lg 1- § 25 lg 2 ja § 121 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
Veel süüdistatakse K. Põldu selles, et tema 2. juunil 2019 kella 17.05 paiku ühise alkoholi tarbimise käigus XXX keskmise trepikoja keldrikorrusel asuva sauna eesruumis tungis kallale A.K. ile, lüües üks kord kannatanule käega kukla piirkonda ja üks kord kõrva piirkonda, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu. Seega K. Põld, tekitades löömisega teisele inimesele valu, pani toime
Maakohtu otsus 30. juuli 2020 otsusega tunnistas Viru Maakohus K. Põllu süüdi
§
lg 1 - § 25 lg 2 järgi ning mõistis talle karistuseks
K. Põld tunnistati maakohtu poolt süüdi ka
lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust.
lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks raskema karistusega ning mõistis K. Põllule liitkaristuseks 3 aastat vangistust.
juuni 2019 kuni 2. august 2019, s.o 2 kuud karistusaja hulka ning mõistis K. Põllu ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat ja 10 kuud vangistust. K. Põllu süüdistus
lg 1 - 25 lg 2 järgi Kohus leidis, et erinevalt lõpuleviidud tahtlikust süüteost, tuleb süüteokatse koosseisu tuvastamist alustada mitte objektiivsete tunnuste kindlakstegemisest, vaid teo subjektiivsetest tunnustest. Süüteokatse üle ei saa otsustada enne, kui on teada, millist tegu isik plaanis ehk siis tuleb selgitada, milline oli isiku tahtlus. Kuna K. Põld ei avaldanud oma tahtluse sisu kannatanutele ja pole soovinud või suutnud seda usaldusväärselt teha ka menetlejatele, lähtus kohus tema tahtluse hindamisel K. Põllu poolt toimepandust ehk välisest teopildist. 2 Kohus ei pidanud usaldusväärseiks K. Põllu ennastõigustavaid ütlusi esitatud süüdistuste kohta kuna need on vastuolulised ja eluliselt mitteusutavad. K. Põllu ütlustest nähtuvalt oleks kõik juhtunud nagu kogemata, tema võttis S.J. ilt viimase ohutustamiseks noa ja kuna samal ajal ründas teda teine kannatanu A.K. , siis vigastas noatera õnnetul kombel S.J. i kaela. K. Põllu ütlustest nähtuvalt algas konflikt tema ja S.J. i vahel, kui viimane rääkis halvustavalt tema abikaasast ja tütrest. K. Põllu ütlustest nähtub, et algul lõi ta S.J. it käega, viimane kukkus põrandale haarates laualt enda kätte noa. Millegipärast tahtis ta S.J. i käest nuga ära võtta, läks ümber laua (mitte ümber laua selle otsa, kus diivanil magas A.K. ), komistas ja kukkus kannatanu peale, seejärel pööras ennast kannatanu peal ringi ja sai noa enda kätte. K. Põld ei oska selgitada mil moel ta ennast kannatanu peal ümber pööras. Kohus leidis, et sündmuskoha vaatlusprotokollist ja fotodelt nähtuvalt, et laua ja diivani vahe, kuhu S.J. K. Põllu ütluste kohaselt põrandale kukkus, on kitsas selleks, et K. Põld ennast seal ümber oleks saanud pöörata. Kohus asus seisukohale, et K. Põllu ütlused on kummutatud kannatanute S.J. i ja A.K. i ütlustega. S.J. i ütlustest nähtuvalt istus ta oma kohal diivanil, kui K. Põld teda noaga ootamatult lõi. Ta arvab, et K. Põld solvus kuna ta tahtis koosviibimise lõpetada või oli lihtsalt liiga palju alkoholi tarvitanud ja seepärast lõi. S.J. i ütlustest nähtuvalt kutsus ta magavat A.K. i appi peale seda, kui K. Põld oli teda noaga löönud. Seejärel A.K. ja K. Põld kaklesid omavahel ja A.K. il õnnestus K. Põld tema juurest ära tõmmata. S.J. i ütlustega riimuvad ka A.K. i ütlustega, kes väidab, et kui ta S.J. i appihüüde peale ärkas ja püüdis S.J. ile appi minna, lõi K. Põld teda kaks korda rusikaga pähe. Seejärel tõmbas ta K. Põllu diivanil istuva S.J. i juurest ära, lõi K. Põldu korduvalt rusikaga vastu pead. Kui ta oli süüdistatava enda ja S.J. i vahelt eemale saanud, siis nägi süüdistatava käes nuga, nägi ka seda, et S.J. on verine. Tuginedes kannatanute omavahel riimuvatele ütlustele, luges kohus tuvastatuks, et K. Põllu poolt S.J. i noaga löömine leidis aset enne A.K. i sekkumist olukorras, kus S.J. istus diivanil. Mingit põrandale kukkumist ja seal rüselemist ei toimunud. Kohtu arvates toetas kannatanute ütlusi selles küsimuses ka sündmuskoha vaatlusprotokoll ja fotod sündmuskohast. Nendelt on selgelt näha, et S.J. i istekohaks oleval diivanil on laialdased verekahtlased määrdumised. Samas põrandal diivani ja laua vahel on samuti verd, kuid see paikneb seal selgelt piiritletavate loikude ja tilkadena. Juhul kui kannatanu oleks saanud kaelavigastuse põrandal pikali olles, nagu seda on kirjeldanud K. Põld, oleks põrandal olevad vereloigud ja tilgad seal toimunud väidetava rüseluse või kannatanu hilisema püstitõusmise käigus laiali läinud. Kohus leidis, et K. Põllu ütluste ebausaldusväärsusele viitab ka asjaolu, et kohtueelses menetluses on ta väitnud, et ei mäleta juhtunust midagi. Kohtu arvates on kahtlustataval mõistetavalt õigus ütlusi mitte anda, aga kui isikut kahtlustatakse tapmiskatses ja taotletakse tema vahi alla võtmist, siis pole eluliselt