← Eesti

2-17-18857/45

Obsah (14)§ 168§ 657§ 207§ 230§ 654§ 232§ 162§ 125§ 175§ 165§ 178§ 174§ 176§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIME L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 17. detsember 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-17-188

) § 162 lg 1 alusel hagejate kanda ja mõistis kummaltki hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1373,39 eurot. Vaidlust ei ole, et Aiandusühingu Ilmarine II osas on läbi viidud likvideerimismenetlus (tsiviilasi nr 2-13-41705) ning kostja oli ühingu likvideerija

  1. novembrist 2014 kuni
  2. maini
  3. Samuti ei vaielda selle üle, et kostja on Mittetulundusühingu Väikemetsa Vesi juhatuse liige. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja on tekitanud ühingu likvideerijana kummalegi hagejale kahju 990 eurot. Hagejad tuginevad kostja vastu nõude esitamisel mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) §le 50). Hagejad heidavad kostjale ette, et kostja andis enda ainuotsuse alusel MTÜ-le tasuta üle ühingule kuuluva Saku vallas Kasemetsa külas asuva kinnistu.
  4. detsembri 2014 seisuga oli kinnistu turuväärtus 29 700 eurot, mis tulnuks jagada kõigi ühingu liikmete vahel. Kostja leiab, et ühingul puudus likvideerimise etapil vara. Samuti ei olnud kostjale teada, kes on ühingu liikmed, kuivõrd puudus asjakohane dokumentatsioon ja liikmete huvi. Likvideerimisteatele keegi ei reageerinud. Kostja võõrandas kinnistud uuele toimivale mittetulundusühingule, et täita ühingu pooleli jäänud tegevused ja kohustused. Maakohus tuvastas, et hagejad ei reageerinud
  5. jaanuaril 2015 väljaandes Ametlikud Teadaanded ühingu likvideerimise läbi viimise kohta avaldatud teatele. Kostja
  6. veebruari 2015.a e-kirja kohaselt on ühingu maatükid üle antud MTÜ-le ning toimub puurkaevu seadustamine ja rekonstrueerimisprojekti ettevalmistus. Samuti võeti Saku Vallavalitsuse istungil vastu otsus teede välja lõikamise ja sihtotstarbe muutmise osas ning hiljem on algatatud kinnistu osas detailplaneering.
  7. märtsil 2015 andis hageja II nõusoleku MTÜ poolt detailplaneeringu algatamiseks. Maakohus viitas VÕS §-le 1043, § 1045 lg 1 p-dele 5 ja 7 ja § 1045 lg-le 3 ning leidis, et hagejad ei ole tõendanud, et kostja on likvideerimismenetluse käigus tekitanud oma süülise käitumisega hagejatele kahju. Esitatud tõenditest nähtub, et kostja eesmärgiks ühingu likvideerimisel oli viia lõpuni eelnevalt juhatuse poolt pooleli jäänud tegevused. Seda on kostja kohtule esitatud tõendite kohaselt ka teinud. Hagejad ise ei ole osalenud ühingu likvideerimises ega esitanud varasemalt likvideerijale nõudeid. Hagejad avaldasid
  8. mai
  9. a kohtuistungil, et viimane ühingu üldkoosolek toimus
  10. aastal. Ühingu põhikirja p 4.3 kohaselt kutsub erakorralise üldkoosoleku kokku juhatus põhikirjas ettenähtud küsimuste arutamiseks siis, kui ühingu huvid seda nõuavad ja siis, kui seda nõuab kirjalikult, põhjust ära näidates vähemalt 1/10 ühingu liikmetest. Üldkoosoleku kokkukutsumisest teatab juhatus kõigile ühingu liikmetele isiklikult või kirjalikult 10 päeva enne koosoleku toimumist. Teade peab sisaldama päevakorda, koosoleku toimumise kohta ja aega. Maakohus, kohaldades VÕS § 139 lg-t 1, leidis, et hagejad ei ole toonud esile asjaolusid ega tõendeid, mis kinnitaksid, et hagejad on ühingu tegevuses enne likvideerimismenetlust või likvideerimismenetluses aktiivselt osalenud. Seega on hagejate etteheited kostjale, et kostja on ühingule või hagejatele tekitanud kahju, alusetud ja põhistamata. Ka ei ole esile toodud asjaoludest nähtuvalt hagejad esitanud ise oma nõuet või teinud ettepanekuid ühingu likvideerimismenetluses. Maakohus vähendas kostja esindaja ajakulu ja leidis, et kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud koos käibemaksuga on kokku 5240 eurot (=43 tundi 40 mintuti x 100 eurot + 20 %). Maakohus arvestas, et menetluses esitatud tõendid ei saanud olla kostjale ühingu likvideerimismenetluse tõttu tundmatud ning kostja sisulised vastuväited hagile olid kolmel 3

