Obsah (5)

§ 118§ 74§ 57§ 56§ 58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02. november 2020, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-20-2268 Kohtukoosseis Heili Sepp, Mee

§ 118lg 1 p 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 12.

augusti 2020 otsus Apellant kaitsja ja süüdistatav Prokurör Alice Simm Süüdistatav Eduard Kožanov, ik 38501110313, emakeeleks vene keel, kahtlustatavana kinnipeetud 23.12.2019 ja vahistatud 25.12.2019 kohtumäärusega, tõkend – vahistamine, asub Tallinna vanglas, isikuandmed maakohtu otsuses Kaitsja Kristina Suvalova RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu
2. augusti 2020 otsus Eduard Kožanovi süüdistusasjas muutmata ning kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid rahuldamata.
3. Määrata Advokaadibüroole Kristina Suvalova makstava riigi õigusabi tasu ja kulu kogusuuruseks apellatsioonimenetluses Eduard Kožanovile osutatud riigi õigusabi eest 100 eurot ja 80 senti, s.h käibemaks 16, 80 eurot.
4. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Eduard Kožanovilt välja 100 (sada) eurot ja 80 senti Eesti Vabariigi kasuks. Menetluskulude nõue tuleb tasuda käesoleva kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele koos maakohtu otsusega väljamõistetud menetluskuluga, arvestades Harju Maakohtu 12.08.2020 otsuses märgitud minimaalseid kuumakseid. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
5. Harju Maakohus tegi
6. augustil 2020 otsuse, millega tunnistas Eduard Kožanovi süüdi

§ 118lg 1 p 1 järgi 23.12.2019 toimepandud teos ja mõistis karistuseks vangistuse 5 aastat. Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt vähendas kohus Eduard Kožanovi põhikaristust 1/3 võrra ning mõistis lõplikuks karistuseks vangistuse 3 aastat ja 4 kuud. Kohus luges karistuse kandmise alguseks 23.12.2019.a. Lisaks tegi kohus lahendi menetluskulude ja asitõendite osas. 2. Määratledes karistuse raskust, võttis kohus arvesse

§ 118

lg 1 sanktsioonipiire (vangistus 4-12 aastat) ning sanktsiooni keskmist määra 8 aastat. Kuigi E. Kožanov põhjustas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse, arvestas kohus, et enne noalööki ei olnud süüdistatav kannatanu suhtes vägivaldne, tegemist oli ühekordse löögiga ning pärast noahoopi lõpetas süüdistatav kannatanu ründamise. Kuna süüdistatav lahkus sündmuskohalt, ei kutsunud kannatanule kiirabi ega tundnud huvi oma teo tagajärgede vastu, ei ole võimalik hinnata süüdistatava süüd niivõrd väikeseks, et t oleks võimalik karistada miinimummääras. Maakohus võttis arvesse, et noarünnak toimus rahvarohkes kohas ning sündmusest olid häiritud ka lähedal viibivad isikud. Kuna aga raskendavad asjaolud puuduvad ning E. Kožanov on tehtut puhtsüdamlikult kahetsenud ja süüd tunnistanud, pidas kohus võimalikuks mõista karistus tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Arvestades kuriteo raskust ning seda, et E. Kožanov on varem kriminaalkorras karistatud, vabanes viimase kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmiselt alles 08.03.2019 ning juba 23.12.2019 pani toime uue kuriteo, ei pidanud kohus võimalikuks kohaldada karistusest tingimisi vabastamist. Kuivõrd E. Kožanovit on varem vangistusega karistatud, kuid ta on jätkanud kuritegude toimepanemist, ei pidanud kohus usutavaks, et karistusest tingimisi vabastamine täidaks karistuse eesmärki, st mõjutaks teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitseks õiguskorra huve. Sõltuvusraviga saab süüdistatav tegeleda ka pärast karistuse kandmiselt vabastamist. Elukoht ja lähedased olid süüdistataval ka varem, kuid õiguskuulekat käitumist need ei taganud. Loota, et võimalik töökoht tagab süüdistatava normikohase käitumise, on väheusutav, eriti kui tegu on korduvalt karistatud isikuga, kelle käitumist ei ole siiani suutnud mõjutada isegi vanglakaristus. Apellatsioonid ja prokuröri vastus 3. 01.10.2020 esitas süüdistatav Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale. Süüdistatav palub vähendada karistust ja vabastada end selle kandmisest osaliselt tingimisi. Ta põhjendab seda sellega, et tunnistab end kuriteos süüdi, vanglas ei saa ta areneda ega oma narkosõltuvusega tegeleda, vabaduses on teda aga ootamas töö ja ta on ka rehabilitatsioonikeskuse ravijärjekorras. Samuti on vabanemine vajalik seetõttu, et ta poeg vajab toetust, ema ootab ja ema elukaaslane on haige. Lisaks on tal vaja ka menetluskulusid hüvitada ja selleks raha teenida. Samuti palub süüdistatav määrata kohtukulude tasumine aasta jooksul. 4. 01.10.2020 esitas maakohtu otsusele apellatsiooni ka süüdistatava kaitsja, kes palus tuginedes § 337 lg 1 p-le 4, § 338 p-le 4 ja § 340 lg 2 p-le 4 tühistada maakohtu otsus karistuse mõistmise osas ning teha selles osas uus otsus, millega mõista E. Kožanovile kergem karistus, jättes see

