Obsah (7)

§ 152§ 37§ 49§ 45§ 38§ 43§ 104

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Määruse tegemise aeg ja koht 5. november 2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-1931 Haldusasi XX kaebus Tallinna Vangla käskkirja nr 5-1/20/

) § 152 lg 1 punkti 4 alusel. Vastustaja leiab, et tühistamiskaebuse menetlemine ei ole enam asjakohane ega lubatav. Kohus on seisukohal, et kaebajale 13.09.2020 võimaldatud väljasõit koju mõjutab sarnaselt haldusasjale nr 3-20-1288 ka käesolevat vaidlust, kuna ka 07.08.2020 käskkirja aluseks olnud asjaolud on sellega seoses ära langenud. 5. Kohus küsis 19.10.2020 kohtunõudega kaebaja seisukohta menetluse lõpetamise osas. Kohus selgitas kaebajale, et Tallinna Vangla 10.09.2020 käskkirja alusel lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisega on kaebus muutunud ainetuks ning kaebajal on võimalik kohtumenetluse jätkamiseks põhjendatud huvi korral üle minna tuvastamisnõudele (

§ 152lg 2).

Selleks tuleb kaebajal kohtule selgitada, kuidas on 07.08.2020 käskkirja õigusvastasuse tuvastamine vajalik tema õiguste kaitseks.

1. XX teatas 27.10.2020 vastuses kohtule, et jääb kaebuses esitatud seisukohale ja soovib Tallinna Vangla käskkirja, millega ei lubatud teda lühiajalisele väljasõidule, õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja sooviks on saada õigusselgus Tallinna Vangla tegevuse osas ning lisaks on tuvastamisnõude esitamisel üldpreventatiivne eesmärk. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus võtab haldusasjas nr 3-20-1288 esitatud Tallinna Vangla 30.09.2020 vastuse käesoleva haldusasja materjalide juurde, kuna vastuses kirjeldatud asjaolud mõjutavad ka käesoleva kaebuse lubatavust. 8.

§ 152

lg 1 punkt 4 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Sama paragrahvi lõige 3 täpsustab, et sellisel juhul lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse võtmata.

§ 152

lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust nimetatud alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.

§ 152

lg 2 kohaldamisel peavad olema täidetud mõlemad eeldused – kaebaja tahe menetluse jätkamiseks ning et see oleks ka kaebaja õiguste kaitseks vajalik.

1. Haldusasja nr 3-20-1288 menetluses teatas Tallinna Vangla, et kaebaja käis 13.09.2020 lühiajalisel väljasõidul kodus, ilma et kohus oleks pidanud vanglat selleks kohustama. Kuigi kaebaja 13.09.2020 väljasõit ei toimunud 06.07.2020 taotluse alusel, vaid kaebaja esitas selleks uue taotluse, siis on kaebaja saavutanud oma kohtusse pöördumise eesmärgi – minna koju pere 2 juurde lühiajalisele väljasõidule. Olukorras, kus vangla on kaebaja lühiajalisele väljasõidule lubanud, on vaidlustatud 07.08.2020 käskkiri ammendunud ning see ei oma enam kaebaja õigustele mõju. Kaebaja on sellele vaatamata seisukohal, et vangla varasem tegevus tema suhtes tehtud 07.08.2020 käskkirja andmisel oli õigusvastane, mistõttu soovib ta kohtumenetlust jätkata nimetatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudes.
2. Kohtupraktikas on leitud, et kui haldusakt kohtumenetluse kestel täielikult ammendub, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu. Sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast

§ 152

lg 1 punktiga 4 ja lg‑ga 2 (Riigikohtu 13.11.2014 otsus nr 3-3-1-44-14, punkt 12).

§ 152

lg 2 näeb haldusakti ammendumisel ette võimaluse minna üle jätkutuvastamiskaebusele, mis erineb tavalisest tuvastamiskaebusest

§ 37

lg 2 punkti 6, § 38 lg 4 ja § 45 lg 2 mõttes ja mis ei kujuta endast kaebuse muutmist

§ 49lg 1 mõttes.

Õigusvastasuse tuvastamise nõudele ülemineku korral ei rakendu

§ 45

lg-st 2 tulenevad piirangud.

§ 152

lg 2 kohaselt kontrollib kohus üksnes, kas üleminek on vajalik kaebaja õiguste kaitseks. 10.1. Kohus selgitab esmalt, et õigusvastasuse tuvastamine peab andma isikule selge eelise ehk õigusliku kasu (

§ 38lg 4).

