KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. detsembril 2020. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-20-4157 Kohtukoosseis Kohtunik Peet

§ 227lg 5 p 1 alusel määratud lisakaristuse osas ning jätta lisakaristus kohaldamata.

1. Muus osas jätta PPA Lõuna Prefektuuri 24.09.
2. a otsus väärteoasjas nr 2780,20,009053 muutmata.
3. CD plaat, millel on salvestis ja fototõend Ott Oja kiiruseületamise kohta, jätta väärteoasja juurde.
4. Edastada käesolev kohtuotsus Ott Ojale ning PPA Lõuna Prefektuurile. Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kirjalik kassatsioon esitatakse Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, millal kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtuotsusest teada või pidi teada saama. Menetluse käik
5. 25.08.
6. a koostas PPA Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna liikluspolitseinik Martin Määr väärteoprotokolli selle kohta, et Ott Oja, juhtides 25.08.
7. a kella 17.27 ajal Tartu maakonnas, Nõo vallas, Jõhvi-Tartu-Valga maantee
8. kilomeetril Tartu 1 suunal, millisel teelõigul suurim lubatud kiirus 90 km/h, mootorsõidukit Nissan Almera registreerimisnumbriga XXX, sõites kiirusega 127 km/h +/- 4 km/h, millega ületas lubatud suurimat kiirust mitte vähem kui 33 km/h. Sellise tegevusega rikkus Ott Oja liiklusseaduse (

) § 15 lg 1 p 1 nõuet ning pani toime

227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise ees 21-40 kilomeetrit tunnis.

1. 09.09.2020.a esitas Ott Oja Lõuna Prefektuuri väärteoprotokollile kirjaliku vastulause, milles märkis, et sõitis 90 alas mööda 80 km/h sõitvast ja suitsevast raskeveokist. Pärast seda lähenes tema ees sõitvale Toyota Avensisele, mis tundus samuti aeglaselt liikuvat. Kuna tegu oli pika sirgega ning ta jõudis sõidukile kiiresti lähedale, siis mõtles, et möödub ka temast, kuid loobus sellest mõttest, sest vastassuunast lähenes buss. Peale seda ta enam tahtlikult lubatud sõidukiirust tahtlikult ega põhjendamatult ei ületanud. Kuna ta sõidab sellel maanteel igapäevaselt ja tal pole varem sõidukiirusega rikkumisi, näeb ta tihti kroonilisi kihutajaid, kes loovad ka ohtlikke olukordi, seetõttu ta leiab, et ta ei ole sadadesse küündivat trahvi väärt. Seda maanteed nimetatakse närviliseks maanteeks ning lubatust aeglasemalt sõitjad, väike maksimum sõidukiirus sellise hea tee kohta ja vahelduvad alad on tõenäoliselt selle põhjuseks.
2. PPA Lõuna Prefektuuri 24.09.
3. a otsusega väärteoasjas nr 2780,20,009053 karistati Ott Oja

§ 227

lg 2 järgi rahatrahviga 75 trahviühikut ehk 300 eurot.

§ 227lg 5 p 1 alusel ja Kar

S § 61 lg 1 kohaldades võeti talt lisakaristuseks ära juhtimisõigus 1 kuuks. Kohtuväline menetleja ei tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid.

1. 07.10.2019.a esitas Ott Oja kohtule kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale. Kohtuväline menetleja on otsuses andud valehinnanguid Ott Oja profiili kohta. Otsuses on teda liigitatud krooniliseks kiiruse ületajaks, võtmata arvesse, et tal pole kehtivaid karistusi. Esmalt tegi ta möödasõidu raskeveokist, kuna veoki kiirendamine on väga aeglane ja möödasõit oli vajalik ja ohutu, sest oli vaja õigeks ajaks Tartusse tööle jõuda. Selle pealt tekkis tunne, et ees sõitev Toyota Avensis liigub aeglaselt ning kuna ees ootas sirge teelõik, tahtis menetlusalune isik ka temast mööduda sirgel. Tartu-Elva vahelisel lõigul on väga palju erinevate piirkiiruste lõike. Tahtis sõita vabas vees, kuigi see ei ole kindlasti mõjuv põhjus, et kiirust ületada. Kavatsus mööduda eesliikuvast autost oli asjatu, kuid ta ei seadnud kellegi elu ohtu, sest tajus olukorda adekvaatselt ja loobus sellest. Vahe vastusõitva bussiga tema enda sõidurajalt väljumise hetkel oli sadu meetreid ning ees sõitva autoga ei olnud tema auto nina isegi kohakuti, kui aeglustas ja tõmbas end sõidurajale tagasi. Toyota Avensis võis küll tee äärde tõmmata, kuid püsis siiski sõiduraja piirides. Menetlejal pole võimalik kiirusmõõturi maksimumsuurenduse põhjal selliseid vahemaid hinnata ja anda hinnang olukorrale. Autost sõltub tema tööl käimine Tartus ja seoses sellega tema sissetulek. Samuti on kodus paar viimast kuud lapseootel olev naine ja juhilubadest sõltub Tartus kontrollides käimine. Palub kohtul karistust leevendada keskmises määras ületatud kiiruse eest 50 trahviühikuni ja/või märata üldkasulik töö ning mitte peatada juhtimisõigust.
2. 23.10.2020 määrusega võttis kohus Ott Oja kaebuse menetlusse ning saatis kaebuse ärakirja PPA Lõuna prefektuurile ning palus Lõuna prefektuuril vastata kaebusele, samuti edastada kohtule koopiad väärteoasja materjalidest.
3. Kohtuväline menetleja esitas maakohtule oma kirjaliku seisukoha 12.11.2020, milles leidis, et otsuse tühistamiseks puuduvad põhjendused ja alus. Kohtuvälise menetleja 2 põhistatud otsus koos karistuse määraga arvestab selgelt menetlusaluse isiku poolt kaebuses välja toodud olulisi detaile töö ja pere osas. Kohtuvälise menetleja hinnangul rikkus menetlusalune isik tõenäoliselt ka kirjeldatud aeglasest veoautost liiklusseaduse nõudeid eirates ning selline tegevus menetlusaluse isiku käitumises ka jätkus. Kui Ott Oja teostas möödasõidu veoautost liiklusseaduse nõudeid järgides, kulunuks temal möödasõiduks vähemalt pool minutit ja 675 meetrit. Ehkki kirjeldatu ei käsitle menetlusaluse isiku liikumist kiirusmõõturi vaateväljas, annavad arvväärtused selgelt aimu, et suure tõenäosusega eiras Ott Oja juba enne liiklusseaduse mõõteid. Ott Oja möödasõitude ja kiirendamiste näol on tegemist täiesti ebavajalike ettevõtmisega liikluses. Jätkuv liiklusalaste reeglite ja ohutusnõudeid eirav käitumismuster on äärmiselt ohtlik ja peegeldab Ott Oja liiklusalaseid hoiakuid. Tuleb esile tõsta menetlusaluse isiku selgitusi vastulauses ning viiteid kaebuses, et menetlusalune isik on varasemalt kogenud taolisi ohtlikke situatsioone. Hoolimata sellest käitub Ott Oja endiselt ohtlikult ning ei ole nendest olukordadest õppinud, mis omakorda toetab tema lühiajalist kõrvaldamist liiklusest. Kohtuvälisele menetlejale jääb arusaamatuks Ott Oja väide kaebuses, et ta pole oma 8 aasta pikkuse sõidustaaži ajal taoliste situatsioonidega kokku puutunud. Politsei menetlusinfosüsteemi andmetel on Ott Oja saanud piirkiiruse ületamise eest kiirmenetluse otsusega karistusi nii
4. kui ka
5. aastal. Seega on Ott Ojal selgelt menetluslik kogemus õigusrikkumiste toimepanemise järel. Videosalvestisest nähtub, et menetlusalusel isikul õnnestus möödasõit katkestada ligi kolm sekundit enne bussiga kohtumist, mis teeb omavaheliseks distantsiks ca 150 meetrit. Juhtimisõiguse kaotamine on arusaadavalt teatava ebamugavusega. Juhtimisõigus ei ole aga võõrandamatu põhiõigus, lisakaristust kohaldati minimaalses määras. Isiku süü on suur, kuna tegu on toime pandud teiste liiklejate vahetus läheduses. Kohtuväline menetleja palub jätta otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata.
6. Kohtumenetluse pooled olid nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses (tl 3 ja 18). Kohtu seisukoht
7. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.
8. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses – kohus on PPA Lõuna prefektuurile kui kohtumenetluse teisele poolele edastanud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta ning on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
9. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
10. Seega kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat. 12.

§ 15

lg 1 p 1 kohaselt on asulavälisel teel suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h.

§ 15

lg 2 p 1 ja lg 5 järgi võib olenevalt liiklus- ja teeoludest, ohutusest ja sõiduki 3 kategooriast Maanteeamet suurendada asulavälisel teel suurimat lubatud sõidukiirust 120 kilomeetrit tunnis või teeomanik vähendada nimetatud suurimat lubatud sõidukiirust.

§ 50

lg-st 1 tulenevalt peab juht järgima

§-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust. 13.

§ 227

sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest.

§ 227

lg 2 kohaselt, kui mootorsõidukijuht ületab lubatud suurimat sõidukiirust 21-40 kilomeetrit tunnis, karistatakse teda rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

§ 227

lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist

§ 227lg 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni.

1. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et
2. augustil
3. a kella 17.27 ajal juhtis Ott Oja Nõo vallas, Tartu maakonnas, Jõhvi-Tartu-Valga maantee
4. kilomeetril suunaga Tartu, s.o asulavälisel teel mootorsõidukit Nissan Almera registreerimisnumbriga XXX. See on tõendatud väärteomaterjalide juures oleva videosalvestisega ning ka menetlusalune isik ise ei ole seda asjaolu eitanud (vt menetlusaluse isiku selgitused tl 22, väärteoprotokollis).
5. Nagu märgitud, on asulavälisel teel suurimaks lubatud sõidukiiruseks reeglina

§ 15lg 1 p 1 järgne 90 km/h.

Väärteomaterjalidest nähtub, et teelõik, kus Ott Oja mootorsõidukit juhtis, oli lubatud suurimaks sõidukiiruseks just 90 km/h.

1. Videosalvestiselt selgub, et Ott Oja sõiduki registreerimisnumbriga XXX puhul näitas kiirusemõõtur maksimaalseks lugemiks 127 km/h. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 16.06.
2. a määrusest nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ lisast 1 on 101-135 km/h liikuva sõiduki paigalt mõõtmisel on kiiruse väärtuse laiendmääramatuseks +/- 4 km/, seega järelikult tuleb lõplikuks mõõtmistulemuseks ning ka menetlusaluse isiku poolt juhitava sõiduki lõplikuks kiiruseks lugeda mitte vähem kui 123 km/h.
3. Kiirusemõõtmine vastas Vabariigi Valitsuse 16.06.
4. a määrusele nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“. Nimelt kinnitab taatlustunnistus, et mõõtmist läbi viinud liikluspolitseinik Martin Määr kasutas mõõtmisel 13.11.2019 taadeldud kiirusemõõturit Lasercam 4 (vt tl 28). Liikluspolitseinik oli mõõtmiseks pädev ametnik, ta on läbinud koolituse „Pädeva mõõtja koolitus“ ja „Kiirusemõõtur Lasercam 4 koolitus“ vastavalt 02.04.2014 ja 30.09.2015 (tl 26).
5. Järelikult on tõendatud, et Ott Oja, juhtides mootorsõidukit 123 kilomeetrise tunnikiirusega kohas, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 90 km/h, ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 33 km/h võrra ning seega olid tema käitumises

§ 227lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivse külje tunnused. 19. Kar

S § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ning otseseks ja kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. 4 20. Kohus leiab, et Ott Oja teadis, et kõnealusel teelõigul oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h ning ta pidi teadma ja tajuma ka seda, et ületab suurimat lubatud sõidukiirust. Tema väärteoprotokollis antud selgituste kohaselt ei pööranud ta kiirusele tähelepanu, sest oli lõpetanud möödasõidu aeglasest raskeveokist, pärast mida tundus, et ka järgmine eesliiklev sõiduk on aeglane, kuid vist sõitis õige kiirusega (tl 22). Videosalvestisest nähtuvalt asus Ott Oja möödasõitu sooritama Toyota Avensisest, kuid vastutuleva bussi tõttu katkestas möödasõidu. Kiirus oli selleks hetkeks kasvanud 127 kilomeetrini tunnis, mistõttu kohus leiab, et lubatud sõidukiiruse ületamine (vähemalt 33 km/h võrra) pidi olema Ott Ojale füüsiliselt tajutav. Kuna Ott Oja sellele vaatamata oma sõidukiirust ei vähendanud, siis võib väita, et ta ka tahtis või vähemalt möönis sellise kiirusega sõitmist. Järelikult subjektiivsest küljest tegutses ta

§ 227lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisu toimepanemisel vähemalt otsese tahtlusega.

21. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut tuleb selle teo eest karistada. 22.

§ 227

lg-le 2 vastavalt karistatakse sõidukiiruse ületamise eest 21-40km/h, rahatrahviga kuni 100 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni.

§ 227

lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja lisakaristusena kohaldada ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.

1. Kohtuväline menetleja määras Ott Ojale karistuseks rahatrahvi 75 trahviühikut ehk 300 eurot. Seega karistas ta isikut rahatrahviga sanktsioonimäära kõrgeima määra lähedases määras. Lisakaristusena võeti menetlusaluselt isikult ära juhtimisõigus 1 kuuks.
2. Esmalt võtab kohus seisukoha Ott Ojale määratud põhikaristuse kohaldamise osas.
3. Kohtu hinnangul on Ott Ojale määratud rahatrahv summas 75 trahviühikut proportsionaalne meede ning vastab isiku süüle.
4. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
5. Kohtuväline menetleja ei ole Ott Oja tegevuses tuvastanud karistust raskendavaid ega ka kergendavaid asjaolusid. Ka kohus ei tuvasta käesolevalt karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid (KarS § 57 ja § 58 kohaselt). Samas on kohtuväline menetleja arvestanud otsust tehes Ott Oja vastulauset juhtunu kohta, milles Ott Oja on märkinud põhjused, miks ta asus sooritama möödasõitu. Ka kaebuses on Ott Oja märkinud, et nõustub, et antud maantee on närviline ja ta soovis sõita vabalt, et jõuda mh õigeks ajaks Tartusse tööle. Kohtu hinnangul saab antud selgitustega arvestada, tuvastades isiku suhtumise väärteo toimepanemisse. Kohtuväline menetleja on hinnanud ka Ott Oja tegevust enne videosalvestiselt nähtuvat möödasõidu katset ja videosalvestiselt nähtuva kiiruse tuvastamist. Kohtu hinnangul ei saa Ott Oja tegevusele enne videosalvestisel toimuvat hinnanguid anda. Väärteoasja saab arutada väärteoprotokollis ettenähtud ulatuses ning tõendite pinnalt. Kuivõrd väärteo materjalidest ei nähtu Ott Oja kiiruse ületamist ega liiklusreeglite rikkumist videosalvestise välisel ajal, ei saa teha etteheidet Ott Oja võimalikule varasemale tegevusele. Seega annab kohus hinnangu vaid talle etteheidetud väärteo toimepanemises ning hindab tõendeid kogumis. 5
6. Arvestades väärteoasjas esitatud tõendeid, millest nähtub, et Ott Oja asus möödasõidule, ületades kiirust vähemalt 33 km/h, leiab kohus, et Ott Oja süü on üle keskmise. Esmalt suurendab süüd tema suhtumine teosse – tegu on toime pandud vähemalt otsese tahtlusega, kuna Ott Oja teadlikult asus sooritama möödasõitu ning lubatud kiiruse ületamine pidi olema talle tajutav. Lisaks on möödasõidu sooritamisel oht nii isikule endale kui ka kaasliiklejatele. Ka kohtuväline menetleja on kirjeldanud, et Ott Oja mootorsõiduki ees sõitev auto tõmbas möödasõidu ajal tee paremasse äärde ohutuse eesmärgil. Lisaks on tegemist suure liiklustihedusega teelõiguga, tegu on toime pandud ka ajal, mil liikluses on näha palju mootorsõidukeid (kl 17.27 ajal tööpäeval).
7. Lisaks on kohus seisukohal, et üldpreventiivses mõttes, st õiguskorra huvide kaitsmise mõttes tuleb Ott Oja poolt toime pandud üleastumisse suhtuda tõsiselt ja äärmise rangusega. Tema rikkumine on tõsine, kuna kiiruseületamisega sellises ulatuses oleks võinud kaasneda rasked tagajärjed. Ühiskonnale tuleb anda signaal, et liiklusrikkumisi ja kiiruse ületamistesse tuleb suhtuda äärmiselt tõsiselt.
8. Samas tuleb ka arvesse võtta, et karistusregistri väljavõtte kohaselt puuduvad Ott Ojal kehtivad karistused. Seega on tegemist ühekordse süüteoga, mistõttu peab karistus vastama Ott Oja teo intensiivsusele ja süüle ning eripreventiivseks eesmärgiks on hoida teda uute rikkumiste toimepanemisest. Kuigi kohtuväline menetleja on kaudselt kirjeldanud Ott Oja varasemaid liiklusrikkumisi ja kogemust vastava menetlusliigiga, ei saa kohus nimetatud rikkumisi arvestada, kuna tegemist pole kehtivate karistustega.
9. Kõike eelnevat arvestades on põhjendatud Ott Oja karistada rahatrahviga, mis on oluliselt üle sanktsiooni keskmise määra, nagu on toiminud kohtuväline menetleja. Seega leiab kohus, et põhikaristus vastab Ott Oja süüle ja toimepandud teo intensiivsusele. Kohtu hinnangul pole alust rahatrahvi vähendamiseks, nagu seda on taotlenud menetlusalune isik.
10. Järgnevalt võtab kohus seisukoha Ott Ojale määratud lisakaristuse osas – 1 kuu pikkune juhtimisõiguse äravõtmine.
11. Kohtupraktikas on leitud, et juhtimisõigust lisakaristusena ei saa ära võtta automaatselt, vaid nagu põhikaristusegi puhul, tuleb siingi lähtuda KarS §-s 56 sätestatud alustest. Seejuures tuleb lisakaristuse kohaldamine kõne alla eelkõige sellises olukorras, kus põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik, st ta võib suure tõenäosusega panna toime samalaadseid rikkumisi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.05.
12. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-17, p 13).
13. Kohus märkis eespool, et menetlusalusel isikul puuduvad varasemad kehtivad karistused. Seega ei saa väita, et 25.08.
14. kuupäeval toimepandud väärteo puhul oleks tegemist harjumusliku käitumismustriga. Kohtuväline menetleja ei ole oma otsuses üheselt märkinud ning põhjendanud, miks on lisakaristuse kohaldamine proportsionaalne toimepandud süüteoga. Jääb arusaamatuks kohtuvälise menetleja seisukoht, mille kohaselt asjaolu, et Ott Oja on varasemalt kogenud liiklusohtlikke olukordi, käitub Ott Oja endiselt ohtlikult ja pole varasematest olukordadest õppinud. Ott Oja kirjeldas oma seisukohtades, et ta on näinud teisi liiklejaid ohtlikult käitumas, see aga ei anna alust tema kõrvaldamiseks liiklusest. Tegemist on isikuga, kellel pole kehtivaid karistusi ning antud väärtegu oli küll ohtlik, kuid mitte erakordselt raske 6 süütegu. Kohtu hinnangul ei ole lisakaristuse kohaldamine käesoleval juhul proportsionaalne meede, arvestades toimepandud teo raskust ja kehtivate karistuste puudumist. Ei ole alust väita, et tegemist oleks ühiskonnale jätkuvalt ohtliku isikuga, mistõttu tuleks eripreventiivsel eesmärgil kohaldada lisaks põhikaristusele ka lisakaristust. Kohtu hinnangul ei anna käesolev tegu alust arvata, et menetlusalune isik võib suure tõenäosusega panna toime samalaadseid rikkumisi ka tulevikus.
15. Seega leiab kohus eeltoodust tulenevalt, et kohtuvälise menetleja määratud lisakaristus, millega võeti Ott Ojalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus 1 kuuks, tuleb tühistada ning lisakaristus jätta kohaldamata. Ülejäänud osas jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Peet Teidearu Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7