← Eesti

2-15-16650/78

Obsah (4)§ 44§ 39§ 80§ 33

Tsiviilasi nr 2-15-16650 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 7. oktoober 2020. a, Tal

) § 85 lg 1, mille kohaselt vastutab asja valdaja asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt võlaõigusseaduse §-dele 1037–

  2. Maakohus tuvastas, et hageja esindaja
  3. augusti
  4. a e-kirjast nähtuvalt esitas hageja kostjale taotluse kinnistu valduse vabastamiseks hiljemalt
  5. septembril
  6. Samas kirjas hoiatas hageja, et juhul, kui kostja valdust hageja nimetatud tähtajaks vabatahtlikult ei vabasta, on hageja sunnitud pöörduma kohtu poole, sealhulgas kasutuseeliste väljamõistmise nõude esitamiseks. Kostja selgitas
  7. augusti 2014 e-kirjas, et kinnistu valduse vabastamine on võimalik alles
  8. novembri 2014 seisuga. Kostja selgituste kohaselt lahkus ta kinnistult hiljemalt nimetatud kuupäevaks, võttis kaasa suurema osa oma esemetest, jättis hoone võtmed aknalauale ning nimetatud tegevusega ta loobus hageja kinnistu valdamisest ning pärast
  9. novembrit 2014 valduse rikkumist ei toimunud. Maakohus märkis, et hageja esindaja
  10. novembri
  11. a e-kirjast nähtuvalt palus hageja esindaja, et kostja annaks hagejale üle Taabu talu välisukse võtme. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks hageja esindaja kirjale vastanud ning võtme üleandmise aja kokku leppinud või selgitanud, et võti on jäetud hoone vahetusse lähedusse. Alles
  12. novembril 2016 allkirjastasid hageja ja kostja esindajad akti, millest nähtuvalt oli kostja poolt kutsutud lukksepp, kes vahetas lukud, ning uued võtmed anti hageja esindajale üle. Samuti kinnitas kostja, et kõigi asjade, mis olid vahetatud lukkudega ruumides, üle on nüüd õigus otsustada hagejal.
  13. Maakohus asus seisukohale, et olukorras, kus hageja kinnistul olid sinna kostjast jäänud esemed ning samuti ei olnud kostja hagejale üle andnud hoone võtmeid, oli kostja kasutuses olnud kinnistu osa jätkuvalt kostja võimu all. Kostja kaotas võimu tema kasutuses olnud kinnistu osale alles pärast
  14. novembri 2016 kuupäeva, kui lukud vahetati ning kostja kinnitas, et kõik esemed, mis ruumides on, on edaspidi hageja kontrolli all. Seoses kostja väidetega, et ta ei käinud kinnistul enam pärast
  15. aastat, märkis maakohus, et nimetatud asjaolu ei tähenda, et kostjal ei olnud selleks võimalust. Samuti ei välistanud kostja juurdepääsu asjaolu, et hageja asus kinnistule aeda ümber ehitama, kuna hageja esindaja kinnitas kostjale, et kostjal oli võimalik igal hetkel kostjale kuuluvatele esemetele järgi tulla. Maakohus märkis, et hagejal ei olnud ka võimalik eeldada, et kostja oli valdusest loobunud olukorras, kus kostja ei olnud hageja esindaja
  16. novembri
  17. a e-kirjale vastanud võtmete üleandmise osas ning samuti oli kostja valduses olnud alale ja ruumidesse jäetud esemeid, ehitusmaterjale ning küttepuid, mis nähtuvad hageja esitatud 3