usutav, et isik jätab enda kaitseks ütlemata, et see kõik oli vaid üks õnnetus ja ettevaatamatus ning selleski on süüdi mitte tema, vaid hoopis teine sündmuskohal viibinud isik. Pole ka eluliselt usutav, et isik, kes paari päeva möödudes sündmusest midagi ei mäleta, suudab rohkem kui aasta möödudes juhtunut detailselt kirjeldada. Kohtu hinnangul leidis tõendamist, et K. Põld ründas S.J. it noaga kaela piirkonda lüües ja 3 tekitas sellega kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse. Kohus asus seisukohale, et kuna K. Põld lõi kannatanut noaga kaela, s.o elutähtsate organite piirkonda, iseloomustab tema tegu äärmuslik ohtlikkus. Pärast noalööki ei kontrollinud K. Põld mingilgi viisil sündmuste edasist käiku. Tema käitumine tõi kaasa tema poolt mittekontrollitava sündmuste käigu ning tema poolt loodud konkreetse ohu võimaliku tagajärje - kannatanu surma - hoidis ära vaid A.K. i sekkumine ja õigeaegne meditsiiniabi. Tegemist oli nn õnneliku juhusega kolmandate isikute sekkumise näol, mis muutis K. Põllu poolt vallandatud kausaalahela kulgemist. Asjaolule, et K. Põld oli arvestanud võimaliku raske tagajärje - kannatanu surma - saabumisega ning sellega sisimas nõustunud, viitas kohtu arvates tema käitumine peale toimepandut. Süüdistatav nägi kannatanu kaelast ohtralt verd purskamas, aga ta jalutas lihtsalt minema. Koridoris kohtas ta kannatanu abikaasat, kuid ei suhelnud viimasega, ei kasutanud võimalust korraldada kannatanule abi andmist. Tal puudus igasugune kontroll eluohtlikus seisundis oleva kannatanu saatuse osas ja ta ei teinud midagi selle kontrolli saavutamiseks. Lisaks ülaltoodule välistas kohus K. Põllu teo tunnusena ettevaatamatuse ka seetõttu, et süüdistataval polnud mingit mõistlikult seletatavat põhjust suure kööginoaga kannatanu kaelale nii lähedale minna, et seal midagi ettevaatamatuse tõttu oleks juhtuda saanud. Seda enam, et süüdistatava hinnangul ei kujutanud kannatanu tema jaoks mingit ohtu ja miski ei seganud K. Põllul tema väitel ebameeldivaks muutunud seltskonnast lahkuda. Kohus täpsustas K. Põllule esitatud süüdistust K. Põllu poolt tehtud noalöökide arvu osas. Maakohus luges tõendatuks, et K. Põld lõi kannatanut noaga ühel korral ning see noalöök põhjustas S.J. ile torke-lõikehaava tema kaelal. K. Põllu süüdistus
lg 1 järgi Kohus leidis, et
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu esinemine K Põllu tegevuses on usaldusväärselt tõendatud kannatanu A.K. i ütlustega. K. Põllu ja A.K. i kaklusele viitab oma ütlustes ka kannatanu S.J. , kuid lisab, et oli sel ajal juba šokiseisundis. Arusaamatuks ja ebausaldusväärseiks pidas kohus K. Põllu ütlusi. Algselt väitis K. Põld kohtus, et ta ei saanudki A.K. i lüüa, sest viimane oli temast liiga kaugel, laua teise otsa juures. Samas ei osanud K. Põld selgitada, kuidas A.K. siis teda lüüa sai, tema aga A.K. i mitte. Hiljem, kui K. Põld kirjeldas täpsemalt enda kukkumist põrandale S.J. i peale ja enda ümberpööramist S.J. i peal, väitis ta, et jõudis selle ümberpööramisega ühtlasi laua selle otsa juurde, kus tukkus diivanil A.K. . Vastupidiselt eelnevalt öeldule väitis K. Põld siis, et alles nüüd sekkus A.K. ja tuli teda selja tagant lööma otse diivanilt, kus ta oli tukkunud. Kui eelnevalt oli K. Põld väitnud, et ta ei saanud A.K. i lüüa, kuna lähenes S.J. ile ümber laua ja oli A.K. ist kaugemal, siis nüüd, kus ta on väitnud, et A.K. sekkus alles siis, kui ta oli A.K. i löögiulatusse sattunud, ei oska ta samuti vastata küsimusele, miks tal oli võimatu A.K. i lüüa. Seega on K. Põld toimunu kohta välja mõelnud ennastõigustava versiooni, mille ebaloogilisust ta isegi vaikides möönas. Karistus 4 K. Põllule karistust mõistes lähtus kohus
Kohus tuvastas, et K. Põllu tegevuses ei esine karistust raskendavaid asjaolusid. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohus tekitatud kahju osalist hüvitamist. Karistuse mõistmisel arvestas kohus asjaoluga, et K. Põllul puuduvad kehtivad karistused, ta omab töökohta, kus teda iseloomustatakse positiivselt. Kohtu hinnangul on K. Põllu karistuse olulisemaks mõjutajaks
märgitu kõrval asjaolu, et arutatavatest kuritegudest raskem jäi katsestaadiumisse. Eelnevat arvestades pidas kohus vajalikuks karistuse mõistmisel kohaldada
Kohus pidas vajalikuks nimetatud alusel karistuse vähendamist seetõttu, et katsestaadiumisse jäänud teo tõttu sündinud ebaõiglus on oluliselt väiksem, kui see oleks olnud lõpuleviidud kuriteo puhul. Mõneti on eelnev ka süüdistatava süü suurust vähendav asjaolu. Tapmiskatse on toime pandud võimaliku tagajärje - surma - suhtes kaudse tahtlusega. Pole tuvastatud asjaolusid, mis viitaksid kuriteo planeerimisele või pikaajalisele ettevalmistamisele, tuvastatud pole ka isiklikku vaenu kannatanu suhtes või muud madalat motiivi. Tegu on ühise viinavõtmise käigus kohapeal tekkinud konfliktiga.