§ 74

lg 1 alusel osaliselt tingimisi kohaldamata Kaitsja palub võimaldada Eduard Kožanovil tasuda apellatsioonimenetluse kulud nende väljamõistmise korral 12 kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumisest ja taotleb riigi õigusabi kulude hüvitamist 100 euro ja 80 sendi ulatuses.

1. Kaitsja leiab viitega RKKKo-le nr 3-1-1-14-07 (p 6), et Eduard Kožanovile mõistetud karistus ei vasta tema süüle ning tuvastatud asjaolud võimaldavad jätta vangistus osaliselt tingimisi kohaldamata. Kaitsja hinnangul jättis kohus arvestamata, et konflikti initsiaatoriks oli kannatanuga koos tulnud YY, kes ründas selja tagant Eduard Kožanovi kõrval istunud CC. Seega sattus süüdistatav olukorda, kus tundis vahetut ohtu nii endale kui oma kaaslasele ning reageeris sellele 2 viisil, mis viis kahjuks kannatanu tervise kahjustamiseni. Konfliktis osalejate joobeseisund kindlasti soodustas sündmuste käiku. Kuigi E. Kožanov ei kutsunud kiirabi kohale, ei saa seda asjaolu lugeda tema süüd raskendavaks, kuna kohapeale jäid teised tülis osalejad, s.h kannatanuga koos tulnud isik, ning kolmandad isikud. See, et E. Kožanov lahkus sündmuskohalt, ei asetanud kannatanu elu või tervist ohtu. Alusetud on kohtu viited kõrvalisikutele. E. Kožanov tunnistas kohe oma süüd ning kahetses, avaldades puhtsüdamlikult kahetsust ka kohtuistungil. Süüdistataval puuduvad kehtivad karistused isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest. Viimati oli ta karistatud rohkem kui 3 aastat tagasi toime pandud teo eest. Eeltoodud asjaolud annavad alust mõista isikule karistust sanktsiooni miinimummääras. Eduard Kožanovil on vabaduses elukoht, kus elavad tema vanemad, ja alaealine poeg, kes ootavad süüdistatavat koju, kusjuures poiss vajab ülalpidamist ja isa osalust kasvatamisel. Vabaduses on talle garanteeritud töökoht E OÜ-s, isikul on vastavate tööde tegemise kogemus, samas on plaanis pärast vabanemist läbida kursusi tööoskuste täiendamiseks. Enne kinnipidamist oli E. Kožanov Eesti Töötukassa arvel ning sai töövõimetoetust, sest tal on terviseprobleeme, mida kinnitavad Tallinna Vangla dokumendid. Vahistatuna osales E. Kožanov omal initsiatiivil Tallinna Vanglas Anonüümsete Narkomaanide tugirühmas ning on registreeritud sõltuvusravi ootejärjekorda Viljandi Haiglas. Ta soovib oma sõltuvusest vabaneda ja uut elu alustada. Kriminaalhooldus oleks talle abiks ning motiveeriks õiguskuulekale käitumisele. E. Kožanov on andnud nõusoleku alluda ravile. Kuna tal on vabaduses elukoht, toetav sotsiaalvõrgustik, töökoht, tagatud ravi saamine, on täidetud karistuse üld - ja eripreventiivsed eesmärgid ka juhul, kui mõistetud vangistus ei pöörata osaliselt täitmisele, allutades E. Kožanovi käitumiskontrollile, koos kohustusega alluda sõltuvusravile.
2. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus, et arutab asja kirjalikus menetluses. Prokurör saatis kohtu antud tähtajaks apellatsioonidele vastuse, milles leidis, et Harju Maakohtu 12.08.2020 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus apellatsioonid süüdistatava karistuse kergendamise osas jätta rahuldamata. Prokurör tõi esile, et süü suuruse hindamisel võttis kohus arvesse toimepandud kuriteo laadi, süüdistatava käitumist enne ja pärast aset leidnud tegu ning tagajärje, ning arvestas, et raskendavad asjaolud süüdistatava käitumises puuduvad, kergendavaks asjaoluks luges aga puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. Maakohus põhistas ka, miks ei saa jätta E. Kožanovi suhtes vangistust osaliselt tingimisi kohaldamata. Prokurör nõustus, et menetluskulude väljamõistmisel saab anda E. Kožanovile võimalus tasuda neid 12 kuu jooksul. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED
3. Apellatsioonide argumendid ei anna alust E. Kožanovile maakohtu otsusega mõistetud karistuse tühistamiseks ja kergema karistuse mõistmiseks ega sellest katseajaga vabastamiseks.
4. Kaitsja apellatsioonis on tsiteeritud Riigikohtu otsust nr 3-1-1-14-07 ja kõrvutatud seda maakohtu lahendi põhistustega, soovides ilmselt tugineda oma etteheidetes Riigikohtu lahendile. Ringkonnakohus ei tuvasta vastuolu viidatava Riigikohtu lahendi ja maakohtu otsuse vahel. Kaitsja osundatud Riigikohtu otsuse lõik puudutab järgmist nõuet, mis kohaldub süü suuruse kvantitatiivsele kindlaksmääramisele: „Karistusseadustiku § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt ka esitatud.“ Riigikohtus lahendatud kaasuses jättis maakohus karistust mõistes põhjendamatult arvestamata kahju vabatahtliku hüvitamise ehk

§ 57

lg 1 p-s 2 nimetatud asjaolu ning Riigikohus tuvastas arusaadavalt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise (

§ 56) ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise.

9. Käesoleval juhul ei ole kaitsja nimetanud ühtki

§ 57

lg-s 1 nimetatud asjaolu, mille maakohus oleks jätnud karistust põhistades käsitlemata.

57 lg 1 loetleb üheksa võimalikku kergendavat asjaolu. Karistuse põhistustest (otsuse lk 7) nähtub, et neist tuvastas kohus Eduard Kožanovi puhtsüdamliku kahetsuse. (Täpne lause: Kuna aga antud juhul raskendavad asjaolud 3 puuduvad, Eduard Kožanov on tehtut puhtsüdamlikult kahetsenud ning oma süüd tunnistanud, leiab kohus, et süüdistatavale on siiski võimalik mõista karistus tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra, s.o 5 aastat vangistust).

§ 57

lg 1 p 3 näeb karistust kergendava asjaoluna ette süü ülestunnistamisele ilmumise, puhtsüdamliku kahetsuse või süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise. Tuleb möönda, et kohus oleks võinud olla professionaalsem ja viidata ka karistusseaduse vastavale sättele. Siiski on selletagi kontekstist ja konkreetsest lausest selgelt aru saada, et maakohus võttis

§ 57lg 1 p-s 3 nimetatud karistust kergendavat asjaolu arvesse.

