KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Janar Jäätma, Virgo Saarmets, Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 5. november 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-10513 Tsiviilasi XX k

) § 41 lg 2 alusel; 3) sisse nõutud kohtutäituri põhitasu 130,90 euro suuruse osa tagastamist. Täitemenetluse lõpetamise aluseks oli sissenõudja 28.05.2020 teade nõude tasumise kohta. Selle lõpetamise aluseks ei ole asjaolu, et nõutavad summad laekusid kohtutäiturile, kuna avaldaja tasus 1324,03 eurot otse sissenõudjale. Selleks hetkeks oli tasumata kohtutäituri tasu 261,80 eurot. Kuivõrd avaldaja tasus võla otse sissenõudjale kohtutäituri vahenduseta, pidanuks avaldaja

§ 41

lg-t 2 ja Riigikohtu seisukohti tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16 arvestades tasuma menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt. Kohtutäitur keeldub seda aktsepteerimast, kuna ei ole avaldajale alusetult sisse nõutud kohtutäituri tasu 130,90 eurot tagastanud.

1. Kohtutäitur jättis 08.07.2020 otsusega avaldaja kaebuse rahuldamata. Kaebusest sõltumata täiendas kohtutäitur 05.06.2020 täitemenetluse lõpetamise otsust viitega TMS § 48 lg 1 p-le
2. Sissenõudja 28.05.2020 e-kiri kohtutäiturile ei ole sissenõudja avaldus täitemenetluse lõpetamiseks TMS § 48 lg 1 p 1 mõttes, vaid teade, et kogu täitmisele esitatud nõue on tasutud. Täitemenetluse lõpetamise alus ei saa seega olla TMS § 48 lg 1 p
3. Kuivõrd avaldaja ei tasunud kogu nõude rahuldamiseks vajalikku raha kohtutäiturile, vaid osa sellest otse sissenõudjale, on kohtutäituri 05.06.2020 täitemenetluse lõpetamise otsuse õiguslik alus ka TMS 48 lg 1 p
4. Sel alusel täitemenetluse lõpetamiseks ei ole sissenõudja avaldust vaja ja piisab teatest võla tasumise kohta.

§ 41

reguleerib kohtutäituri tasu täitemenetluse lõpetamise korral nõude varasema lõppemise tõttu. Nõude jäägi tasumine otse sissenõudjale ei ole nõude varasem lõppemine. Täitemenetlus tuli lõpetada seoses täitmisele esitatud nõude tasumisega.

§ 41

lg 2 kohaldamiseks ei ole alust, kuna avaldaja tasus kogu täitmisele esitatud nõude, nõude tasumine toimus kohtutäituri tegevuse tulemusena ning sissenõudja ei esitanud avaldust täitemenetluse lõpetamiseks enne nõude täielikku rahuldamist. 2

§ 41lg 2 järgsed summad tasunud.

Sissenõudja tahet välja selgitamata ei ole kohtutäitur õigustatud tegema tasuotsust sissenõudjalt täituri tasu väljamõistmiseks

§ 41lg 2 alusel.

Sissenõudja teatas 25.06.2020 kohtutäiturile, et andis avaldajale teada, et avaldajal tuleb kohtutäiturile tasuda kohtutäituri tasu. 9. Avaldaja esitas 20.07.2020 Harju Maakohtule kaebuse, milles palus kohustada kohtutäiturit 08.07.2020 otsust kohtu põhjendustest juhindudes uuesti läbi vaatama. Kohtutäitur tõlgendas Riigikohtu seisukohti tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16 valesti. Kohtutäitur on asunud ekslikult hindama sissenõudja kohustust tasuda

§ 41lg-s 2 märgitud kohtutäituri tasu.

Avaldaja ja sissenõudja leppisid kokku, et kohtutäituri tasu maksab avaldaja ning vaidlus on üksnes selle üle, kas kohtutäitur peab avaldajale tagastama 130,90 eurot ehk 50% kohtutäituri põhitasust nõude osalt, mille avaldaja tasus otse sissenõudjale. Kuna avaldaja tasus nõude viimase osa otse sissenõudjale, ei toimunud selle tasumine kohtutäituri tegevuse tulemusel. Riigikohus on 15.06.2016 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16 p-s 14 märkinud, et olukorras, kus võlg on tasutud otse sissenõudjale, kuulub kohaldamisele

§ 41lg 2.

Seda ei muuda asjaolu, et tasumine toimus täitemenetluse ajal. Ükski seadus ei keela võlgnikul tasuda võlga otse sissenõudjale või teha sissenõudjaga kokkuleppeid. Eksitav on kohtutäituri seisukoht, et

§ 41

lg 2 kehtib vaid kogu täitmisele esitatud nõude tasumisel või sissenõudja avalduse esitamise korral. Riigikohus on mitmel korral leidnud, et sissenõudja ei pea esitama avaldust, vaid piisab võlgniku või sissenõudja teatest nõude tasumise kohta.

