lg 2, § 120 lg 1 ja § 414 lg 2 p 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
S §
S § 63 lg 2 ja § 64 lg 1, 3 alusel liitkaristusena samuti 13-aastase karistuse mõistmise osas. Mõista Rein Vesper KarS §
S § 118 lg 1 p 1 järgi ja mõista talle karistuseks 11 aastat vangistust. Mõista Rein Vesperile KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 ja 3 alusel liitkaristuseks 11 aastat 6 kuud vangistust. 1 Muus osas jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata. Prokuröri ja kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata.
S §
S § 120 lg 1 järgi 4 kuud ja KarS § 414 lg 2 p 2 järgi 3 aastat vangistust. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1, 3 alusel liitkaristust mõistes luges kohus kergemad karistused raskemaga kaetuks, nii et ka liitkaristuseks jäi 13 aastat vangistust. 1.1 KarS §
Vesperi süüdi selles, et ta püüdis 13.08.2019 kella 22.15 ajal XXX talu saunamaja esikus piinaval ja julmal viisil tappa oma elukaaslast XX. Selleks valas ta XX põlevvedelikuga üle ning süütas põlema, tekitades talle eluohtlikke tervisekahjustusi. XX sai mitme kehapiirkonna (pea, kaela, kehatüve, kõhu, vasaku tuhara, vasaku üla- ja alajäseme) põletused, hingamisteede termilise põletuse ning traumaatilise šoki. Kokku hõlmasid põletused 37% kogu kehapinnast ning sellest 25% oli kolmanda järgu põletus. Kannatanu XX jäi ellu tänu sündmuskohale saabunud kiirabi operatiivsele tegutsemisele ning üle kahe kuu kestnud intensiivravile. Seetõttu ei õnnestunud Rein Vesperil kuritegu kannatanu suhtes lõpule viia ning kannatanu surm ei saabunud. Tapmiskatse on toime pandud piinaval viisil, sest kannatanu tundis põledes mitme minuti jooksul suurt valu, ta oli kiirabi saabudes teadvusel ja oigas, tal oli välja kujunenud traumaatiline šikk. Kiirabi pidi valu leevendamiseks manustama kannatanule kolm annust morfiini. Samuti oli tegu pandud toime julmal viisil, kuna kannatanu süütamine „oli kannatanu keha pinna suhtes massiivne“ ning põhjendamatult jõhker. 2 R. Vesper kustutas ise kannatanu, kiskus talt põlevad riided seljast ja kutsus kiirabi. Maakohus asus siiski seisukohale, et tegemist ei olnud vabatahtliku loobumisega kuriteokatsest. 1.2 KarS § 120 järgi tunnistas maakohus R. Vesperi süüdi selles, et ajal, kui R. Vesper ähvardas tapmisega XX ema YY, kes oli tulnud saunamaja juurde ajal, kui R. Vesper oli XXlt juba põlevad riided seljast kiskunud ja kustutas riideid. Nimelt karjus R. Vesper YY-le: „Kui sa siit minema ei lähe, siis löön su kirvega maha“. Ähvardamise ajal vehkis Rein Vesper XXlt ära võetud põlenud riietega kannatanu YY näo ees, mille tagajärjel sai YY ühel korral põlenud riietega löögi vastu nägu. Pärast ähvardust läks Rein Vesper kuuri ning YY kartes, et Rein Vesper toobki kuurist kirve, põgenes kiiresti tuppa. Rein Vesper tekitas oma käitumisega kannatanu YY-le reaalse hirmutunde, kuna oli eelnevalt tarvitanud jõhkrat füüsilist vägivalda tema tütre XX suhtes. 1.3 KarS § 414 lg 2 p 2 järgi mõistis maakohus R. Vesperi süüdi suure koguse lõhkeaine ebaseaduslikus valdamises. Nimelt leidis R. Vesper 2017. aastal talu lähedalt metsast 8,4 kg trotüüli (TNT). Ta tõi selle XXX talu garaaži, kust see leiti 14.08.2019 sündmuskoha vaatlusel. 2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni kaitsja ja prokurör. 3. Kaitsja taotleb apellatsioonis Pärnu Maakohtu 28.veebruari 2020 otsuse tühistamist R. Vesperi KarS §
