Obsah (6)

§ 33§ 41§ 28§ 29§ 30§ 35

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 4. november 2020 Tsiviilasja number 2-20-4886 Tsiviilasi Eest

) § 33 lg 4 alusel kohtutäituri tasu ettemaksu 7 eurot 20 senti tagastamata. Avaldaja esitas

1. veebruaril 2020 kaebuse kohtutäituri otsuse peale ettemaksu tagastamata jätmise kohta. Kohtutäitur jättis kaebuse
2. märtsi
3. a otsusega rahuldamata. Avaldaja hinnangul tuleb kohtutäituril

§ 33

lg 3 alusel tagastada sissenõudjale kogu tasutud ettemaks isegi juhul, kui kohtutäituril õnnestub nõuda võlgnikult sisse täitemenetluse kulu

§ 41lg 2 alusel vähendatud ulatuses.

Vastasel juhul on kohtutäituri tasu tasutud kohtutäiturile topelt, st nii võlgniku kui sissenõudja poolt. TMS § 38 lg 1 kohaselt kannab täitekulud võlgnik. TMS § 41 lg 2 sätestab, et kui võlgnikult ei ole mõistliku aja jooksul õnnestunud täitekulusid sisse nõuda, tagastab kohtutäitur sissenõudjale vähemalt poole tema tasutud täitekulude ettemaksust. Seega, isegi kui võlgnikult ei õnnestu mõistliku aja jooksul täitekulusid sisse nõuda, tuleks kohtutäituril vähemalt pool avaldaja poolt tasutud ettemaksust mõistliku aja pärast tagastada. Juhul, kui kohtutäituril õnnestub täitekulud võlgnikult sisse nõuda kogu 2 nõutavas ulatuses, siis tuleb täituril tagastada avaldajale täitekulude ettemaks täies ulatuses TMS § 41 lg 1 alusel. 2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Võlgnikule karistuse määramisel ja karistuseks määratud rahatrahvi kohtutäiturile sundtäitmiseks esitamisel on avaldaja olnud teadlik, et võlgnikult täitemenetluses trahvi sissenõudmine tõenäoliselt ebaõnnestub. Seega pidi avaldaja olema teadlik, et täitemenetluse alustamisel tekkivad kohtutäituril täitemenetluse läbiviimisega seotud otsesed kulud, mida tõenäoliselt ei õnnestu kohtutäituril katta võlgniku poolt tasumisele kuuluva kohtutäituri tasu arvelt. Kohtutäituri poolt nõutud tasu ettemaksu tasumisel pidi avaldajale olema selge, et kui täitemenetlus ebaõnnestub, siis tasutud ettemaksu ei tagastata. Kohtutäituri tasu ettemaksu tagastamist ja mittetagastamist reguleerivad ammendavalt

§ 33lg-d 3 ja 4.

Ebaõige on avaldaja seisukoht, et lisaks

§ 33lg-tele 3 ja 4 reguleerib kohtutäituri tasu ettemaksu tagastamist TMS § 41.

Avaldaja tõlgendus, mille kohaselt

§ 33

lg 3 mõttes kohtutäituri tasu „täies ulatuses“ tähendab kohtutäituri tasu ulatuses, milles see muutub võlgniku suhtes sissenõutavaks, on meelevaldne. Kohtutäituri tasu ei nõuta võlgnikult sisse täies ulatuses, vaid üksnes

§ 41lg 2 järgi vähendatud ulatuses.

Seega ei saabu

§ 33

lg-s 3 nimetatud ettemaksu tagastamise olukord, vaid täitemenetlus lõpeb tulevikus kohtutäituri tasu nõuet (täies ulatuses) rahuldamata. Täitemenetluse jätkamine võlgnikult kohtutäituri tasu sissenõudmiseks on perspektiivitu. Võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Kohtutäituril peab olema võimalik loobuda võlgniku suhtes sissenõutavaks muutunud tasu sissenõudmisest selle perspektiivituse tõttu ning lõpetada täiteasja nr XXX/XXXX/XXXX menetlus. Kohtutäitur palus juhul, kui kohus peaks tühistama tema

1. märtsi
2. a otsuse, tühistada ka
3. veebruari
4. a otsus täies ulatuses. MAAKOHTU SEISUKOHT
5. Tartu Maakohus rahuldas
6. juuni
7. a määrusega avaldaja kaebuse kohtutäituri
8. veebruari
9. a ja
10. märtsi
11. a otsuste peale, tühistas kohtutäituri
12. veebruari
13. a otsuse osas, millega jäeti avaldaja tasutud ettemaks tagastamata ning kohtutäituri
14. märtsi
15. a otsuse, millega jäeti rahuldamata avaldaja
16. veebruari
17. a kaebus kohtutäituri
18. veebruari
19. a otsuse peale. Maakohus jättis avaldaja menetluskulud kohtutäituri kanda, määras avaldaja menetluskulude suuruseks 15 eurot (riigilõiv) ning mõistis nimetatud summa kohtutäiturilt avaldaja kasuks välja.