(7)Tsiviilasi nr 2-15-16650 fotodelt. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et kostja poolt valduse lõplikult vabastamise kuupäevaks sai lugeda
  1. novembrit 2016, kui toimus vastava akti allkirjastamine, ning kostja valdas hageja omandit ilma hageja nõusolekuta alates
  2. septembrist 2014 kuni
  3. novembrini 2016 (k.a).
  4. Maakohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et hageja andis kostjale
  5. augusti
  6. a e-kirjas ebamõistlikult lühikese tähtaja kinnistu valduse vabastamiseks. Hageja andis kostjale 1 kuu pikkuse tähtaja, mis kohtu hinnangul oli mõistlik tähtaeg, mis võimaldab isikul talle kuuluvad esemed kokku pakkida, kinnistult ära viia ning võtmed üle anda.
  7. Olukorras, kus hageja esindaja avaldas
  8. augusti
  9. a e-kirjas, et kostjal tuleb kinnistu valdus vabastada hiljemalt
  10. septembril 2014, oli kostjal õigus eeldada, et nimetatud kuupäevani on kostjal võimalik kinnistul viibida ilma, et peaks hagejale kasutuseeliste eest tasuma. Seega oli hageja kasutuseeliste nõue põhjendatud seoses perioodiga
  11. september 2014 kuni
  12. oktoober 2016, kuna hageja nõuab kasutuseeliste väljamõistmist
  13. a oktoobri seisuga.
  14. Maakohus luges hageja esitatud
  15. novembri
  16. a kinnisvara hindamise akti alusel tõendatuks, et kostja valduses olnud Taabu talu osa igakuine rendihind ja seega kasutuseeliste väärtus on 125 eurot. Seoses kostja vastuväidetega, et kostja ei kasutanud suvilat aastaringselt, märkis kohus, et nimetatud asjaolu ei võimalda jätta kasutuseeliseid välja mõistmata, kuna kõnealune kinnistu osa oli kostja valduses, sõltumata sellest, kui tihedalt kostja otsustas kinnistul viibida. Seega mõistis maakohus kostjalt välja perioodil
  17. septembrist 2014 kuni
  18. septembrini 2014 62.50 eurot (125/2) ning perioodil oktoober 2014 kuni oktoober 2016 3000 eurot (125 eurot x 24 kuud), kokku 3062.50 eurot.
  19. Hageja kuluhüvitise nõude seoses kinnisvara hindamise akti tellimisega jättis maakohus rahuldamata, kuna hagiga ei saa nõuda selliste nõude esitamisega seotud kulude hüvitamist, mille väljamõistmist saab menetlusosaliselt nõuda kohtuotsuses tehtud menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (TsMS § 174). Maakohus asus seisukohale, et antud juhul on hageja esitatud kinnisvara hindamise akti näol tegemist tõendiga ning sellega seotud kulu on dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulu TsMS § 143 p 2 mõttes. Nimetatud kulu näol on tegemist menetluskuluga ning selle hüvitamist on võimalik nõuda menetluskulude kindlaksmääramise menetluses.
  20. Hagi esitamise ajaks koosnes hageja põhinõue kasutuseelistest perioodil
  21. septembrist 2014 kuni
  22. oktoobrini
  23. Nimetatud perioodi võlgnevuse suurus on 62.50 eurot seoses
  24. a septembriga ja 1500 eurot seoses perioodiga
  25. a oktoober kuni
  26. a oktoober. Kokku oli hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus 1562.50 eurot. Võttes arvesse, et kostja oli kohustust rikkunud, mõistis maakohus kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja § 367 alusel välja hageja kasuks viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 1562.50 eurot alates
  27. novembrist 2015 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Apellatsioonkaebus
  28. Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas ja jättis menetluskulud kostja kanda, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
  29. Maakohus tõlgendas ja kohaldas tõendite väära hindamise tulemusena ebaõigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme. 4
(7)Tsiviilasi nr 2-15-16650 18. Väär on maakohtu järeldus, et poolte vahel on vaidlus, kas ja millal andis kostja hagejale üle kostja valduses olnud kinnistu osa. Kostja hinnangul on poolte vahel vaidlus eelkõige selle üle, kas kostja pidi andma kinnistu osa üle või oli piisav, et kostja lõpetab hageja omandiõiguse rikkumise. Hageja valduse üleandmise nõue ei ole õiguspärane, kuna valduse taastamiseks on

§ 44

lg 1 järgi piisav võõra kinnistu ja sellega seotud elamu osa valduse ja kasutamise lõpetamine.

§ 39

lg 1 järgi lõpeb valdus, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil. Kui kostja lahkus Taabu talu elamust, loobudes selle valdusest ning hageja piiras kinnistu osa võrkaiaga ja paigaldas väravad, siis tegelik võim kõikide asjade üle läks üle hagejale, sest kostjal ei olnud õiguslikku alust või tegelikku võimalust viibida kinnistul või siseneda hoonetesse ilma hageja nõusolekuta VÕS § 68 lg 1 kohaselt. Maakohus ei analüüsinud kostja vastuväiteid selles osas ja seetõttu jõudis väärale järeldusele, et kostja pidi andma kinnistu osa hagejale ja kuna see toimus kohtu arvates alles

