Obsah (12)

§ 102§ 439§ 162§ 4§ 230§ 436§ 435§ 438§ 351§ 669§ 442§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-19-5722 Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2020, Tallinn Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Helina Luksepp, Ande

) § 457 lg 1). Laenukohustuste jagamisel oleks õiguslik tähendus ainult hageja ja kostja omavahelises suhtes, mitte aga nende suhetes kolmandast isikust võlausaldajaga. Hageja soovib seega jagada ühisvara ebavõrdselt. Kostja kaotaks kohe oma õigused ühisvaraks oleva korteriomandi suhtes, saades vastu rahalise hüvitise, mille suurus ei võta arvesse riski, et kostja võib tulevikus olla sunnitud täitma laenulepingutest tulenevaid kohustusi.

1. Ühiste kohustuste ühe ühisomaniku kanda jätmist saab võtta ühisvara jagamisel arvesse vaid juhul, kui teine ühisomanik on sellega nõus. Käesoleval juhul kostja hageja poolt pakutud hüvitisega nõus ei ole.
2. Ühisvara jagamine hageja soovitud viisil kalduks kõrvale võrdseteks osadeks jagamise põhimõttest, mida kohus peab seadusest tulenevalt järgima. Ühisvara jagamise nõue on abieluasi, mistõttu on kohtul tavalisest võistlevast menetlusest laiemad volitused tõendite kogumiseks (

§ 102lg 1 p 4 ja § 230 lg 3).

Sellest järeldub ka kohtu õigus võtta abieluasja lahendamisel arvesse asjaolusid, mida pool ei ole otseselt esitanud. 16. Kohtul ei ole võimalik jagada ühisvara teisiti, kui hageja on seda nõudnud (asjaõigusseaduse § 77 lg 2 ja

§ 439

). Kohus ei saa mõista ühisvara jagamisel rahalist hüvitist välja suuremas ulatuses, kui hageja on valmis oma ühisvara jagamise ettepaneku kohaselt maksma. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata. 17. Menetluskulud jäävad

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja õigusabikulud 10,5 töötunni eest tunnitasuga 120 eurot on põhjendatud ja vajalikud, mistõttu tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitamiseks 1260 eurot. Apellatsioonkaebus

1. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2. Pooltel puudus vaidlus ühisvara jagamise viisi, korteriomandi väärtuse ja kahe pangalaenu jääkide suuruse üle. Vaidlus oli üksnes kostjale tasumisele kuuluva hüvitise suuruse üle.
3. Maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme. Kohus ei selgitanud ühisvara jagamiseks alternatiivsete nõuete esitamise vajadust ega seda, et laenulepingutest tulenevate kohustuste hageja kanda jätmiseks peaks ta tõendama asjaolu, et kostja panga ees ei 3 vastuta. Kohus teatas 10.01.2020 kohtuistungil, et hageja pakutud ühisvara jagamise viis ei ole sobilik. Hageja palus kohtul anda aega pangast tõendi saamiseks selle kohta, et kostja panga ees ei vastuta, kuid kohus jättis selle taotluse rahuldamata. Samuti ei lahendanud kohus hageja vastuväidet kohtu tegevusele.
4. Ekslikud on kohtu põhjendused ühisvara ebavõrdse jagamise ja kostjale riski jäämise osas. Kostja selliseid vastuväiteid ei esitanud. Kohus ei või ise vastuväited esitada. Selliste järelduste tegemiseks oleks kohus pidanud hindama kõik asjas kogutud tõendid ja väited. Kohus ei andnud hinnangut asjaoludele, et lepingujärgseteks laenusaajateks on ainult hageja ja tema isa ning kohustuste täitmiseks on seatud hüpoteek kahele korteriomandile. Kõik panga nõuded on täielikult tagatud.
5. Asjakohatu on kohtuotsuses märgitu, et kostja ei ole hageja poolt pakutud hüvitisega nõus. Kostja hüvitise suurusega mittenõustumise põhjendused olid teised. Kostja ei ole kohtu poolt esitatud väidetele ja põhjendustele tuginenud.
6. Kohus leidis ekslikult, et ühisvara jagamisel hageja soovitud viisil kaldutakse kõrvale võrdseteks osadeks jagamise põhimõttest. Kõik hageja poolt esitatud arvestused lähtuvad poolte osade võrdsusest. Põhjendamatult viitab kohus kohtu õigusele koguda tõendeid. Jääb arusaamatuks, miks siis kohus vajalikke tõendeid (nt panga tõend kostjal kohustuste puudumise kohta) ei kogunud ja ei selgitanud pooltele asjaolude tõendamise vajadust. Kohtul ei ole õigust võtta ühisvara jagamise asjas arvesse asjaolusid, mida pool ei ole esitanud.
7. Põhjendamata on kohtu seisukoht, et ühisvara jagamisel ei saa rahalist hüvitist välja mõista suuremas summas, kui hageja on valmis oma ettepaneku kohaselt maksma, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Hageja oli valmis tasuma kuni 10 000 eurot. Kohtuotsusest ei nähtu, millise arvestuse alusel jõudis kohus järelduseni, et rahaline hüvitis ületab seda summat.
8. Riigikohus on leidnud, et kaasomandi lõpetamata jätmine ei ole üldjuhul lubatud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-16, p-d 19 ja 20). Kohus peab selgitama, miks kaasomandit taotletud viisil lõpetada ei saa ja millisel viisil kaasomandi lõpetamine oleks kohtu arvates sobiv. Maakohus seda ei selgitanud. Kui vaidlust ühisvara jagamise viisi osas antud juhul ei olnud ja hageja poolt pakutud hüvitise maksimumsumma oli piisav, siis pidi maakohus ühisvara jagama.
9. Arvestades asjaolu, et pooled ei vaidle korteriomandi väärtuse ja ühisvara jagamise viisi üle, vaid üksnes hageja poolt kostjale makstava hüvitise suuruse üle, tuleb määrata tasumisele kuuluva hüvitise suuruseks kas 7642,93 eurot, 6415,50 eurot või muu kohtu poolt määratud summa kuni 10 000 euroni. Vastus apellatsioonkaebusele
10. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 3 ning § 656 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