§ 28

lg 1 järgi on kohtutäituri ametitoiming tasuline.

§ 29

lg 2 annab kohtutäiturile õiguse nõuda tasu ettemaksu seaduses sätestatud juhtudel ja ulatuses.

§ 30

lg 3 järgi tasub ettemaksu isik, kes taotleb ametitoimingu tegemist, s.o antud juhul avaldaja.

§ 33

lg 4 sätestab, et kui täitemenetlus tuleb lõpetada nõuet rahuldamata, ei tagastata sissenõudjale kohtutäituri tasu ettemaksu. Seega võis kohtutäitur küsida avaldajalt kohtutäituri põhitasu ettemaksu, mille arvelt on võimalik kanda kohtutäituri kulud. Selliselt ei kanna kohtutäitur võlgniku varatuse riski, vaid risk jääb sissenõudjale. Võlgniku varatuse riski kannab kohtutäitur siis, kui ta loobub ettemaksu nõudmisest. Kohtutäitur on teinud täitedokumendi täitmiseks täitetoiminguid ning tal on õigus saada selle eest seaduses sätestatud määras tasu. Kohtutäitur ei pea täitemenetlust läbi viima tasuta või omal kulul. Täiturile ei saa panna kohustust tegeleda perspektiivitu nõude sissenõudmisega ning kohtutäituril peab olema võimalus enda tasu osas menetlus omal algatusel lõpetada. Õige 3 ei ole aga kohtutäituri 19. veebruari 2020. a otsus jätkata täitemenetlust täitekulude sissenõudmiseks, jättes avaldaja ettemaks tagastamata. Maakohus ei nõustunud kohtutäituri tõlgendusega TMS §-de 40 ja 41 osas. TMS § 40 määratleb ära, millistel juhtudel saab kohtutäitur sissenõudjalt ettemaksu küsida. TMS § 40 lg 5 sätestab, et kohtutäituri tasu ettemaksu võib sissenõudjalt nõuda kohtutäituri seaduses ettenähtud ulatuses ja korras.

§ 29

lg 2 alusel on kohtutäitur kohustanud sissenõudjat tasuma ettemaksu 7 euro 20 sendi ulatuses. Kohtutäiturile tasutud ettemaksu tagastamist reguleerivad

§ 33

ja TMS § 41.

§ 33

lg 4 sätestab, et kui täitemenetlus tuleb lõpetada nõuet rahuldamata, ei tagastata sissenõudjale kohtutäituri tasu ettemaksu. Kohtutäituri

1. veebruari
2. a otsuse järgi jätkub täitemenetlus sissenõutavaks muutunud täitemenetluse kulude sissenõudmiseks. Seega ei ole täitemenetlus lõppenud ja

§ 33lg 4 eeldused ei ole täidetud.

Kohtutäitur ei oleks tohtinud jätta ettemaksu tagastamata. TMS § 41 lg 2 sätestab, et kui võlgnikult ei ole mõistliku aja jooksul õnnestunud täitekulusid sisse nõuda, tagastab kohtutäitur sissenõudjale vähemalt poole tema tasutud täitekulude ettemaksust. Antud säte annab kohtutäiturile võimaluse soovi korral jätkata täitemenetlust olukorras, kus mõistliku aja jooksul ei ole suudetud täitekulusid sisse nõuda. Selliselt paneb TMS § 41 lg 2 kohtutäituri koos sissenõudjaga kandma võlgniku maksejõuetuse riski, nähes ette, et kui võlgnikult ei ole mõistliku aja jooksul õnnestunud kulusid sisse nõuda, tagastatakse vähemalt pool ettemaksust. Kohtutäitur oleks pidanud 19. veebruari 2020. a otsuses põhjendama täitekulude sissenõudmise võimalikkust, samuti hindama, kas mõistlik aeg on möödunud või mitte ja otsustama ettemaksu osalise tagastamise üle. 19. veebruaril 2020 otsust tehes oli kohtutäiturile selge, et täitemenetluse jätkamine on ilmselgelt perspektiivitu. Sellisel juhul oli kohtutäituril võimalik

§ 33

lg 4 alusel jätta sissenõudja poolt tasutud ettemaks tagastamata juhul, kui täitur oleks kogu täitemenetluse lõpetanud. Kui täitemenetlus täitekulude osas jätkub, võtab täitur endale riski võlgniku maksejõuetuse osas ning kohustub mõistliku aja möödudes tagastama sissenõudjale pool ettemaksust (TMS § 41 lg 2). Praeguses menetluses puudub kohtul alus kogu ulatuses