  1. novembril 2016, tekkis hagejal õigus saada kasutuseeliseid.
  2. Ebaõige on maakohtu viide Tallinna Ringkonnakohtu
  3. septembri
  4. a otsusele tsiviilasjas nr 2-17-
  5. Nimetatud asjas lahendas ringkonnakohus üürivaidluse, kus üürilepingu alusel anti korteriomandid kasutusse ja mis üürilepingu järgi tuli tagastada. Praeguses asjas esitati hagi valduse rikkumise lõpetamiseks ja seetõttu puudub kostjal kohustus anda üle kinnisasja valdus, kuna hageja ei ole kunagi valdust kostjale üle andnud.
  6. Maakohus ei analüüsinud hageja esindaja
  7. novembri
  8. a e-kirja, kus viimane teatab, et sissepääs kinnistu osale on piiratud ja kui kostja soovib sinna tulla, siis tuleb võtta hagejaga ühendust. Maakohus jättis analüüsimata pildid, millelt nähtuvalt on kinnistu osa võrkaiaga piiratud ning kostjal ei olnud võimalust enam kinnistule siseneda. Maakohus ei andnud hinnangut kostja esitatud teatisele, mille alusel oli
  9. oktoobrist 2014 lõpetatud elektri tarbimine kinnisasja osal, mis tõendab, et kostja loobus kinnistu osa ja hoone valdusest. Maakohus ei andnud hinnangut ka
  10. aprillil 2018 esitatud tunnistajate DD ja WW kirjalikele selgitustele, millistes nad kinnitavad, et hageja valduse rikkumine oli lõpetatud. Sellega rikkus maakohus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud põhjendamiskohustust.
  11. Hageja ei nõudnud
  12. augusti
  13. a e-kirjas ega enne hagi esitamist kostjalt võtmete üleandmist. See nõue tekkis alles pärast valduse rikkumise lõpetamist, mida tõendab hageja esindaja
  14. novembri 2014 e-kiri. Kostja esitas piisavalt tõendeid selle kohta, et kinnistu osa oli hageja võimu all hiljemalt
  15. novembrist 2014, mil hageja esindaja palus kostjalt hoone osa välisukse võtit. Maakohus leidis ekslikult, et kostjal lasus kohustus kinnistu osa hagejale üle anda.
  16. Väär on kohtu järeldus, et olukorras, kus hageja kinnistule olid kostjast jäänud esemed ning kostja ei olnud hagejale üle andnud hoone võtmeid, oli kostja kasutuses olnud kinnistu osa jätkuvalt kostja võimu all. Kostja käis kinnistul peale
  17. novembrit 2016, kuid lähtudes
  18. juuli 2015 kohtuistungil saavutatud suulisest kompromissist lukkude vahetamiseks, mitte valduse üleandmiseks või kinnistul jäänud asjade saatuse lahendamiseks. Kostja ei ole kinnitanud, et kinnistule jäänud asjad kuuluvad talle. Kostja teatas
  19. novembril 2016 hagejale, et tal ei ole mingeid nõudeid hageja vastu algusest peale, mitte „nüüd“, nagu väitis maakohus. Asjaolu, et kinnistule jäid kostjale kuuluvad asjad, tuleb tõendada hagejal. Samas ei oma antud juhul kinnistule asjade jätmine või hoone uste lukustamine õiguslikku tähendust, sest hageja sai kinnistu ja hoone osad oma võimu alla koos nimetatud asjadega. Asjade jätmist kinnistule ei saa lugeda valduse jätkamiseks, kui kinnistu omanik taastas 5

(7)Tsiviilasi nr 2-15-16650 valduse kinnistu osa üle, piirates kinnistu osa võrkaiaga. Seega ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt kasutuseelseid, kui kostja lõpetas valduse rikkumise
  1. novembril
  3. Ebaõige on maakohtu järeldus, et hinnates kasutuseeliste nõude põhjendatust ei või kostja tugineda üksnes vastuväidetele hageja esitatud tõendile. Maakohtul tuli anda hinnang kostja
  4. mai
  5. a vastuväidetele hageja esitatud kinnisvara hindamisaktile. Hindamisakt on puudustega, millised ei võimaldada selle akti järgi teha kindlaks kasutuseelise väärtust. Hindaja järeldused, et suvilat võib aastaringselt kasutada, ei vasta hindaja tuvastatud faktilistele asjaoludele, s.o suvila on remontivajav, siseviimistlus on vananenud, ühe seina osas on vajumisjälg, vajalik on veetrassi ümberehitus ning puudub korralik küttesüsteem. Hindaja arvamus ei vasta eseme väärtuse osas TsÜS § 65 nõuetele. Vastus apellatsioonkaebusele
  6. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  7. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
  8. Apellatsioonkaebuse kohaselt vaieldakse asjas selle üle, kas kostja valdas õigusliku aluseta ajavahemikul augustist 2014 kuni oktoobrini 2016 hageja kinnistut ning kas hagejal on sellest tulenevalt õigus nõuda kostjalt VÕS § 1037 lg 1 järgi rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist (alusetult saadud kasutuseelist) ja viivist. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 1037 lg 1 alusel nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja on rikkunud hageja nõusolekuta mingit tema õigust, eelkõige tema omandit või valdust, ning et ta on rikkumise abil hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus (vt RKTKo 27.09.2017, nr 2-15-18478/33, p 11).
  9. Arvestades, et hageja nõuab kostjalt hüvitist selle eest, et kostja kasutas ilma õigusliku aluseta hageja kinnisasja osa ning pooled vaidlesid selle üle, kas ja millisel perioodil kostja hageja valdust rikkus, on maakohus põhjendatult

§-de 32 ja 33 järgi kindlaks teinud, kelle tegeliku võimu all kinnisasi vaidlusalusel perioodil oli. Kostja väitel lõpetas ta hageja valduse rikkumise enne 01.11.2014, vabastades kinnistu oma asjadest ning jättes võtmed veranda aknalauale.

