KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-5022 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Orvi Koik ja Urmas Reino

§ 424

lg-s 2 ettenähtud korduva mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis on kohaldatavaks karistuse liigiks eranditult vangistus. Kaitsja taotles kohtul kaaluda karistuse mõistmisel mõistetava karistuse – vangistuse asendamist. Maakohus ei ole oma kohtuotsuses põhjendanud, miks ei ole Raul Lombile kohaldatavat vangistust võimalik asendada. Kaitsja teeb viite Riigikohtu 15.10.2020 lahendis 2 nr 1-20-2476 märgitule, mille kohaselt ei keela KarS § 424 lg 4 p 1 sama paragrahvi teise lõike järgi mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku töö, elektroonilise valve või raviga. Seega on maakohtu otsus põhjendamata osas, miks ei ole Raul Lombile mõistetavat vangistust võimalik asendada. 3.2. Apellant leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus on mittevastavuses kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule ega teeni seetõttu karistuse eesmärke. Mõistetud karistus ei ole vastavuses käesoleval ajal väljakujunenud kohtute karistuspraktikaga. Käesolevas asjas on maakohus tuvastanud Raul Lombi suhtes kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse. Kaitsja teeb viite Riigikohtu lahendis nr 1-19-4505 sedastatule,

§-s 57 lg-s 1 nimetatud karistust kergendav asjaolu tuleb arvesse võtta, kui kohus on selle olemasolu tuvastanud. Kaitsja juhib tähelepanu KarS §-s 56 sätestatud karistamise alustele ja kehtestatud põhimõttele, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. 3.

1. KarS § 74 lg 5 võimaldab isikut karistada ka kergemalt kui mõistetud vangistust täitmisele pöörates. Nimelt antud sätte kolmanda ja neljanda lause kohaselt võib kohus uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele käesoleva seadustiku § 75 lõike 2 punktis 9 või 10 sätestatud korras. Vangistuse täitmisele pööramise korral võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga käesoleva seadustiku §-s 69 sätestatud korras. 3.
2. Kaitsja teeb viited KrMS § 338 p 2,3 ja 4, KrMS § 339 lg 1 p 7 ja KrMS § 341 lg 2 sätestatule. 3.
3. Apellant soovib asja arutamist kirjalikus menetluses. 3.
4. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 318; § 319; § 321; § 337 lg 2 p 2; § 338 p 2, 3 ja 4; § 339 lg 1 p 7; 341 lg 2 palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu 22.09.2020 a. kohtuotsus ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Määrata Advokaadibüroo Mahlapuu ja Partnerid Raul Lombile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 129,60 eurot ning jätta see summa menetluskuluna riigi kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUS
5. Kaitsja leiab apellatsioonis, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. On taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja KrMS § 341 lg 2 alusel kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. 4.
6. Kolleegium osutab, et Riigikohus on korduvalt oma lahendites ( vt nt lahendit nr 1-1711182) selgitanud, et KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku 3 aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Kaitsja leiab apellatsioonis, et maakohus pole põhjendanud miks pole võimalik vangistuse asendamine, karistuse mõistmise osas põhjenduste puudumisele kaitsja ei viita. Kuna KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaldub üksnes erandlikel juhtudel, hõlmates otsuses põhjenduse kui terviku esitamata jätmist, siis juba apellatsiooni väidetest tulenevalt pole võimalik tuvastada KrMS § 339 lg 1 p 7 ettenähtud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis kohustuslikus korraks tooks KrMS § 341 lg 2 alusel kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise. 4.
7. Kaitsja ei nõustu maakohtu otsuses väljendatud seisukohaga,

§ 424lg 2 näeb karistusliigina ette vaid vangistuse.

Seejuures on kaitsja edasi kirjutanud vangistuse asendamisest ja hiljem ka juhtinud tähelepanu KarS § 56 lg-s 2 sätestatule. Kolleegium osutab,

§ 424lg 2 sanktsioon näeb ette ainukese karistusliigina vangistuse.

Rahalise karistuse mõistmise võimalust sanktsioon ette ei näe, seega on maakohtu otsuse seisukoht seaduslik ja kaitsja viited KarS § 56 lg 2 ettenähtule ainetud. Vangistuse asendamine pole käsitatav kergemaliigilise karistuse mõistmisena. 4.