1. veebruari
2. a otsuse tühistamiseks, kuivõrd menetluse jätkamise osas ei ole otsus ebaseaduslik ning avaldaja ei ole selles osas kaebust esitanud. Lisaks sellele ei takista kohtu poolt otsuse täielikult tühistamata jätmine kohtutäituril täitemenetluse lõpetamist tulevikus. MÄÄRUSKAEBUS
3. Kohtutäitur esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse ning teha asjas uus määrus, millega jätta avaldaja kaebus rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäitur palub lugeda määruskaebus tähtaegselt esitatuks. Kohtutäiturit esindas kohtutäituri abi Vladimir Kutšmei. Maakohtule olid teada kohtutäituri abi kontaktid, sh e-posti aadress. Maakohus ei ole määrust esindajale edastanud ega kuni
4. augustini 2020 e-toimiku kaudu nähtavaks teinud. Maakohus on õigesti järeldanud, et kohtutäiturile oli
5. veebruaril 2020 otsust tehes selge, et võlgniku suhtes täitemenetluse jätkamine on perspektiivitu. Maakohtu seisukoht, et avaldaja poolt tasutud ettemaksu tagastamata jätmiseks oleks kohtutäitur pidanud loobuma võlgnikult täitekulude sissenõudmisest ning täitemenetluse võlgniku suhtes lõpetama, ei ole põhjendatud. 4 Kohtutäituri tasu „täies ulatuses“

§ 33

lg 3 mõttes tähendab kohtutäituri tasu

§ 35lg-s 1 nimetatud ulatuses.

Olukorras, kus kohtutäitur ei saanud või kohtutäituril ei ole õigust saada võlgnikult tasu ulatuses, mis on vajalik konkreetse avalik-õigusliku soorituse (täitemenetluse läbiviimise) kulude katmiseks, on põhjendatud jätta sissenõudja poolt tasutud ettemaks tagastamata. Sellisel juhul kaetakse konkreetse täitemenetluse läbiviimise kulud osaliselt võlgniku arvelt ja osaliselt sissenõudja arvelt. 5. Avaldaja leidis, et kaebuses toodud põhjendustel tuleb kaebus lugeda tähtaegselt esitatuks. Kohus on leidnud õigesti, et kohtutäituri tasu ettemaksu tagastamist ja mittetagastamist reguleerib lisaks

§ 33lg-tele 3 ja 4 ka TMS § 41.

