Obsah (4)

§ 185§ 238§ 338§ 326

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. detsember 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-6829 Kriminaalasi Kohtukoosseis Ruslan Komarov´i süüdistusasi KarS § 199 lg

§ 185

lg 2 alusel mõista Ruslan Komarovilt riigieelarvesse välja apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulud 49,20 eurot. Makseinfo koos arveldusarvete ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Ruslan Komarovile eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 30. novembri 2020.a kohtuotsusega lühimenetluses tunnistati Ruslan Komarov süüdi KarS § 199 lg 2 p-s 4 nimnetatud kuriteo toimepanemises ja mõisteti talle karistuseks vangistus 9 kuud.

§ 238

lg 2 alusel vähendati seda põhikaristust 1/3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 6 kuud. Kohus moodustas KarS § 65 lg 2 ja § 74 lg 5 alusel liitkaristuse Harju Maakohtu 28.02.2019 otsusega nr 1-19-1355 mõistetud ja ärakandmata karistusega (3 kuud ja 2 päeva) ning mõistis liitkaristuseks tähtajalise vangistuse 9 kuud ja 2 päeva. Kohus määras arvestada liitkaristuse kandmist alates Ruslan Komarovi karistuse kandmisele asumisest või karistuse kandmisele toimetamisest. Kohus tegi otsuse ka menetluskulude osas ja rahuldas kannatanu tsiviilhagi 300 euro nõudes.

1. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava riigi õigusabi korras määratud kaitsja advokaat Merike Allikmäe. Kaitsja vaidlustab otsust osaliselt, paludes tühistada see karistuse osas ja asendada vangistus 9 kuud ja 2 päeva üldkasuliku tööga 272 tundi, tähtajaga 2 aastat.
2. Kaitsja leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus menetlusnorme. Ruslan Komarovi arvates on tema allakäiku hinnatud väljaspool süüdistuses nimetatud tegu. Arvestades isikut ja tema süü suurust on talle mõistetud karistus liialt karm. Ruslan Komarov leiab, et mõistetud vangistus ei vasta kuriteo raskusele ja tema isikule ja on seega vastuolus

§ 338p-ga 4.

Kahtlustus esitati ühes kuriteoepisoodis, milles ta on oma süüd täielikult tunnistanud. Ta ei andnud ennastõigustavaid ütlusi ega püüdnud oma süüd vähendada. Kuigi teda on varem korduvalt kohtulikult karistatud, on võimalik asendada talle mõistetav liitkaristus tähtajaline vangistus üldkasuliku tööga.. Komarov on väljendanud oma kahetsust eelmenetluses (I kd lk 39-41) sõnaliselt. Kuna kriminaalasja lahendati lühimenetluses kriminaaltoimiku materjalide põhjal, ei ole võimalik väljendatud kahetsust olematuks pidada. Vastupidiselt kohtu järeldusele on Ruslan Komarov püüdnud pärast eelmist kohtuotsust oma elu korraldada olukorras, kus tema tervise seisund on halb, jätkates metadooniravi. Ta põeb xxx ning tema seisund võib mõnevõrra paraneda. Alates 19.05.2020 on ta käinud perearsti, psühhiaatri ja eriarstide vastuvõttudel ja tema tervis saab ainult paremaks minna. Vastupidi kohtu järeldusele suudab ta sooritada üldkasulikku tööd ja täita kontrollnõudeid. Kuigi kohustuste täitmisel on olnud ebaõnnestumisi, on Ruslan Komarov veendunud, et seekord suudab ta täita kõik nõuded korralikult. Ta peres kasvab 4 aastane tütar ja abikaasa ei tööta. Komarov kahetseb puhtsüdamlikult, et pani toime varguse. Kaitsja leiab, et karistust mõistes sellega arvestatud ei ole. Varaline kahju on väike ning Ruslan Komarovi süü ei ole suur. Ruslan Komarov on asunud paranemise teele ning soovib muuta oma elu. Ruslan Komarov ei nõustu kohtu järeldustega ning kinnitab, et kuritegu on toime pandud mõtlematult ning enam ei kordu. Rohkem ta õiguserikkumisi toime ei pane. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. 6.

§ 326

lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui asja arutav kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni ka siis, kui selle väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-71-11, p 6, 3-1-1-82-11, p 7, ja 3-1-1-6-13, p 6).

1. Käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuse muutmiseks. Apellatsiooni arutamine ei saaks kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Seisukohta, et maakohus pole mõistetud karistust piisavalt põhjendanud ja see ei vasta süüle ja isikule, peab kohtukolleegium üksmeelselt ilmselgelt põhjendamatuks ja perspektiivituks.
2. Maakohus karistas R. Komarovit KarS § 199 lg 2 p 4 alusel 09.07.2019 kuriteo eest üheksakuulise vangistusega, vähendas seda lühimenetlusele kohaselt kolmandiku võrra ja liitis sellele varem kandmata karistuse, põhjendades karistuse mõistmist läbimõeldult ja üksikasjalikult enam kui kolmel lehel. KarS § 199 lg 2 alusel saab karistada rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Käesoleval juhul pole karistusliigi valikut vaidlustatud. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks KarS eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mille järel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9 jne). Eriosa sanktsiooni keskmine määr on ligi 2,5 aastat vangistust. Mõistetud karistus on sellest silmatorkavalt madalam, lähenedes pigem alammäärale. Seejuures on kohus märkinud otsuses: „kohus ei pea võimalikuks mõista karistust, mis oleks ettenähtud sanktsiooni alammääras või selle lähedases määras.“ Hoolimata öeldust mõistis maakohus tegelikult karistuse siiski sanktsiooni alammäära lähedases määras.
3. Kaitsja peatub pikalt süüdistatava kahetsusel ja leiab, et kohus pole seda põhjendamatult arvesse võtnud. See ei vasta tõele. Maakohtus käsitles puhtsüdamlikku kahetsust pikas eraldi lõigus otsuse
4. leheküljel. Kohtu analüüsist saab järeldada, et kohus jaatas puhtsüdamlikku kahetsust KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses karistust kergendava asjaoluna ja on seda ka arvesse võtnud. Maakohus põhjendab jälgitavalt, miks tema hinnangul ei saa sellele kahetsusele siiski määravat tähendust anda. See aga, et kohus tõepoolest on kahetsusega arvestanud, ilmneb väga selgelt karistuse äärmiselt madalas määras.
5. Kaitsja nimetab varalise kahju ja süü väiksust kui asjaolusid, millega kohus pidanuks arvestama, aga ei arvestanud. Needki etteheited ei ole tõsiseltvõetavad. Maakohus on sõnaselgelt käsitlenud kahju väikest suurust ühe asjaoluna, mis võimaldab väita, et Komarevi teosüü on (üksnes) keskmine. Seejuures märgib maakohus teosüü juures õigesti, et süüdistataval „oli vaba valik, kas panna kohtu poolt määratud katseajal uus kuritegu toime või mitte ja ta otsustas siiski järjekordse varguse toimepanemise kasuks, võttes sellega teadlikult riski, et eelmine karistus pööratakse täitmisele.“ Miks kaitsja ja süüdistatav leiavad, et süü oli väike, apellatsioonist ei selgu, küll aga on vaidlustatud otsusest üheselt arusaadav, miks seda saab pidada keskmiseks. Kokkuvõttes saab öelda, et kuna varastatu vähene väärtus kahandas teosüüd, mõjutas see asjakohaselt ka karistust süüdistatavale soovitavas suunas, kuna talle mõisteti lõpuks peaaegu minimaalne karistus.
6. Kaitsja märgib, et Ruslan Komarovi arvates on tema allakäiku on hinnatud väljaspool süüdistuses nimetatud tegu. Ringkonnakohus ei näe sellele paljasõnalise etteheitele alust apellatsioonis ega vaidlustatud otsuses. Maakohtu karistuse põhjendused on asjakohased ja erakordselt põhjalikud. Seejuures on maakohus jälgitavalt selgitanud, miks ei ole võimalik asendada mõistetavat vangistust üldkasuliku tööga. Kohus on andnud detailse ülevaate (otsuse lk 6-7) Ruslan Komarovi elukäigu nendest asjaoludest, mis veenavad, et ta tõepoolest praegu kriminaalhooldusele ei sobi. Maakohtu argumentatsioon keskendub õigustatult sellele, et Harju Maakohtu 19.02.2019 otsusega mh varguse eest mõistetud tingimusliku karistuse ja kriminaalhoolduse täitmine oli tõsiselt raskendatud, kusjuures Komarov kuulutati kahel korral tagaotsitavaks ja oli vahepeal ka kaks korda vahi all. Komarov ei ilmunud muuhulgas näiteks kokkulepitud töövestlustele ega allunud elektroonilisele valvele (ülevaade rikkumistest sisaldub mh ka 28.10.2020 kohtumääruses, tl 109-112). R. Komarov oli viimati sellega seoses katseajal tagaotsitav alates 18.12.2019 ja peeti kinni 19.05.
7. Seejuures, isegi kui Harju Maakohtu täitmiskohtunik jättis suuremeelselt rahuldamata kriminaalhooldaja taotluse vangistuse täitmisele pööramiseks ja vabastas Komarovi 28.10.2020 vahi alt jätkuvale katseajale, ei ilmunud Komarov 13.11.2020 käesoleva asja kohtuistungile (tl 113).
8. Maakohus järeldas otsust tehes õigesti, et kui inimene ennast katseajal sedasi süstemaatiliselt kättesaamatuks teeb, ei ole õigustatud ega realistlik tema karistust üldkasuliku tööga asendada. Üldkasuliku töö tegemine eeldab samuti käitumiskontrollile allumist ja valmisolekut ilmuda kokkulepitud aegadel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vangistuse asendamine üldkasuliku tööga poleks mõeldav, sest R. Komarov ei ole näidanud ennast isikuna, kes suudaks alluda kriminaalhoolduse ja üldkasuliku tööga kaasnevale korrale. Väide, et ta kavatseb alluda just seekord, ei ole tema viimase paari aasta käitumist vaadates usutav. Samuti on maakohus väljendanud õigustatud skeptitsismi selles osas, kas R. Komarov hakkab üldkasulikku tööd tegema, arvestades tervisemuresid, millega ta põhjendas 19.02.2019 otsusega määratud käitumiskontrolli ajal esinenud probleeme. Kaitsja rõhutab, et alates 19.05.2020 on R. Komarov käinud erinevate arstide juures ja tema tervis saab vaid paraneda. Samas oli R. Komarov 19.05.-28.10.2020 vanglas (kus juurdepääs meditsiinile on korraldatud); kaitsja pole väitnud, et R. Komarov oleks jätkanud tervise eest hoolitsemist võrdsel moel ka pärast vabanemist (sellekohaseid tõendeid ei saaks ka enam esitada). See, et R. Komarovil on kroonilisi haigusi, mis tema elu mõjutavad, on siiski väljaspool kahtlust. Muuhulgas kinnitab seda 17.09.2020 kohtuarstliku ekspertiisi akt (tl 98-99), kus märgitakse, et need haigused ei takista tal vangistuse kandmist, kuna vanglas tagatakse talle vastav ravi.
9. Apellatsioonis mainitud 4-aastane laps ja raskes olukorras abikaasa olid R. Komarovile teada juba kuriteo toimepanemise ajal 2019.a ja pärast seda, kui ta süstemaatiliselt eiras kriminaalhoolduse nõudeid. Just tema ise tekitas oma käitumisega kohtus sellist usaldamatust, et teda ei ole võimalik käitumiskontrollile lubada. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et just tema oli see, kelle jaoks polnud väike laps ja abikaasa piisavalt olulisteks põhjusteks, et nende nimel õiguskuulekalt käituda ja õiguskaitseasutusi enda usaldusväärsuses veenda. Ringkonnakohus ei leia maakohtu karistuse põhistustes ühtki lünka ega seaduserikkumist, mis saaks anda põhjust otsuse tühistamiseks. Riigikohus on toonitanud (nt RKKKO nr 1-18-7276, p 26; 1-17-689/29, p 26), et nii nagu karistuse mõistmisel, on ka selle asendamisel määrava tähtsusega KarS § 56 lg 1 järgi isiku süü, võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid. Praegusel juhul välistavad asenduskaristuse mõistmise kogumis süüdistatava süü suurus, samaliigilise kuriteo toimepanemine katseajal ning ülal (ja maakohtu otsuses) käsitletud asjaolud, mis viitavad sellele, et süüdistatav ei lase ennast reaalselt käitumiskontrollile ega töögraafikule allutada. Kui isikule mõistetav karistus määrataks täitmisele viisil, mida süüdistatav ettenähtavalt ignoreerima hakkab, ei oleks see kooskõlas õiguskorra kaitse huvidega.
10. Tuleb ka märkida, et kui R. Komarovil on tõesti kavatsus pere nimel oma elu muuta, siis KarS § 76 lg 1 p 1 võimaldab täitmiskohtunikul kaaluda tema ennetähtaegset vangistusest vabastamist elektroonilise valve alla juba kolmandiku karistuse kandmise järel.
11. Kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal otsusega tutvumisele ja apellatsiooni kirjutamisele 45 minutit. Kaitsja taotleb selle eest makstava tasuna 49,20 eurot, s.h käibemaks 8,20 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus tuleb rahuldada. Toimingute ajaline maht on põhjendatud ning tasumäär vastab advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras sätestatule.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Seega jääb määratud kaitsja tasu süüdistatava kanda. 17. Ülaltoodut silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et R. Komarovile mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks ega muutmiseks alust ei anna. Kaitsja apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes

§ 326lg-st 3 läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/