(10)lehel. Kohtupraktika kohaselt kuulub kostja lepingulise esindaja kulu hüvitamisele hagihinna suuruses. Apellatsioonkaebus
  1. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 2 ja 3 osas tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi tühistatud osas maakohtule uueks otsustamiseks. Maakohus rikkus menetlus- ja materiaalõigust, sh jättis olulised tõendid hindamata või hindas neid valesti. Maakohus sidus ekslikult kahju tekkimise või selle hüvitamisnõude MTÜS § 50 lg-te 1 ja 3 ning VÕS § 1043, § 1047 lg 1 p-de 5 ja 7 alusel hagejate tegevusetusega likvideerimismenetluses. Sisuliselt on kohus oma põhjendustes seadnud hagejad samale tasemele mistahes kolmandatest isikutest võlausaldajatega, kellele oli likvideerimismenetluse teade väljaandes Ametlikud Teadaanded siduv selleks, et oma nõudeõigust maksma panna. Kostja põhilised vastuväited hagile on tõendamata. Seejuures on kostja väide, et talle ei olnud teada, kes on ühingu liikmed, sest puudus asjakohane dokumentatsioon ja liikmete huvi, vastuolus esitatud tõenditega. Kostja esitas kohtule avalduse likvideerimismenetluse algatamiseks, kus kostja selgitab, et ühingul peaks olema ca 30 liiget. Maakohus jättis ka tähelepanuta, et kostja ei edastanud teadaolevatele liikmetele likvideerimisteadet. Maakohus leidis ekslikult, et ühingu liikmed olid kohustatud oma nõudeõigusest teatama likvideerijale väljaandes Ametlikud Teadaanded märgitud tähtajaks. Hagejate arvates välistab sellise liikmete ja võlausaldajate võrdsustamise otsesõnu MTÜS § 50 lg-te 1 ja 3 sõnastus, kuna selles on välja toodud selge vara jaotamise skeem. Maakohus ei põhjendanud, millist tõenduslikku tähendust omab kostja
  2. veebruari
  3. a e-kirjas avaldatu. Kohtumenetluses esitas kostja Saku Vallavalitsuse otsusele tuginedes paljasõnalise väite, et teede välja lõikamiseks oli vajalik ilmtingimata ühingu vara tasuta võõrandamine MTÜ-le. Maakohus märkis otsuse p-s 14, et hageja II andis nõusoleku MTÜ poolt detailplaneeringu algatamiseks. Samas ei nähtu otsusest, millise tähenduse kohus sellele faktile annab. Asjaolu, et hageja II andis allkirja selle kohta, et talle on teada antud tee- või veevärgi ehitusest, ei saa võrduda teadmisega sellest, et seda tehakse ühingu vara arvel. Nõustumust planeeringuga ei saa lugeda ka tagantjärgi antud heakskiiduks tsiviilseadustiku üldosaseaduse (TsÜS) § 111 lg 1 mõttes vara tasuta võõrandamiseks. Lisaks puudub samasugune kinnitus hageja I teabe saamise faktist detailplaneeringu algatamise kohta. Maakohus leidis iseenesest õigesti, et hagejad on oma nõude alusena tuginenud MTÜS §-le 50 ja VÕS §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-dele 5 ja
  4. Samas leidis maakohus otsuse p-s 18 valesti, et hagejad ei ole tõendanud kostja poolt ühingu likvideerimismenetluse käigus hagejatele süüliselt kahju tekitamist. Hagejad tõendasid, et ühingu liikmete nõusolekuta võõrandas kostja endaga seotud MTÜ-le tasuta ühingu vara. Kostja ei ole tõendanud vastutusest vabanemiseks, et ta käitus seaduspäraselt või et likvideeritava ühingu vara tasuta üleandmine oli vältimatult vajalik. Oluline on, et pärast kinnistu võõrandamist seati sinna kolmandate isikute õiguste tagamiseks hüpoteegid ja hiljem võõrandati osa kinnistust 26 000 euro eest. Maakohus jättis hindamata hagejate väited ja tõendid selle kohta, et ühingu vara võõrandamise teabe saabumise ajaks oli kinnistule seatud selle väärtust ületav hüpoteek. Seetõttu poleks ka uus likvideerimismenetlus ja selle raames nõuete esitamine olnud võimalik. Tõendeid sellest, et kostja oleks teinud likvideerimismenetluses kinnistu väärtuses kulutusi, esitatud ei ole. MTÜ tehtud kulud puurkaevu uuringule ei ole märkimisväärsed. Kostja