25 lg 2, § 120 lg 1 ja § 414 lg 2 p 2 järgi süüditunnistamises ning Rein Vesperi õigeksmõistmist kõigis neis süüdistuses. 3.1 Seoses R. Vesperi mõrvakatses süüdi mõistmisega heitis kaitsja maakohtule ette, et kohus mõistis R. Vesperi mõrva katses süüdi üksnes ühe kaudse tõendi alusel. Seda tõendit polnud kohtus võimalik kontrollida, kuna otsese tõendi allikas – kannatanu XX – ei mäletanud midagi. Nimelt tugines kohus GG ütlustele selle kohta, mida XX talle rääkis. Kohus leidis, et neile ütlustele võib tõendina tugineda KrMS § 66 lg 21 p-st 2 tulenevalt. Kaitsja leiab, et KrMS § 66 lg 21 p 2 tingimused ei ole täidetud. Apellatsiooni kohaselt ei ole täidetud nõue, et teiselt isikult kuuldu peab kajastama vahetult enne rääkimist tajutud asjaolusid. XX-ga juhtunu ja sellest rääkimise vahel oli nii palju tegevusi, et XX ei rääkinud vahetult enne rääkimist juhtunust. XX rääkis GG-le sellest, kuidas ta süttis, ca 20 minutit pärast juhtunut. XX süttimise ja sellest GG-le rääkmise vahele jäi XX kustutamine R. Vesperi poolt, kiirabisse helistamine, kiirabi saavumine, kannatanu sidumine burnshield linadega ning morfiinisüstid. Kaitsja ei vaidle vastu sellele, et kannatanu oli juhtunust rääkides veel selle mõju all, kuid leiab, et kannatanu võis selle asjaolusid moonutada. Esiteks oli kannatanu tarvitanud eelnevalt rohkelt 3 erinevaid alkohoolseid jooke ja oli ilmselt raskes joobes. Teiseks oli XX-le tehtud kolm morfiinisüsti. Kaitsja märgib kannatanu ütluste kohta: „Kui ta ka teise ja kolmanda süsti vahel ütles, et Rein Vesper kallas ta bensiiniga üle, siis tehniliselt oli see ju õige. Seda ei eita ka süüdimõistetu ise, et peale seda kui XX teda lükkas tugevasti parema õla pihta, siis ta kaotas tasakaalu, pöördus ning automaatselt pritsis kannatanu vasaku poole kehast bensiiniseguga üle, mis tõenäoliselt süttis sigaretist XX käes. Seega tõepoolest kallas kohtualune kannatanu besniiniga üle, kuid seda kogemata, XX enda käitumisest tulenevalt. Samas ei arvesta kohus XX tunnistaja GG-le peale esimest morfiinisüsti öeldut, et süüdatud ei olnud ei tikuga ega suitsuga. Kaitsja viitab Riigikohtu seisukohale, et tõendite vähesuse ja kaudsuse korral ei piisa nende suhtes tõstatatud kahtluste kummutamiseks üksnes üldisest hinnangust, et süüdistatava ütlused pole eluliselt usutavad. Apellatsiooni kohaselt on maakohus just nii toiminud ja tõendite puudumisel on kohus rajanud otsuse oletustele. Kaitsja vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et R. Vesperi ütlused olid ebausaldusväärsed. Kaitsja märgib, et kohus luges ebausaldusväärseks ütlused selle kohta, et XX süttimine toimus sauna eesruumis punasel vaibal, kus kannatanu põles 3-4 minutit. Kaitsja leiab, et R. Vesperi ütlused ei ole täpsed, kuid ei ole valed. Nimelt on sauna eesruum osaliselt kaetud punase vaibaga ja osaliselt rohelise nn. kunstmuruga. Sündmuskoha vaatlusprotokolli fotolt nr 10 on näha, et roheline kunstmuru oli sauna eesruumi ukse ees maas ning sellel on näha põlemise jälgi. Et tegemist on väga väikese sauna eesruumiga, siis süttimine võiski toimuda punase vaiba osal, kuid põlemine ja kustutamine toimus sauna ukse ees väljaspool sauna. Sündmuskoha vaatlusprotokolli fotol nr 6 on selgelt näha põlemise jälgi. Kaitsja märgib, et R. Vesperil oli
Tegemist oli sanktsiooni keskmisest määrast kergema karistusega. Seega oleks Riigikohtu seisukohast tulenevalt tulnud liitkaristuse mõistmisel lähtuda kumulatsiooniprintsiibist. Maakohtu mõistetud karistuse puhul kaob KarS § 414 lg 2 p 2 kuriteo eest mõistetud karistus 3 aastat vangistust sisuliselt täielikult raskema karistuse sisse ära ehk jääb sisuliselt arvestamata. Prokurör juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et KarS § 414 lg 2 p 2 kuritegu on eriliigiline I astme kuritegu maksimaalse sanktsiooniga 10 aastat.