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul leidis kohus, et arvestades tsiviilhagi ja menetluskulude tasumise vajadust pole otstarbekas K. Põllu suhtes rahalise karistuse kohaldamine. Kohus arvestas asjaoluga, et kannatanu A.K. ile tervisekahjustust ei tekitatud ning pidas K. Põllule piisavaks karistuseks sanktsiooni keskmisest väiksemat vangistust. Tsiviilhagi Kannatanu S.J. esitas maakohtule tsiviilhagi moraalse kahju hüvitamiseks summas 7000 eurot. Nõuet põhjendas kannatanu raskete läbielamistega, ka on tervis peale vigastusi halvenenud, vererõhuga on probleeme. Esitatud tsiviilhagi põhjendas kannatanu ka sellega, et sattus peale noaga pussitamist haiglasse, tal ei olnud võimalik 4. juunil tööle asuda Eesti Raudteesse nagu ta oli kavatsenud, tööle ei saanud vigastuste tõttu asuda kuu aega. Samuti tuli saunaruumis osad asjad ära visata, kuna olid verega määrdunud, ruumi tuli puhastada, üle värvida, keldri koridori seinad vajasid ülevärvimist, tegi kõik tööd ise ja oma vahendite arvelt. Kuna K. Põld on enne kohtuistungeid maksnud talle 3000 eurot, jäi tema nõudeks kohtuistungil 4000 eurot. Isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma. Käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et K. Põld on S.J. ile tervisekahjustuse tekitamisega õigusvastaselt kahju tekitanud ja seega tuleb tal kahju hüvitada. Otsustades mõistliku rahasumma suuruse üle lähtus kohus käesoleva kriminaalasja tehioludest, kannatanule tekitatud kahju suurusest ja mittevaralise kahju hüvitamise kohtupraktikast. Kohus leidis, et võimalik saamata jäänud töötasu ega ka mööbli ja ruumide puhastamisest tekkinud kulusid ei saa käsitleda mittevaralise kahjuna. Hinnates kannatanule tekitatud mittevaralise kahju suurust arvestab kohus sellega, et kannatanule tekitati eluohtlik tervisekahjustus, samas mõjutab mõistliku rahasumma suurust ka asjaolu, et kannatanule ei jäänud toimepandust kestvaid raskeid tervisehäireid. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et S.J. i tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb rahuldada osaliselt ja mõista temale K. Põllult lisaks juba tasutud 3000 eurole VÕS § 134 lg 2 , § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel välja 1000 eurot. APELLATSIOON 5 Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. Põllu kaitsja, kes palub Viru Maakohtu otsuse tühistada ja K. Põld süüdistuses
K. Põllu süüdistuse
Põld süüdi
lg 1 - § 25 lg 2 järgi ning mõista talle karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust.
juuni 2019 - 2. august 2019 s.o. 2 kuud karistusaja hulka ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda K. Põllule 1 aasta 4 kuud.
Põld ei pane 1 aasta ja 6 kuulise katseaja kestel toime uut kuritegu. Alternatiivselt palub kaitsja tunnistada K. Põld süüdi
lg 1 - § 25 lg 2 järgi ning karisuseks mõista
lg 6 ja § 60 sätteid kohaldades 3 aastat vangistust.
juuni 2019 kuni 2. august 2019 s.o. 2 kuud karistusaja hulka ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda kaks aastat kümme kuud.
Põld ei pane 3 aastase katseaja kestel toime uut kuritegu. K. Põllu süüdistus
Kaitsja arvates on maakohus asunud põhjendamatult seisukohale, et K. Põld lõi noaga kannatanut kaela piirkonda ning käsitleb põhjendamatult seda tegevust tapmiskatsena. Maakohus ei pidanud K. Põllu ütlusi usaldusväärseks kuna need on vastuolulised ja eluliselt mitteusutavad. Üheks asjaoluks, mida kohus rõhutab on see, kuidas K. Põld kukkus kannatanu peale ja end kannatanu peal ümber pööras. Kohtu hinnangul pole see võimalik kuna diivani ja laua vahe, kuhu kukkus kannatanu, on selleks kitsas. Esmalt kirjeldas K. Põld juhtunut nii, et ta lõi kannatanut, mille peale viimane kukkus diivanilt ja kukkumisel haaras laua pealt kaasa noa. Nähes kuidas kannatanu kukkudes noa kaasa haaras, tekkis K. Põllul enesekaitse reaktsioon, et võtta kannatanu käest nuga ära. K. Põllu ütluste kohaselt võttis ta noast kinni nii, et kahe sõrmega sai noa terast kinni ja kahe sõrmega noa pidemest kinni. Kannatanu hoidis noast kõvasti kinni. Selle käigus lõikas nuga kätte. Viga sai parem käsi. Parema käe vigastus on fikseeritud K. Põllu kinnipidamisel kinnipidamisprotokolli fotol
8 Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust. Materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ei ole teole vastav ka karistus.
K. Põld on varem karistamata. Ta on vabatahtlikult hüvitanud kahju, mis on
K. Põld omab töökohta ja positiivset iseloomustust. Kannatanu kinnitusel on K. Põld vabandanud. Viimast asjaolu pole maakohus käsitlenud. Maakohtu otsuses on etteheide, et K. Põld ei teinud midagi kannatanu abistamiseks. Sellest johtuvalt järeldab maakohus tema ükskõikset suhtumist tagajärje suhtes. Kaitsja leiab, lähtudes K. Põllu ütlustest, et tema telefon jäi saunaruumi ja abikaasat ei olnud kodus, on taoline maakohtu seisukoht alusetu. K. Põllu süüdistus
Põld tunnistati süüdi
i ütlustes kui ka sündmuskoha vaatluse käigus tehtud fotodel. A.K. ütluste kohaselt jäi ta keldrisse tulles magama väiksele diivanile. Selle asukoht on kõige paremini näha fotodel 27, 28. Ta ärkas S.J. i karjumise peale. Kui ta ärkas ja keeras pea nende suunas nägi, et S.J. istus diivanil. Aga naabrimees oli tema kohal, nagu peal. Kaitsja leiab, et sellises olukorras poleks K. Põld saanud kannatanut lüüa, sest vastasel juhul pidanuks K. Põld S.J. ist lahti laskma ja tema juurest eemalduma. Hoides aga S.J. ist kinni ei saanud K. Põld samal ajal A.K. i lüüa. A.K. i väitel lõi K. Põld teda kui ta diivanilt tõusis. Kui lähtuda A.K. i poolt antud ütlustest ja fotodel asuva mööbli asetusest, ei ulatunud K. Põld teda lööma. Poolteist meetrit on liiga pikk vahemaa, et ulatuda rusikaga näkku lööma. A.K. i väitel lõi K. Põld teda teist korda siis kui ta püüdis K. Põldu S.J. ist eemale tõmmata. Analüüsides A.K. i ütlusi jääb ebaselgeks, millisel ajahetkel teine löök pidi toimuma. A.K. i väitel hoidsid S.J. ja K. Põld üksteisest kinni, ta püüdis K. Põldu eemale tõmmata, K. Põld oli tema poole seljaga. Seega, süvenedes A.K. i ütlustesse, välistavad need löömise võimaluse nii nagu A.K. seda näidata püüab. Ülaltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et
Põllu poolt ei ole tõendatud ja selles osas tuleb K. Põld õigeks mõista. K. Põllule mõistetud karistus. Kaitsja arvates on maakohus põhjendamatult asunud seisukohale, et K. Põldu tuleb karistada reaalse vangistusega. Samas ei nähtu kohtuotsusest põhjendused, miks ei kohaldata karistust
Kohtuotsus on selles osas põhjendamata. Kannatanu S.J. i ütlusest nähtub, et K. Põld on vabandanud. Seda asjaolu kohtuotsus ei kajasta, kuigi see on karistuse mõistmise seisukohast oluline asjaolu. Riigikohus peab põhjendatuks
§-de 73 ja 74 esimese lõike sellist tõlgendamist, mille kohaselt ei pea süüdistatava karistusest tingimuslikuks vabastamiseks mõlemad nendes sätetes nimetatud alused (s.t nii kuriteo toimepanemise asjaolud kui ka süüdlase isik) olema märkimisväärsete erisustega. See tähendab, et süüdistatava karistusest tingimuslikku 9 vabastamist saab lugeda seaduslikuks ka siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära. Maakohtu otsusest ei nähtu, millised on need K. Põllu isikuomadused ja hoiakud, mis tingimata välistaks vangistuse tingimusliku kohaldamise, pole esitatud eripreventiivset prognoosi. Isegi kui lugeda tõeks ainult kannatanute ütlused, ka siis ei ilmne asjaolusid, millised tingiks vangistuse reaalse kohaldamise. Apellant on seisukohal, et karistuse kohaldamisel on võimalik vangistust kohaldada tingimuslikult. Kohtupraktika on väljendanud seisukohta, et üldjuhul varem karistamata isikute puhul tuleb vangistus mõista kohaldades