  5. mail 2020 esitatud tõendist, mida kohus ei hinnanud, nähtub, et kulude tegemise kohustus jäi Aktsiaseltsile Saku Maja. Maakohtu otsuse p-st 18 ei nähtu, milliseid tõendeid peab kohus silmas, kui jaatab mingeid eelnevalt ühingu juhatuse poolelijäänud tegevusi, mis oli vaja kostja poolt algatatud 4
(10)likvideerimismenetluses tema valitud viisil lõpule viia. Samuti ei nähtu, milliseid eelnevalt ühingu juhatuse poolelijäänud tegevusi on kostja läbi viinud. Maakohus nõustus põhjendamatult kostja etteheitega, et hagejad ei osalenud ühingu likvideerimises ning ei esitanud likvideerijale nõudeid varem. Hagejad ei osalenud aktiivselt likvideerimismenetluses, kuna nad ei olnud teadlikud likvideerimismenetluse algatamisest. Liikmete mitteaktiivusus ei anna likvideerijale õigust võõrandada ühingu likvideeritavat vara endaga seotud MTÜ-le selleks, et see kasu saamise eesmärgil edasi võõrandada. Maakohus ei viidanud õigusnormile, mille alusel kostja vastutusest vabanes (VÕS § 1045 lg 3). Maakohus märkis otsuse p-s 19, et hagejad kinnitasid
  1. mail 2020 toimunud istungil ühingu viimase üldkoosoleku toimumist
  2. aastal ning viitas ühingu põhikirja p-le 4.
  3. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, millise õigusliku tähenduse maakohus nimetatud asjaoludele annab. Ka juhul, kui maakohus tegi viidatu põhjal järelduse, et eelmine juhatus midagi formaalselt rikkus, jääb ebaselgeks, kuidas võtab see rikkumine õiguse nõuda uuelt likvideerijalt täiendava likvideerimise raames ühingu liikmetele tekitatud varalise kahju hüvitamist. Maakohtu viited VÕS §-le 139 on arusaamatud, sest põhjendust, mille kohaselt tekkis kahju hagejatele nende endi tegevuse tagajärjel, viidatud õiguslikule alusele ei järgne. Vastuapellatsioonkaebus
  4. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada resolutsiooni p-de 4 ja 5 osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse kummaltki hagejalt menetluskulude väljamõistmiseks 1373,39 eurot ületavas osas ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kummaltki hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitis 3345 eurot. Maakohus vähendas kostja lepingulise esindaja ajakulu ekslikult põhjendusega, et asjas esitatud tõendid koosnevad suures osas ühingu likvideerimismenetluses esitatud tõenditest ja need tõendid ei saanud kostjale olla tundmatud. Kostja esindaja ei esindanud kostjat likvideerimisemenetluses. Maakohus ei arvestanud, et lisaks hagiavaldusele toimetati kostjale kätte ka hagiavalduse esmane versioon ning
  5. veebruari
  6. a mahukas taotlus koos lisadega (sh eeltõendamismenetluse algatamise taotlus). Arvestada tuli lisaks sellega, et hagejate koostatud menetlusdokumendid ja nendele lisatud tõendid olid ebaselged. Lisaks leidis maakohus otsuse p-s 34 ekslikult, et kostja esmases vastuses oli sisulisi vastuväiteid vaid kolmel lehel. Nimetatud vastus sisaldas nii õiguslikke vastuväiteid kui ka vastuväiteid hagejate faktiväidetele, mille koostamine oli ajamahukas. Maakohus leidis kohtupraktikale viitades valesti, et arvestades hagihinda tuleb menetluskulude suurust vähendada. Maakohus jättis tähelepanuta, et hagejad loobusid aasta kestnud menetluses tuvastusnõudest (