Kaitsja leiab, et ainult sellele ühele tõendile tuginedes ei oleks tohtinud R. Vesperit süüdi mõista, sest süüdistataval ja tema kaitsjal polnud võimalik tõendit kohtus kontrollida. Ringkonnakohus tõdeb, et KrMS § 15 lg 3 keelab kohtulahendi tegemisel tugineda üksnes või valdavas ulatuses KrMS § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei ole maakohus tuginenud R. Vesperi süüdimõistmisel ainult ega isegi mitte valdavas ulatuses GG ütlustele, vaid GG ütlused on vaid üks tõenditest, mille kogumile tuginedes kohus R. Vesperi süüdi mõistis. Kohtukolleegium ei eita, et GG ütlused on olulised, sest neist on kirjeldatud XX süttimise asjaolusid. Samas fakt, et XX riietele oli sattunud bensiini, oleks tõendatud ka juhul, kui GG poleks ütlusi andnud: seda tõendab ka põlevvedeliku ekspertiisi akt. Tõendatud on ka see, et XX oli põledes sauna eesruumis – seda näitavad sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastatud põlemisjäljed. Otsides vastust küsimusele, kuidas bensiin XX riietele sattus ning kuidas riided süttisid, tuleb arvestada, et lisaks XX-le oli sauna eesruumis R. Vesper (seda on tunnistanud ka 7 R. Vesper ise ning seda näitab ka nt tema kõne Häirekeskusele) ning ühegi kolmanda isiku viibimise kohta seal andmeid ei ole. Eelnevast tulenevalt sai XX süttida, kas enda või R. Vesperi teo tulemusel. Olukorras, kus muud (kasutatavad) tõendid juhtunu kohta puuduvad, on võimalik teha järeldusi ka isikute käitumisest vahetult enne või pärast sündmust. Tõendid R. Vesperi käitumise kohta XX põlemise järgselt viitavad võimalusele, et just R. Vesper pani XX põlema. Nimelt koristas R. Vesper sündmuskoha moel, mis annab alust järelduseks, et ta püüdis kõrvaldada sündmuskohalt esemed, mis võiks viidata talle kui süütajale (kõige ilmekamalt näitab seda ringkonnakohtu hinnangul suitsupakkide ja tulemasina panemine auto esiistme alla). Eelnevast tulenevalt leidub lisaks GG ütlustele muid tõendeid, mis viitavad sellele, et R. Vesper valas XX bensiiniga üle ja süütas ta, nii et GG ütlused on üksnes üks sellele viitav tõend tõendite kogumis. 6.3 Kaitsja märgib, et XX GG-le öeldu, et R. Vesper ta bensiiniga üle valas, on „tehniliselt õige“, kuivõrd R. Vesper tunnistas ise, et läigatas kanistrist kogemata kannatanu peale bensiini, mis süttis kannatanu suus või käes olnud sigaretist. Maakohus jättis R. Vesperi ütlused selle kohta, kuidas kannatanule bensiini peale sattus ja kuidas kannatanu süttis, ebausaldusväärsetena kõrvale. Kaitsja heidab maakohtule ette, justkui oleks maakohus kummutanud R. Vesperi süüd puudutavad kahtlused ainuüksi R. Vesperi ütluste eluliselt ebausaldusväärseks tunnistamisega. See etteheide on põhjendamatu. Maakohus on küll leidnud, et R. Vesperi ütlused on eluliselt ebausutavad, kuid kohus on sidunud selle järelduse konkreetsete faktiliste asjaoludega ja neist tulenevate vastuolude ja ebaloogilisustega R. Vesperi ütlustes. Lisaks sellele on maakohus lugenud R. Vesperi ütlused kannatanu süttimise asjaolude osas ebausaldusväärseks ka põhjusel, et süüdistatav on esitanud kriminaalmenetluse vältel selle kohta kolm erinevat versiooni. Kohus tõi välja, et süüdistatava väitel olevat kannatanu mitme minuti vältel põlenud sauna eesruumis olnud punase vaiba peal lamades, kuid vaibal pole põlemisjälgi. Kaitsja leiab, et maakohus tähtsustab seda asjaolu üle ja R. Vesperi ütlused võisid olla lihtsalt ebatäpsed. Nimelt oli sauna eesruum väike, osaliselt kattis selle põrandat vaip, osalt aga kunstmuru. Seega on kaitsja arvates võimalik, et kannatanu võiski süttida vaibal, edasine põlemine toimus aga nn kunstmurust põrandakattel. Ringkonnakohus nendib, et R. Vesper on prokuröri küsimustele vastates andnud selle kohta, kus XX süttis, erinevaid vastuseid. Esmalt vastas ta küsimusele, kus XX süttis: „Sauna eesruumis, seal, kus roheline kunstmuru on.