on ekslik kassaatori arusaam, nagu lasunuks tõendamiskoormis vaadeldaval juhul kohtuvälisel menetlejal. Maakohus leidis õigesti, et kuivõrd M. K. juhtis sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ja on käsitatav juhina, oli tal ka kohustus esitada kontrolli teinud ametnikule sõidumeerikute salvestised või käsikirjalised kanded bussi kasutamise kohta väärteoprotokollis kirjeldatud perioodil. Juhul, kui vaidlusalusel ajal bussi ei kasutatud, tulnuks täita „Tõend tegevuse kohta“. Asjasse puutuvaid tõendeid menetlusalune isik kontrollimise käigus politseiametnikule ei esitanud.“ Kohtupraktikast tuleneb, et isik on kohustatud mitte ainult kasutama sõidumeerikut korrapäraselt, vaid järelevalve teostamisel ka tõendama sõiduki kasutamist sõidumeeriku andmetega. Kui objektiivselt ei olnud isikul võimalik sõidumeeriku andmeid salvestada, peab tal olema „tõend 8 / 11 tegevuse kohta“, kuhu tegelikult kantakse andmed aja kohta, mil isik ei olnud sõidul, ja kinnitatakse isiku allkirjaga. Osaliselt menetlusealuse isiku ütlustega. Samuti tunnistaja K. ja järelevalve kontrolli väljatrükiga tlk 20 leiab kohus esitatud süüdistus tõendatuks ja tegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 217-1 lg 1 järgi. Kohus leiab, et menetlusalune isik tegutses väärteo toimepanemisel ettevaatamatuses Kar

S § 18 lg 2 mõttes. Ta ei teadnud, et tal ei ole kontrollijale esitada sõidumeeriku salvestatud andmeid. Samas, olles tähelepanelik ja kohusetundlik, oleks ta pidanud ette nägema, et sõidumeerik ei salvesta andmeid. Piisava kohuse tundlikkuse korral oleks piisav, kui isik kas ühel korral ööpäevas trükiks juhikaardi andmed välja ja saaks veenduda, et korrapärane salvestamine toimib või ei toimi. Menetlusalune isik eelistas olla kohusetundmatu ja ei teinud midagi kohustuse korrapäraseks täitmiseks. 2.

§ 261

-8 järgi kvalifitseeritav rikkumine Vastavalt väärteoprotokollile on menetlusalusele isikule esitatud süüdistus järgmiselt: Menetlusalune isik juhtis 03.10.2020 kl 09:52 avalikult kasutataval teel üle 3500 kilogrammise täismassiga sõidukit, mille eest oli tasumata teekasutustasu ning juht ei veendunud enne sõidu alustamist, et teekasutustasu oleks tasutud. Teekasutustasu kehtis kuni 03.10.2020 kella 05:57-ni. Veoauto 209MRF, mille täismass on üle 12000, lk 21, on kaetud teekasutustasu kohustusega. See tuleneb

§ 190

-2 sätestatust, mille kohaselt „teekasutustasu tasutakse üle 3500-kilogrammise täismassiga veoauto ja selle haagise eest.“ Menetlusalune isik tunnistas end süüdi antud rikkumises ega vaidlustanud faktilisi asjaolusid.

§ 261

-8 näeb ette vastutuse veoauto juhtimise eest avalikult kasutataval teel, kui teekasutustasu on tasumata. Kohus leiab tuvastatuks, et isik pane teo toime, mis seisnes selles, et ta juhtis 03.10.2020 kell 09:52 avalikult kasutataval teel teekasutustasu kohustusega veoautot Volvo FH-480 registreerimismärgiga xxx, mille eest ei olnud tasutud teekasutustasu. Isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 261-8 järgi.

