← Eesti

1-20-6320/30

1-20-6320 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number

  1. november 2020, Tallinn, kirjalik menetlus 1-20-6320 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Meelika Aava, Urmas Reinola Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. oktoobri
  3. a määrus, millega lõpetati kriminaalasjas menetlus ja määrati XX-le psühhiaatriline sundravi Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX (isikukood XXXXXXXXXXX; viibib PPA kinnipidamiskeskuses) ja tema kaitsja Gennadi Kull (XXX), määruskaebused RESOLUTSIOON
  4. Harju Maakohtu
  5. oktoobri
  6. a määrus jätta muutmata ning XX ja tema kaitsja Gennadi Kulli esitatud määruskaebused rahuldamata.
  7. Määrata Advokaadibüroole Kull OÜ makstava riigi õigusabi tasu ja kulu kogusuuruseks määruskaebemenetluses XX-le osutatud riigi õigusabi eest 43 eurot ja 20 senti, s.h käibemaks 7,20 eurot. Menetluskulu osa summas 21 eurot ja 60 senti jätta KrMS § 180 lg 3 ja § 187 lg 2 alusel riigi kanda. Mõista XX-lt Eesti Vabariigi kasuks menetluskuluna välja 21 eurot ja 60 senti. Menetluskulude nõue tuleb tasuda käesoleva kohtumääruse jõustumisest 12 kuu jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele. Makseinfo edastatakse isikule eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast. Asjaolud ja menetluse käik
  8. 08.09.
  9. a psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks kriminaalasja kohtusse saamise määruse kohaselt kahtlustatakse XX KarS § 266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnustega teo toimepanemises, mis seisneb selles, et tema 09.02.2018 kella 07.21 paiku tungis valdaja tahte vastaselt sisse eramajja aadressil XXX, lükates kannatanu ukse eest ära (füüsilist valu kannatanu ei tundnud), karjus, oli agressiivne, tõstis oma isiklikud asjad maja esikusse. Valdaja poolt esitatud nõudele majast ja territooriumilt lahkuda XX ei reageerinud ja jättis nõude ebaseaduslikult täitmata ning jätkas kannatanu tahtevastaselt eluruumis viibimist.
  10. Harju Maakohtu 06.10.
  11. a istungil märkis prokurör, et tema hinnangul on XX süü tõendatud kriminaalasjas kogutud materjalidega. Prokurör taotles XX suhtes statsionaarse psühhiaatrilise sundravi kohaldamist. XX kaitsja leidis, et XX käitumises on tuvastatav kuriteo koosseis, kuid ei ole vajalik sundravi kohaldamine ning seega palus jätta sundravi kohaldamata või kohaldada seda ambulatoorselt. XX ennast süüdi ei tunnistanud, selgitas, et soovib ravi, kui see on vajalik, kuna soovib terveks saada, märkis vastuseks maakohtule, et ei vaidle sundravi kohaldamisele vastu. MAAKOHTU MÄÄRUS
  12. Harju Maakohus luges 16.10.
  13. a määrusega tõendatuks XX poolt KarS § 266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepaneku, lõpetas kriminaalasjas menetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega, määrast XX-le psühhiaatrilise sundravi statsionaarse ravina kuni isiku tervenemiseni või ohtlikkuse äralangemiseni ning jättis XX suhtes kohaldatud vahistamise muutmata kohtumääruse jõustumiseni. Maakohus leidis, et XX poolt õigusvastase teo toimepanemine KarS § 266 lg 2 p 1 järgi on tõendamist leidnud. Seda esmalt kannatanu YY poolt kohtus antud ütlustega, milles ta kinnitas eeluurimisel väidetut, millest nähtuvalt tungis 09.02.2018 kella 07:00 paiku XX majja, tõstis oma isiklikud asjad maja esikusse ning kannatanu poolt esitatud palvele majast ja territooriumilt lahkuda XX ei lahkunud. Samuti tunnistaja RR ütlustega, mille kohaselt ärkas ta 09.02.2018.a üles selle peale, et tema ema XX prõmmis ust, karjus, oli agressiivne ja tungis maja koridori, kust ühel hetkel kannatanu ta välja lükkas; tunnistaja QQ ütlustega selle kohta, et veebruaris
  14. a nägi, kuidas XXX sissepääsuukse ees karjub, laamendab ja skandaalitseb naisterahvas. Eelnimetatud ütlused on omavahel riimuvad ja maakohtu hinnangul ei ole neis alus kahelda. Ka tõendavad XX süüd eelnimetud ütlustega riimuvad tunnistaja RR ütlused selle kohta, et 09.02.