“ (kd II; tl. 46) Kui prokurör näitas küsitledes fotosid sauna eesruumist, kinnitas R. Vesper vastuseks prokuröri küsimusele, et XX süttis seal, kus on vaip (kd II; tl 46). Kui lähtuda R. Vesperi selgitusest, kuidas bensiin kannatanu peale sattus, siis pidi XX ringkonnakohtu hinnangul tõesti olema süttides just vaiba peal. R. Vesperi sõnul seisis tema kanistriga laua juures, kui XX teda ootamatult selga tõukas (kd II; tl. 45). Sündmuskoha vaatlusprotokolli juures olevatelt fotodelt (eelkõige fotolt 3: kd I; tl. 41) on näha, et vaip ulatub lauast nii kaugele, et selleks, et R. Vesperit tugevalt tõugata, pidi ka XX seisma vaibal (aimu 8 sellest, kui palju on maad vaiba servast lauani, annab vaiba kõrval seisev pesumasin). Eelnevat arvestades jagab ringkonnakohus maakohtu hämmeldust selle üle, miks ei ole vaibal mingeid põlemisjälgi (samas, kui nn kunstmurul on põlemisjäljed ning neid põhjendab R. Vesper sellega, et kannatanult pükse ära võttes tilkus neist bensiini maha (kd II; tl. 47), st kannatanu püksid pidid olema bensiinist väga tugevalt läbi imbunud). Samuti peab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga väga ebatõenäoliseks seda, et R. Vesperi kirjeldatud sündmuste käigu puhul kanistrist välja paiskunud bensiin vaid XX tabas. R. Vesperi ütluste kohaselt läigatas kanistrist bensiini XX peale selle tulemusel, et XX tõukas teda selja tagant vastu paremat õlga, kui ta täitis sae paaki kütusega. Ta kaotas tõuke tõttu tasakaalu ja pöördus selle tulemusel ümber: „Ma lõin jala kinni, keha liikus ümber oma telje.“ (kd II; tl 45) Kui kanister oli nii täis, et selle liikumisel paiskus sest bensiini välja, oleks põhjust eeldada, et tsentrifugaaljõu mõjul oleks bensiin paiskunud kanistrist välja ka pöörde ajal, mitte ainult selle lõpus. Maakohus pidas R. Vesperi ütlusi sae paagi kütusega täitmise kohta ebausaldusväärseks veel sellegi tõttu, et sündmuskoha vaatlusel tehtud fotodel ei paista saagi seal, kuhu R. Vesper selle oma sõnul pani. Kaitsja leiab, et see ei saanudki pildil näha olla, sest R. Vesper pani selle riiuli alla. Ringkonnakohus leiab, et R. Vesper on ses osas andnud erinevaid ütlusi, asudes neid kohendama, kui selgus, et fotodelt ei ole näha saagi seal, kus see tema väitel pidi olema. Nimelt vastas R. Vesper prokuröri küsimusele, kus see saag on, esialgu: „Saunas taganurgas, alumisel riiulil.“ (kd II, tl. 45). Kui prokurör mõni aeg hiljem palus fotolt näidata, kus mootorsaag on, osutas süüdistatav fotol nr 24 olnud ruumi taganurgale ja selgitas, et saag on „selle riiuli all taganurgas“ (kd II; tl. 48). Seda, miks saagi fotol näha ei olnud, selgitas R. Vesper sellega, et riiul, mille all saag on, on lai. Kohtukolleegium nendib, et kõnealuselt pildilt (kd I; tl. 48) on näha kolm riiulit tööriistadega. Alumistel riiulitel olevad esemed on üsna hästi näha, kuid saagi ühelgi riiulil ei paista. Seega lükkab foto ümber R. Vesperi esialgse väite, et ta pani sae alumisele riiulile. Mis puutub väitesse, et sae pani ta hoopis riiuli alla põrandale, kust see ei paista, siis selle muudab kohtu jaoks ebausutavaks juba tõik, et see väide on vastuolus R. Vesperi esialgsete ütlustega. Lisaks on fotolt näha, et taga seina ääres põrandal on papp-pakend, mis ulatub riiuli alla. Nii tekib küsimus, kuhu mahub seal mootorsaag, mille puhul pole tegemist just kõige väiksema tööriistaga. Kaitsja leiab, et R. Vesperi ütlusi on põhjust uskuda, sest talus oli ka saeõli ja saebensiin; kui talus poleks mootorsaagi, poleks ka neid vaja. Ringkonnakohtu jaoks see väide R. Vesperi ütlusi usaldusväärseks ei muuda. Kohtukolleegiumi hinnangul pole küsimus selles, kas talus üldse oli mootorsaagi, vaid üksnes selles, kas on tuvastatav, et saag on seal, kuhu R. Vesper selle enda väitel pani. Sae puudumine R. Vesperi väidetud kohas seab kahtluse alla tema ütlused selle kohta, kuidas ta sae paaki kütusega täitis. Seejuures ongi tõsiasi, et seal, kus R. Vesper enne fotoga tutvumist väitis sae olevat, seda kindlasti ei ole. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et maakohus rikkus KrMS § 7 lg-t 2, kui heitis süüdistatavale ja kaitsjale ette, et nad ei esitanud oma väidete kinnituseks ühtegi tõendit. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui süüdistatav otsustab end aktiivselt kaitsta ja asub oma konkreetset tegevust kirjeldama, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse 9 kinnitamiseks või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (esmakordselt väljendas Riigikohus seda seisukohta 14. detsembril 1999 kriminaalasjas nr 3-1-1-112-99 tehtud otsuses, viimati kordas Riigikohus seda seisukohta 8. novembril 2017 väärteoasjas nr 4-16-6037 tehtud otsuses). Eelnevast tulenevalt on maakohus põhjendatult lugenud ebausaldusväärseks R. Vesperi ütlused selle kohta, kuidas XX süttis juhuslikult tema peale loksunud bensiini tõttu, ning lugenud tõendatuks selle, et R. Vesper süütas XX tahtlikult. 6.4 Järeldust, et R. Vesper süütas XX tahtlikult, ei lükka ümber kaitsja väide, et R. Vesperit ei ole varem vägivaldsete tegude eest karistatud ning kannatanu enda ütluste kohaselt on ta pigem vaikne ja tema käitumine ei muutu ka joobes olles. Ringkonnakohus märgib, et esiteks ei välista see, et isik pole varem vägivallategusid toime pannud, seda, et ta seekord talle süüks arvatavat tegu toime ei pannud. Samas ei nõustu ringkonnakohus kaitsja väitega, justkui oleks R. Vesper XX ütluste kohaselt tasase loomuga, millest tulenevalt pole usutav, et ta sellise teo võiks toime panna. XX ütlustest koorub välja, et ta kardab R. Vesperit. Küsimusele, kas ta on kunagi ise mingil moel R. Vesperit rünnanud või vähemalt tema kallal tänitanud, vastas XX: „Ise küll ei mäleta. Ei julgegi seda teha.“ Sellist vastust põhjendas ta sellega, et R. Vesper on äkiline (kd II; tl. 25). Ka kannatanu YY (kd I; tl. 173) ja tunnistaja HH on kirjeldanud, kuidas R. Vesper võib joobes olles ootamatult ägestuda (kd II; tl. 32, 34). 7. Ringkonnakohus leiab, et R. Vesperile KarS §
MS § 340 lg 1 alusel tuleb väljuda apellatsiooni piirest, sest maakohus on teinud karistusõiguse kohaldamisel süüdistatava olukorda raskendava vea. Maakohus on tuvastanud, et kuigi paari minuti jooksul ei teinud R. Vesper midagi põleva XX päästmiseks, asus ta siiski lõpuks XX kustutama, kiskus tal põlevad riided seljast, helistas Häirekeskusele ja püüdis aidata saabunud kiirabitöötajaid. Seejuures on kohus tuvastanud, et R. Vesper oli ainus, kel oli võimalik Häirekeskusse helistada, sest XX emal YY-l telefoni ei olnud. Maakohus andis neile asjaoludele järgneva hinnangu: „Kohtu hinnangul saab Rein Vesperi tegevust kannatanule eluohtlike kehavigastuste tekitamisel käsitleda üksnes tapmise lõpetatud katsena, mille puhul ei saa rääkida süüteokatsest loobumisest KarS § 40 mõttes.“ Ühtlasi leidis kohus, et kuna süüdistatav asus kannatanut kustutama alles pärast seda, kui oli lasknud kannatanul mõnda aega põleda, oli kustutamise motiiviks kuriteo toimepanemise kahtlustusest pääsemine, mitte eluvastase kuriteo tagajärje ärahoidmine. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist oli lõpetatud katsega – XX süütamisega oli R. Vesper teinud kõik selleks, et XX surm saabuks. Arvestades, kui suures ulatuses sai XX 10 põletuskahjustusi, oli ka R. Vesperile selge, et edasi põlemisel XX sureb. Kui R. Vesper poleks sekkunud, oleks XX üha edasi põlenud ja saanud järjest uusi tervisekahjustusi. Arvestades seda, et XX-le olid juba tekkinud rasked tervisekahjustused ja tema elu õnnestus päästa tänu sellele, et kiirabi oli lähedal, eeldas tagajärje ärahoidmine R. Vesperi aktiivset tegutsemist. Maakohtu otsuses olev süüteokatsest loobumise käsitlus on aga täiesti ekslik. Esiteks on karistusseadustikuga selges vastuolus maakohtu väide, et lõpetatud süüteokatse puhul ei ole vabatahtlik süüteokatsest loobumine võimalik. KarS § 40 lg 1 ütleb: „Isik vabaneb süüst, kui ta vabatahtlikult loobub süüteokatsest ühel käesoleva seadustiku §-des 41, 42 ja 43 sätestatud juhtudest.