Obsah (9)

§ 162§ 657§ 652§ 232§ 442§ 236§ 230§ 363§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Villem Lapimaa ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 4. detsember 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-17-1944

) § 177 lg 2 kohaselt. Maakohus luges tuvastatuks järgmised asjaolud: 2 2-17-1944 - hageja on

1. novembril 2016 surnud XX seadusjärgne pärija (tütar); kostja on esitanud notarile XX
2. juuli
3. a kuupäeva kandva kahe tunnistaja juuresolekul allkirjastatud koduse testamendi, mille alusel on XX pärandanud kogu oma vara kostjale.
4. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastab vaidlusalune testament pärimisseaduse (PärS) §-s 23 sätestatule. Maakohtu hinnangul ei too testamendi tühisust kaasa see, et testaator ei kirjutanud testamendile ise testamendi tegemise kuupäeva ja aastat. Kuupäeva kirjutamine omab tähtsust testamendi kehtivuse jaoks, sest PärS § 25 lg 1 alusel kaotab kodune testament kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator sel ajal elab. Kodusel testamendil testaatori poolt kuupäeva ja aastaarvu omakäeliselt kirjutamata jätmine ei ole selline vormiviga, mis toob kaasa testamendi tühisuse, kui on võimalik tuvastada testamendi tegemise aeg. Testamendis sisalduva kuupäeva põhjal on tuvastatav testamendi tegemise aeg. Testaator suri
5. novembril
6. Seega ei ole kodune testament tühine, sest selle tegemise päevast ei olnud möödunud kuus kuud, kui testaator suri. Samuti ei ole võimalik lugeda testamenti PärS § 25 lg 2 järgi tühiseks, sest testamendi tegemise aega on võimalik kindlaks määrata. 4.
7. Tunnistajad kinnitasid notarile, et nad on tunnistajatena testamendi allkirjastanud, sama kinnitasid tunnistajad maakohtule. Seega on tõendatud, et tunnistajad on testamendi allkirjastanud. Tulenevalt tunnistajate allkirja tõendamisfunktsioonist on testament iseseisvaks dokumentaalseks tõendiks, mis tõendab hageja isa poolt testamendi allkirjastamist. 4.
8. Maakohus tellis testaatori allkirjade ekspertiisi. Eksperdid leidsid, et tõenäoliselt ei ole hageja isa testamendile alla kirjutanud. Ekspertide arvamusest nähtuvalt jagunesid võrdluseks esitatud XX allkirjad üld- ja eritunnustelt viieks erinevaks kogumiks. Esimesse kogumisse sattusid dokumendid, millel olevad allkirjad olid antud sellistele dokumentidele ja sellistes asutustes, kus isikut kontrollitakse alati isikut tõendava dokumendi alusel, näiteks allkiri elamisloakaardi/isikutunnistuse taotlusel, isikutunnistuse taotlusel, dokumentide kättesaamise kinnitustel. Teise kogumi moodustasid pensioni väljamakse kviitungitel olevad allkirjad. Võrdlusmaterjaliks esitatud allkirjad kuuluvad tõenäoliselt mitmele erinevale isikule. Eksperdid võrdlesid testamendil olevat XX allkirja võrdlusmaterjali viie kogumi allkirjadega. Esimeses kogumis olevad allkirjad omistati XX-le ning selle põhjal leidsid eksperdid, et vaidlustatud allkirja ei ole tõenäoliselt kirjutanud XX. Esineb viiteid, et vaidlustatud allkirja võib olla kirjutanud isik, kes on allkirjastanud teise võrdlusmaterjali kogumisse kuuluvad pensioni väljamakse teated. Teises kogumis on kõik allkirjad pensioni väljamakse kviitungitel, mille puhul ei ole teada, kas pensioni koju toomisel kontrollitakse, kas isik võtab pensioni vastu isiklikult. Ülesehituselt, väljanägemiselt ja eritunnustelt erinesid need esimese kogumi allkirjadest. Teise kogumi allkirjade puhul on üritatud jäljendada testaatori allkirja, siin on mõned ülesehituse poolest sarnased elemendid, kuid need on teistsuguse ülesehituse või paigutusega. Eksperdid kinnitasid kohtuistungil, et esimesse kogumisse kuuluvad allkirjad olid sellistel dokumentidel, mille allkirjastamisel tuvastatakse kirjutaja isik. Kohus on seetõttu veendunud, et esimesse kogumisse kuuluvad allkirjad olid XX omad. Teise kogumisse kuulusid allkirjad, mis asusid eranditult pensioni kättesaamise kinnitustel. Ekspertide hinnangul oli tegemist täiesti teistsuguse allkirja mudeliga. Eksperdid leidsid, et allkirja võib olla kirjutanud isik, kes on XX nimel allkirjastanud teise kogumisse kuuluvad pensioni väljamakse teated. 3 2-17-1944 Tunnistajate OO ja JJ ütlustega on tõendatud, et pensioni kojukande puhul võis pensioni saaja asemel alla kirjutada muu kohalviibinud isik. Maakohus leidis eeltoodu põhjal, et teise kogumisse kuuluvad allkirjad ei kuulu XX-le. Maakohtu hinnangul on ekspertide arvamus usaldusväärne ning tõendab, et XX ei allkirjastanud kodust testamenti. 4.
9. Hageja tugines oma väidetes ka sellele, et hageja isal olid nägemisraskused. Selle tõendamiseks esitas hageja
10. jaanuari
11. a epikriisi, mille kohaselt oli hageja isal diagnoositud pimedus ja nõrknägevus. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, et nad oleksid hageja isa nägemisraskusi märganud. Maakohtu hinnangul ei ole nägemisraskuste tuvastamiseks vaja meditsiinilist ettevalmistust. Maakohus võttis arvesse ka testaatori vanust testamendi tegemise ajal. Testaator oli sel ajal 92-aastane. Tunnistajad leidsid, et hageja isa tervislik seisund oli normaalne, kuid täpsemalt ei osanud nad teda kirjeldada. Maakohus leidis, et ei ole usutav, et tunnistajad ei märganud testaatori halba nägemist. Kuna testamendi tegemise juures tunnistajana osalemine ei ole ilmselt igapäevane sündmus, siis ei ole ka usutav, et tunnistajad ei osanud testaatorit täpsemalt kirjeldada. T 4.
12. Maakohtu hinnangul olid tunnistajate ütlused vastuolus ekspertide arvamusega ja XX tervislikku seisundit kirjeldava tõendiga. Tunnistajate ütlused ning ärakuulamise protokollid ei tõenda usaldusväärselt, et testamendi allkirjastas XX. 4.
13. Eelneva põhjal leidis maakohus, et kuna hageja isa ei ole kodust testamenti allkirjastanud, siis on see tühine ning hagi tuleb rahuldada. Menetluskulud jättis maakohus

