Obsah (6)

§ 657§ 652§ 430§ 436§ 162§ 175

KOHTUOTSUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-20-3006 Tsiviilasi

§ 657lg 1 p 2).

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel (

§ 652lg 8).

1. Hageja esitas sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamise hagi. Pooltel on tekkinud vaidlus, kas hageja peab kompromissi p-s 1.3 kokkulepitud graafiku alusel kompromissi p-des 11.1- 1.2 märgitud summadele tasuma lisaks ka viivist p-s 1.3 kokkulepitud määras 0, 25 % päevas põhivõlalt (3486,40 eurot). Kostja nõuab hagejalt viivisena 5721,77 euro tasumist, mida kostja on nõus kompromissi korras vähendama põhivõla suuruseni. Hageja taotleb kohtult tunnistada tsiviilasjas nr 2-18-103870 tehtud Harju Maakohtu
2. märtsi 2018 määrusega kinnitatud kompromissi sundtäitmine lubamatuks osas, milles hageja kohustus kompromissi alusel tasuma viivist suuremas määras kui on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) 4 § 113 lg 1 teises lauses. Alternatiivselt palus hageja vähendada kohtumäärusega kinnitatud kompromissi viivisemäära seadusjärgse suuruseni. 7.Pooled on ringkonnakohtule kinnitanud, et
3. märtsil 2018 kinnitatud kompromissi täitmiseks ei ole täitemenetlust alustatud. Ringkonnakohus märgib, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on võimalik esitada TMS § 221 alusel õiguskaitsevahendina üldjuhul alustatud täitemenetluses. Riigikohtu
4. aprillil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 tehtud otsuse p 19 järgi ei ole TMS § 221 lg 1 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine välistatud ka enne täitemenetluse alustamist, kui seda võib lähitulevikus eeldada. Selliselt on võimalik täitemenetluse alustamist takistada ja hagi rahuldamata jätmise korral ei kaasneks viivitust täitemenetluses. Kostja on menetluses olnud jätkuvalt seisukohal, et hageja ei ole kompromissi viivise tasumise osas täitnud ja võlgneb kostjale viivisena 5721, 77 eurot, mida tal tuleb vastavalt kompromissi p-dele 1.1 ja 1.3 tasuda alates jaanuarist 2020 osamaksetena 250 eurot kuus (kostja e-kiri hagejale, lk 40-41). Seetõttu peab ringkonnakohus antud juhul sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lubatavaks enne täitemenetluse algatamist.
5. Maakohus kontrollis kompromissi kehtivust

§ 430lg 8 alusel ja jättis hagi rahuldamata.

Maakohus põhjendas hagi rahuldamata jätmist sellega, et hageja ei ole ära näidanud, miks kompromiss on tühine TsÜS § 86 lg 1 või 2 alusel ning üksnes viivise määr ei saa tuua kaasa kompromissi tühisust. Ka ei ole hageja tõendanud, et viivisekokkulepe oleks tüüptingimus ning asjas ei kuulu kohaldamisele tarbijakrediidi sätted. 9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtu poolt kinnitatud kompromissi (täitedokumendi) sisu vastab materiaalõiguslikult VÕS § 578 sätestatud kompromisslepingule. Tegemist on kahepoolse lepinguga, mille sõlmimisele on kohaldatavad TSÜS-s ja VÕS-s sätestatud tehingute tegemise ja lepingu sõlmimise normid. Kompromiss ei tohi olla vastuolus heade kommete ja seadusega. Maakohus on pooltele põhjendatult selgitanud, et

§ 430

lg 8 kohaselt saab kompromissi tühistada või selle tühisusele tugineda üksnes kompromissi kui täitedokumendi alusel toimuva täitemenetluse hagiga lubamatuks tunnistamise menetluses (lk 80). 10. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et hageja ei ole esitanud asjaolusid, miks kompromiss on tühine TsÜS § 86 alusel.

§ 436

lg 3 kohaselt võib kohus otsust tehes tugineda üksnes asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada, kuid kohus ei ole otsust tehes seotud poolte poolt esitatud õiguslike väidetega (

§ 436lg 7).