§ 168lg 4).

Asi oli vaatamata hagihinnale väga keerukas ning mahukas, mille poolt räägib ainuüksi asjaolu, et asjas toimus kolm kohtuistungit. Kostjale väljamõistetava lepingulise esindaja kulu vähendamine on ka ebaõiglane, sest kostja oli kõigil istungitel valmis asja lõpuni arutama, kuid hagejad taotlesid istungi edasilükkamist ning esitasid erinevaid ebaselgeid menetlusdokumente kohtu poolt määratud tähtaegu rikkudes. Vastused kaebustele 6. Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta

§ 657lg 1 p 2¹ alusel muutmata, muutes otsuse õiguslikke põhjendusi.

Hagejate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kostja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 8. Hagejad on esitanud kahju hüvitamise nõude kostja kui Aiandusühingu Ilmarine II (ühing) likvideerija vastu. Maakohus on kvalifitseerinud nõude deliktiõiguslikul alusel, viidates VÕS § 1045 lg 1 p-dele 5 ja 7 (kannatanu omandi ja seadusest tuleneva kohustuse rikkumine). 5

(10)Maakohus leidis, et kostja süülise käitumisega hagejatele kahju tekitamine on tõendamata. Kuigi maakohus leidis, et deliktilise vastutuse eeldused on täitmata, hindas ta täiendavalt VÕS § 139 (kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel) kohaldamise eeldusi. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et hagi tuli jätta rahuldamata, kuid

§ 657lg 1 p 2¹ kohaselt muudab maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

  1. Pooled ei vaielnud maakohtus järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude üle:  Ühing kustutati registrist
  2. detsembril 2012 majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu (kd I, tl 167 ja pöördel);  Kostja esitas
  3. septembril 2013 maakohtule avalduse ühingu likvideerimismenetluse algatamiseks ja enda likvideerijaks määramiseks tasu nõudmata (kd I, tl 27 pöördel-30);  Kostja avaldus rahuldati
  4. juulil 2014 tehtud määrusega (tsiviilasi nr 2-13-41705; kd I, tl 30 pöördel-31 pöördel);  Ühingule kuulus kinnistu (registriosa nr 12605702; kd I, tl 168 ja pöördel);  Kostja võõrandas
  5. detsembril 2014 ühingule kuuluva kinnistu MTÜ-le ja ühing selle eest raha ei saanud;  Ühing kustutati likvideerimismenetluse tulemusena registrist
  6. mail
  8. Hagejate etteheide kostjale on, et ta võõrandas ühingu liikmete nõusolekuta tasuta ja endaga seotud MTÜ-le ühingule kuuluva kinnistu väärtusega 29 700 eurot. Hagejad tõendavad kinnistu väärtust võõrandamise ajal asjatundja arvamusega (kd I, tl 3-19). Hagejate arvutuste kohaselt on kostja tekitanud kummalegi hagejale kahju 990 eurot, sest sellisel viisil kinnistu võõrandamisega ei kaasnenud liikmete vahel allesjäänud vara jaotamist. Hagejad leiavad, et MTÜS § 50 lg-te 1 ja 3 järgi oli neil ühingu vara jaotamisel õigus saada 990 eurot (= 29 700 eurot ÷ liikmete arvuga 30). Kolleegium märgib, et kumbki hageja on esitanud kostja vastu oma eraldiseisva nõude ja seega osaleb kumbki hageja menetluses iseseisvalt (

§ 207

lg 2), st hagejad ei ole kostja suhtes vältimatud kaashagejad

§ 207lg 3 mõttes.

Seda tuleb arvestada nii nõuete lahendamisel, kohtulahendi resolutsiooni formuleerimisel kui ka kohtulahendi põhjendamisel, aga ka asja hinna määramisel (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 14).
  3. Kolleegium peab esmalt vajalikuks kostja vastu esitatud kahju hüvitamise nõue kvalifitseerida. Seejärel saab hinnata nõude põhjendatust. 11.
  4. Aiandusühing Ilmarine II (kustutatud) on mittetulundusühing ja likvideerimismenetlust reguleerib MTÜS. Kuna hagejad ei nõua kahju hüvitamist ühingu võlausaldajatena, siis ei kuulu asjas kohaldamisele MTÜS-i sätted, mis reguleerivad likvideerimismenetluses võlausaldajatele teatamist, nende nõuete esitamist ja rahuldamist (MTÜS §-d 47-48). Kuna nimetatud sätted asjas kohaldamisele ei kuulu, siis puudub vajadus hinnata nende kohaldamise kohta esitatud apellatsioonkaebuse väiteid. 11.
  5. Likvideerijatel on juhatuse õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus likvideerimise olemusega ning nad vastutavad oma kohustuste rikkumise eest nagu juhatuse liikmed (MTÜS § 45 lg 1 esimene lause, samuti TsÜS § 41 lg 3). Seega juhivad likvideerijad likvideerimisel juriidilist isikut juhatuse asemel. Õiguskirjanduses on osaühingu juhatuse liikme otsevastutuse osas leitud, et reeglina ei ole osanikul õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist otse iseendale. Kui juhatuse liige teeb majanduslikult ebaotstarbekohase tehingu osaühingu nimel ja vähendab sellega ühtlasi ka osanikele kuuluvate osade väärtust, saab juhatuse liikme vastutuse korral nimetatud käitumisega tekitatud kahju eest esitada nõude üksnes osaühing (K. Saare jt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. Juura, 2015, lk 182-183). Eeltoodud tõlgendus on kolleegiumi arvates kohaldatav ka mittetulundusühingu juhatuse liikmete vastutusele. 6