Süüdistatava isikust tulenevate eripärade korral on põhjendatud
K. Põllu suhtes selliseid asjaolusid ei esine.
Karistuse kohaldamine maksimummääras ei ole millegagi põhjendatud. Käesolevas asjas esinevad kergendavad asjaolud võimaldavad karistust kohaldada selle keskmises määras s.o 1 aasta 6 kuud, millest tuleb maha arvata eelvangistuses oldud aeg. Kaitsja arvates ei esine asjaolusid, mis tingiksid vangistuse reaalse kohaldamise ning karistus tuleks kohaldada
Kui kohus leiab, et K. Põld on toime pannud tapmiskatse, tuleks siiski kohaldada vangistust tingimisi
Ringkonnakohtu 18. juuli 2019 määrusega peeti võimalikuks elektroonilise valve kohaldamist. Sealjuures lähtuti süüdistatava varasemast elukäigust, vahi all viibitud aja mõjust. Ringkonnakohus leidis, et puudub selline oht, mis välistaks elektroonilise valve kohaldamise. Tõkendi kohaldamine ei ole samastatav karistuse mõistmisega, kuid siiski iseloomustab süüdistatava isikut ja seeläbi ka mõjutamise võimalusi edaspidise käitumise suhtes ning eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Tsiviilhagi Maakohus mõistis mittevaralise kahjuna S.J. i kasuks K. Põllult välja 4000 eurot, kuid kohtuotsuses puuduvad põhjendused selle kohta, miks kohus ei piirdunud juba makstud summaga s.o 3000 euroga. Kohtuotsus on selles osas põhjendamata. Kohtupraktika kohaselt mõistetakse mittevaralise kahjuna VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Seega eeldatakse VÕS § 130 lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Seega on hageja huvides tõendada, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Sellekohaseid tõendeid esitatud ei ole. Pole tõendeid selle kohta, et S.J. i heaolu või elustandardid oleks oluliselt kannatanud. Tõendatud on vaid vigastuse tekitamine, mis ei ole tekitanud jäävaid vigastusi või tüsistusi. Kaitseteesides on viidatud kohtupraktikale. Asjas 2-15-12229 mõisteti liftišahti kukkumisega saadud raskete kehavigastuste, sh selgroo rinnalüli ja puusaliigese murru tekitamise eest, millega kaasnes isiku püsiv töövõimekaotus hüvitis 4000 eurot. Kriminaalasjas nr. 1-15-7872 10 (Pärnu MK otsus) mõisteti mõrvakatse toimepanemisega tekitatud mittevaralise kahju katteks 2000 eurot, kusjuures kannatanule tekitati jäävad vigastused. Apellandi arvates on kahju hüvitis 3000 eurot kooskõlas kohtupraktikaga ja tekkinud vigastusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et Viru Maakohtu otsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et K. Põllu süü S. Jellissejevi ja A.K. i suhtes toimepandud tegudes on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud. Apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi K. Põllule süüks arvatud käitumise ning sellele antud õigusliku hinnangu kohta. Maakohus on põhjalikult kajastanud kuriteoepisoodes uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise K. Põllu süüküsimuse lahendamisel. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et apellatsioonis korratakse sisuliselt neid argumente, mida K. Põld ja tema kaitsja on K. Põllu kaitseks juba maakohtus esitanud. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Ülaltoodud põhimõttest lähtuvalt ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1, ei pea ringkonnakonnakohus vajalikuks maakohtu otsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus järgmist. K. Põllu süüdistus
lg 1 - § 25 lg 2 järgi Apellatsioonis leiab kaitsja, et põhjendamatu on maakohtu väide, nagu oleksid K. Põllu ütlused ebausaldusväärsed. Kaitsja arvates on asjas kogutud tõenditega tuvastamist leidnud, et 2. juunil 2019 lõi K. Põld esmalt S.J. it käega näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Seejärel soovis K. Põld ära võtta põrandale kukkunud ja seal lebanud kannatanu käes olnud nuga. Samal ajal ründas teda selja tagant A.K. . A.K. i ründe tõttu kaotas süüdistatav tasakaalu ja kukkudes S.J. i peale, tabas tal käes olnud nuga kannatanu kaela. 11 Kaitsja arvates on oluline K. Põllu poolt kannatanu rusikaga löömise fakti tuvastamine põhjusel, et kui on tõene kannatanu löömise fakt, siis on tõesed ka K. Põllu ütlused, kuidas sattus tema kätte nuga ning kuidas tekkis S.J. i kaelale vigastus. Kaitsja arvates kinnitavad K. Põllu väiteid, et esmalt ta lõi S.J. it käega näkku mille tagajärjel kannatanu kukkus ja haaras kukkudes kaasa laual olnud noa, järgmised asjaolud: - K. Põllu paremal käel on fikseeritud vigastus, - K. Põllu kinnipidamisel fikseeriti tema nina veritsemine, - S.J. i poolt saadetud fotol on tuvastatavad tal esinenud vigastused. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, nagu oleks asjas tõendamist leidnud K. Põllu poolt S.J. i käega löömine. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohuski, et mingit S.J. i löömist K. Põllu poolt ei olnud, S.J. põrandale ei kukkunud ning põrandal mingit rüselemist S.J. i ja K. Põllu vahel ei toimunud. S.J. on eitanud K. Põllu poolt enda löömist ja saadud löögist põrandale kukkumist ning järjepidevalt väitnud, et hetkel kui K. Põld teda noaga ründas, istus ta diivanil. Sisuliselt kinnitavad S.J. i sarnaseid ütlusi ka A.K. i ütlused, kelle väidete kohaselt istus S.J. , kui ta viimase appihüüete peale ärkas, diivanil ja K. Põld oli kummargil tema kohal. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda kannatanute taoliste ütluste usaldusväärsuses, sest need on kokkulangevad ning kooskõlas sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastatuga. Samas on ringkonnakohtu arvates alust kahelda K. Põllu ütlustes S.J. i käega löömise ja tema põrandale kukkumise kohta, sest need on vastuolulised ja ka eluliselt mitteusutavad. K. Põld, vastates kaitsja küsimustele, on väitnud, et ta lõi S.J. it käega näkku, mille tulemusena kukkus kannatanu laua ja diivani vahele põrandale, vasakule küljele. Põrandal olles keeras S.J. ennast hästi kiiresti ringi ning sellel momendil, kui S.J. end ringi keeras, tema komistas ja kukkus talle peale. Nad jäi nägudega vastastikku lamama, kusjuures tema oli S.J. i peal (KoTo lk 49 p). Vastates kohtu küsimustele on K. Põld selgitanud, et kui ta oli S.J. it käega näkku löönud, kukkus viimane laua ja diivani vahele põrandale, kusjuures S.J. i pea oli sauna poole. Tema kukkus S.J. i peale taoliselt, et tema pea oli S.J. i jalgade vahel. Siis ta keeras ennast S.J. i peal ringi, tema käed läksid vastu diivani ees seisvat lauda ja see laud libises tal eest ära. Kui ta oli saanud ennast ringi keerata, siis ta alles sai noast kinni (KoTo lk 54 p). Seega on K. Põld esmalt väitnud, et ümberpöörajaks oli S.J. , hiljem aga, et ümberpöörajaks oli hoopis tema ise. Kaitsja küsimustele vastates on K. Põld selgitanud, et tema läks pärast käelööki põrandale kukkunud S.J. i juurde ümber diivanilaua saunapoolse nurga, s.o lauast paremalt ja A.K. jäi temast vasakule. Ta ei oleks saanud kuidagi A.K. i lüüa, sest nende vahemaa oli vähemalt kaks meetrit. Seega järeldub K. Põllu nimetatud ütlustest, et tema viibis A.K. ist vasakul ja selleks, et A.K. il oleks võimalik tema selja taha jõuda, pidi viimane samuti liikuma ümber laua parema otsa. (KoTo lk 50 p). Kohtule vastates on K. Põld aga väitnud, et A.K. tuli diivanilt, kus ta magas, otse tema selja taha. Seega nähtub K. Põllu nimetatud ütlustest, et A.K. lähenes K. Põllule otse ning ei pidanud selleks liikuma ümber laua parema, s.o saunapoolse otsa. 12 Ringkonnakohtu arvates näitavad K. Põllu ülalesitatud vastuolulised ütlused tema soovi tagada igati oma kaitseversiooni usutavus. Teisisõnu, esmalt püüab K. Põld kinnitada, et S.J. i kehavigastus tekkis seetõttu, et A.K. lõi teda selga ja löögist langes ta S.J. ile peale (s.o A.K. oli tema lähedal), teisalt aga püüab igati väita, et tal ei olnud kuidagi võimalik A.K. i lüüa, sest nende vahemaa oli selleks liiga suur. Lisaks eeltoodud vasturääkivustele ei ole K. Põllu ütlused ka eluliselt usutavad. Ringkonnakohtu jaoks ei ole loogiline, et S.J. , keda K. Põld väidetavalt lõi käega näkku, s.o S.J. i vasakule näopoolele, oleks kukkunud vasakule poole, nagu väidab seda K. Põld. On üheselt mõistetav, et saanud löögi vasakule näkku, liigub inimese keha löögi inertsist paremale, mitte vasakule nagu väidab K. Põld. Taaskord nendib ringkonnakohus, et ilmselgelt püüab K. Põld taolist väites kinnitada oma kaitseversiooni, sest vastupidist väites, s.o S.J. kukkus paremale, ei langeks see kokku sündmuskoha vaatlusprotokollis tuvastatuga (veremäärdumised S.J. i asukohast vasakul). Ringkonnakohus nõustub igati ka maakohtu seisukohaga, et diivani ja selle ees oleva laua vahemaa ei ole sündmuskohal fikseeritu kohaselt nii suur, et K. Põld saanuks seal end ümber pöörata. Pealegi, kui lähtuda K. Põllu versioonist, et enda ümberpööramisel S.J. i peal läks tema käsi lauale ja see libises eest ära, pidanuks ka laua asend diivani suhtes oluliselt nihkuma. Samas on sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotodelt näha, et laud asetseb paralleelselt mõlema diivani suhtes (nt KoTo lk 9 p). Ringkonnakohtu leiab, et juhul kui S.J. il tekkis kehavigastus põrandal olles, nagu seda püüab väita K. Põld, siis oleksid diivani ees asuvad veremäärdumised segipaisatud, mitte aga kindlapiiriliselt eristatavad nagu see on fikseeritud sündmuskohal tehtud fotodel. Seegi asjaolu viitab ringkonnakohtu arvates K. Põllu ütluste elulisele mitteusutavusele. Siinjuures ei nõustu ringkonnakohus kaitsja väitega, nagu puudunuksid diivanil, millel S.J. istus, olulised veremäärdumised. Sündmuskohal tehtud fotodele tuginedes on ringkonnakohtu arvates võimalik üheselt väita, et nimelt diivanil oli olulises ulatuses verd (nt KoTo lk 10, lk 10 p, lk 21) ning kaitsja vastupidine väide on kohut eksitav. Lisaks eeltoodule lükkavad ringkonnakohtu arvates K. Põllu ütlused S.J. i käega löömises, tema põrandale kukkumises ja kehavigastuse tekkimises A.K. i tegevuse tagajärjel, ümber S.J. i ja A.K. i ütlused S.J. ile kehavigastuse tekitamise hetke ja koha suhtes. Ringkonnakohtu arvates on maakohus, tuginedes S.J. i ja A.K. i ühetaolistele ütlustele, põhjendatult tulnud järeldusele, et K. Põllu poolt S.J. i löömine noaga leidis aset enne A.K. i sekkumist konflikti. S.J. i ütluste kohaselt võttis K. Põld ootamatult laual olnud noa, astus tema juurde ja lõi teda noaga kaela. Sellel momendil istus ta diivanil. Pärast saadud lööki hakkas ta karjuma ja kutsus endale appi A.K. i. A.K. i ütluste kohaselt jäi ta sauna eesruumis viibides diivanile magama. Ärkas ta selle peale, et S.J. karjus, et A.K. , A.K. tal on nuga käes ja ta pussitab mind. Ta vaatas nende suunas ja nägi, et S.J. istus diivanil ja K. Põld seisis tema kohal, kummardudes S.J. i poole. 13 Seega nähtub S.J. i ütlustest, et ta hakkas A.K. i appi karjuma pärast seda, kui K. Põld oli teda noaga löönud. Ringkonnakohtu arvates on S.J. i sellekohased ütlused igati loogilised. Kannatanul puudunuks ju tarvidus A.K. i appi kutsumiseks, kui K. Põld ei oleks teda rünnanud ja talle kehavigastust tekitanud. Ringkonnakohtu arvates järeldub S.J. i ütlustest ühtlasi see, et hetkeks, kui ta karjus appi A.K. i, oli K. Põld kannatanut juba noaga löönud. Nimetatu aga kummutab üheselt K. Põllu ja kaitsja poolt esitatud kaitseversiooni, nagu tekitanuks K. Põld S.J. ile kehavigastuse A.K. i sekkumise tagajärjel. S.J. i ütlustest nähtub ju üheselt, et hetkel, kui K. Põld talle kehavigastuse tekitas A.K. magas ning seega ei saanud ta kuidagi sekkuda K. Põllu tegevusse. Ka on S.J. ja A.K. ühetaoliselt kinnitanud, et hetkel kui K. Põld kannatanut ründas, istus viimane diivanil. Ringkonnakohus ei oska esile tuua ühtki mõistusepärast põhjendust, miks peaksid mõlemad isikud andma S.J. i asukoha suhtes valeütlusi. Ringkonnakohtu arvates ei ole K. Põllu poolt esitatud kaitseversioon, nagu soovinuksid kannatanud varjata taolisi ütlusi andes A.K. i poolset süüdistatava lükkamist, tõsiseltvõetav. Ringkonnakohus leiab, et juhul kui tegemist oleks olnud nn „õnnetusega“, mis tegelikkuses juhtunuks selliselt nagu kirjeldab K. Põld, siis jääks mõistetamatuks, miks S.J. ja A.K. peaksid seda varjama ja K. Põldu alusetult süüstama. Seda enam, et meeste omavahelised suhted olid kõigi osapoolte väidete kohaselt head. Ülaltoodule tuginedes loeb ringkonnakohus ümberlükatuks K. Põllu väited S.J. i käega näkku löömises, tema põrandale kukkumises ja kehavigastuse tekkimises A.K. i tegevuse tagajärjel. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis toodud väited (K. Põllu käevigastus, ninaveritsus ja foto S.J. ist) ei anna alust vastupidisele seisukohale asumiseks. Kuivõrd ringkonnakohus asub seisukohale, et mingit S.J. i käega löömist K. Põllu poolt ei olnud, siis ei vasta tegelikkusele ka K. Põllu väited S.J. i poolt tema nina tabamise kohta hetkel, kui viimane püüdis tema käelööki blokeerida. Samal põhjusel on ainetud ka K. Põllu väited nagu saanuks ta käevigastuse hetkel, kui püüdis S.J. ilt nuga ära võtta. Lisaks eeltoodu ringkonnakohtu seisukohale, märgib ringkonnakohus vastuseks kaitsja apellatsioonis esitatud väidetele, järgnevat. Esmalt leiab ringkonnakohus, et kaitsja väited, mis justkui välistaksid K. Põllu tahtliku tegevuse S.J. ile kehavigastuse tekitamisel, lähtuvad üheselt K. Põllu kaitseversioonist ning ignoreerivad täielikult teisi kriminaalasjas kogutud tõendeid, mis süüdistatava kaitseversioonile vastanduvad. Apellatsioonis heidab kaitsja maakohtule ette, et kohus pole kohtuotsuses andnud omapoolset põhistust, miks K. Põllu nina pärast konflikti toimumist veritses ja miks kohus ei usu K. Põllu versiooni ninaveritsuse tekkimise asjaolude kohta. Kohtuistungil on K. Põld oma kaitseversioonist lähtuvalt selgitanud, et hetkel, kui tema lõi käega S.J. it vastu nägu, tõstis kannatanu käe ülesse ja S.J. i sõrmed sattusid talle 14 ninasõõrmetesse. Algas verejooks ning verd tilkus kaua aega. Tema arvates verejooks kestis veel ka siis kui ta oma korterisse jõudis. Ringkonnakohus möönab, et taolisel viisil ninavigastuse tekitamine, nagu seda kirjeldab K. Põld, on võimalik, kuid käsitletavas kriminaalasjas äärmiselt ebatõenäoline. Ringkonnakohus leiab, et situatsioonis, kus isikuid lahutab laud, s.o teatud vahemaa ja üks isikutest soovib pareerida ründaja oodatavat käelööki, takistaks rünnatav eelkõige ründaja käe liikumist ning sellisel juhul ei satuks rünnatava isiku käsi arvestatava tõenäosusega isegi mitte ründaja näo lähedale. Pealegi on loogiline, et rünnatav tõrjuks lööki ründajale lähemale jääva käega (antud juhul siis S.J. oma vasaku käega) ning taolisel juhul ei satuks käelöögi tõrjumise trajektoor kuidagi ründaja näo lähedale, sest ründaja käsi on löögi sooritamise hetkel tema enese näost oluliselt eemal. Ringkonnakohtu arvates on kordades tõenäolisem ning arvestades K. Põllu rasket joovet ka loogiline, et K. Põld sai ninavigastuse pärast sauna eesruumist lahkumist teel oma korterisse. Nimetatud tõenäosust suurendab veelgi asjaolu, et K. Põllu kahtlustatavana kinnipidamisel temast tehtud fotodelt nähtuvalt ei ole ninavigastus ainsaks vigastuseks, mis K. Põllul fikseeriti. Nii nähtub fotodelt, et K. Põllu paremas peopesas, vasaku käe ühel sõrmenukil, paremal põsesarnal, paremal käsivarrel ja vasakul põlvel, esinevad nahamarrastused. Ringkonnakohtu arvates viitavad taolised vigastused ja nende paiknemine suure tõenäosusega K. Põllu kukkumisele teel oma korterisse. Eelnimetatud põhjusega (kukkumisega) on ringkonnakohtu arvates seletatav ka K. Põllu paremas peopesas asuv vigastus. K. Põllu väidete kohaselt sai ta nimetatud vigastuse hetkel, kui ta soovis enda kätte saada S.J. i käes olnud nuga. Ringkonnakohtu arvates ei ole K. Põllu taoline väide tõsiseltvõetav. K. Põllu väidete kohaselt haaras ta S.J. il käes olnud noast taoliselt, et tema kaks sõrme sattusid noa terale ja ülejäänud noa käepidemele. Ta püüdis nuga S.J. i käest ära käänata, kuid see ei õnnestunud, sest S.J. tõmbas nuga tagasi ning siis lõikas nuga talle kätte (KoTo lk 49). Ringkonnakohus leiab, et K. Põllu poolt kirjeldatud noahaarde (kaks sõrme noateral, ülejäänud noapidemel) ja J. S.J. i tegevuse puhul (tõmbas nuga tagasi), pidanuks K. Põllu peopesas olev vigastus olema pikisuunaline, mitte aga ümara kujuga, nagu see nähtub K. Põllu käest tehtud fotolt. Ringkonnakohtu jaoks on mõistetamatud ka kaitsja väited, nagu nähtuks S.J. ist tehtud fotol tal esinenud vigastused, mis omakorda kinnitavad K. Põllu väiteid kannatanu löömise kohta. Kaitsja ei ole küll konkreetselt viidanud, millist S.J. ist tehtud fotot ta silmas peab, kuid kuivõrd kriminaalasja materjalide hulgas on vaid üks S.J. ist tehtud foto, siis ringkonnakohus eeldab, et kaitsja pidas silmas Tõendite köites leheküljel 37 olevat fotot S.J. ist. Ringkonnakohus vaatles nimetatud fotot ning leiab, et sellelt nähtuv ei kinnita kuidagi kaitsja väidet, nagu oleks S.J. i parema suupoolte vahel näha verd ning kannatanu nina vasakul pool hematoom. Taolisi vigastusi ringkonnakohus S.J. i fotol ei tuvastanud. Taoliste vigastuste esinemist S.J. il ei ole kinnitanud ka tema suhtes läbiviidud kohtumeditsiini ekspertiis. 15 Kokkuvõtvalt asub ringkonnakohus seisukohale, et maakohus on kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes põhjendatult tunnistanud K. Põllu süüdi
lg 1 - § 25 lg 2 järgi ning tema tegevuse kvalifitseerimiseks
Süüdistus
Põllu õigeksmõistmist A.K. i löömises, põhistab kaitsja oma taotlust sellega, et K. Põllu ja A.K. i vahemaa esimese löögi puhul oli sedavõrd suur, et süüdistatav ei saanud puht füüsiliselt kannatanut lüüa. Ka jääb kaitsjale ebaselgeks millisel ajahetkel toimus K. Põllu poolne teine löök. A.K. i väidete kohaselt lõi K. Põld teda esimest korda hetkel, kui ta pärast S.J. i appi hüüdeid oli ärganud ja tõusis diivanilt, kus ta magas, püsti. Hetkel kui K. Põld teda lõi, seisis süüdistatav S.J. i kohal, kes istus diivanil. Saadud löögist kukkus ta tagasi diivanile. Teist korda lõi K. Põld teda hetkel, kui ta oli liikunud ümber laua ning jõudnud juba K. Põllu selja taha. Ta tahtis sekkuda ning K. Põldu S.J. i juures eemale tirida. K. Põllu teine löök tabas teda kuskile kõrva piirkonda. Kumma käega süüdistatav teda lõi ta ei mäleta. Löökidest tundis ta valu. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda A.K. i ütluste usaldusväärsuses. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kohtusid A.K. ja K. Põld 2. juunil 2019 esmakordselt ning mingit tüli, mis võinuks tekitada nende vahel vihavaenu, ei olnud. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks peaks A.K. andma K. Põllu suhtes valeütlusi, riskides samas saada valeütluste andmise eest kriminaalkorras karistada. Seda enam on see ringkonnakohtu arvates arusaamatu, et A.K. i löömine ei muuda kuidagi K. Põllu olukorda S.J. i suhtes toimepandu osas. K. Põllule etteheidetava esimese löögi puhul leiab kaitsja, et olukorras nagu kirjeldab seda kannatanu, ei oleks K. Põld ulatunud A.K. i lööma. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. A.K. i ütluste kohaselt magas tema kahekohalisel diivanil ning S.J. istus kolmekohalisel diivanil. Sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotodelt on tuvastatav, et diivanil, kus istus S.J. , asub veremäärdumine diivani vasakus nurgas ja katab umbkaudu ühe isiku istumiskoha. Arvestades, et veri sattus diivanile S.J. i vasakul asetsevast kaelavigastust, pidi kannatanu kehavigastuse saamise hetkel seega istuma vähemalt diivani keskel. K. Põld aga seisis S.J. i kohal, s.o samuti kuskil kolmekohalise diivani keskel. A.K. magas kahekohalisel diivanil ja lähtudes tema ütlustes, hakkas ta pärast S.J. i appihüüdeid püsti tõusma. Ringkonnakohtu arvates on igati mõistusepärane järeldada, et nähes S.J. it kõrval diivanil istumas ja K. Põldu S.J. i poole kummardumas, liikus A.K. püsti tõustes nimelt nende suunas. Samas, ainuüksi diivanilt tõustes teeb inimene harilikult juba sammu diivanist eemale. Ringkonnakohus leiab, et juba püsti tõusmisega lähenes A.K. K. Põllule. K. Põld omakorda aga lähenes A.K. i poole pöördudes kannatanule. Arvestades lisaks kannatanu ja süüdistatava liikumistele ka K. Põllu käe siruulatust, leiab ringkonnakohus, et füüsiliselt oli K. Põllul võimalus A.K. i löömiseks pähe. 16 Seega ei välista A.K. i ja K. Põllu vahele jäänud distants K. Põllu poolt A.K. i löömist, nagu püüab seda apellatsioonis väita kaitsja. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks kaitsja väide, nagu ei oleks kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt võimalik tuvastada ajahetke, mil K. Põld lõi A.K. i teistkordselt. A.K. on kohtuistungil sõnaselgelt kinnitanud, et teist korda lõi K. Põld teda siis, kui ta oli liikunud ümber kolmekohalise diivani ees oleva laua K. Põllu selja taha ja vahetult enne tema sekkumist lõi K. Põld teda rusikaga kõrva piirkonda. Seega on kannatanu selgelt ja arusaadavalt selgitanud, millal K. Põld teda teistkordselt lõi. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et tõendamist on leidnud ka K. Põllu süü talle süüksarvatud A.K. i kehalises väärkohtlemises, s.o
Karistus K. Põllule mõistetud karistuse osas märgib ringkonnakohus esmalt, et kuivõrd ringkonnakohus jätab kaitsja taotluse kvalifitseerida K. Põllu tegevus
lg 1 järgi rahuldamata, siis jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaitsja väited nimetatud paragrahvi järgi kaitsja poolt taotletava karistuse osas. Ringkonnakohus ei rahulda ka kaitsja alternatiivset taotlust jätta K. Põllule
lg 1 - § 25 lg 2 ja § 121 lg 1 järgi mõistetud karistus tingimuslikult kohaldamata. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus ei ole kohtuotsuses põhistanud, miks kohus ei kohalda K. Põllu suhtes
Kaitsja leiab, et maakohtu otsusest ei nähtu, millised on need K. Põllu isikuomadused ja hoiakud, mis tingimata välistaksid vangistuse tingimusliku kohaldamata jätmise. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Isiku karistusest tingimisi vabastamine
või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis
§-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seejuures on Riigikohus leidnud sedagi, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt nt otsus asjas nr 3-1-1116-12). Ühtlasi on kohtupraktikas enamasti asutud siiski seisukohale, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Leitud on sedagi, et kuigi kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ja esitama vastavalt KrMS § 312 p-le 5 mõistetava karistuse kohta põhistused, on sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (vt nt otsus asjas 3-1-1-79-03). 17 Ringkonnakohus leiab ülalesitatud seisukohtadele tuginedes, et kaitsja etteheide, nagu jätnuks maakohus põhistamata, miks ta ei kohalda K. Põllu suhtes
Isiku karistusest tingimisi vabastamine
või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik ning seetõttu piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Seda on maakohus ringkonnakohtu arvates piisava põhjalikkusega kohtuotsuses ka põhistanud. K. Põld pani toime kuriteod kahe isiku vastu, kusjuures üks toimepandud kuritegudest on I astme kuritegu. S.J. i suhtes pani K. Põld toime raskeima isikuvastase teo, mis vaid tänu kannatanu lähedaste ja kiirbaitöötajate oskusliku ja kiire sekkumise tõttu jäi katse staadiumisse. Siinjuures nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et K. Põld ei teinud midagi tagajärje ärahoidmiseks, lahkudes lihtsalt sündmuskohalt. See, et K. Põld ei teadnud, kus asub tema telefon, ei muuda ringkonnakohtu arvates K. Põllu ükskõikset suhtumist tagajärge, olematuks. K. Põllul oli võimalus abistada kannatanut ka sündmuskohal, samuti oli võimalus abi kutsumiseks kõrvaliste isikute kaudu. Midagi taolist K. Põld aga ei teinud. Samas ei ole K. Põld kunagi tunnistanud enda süüd kannatanute tahtlikus ründamises. A.K. i kehalist väärkohtlemist on K. Põld sootuks eitanud. S.J. ile noaga kaelavigastuse tekitamist on K. Põld küll kinnitanud, kuid püüdnud igati pisendada oma süüd, väites, et vigastuse tekkimises S.J. ile on süüdi pigem A.K. i tegevus. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et ei kuriteo toimepanemise asjaolud ega ka K. Põllu isik, ei evi eraldivõetuna ega ka koostoimes taolist eripära, mis muudaks K. Põllule mõistetud karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Taolise eripärana pole kuidagi vaadeldav ka asjaolu, et K. Põld on telefoni teel S.J. i ees vabandanud. Tsiviilhagi Apellatsioonis leiab kaitsja, et kohtul tulnuks piirduda tsiviilhagi väljamõistmisel K. Põllu poolt S.J. ile tasutud 3 000 euro suurusest summast ning S.J. i kasuks väljamõistetava mittevaralise kahju suurendamine 4 000 euroni, on põhjendamatu. Kaitsja arvates ei ole väljamõistetav summa kooskõlas olemasoleva kohtupraktikaga. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma otsuses nr 3-2-1-19-08 leidnud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad Apellatsioonis on kaitsja esile toonud kriminaalasja nr 1-15-7872 kus isikult mõisteti mõrva katsega põhjustatud mittevaralise kahju katteks kannatanu kasuks välja 2000 eurot. 18 Ringkonnakohus leiab, et ainuüks nimetatud lahend ei anna veel alust väiteks, nagu ei oleks maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju suurus 4 000 eurot kooskõlas kohtupraktikaga. Riigikohtu õigusteabe osakonna poolt 2017 aprillil koostatud analüüsist „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil-ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes 2016. aastal“ nähtub, et raske tervisekahju tekitamisena kvalifitseeritud kuritegude puhul oli mittevaralise kahju hüvitise suurus lühi- ja kokkuleppemenetluse asjades keskmiselt 3200 eurot ja mediaan 2000 eurot. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on igati kohane võrrelda nimelt raske tervisekahju tekitamisena kvalifitseeritud kuritegude eest väljamõistetud hüvitiste suurust, sest kuigi K. Põld pani kaudse tahtlusega toime kannatanu tapmiskatse, tekitas ta S.J. ile sisuliselt raske tervisekahjustuse. Lähtudes asjaolust, et juba 2016 aastal oli keskmine mittevaralise kahju hüvitise suurus raske tervisekahju tekitamisena kvalifitseeritud kuritegude puhul 3 200 eurot ja arvestades ühiskonna üldise heaolu taseme tõusu käesolevaks ajaks, on ringkonnakohtu arvates S.J. i kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju suurus, s.o 4 000 eurot, igati kooskõlas kohtupraktikaga. Seega puudub ringkonnakohtu arvates alus S.J. i kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitist vähendada. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Ingeri Tamm, Tiit Lõhmus 19
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.