1. Kaitsja on leidnud, et maakohtu poolt mõistetud karistus pole vastavuses kuriteo raskusega ja süüdimõistetu isikuga ega ka väljakujunenud karistuspraktikaga. Samas on kaitsja väited deklaratiivsed kuivõrd kaitsja pole esitanud nende kinnituseks ühtegi argumenti. Kaitsja pole apellatsioonis käsitlenud kuriteo tehiolusid ega süüdistatavat iseloomustavaid asjaolusid. Samuti puudub igasugune põhjendus miks kaitsja arvates pole mõistetud karistus vastavuses kohtupraktikaga. Kaitsja viited Riigikohtu lahendile ja seisukohale, et karistust kergendava asjaolu tuvastamisel tuleb karistuse mõistmisel sellega obligatoorselt arvestada, on antud juhul asjakohatud ega anna alust tuvastada materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega oli raskendatud süüdistatava olukorda. Nimelt on maakohus on juba selgesõnaliselt märkinud, et nimetatud vastutust kergendava asjaoluga kohus karistuse mõistmisel arvestab ja apellatsioonis pole esitatud põhjendust, mille alusel on ringkonnakohtul võimalik jõuda järeldusele, et tegelikkuses pole kohus nimetatud asjaolu arvesse võtnud. 4.
2. Kaitsja teeb maakohtule etteheite, et kuigi ta palus maakohtul asenduskaristuse mõistmise kaalumist, pole kohus otsuses asenduskaristuse mõistmata jätmise osas põhjendust esitanud. Seejuures teeb kaitsja viite Riigikohtu lahendis nr 1-20-2476 märgitule, mille kohaselt ei keela KarS § 424 lg 4 p 1 sama paragrahvi teise lõike järgi mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku töö, elektroonilise valve või raviga. Kohtuistungi protokolli ( t.lk. 64-65) kohaselt on kaitsja kohtu kõnes rääkinud vangistuse osaliselt tingimisi kohaldamata jätmisest ja taotlenud reaalselt kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 1 kuu kuni 3 kuud ja 3 või 4 aastase katseaja määramist koos kontrollnõuetele allutamisega. Seega on kohtukõne sisust tulenevalt võimalik aru saada, et kaitsja on maakohtus taotlenud Raul Lombi suhtes KarS § 74 sätete kohaldamist. Ka apellatsioonis on kaitsja toonud esile KarS § 74 lg 5 sätestatu. Kolleegium osutab, et karistuse tingimisi kohaldamata jätmine, mida reguleerib karistusseadustiku
3. peatükk („Karistusest vabastamine“), ei ole vangistuse asendamine, mis on KarS 4 peatükis ettenähtud karistuse kohaldamise erivorm. Kaitsja on apellatsioonis need normid ekslikult samastanud. Seega pole kaitsja maakohtus asenduskaristuse mõistmist tegelikult taotlenud, mistõttu pole alust ka otsuses sellekohase põhjenduse puudumist kohtule ette heita. 4 Siinkohal kolleegium ka osutab, et vangistuse asendamine on eranditult võimalik üksnes süüdistatava nõusolekul. Kohtuistungi protokollist tulenevalt pole süüdistatav karistuse asendamiseks oma nõusolekut andnud. Seega pole vangistuse asendamise eeldus täidetud. 4.
4. Kolleegium märgib, et kohtupraktika kohaselt kohtuotsuses pole vaja eraldi põhistada KarS § 74 kohaldamata jätmist ega ka asenduskaristuse mittekohaldamist, vaid piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi- ja määra valiku aluseks olevaid asjaolusid ehk siis on muuhulgas põhjendatud miks on seadusega kooskõlas süüdistatavale reaalse vangistuse mõistmine( vt. nt Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-61-13). Maakohus on karistusliigi ja määra osas oma põhjendused esitanud, mistõttu pole põhjendamiskohustuse riive tuvastatav ning selles osas põhjendamiskohustuse täitmata jätmisele ei viidata ka apellatsioonis. Kuna maakohtu siseveendumuse kohaselt on süüdistatavale KarS § 56 põhimõtetega kooskõlas olevaks karistuseks reaalne vangistus ja kohus on seda põhjendanud, siis puudus kohtul vajadus eraldi veel põhjendada miks kohus ei kohalda KarS § 74 ettenähtud vangistuse osaliselt täitmisele pööramata jätmist, mida KarS § 424 lg 4 ei välista. Apellatsioonis ei ole kaitsja taotlenud vangistuse osaliselt täitmisele pööramata jätmist. Samuti pole kaitsja apellatsiooni põhiosas esitanud ühtegi asjakohast argumenti miks maakohtu poolt reaalselt koguulatuses kandmisele kuuluv karistus on ebaseaduslik. Kaitsja viitele KarS § 74 lg 5 märgib kolleegium, et nimetatud säte kohaldub kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, siis mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lg-s 2 sätestatule. Kui uus kuritegu pandi toime tahtlikult, võib kohus uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele KarS § 75 lg 2 p-s 9 või 10 sätestatud korras, mis mõlemad eeldavad süüdistatava poolt eelnevalt nõusoleku andmist. Süüdistatav ei ole maakohtus andnud oma nõusolekut alluda elektroonilisele valvele või ka alkoholi tarvitamise keelu täitmist kontrolliva elektroonilise seadme valvele, mistõttu on ka sellekohane formaalne eeldus täitmata. Sellekohast nõusolekut ei ole esitatud ka ringkonnakohtule.
5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 , § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
6. septembri 2020 otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
7. Kaitsja taotleb apellatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu suuruse ja õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist. Taotluse kohaselt on menetlustoiminguteks maakohtu otsuse analüüs ja apellatsiooni koostamine. Ajakuluks on kaitsja märkinud 150 minutit. Ringkonnakohus leiab, et taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Kohtukolleegium ei pea maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooni mahtu ning apellatsiooni sisu arvestades taotluses märgitud ajakulu põhjendatuks. Kohtuotsuse põhjendused ei ole pikad ja apellatsiooni pikkus on 3 lk. Selle sisu koosneb deklaratiivsetest, põhjendamata väidetest. Apellatsioonis puudub ka õiguslik argumentatsioon ja koosneb apellatsioon peamiselt Riigikohtu lahendite seisukohtade kopeerimisest ja viidetest karistusseadustiku normidele, milliste kohaldamine on ringkonnakohtu põhjenduste alusel kas välistatud või pole kooskõlas apellatsiooni taotlusega saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Neid asjaolusid arvestades leiab ringkonnakohus, et kogu menetlustoiminguteks kulutatud vajalikuks ajaks tuleb lugeda 1 tundi ja sellest tulenevalt põhjendatud tasuks koos käibemaksuga 64,80 eurot, milline summa kuulub süüdistatavalt KrMS § 185 lg 2 alusel väljamõistmisele. Nimetatud säte kehtestab, et maakohtu otsuse muutmata jätmisel kannab 5 apellatsioonimenetluse kulud isik, kelle huvides on apellatsioon esitatud ehk siis antud menetluses Raul Lomp. (allkirjastatud digitaalselt) 6