1. Kohtutäitur esitas 14.08.2020 vastuse, milles taotleb avaldaja kaebuse rahuldamata jätmist, jäädes 08.07.2020 otsuse juurde. Täitemenetluse lõpetamise õiguslikuks aluseks ei ole TMS § 48 lg 1 p
2. Sissenõudja 28.05.2020 e-kiri ei ole avaldus täitemenetluse lõpetamiseks, vaid teade, et kogu täitmisele esitatud nõue on tasutud. Kuna tegu ei ole nõude varasema lõppemisega, ei ole alust kohaldada

§ 41lg-t 2.

Kohtutäitur tegi täitemenetluses kaheksa aasta jooksul toiminguid. Asjaolu, et avaldaja tasus viimase osa täitmisele esitatud nõudest otse sissenõudjale, ei tähenda, et nõue tasuti muul moel kui kohtutäituri tegevuse tulemusel.

1. Sissenõudja 26.08.2020 vastuse kohaselt on avaldaja kaebus põhjendatud.
2. Harju Maakohus rahuldas 09.09.2020 määrusega avaldaja kaebuse, tühistas kohtutäituri 08.07.2020 otsuse ning kohustas kohtutäiturit avaldaja kaebust uuesti läbi vaatama. Menetluskulud jättis maakohus kohtutäituri kanda. Sissenõudja 28.05.2020 e-kiri oli teade, millest nähtus sissenõudja nõude rahuldamine, mistõttu pidi kohtutäitur täitemenetluse lõpetama TMS § 48 lg 1 p 2 alusel. Asja materjalidest ei nähtu, et sissenõudja esitas avalduse täitemenetluse lõpetamiseks, mistõttu TMS § 48 lg 1 p 1 kohaldamisele ei kuulu. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16 selgitanud, et

§ 41

lg 2 reguleerib kohtutäituri tasu vähendatud suuruses arvutamist olukorras, mil kohtutäitur on jõudnud täitemenetluses teha täitetoiminguid, kuid täitemenetlus sissenõudja nõude osas tuleks lõpetada kas selle nõude rahuldamise tõttu võla sissenõudjale otse tasumise järel või kui sissenõudja soovib muul põhjusel täitemenetlusest loobuda. Vaidlusaluse täitemenetluse asjaolusid arvestades tuleb seega kohtutäituri tasu suuruse tuvastamisel kohaldada

§ 41lg-t 2. Kuna menetlusosaliste 3

§ 41lg 2.

Vaidlus puudub selle üle, et avaldaja ei täitnud kohustust vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ja kohtutäitur tegi täitemenetluses toiminguid.

§ 41

lg 2 kohaldamiseks ei ole vaja sissenõudja avaldust täitemenetluse lõpetamiseks, vaid piisab teatest nõude tasumise kohta, mille sissenõudja esitas 28.05.2020 e-kirjaga. Kohtutäitur ei ole selgitanud, miks ta on seisukohal, et nõude tasumine otse sissenõudjale toimus tema vahendusel. Üksnes asjaolu, et nõude viimane osa tasuti täitemenetluse ajal, ei anna alust jätta

§ 41lg 2 kohaldamata.

Avaldaja pidi seega tasuma pool kohtutäituri põhitasust arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt, s.o 1324,03 eurolt. Arvestades, et avaldaja tasus nõude osaliselt väljaspool täitemenetlust, pidi kohtutäitur tegema uue tasuotsuse ja kohaldama

§ 41lg-t 2. Avaldaja kaebus tuleb seega rahuldada. Menetluskulud jäävad Ts

MS § 172 lg-te 1 ja 10 alusel kohtutäituri kanda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Kohtutäitur taotleb määruskaebuses maakohtu määruse tühistamist ja avaldaja kaebuse rahuldamata jätmist. Menetluskulud palub kohtutäitur jätta avaldaja kanda. Maakohus ei arvestanud, et kohtutäituri 17.02.2012 tasu väljamõistmise otsus on iseseisev täitedokument, mis on jõustunud ja mille vaidlustamine saaks toimuda ainult sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega, mitte kaebusega kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale. Sissenõudja ei muutnud täitmisele esitatud põhivõla suurust ja avaldaja on selle tasunud täitemenetluse ajal. Kaheksa aastat kestnud täitemenetluse ajal laekus kohtutäituri kontole nõude katteks raha 23 korral, mistõttu on ekslik kohtu hinnang, et viimase osa tasumine otse sissenõudja kontole toimus kohtutäituri tegevuseta. Tsiviilasja nr 3-2-1-32-16 aluseks olevad asjaolud erinevad käesoleva vaidluse asjaoludest. Kohtutäitur tegi täitemenetluses aastaid järjekindlalt toimingud nõude sissenõudmiseks ja saavutas lõpptulemusena kogu täitmisele esitatud nõude tasumise. Kohtutäituri põhitasu ei saa seega pidada ebaproportsionaalselt suureks ega avaldajat liigselt koormavaks.
2. Sissenõudja vaidleb vastuses määruskaebusele vastu, nõustudes maakohtu määrusega.
3. Avaldaja määruskaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna selle tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata.
5. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selle üle, et kohtutäituri tasu tuleb kanda avaldajal. Küll aga on menetlusosalised eriarvamusel

§ 41lg 2 kohaldumise osas.