  15. a sai ta oma elukaaslase YY käest teada, et XX tungis samal kuupäeval nende majja. Maakohus asus seisukohale, et XX ütlused õigusvastase teo aset leidmise kohta ja põhjendused ei ole adekvaatsed (XX väidab, et tema eksabikaasa tegi pärandi temale, ka nimetas ta antud hoonet kohtus mõisaks ja väitis, et omas selle võtmeid jne) ning sellised mittetõepärased isiku väited ja tema mitteadekvaatsed hinnangud on kokkulangevad ka kohtupsühhiaatriaekspertiisides isiku psüühilist seisundit iseloomustavate haiguskirjeldustega (psühhootiliste veendumustega). Tuleb asuda seisukohale, et isiku poolt oma käitumise kohta antavad seletused on seotud tema haigusliku seisundiga ja on seetõttu tegelikkusele mittevastavad. Seega tema ütlusi tõendina arvestada ei saa. Kaitsja väitis, et tegemist ei ole sissetungimisega elamusse, kuna ukse avas kannatanu. Maakohus asus seisukohale, et teise isiku eluruumi, piirdega alale tohib siseneda vaid valdaja loal, samuti omab olulist tähtsust asjaolu, et aed oli lukus. Kutset sisenemiseks XX-le ei esitatud, ka keeldus ta lahkumast, vaatamata nõudele, mistõttu pani MM valdaja tahte vastaselt hoonesse ja piirdega alale ebaseadusliku tungimise ning valdaja poolt esitatud sealt lahkumise nõude ebaseadusliku täitmata jätmise, kui see on pandud toime elamiseks kasutatavasse ruumi tungimisega s.o KarS § 266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo. Maakohus märkis, et XX ütlusi ei saa arvestada tema haigusseisundist tulenevalt. Lähtudes eksperdiarvamusest puudus isikul teo toimepanemise ajal võime oma tegudest aru saada ja neid juhtida, mistõttu ei ole maakohtu hinnangul isiku teo subjektiivse külje ammendav tuvastamine võimalik. Isik õigustas oma tegu motiividega, millised kohtus tuvastamist ei leidnud. Maakohus tõdes, et kuigi väline teopilt ja asjas kogutud tõendid viitavad sellele, et XX poolt toimepandud 2 õigusvastane tegu on toime pandud kavatsetult, siis toimepanemise ajal isikul esinenud haigusseisundist ja tema eripära arvestades ei ole tema teo subjektiivse külje ammendav tuvastamine võimalik. Maakohus leidis, et ekspertiisiaktidest nähtuvalt on leidnud tuvastamist, et XX-l esines süüdimatusseisund koosseisupärase ja õigusvastase teo toimepanemise ajal, ta ei olnud võimeline aru saama oma teo iseloomust, sh selle keelatusest ning ta ei olud võimeline oma käitumist juhtima, ta oli süüdimatusseisundis. Seega on ekspert tõdenud, et XX-l esines KarS § 34 p-s 1 nimetatud tunnus ehk süüdimatusseisund seoses vaimuhaigusega, mis on süüdimatuse meditsiiniline tunnus. Maakohus kaasas kohtuistungile ka XX enda, et veenduda tema psüühilises seisundis. Kui maakohus pöördus isiku poole tema nimega, siis märkis XX koheselt, et ta tahaks õiget nime kuulda ja palus end õige nimega kutsuda (t kd 2 lk 44). Kohtule edastatavates e-kirjades on ta nimetatud ennast nt ,,XX Zz’’ (t kd 1 lk 173) ,,WW’’ (t kd 1 lk 176), ,,ÖÖ’’ (t kd 1 lk 180). Ka on kohtusse edastavate avalduste sisust ilmselgelt nähtav, et isik ei ole adekvaatne. Samuti nähtub, et isik ei ole adekvaatne XX ja PPA kirjavahetusest (t kd 1 lk 27-29), XX e-kirjad uurijale (t kd 1 lk 50-63, 8587), XX avaldus, süüteoteated ning e-kirjad uurijatele (t kd 1 lk 110-114, 119-124). Ka on isik väitnud ühes e-kirjas kohtule, et tema eestkostja on Inglismaal kuninglikust perekonnast (t kd 1 lk 170). Seega on ilmselgelt piiratud isiku võime käituda normipäraselt ja tajuda ümbritsevat adekvaatselt. Maakohtul puudub alus kahelda, et õigusvastase teo toimepanemise ajal viibis XX süüdimatus seisundis ja maakohtu hinnang isiku juriidilise süüdivusele on kokkulangev ekspertiisiaktides antud hinnanguga süüdimatuse meditsiinilistele tunnustele. Kuna XX-l on tuvastatud nii õigusvastase teo toimepanemise ajal kui maakohtu määruse tegemise hetkel vaimuhaigus, ei ole ta süüvõimeline isik, mis on kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt ning kriminaalmenetlus tuleb lõpetada. Maakohus leidis, et kriminaalasjas uuritud tõendite pinnalt saab jaatada, et XX on ohtlik nii iseendale, kui teistele tulenevalt oma psüühilisest seisundist. Ka pärast käesoleva kohtumenetluse aluseks oleva õigusvastase teo toimepanemist tulenevalt Harju Maakohtu 14.11.
  16. a määrusest 2-18-17146 (t kd 1 lk 105-108) nähtub, et 12.11.
  17. a viibis XX võõral territooriumil, nõudis enda sisselaskmist väites, et maja on tema vanaisa mõis. Antud määrusega kohaldati isikule esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematut ravi. Antud asjaolu kinnitab ka 12.11.
  18. a ettekanne (t kd 1 lk 103). Sama on ka sedastatud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis nr 7.13/491 (t kd 1 lk 233-237), samuti nähtub ekspertiisi aktist, et XX viibis haiglaravil 12.1114.12.
  19. Ka on antud aktis märgitud, et XX sõitis Inglismaale, kus ta üritas tungida kuninganna paleesse, kuid see ei õnnestunud (t kd 1 lk 235). Samuti on XX seisukohal, et ta omab Viimsis mõisa, mille võtmed on siiani tema käes (sama seisukohta avaldas XX ka 06.10.
  20. a istungil). Ka väidab, et ta kuulub kuninglikku suguvõssa, tema sõber on nt USA president Trump. Ka nähtub ekspertiisiaktist, et XX viibis haiglaravil psühhiaatriakliinikus 17.10-08.11.