Hageja tugineb oma nõudes asjaolule, et vaatamata sellele, et ta on kompromissi vastavalt kokku lepitud maksegraafikule kohaselt täitnud (ei ole kompromisslepingut rikkunud), võlgneb ta kompromissi p 1.1 järgi kostjale ikkagi kogu kohase täitmise perioodi eest viivisena 0, 25 %ni päevas põhivõlalt ehk kokku 5721, 77 eurot. Hageja märgib, et kuna kompromisslepinguga luuakse uus kohustus ja määratakse selle täitmise viis, siis tuleb eeldada, et kohustus täidetakse nõuetekohaselt, kui see on täidetud vastavalt kompromisslepingus sätestatule. Viivis on kohustuse rikkumisele vastav õiguskaitsevahend. Kompromisslepingu sätted, kus on ettenähtud jooksev viivis ajal, mil võlgnik täidab kompromissi nõuetekohaselt on hageja jaoks ebamõistlikult kahjustavad (lk 73). Maakohus ei ole nimetatud hageja väidete osas seisukohta võtnud, millega on rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8).

1. Kompromissi p 1.1 kohaselt kohustusid võlgnikud (hageja ja P. Jatskevits) solidaarselt tasuma avaldajale 4488,32 eurot (sh põhivõlg 3486,40 eurot) ja alates
2. märtsist 2018 viivist 5 0, 25 % põhivõlgnevuse jäägilt (s.o 3486,40 eurolt) päevas kuni põhinõude rahuldamiseni. Kompromissi p 1.3 kohaselt kohustusid võlgnikud tasuma p-s 1.1 nimetatud rahasummad (koos p-s 2 nimetatud menetluskuludega) avaldaja arveldusarvele iga kuu
3. kuupäevaks alates aprillist 2018 summas 250 eurot kuus kuni võla täieliku tasumiseni. Kostja arvestusest kompromissi täitmise kohta (lk 40-41) nähtub, et hageja on perioodil
4. aprill 2018 kuni
5. detsembrini 2019 teinud kompromissi täitmiseks vastavalt p-le 1.3 makseid kokku summas 4700, 32 eurot, sh on hageja tasunud kompromissi p-s 1.
6. kokku lepitud põhivõla 3486, 40 eurot. Kostja on samal perioodil (st ajal, mil hageja täitis kompromissi vastavalt kokkulepitule) arvestanud hagejale kogu põhivõla summalt igakuuliselt viivist määraga 0, 25 % päevas, kokku perioodi eest 20.
7. 2018 –
8. detsember 2019, st kuni kompromissi p-des 1.1 ja 1.2 ettenähtud maksete tegemiseni (va jooksev viivis). Seega on põhjendatud hageja väide, et kuigi ta täitis kompromissi põhivõla tasumise osas nõuetekohaselt, peaks ta kompromisslepingu p-de 1.1 ja 1.3 koosmõjus ikkagi tasuma sama perioodi eest täiendavalt viivist. Ringkonnakohus märgib, et igakuine arvestuslik viivis ( viivise arvestus 30 päeva eest: 3486 x 0, 25% x 30 päeva = 261,45 eurot) ületaks kompromissi p-s 1.3 kokkulepitud kuumakse 250 eurot suurust.
9. Ringkonnakohus leiab, et kompromissi p 1.1 on kokkulepitud viivisemäära osas tühine TsÜS § 86 lg 2 ja 3 alusel vastuolu tõttu heade kommetega. Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-s 10, et kokkuleppe tulemusel tekkis olukord, et hageja pidi tasuma viivist 0,25 % põhivõlalt ka selle perioodi eest, kui ta kompromissi nõuetekohaselt täitis, st viivitust ei esinenud. See ei ole kooskõlas viivise kui õiguskaitsevahendi eesmärgiga. Viivis on õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral (VÕS § 101 lg 1 p 6). TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus mh juhul, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralistest vajadustest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui TSÜS § 86 lg 2 p 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Ringkonnakohus ei lähtu tehingu heade kommetega kooskõla hindamisel üksnes viivise abstraktsest suurusest, vaid viivise määra tuleb hinnata koos kompromisslepingu muude oluliste tingimuste ja asjaoludega. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et viivise kokkulepe on hagejat ebamõistlikult kahjustav, st et kompromissi p-s 1.