§ 39

lg 1 kohaselt lõpeb valdus, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et hageja esindaja palus kostjale 04.11.2014 saadetud e-kirjas (tl 100, I kd), et kostja annaks hagejale üle Taabu talu välisukse võtme hiljemalt 8-9.11.2014. a. Arvestades, et hageja on kostjalt nõudnud kostjalt võtme tagastamist, oli kostjal kohustus pärast hageja omandis oleva kinnisasja valduse vabastamist vähemalt hagejat teavitada valdusest loobumisest.

§ 80

lg-s 2 sätestatud valduse omanikule üleandmise kohustuse täitmiseks ei piisa valdusest loobumisest. Ka õiguskirjanduses avaldatud järgi on valdusest loobumisel oluline see, et isik saaks aru, et vastava tegevuse tagajärjel kaotab ta asja suhtes tegeliku võimu või selle teostamise võimaluse (Varul, P. jt. Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2014, lk 37 p 3.2.1). Eelnevast tulenevalt ei ole õige kostja arusaam, et kinnistult lahkumisel asjade sinna jätmine ja kinnistul asetseva majaosa lukustamine seejuures hagejat võtmete asukohast teavitamata, ei oma õiguslikku tähendust. 6

(7)Tsiviilasi nr 2-15-16650 Kuna asjas ei ole esile toodud ega tõendatud, et kostja oleks hagejat majaosa võtmete mahajätmise asukohast teavitanud enne, kui poolte esindajad allkirjastasid 05.11.2016 akti, millest nähtuvalt vahetas kostja lukksepp lukud ja uued võtmed anti hageja esindajale üle ning kostja andis vahetatud lukkudega ruumides olevate asjade üle otsustamise õiguse üle hagejale, tuleb järeldada, et kostja ei kaotanud enne 05.11.2016 kinnisasja suhtes tegelikku võimu ja selle teostamise võimalust. Valduse kui tegeliku võimu teostamise seisukohalt ei oma tähtsust asjaolu, et kostja lõpetas kinnisasja osal elektri tarbimise. Ka asjaolu, et hageja esindaja 25.11.2014 kirjast nähtuvalt Taabu talu kinnistu piirile sissesõiduteele paigaldati lukustatav värav, ei anna alust järeldada, et kostja kaotas

§ 39lg 1 mõttes valduse.

Kostja ei ole ka väitnud ega tõendanud, et paigaldatud värav takistas tal valduse teostamist. Hageja on eelnimetatud kirjas kinnitanud ligipääsu võimaldamist. Seega luges maakohus kostjat kuni 05.11.2016 põhjendatult

§ 33lg 1 järgi kinnisasja valdajaks. 28. Kolleegiumi hinnangul on maakohus hinnanud asjas esitatud tõendeid Ts

MS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning lugenud õigesti kasutuseelise väärtuse tõendatuks hageja esitatud 01.11.2015 kinnisvara hindamise akti alusel. Olukorras, kus hageja on esitanud tõendid, ei piisa kostjal hagile edukaks vastuvaidlemiseks üksnes hagi eitavast vastuväitest, vaid kostja peab sellisel juhul oma vastuväited ka TsMS § 231 lg 1 järgi tõendama. Seega, kui kostja leidis, et 01.11.2015 kinnisvara hindamise aktis oli kasutuseelise väärtust ebaõigesti hinnatud, tulnuks tal esile tuua, kui suur kasutuseelise väärtus sh sõltuvalt aastaajast tema arvates oli ja seda tõendada. Maakohus on seda kostjale ka selgitanud (tl 158, I kd). Seda arvestades on igati asjakohased maakohtu järeldused, et olukorras, kus hageja on hagi aluseks olevad asjaolud tõendanud, kuid kostja ei ole esitanud tõendeid oma vastuväite kinnitamiseks, ei ole kostja vastuväide põhjendatud. 29. Neil kaalutlustel jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulude jaotus 30. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi kanda. Menetluskulude hüvitise suuruse määrab TsMS § 174 lg 4 järgi pärast kohtuotsuse jõustumist mõistliku aja jooksul kindlaks maakohus. (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.