“ Loetletud sätetest KarS § 42 käsitleb lõpetatud süüteokatsest loobumist. Maakohtu väide, et lõpetatud süüteokatsest ei saa loobuda, on seda kummastavam, et maakohus on ise otsuses käsitlenud ka KarS § 42, mis reguleerib just seda, kuidas saab täideviija vabatahtlikult loobuda lõpetatud süüteokatsest. Enne KarS § 42 juurde jõudmist käsitles kohus aga enam kui lehekülje ulatuses küsimust, kas täidetud on KarS § 41 („Loobumine lõpetamata süüteokatsest“) tingimused. Kuna maakohus oli eelnevalt – õigesti – asunud seisukohale, et tegemist oli lõpetatud süüteokatsega, puudus täielikult vajadus selle analüüsimiseks, kas KarS § 41 tingimused on täidetud. KarS § 42 lg 1 sätestab; „Täideviija loobub lõpetatud süüteokatsest, kui ta hoiab ära süüteo tagajärje. Kui lõpetatud katsest ei piisa teo lõpuleviimiseks, loetakse, et täideviija on loobunud, kui ta tõsimeeli püüab takistada süüteo tagajärje saabumist.“ Ses sättes toodud kahest alternatiivist on maakohus lähtunud teisest, st olukorrast, kui lõpetatud katsest ei piisa teo lõpuleviimiseks: „KarS § 42 lg 1 ls 2 kohaselt kui lõpetatud katsest ei piisa teo lõpuleviimiseks, loetakse, et täideviija on loobunud, kui ta tõsimeeli püüab takistada süüteo tagajärje saabumist.“ Seda, miks maakohus leidis, et lõpetatud katsest ei piisanud teo lõpuleviimiseks, kohus põhjendanud ei ole. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus lähtus alusetult KarS § 42 lg 1 teisest lausest. Selles kirjeldatakse olukorda, kus täideviija on enda arvates teinud kõik vajaliku tagajärje saabumiseks, kuid tegelikult tema tegu koosseisuspärast tagajärge kaasa tuua ei saa (nt kõlbmatu süüteokatse puhul). KarS § 42 lg 1 teine lause annab täideviijale võimaluse ka sellisel juhul lõpetatud süüteokatsest loobuda, kui ta, arvates, et tagajärg võib veel saabuda, püüab seda tõsimeeli takistada. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Maakohus on lugenud tõendatuks, et XX jäi ellu tänu R. Vesperi kutsutud kiirabi kiirele saabumisele ja kohesele arstiabile. Seega oli R. Vesper teinud süütamisega kõik vajaliku KarS § 114 lg 1 p 1 koosseisule vastava tagajärje saabumiseks ning see lõpetatud katse oli piisav tagajärje saabumiseks. Niisiis tuleb lähtuda KarS § 42 lg 1 esimesest lausest, mille kohaselt saab täideviija vabatahtlikult loobuda lõpetatud süüteokatsest, kui ta hoiab ära koosseisupärase tagajärje. Seda R. Vesper tegi. Ta kustutas XX ja võttis talt seljast põlevad riided, hoides ära täiendavate põletuskahjustuste tekke. Samuti oli just tema see, kes kutsus kiirabi, kelle kiire saabumine oli maakohtu otsuse kohaselt just see asjaolu, mis päästis XX elu. Järelikult jäi XX surm saabumata R. Vesperi tegutsemise (eelkõige kiirabi kutsumise) tõttu. KarS § 40 lg 1 kohaselt vabaneb isik süüst, kui ta loobub süüteokatsest vabatahtlikult. Ringkonnakohtu hinnangul on ka see tingimus täidetud. Tuvastatud ei ole mingeid väliseid 11 tegureid, mille tõttu oleks R. Vesper olnud sunnitud kuriteokatsest loobuma. Selliseks väliseks teguriks võinuks olla XX ema YY ilmumine, kuid maakohus on tuvastanud, et selleks ajaks, kui YY sauna juurde tuli, oli R. Vesper juba XX-lt põlevad riided seljast võtnud ja Häirekeskusele helistanud. Maakohus pidas oluliseks seda, et enne seda, kui ta midagi ette võttis, lasi R. Vesper XX-l mitu minutit põleda. Samuti tõi kohus välja, et R. Vesper koristas sündmuskoha ära nii hästi kui oskas. Neile asjaoludele tuginedes leidis kohus, et R. Vesper „ei soovinud kustutamisega mitte eluvastase kuriteo tagajärge ära hoida, vaid kaalutles juba sel hetkel, kuidas ise kuriteo toimepanemise kahtlustusest pääseda“. Ringkonnakohus