(10)11.
  1. Samas pole välistatud, et erandjuhtudel võivad mittetulundusühingu juhatuse liikmed olla otsevastutavad liikmete ees. Eelpool viidatud õiguskirjanduses on leitud, et selle õigusliku aluse annab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 32 ja VÕS § 115 lg
  2. MTÜS sätestab ka erialused, mis näevad ette juhatuse liikmete otsevastutuse mittetulundusühingu liikmete ees, s.o MTÜS § 63 lg 5 ja § 73 lg 5, kuid viidatud sätted ei kuulu asjas kohaldamisele, sest need käsitlevad ühinemise ja jagunemisega tekitatud kahju hüvitamist. Kolleegium leiab, et kostja vastutus võib põhineda nii seadusjärgsel (TsÜS § 32 ja VÕS § 115 lg 1) kui ka deliktiõigusel (VÕS § 1043 jj).
  3. Maakohus jättis tuvastama hagi rahuldamise esmase eelduse – hagejad pidid olema ühingu lõpetamise ajal selle liikmeteks. Sellist väidet tuleb hagejatel

§ 230lg 1 esimese lause järgi tõendada.

MTÜS § 45 lg 2 järgi lõpetavad likvideerijad mittetulundusühingu tegevuse, nõuavad sisse võlad, müüvad vara, rahuldavad võlausaldajate nõuded ja jaotavad pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist allesjäänud vara selleks õigustatud isikute vahel. MTÜS § 50 lg 1 järgi pärast võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamist või tagamist ja raha hoiustamist jaotatakse allesjäänud vara põhikirja järgi selleks õigustatud isikute vahel. Põhikirja p 6.5 järgi jaotatakse allesjäänud vara ühingu lõpetamise ajal selle liikmeteks olnud isikute vahel. 12.

  1. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja I tõendanud, et ta oli ühingu liige. Asjaolu, et hagejal I on kinnistu ühingu territooriumil, ei ole tema liikmelisuse tõendamiseks piisav (kd I, tl 130). Kostja on likvideerimismenetluses maakohtu päringule vastanud, et andmed hageja I liikmelisuse kohta puuduvad (kd I, tl 61-62). Ühingu põhikirja p 2.1 järgi on ühingu liikmeks isik, kes omab ühingu territooriumil aiamaja, suvilat või elamut ning tunnustab ühingu põhikirja ning osaleb ühingu tegevuses. Põhikirja p 2.2 teise lause järgi võetakse pärast ühingu asutamist ühingu liikmeks juhatuse otsusega. Sama punkti neljanda lause järgi loetakse liikmeks astuja ühingu liikmeks vastuvõtmisotsuse tegemise päevast, millest alates tekivad tal liikme õigused ja kohustused. Põhikirja p 2.3 järgi tasub ühingu liikmeks astuja sisseastumismaksu. Ühingu liikmed tasuvad liikmemaksu kord aastas üldkoosoleku poolt määratud suuruses, tingimustel ja korras (kd I, tl 131-132 pöördel). Hageja I esitatud tõendid ei kinnita hageja I ühingu liikmeks olemist. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja I nõue kostja vastu jätta rahuldamata. 12.
  2. Kolleegiumi hinnangul on hageja II tõendanud, et ta oli ühingu liige. Hagejal II on kinnistu ühingu territooriumil (kd I, tl 129). Põhikirjast tulenevalt on ta ühingu asutajaliige (kd I, tl 132 pöördel). Ka maakohtule on kostja likvideerimismenetluses vastanud, et hageja II on asutajaliige (kd I, tl 106-107). Hageja II poolt liikmemaksu tasumist tõendab meeldetuletus, arve ja maksekorraldused (kd II, tl 98-99, 101-118, 120-121, 123-126, 131-132). Väidet, et hageja II ei ole enam ühingu liige, tuleb kostjal

§ 230lg 1 esimese lause järgi tõendada.