10. kokkulepitud viivise määr koosmõjus poolte kokkuleppega tasuda põhivõlg osade kaupa on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, mistõttu saab eeldada, et kostja pidi teadma kompromissi sõlmimisel nn muust asjaolust TsÜS § 86 lg 2 tähenduses. Tavakäibes ei ole isikul üldjuhul võimalik arvestada sellise ohuga, et kokkulepe näeb viivise tasumist (sisuliselt õiguskaitsevahendi kohaldamist) ette ka siis, kui seda täidetakse. Hageja ei pidanud suutma seda ette näha. Kompromissist arusaamist viivise kohaldumise ja kogusuuruse osas mõjutas kompromissi raskesti arusaadav sõnastus. TsÜS § 86 lg 4 teise lause järgi on heade kommete vastase intressi või muu sellesarnase laenu kasutamise ajast sõltuva tasu maksmiseks kohustatud poolel õigus maksta intress VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Õiguskirjanduses on selgitatud, et TsÜS § 86 lg 4 tähenduses tuleb mõista intressi all igasugust tasu, mis on käsitatav tasuna raha kasutamise eest ka juhul, kui mõistet „intress“ ei kasutata (P. Varul. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud 6 väljaanne. lk 281). Säte võimaldab olukorda, et tehingu üks osa on kehtiv ja üks osa tühine ning kohaldub ka käesoleval juhul. Kuna hageja soovib tühise viivisemäära asemel tasuda kostjale viivist kompromissi p 1.1 alusel seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi, siis on see TsÜS § 86 lg 4 alusel võimalik. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohtu poolt tehtud viide Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09 ei ole asjakohane, kuna selles ei ole käsitletud heade kommete vastast viivise kokkulepet.
11. Kostja vastuväited apellatsioonkaebusele seisnevad kokkuvõtvalt/põhiliselt selles, et hagejal oli piisavalt läbirääkimisvõimalusi ja sisulise kohtuotsusega võrreldes on hageja oluliselt soodsamas olukorras. Tarbijakrediidi analoogia antud juhul ei kohaldu. Kompromissi tingimused olid keeleliselt mõistetavad ja korrektsed, sellise viivistingimuse olemasolu on praktikas tavapärane. Tegemist ei ole uue kohustusega. Maksetähtaja määramine oli kostjale vajalik selleks, et lihtsamini jälgida, kas hageja täidab kompromissi. Tegemist ei olnud tüüptingimusega. Ringkonnakohus märgib, et kostja vastuväited hagile ja apellatsioonkaebusele ei anna alust jätta kaebust/ hagi rahuldamata. Olukorras, kus ringkonnakohus on tuvastanud poolte kokkuleppe viivise määra osas tühisuse heade kommete tõttu, ei oma asjas tähtsust, kas hagejal oli kokkuleppe sõlmimisel piisavalt läbirääkimisvõimalusi ja kas tegemist oli uue kohustusega või oli tegemist kokkuleppega käenduslepingu täitmiseks. Kostja väited, et hageja oleks sisulise kohtuotsuse tegemisel võrreldes vaidlustatud kompromissiga paremas olukorras, on oletuslikud ja tõendamata, sest tsiviilasjas nr 2-18-103870 kohus sisulist otsust ei teinud vaid menetlus lõpetati kompromissi sõlmimisega. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et kompromissleping ei ole tüüptingimustel sõlmitud leping, nagu tuvastas ka maakohus. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga selles, et tegemist oli heas eesti keeles koostatud ja kohtupraktikas tavapärase kokkuleppega. Ringkonnakohus leiab vastupidiselt, et kohtupraktikas on tavatu leppida kokku viivise kui õiguskaitsevahendi kohaldamises viisil, mis ei ole sõltuvuses kohustuse rikkumisest.
12. Ringkonnakohus märgib, et hageja sõlmis kompromisslepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Kompromissi sõlmimine hageja suhtes algatatud hagimenetluses ei seondu kuidagi hageja kutse- või majandustegevusega. Asja materjalide kohaselt esitas kostja hageja vastu tsiviilasjas nr 2-18-103870 nõude käenduslepingu alusel. Seadus ei erista tarbijat kui füüsilist isikut VÕS § 143 lg-s 1 käenduse andmisel selle alusel, kas tehing tehakse majandus- või kutsetegevuses või väljaspool seda. Seega ei ole asjakohased kostja väited selles, et hagejat ei saa pidada tarbijaks seetõttu, et ta oli esialgses õigussuhtes käendaja.
13. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse alusel hageja nõude, tuleb menetluskulud mõlemas kohtuastmes jätta