1. Maakohtus ei vaielnud pooled selle üle, et nad olid abielus ajavahemikul 06.12.2002 kuni 02.11.
2. Ühisvaraks on abielu ajal omandatud korteriomandi asukohaga XXX, Tallinnas 4 ning ühisteks kohustusteks laenulepingutest nr 05-240140-EL ja nr 06-145108EV tulenevad kohustused Swedbank AS ees. Samuti ei olnud vaidlust selle üle, et korteriomandi turuväärtus on 63 000 eurot.
3. Kostja ei vaielnud vastu hageja nõutud ühisvara jagamise viisile, st sellele, et ühisvara jagamisel jääb korteriomand hagejale, kelle kanda jäävad ka eelnimetatud laenulepingutest tulenevad kohustused. Vaidlus oli maakohtus üksnes selle üle, kas ühiseks kohustuseks on ka laenulepingust nr 07-172891-EG (krediitkaart) tulenevad kohustused ja kui suure hüvitise peab hageja kostjale enamsaadud ühisvara eest maksma.
4. Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades (AÕS § 77). PKS § 38 järgi saab ühisvaral lasuvaid kohustusi jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Samal moel kohaldatakse seaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (vt nt Riigikohtu lahendeid nr 2-15-9117, p 11; nr 2-17-9749, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul ületas maakohus käesolevat asja lahendades diskretsiooni piire ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme. 32.

§ 4lg 2 järgi määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme.

Sama seaduse § 5 lg-te 1 ja 2 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Ühisvara jagamisel saab kohus lähtuda üksnes hagiavalduses (või vastuhagiavalduses) nõutud jagamise viisidest. Juhul, kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele (vt Riigikohtu lahendeid nr 2-15-9117, p 13; nr 3-2-1-14-17, p 21). Maakohus eeltoodut ei järginud.

1. Kuna käesolevas asjas ei olnud vaidlust ühisomandi lõpetamise viisi üle, jättis maakohus ringkonnakohtu hinnangul hagi ebaõigesti rahuldamata põhjendusega, et hageja soovitud viisil ühisvara jagamisega kaldutakse kõrvale vara võrdsetes osades jagamise põhimõttest. Kostja sellist väidet ei esitanud ja hageja on oma hüvitise arvestustes lähtunud poolte osade võrdsusest. Samuti ei tuginenud kostja sellele, et laenude jagamisega hageja soovitud viisil jääb talle risk, et temalt võidakse tulevikus nõuda laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmist, millele maakohus oma otsuse põhiliselt rajas. Teise hagi rahuldamata jätmise põhjusena tõi maakohus välja selle, et ühisvara jagamisel ei saa makstav hüvitis olla suurem, kui hageja on valmis oma ettepaneku kohaselt maksma. Samas puuduvad kohtuotsuses põhjendused selle kohta, et antud juhul peaks hageja maksma kostjale hüvitist rohkem, kui tema poolt pakutud 10 000 eurot (tlk 120).
2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna

§ 230

lg 3 annab kohtule õiguse koguda abieluasjas tõendeid omal algatusel, on kohtul ka õigus võtta arvesse asjaolusid, mida pooled ei ole esitanud. Maakohus ületas käesolevat asja lahendades diskretsiooni piire ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui jättis hagi rahuldamata selliste asjaolude alusel, millistele kostja menetluses ei tuginenud, st kohus hakkas esitama kostja eest vastuväiteid ja lahendas asja nendele tuginedes. 35. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole käesoleva asja lahendamisel täitnud eelmenetluse ülesandeid ja selgitamiskohustust, ei ole loonud asja lahendamiseks vajalikku 5 konkreetsust ja selgust ning on jätnud kohtuotsuse olulises osas põhjendamata, mis viis ebaõige lahendi tegemiseni. 36.

§ 436lg-t 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Selleks, et kohtuotsus nimetatud nõuetele vastaks, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist selgitada välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, st täitma

§-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Otsuse saab kohus langetada

§ 435

lg 1 järgi pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab

§ 438

lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. 37. Samuti rikkus maakohus

§ 351

, mille kohaselt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest ning võimaldab pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha.

§ 436

lg 4 esimese lause kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Sellised rikkumised kujutavad endast õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumist, mis on

§ 669

lg 1 p 1 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-99-14, p 23). Samuti ei vasta kohtuotsuse põhjendav osa

§ 442lg-s 8 sätestatule.

1. Maakohus hakkas selgitamiskohustust mingil viisil täitma alles viimasel, s.o 10.01.2020 kohtuistungil, kus kohus selgitas muu hulgas ebaõigesti, et laenukohustusi saab jagada üksnes kokkuleppel pangaga, samuti seda, et kohus on seotud hageja poolt välja toodud hüvitise summaga, mida kohtul ei ole õigust suurendada või vähendada jne (tlk 119 pöördel). Nagu juba eelnevalt märgitud, saab PKS § 38 järgi ühisvaral lasuvaid kohustusi jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Maakohtu vastupidine seisukoht ei ole õige.
2. Maakohus jättis otsuse tegemisel muu hulgas hinnangu andmata hageja poolt välja toodud asjaoludele, et lepingujärgseteks laenusaajateks on hageja ja tema isa ning kohustuste täitmiseks on seatud hüpoteek kahele korteriomandile, millega on panga nõuded täielikult tagatud. Tulenevalt maakohtu hilinenud selgitustest soovis hageja, et kohus annaks talle tähtaja uue tõendi esitamiseks (panga tõend selle kohta, et kostja ei vastuta laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest). Maakohus jättis selle taotluse rahuldamata. Hageja vastuväite kohtu tegevusele jättis kohus lahendamata, millega rikkus samuti menetlusõiguse normi (tlk 121).
3. Kuna maakohus ei ole asjas sisulist otsust teinud ja käesolevas otsuses märgitud maakohtu minetused ei ole antud juhul ringkonnakohtu poolt kõrvaldatavad, tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule eelmenetluse staadiumist. Maakohtul tuleb asja uuel lahendamisel esmalt kindlaks teha jagatava ühisvara koosseisu. Vaidluse all on laenulepingust nr 07-172891-EG (krediitkaart) tulenevad kohustused ja kohtul tuleb anda hinnang muu hulgas sellele, kas selle lepingu alusel pangast saadud raha on kasutatud perekonna huvides, nagu hageja väidab. Kui jagatava ühisvara koosseis on kindlaks tehtud, saab kohus seejärel teha kindlaks hageja poolt kostjale makstava hüvitise suuruse ja välja selgitada, kas hageja on suuteline vastava summa tasuma. Kui hageja sellega nõus ei ole ja hageja taotletud viisil ühisvara jagamine ei ole sel põhjusel võimalik, tuleb maakohtul pooltele selgitada taotletud viisi sobimatust ja anda samas menetluses võimalus tugineda muudele viisidele.
4. Ringkonnakohtule koos apellatsioonkaebusega esitatud Swedbank AS 20.02.2020 tõendi asja juurde võtmise otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. 6 42.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt jääb menetluskulude jaotus esimese astme kohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin, Helina Luksepp, Ande Tänav 7