  21. a kus avaldas taas paranoilisi, kui suurusluulumõtteid, mille aktuaalsus ravi toimel vähenes (t kd 1 lk 235). Samuti on kirjeldatud, et
  22. a algul oli tal külmusest tingitud koenekroos varbal, kuna oli enese sõnul terve päeva hääletanud. Ka on XX ööbinud Tallinna Lennujaamas arvates, et töötab seal. Niisamuti on ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis nr 7.1-3/491 märgitud, et XX oma psühhoosist lähtuva käitumise tõttu seab ohtu nii enda tervise (ööbimine tänaval, kus on saanud külmakahjustusi) kui ka võib olla ohtlik ümbritsetavatele (tungimine võõrale territooriumile ja elamispinnale, pidades seda enda omaks ja käitudes agressiivselt). Ka nähtub kriminaalasja materjalidest, et XX elas mõnda aega telgis. Eksperdi hinnangul vajab XX psühhiaatrilist ravi ja ilma ravita tema tervislik, psüühiline seisund halveneb oluliselt. Ka vajab eksperdi sõnul XX lisaks isoleerimist pikemaks ajaks ühiskonnast koos pikaajalise rehabilitatsiooniga sundravi raames psühhiaatriakliinikus, XX vajab jätkuvalt ja vältimatult statsionaarse psühhiaatrilise sundravi kohaldamist. XX-le ei ole võimalik osutada psühhiaatrilist abi ilma tema tahteta või tahtevastase haiglaraviga, tingimusel, et uuritav oma raske psüühikahäire tõttu ei ohustaks iseennast või teiste 3 elu, tervist ja julgeolekut. Ka on ekspert märkinud, et alates
  23. a ei ole XX kordagi käinud visiidil ja selliselt ka mitte ennast ravinud, seega ei oleks usutav, et XX hakkaks käima ravil. Ekspertiisiaktist nähtuvalt on XX psühhootilise, arvamatu ja ohtliku käitumise tõenäosus väga tõenäoline ja väga kõrge. Eelanalüüsitust tulenevalt omab XX nii iseendale kui ka ümbritsevatele ohtu. Kohtupraktikat arvestades on statsionaarne sundravi õigustatud vaid juhul, kui isik on sedavõrd ohtlik, et see õigustab statsionaarse raviga kaasnevat vabaduspõhiõiguse riivet. Maakohus leidis, et eeltoodust nähtub selgelt, et isikul esineb antud psüühikahäire kriminaalmenetluse ajal, tema psüühikahäirest tulenevalt ohtlikkuse äralangemist ilma ravita ei ole alust prognoosida, tal puudub haiguskriitika ning põhjendatud on tema suhtes kohaldada pikaajalist ravi, vajalik on sundravi kohaldamine. Maakohus asus seisukohale, et vaatamata asjaolule, et XX väitis kohtus, et ta on nõus vabatahtlikult end ravima, ei ole see usutav, kuna isik ei ilmunud ka kohtuistungitele, ta kuulutati tagaotsitavaks, mistõttu ei ole alust arvata, et ta vabatahtlikult kuuletuks. Maakohtul puudub alus arvata, et XX alluks vabatahtlikule ravile. Maaohus leidis, et antud juhul tuleb kohaldada XX suhtes psühhiaatrilist sundravi statsionaarse ravina kuni tema tervenemiseni või ohtlikkuse äralangemiseni. Maakohtu hinnangul on statsionaarne ravi põhjendatud ja vältimatult vajalik. Arvestades isikul haiguskriitika puudumist võib olla vajalik ka temale tahtevastaselt ravimite manustamine. Maakohus möönis, et selliselt võib kaasneda isiku kehalise puutumatuse riive ja ka vabaduspõhiõiguse piiramine, kuid arvestades isiku psüühikahäirest tingitud ohtlikkust, on vajalik tagada see, et ühiskonnaohtlik isik alluks ravile. Vajadusel tuleb ravi kohaldamisel lähtuda siiski alati põhiõiguste minimaalse riive põhimõttest. MÄÄRUSKAEBUSED
  24. Harju Maakohtu määrusele esitasid määruskaebused XX ja tema kaitsja Gennadi Kull.
  25. XX palub oma esitatud kaebuses talle, ZZ-le saata õige väärteo süüdistus eksabikaasalt ja tema kannatada saanud elukaaslaselt DD-lt. Kaebaja selgitab, et ta oli abielus härra RR-ga kandes tol hetkel nime WW, neil olid ühisest abielust lapsed (R ja EE). Nad olid Eesti lastefilmis näitlejad, Nukitsamehes ja käisid filmivõtetel kaasas USA-s Anakonda filmivõtetel. Kunagi olid neil sellest pildid, mis aga varastati. Kaebaja selgitab, et ta ei puutu XX laste ja elu asjadesse, laste alimendid ja maksmine kuulub neile. Kahjuks on tema lapsel ja lastel teine nimi. Näiteks nagu UU, täiesti tavaline nimi, nagu A jne. Teiste laste suhtes on Hispaanias algatatud kriminaalmenetlus ja asjad lahtised. Veel märgib kaebaja, et ta on olnud varasemalt abielus VV-ga, kes on tunnistajaks selle kohta, et ta on olnud CC. Tema käes oli kunagi tema abielusõrmus. Kodus on neil olnud juttu tema eelnenud elust, et jätkab enda näitlejaelu hiljem uuesti.