ei pea neid asjaolusid loobumise vabatahtlikkust välistavateks. See, et R. Vesper ei asunud kohe XX päästma, ei tähenda, et tal ei oleks olnud enam võimalust ümber mõelda ja teo katsest loobuda. KarS § 42 lg 2 ls-st 1 tuleneb, et lõpetatud katsest on võimalik loobuda senikaua, kui tagajärg on veel ärahoitav. Ka sündmuskoha koristamine ei välista vabatahtlikku loobumist süüteokatsest. See, et R. Vesper püüdis vältida tema seostamist XX süttimisega, ei tähenda, et ta samal ajal poleks võinud soovida kannatanu surma ära hoida. Mingeid selliseid asjaolusid, mis näitaks, et päästmistegevus oleks olnud üksnes näiline ja tegelikult arvestas R. Vesper ka päästmistegevuse ajal sellega, et kannatanu sureb nagunii, ringkonnakohtu hinnangul ei ole. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et KarS § 40 lg-st 1 tulenevalt on R. Vesperi süü KarS §
S § 2 lg-st 2 tulenevalt tuleb R. Vesper seega KarS §
S § 40 lg 2 kohaselt ei vabasta vabatahtlik loobumine süüst teo eest, millel on mõne lõpuleviidud süüteo tunnused. Maakohus on märkinud: „Rein Vesperi poolt XX põlema süütamise tulemusena sai kannatanu kiirabikaardil, tervisekaardil ja ekspertiisiaktis nr 19ELÄI0031 märgitud tervisekahjustused. Ekspertiisiaktis antud eksperdiarvamusest nähtuvalt (kd 1 tl 132-138) tuvastati XX-l järgmised tervisekahjustused: pea, kaela, kehatüve, vasaku tuhara, vasaku üla- ja alajäseme põletused kokku 37 % kogu kehapinnast ning sellest 25 % on kolmanda järgu põletus, hingamisteede termiline põletus ning traumaatiline šokk. Tervisekahjustused on saadud kõrge temperatuuri toimel, võimalik, et lähteandmetes märgitud ajal ja viisil – 13.08.2019 põlevvedeliku (näiteks bensiini) põlema süttimise/plahvatuse toimel. Lähtudes 13.08.2002 Vabariigi Valitsuse määrusest nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 7, on antud vigastused eluohtlikud.“ Niisiis põhjustas R. Vesper sellega, et ta süütas tahtlikult XX, viimasele eluohtlikud tervisekahjustused. Sellega pani ta toime KarS § 118 lg 1 p-le 1 vastava lõpuleviidud kuriteo. Kuigi menetluses on räägitud sellest, et kannatanu vajas pikaajalist ravi, ei näe ringkonnakohus võimalust kvalifitseerida R. Vesperi tegu ka KarS § 118 lg 1 p 2 järgi, kuivõrd vastav info on väga üldsõnaline ning ka süüdistus mainib üksnes, et intensiivravi kestis „üle kahe kuu“. St väidet, et ravi oleks kestnud üle nelja kuu, süüdistus ei sisalda ning selle kohta eraldi tõendeid ei ole esitatud. Ka ei ole ringkonnakohtule esitatud tõendeid, mis võimaldaks tuvastada KarS § 118 lg 1 p-des 5 või 6 nimetatud tagajärgi. Eelnevast tuleb R. Vesper tunnistada süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. 12 KrMS § 340 lg 2 p 3 kohaselt võib ringkonnakohus süüdistatava kergemas kuriteos süüdi tunnistamise korral mõista talle kergema karistuse või jätta karistuse muutmata. Praegusel juhul viimane alternatiiv siiski võimalik ei ole. Maakohus mõistis R. Vesperile KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistuseks 13 aastat vangistust. See ületab KarS § 118 lg-s 1 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära, mis on kaksteist aastat vangistust. Niisiis peab ringkonnakohus mõistma R. Vesperile uue, kergema karistuse. Ringkonnakohus on seisukohal, et R. Vesperit tuleb karistada sanktsiooni keskmisest määrast (8 aastat) raskema, pigem sanktsiooni ülemmäära lähedale jääva karistusega. Kannatanule põhjustatud tervisekahjustused olid ulatuslikud ja mõjutavad kannatanu maakohtus antud ütluste kohaselt endiselt ta elu. Tunnistajana üle kuulatud kiirabitöötaja GG sõnul oli XX seisund kiirabi saabumisel väga eluohtlik. Lisaks eelnevale ei saa mööda vaadata asjaoludest, mille tõttu oli R. Vesperi tegu kvalifitseeritud mõrva katsena – tema teo piinav ja julm viis. Seda, miks on R. Vesperi tegu põhjust pidada piinavaks ja julmaks, on maakohus põhjalikult selgitanud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. See, et R. Vesper põhjustas kannatanule suurt valu, on süü suurust iseloomustav asjaolu, teo toimepanemist erilise julmusega nimetab KarS § 58 p 2 eraldi karistust raskendava asjaoluna. Lisaks sellele tuleb karistust raskendava asjaoluna arvestada kuriteo toimepanemist elukaaslase suhtes. Ühtegi karistust kergendavat asjaolu ringkonnakohtu hinnangul ei esine. Maakohtu nimetatud kannatanule abi andmist võttis ringkonnakohus juba arvesse vabatahtliku loobumise regulatsiooni kohaldamisel, nii et see tõi R. Vesperi jaoks kaasa õigeksmõistmise raskemas süüteos ja tema teo kvalifitseerimise mõrvakatse asemel raske tervisekahjustuse põhjustamisena. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks R. Vesperi karistamist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi 11-aastase vangistusega.
S § 118 lg 1 p 1 järgi, tuleb R. Vesperile mõista KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel ka uus liitkaristus. Ringkonnakohus leiab, et kuigi R. Vesperile mõistetud raskeim karistus on teistest oluliselt raskem ning tegemist on sanktsiooni ülemmäära lähedase karistusega, tuleb liitkaristus tuleb mõista raskeimat karistust suurendades. Arvestades seda, et R. Vesper on lisaks KarS § 118 lg 1 p-le 1 mõistetud süüdi veel kahes kuriteos ning KarS § 414 lg 2 p 2 järgi karistati teda 3-aastase vangistusega, ei saa teisi karistusi pidada võrreldes KarS § 118 lg 1 p 1 järgi mõistetud karistusega nii ebaoluliseks, et raskem karistus saaks täies ulatuses hõlmata ka R. Vesperi süüd teistes kuritegudes. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et raskeimat üksikkaristust suurendades tuleb mõista R. Vesperile liitkaristuseks 11 aastat 6 kuud vangistust. 11. Eelnevalt tulenevalt teeb ringkonnakohus KrMS § 338 p 2 alusel KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi ning mõistab KrMS § 340 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel R. Vesperi õigeks KarS §
MS § 340 lg 2 p 3 alusel süüdi 14 KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, mõistes ühtlasi R. Vesperile kergema karistuse. Sellest tulenevalt mõistab ringkonnakohus R. Vesperile ka uue, eelmisest kergema liitkaristuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt ning tegi ses osas uue otsuse kaitsja apellatsiooni piirest väljudes. Seega kaitsja apellatsiooni ringkonnakohus ei rahuldanud. Hoolimata sellest, et ringkonnakohus mõistis erinevalt maakohtust R. Vesperile liitkaristuse raskeimat karistust suurendades, pole põhjust rääkida prokuröri apellatsiooni rahuldamisest, kuivõrd ringkonnakohus ei mõistnud R. Vesperile maakohtuotsusega mõistetust raskemat liitkaristust. 12. R. Vesperi kaitsja on esitanud taotlused apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluste kohaselt kulus maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni esitamiseks kokku 630 minutit, prokuröri apellatsioonile kirjaliku vastuse esitamiseks 60 minutit. Sellest tulenevalt taotleb kaitsja, et apellatsiooni esitamise eest makstava tasu suuruseks määrataks 405 eurot, millele lisandub käibemaks 81 eurot, apellatsioonivastuse esitamise eest aga 54 eurot, millele lisandub käibemaks 10,8 eurot. Ringkonnakohus nendib, et sellises ulatuses kaitsja taotlust rahuldada ei saa. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 3, et üldmenetluses ühes kohtuastmes makstav tasu võib olla maksimaalselt 324 eurot. Ringkonnakohus peab seda määra, mis vastab kokku 6 tunnile tööle, esitatud apellatsiooni (9 lk, millest põhjendusi ca 3,5 lk) ja apellatsioonivastuse (alla 1 lk) mahtu põhjendatuks. Seega määrab ringkonnakohus kaitsjale makstava tasu suuruseks 324 eurot, millele lisandub käibemaks 64,80 eurot. Kuna ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riigi kanda. Allkirjastatud digitaalselt 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.