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja menetluskulude nimekirjade kohaselt on hageja menetluskulu maakohtus kokku 2280 eurot, sh kulutused õigusabile 16,5 h ulatuses tasumääraga 120 eurot(h (koos käibemaksuga) ja riigilõiv 300 eurot (lk 81). Hageja menetluskulu suurus ringkonnakohtus on 990 eurot, sh õigusabi 5,75 h ulatuses ja riigilõiv 300 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohuslane. Kostja vaidlustas hageja lepingulise esindaja tasu suurust 120 eurot/h. Kostja leiab, et arvestades asja vähest keerukust ja mahtu, ei ole tegemist mõistliku tasu suurusega. Kostja ei nõustu, et hageja esindajal kulus hagi koostamisele 8h, samuti on ebamõistlik töö tegemisele kulutatud aeg 5h. Ka hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise korral palub kostja jätta 7 menetluskulud

§ 162

lg 4 alusel hageja kanda ja alternatiivselt hinnata kulunud töötundide arvu ja tööühiku hinna mõistlikkust.

§ 175

lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud teiselt poolelt välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus märgib, et arvestades asjaolu, et kohus tuvastas kohtu poolt jõustunud kohtumäärusega kinnitatud kompromisslepingu osalise tühisuse heade kommetega vastuolu tõttu, ei saa kohus nõustuda kostja seisukohaga, et tegemist oli lihtsa võla- ja lepinguõiguse küsimusega. Hageja kasutatud õigusabiteenuse tunnihind 120 eurot/h (koos käibemaksuga) ei ole ebamõistlikult kõrge. Riigikohus on oma praktikas aktsepteerinud tunnitasu suurusena 156,25 eurot tunnis (koos käibemaksuga), 153 eurot tunnis (käibemaksuta) ja 170 eurot tunnis (ilma käibemaksuta) (vt RKTKm 01.10.2013, 3-2-1-91-13, p 13; RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14 ja 27.02.2017, 3-2-1-159-16, p 24). Muuhulgas viitas Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-115-14 (p 14), et ajakirjanduses avaldatu kohaselt oli juba 2008. aastal advokaadi keskmine tunnitasu 127,82 eurot ning see on aastatega eelduslikult tõusnud. Kuigi hagejat ei esinda vandeadvokaat, siis vaatamata sellele ei ole eeltoodut arvestades tema tasumäär 120 eurot/ (koos käibemaksuga) ebamõistlikult kõrge. Samas ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et hageja esindamiseks maakohtus kulunud töötundide arv 16, 6 h on ülepaisutatud. Maakohus menetles asja kirjalikus menetluses. Hageja esindaja koostas hagiavalduse, millise sisu pikkus on 3,5 lk ja kirjaliku seisukoha pikkusega 1 lk. Hagi täpsustuses parandas hageja üksnes ebatäpse viite kohtumäärusele, millega kohtulik kompromiss oli kinnitatud, milliseks toiminguks ei saanud professionaalsel esindajal kuluda 3h. Tegemist oli esindaja enda kirjavea parandamisega, millist kulu ei pea vastaspool kandma. Arvestades nimetatud dokumentide mahtu ja õigusteenuse kvaliteeti peab ringkonnakohus maakohtu menetluses põhjendatud ajakuluks hageja esindamisel 6h, kokku summas 720 eurot (koos käibemaksuga). Kokku on põhjendatud hageja menetluskulu koos riigilõivuga maakohtus 1020 eurot. Ringkonnakohtus on põhjendatud ajakulu hageja esindamisel taotletud 990 eurot, sh riigilõiv 300 eurot. Hageja põhjendatud menetluskulud tuleb koos viivisega kostjalt välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt ) Triin Uusen-Nacke 8 (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks