← Eesti

2-19-11672/36

Obsah (5)§ 100§ 101§ 102§ 105§ 116

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Narva kohtumaja Kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2020, Narva Tsiviilasja number 2-19-11672 Tsiviilasi N T hagi R K vast

§ 100lg 4).

4. Jätta rahuldamata kostja taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta kohaldamata

§ 101

lg 1 ja kõik Vabariigi Valitsuse määrused „Töötasu alammäära kehtestamine“, alates 21.12.2006 määrusest nr 273, osas, millega antud sätted/ aktid kehtestavad, et lapse elatis ei või 2019 aastal ning edaspidi olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

  1. Jätta rahuldamata kostja 10.03.2020 vastuväide kohtu tegevuse peale. Menetluskulud
  2. Jätta menetluskulud poolte menetluskulud puuduvad. endi kanda. Pooltele hüvitamisele kuuluvad
  3. Jätta R K riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda. Kohtuotsus saata pooltele. Edasikaebamise kord 1

(12)Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 632 lg 1). Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 633 lg 7). Kohus selgitab, et juhul, kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja jooksul sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue N T esitas 05.08.2019 Viru Maakohtule hagiavalduse R K vastu elatise väjamõistmiseks. Hageja põlvnemine kostjast on tuvastatud Viru Maakohtu 20.06.2014 otsusega tsiviilasjas XXX. Kuivõrd kostja hageja ülalpidamises ei osale, palub hageja kostjalt välja mõista elatise summas 270.00 eurot kuus, kuid mitte vähem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et hageja poolt nõutav summa ei ole põhjendatud ja on õigusliku aluseta. Hageja seaduslikul esindajal on lisaks hagejale veel kaks alaealist last. Perehüvitise seaduse § 21 lg 2 alusel on kolme lapse korral õigus saada lasterikka pere toetust summas 300.00 eurot kuus. Lisaks tasutakse hageja emale iga lapse pealt lapsetoetust (esimese ja teise lapsele puhul 60.00 eurot kuus, kolmanda lapse puhul 100.00 eurot kuus). Riik tagab hageja ülalpidamiseks seega 173.33 eurot kuus (60.00 + 60.00 + 100.00 + 300.00)/3). Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE uuringust tuleneb, et lapse reaalsed keskmised ülalpidamiskulud on oluliselt väiksemad, kui perekonnaseaduses sätestatud elatise miinimummäära alussumma (kuupalga alammäär). Nende summade sisuline erinevus on numbrilisest erinevusest veelgi oluliselt suurem, kuna tegemist on lapse Eesti keskmise ülalpidamiskuluga ja elatise miinimumsummaga. Kostja on seisukohal, et perekonnaseaduse (

) § 101 lg 1 regulatsioon on vastuolus vähemalt põhiseaduse (PS) § 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega ja § 32 sätestatud omandipõhiõigusega, kuna antud säte põhjendamatult kohustab ülalpidamise andmiseks kohustatud isikut tegema oluliselt suuremaid makseid, kui nende maksete alusel hüvitamisele kuuluv kulu. Kostja märgib ka, et laste elustandard saab lähtuda ikkagi vanemate elustandardist. Kui mõlemad vanemad elavad lastega koos ühes peres, siis vastavalt vanemate sissetulekule on perel teatud hulk raha, mille arvel saab kulutusi teha. Kui ühes peres elades isa-ema ei saa oma sissetuleku tõttu mõningaid kulutusi lubada, ei teki selle alusel lastel vanemate vastu nõuet. Kui vanemad lahutavad, ei tähenda see, et lastel tekib õigus oma vanematest kõrgemale elustandardile. Ka lahuselavate vanemate laste elustandard sõltub oma vanemate elustandardist. Kostja leiab seega, et

§ 101

lg 1 on PS-ga vastuolus ja tuleb jätta kohaldamata ning sellele tuginev haginõue tuleb jätta rahuldamata. Kuupalga alammäär kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.

§ 101

lg 1 ja Vabariigi valitsuse poolt kuupalga alammäära kehtestamise koosmõjus tekib laste ülalpidamiseks elatist maksma kohustatud isikutele rahaline kohustus. Antud olukorras on ebaselge, kust tuleneb Vabariigi Valitsuse volitus kehtestada lapse elatise määra.

§ 101lg 1 sellist volitust tegelikult otseselt ei sisaldu.

Kostja palub tunnistada seega Põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta kohaldamata

§ 101lg 1 ja kõik Vabariigi Valitsuse määrused „Töötasu alammäära kehtestamine“, alates 21.12.2006 määrusest nr 273, osas, millega antud sätted/ aktid kehtestavad, 2

(12)et lapse elatis ei või 2019 aastal ja edaspidi olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 231 lg 1 kohaselt võib lapse üks residendist vanem, kes peab üleval kahte või enamat alaealist last, maksustamisperioodi tulust maha arvata täiendava maksuvaba tulu 1 848.00 eurot iga kuni 17 aasta vanuse lapse kohta alates teisest lapsest. TuMS § 4 lg 1 p 2 kohaselt on tulumaksumäär 20%. Järelikult, lähtuvalt tulumaksuseadusest, saab I K laste arvelt tulumaksutagastuse 2019 aasta eest summas 739.20 eurot (s.o 2 x 1 848.00 eurot x 20%), millest perioodil 05.08.2019 – 31.12.2019 jaguneb hagejale proportsionaalselt summa 100.59 eurot (739.20 * 149/365/3) ehk 20.65 eurot kuus (100.59/(4+27/31)). Lahendis 3-2-1-124-15 on Riigikohus korduvalt rõhutanud, et toetuste saamine on üheks võimalikuks aluseks elatise vähendamiseks ning, et kui toetus katab kõik lapse eluvajadused, võib see olla mõjuvaks põhjuseks jätta elatis üldse välja mõistmata. Arvestades nimetatud toetusi, on hageja ülalpidamiskulud perioodil 05.08.2019 – 31.12.2019 toetuste arvelt kaetud summas 193.98 eurot kuus (173.33 + 20.65). RAKE uuringust tulenevalt tuleb hageja ülalpidamiskuluks lugeda 224.00 eurot kuus. Lahutades maha toetuste arvel kaetud ülalpidamiskulu 193.98 eurot kuus, jääb vanematel hageja ülalpidamiskuludest kokku kanda 30.02 eurot kuus (224.00 – 193.98). Järelikult oleks hagejal õigus kostja käest üldjuhul nõuda elatist maksimaalselt 15.01 eurot kuus (30.02/2). Kostja kannab kinnipidamislikku karistust V V . Kostja 2019 aasta keskmine sissetulek on 07.17 eurot kuus. Olgugi, et vanglas on põhitoit ja riietus tasuta, on ilmne, et igakuisest sissetulekust 07.17 eurot ei piisa täiskasvanud inimese enda elementaarseteks muudeks hädavajalikeks jooksvateks kuludeks (hügieenitarbed, elekter, lisatoit jmt).

§ 102

lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Antud juhul on ilmne, et kostja ei ole võimeline hagejale andma ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kostjal on lisaks hagejale abikaasa T K aga veel kolm alaealist last (E K , P K ja N ), kellele ta on samuti kohustatud andma ülalpidamist. On ilmne ka, et kostja sissetuleku juures ning arvestades tema enda vältimatuid vajadusi ja teisi ülalpidamist vajavaid lapsi, ei ole ta võimeline hagejale elatist maksma. Kostja palub lugeda ta

§ 102

lg 1 ja

§ 102

lg 2 ls 3-4 alusel hagejale elatise tasumise kohustusest vabanenuks ning jätta hagi rahuldamata. Hageja täiendavad seisukohad Hagejale teadolevalt on kostjal abikaasa T K aga ainult üks alaealine laps, kellele ta on kohustatud ülalpidamist andma. Hageja leiab, et kostja ei ole kohustatud andma ülalpidamist oma täiskasvanud elukaaslasele ega elukaaslase alaealistele lastele, kellele ta ei ole isa. Hageja ei nõustu ka kostja arvamustega, et

§ 101lg 1 on põhiseadusega vastuolus.

Hageja leiab ka, et statistilised andmed ei kajasta ega arvesta lapse individuaalseid vajadusi, ehk konkreetse lapse vajadusi konkreetsel ajaperioodil. Tegemist on üldiste andmetega, mis ei kajasta tegelikku elu ega tegelikke lapse vajadusi. Seega ei saa nende andmete põhjal teha igasuguseid järeldusi lapse ülalpidamiskulu suurusest ja need tuleb jätta tähelepanuta tasumisele kuuluva elatise kindlaksmääramisel. Ka ainuüksi asjaolu, et hageja saab riigilt toetust ei saa olla aluseks elatise vähendamiseks alla seadusega kehtestatud miinimummäära, kuna sellisel juhul oleks tegemist

ja põhiseaduse 3

(12)sätete rikkumisega. Kohus ei saa vähendada elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist õigustatud saama hageja emal on õigus saada lapsetoetust. Riigikohus leidis otsuses 3-2-1-174-16, et „

sätetest ei tulene, nagu võiks kohus

§ 101

lgs 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest.“ Lisaks leiab hageja, et tulumaksu soodustust ei saa võtta arvesse elatise väljamõistmisel, kuna tegemist ei ole riikliku toetuse, vaid vahendiga, mis tagab makstavate toetuste mittevähendamist tulumaksuvaba miinimumi ületamisel. Ka asjaolu, et kostja viibib vanglas tahtlikult toimepandud süüteo eest (hagejale teadoleval informatsioonil viibis kostja vanglas miinimum 5 korda) ei saa olla aluseks elatise maksmisest vabastamiseks. Vanglas on loodud kõik tingimused sissetuleku teenimiseks. Seda enam et vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 järgi on kinnipeetav kohustatud töötama. VangS § 43 lg 1 kohaselt makstakse kinnipeetava töötamisel talle töötasu. Töötasu makstakse ka kinnipeetavatele, keda rakendatakse vangla majandustöödel. VangS § 43 lg 2 kohaselt peab kinnipeetava töötasu olema vähemalt 10 protsenti töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Järelikult on kostjal kohustus ja võimalus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid. Kostja esitatud väljavõttes nimetatud sisisetuleku summa annab alust eeldada, et vanglas viibides kaldub kostja tahtlikult töötamise kohustusest kõrvale. Kostjale kuulub äriregistri andmetel 100% osalus L E OÜ-s (registrikood XXX). Seega saab kostja tulu L E OÜ tegevusest. Otsuse 2-16-118651 p 13 leidis Riigikohus ka, et: „ainuüksi ühe vanema parem majanduslik seisund ei anna alust vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära.“ 02.01.2020 esitas hageja oma kulude nimekirja (tlk 105), millest nähtub, et tema kulud kuus on summas ca 520.00 eurot. Nimetatud summa on talveperioodil seoses korteri küttekuludega suurem. Hageja esitas tõenditena oma ema konto väljavõtte, millest nähtub, et hageja ema sissetulekuks on peretoetus ja vanemahüvitis. Kontole tehakse ka sularaha sissemakseid (tlk 106114). Kostja täiendavad seisukohad V V selgitas oma 18.12.2019 vastuses, et vanglal ei olnud võimalust pakkuda kostjale tasuvamat tööd, kuigi kostja oli ise selleks soovi avaldanud. Järelikult on tõendatud, et kostjal objektiivselt ei olnud võimalik vanglas oleku ajal teenida suuremat sissetulekut, kui see on vastuses hagile märgitud. Kuigi rahvastikuregistrist nähtub, et kostjal on lisaks hagejale veel üks laps E K , siis tegelikult on ka kostja abikaasa teised lapsed P K (X) ja N K (XX) kostja bioloogilised lapsed. Kostja elab abikaasa T K ja nende kolme alaealise lapsega ühise perena ning toetab kõikide laste ülalpidamist vastavalt oma võimalustele. 4

(12)Kostja leiab ka, et hageja tegelikud vajalikud ülalpidamiskulud on väiksemad kui nn miinimummäär. Seetõttu palub kostja TsMS § 236 alusel kohtul koguda tõendeid ning hagejalt välja nõuda tõendid tema tegelike vajalike ülalpidamiskulude kohta. Võrreldes kostja 01.11.2019 vastuse esitamise ajaga on asjaolud muutunud selles osas, et kostja on vanglast vabanenud (12.12.2019). Kostja otsib tööd, kuid seda ei ole seni veel õnnestunud leida. Kostjal sissetulek puudub. 10.03.2020 teatas kostja, et tema sissetulekuks on käesoleval ajal 400.00 – 450.00 eurot kuus. Justiitsministeeriumi ülalpidamiskulude uuringust nähtub, et lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta on kas 172.00 eurot kuus (standardeelarvete keskmine) või 194.00 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod). Selle uuringu tulemused kinnitavad kostja seisukohta, et lapse keskmiseks ülalpidamiskulu suuruseks Eestis on 224.00 eurot kuus. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära pooled ning tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega, on seisukohal, et hagi on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Toimiku materjalidest nähtub ning pooled ei vaidle, et Viru Maakohtu 20.06.2014 otsusega tsiviilasjas 2-13-27423 on tuvastatud, et hageja on kostja alaealine laps (tlk 5). Ka rahvastikuregistrist nähtub, et hageja N T vanemateks on tema seaduslik esindaja I K ja kostja R K. Poolte vahel ei ole vaidlust ka, et hageja elab koos emaga, kostja elab lapsest eemal. Pooled ei vaidle ka, et kostja ei ole hagejale elatist tasunud. Hageja palub kostjalt välja mõista elatise summas 270.00 eurot kuus, kuid mitte vähem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates hagi esitamisest kuni tema täisealiseks saamiseni.

§ 101

lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2019 oli töötasu alammäär 540.00 eurot, millest ½ on 270.00 eurot. Alates 01.01.2020 on töötasu alammäär 584.00 eurot, millest ½ on 292.00 eurot. 5

(12)Hagejal on kostjast lahus elava alaealise lapsena kostja vastu

§-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100

lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas 3-2-1-136-13, p 11).

§ 100

lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Juhul, kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada aga, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

Eelnevast tuleb järeldada, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud

§-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Elatise väljamõistmiseks

§ 101lg 1 sätestatud miinimummääras ei ole vaja üldjuhul lapse vajadusi tõendada.

Riigikohus on mitmetes oma lahendites selgitanud, et tulenevalt

§ 101

lg 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-21-15, p 14). Kostja on palunud nii vabastada end hagejale elatise tasumisest kui ka nõustunud tasuma lapsele elatist summas 15.01 eurot kuus, arvestades tema sissetulekut, riigi poolt hageja seaduslikule esindajale tasutud toetusi ning seda, et kostjal on lisaks hagejatele veel kolm alaealist last. Kostja on seisukohal ka, et hageja ei ole oma tegelikke vajadusi põhjendanud ega tõendanud. Kohus selgitab, et vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kostjal on seega seadusest tulenev kohustus hagejale elatist maksta. 6

(12)Kui vanem on

§ 102

lg 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Esiteks märgib kohus järgmist. Rahvastikuregistrist nähtub, et kostjal on lisaks hagejale veel üks alaealine laps E K (mitte kolm last, nagu kostja on oma vastustes väitnud). Vaatamata sellele, et kostja on kohtule kinnitanud, et tema abikaasa teised lapsed on ka tema lapsed, mistahes usaldusväärseid tõendeid selle kohta kohtule esitatud ei ole. Nimetatud asjaolu ei nähtu ka rahvastikuregistrist. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole kohustatud andma ülalpidamist oma abikaasa teistele lastele ning seega kohus ei arvesta, et kostja ülalpidamisel on lisaks hagejale veel kolm last. Kohus arvestab aga, et kostja ülalpidamisel on lisaks hagejale veel üks laps, s.o E K (isikukood XXX). Kohus selgitas kostjale 13.12.2019, et tal tuleb muuhulgas põhjendada ning tõendada mil määral täidab ta ülalpidamiskohustust oma teise lapse suhtes (tlk 100 pöördel). Kostja teatas, et toetab kõiki oma lapsi vastavalt oma võimalustele. Mistahes usaldusväärseid tõendeid selle kohta kostja aga esitanud ei ole. Kostja tugineb vastuväidete esitamisel muuhulgas ka sellele, et ta on viibinud pikalt kinnipidamisasutuses. Praegusel ajal on ta küll kinnipidamisasutusest vabanenud, kuid tema sissetulek on 400.00 – 450.00 eurot kuus. Kohtuistungil 10.03.2020 teatas kostja, et tegemist on mitteametliku sissetulekuga, kostja töötab 3-4 päeva nädalas. Kostja ei saa end Eesti Töötukassasse arvele võtta, kuna ta on osaühingu juhatuse liige. Kostja abikaasa töötab kaupluses koristajana (tlk 139 pöördel). Kohus on kostja majanduslikku seisundit kontrollinud riigi õigusabi taotluse lahendamisel. Kinnistusraamatu andmete kohaselt ei kuulu kostjale kinnisasju (tlk 58). Kostja nimele on registreeritud 1994 aasta sõiduk, millele on seatud keelumärge (tlk 59). Kostja on juhatuse liige L E OÜ-s, äriühing on asutatud sissemakset tegema, ettevõttel on esitamata deklaratsioonid ning puuduvad majandusaasta aruanded (tlk 57). Kohus on palunud kostjal põhjendada ning tõendada, mis on tema võimalused suurema sissetuleku saamiseks ning mida ta on sissetuleku saamiseks teinud (ka vanglas viibimise ajal). 03.01.2020 esitas kostja tõendina V V 17.12.2019 tehtud päringu tema teenimisvõimaluste kohta vanglas viibimise ajal (tlk 118). Kostja selgitas, et V V teatas oma 18.12.2019 vastuses, et vanglal ei olnud võimalust pakkuda temale tasuvamat tööd, kuigi kostja oli ise selleks soovi avaldanud. Kostja hinnangul on seega tõendatud, et tal ei olnud võimalik vanglas oleku ajal teenida suuremat sissetulekut, kui see on näidatud vastuses hagile. Toimiku materjalidest nähtub, et kostja on tõendina esitanud 30.10.2019 V V vastuse (tlk 119), millest ei tulene, et vanglal ei olnud võimalust pakkuda kostjale tasuvamat tööd, kuigi kostja oli selleks soovi avaldanud. Seega kostja väide, et vanglal ei olnud võimalust pakkuda temale tasuvamat tööd, kuigi kostja oli selleks soovi avaldanud, jäänud kohtu hinnangul paljasõnaliseks ning tõendamata. Kohus nõustub siinjuures hagejaga ka, et kostja viibimine vanglas tahtlikult toimepandud süüteo eest, ei saa olla iseenesest aluseks elatise maksmisest vabastamiseks. Kostja on käesolevaks ajaks vanglast vabanenud. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit ega veenvat põhjendust, millest nähtuks, et kostjal puuduvad võimalused tasuvama töö leidmiseks ning 7

(12)oma sissetulekute suurendamiseks. Kohus selgitab, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanema kohustus last ülal pidada tähendab ka kohustust teha kõik endast olenev, et leida vastavat tööd ja teenida sissetulekut nii endale kui lastele. Kohus on seisukohal, et kostjal tuleb pingutada ning teha kõik endast olenev, et vähemalt teenida tasu miinimummääras kuus. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kostjal oleksid mistahes tervislikust seisundist tulenevad vms piirangud, mis ei võimaldaks tal töötada suurema töökoormusega, kui ainult 3-4 päeva nädalas. Kostja puhul on tegemist terve töövõimelise inimesega, kellel tuleb lisaks iseendale ülal pidada ka oma kahte alaealist last. Kostja on kohtu hinnangul võimeline töötama ametlikult ning täiskoormusega. Samas tuleb kohtu hinnangul arvestada ka Ida-Virumaa majanduslikku olukorda ning reaalset olukorda tööturul, kuid ka sel juhul on kohus seisukohal, et töötasu teenimine vähemalt Eesti Vabariigi minimaalses töötasus kuus (2020 aastal 584.00 eurot kuus), on kostja puhul tõenäoline ning võimalik. Kohus märgib ka, et juhatuse liikme staatusest tagasiastumise korral, on kostjal võimalik end Eesti Töötukassasse arvele võtta ning kõikide võimalikke tööpakkumistega arvestada. Kohus lähtub seega sellest, et kostja on praegusel juhul võimeline teenima töötasu vähemalt miinimummääras kuus, s.o summas 584.00 eurot. Hageja seisukoht on, et kostja peab temale igal juhul tasuma elatist miinimummääras kuus. Kohus on seisukohal, et ka minimaalsest sissetulekust kuus (584.00 eurot) ei jätkuks hagejale miinimummääras elatise maksmiseks ning kostja enda ülalpidamiseks. Arvestada tuleb ka, et kostjal on veel üks laps, keda tuleb lisaks hagejale samuti ülal pidada. Kostjalt hageja kasuks elatise miinimummääras väljamõistmisel osutuks kostja teine laps praegusel juhul varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04. detsembri 2013 otsuse nr 3-2-1-136-13, p-st 14 tuleneb, et vanem peab ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi lapsi ülal ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Kohus on seisukohal, et varaliste vahendite ühetaoline kasutamine

§ 102

lg 2 mõttes ei tähenda automaatselt kohustatud isiku sissetuleku võrdsetesse osadesse jagamist kohustatud isiku ja tema ülalpeetavate vahel. Eelduslikult on täisealise isiku vajadused ülalpidamiseks siiski suuremad kui alaealisel lapsel. Tuleb arvestada ka, et alaealise hageja ülalpidamisse peavad panustama mõlemad tema vanemad, samuti maksab riik alaealisele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealise ülalpidamiseks saab kasutada. Seega, hinnates kostja varalist seisu ning sissetulekut mida ta on praegusel juhul võimeline teenima, ei ole ta kohtu hinnangul käesoleval juhul võimeline täitma hageja ülalpidamiskohustust miinimummääras kuus, kahjustamata enese ja enda teise alaealise lapse tavalist ülalpidamist, mistõttu esineb käesoleval juhul mõjuv põhjus vähendada hageja poolt nõutud elatise summat. Kohus selgitab taas, et vanemad peaksid eelduslikult kandma lapsega seotud kulusid võrdselt. Seega kui hageja palub kostjalt välja mõista elatise alates hagi esitamisest miinimummääras, peaks sellises ulatuses andma ülalpidamist ka tema ema. Kohus tegi hagejale ettepaneku oma kulutuste tõendamiseks. 02.01.2020 teatas hageja, et tema kulutused kuus on summas 520.00 eurot (tlk 105). Tõendeid selle kohta aga kohtule esitatud ei ole. Kõik hageja märgitud kulud (toit, trenn, koolitarbed, riided jne) on samas kohtu hinnangul mõistlikus ulatuses ja eluliselt usutavad, v.a kommunaalkulud summas 115.00 eurot kuus. Arvestades, et hagejaga koos elavad veel tema ema, ema elukaaslane ning õde ja vend, tuleb siiski kommunaalkulud jagada kohtu hinnangul viieks. 8

(12)Kohtuistungil teatas hageja seaduslik esindaja, et ta on praegusel ajal lapsehoolduspuhkusel, varasemalt töötas ta A C OÜ-s, töötasuga 600.00 – 700.00 eurot kuus (tlk 139 pöördel). Kohtule on tõenditena esitatud hageja seadusliku esindaja konto väljavõtted (tlk 106-114), millest nähtub, et tema sissetulekuks on praegusel ajal vanemahüvitis ja peretoetus (423.00 + 520.00). Kontole tehakse sularaha sissemakseid. Lisaks laekub kontole kohtutäiturilt igakuiselt 270.00 eurot. Hageja seaduslikule esindajale kuulub sõiduauto, mis on perekonna igapäevases kasutuses. Hageja emale kinnisvara ei kuulu. Arvestades seega, et hageja seadusliku esindaja sissetulek on olnud tööl käimise ajal ca 600.00 – 700.00 eurot kuus (lisandub lastetoetus) ning et hageja seaduslikul esindajal on lisaks hagejale veel kaks alaealist last (tlk 139 pöördel), leiab kohus, et ka hageja emal ei ole võimalik anda hagejale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras kuus (s.o aastal 2019 summas 270.00 eurot kuus, alates 01.01.2020 summas 292.00 eurot kuus). Oma sissetulekust peaks hageja seaduslik esindaja eelduslikult katma ka enda ning oma teiste laste ülalpidamisega seotud kulusid. Riigikohus on korduvalt märkinud (nt lahendi nr 3 2-1-35-17 p-s 21.1), et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Kohus on seisukohal, et hageja mõlema vanema sissetulekud on sellised, mis ei võimalda maksta elatist miinimumsummas kuus. Kohus möönab, et oluliselt suurema töötasuga töökoha (või lisatöö) leidmine on kohtu hinnangul piirkonna eripära arvestades ilmselgelt keeruline. Eeltoodu määrab ka laste tavalise elulaadi, mõnevõrra säästlikum majandamine on hageja vanemate varalist seisundit arvestades vältimatu. 2013 novembris avaldatud uurimuse kohaselt (vt Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE poolt välja töötatud materjal „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“, kättesaadav veebiaadressil http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf) oli aastail 2010-2012 keskmine ülalpidamiskulu ühele lapsele 280 eurot kuus. Uurimuse p 7.3 kohaselt tuleks 2012 aasta seisuga arvestatud keskmist väärtust korrigeerida vastava perioodi tarbijahinnaindeksi muutuse võrra. Statistikaameti kodulehekülje andmetel on perioodil 2012 (IV kvartal) – 2018 (IV kvartal) toimunud tarbijahinnaindeksi muutus 9,6 %. Seega on keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu kasvanud ümmardatult 27.00 euro võrra ning 2018 aasta IV kvartali seisuga sai keskmiseks ülalpidamiskuluks lugeda 307.00 eurot (280.00 + 27.00), mis oli 2018 aastal 193.00 euro võrra vähem kui miinimumelatis. Perioodil 2012 (jaanuar) – 2019 (jaanuar) toimunud tarbijahinnaindeksi muutus 12,1%. Seega on keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu kasvanud ümmardatult 34.00 euro võrra ning 2019 aasta jaanuari seisuga sai keskmiseks ülalpidamiskuluks lugeda 314.00 eurot (280.00 + 34.00), mis 2019 aasta jaanuaris oli 226.00 euro võrra vähem kui miinimumelatis. Kostja poolt tõendina esitatud Justiitsministeeriumi 09.03.2020 uuringust nähtub ka, et lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta 2019 aasta lõpus on kas 172.00 eurot kuus (standarteelarvete keskmine) või 194.00 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod) (tlk 131). Arvestades eespool öeldut ja tuvastatut ning arvestades, et hageja esindaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et lapse ülalpidamise igakuised kulutused võrduvad elatise miinimummääraga, leiab kohus, et kostjalt tuleb välja mõista elatis summas 150.00 eurot kuus. Suurema elatise väljamõistmine asetaks aga kostja praegusel ajal olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Kohus leiab, et elatise nõude eesmärgiks on tagada lapse ülalpidamine, mitte aga tekitada elatise võlgnevus vanemal, mida ta ei suuda tasuda. Tähtis on, et lapse vajadused saaksid rahuldatud. Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka, et riik maksab 9
(12)alaealistele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealiste ülalpidamiseks saab kasutada. Samuti on Riigikohus korduvalt (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 30) juhtinud tähelepanu sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Eeltoodut arvestades on kohtu arvates antud juhul lapse igapäevased mõistlikud vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud, kui kostja maksab igakuiselt lapsele elatist summas 150.00 eurot, millele lisandub lähtudes vanemate võrdsuse põhimõttest (

§ 116

lg 1) sama suures ulatuses hagejate seadusliku esindaja (ema) panus ning riiklikud toetused. Seoses maksuvaba tuluga kahte või enama alaealise lapse kasvatamisel (TuMS § 231 lg 1) peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Põhiseaduse järgi on seadusandjal ulatuslik õigus määrata, kes peavad maksu, sh tulumaksu, maksma. Kui seadusandja on otsustanud, et isikud peavad maksma maksu nende teenitud tulult, siis iseenesest ei pea ta andma isikule tulumaksusoodustusi. Kui seadusandja otsustab seda siiski teha, siis tal on suur vabadus valida, millistel tingimustel ta seda teeb. Täiendava maksuvaba tulu mahaarvamine on seotud esmajoones perekonna struktuuri ja laste arvuga. Nimetatud meede on riiklik maksukulu vorm perekondade toetamiseks. Tulumaksu soodustuse võimaldamisel ei ole seadusandja seotud teistes seadustes (nt riikliku peretoetuste seaduses ja perekonnaseaduses) toodud definitsioonide ega eesmärkidega. Riikliku peretoetuste seaduse ja perekonnaseaduse eesmärk ja reguleerimisala on hoopis teine. Täiendava maksuvaba tuluga arvestamine elatise summa määramisel ei ole ka seetõttu kohtu hinnangul põhjendatud. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise summas 150.00 eurot kuus, alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kohus selgitab pooltele ka, et elatusraha maksete suurust või kestust mõjutavate asjaolude olulise muutumise korral võib kumbki pool nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist (TsMS § 459), s.o hagejal on võimalus nõuda elatise suurendamist ja kostjal vähendamist. Kostja on palunud kohtul tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta kohaldamata

§ 101

lg 1 ja kõik Vabariigi Valitsuse määrused „Töötasu alammäära kehtestamine“, alates 21.12.2006 määrusest nr 273, osas, millega antud sätted/ aktid kehtestavad, et lapse elatis ei või 2019 aastal ja edaspidi olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 15 lg 1 teine lause sätestab, et igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist. Vastavalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimesele lausele võib Riigikohus asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel tunnistada kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti, välislepingu või selle sätte, samuti õigustloova akti andmata jätmise, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Seega on vaidlustatud säte/ akti põhiseaduspärasust kohtul võimalik hinnata vaid siis, kui seda saab lugeda asjassepuutuvaks. Kohtupraktika kohaselt on säte/ akt asjassepuutuv juhul, kui kohus peaks seda kohtuasja lahendamisel kohaldama ja mille kohaldades peab kohus otsustama selle PS-le mittevastavuse 10

(12)korral teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 10; Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 15, Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-140-12, p 18). Säte/ akt on asjassepuutuv kui on täidetud kaks tingimust: sätet/ akti tuleb asja lahendamisel kohaldada ja see on asja lahendamise seisukohalt otsustava tähendusega. See tähendab, et selle põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral. Vaatamata sellele, et vaidlustatud säte on praegusel juhul asjassepuutuv, peab kohus vajalikuks pöörata kostja tähelepanu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi tsiviilasja 2-15-15909 otsuses 07.02.2018 väljendatud seisukohale, mille kohaselt kolleegium ei kahtle, et

§ 101lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 18.

detsembri 2015 määrus nr 139 töötasu alammäära kohta on põhiseadusega kooskõlas. Kolleegium selgitas ka, et

§ 101

lg 1 kohaselt ei või elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, kuid kohtul on

§ 102lg 2 kohaselt võimalus vähendada mõjuval põhjusel elatist alla miinimummäära.

Kuna kohtul on võimalik diskretsiooniõigust kasutades mõista välja elatis alla miinimummäära eeldusel, et pool tõendab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud, ei näe kolleegium vastuolu põhiseadusega. Kohus jätab seega kostja taotluse eelnevast tulenevalt rahuldamata. Kostja vastuväide kohtu tegevusele 03.01.2020 esitas kostja taotluse kohtul koguda ja hagejalt TsMS § 236 alusel välja nõuda tõendid hageja tegelike vajaduste kohta (tlk 117 pöördel). 10.03.2020 kohtuistungil jättis kohus kostja taotluse rahuldamata, põhjendades, et miinimummääras kulutusi ei pea hageja tõendama. Kohus on küll teinud 13.12.2019 hagejale ettepaneku oma kulutuste tõendamiseks. Kostja esitas 10.03.2020 vastuväite kohtu tegevusele (tlk 139 pöördel). TsMS § 333 lg 1 alusel menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Riigikohus on mitmetes oma lahendites selgitanud, et tulenevalt

§ 101

lg 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14). Samas on Riigikohus selgitanud ka, et lapse vajadusi tuleb hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise. Kohus tegigi hagejale ettepaneku kulutuste tõendamiseks, hageja esitas oma kulude nimekirja. Vaatamata sellele, et hageja ei ole oma kulutuste tõendamiseks tõendeid esitanud, on kohus hageja kulutusi hinnanud ning käesolevas lahendis käsitlenud. Arvestades ka, et Justiitsministeeriumi 09.03.2020 uuringust tulenevalt on lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta 2019 aasta lõpus kas 172.00 eurot kuus (standarteelarvete keskmine) või 194.00 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod), ei ole ka hageja kulud põhjendamatud ega ülepaisutatud (v.a kommunaalkulud). Kohus jätab seega kostja 10.03.2020 vastuväite rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. 11

(12)Lähtudes eeltoodust ning arvestades hagi rahuldamise ulatust, samuti vaidluse sisu ning olemust, leiab kohus õiglaseks jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Pooltele hüvitamisele kuuluvad menetluskulud seega puuduvad. Toimiku materjalidest nähtub, et kostjale oli antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud (tlk 61-62). Kostja riigi õigusabi tasu ja kulud jäävad seega Eesti Vabariigi kanda, kuna riigi õigusabi anti kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Kostja riigi õigusabi tasu ja kulud määrab kohus eraldi määrusega. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.