Põhikirja p 2.7 sätestab ühingu liikme väljaarvamise korra, mille kohaselt arvatakse ühingu liige ühingust välja juhatuse otsusega. Kostja ei ole hageja II ühingust väljaarvamist tõendanud.

  1. VÕS § 115 kohaldamine eeldab, et seaduses sätestatud kohustus, mida rikuti, kujutab endast seaduse alusel tekkinud võlasuhtest tulenevat kohustust. TsÜS § 32 järgi peavad juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise huvidega. Kolleegiumi hinnangul ei tulene hagiavalduses esitatud asjaoludest, et kostja oleks rikkunud hea usu põhimõttest tulenevate kohustuste sisu (nt informatsiooni andmise kohustus, võrdne kohtlemine, hääleõiguse teostamise piiramine), et vastutada seaduse alusel tekkinud võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumise eest.
  2. Kolleegium kontrollib kahju hüvitamise alusena VÕS §
  3. Maakohus on otsuse p-s 16 õigesti välja toonud deliktilise kahju hüvitamise nõude üldised eeldused ja poolte tõendamiskoormise. Kolleegium nõustub sellega ja seda

§ 654lg 6 järgi ei korda.

14.

  1. Maakohus ei ole analüüsinud, kuid on viidanud VÕS § 1045 lg 1 p-dele 5 ja
  2. VÕS § 1045 lg 1 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati p 5 järgi 7

(10)kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega; ning p 7 järgi seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Hagejad peavad VÕS § 1045 lg 1 p-le 7 tuginedes konkreetselt välja tooma kaitsenormi, mida kostja väidetavalt rikkus. Kohus ei pea omal algatusel otsima hagejaid kaitsta võivat normi ega võtma ilma hagejate taotluseta seisukohta, kas mõni selline kaitsenorm kuulub kohaldamisele. Kolleegium märgib, et kahju tekitaja tegu võib samaaegselt täita mitme VÕS § 1045 lg-s 1 nimetatud õigusvastasuse aluse eeldused ning sellisel juhul peab kohus otsustama, millisel alusel kuuluks nõue rahuldamisele. 14.
  1. Hagiavalduses esitatud asjaoludel ei saa kahju hüvitamise nõude alusena kohaldada VÕS § 1045 lg 1 p 5, sest ühingu kinnistut võõrandades ei rikkunud kostja hagejate omandit ega sellega sarnast õigust ega valdust. Samuti ei saa kahju hüvitamise nõude alusena kohaldada VÕS § 1045 lg 1 p
  2. Kolleegium leiab, et kinnistu võõrandamist MTÜ-le raha vastu saamata tuleb käsitada kostja eraldiseisva rikkumisena, mitte kui MTÜS § 50 lg-st 1 tuleneva kohustuse rikkumise osa või tagajärjena. Mittetulundusühingule kuuluva kinnistu ebasoodsatel tingimustel võõrandamine võib olla juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine MTÜS § 32 lg 1 järgi. See, et kostja võis rikkuda MTÜS § 32 lg-st 1 tulenevat juhatuse liikme hoolsuskohustust, ei võimaldaks mittetulundusühingu liikmel nõuda VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel kahju hüvitamist. VÕS § 1045 lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanud kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. MTÜS § 32 lg 1 kaitse-eesmärgiks on kaitsta mittetulundusühingut, mitte selle liikmeid. MTÜS § 32 lg 4 sätestab, et kahju hüvitamist saab nõuda mittetulundusühing, pankroti väljakuulutamise korral pankrotihaldur ja võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada mittetulundusühingu vara arvel. Kolleegiumi on hinnangul ei saa kaitsenormina käsitleda MTÜS § 50 lg-t 1, sest selle sätte eesmärgiks on tagada juriidilise isiku võlausaldajate kaitse, välistades vara jagamise juriidilise isiku liikmete vahel enne võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamist. 14.
  3. Viimasena kontrollib kolleegium kahju hüvitamise nõude alusena VÕS § 1045 lg 1 p 8, mille kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Riigikohus on selgitanud, et kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist (vt Riigikohtu
  4. veebruari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216, p 18.2 ja selles viidatud kohtupraktika). Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. 14.
  6. Maakohus tuvastas, et kostja eesmärgiks oli likvideerimismenetluse käigus lõpuni viia ühingu juhatuse poolt pooleli jäänud tegevused. Mh võõrandas kostja selle käigus ühingu kinnistu MTÜ-le (kd I, tl 168). Kolleegium leiab, et maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusnorme. Hagejate etteheide, et maakohtu otsusest ei nähtu, milliste tõendite põhjal on maakohus sellise järelduse teinud, ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Maakohus hindas otsuse p-des 13 ja 14 tõendeid kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 ning leidis põhjendatult, et kostja tegevused, mh kinnistu võõrandamine, olid ühingu lõpetamiseks vajalikud. Praegusel juhul ei ole esitatud menetluse kestel mitte ühtegi asjaolu, millest tulenevalt võiks järeldada, et ühingu jätkamine oli võimalik. Samas oli ühingul kinnistu, millel asuv puurkaev vajas rekonstrueerimist, paigaldada tuli tuletõrjevee reservuaar, teha elektriliitumine ja teed üle anda kohalikule omavalitsusele. Eeltoodud asjaolu tõendab piirkonna elanike nõusolekud detailplaneeringu algatamiseks, Saku Vallavolikogu otsused detailplaneeringu koostamise algatamiseks, vastuvõtmiseks ja kehtestamiseks ning vallavalitsuse korraldused (kd I, tl 169, 175-188, 41 ja pöördel). Saku Vallavalitsuse 8