§ 162

lg 1 kohaselt kostja kanda ning määras, et menetluskulud määrab maakohus rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus on tõendeid valesti hinnanud, leides, et tunnistajate ütlused ei tõenda usaldusväärselt testamendi XX poolt allkirjastamist. Maakohus ei arvestanud selle järelduse tegemisel asjaoluga, et testamendi koostamise aja ning kohtule ütluste andmise aja vahele jäi rohkem kui kolm aastat. Tunnistajad, kes ei olnud XX sugulased, ei teadnud, et peavad mäletama tema välimust ja terviseprobleeme. Asjaolu, et tunnistajad ei osanud testaatorit kirjeldada, ei muuda tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseteks. Maakohus ei võtnud arvesse seda, et tunnistajad olid testaatorit näinud vaid paar korda, et aidata teda kodutöödes. Seetõttu on arusaadav, et tunnistajad ei märganud testaatori nägemisraskusi. Sellest ei saa järeldada, et tunnistajate ütlused ja testaatori tervise kohta esitatud epikriis on omavahel vastuolus. Tunnistajad ei pidanud tõendama testaatori halba nägemist, vaid testamendi allkirjastamist testaatori poolt. Kohtule esitatud epikriis (20.01.2015) pärineb ajast, kui testaatorile ei olnud veel silmaoperatsiooni tehtud. Seetõttu ei tõenda see dokument testaatori terviseseisundit. Maakohus võttis otsuse tegemisel arvesse tunnistajate OO ja JJ ütlused, mis ei ole asjakohased. Postiametnikud kuulati üle selleks, et tuvastada, kes tegelikult allkirjastas pensioni väljamakseteatised. Postiametnike ütlused ei ole praeguse asjaga seotud. Nende ütlused selle kohta, et võis juhtuda, et pensionisaaja asemel kirjutas pensioni väljastusteatele alla teine isik, ei oma asjas tähtsust. Postiametnikud ei ole väitnud, et testaatori asemel kirjutas allkirju teine 4 2-17-1944 isik. Maakohus pidi jätma need ütlused arvestamata, kuna need ei saa koos ekspertarvamusega tõendada seda, et testaator ei allkirjastanud testamenti. Seega arvestas maakohus otsuse tegemisel asjakohatuid tõendeid. Kostja hinnangul ei ole ekspertiisiaktiga kindlaks tehtud, et testamenti ei allkirjastanud XX. Tunnistajate NN ja ZZ ütlustest nähtub, et testaator on testamendile alla kirjutanud ning asjas ei ole esitatud tõendeid, mis võiks nende ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seada. Vastustaja seisukoht
2. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