Ka apellatsioonides pole väidetud, et maakohus seda asjaolu oleks ignoreerinud. 10.

§ 57

lg 2 näeb lisaks ette, et karistuse kohaldamisel võib arvestada ka sama paragrahvi lõikes 1 loetlemata asjaolusid. Kas ja milliseid asjaolusid kohus saab sel alusel täiendavalt arvesse võtta, sõltub konkreetsest juhtumist. See, et maakohus ei aseta kaitsja poolt täiendavalt esile toodud asjaolusid sõnaselgelt

§ 57

lg 2 konteksti, ei pruugi tuua kaasa põhjendamatut kohtuotsust ega seega tingida kohtuotsuse tühistamist karistuse osas. Nii näiteks pole praktikas tinginud kohtuotsuse tühistamist see, et maakohus jättis hindamata kannatanu provotseeriva käitumise (RKKKo nr 3-1-1-72-16, p 7). Seega ei ole RKKKo-s nr 3-1-1-14-07 väljendatud seisukoht kantav automaatselt üle mingi

§ 57lg-s 1 nimetamata kergendava asjaolu tuvastamata jätmisele.

11. Kaitsja kriitika kohaselt ei arvestanud kohus järgmist: „/K/onflikti initsiaatoriks oli kannatanuga koos tulnud YY, kes selja tagant ründas Eduard Kožanovi kõrval istunud CC, nimelt lõi jalaga pähe. Seega sattus süüdistatav olukorda, kus tundis vahetut ohtu nii endale kui oma kaaslasele ning reageeris sellele viisil, mis viis kahjuks kannatanu tervise kahjustamiseni. Kusjuures olid kõik konfliktis osalejad joobeseisundis, mis kindlasti soodustas vastavat sündmuste käiku.“ Siit on välja loetavad kaks tõika, mis võiksid kaitsja arvates ilmselt karistust kergendada: 1) konflikti initsiaator oli keegi teine, kelle tõttu süüdistatav reageeris olukorras, kus tundis vahetut ohtu, ja 2) kõik olid joobes. 12.

§ 57

lg 1 p 7 näeb karistust kergendava asjaoluna ette teo toimepanemise hädakaitse piiride ületamisel ehk tõrjudes vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, teostades aga hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, või liigset kahju tekitades. 13. Tutvunud kohtuistungi protokolli ja kohtuotsusega, tõdeb ringkonnakohus, et kaitsja ega süüdistatav ei tõstatanud menetluse käigus küsimust hädakaitsest või selle piiride ületamisest. Kohus on seda küsimust sellegipoolest õigusvastasuse juures käsitlenud (lk 7), märkides järgmist: „Puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et nelja mehel vahel aset leidnud konflikti käigus oleks E. Kožanov tõrjunud vahetult või vahetult eesseisvat rünnet ning noaga lüües teostanud ründe ohtlikkusele vastavat hädakaitset. Üksnes seltskonnas viibivate isikute omavaheline konflikt ei anna mingilgi määral õigustust teise isiku tervise kahjustamiseks, antud juhul veel noaga löömiseks. Ka süüdistatav ise ei rääkinud, et noa kasutamine oleks olnud vajalik kellegi elu või tervise kaitseks ning väidetavalt kasutas ta nuga üldse kogemata.“ Seega on maakohus oma seisukoha ses küsimuses andnud ning jõudnud järeldusele, et süüdistatava vägivallal pole vastutust mõjutavat seost kellegi varasema ründega. Sellest kohtu järeldusest teo õigusvastasuse juures saab loogiliselt järeldada ka põhjused, miks maakohus ei käsitlenud enam sama küsimust

§ 57lg 1 p 7 kontekstis.

Kui süüdlase tegevus ei ole kaitsetahtest kantud, ei saa rääkida ka hädakaitse piiride ületamise võimalikkusest. Samuti tuleb toonitada, et kaitsja pole kordagi ise viidanud

§ 57lg 1 p 7 asjaolule (ei tee seda ka apellatsioonis).