  26. Kaitsja palub tühistada maakohtu määrus osas, millega määrati XX-le psühhiaatriline sundravi statsionaarse ravina kuni isiku tervenemiseni või isiku ohtlikkuse äralangemiseni ning muus osas jätta maakohtu määrus jõusse. Samuti palub kaitsja vabastada isik viivitamatult vahi alt. Kaitsja asub seisukohale, et ei prokuröri ega ka maakohtu põhjendustest nähtu, milles seisneb XX seisundi ohtlikkus enesele ja teistele, et tema vahistamine on vältimatult vajalik. Asjaolu, et XX-l esinevad psüühikahäired, ei anna alust tema sundravile suunamiseks. XX-le etteheidetav tegu on toime pandud 09.02.
  27. a. Seega 2 aasta ja 6 kuu eest. Tegu ei olnud pelgalt võõrasse elamusse tungimisega, vaid XX teadmise kohaselt läks ta oma abikaasa juurde. Seega XX ei ole talle võõraste isikute suhtes mingeid ohtlikke tegusid teinud. Pärast seda ainsat juhtumit ei ole XX enam endist abikaasat ega kedagi teist tülitanud. Prokurör kinnitas kohtuistungil, et XX suhtes ei ole peale käesolevat kriminaalasja uusi asju algatatud. Samas on teada, et XX on kahe ja poole aasta jooksul endaga toime tulnud ning puuduvad andmed seaduserikkumiste kohta. KarS § 86 lg 1 alusel võib psühhiaatrilist sundravi määrata üksnes isikule, kes on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik. Teisisõnu saab sundravi kohaldamise alusena 4 arvestada üksnes ohtlikkust, mis on tingitud sellest konkreetsest psüühikahäirest, mis on kriminaalmenetluses tuvastatud (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  28. veebruari
  29. a määrus asjas nr 3-2-1-155-13, p 39.6). See tähendab ühtlasi, et isiku ohtlikkust ei saa (valdavas osas) sisustada tegudega, mis ei olnud tingitud tema raskest psüühikahäirest. Maakohus viitab, et ravidokumentidest nähtuvalt on XX-l diagnoositud 05.12.
  30. a koostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 7.1-3/448 kohaselt vaimuhaigus paranoidse skisofreenia näol. Kohutumääruses puudub põhistus, millest lähtuvalt maakohus leidis, et XX seisund on sedavõrd ohtlik, et ta tuleb viivitamatult ühiskonnast isoleerida. XX suhtes koostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti aktist nr 7.1-3/448 ei tulene, et XX tervislik seisund vajab viivitamatut sundravi kohaldamist. Kaitsja ei vaidlusta asjaolu, et XX vajab jätkuvalt ravi, kuid kohaldatav ravi ei pea ilmtingimata olema kohaldatav sunniga. Kaitsja leiab, et XX tervislik olukord ei anna alust arvata, et ta oleks ohtlik sellisel määral enesele ja teistele isikutele, mis nõuab temalt vabaduse võtmist. Riigikohus on selgitanud, et ohtlikkust tuleb igal üksikjuhul hinnata ja tuvastada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm). Sealjuures tuleb arvestada isiku seniseid õigusvastaseid tegusid, tema käitumist ja diagnoositud psüühikahäire iseloomu (nt kuidas väljenduvad või võivad tulevikus väljenduda diagnoosiga kaasnevad ohutegurid). XX suhtes ei ole tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis viitaksid varasema vägivaldse käitumise kordumisele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  31. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide ja määruskaebustega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebustes esitatu ei anna alust selle muutmiseks või tühistamiseks.