(10)
  1. jaanuari
  2. a projektikomisjoni koosoleku protokolli nr 7-1.4/4 järgi asub ühingu alal ebaseaduslik puurkaev, mida soovitakse rekonstrueerida ja rajada selle baasil piirkonnale veevarustus (kd I, tl 38 pöördel - 39). Kostja väide, et ühingule kuulunud kinnistuga kaasnesid kohustused, mis võeti üle MTÜ poolt, on eeltoodud tõenditega tõendamist leidnud. Kostja selgitas, et MTÜ-le kaasnevad kulud detailplaneeringu elluviimisega on hinnanguliselt 123 000 – 150 500 eurot. Kulutuste tegemine suuruses 10 457,75 eurot on dokumentaalsete tõenditega tõendatud (kd I, tl 170-174, 190). Kulutuste suurust 123 000 – 150 500 eurot tõendab Saku Vallavolikogu
  3. juuni
  4. a otsus nr 45, milles viidatakse detailplaneeringu seletuskirjale (kd I, tl 186 pöördel). Viidatud otsus tõendab ka kostja väidet, et moodustatavatest elamumaa kruntidest saadav tulu kulub suures osas detailplaneeringu elluviimisega kaasnevate kulude katmiseks. Kuna MTÜ pidi tegema kulutusi, võttis MTÜ laenu ja kinnistule seati hüpoteek. Seega ei lükka hagejate esitatud tõendid kostja väiteid ümber (kd II, tl 12-51). MTÜ
  5. septembri
  6. a üldkoosoleku protokollist ei tulene, et kanalisatsiooni ja veevarustuse trasside väljaehitamise kulud kannab Aktsiaselts Saku Maja (kd II, tl 137). Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kostja tahe hagejat II kahjustada on tõendamata. 14.
  7. Kuna deliktilise kahju hüvitamise nõude esmane eeldus, s.o objektiivne teokoosseis, ei ole täidetud, ei ole vaja hinnata teo õigusvastasust ega süüd. Kuna maakohus andis otsuse ps 19 hinnangu ka hagejate käitumisele ja osale kahju tekkimisel, siis tuleb need põhjendused otsusest välja jätta. Ringkonnakohtul puudub vajadus vastata selle kohta esitatud apellatsioonkaebuse väidetele.
  8. Kostja vaidlustab vastuapellatsioonkaebuses maakohtus kantud menetluskulude kindlaksmääramist. 15.
  9. Iseenesest on õige kostja väide, et maakohus jättis menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel arvestamata, et hagejad loobusid menetluse kestel tuvastusnõudest ning menetluse lõpetamisel kohaldub menetluskulude jaotusele

§ 168lg 2.

Kuigi maakohus ei kohaldanud viidatud sätet, ei mõjutanud see menetluskulude jaotuse õigsust, sest menetluskulud jäid

§ 162lg 1 järgi võrdsetes osades hagejate kanda.