8.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest, mida on refereeritud ringkonnakohtu otsuse p-s

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sisuliste põhjendustega ja ei korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Põhjendamatu on apellandi etteheide, et maakohus jättis analüüsimata tunnistajate NN ja ZZ ütluste osas asjaolu, et nad on külastanud testaatorit ainult paar korda selleks, et BB palvel abistada kodutöödega. Apellandi viidatud asjaolu võib osundada sellele, et tunnistajatel ei pruukinud olla tugevat mälupilti testaatorist. Maakohus tõi tõendite analüüsis välja, et tunnistajad ei osanud testaatorit kirjeldada. Maakohtu viidatud asjaolu on tõendite analüüsis asjakohane ning maakohus hindas selle asjaolu kaalukust mõistlikult. Maakohtu arutluskäigust võib mõista, et see asjaolu ei olnud maakohtu jaoks ainumäärava kaaluga, kuid koosmõjus ekspertiisiaktiga andis põhjuse tuvastada, et testamenti ei allkirjastanud testaator. 10.

§ 232

lg 1 järgi hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning oma siseveendumuse kohaselt.

§ 442lg 8 järgi peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima.

Maakohus on analüüsinud tunnistajate ütlusi koos teiste tõenditega ega ole tõendite analüüsimisel ühtegi olulist asjaolu kahe silma vahele jätnud. Asjaolu, et tunnistajad olid näinud testaatorit vaid mõned korrad, ei välista kolleegiumi arvates seda, et nad võiksid suuta testaatorit kirjeldada. 11. Põhjendamatu on apellandi etteheide, et maakohus pidi jätma arvestamata tunnistajate OO ja JJ ütlused

§ 236lg 3 järgi.

Vastavalt

§ 230

lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt

§ 236

lg-le 1 on tõendi esitamine menetlusosalise poolt kohtule taotluse esitamine, et kohus hindaks menetlusosalise väidet taotluses nimetatud tõendi vastuvõtmise ja uurimise alusel. Vastavalt

§ 236

lg-le 3 peab menetlusosaline tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. Seejuures konkreetne asjaolu, mille tõendamiseks pool tõendi esitab, võib olla nii hagi alusesse kuuluv asjaolu (

§ 363

lg 1 p 2 mõttes) kui ka asjaolu, mis kinnitab või lükkab ümber mõnda asjas esitatud tõendit. 12. Maakohtu põhjendustest nähtub, et kohus kogus ning hindas tunnistajate OO ja JJ ütlusi seoses asjaoluga, et esines juhtumeid, kus pensioni väljamaksmise kviitungi allkirjastas muu isik kui testaator. Nimetatud asjaolu ei kuulunud küll hagi alusesse

§ 363

lg 1 p 2 mõttes, 5 2-17-1944 kuid see kinnitas allkirjaekspertiisi järeldusi, kuna prooviallkirjade kogumis olid allkirjad pensioni väljamaksmise kviitungitel. Maakohus ei rikkunud tõendit kogudes ning hinnates menetlusnorme ning on tõendit hinnanud asjakohaselt. Menetluskulude jaotus 13.

§ 162lg 1 järgi jätab kohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda.

Et maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda

§ 174lg 4 järgi ka ringkonnakohus.

(allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv 6