  32. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd maakohus on oma määruses kõiki asjas tähtsustomavaid asjaolusid käsitlenud ja oma seisukohti piisavalt põhjendanud, ei korda kriminaalkolleegium neid siinkohal üle, vaid märgib, et nõustub maakohtuga ja vastab järgnevalt vaid kaebustes toodud väidetele.
  33. Kaitsja märgib esmalt, et ei prokuröri ega ka maakohtu põhjendustest nähtu, milles seisneb XX seisundi ohtlikkus enesele ja teistele. Kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Nimelt on maakohus oma määruses toonud välja, et XX on ohtlikkus iseendale seisneb selles, et ta seab oma käitumise tõttu ohtu oma tervise, nimelt on ta ööbinud tänaval, kus on saanud külmakahjustusi. Maakohus on XX ohtlikkust teistele põhjendanud agressiivse käitumisega. Seega on kaebuse vastav etteheide alusetu. Nõustuda tuleb kaitsjaga selles, et asjaolu, et XX-l esinevad psüühikahäired, ei anna alust tema sundravile suunamiseks, kuid ringkonnakohus rõhutab siinkohal, et maakohus ei ole selliselt toiminudki. Maakohus on oma määruses analüüsinud nõuetekohaselt sundravi kohaldamiseks vajalikke eeldusi ja asunud seisukohale, et XX puhul on need eeldused täidetud ja et tema suhtes tuleb sundravi kohaldada.
  34. Kaitsja rõhutab, et XX-le etteheidetav tegu on toime pandud 2 aasta ja 6 kuu eest ning tegu ei olnud pelgalt võõrasse elamusse tungimisega, vaid XX teadmise kohaselt läks ta oma abikaasa juurde, seega XX ei ole talle võõraste isikute suhtes mingeid ohtlikke tegusid teinud ning ka pärast seda juhtumit oma endist abikaasat tülitanud. Ringkonnakohus selgitab, et asja materjalidest nähtub, et XX on oma luuliste mõtete ajendil reisinud erinevatesse riikidesse ja teinud katseid erinevatesse kohtadesse sisse tungida. Just sellised andmed ja etteheidetava teo asjaolud annavad aluse arvamuseks, et XX võib ka edaspidi tavapärast olmesituatsiooni tõlgendada vääralt, muutuda tulenevalt oma psüühilisest haigusest agressiivseks ning kujutada seega potentsiaalset ohtu kolmandatele isikutele ja iseendale. Asjaolu, et XX käitumine pole mõnda aega pälvinud politsei 5 tähelepanu, ei tähenda, et ta on ohutu. Arvestades diagnoosi, on ta ettearvamatu ja paranoiline, mistõttu ei ole tema mõttekäik, aktiviseerumine ja rünnakute intensiivsus selgelt ennustatav. Tema maailmataju seab ta pidevasse konfliktide ohtu, mis aga omakorda seavad ohtu teda ennast ning ka kõrvalisi isikuid.
  35. Kaitsja märgib, et isiku ohtlikkust ei saa (valdavas osas) sisustada tegudega, mis ei olnud tingitud tema raskest psüühikahäirest. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub ekspertiisiaktidest ja muudest toimikumaterjalidest üheselt, et XX ohtlik käitumine – sealhulgas talle inkrimineeritud kodu puutumatust rikkuv sissetungimine, kus ta tõukas kannatanut – on tingitud tema haigusseisundist, st tema luululistest ettekujutustest reaalsuse kohta. Tema konfliktsus ja pealetükkivus on seotud suurusluuludega, mille kohaselt ta on muuhulgas lähedases perekondlikus sidemes Inglise kuninganna ja Jossif Staliniga; toimikusse lisatud kirjadest nähtub, et ta rõhutab oma erinevaid nõudmisi ka viitega sellele, et tema lähiringi kuuluvad ka presidendid Putin ja Trump. Kannatanu ülekuulamisele lisatud telefonisõnumite väljavõtetest nähtub, et luululised argumendid ja suurusluulust tingitud enesekindlus väljendub ka suhtluses oma endise abikaasa perega, millest tulenes ka 09.02.
  36. a sissetungimine.
  37. Kaitsja leiab oma kaebuses ka, et maakohtu määruses puudub põhistus, millest nähtuvalt asus maakohus seisukohale, et XX seisund on sedavõrd ohtlik, et ta tuleb viivitamatult ühiskonnast isoleerida. Tema suhtes koostatud ekspertiisiaktist ei tulene, et tema tervislik seisund vajab viivitamatut sundravi kohaldamist. Ringkonnakohus viitab siinkohal 31.08.
  38. a kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile nr 7.1-3/491 milles eksperti leidis, et XX põeb jätkuvalt kroonilist vaimuhaigust püsikululise paranoidse skisofreenia kujul ning vajab jätkuvalt ja vältimatult statsionaarse psühhiaatrilise sundravi kohaldamist. Seejuures toob ekspert esile, et XX ei ole kordagi käinud polikliinilisel visiidil ja selliselt ka end mitte ravinud, haiglasse on toodud tahtevastaselt kui tema psühhootiline käitumine muutus ohtlikuks talle endale ja teistele inimestele. Samuti rõhutab ekspert, et XX vajab jätkuvalt psühhiaatrilist ravi ja ta ei saa absoluutselt ravivajadusest aru, tema tervislik seisund, psüühiline seisund, ravita jäämisel oluliselt halveneb. Ekspert märkis, et XX vajab käesolevalt lisaks isoleerimist pikemaks ajaks ühiskonnast koos pikaajalise rehabilitatsiooniga sundravi raames psühhiaatriakliinikus.
  39. Kuigi kaitsja märgib, et XX vajab jätkuvalt ravi, kuid ravi ei pea tingimata olema kohaldatav sunniga, on maakohus selgitanud, miks on ravi vaja kohaldada just statsionaarse sundravina. Nimelt on maakohus välja toonud, et kuivõrd XX ei ilmunud vabatahtlikult kohtuistungile, ei ole alust arvata, et ta alluks vabatahtlikult ravile. Samuti põhjendab maakohus seda asjaoluga, et isikul puudub haiguskriitika ning et ta ei ole senini visiitidel vabatahtlikult käinud. Ka ringkonnakohus leiab, et asjas kogutud andmete pinnalt ei ole alust arvata, et XX vabatahtlikult ravile alluks, mida kinnitab mh ka see, et ta ei ole ise kordagi käinud polikliinilisel visiidil. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohtukolleegium maakohtuga selles, et isiku suhtes on vajalik kohaldada sundravi statsionaarse ravina ning märgib, et kaebuse väited sellest, et maakohus ei ole analüüsinud XX ohtlikkust ja käsitlenud asjaolusid, mis annaks aluse arvata, et tema varasem vägivaldne käitumine võiks korduda, on alusetud.
  40. Puutuvalt XX esitatud määruskaebusesse märgib ringkonnakohus, et XX ei esita sisulisi vastuväiteid ega lisa midagi täiendavat kaitsja esitatud kaebusele, mis annaks aluse maakohtu määruse tühistamiseks.
  41. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg-st 1 ja §-st 390 jätab ringkonnakohus maakohtu 16.10.
  42. a määruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata.
  43. XX kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Taotluse kohaselt on tasu suuruseks määruskaebuse esitamise, maakohtu määruse ja kohtupraktikaga tutvumise ning kaebuse koostamise eest (40 min) kokku 43,20 eurot (sh käibemaks). Ringkonnakohus leiab, et esitatud taotlus on põhjendatud ja tasu suurus kooskõlas 6 advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korraga. Juhindudes RÕS § 21 lg-st 3, KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 187 lg-st 2 ning RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korrast tuleb OÜ-le Advokaadibüroo Kull välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 43,20 eurot. KrMS § 180 lg 3 ja § 187 lg 2 alusel jätab ringkonnakohus menetluskulu 21,60 eurot ulatuses riigi kanda. Menetluskulu ülejäänud osa summas 21,60 eurot kuulub väljamõistmisele XX-lt. /allkirjastatud digitaalselt/ 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.