Kohus leiab, et isik tegutses väärteo toimepanemisel otsese tahtlusega. Ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ehk juhib veoautot teel ja auto pealt ei ole tasutud kohustuslik teekasutusmaks. Jätkates sõitu kuni oli peatatud liiklusjärelevalve käigus, manifesteeris isik oma soovi väärteo toimepanemiseks – soovi juhtida veoautot, kui teekasutusmaks on tasumata. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub KarS

  1. peatüki
  2. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. 9 / 11 Menetlusaluse isiku süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistus on määratud ametniku poolt, kes on pädev kohtuväline menetleja sellist liiki väärtegudes. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtuvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust. Kohus ei tuvastanud VTMS § 29, § 30 loetletud aluseid väärteomenetluse lõpetamiseks. KARISTUS KarS § 56 lg 1 alusel on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (RKKK 3-1-1-58-13, p.7) Karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine

§ 261-8 järgi kvalifitseeritavas väärteos.

Raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Kohus leiab, et isiku süü suurus

§ 217-1 lg 1 järgi ettenähtud väärteos on keskmisest määrast veidi suurem.

Teo toimepanemise ajavahemik on alates 05.09.2020 kuni 01.10.2020, kokku ei olnud isikule esitada salvestatud andmeid 10 korral. Kohus arvestab, et tegu on toime pandud ettevaatamatusest selle hooletuse vormis.

§ 217

-1 lg 1 näeb karistusena ette kas rahatrahv kuni 300 trahviühikut ehk summas kuni 1200 eurot või arest. Isikule määras kohtuväline menetleja rahatrahv 175 trahviühikut ehk summas 700 eurot. Kohus leiab, et isik süü suurus

§ 261-8 järgi ettenähtud väärteos on keskmisest määrast veidi suurem.

Teemaks oli tasutud kuni 05:57 03.10.

  1. Sõiduk oli peatatud ja isikule tehti kontroll 03.10.2020 kl 09:
  2. Peaaegu 4 tundi liikus isik sõidukiga, millelt ei olnud kohustuslik teemaks tasutud. Seega ei ole tegemist paarminutilise eksimusega, vaid isiku kindlameelse käitumisega, mille eesmärk kokku hoida kulusid, jättes makse maksmata.

§ 261

-8 näeb karistusena ette rahatrahv kuni 40 trahviühikut ehk summas kuni 160 eurot. isikule on määratud karistus 25 trahviühikut summas 100 eurot. Kohus arvestab karistuse mõistmisel isikut puudutavaid andmeid. Isik on varasemalt karistatud väärteokorras kokku 6 korral ( kuigi karistusregistris on endiselt kehtivad 13 väärteokaristust, ei vasta see karistusregistriseadusele, 13-st on praeguseks 7 kustunud ja neile osutada ei saa). 10 / 11 Sellest on isik

§ 217

-1 lg 1 järgi karistatud kolmel korral,

§ 261-8 järgi 2 korral.

See annab kohtule aluse arvata, et tegemist on süstemaatilise rikkujaga. Ükski trahv ei ole tasutud, trahve on summale 3772 eurot. Kuigi isikul on püsiv töökoht, jätab ta rahalist laadi karistused täitmata. See iseloomustab menetlusalust isikut kui liiklejat, kelle käitumist tuleb karistusega korrigeerida tõhusalt. Kohtuväline menetleja määras isikule karistuseks igaühe sanktsiooni alusel rahatrahvi keskmisest määrast veidi suuremal määral. Arvestades isiku süü suurust keskmisest määrast veidi suuremal määral, ühe kergendava asjaolu esinemist ühes episoodis ja isikut puudutavaid andmeid (tegemist on süstemaatilise rikkujaga), on kohtuvälise menetleja määratud karistused põhjendatud ja vastavad karistamise eesmärkidele – mõjutada isikut, et ta hoiduks ära süütegude toimepanemisest ja samas kaitsta õiguskorda. KOHTU MEETMED Lähtudes ülaltoodust leiab kohus, et Mihhail Bobkovi kaebus tuleb jätta rahuldamata ja Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi Politseijaoskonna vanemliiklusametnik 28.10.2020 otsus väärteoasjas 244020005023 muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik 11 / 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.