Avaldaja on seisukohal, et kuivõrd ta tasus viimase osa nõudest otse sissenõudjale, pidi ta

§ 41lg-t 2 ja Riigikohtu seisukohti tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16 arvestades tasuma pool kohtutäituri 4

§ 41

lg 2 ei kohaldu, kuna avaldaja tasus kogu täitmisele esitatud nõude, nõude tasumine toimus kohtutäituri tegevuse tulemusena ning sissenõudja ei esitanud avaldust täitemenetluse lõpetamiseks enne nõude täielikku rahuldamist. Kuigi põhitasu otsus tehakse täitemenetluse alguses, sõltub põhitasu lõplik suurus sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita, millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel (nt vara müümine) või n-ö väljaspool täitemenetlust (võlgnik maksab võla otse sissenõudjale vms). Kui sundtäitmisele esitatud rahaline nõue õnnestub kohtutäituri tegevuse tulemusel täita osaliselt, tuleb arvestada

§ 32

lg-s 5 sätestatuga, mille kohaselt on kohtutäituril sel juhul õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Kui sundtäitmisele esitatud nõue täidetakse n-ö väljaspool täitemenetlust, arvutatakse kohtutäituri tasu

§ 41lg-s 2 sätestatud alusel ja tingimustel.

Vajaduse korral tuleb kohaldada mõlemat sätet, määrates kohtutäituri tegevuse tulemusel sissenõutud nõude osalt tasu

§ 32

lg 5 järgi ning väljaspool täitemenetlust tasutud osalt

§ 41lg 2 alusel.

Seega tuleb nõude osalisel või väljaspool täitemenetlust rahuldamise korral kohtutäituril teha uus põhitasu otsus.

§ 41

lg 2 kohaldamiseks võla tasumisel väljaspool täitemenetlust ei ole vajalik sissenõudja avaldus täitemenetluse lõpetamiseks (vt Riigikohtu 16.12.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p-d 11 ja 13). Riigikohus täpsustas tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16

§ 41

lg 2 kohaldamise eeldusi (Riigikohtu 15.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16, p 13): 1) võlgnikule vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg on möödunud; 2) kohtutäitur on teinud võla sissenõudmiseks täitetoiminguid; 3) sissenõudja nõue on rahuldatud muul viisil kui kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel (st sel teel, et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale) või sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse enne nõude täielikku rahuldamist muul põhjusel kui võla tasumine. Viidatud Riigikohtu seisukohti arvestades on selge, et eeldused

§ 41lg 2 kohaldamiseks vaidlusaluses täitemenetluses olid täidetud.

Nagu maakohus märkis, ei ole vaidlust selles, et võlgnikule vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg oli möödunud ja kohtutäitur oli võla sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid. Lisaks tasus avaldaja 1324,03 euro suuruse ehk viimase osa täitmisele esitatud nõudest otse sissenõudjale. Otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel täidetuks saab nõuet või selle osa pidada üksnes siis, kui summa on laekunud kohtutäituri ametialasele kontole. Seda sõltumata sellest, kas võlgnik või kolmas isik on selle sinna nõude täitmiseks kandnud vabatahtlikult või see on laekunud vahetult täitemenetluses tehtud toimingute tulemusel. Kohtutäituri arusaam, et avaldaja tasus viimase osa täitmisele esitatud nõudest kohtutäituri tegevuse tulemusena, ei ole seega õige. Tähtsust ei oma, kui kaua on täitemenetlus kestnud ja kui palju toiminguid on kohtutäitur selle jooksul teinud. Vaja ei olnud ka sissenõudja avaldust täitemenetluse lõpetamiseks, vaid piisas sissenõudja teatest nõude talle tasumise kohta, mille sissenõudja esitas 28.05.2020 e-kirjaga. Kuivõrd eeldused

§ 41

lg 2 kohaldamiseks olid täidetud, pidi kohtutäitur tegema uue, vähendatud põhitasu otsuse, milles täitemenetluses sissenõudmata jäänud summalt ehk 1324,03 eurolt on arvestatud üksnes pool põhitasu. Kuna kohtutäitur seda ei teinud, sai avaldaja esitada kohtutäiturile kaebuse kohtutäituri tegevusetuse peale (vt Riigikohtu 16.12.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 13). Avaldaja 15.06.2020 kaebuses väljendatud tahet kohtutäiturile saab mõista selliselt, et ta soovis uue põhitasu otsuse tegemist. Selles avalduses taotles ta kohtutäituri põhitasu vähendamist

§ 41lg 2 alusel. Kohtutäituri märkus, et 17.02.2012 tasu väljamõistmise otsus oli jõustunud ja seda ei saanud kaebusega vaidlustada, ei 5

§ 41

lg 2 alusel ja alusetult sissenõutud põhitasu tagastamiseks

§ 53alusel. 19. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud Ts

MS § 171 lg 1 alusel kohtutäituri kanda. Avaldaja ei ole määruskaebemenetluses osalenud ja sissenõudja nimel on seisukoha esitanud tema töötaja. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad (TsMS § 175 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) 6