14.

§ 57

lg 2 annab võimaluse arvestada ka sellise asjaoluga, mida pole otsesõnu lg-s 1 nimetatud, mistõttu kohtul oli põhimõtteliselt võimalus arvestada sellega, et süüdistatav ei alustanud konflikti, vaid reageeris juba toimuvale agressioonile. Lugedes aga kohtu põhjendusi teo õigusvastasuse juures, on selge, miks kohus ka seda ei teinud. Kohus tõdeb: „Üksnes seltskonnas viibivate isikute omavaheline konflikt ei anna mingilgi määral õigustust teise isiku tervise 4 kahjustamiseks, antud juhul veel noaga löömiseks.“ See väljendab kohtu suhtumist: kohus ei pea asjaolu, et süüdistatav reageeris vägivaldselt kellegi teise alustatud konfliktile, kuidagi tema vastutust (sh karistust) kergendavaks. Seejuures on tähelepanuväärne, et süüdistatava ütluste kohaselt (I kd, tl 183) arvas ta, et tema seltsilist löödi käega, mistõttu on eriti küsitav, miks ta võttis käiku noa ehk relvana kasutatava eseme. Kohtukolleegium nõustub, et see, et keegi teine alustas konflikti, ei saa olla automaatselt süüdistatava karistuse kergendamise põhjuseks. Teatud olukorras võib vägivaldse konflikti eskaleerimine olla isegi ohtlikum kui selle alustamine. Praegusel juhul võttis süüdistatav ilma relvadeta alanud konfliktis käsutusele terariista ja vigastas sellega eluohtlikult isikut, kes polnud konflikti algataja. Ses olukorras pole põhjust väita, et esialgse konflikti võimendamine on väärt kergemat karistust kui seda oleks konflikti algatamine. 15. Samavõrra vähe põhjust karistuse kergendamiseks annab kaitsja osundus, et kõik olid alkoholijoobes. Tuleb nõustuda, et joobeseisund võib tõesti soodustada õigusvastast, sh vägivaldset käitumist. Samas pole alust arvata, et süüdistatav sattus olukorda, kus ta oli ise joobes ja veetis aega joobnute seltskonnas, mingil muul moel kui enda tahte läbi. Pigem võib arvata, et kui süüdistatav oleks olnud kaine, oleks ta reageerinud kujunenud olukorras adekvaatselt ega oleks nuga välja võtnud. Oleks õiguskorra huvidega vastuolus, kui mõõdutundetut alkoholitarvitamist, mis mõjutab isikut (järjekordset) kuritegu toime panema, premeeritaks kergema karistusega. Seda, millist negatiivset mõju alkohol ja narkootikumid tema elus mängivad, teab süüdistatav väga hästi (II kd, tl 59-60 – selgitused kohtus). Karistuse eesmärk on hoida tulevasi kuritegusid ära, mitte õigustada nende toimepanemiseni viinud põhjuseid, mis sõltuvad inimesest endast. Seega, kuna Eduard Kožanov viis ennast ise joobeseisundisse ja joobnute seltskonda, kus tekis tüüpiline ebakainete inimeste konflikt, siis ei saa sellest tuletada põhjust, mis peaks

§ 57lg 2 tähenduses õigustama tema karistuse kahandamist.

16. Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette ka selle arvestamist, et E. Kožanov ei kutsunud kiirabi kohale ja lahkus sündmuskohalt. Kohtukolleegium märgib siiski, et maakohus ei käsitlenud neid asjaolusid karistust raskendavate asjaoludena.