Kolleegium leiab, et menetluse kestel tuvastusnõudest loobumine ei mõjutanud kindlaksmääratavate menetluskulude suurust. Hagejad soovisid tuvastusnõudega tuvastada, et nad olid seisuga

  1. detsember
  2. a ühingu liikmed. Hagejad esitasid ka sooritushagi kostja vastu ja nõudsid kahjuhüvitise väljamõistmist. Seega on tuvastatav asjaolu sooritusnõude rahuldamise üheks eelduseks, sest sooritusnõude lahendamisel on vaja tuvastada mh see, kas hagejad olid kostjale etteheidetava teo tegemise ajal ühingu liikmed. Samuti ei ole tuvastushagi hind

§ 125järgi sooritushagi hinnast suurem.

15.2. Kostja heidab maakohtule ette hagihinnast lähtudes menetluskulude kindlaksmääramist, vähendades menetluskulude suurust 2746,78 euroni. Kolleegium märgib, et kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

§ 175

lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole ületanud diskretsiooni piire. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse p-s 37 toodud põhjendusega ning seda ei korda (

§ 654lg 6).

Praeguses asjas hagihinnast suuremate lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramine ning vastaspoolelt väljamõistmine ei ole õigustatud, sest asi ei ole eriliselt keerukas ja selle maht ei ole suur (vt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-18109972, p 19.4). Arvestada tuleb asjaoluga, et hagejate nõuetele esitatavad kostja vastuväited kattusid, mistõttu ei anna ka kolme istungi toimumine põhjust suuremate menetluskulude 9

(10)kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et põhjendatud ja vajalikud menetluskulud ei saa ületada hagihinda. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 16. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad

§ 165lg 1 ja § 171 lg 1 kohaselt võrdsetes osades hagejate kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulude jaotust reguleerib

§ 178

lg 4, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Vastuapellatsioonkaebusega seotud menetluskulud jäävad poolte endi kanda. 17.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Kuna maakohus on oma otsuses kostja menetluskulud kindlaks määranud, määrab kolleegium kindlaks ka kostja apellatsiooniastme menetluskulud. 17.

  1. Apellatsioonimenetluses on kostja palunud hagejatelt välja mõista lepingulise esindaja kulud 2520 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on kostjale osutatud õigusabi 21 tundi tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja on
  2. detsembri
  3. a menetlusdokumendi p-s 1.8 kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (

§ 176

lg 5) ning kostja ei ole käibemaksukohustuslane (

§ 174lg 10).

17.

  1. Kolleegium leiab, et kostja apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Kostjale osutatud õigusteenuse tunnitasu ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kolleegium arvestab menetluskulude kindlaksmääramisel, et apellatsiooniastmes küsis ringkonnakohus pooltelt seisukohta hagiavalduses esitatud nõuete õigusliku kvalifikatsiooni kohta, mida maakohtu menetluses ei käsitletud ning kostjale ei ole hüvitatavad menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud. 17.
  2. Kolleegiumi hinnangul, arvestades asja mahtu ja keerukust, on osutatud õigusabi ajaline maht põhjendatud järgmiselt: apellatsioonkaebusega tutvumine, nõupidamine kliendiga ja vastuse koostamine 6 tundi;
  3. novembri
  4. a kohtuistungiks ettevalmistamine ja hagejate taotlusele vastamine 1 tund ja 15 minutit (istung jäi ära hagejate lepingulise esindaja tõttu); seisukoha koostamine 2 tundi ja 45 minutit; menetluskulude nimekirja koostamine 15 minutit. Kostja menetlusdokumentide (apellatsioonkaebuse vastus, seisukoht ja menetluskulude nimekiri) osas märgib kolleegium, et need sisaldavad mitmeid tarbetuid kordusi. Apellatsiooniastme menetlusdokumentides ei ole vaja korrata faktilisi asjaolusid ega kajastada menetluse käiku. Kaebuse ja vastuse mahu tarbetu paisutamine toob esindatavale ja vastaspoolele kaasa liigsed kulud õigusteenuse eest tasumisel või menetluskuluna hüvitamisel ning sellisel juhul on kohtul võimalik hüvitist vähendada

§ 175alusel.

Eeltoodust tulenevalt on taotletavatest õigusabikuludest

§ 175

lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud kulud 1230 eurot, mis vastavad kokku 10 tunnile ja 15 minutile. 17.4. Lisaks peavad hagejad tulenevalt kostja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt

§ 177

lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõusutmisest kuni täitmiseni. 18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.