See tähendab, et õigusvastasuse tuvastamine peab aitama kaebajat edaspidi tema rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel. Kaebaja 27.10.2020 vastusest ei nähtu, milles võiks õigusvastasuse tuvastamise õiguslik kasu kaebaja jaoks seisneda. Pelgalt lihtsat huvi veenduda haldusakti õigusvastasuses ei saa lugeda põhjendatud huviks (Riigikohtu 02.04.2009 määrus nr 3-3-1-100-08, punkt 36). Riigikohus on pikalt olnud seisukohal, et kaebajal võib põhjendatud huvi olemas olla eeskätt siis, kui tal on rehabiliteerivad või preventiivsed eesmärgid (nt Riigikohtu 19.03.2002 otsus nr 3-3-1-11-02, punkt 15). 10.

1. Tuvastamisnõudele üleminek on preventiivsel eesmärgil lubatud vaid juhul, kui on alust arvata, et rikkumine võib ka edaspidi toimuda sama vastustaja poolt sama kaebaja suhtes. Preventiivne eesmärk tuvastamiskaebuse esitamiseks on seega aktsepteeritav üksnes erandina ning eeldab, et vaidlusaluse olukorra kordumine on tõenäoline ja see kahjustaks oluliselt isiku õigusi ning samas poleks kaebajal hiljem kohase kaebuse esitamisega võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta. Need tingimused ei ole praegusel juhul täidetud. Kaebajal ei saa olla preventiivset huvi vältida olukorda, kus vangla teeb tema lühiajalise väljasõidu taotluse osas keelduva otsuse samadel põhjendustel, mis vaidlustatud käskkirjas, kuna need põhjused on käesolevaks hetkeks ära langenud seoses kaebaja tööle asumisega väljapoole vanglat. Seda kinnitab lisaks ka asjaolu, et kaebaja on juba lühiajalisele väljasõidule lubatud ning see läks hästi. Isegi kui vangla peaks tulevikus keelduma kaebajat lühiajalisele väljasõidule lubamast, siis on kohaseks ja tõhusaks õiguskaitsevahendiks kaebus sellesisulise käskkirja tühistamiseks ning vangla kohustamiseks. Tühistamisnõudega pöördus kaebaja kohtusse ka vaidlustatud käskkirja osas, seega on ta enda õiguskaitsevõimalustest teadlik. 10.
2. Kaebaja ei ole vastuses kohtule viidanud tuvastamisnõude rehabiliteerivale eesmärgile ja sellise põhjendatud huvi olemasolu ei ole ka kohtule äratuntav. Kohtu hinnangul on kaebaja saavutanud Tallinna Vangla 10.09.2020 käskkirjaga lühiajalisele väljasõidule lubamisega kohtusse pöördumise eesmärgi. Kaebaja eesmärgiks oli minna lühiajalisele väljasõidule pere juurde ning seda ta ka 13.09.2020 teha sai. Seega ei tulene vaidlustatud 07.08.2020 käskkirjast kaebajale enam mingeid negatiivseid mõjutusi.
3. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebajal puudub Tallinna Vangla 07.08.2020 käskkirja tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele ülemineku vajadus ja seetõttu ka vajadus kohtumenetluse jätkamiseks. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse vaidlustatud käskkirja 3 tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele ülemineku osas ning lõpetab menetluse

§ 152

lg 1 punkti 4 alusel kaebust menetlusse võtmata (

§ 152lg 3).

12. Vastavalt

§ 43

lg 1 punktile 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas (sama nõudega samal alusel) halduskohtule uuesti kaebuse esitamine lubatud. Menetluskulud 13.

§ 104

lg 5 punkt 4 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152lg 1 punktide 2 või 4 alusel.

Kaebaja esitas ühes kaebusega kohtule taotluse, et haldusasjas nr 3-20-1640 tasutud riigilõiv 15 eurot kantaks üle käesolevas haldusasjas esitatud kaebuse eest tasutud riigilõivuks. Kohus tõlgendas 06.10.2020 esitatud taotlust riigilõivu tagastamise taotlusena haldusasjas nr 3-20-1640 ning sidus 19.10.2020 määrusega kohtuinfosüsteemis haldusasjas nr 3-20-1640 kaebuselt tasutud riigilõivu 15 eurot sellest haldusasjast lahti ning luges lahti seotud riigilõivu 15 eurot tasutuks kaebuselt haldusasjas nr 3-20-1931. 14. Kuna kohus lõpetab menetluse

§ 152

lg 1 punkti 4 alusel, siis kuulub kaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot tagastamisele.

§ 104

lg 8 lause 5 kohaselt tagastatakse riigilõiv menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Kaebaja eest on riigilõivu tasunud YY. Kaebajal tuleb kohtule viivitamatult teatada, kellele riigilõiv tagastada. Kui riigilõivu ei tagastata selle tasunud isikule, tuleb kohtule teatada ka pangakonto andmed, millele riigilõiv tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 4