§ 58

loetleb ammendavalt karistust raskendavad asjaolud ning maakohus ütleb otsuses selgesõnaliselt, et karistust raskendavaid asjaolusid ei ole. Siiski võttis maakohus neid asjaolusid süü hindamisel arvesse põhjendatult. Ka Riigikohtu praktikas on korduvalt kinnitatud, et lisaks kuriteo koosseisuga hõlmatud asjaoludele peab kohus süü suuruse hindamisel arvestama isiku käitumisega vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist, kuna ka see näitab süüdistatava suhtumist kaitstavasse õigushüvesse (nt RKKKod nr 3-1-1-77-11, p 11; 3-1-1-76-12, p 7). Samuti, isegi kui nõustuda õigusteoorias väljendatud seisukohaga, et süü suurus ei sõltu otseselt koosseisutahtluse liigist, on maakohtu otsusest järeldatav, et kohus omistas kiirabi kutsumata jätmisele ja sündmuskohalt pagemisele tähenduse just süüdistatava tahtluse määratlemisel (vt otsuse lk 6 lõpp), toonitamaks, et süüdistatav ei tundnud huvi oma teo tagajärgede vastu. Kohtupraktikas on tavaline, et teo subjektiivsete tunnustega seonduvat võetakse süü määratlemisel arvesse.

1. Nagu ka kaitsja märgib, võttis maakohus arvesse mitmeid süüd puudutavaid ja muid relevantseid asjaolusid, millest paljud on süüdistatavale soodsad (vt ülal p 2). Kaalumise tulemusel paika pandud karistuse määra ei saa pidada süü suurusega võrreldes ebaproportsionaalselt raskeks. Arvestades kui lähedal on 5-aastane vangistus karistuse alammäärale ja kui kaugel allpool on see karistuse keskmäärast, ei saa tekkida küsimust karistuse ülemäärasusest, eriti arvestades süüdistatava karistusandmeid. Ka ei saa heita maakohtule ette, et kohus võttis arvesse „tõsiasja, et noarünnak toimus rahvarohkes kohas ning sündmusest olid häiritud ka lähedal viibivad isikud.“ Kaitsja hinnangul on kohtu viited kõrvalisikute häirimisele alusetud, kuna Eduard Kožanov istus rahulikult oma sõbraga, ei planeerinud tülitseda kellegagi ega olnud tekkinud konflikti initsiaatoriks. Isegi kui kaitsja väide süüdistatava algsest rahumeelsusest oleks tõene, ei muudaks see kohtu tähelepanekut nö alusetuks. Nagu kohus on ka otsuses sedastanud, toimus sündmus päevasel ajal väga käidavas kohas ehk Balti Jaama ühistranspordipeatuses. Kohtus kuulati lisaks 5 süüdistatavale, kannatanule ja nö asjaosalistena määratletavale kahele isikule üle veel kaks täiesti kõrvalist isikut – tunnistajad Z ja V (otsuse lk 4), kes kirjeldasid nähtud kaklust. Noaga ründamine avalikus kohas, hoolimata sellest, et seda võib näha määratlemata hulk asjassepuutumatuid isikuid, keda see võib häirida, iseloomustab nii süüdistatava suhtumist konkreetsesse teosse kui ka tema üldist lugupidamatust õiguskorra vastu. Riigikohus on korduvalt leidnud, et isiku teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks (RKKKo-d nr 3-1-1-13-11, p 9.1, ja 3-1-1-76-12, p 10). Käesolevas asjas juhib ringkonnakohus tähelepanu, et kuigi maakohus käsitles eelmainitud asjaolusid küll sellistena, mis takistavad karistuse kergendamist, mõistis kohus kõiki asjaolusid arvestades siiski miinumumilähedase vangistuse. Seega ei mõjutanud selle asjaoluga arvestamine maakohut tegema kuidagi süüdistatava jaoks õigustamatult ebasoodsalt otsust.
2. Kaitsja argumendid, et süüdistataval puuduvad kehtivad karistused isikuvastaste kuritegude eest ja viimati karistati teda enam kui 3 aastat tagasi toime pandud teo eest, ei anna samuti põhjust niigi madalat karistust veelgi alandada. Asjaolu, et E. Kožanovi karistati viimati 3 aasta taguse kuriteo eest, ei saa vaadata lahus asjaolust, et ta veetis enamiku sellest kolmest aastast (täpsemalt 2 aastat ja 3 kuud) vangis. Kinnipidamiskohas on kuritegude toimepanemine tõesti pisut pärsitud. E. Kožanovi puhul on sedastatav, et tema süüteod on seotud tema sõltuvusega. Kuna vanglas pole juurdepääsu sõltuvusainetele, siis väheneb arusaadavalt ka tõenäosus kuritegusid toime panna, ja seda sõltumata otseselt isikust endast Asjaolu, et tal puuduvad kehtivad karistused isikuvastaste kuritegude eest, pole põhjust näha vastutust pehmendavana. Süüdistatava karistusandmetes on viited varavastasele süütegudele, viimane kehtiv karistus on narkokuriteo eest. Seega on E. Kožanovi kuritegeliku käitumise ohtlikkus kasvanud. Varem teise astme kuritegusid ja rahvatervist üldiselt ohustanud teo toimepanija ründas nüüd I astme kuriteo vormis vahetult teist inimest, seades ta elu ohtu. Kuritegelike rünnete räiguse tõus on ohu märk. Sellise eskalatsiooni korral peab karistuslik mõjutamine olema eriti tõhus, et hoida ära ohtlikkuse veelgi järsem tõus edaspidi.
3. Arvestades kõike eelnevat ja maakohtu kaalutlusi on ilmne, et 5-aastane vangistus on kõige soodsam karistus, mida praegu E. Kožanovile mõista saaks.
4. Apellandid on toonud esile veel mitmeid asjaolusid, mis õigustaksid nende hinnangul ka osalist vabastamist vangistuse kandmisest. Nad nimetavad süüdistatava perega seonduvat, vabaduses ootavat tööd ja süüdistatava soovi allutada end sõltuvusravile. Maakohus on oma otsuses kõiki neid aspekte asjakohaselt hinnanud ja jõudnud argumenteeritult järeldusele, millega kohtukolleegium nõustub: pole usutav, et karistusest tingimisi vabastamine täidaks karistuse eesmärki, st mõjutaks E. Kožanovit edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitseks õiguskorra huve. Ükski neist asjaoludest – pere, võimalus teha tööd, ravida oma sõltuvust – ei motiveerinud süüdistatavat hoiduma praegu etteheidetud ja varasematest kuritegudest, kuigi karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on teda varem karistatud nii reaalse vangistusega kui ka vangistusega, mida kohaldati tingimuslikult

§ 74

alusel.

§ 74

tingimustel määratud katseaeg ebaõnnestus, sest ta pani sellal toime uusi kuritegusid. Ta ei pidanud vabaduses aastatki kuritegudeta vastu. Kuivõrd süüdistatav on kinnitanud, et teda kimbutab endiselt sõltuvusprobleem, pole veenvat põhjust uskuda, et ta suudaks nüüd käitumiskontrolli nõuetele paremini alluda.

1. Vabaduses on töötamisvõimalused tõesti paremad, aga hinnates süüdistatava karistusregistrist nähtuvat elukäiku, maksukohuslaste registri andmeid (II kd, tl 39) ja asjaolu, et süüdistatav oli etteheidetava teo ajal töötu, ei mõju veenvalt väide, et just nüüd kavatseb E. Kožanov oma elu tööga sisustada ja see muudab kõik. Toimikus olevast Tallinna Vangla väljavõttest süüdistatava haigusjuhtude kohta (II kd, tl 17-19) ilmneb, et süüdistatava tervislik seisund pole tõesti kiita, kuid samast nähtub ka see, et vangla on teda pidevalt asjakohase raviga varustanud. Pole põhjust kahelda, et vangla teeb seda ka edaspidi. Arvestades E. Kožanovi korratut eluviisi ja sissetuleku 6 puudumist on alust arvata, et vanglas saab ta kiiremat ja süsteemsemat arstiabi, kui ta saaks siis, kui peaks vabaduses ise selle eest hea seisma. On väga positiivne, et E. Kožanov osaleb vanglas anonüümsete narkomaanide tugirühma töös (II kd, tl 20). Vanglas saab ta sellega ka korrapäraselt jätkata. Tulevikus saab seda positiivselt esile tõsta, kui tuleb arutamisele küsimus tema ennetähtaegsest vangistusest vabastamisest. Süüdistatava väitega, et ta ei saa vanglas üldse areneda, ei saa kohus täiel määral nõustuda. Vangla on võimaldanud arendustegevusi juba nimetatud anonüümsete narkomaanide grupitegevuse näol, samuti on vanglas võimalik arendada end muul viisil (näiteks lugedes ja ennast tervislike eluviisidega harjutades). Süüdistatav ütles kohtuistungil ka ise (II kd, tl 60), et paneb end vanglas kirja kõigisse sotsiaalprogrammidesse. See kinnitab kiiduväärselt tema võimalusi ja tahet osaleda neis arendustegevustes, mida vangla pakub. Samas pole andmeid, et süüdistatav oleks kasutanud enese positiivseks arendamiseks vabaduses viibitud aega, vaid pigem on ta siis vandunud alla erinevatele kiusatustele. Kokkuvõttes ei saa väita, et konkreetselt Eduard Kožanovi jaoks oleks praegu vabadus arendavam keskkond kui vangla.
2. Eelmise vangistuse (2 aastat ja 3 kuud) kandis Eduard Kožanov karistusregistri andmetel ära kogu tähtaja ulatuses. See viitab sellele, et ka tookord leidis kohus tema personaalset arengut ja õiguskuulekust iseloomustavaid andmeid hinnates, et ta peab kandma vangistuse ära täies mahus. Apellandid pole viidanud millelegi, mis võimaldaks näha süüdistatavat praegu soodsamas valguses ja usaldada teda vabadusse. Apellatsioonidest ei nähtu, et süüdistatava elus oleks just nüüd, pärast kuritegu, midagi nii märkimisväärselt muutunud, et võiks loota 35-aastase inimese käitumismustri täielikule muutusele. Süüdistataval avaneb võimalus veenda kohut temas asetleidnud muutuste tõsiseltvõetavuses siis, kui arutamisele tuleb tema ennetähtaegse vabastamise küsimus.
3. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ei esine selliseid menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks karistuse osas. Seetõttu teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jättes apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
4. E. Kožanovi kaitsja vandeadvokaat Kristina Suvalova on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks kokku 100,80 eurot. Taotluse kohaselt on kaitsealusega arutamise, apellatsiooni koostamise ja esitamise ajakulu 80 minutit ning sellele vastava tasu suurus 81 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, s.o 16,20 eurot, kokku 97,20 eurot. Samuti taotleb kaitsja transpordikulu hüvitamist seoses kaitsealusega kohtumisega, mis maksis 3 eurot ja millele lisandus käibemaks 60 senti. Kokku taotleb kaitsja 100 euro ja 80 sendi hüvitamist. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust apellatsiooni mahtu arvestades põhjendatuks ja KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaseks menetluskuluks, mis tuleb kaitsjale hüvitada. Kuna ringkonnakohus ei rahulda apellatsioone, jääb apellatsioonimenetluse kulu vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 Eduard Kožanovi kanda.
5. Arvestades kaitsja ja süüdistatava taotlust, väljamõistetavate menetluskulude kogusummat, kriminaalasjas tuvastatud süüdistatava olematut sissetulekut (II kd, tl 39) ja tema lähitulevikku vanglas, kus on elatise teenimise võimalused piiratud, määrab kohus, et menetluskulud tuleb tasuda ositi. Kohus juhindub seda määrates KrMS § 180 lg-st 3, mis käsib kohtul menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid ning võimaldab määrata menetluskulud ositi tasumisele. Kuna maakohtu otsusega, mis jääb muutmata, mõisteti süüdistatavalt välja menetluskulud kogusuuruses 2085,20 eurot ja määrati, et need võib tasuda ositi 12 kuu jooksul (igakuiselt vähemalt 173,76 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks igakuist miinimummakset suurendada. Oluline on, et makstes vähemalt maakohtu otsuses märgitud summa igal kuul, oleks kõik menetluskulud 12 kuu jooksul hüvitatud. Kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile. Allkirjastatud digitaalselt 7