Kohtutäitur on määruskaebuses märkinud, et vaidlustab maakohtu määruse täies ulatuses. Avaldaja nõustub määruse tühistamisega menetluskulude jaotuse osas. Maakohus jättis menetluskulud kohtutäituri kanda ja mõistis täiturilt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõivu 15 eurot. Avaldaja ei ole praeguses asjas riigilõivu tasunud, kuna TsMS § 145 lg 1 kohaselt on Eesti Vabariik kui menetlusosaline riigilõivu tasumisest vabastatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ning määruskaebus rahuldada (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab avaldaja kaebuse kohtutäituri
2. märtsi
3. a otsuse peale rahuldamata.
4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb lugeda tähtaegselt esitatuks. Vaidlust ei ole menetluses selles, et kohtutäiturit esindas kohtutäituri abi, kes edastas kohtule dokumente oma nimeliselt e-posti aadressilt. TsMS § 321 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosalist esindab kohtumenetluses esindaja, toimetatakse menetluses olevas asjas dokumendid kätte ja saadetakse muud teated üksnes esindajale, kui kohus ei pea vajalikuks nende saatmist lisaks menetlusosalisele isiklikult. Tsiviilasja materjalidest tulenevalt ei ole maakohus vaidlustatud määrust kohtutäituri esindajale tema nimelise e-posti kaudu edastanud ega enne
5. augustit
6. a AET-is nähtavaks teinud. E-postiga saadetud teate saab lugeda kättesaaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on mõistlik võimalus teatega tutvuda. E-kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse. Millal on isikul mõistlik võimalus e-kirjaga tutvuda, sõltub sellest, kas saajal on Interneti püsiühendus või mitte (Riigikohtu
7. detsembri
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 12). E-kirja tähtaegselt saajani jõudmise riski kannab eelkõige saatja, sest tema valib teate saatmise viisi. Kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab ta tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani (Riigikohtu
9. detsembri
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 14;
11. aprilli
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15, p 13). Kohtutäituri büroo e-posti aadressile edastamisega ei saa lugeda kohtumäärus täiturile kättetoimetatuks ka juhul, kui e-posti aadressilt tuleb automaatvastus kirja kättesaamise kohta. Tegemist on tehnilise lahendusega, mis kinnitab e-kirja saaja postkasti jõudmist, kuid mitte saaja poolt selle sisuga tutvumist. Kohtutäituri abi kinnitas e-kirjaga saadetud kohtumääruse kättesaamist
13. augustil
14. Samal kuupäeval on määrus tehtud kohtutäituri abile AET-is nähtavaks. Kohtute infosüsteemi andmetel ei ole määrus kohtutäiturile endale AET-i kaudu nähtav. Sellest tulenevalt on vaidlusalune kohtumäärus toimetatud kohtutäiturile
15. augustil 2020 kätte ning
16. augusti 2020 kaebus on esitatud määruskaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul (TsMS § 661 lg 2). 5
17. Avaldaja palus tühistada nii kohtutäituri
18. veebruari
19. a otsuse, kui ka selle peale esitatud kaebuse kohta tehtud
20. märtsi
21. a otsuse. Tartu Maakohus tühistas kohtutäituri
22. veebruari
23. a otsuse osas, millega jäeti avaldaja tasutud ettemaks tagastamata ning kohtutäituri
24. märtsi
25. a otsuse, millega jäeti rahuldamata avaldaja kaebus kohtutäituri
26. veebruari
27. a otsuse peale. Kohtutäituri
28. veebruari
29. a otsuse peale oli avaldajal TMS § 217 lg 1 järgi õigus esitada kaebus kõigepealt kohtutäiturile endale ja seejärel kaebuse kohta tehtud otsuse peale esitada kaebus TMS § 218 lg 1 esimese lause järgi maakohtule. Seadusega kooskõlas esitaski avaldaja kohtutäiturile kaebuse
30. veebruari
31. a otsuse peale ning kohtutäitur jättis selle
32. märtsi
33. a otsusega rahuldamata. Riigikohus selgitas
34. detsembri
35. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15 p-s 21, et kuigi formaalselt saab menetlusosaline TMS § 218 lg 1 järgi kohtus vaidlustada otsuse, mille kohtutäitur tegi menetlusosalise kaebuse kohta, on menetlusosalise kohtusse esitatud kaebuse eesmärk saavutada ka algse otsuse tühistamine. Seetõttu hõlmab menetlusosalise TMS § 218 lg 1 alusel kohtule esitatud kaebus ka kohtutäituri algse otsuse, seda vähemalt juhul, kui menetlusosaline on kaebuses niimoodi taotlenud. Kohtul on seega kaebuse rahuldamise korral õigus tühistada nii otsus, mille kohtutäitur on kaebuse kohta teinud, kui ka algne otsus. Kohus ei saa aga algse otsuse tühistamise korral ise kohtutäituri asemel uut otsust teha. Seega oli maakohus avaldaja kaebust rahuldades õigustatud tühistama ka täituri
36. veebruari
37. a otsuse. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ning teeb uue määruse, millega jätab avaldaja kaebuse rahuldamata, puudub alus algse, s.o
38. veebruari
39. a otsuse tühistamiseks ning selle vaidlustamise osas avaldaja kaebuse rahuldamata jätmiseks.
40. Pooled vaidlevad selle üle, kas ettemaksu tagastamisel tuleb kohaldada kohtutäituri tasu seaduse (

§ 33) või täitemenetluse seadustiku regulatsiooni (TMS §-d 40 ja 41).

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendustega, et antud asjas tuleks lisaks

§-le 33 kohaldada ka TMS §-d 40 ja 41. Täitemenetluses tuleb eristada kohtutäituri tasu ettemaksu ja täitekulude ettemaksu (TMS § 40 lg 1). Ehkki ka kohtutäituri tasu kuulub täitekulude hulka (TMS § 37 lg 1), on tegemist erinevate ettemaksu liikidega, mille nõudmiseks on seadusega sätestatud erinevad alused.

§ 29

lg 2 esimese lause kohaselt on kohtutäituril õigus nõuda tasu ettemaksu seaduses sätestatud juhtudel ja ulatuses. Kuigi kohtutäitur nimetab määruskaebuse p-des 7 ja 8 täitemenetluse kulusid ja kulutusi, selgub kohtutäituri 21. juuni 2016. a kohtutäituri tasu (ettemaksu) väljamõistmise otsusest, et täitur nõudis kohtutäituri tasu ettemaksu tasumist

§-de 29 ja 33 alusel. Ka määruskaebuse p-s 9 kinnitab kohtutäitur, et tegemist on

§-de 33 ja 35 alusel nõutud kohtutäituri tasu ettemaksuga. Kohtutäituri tasu seaduse alusel nõutud ettemaksu tagastamisele kohalduvad

§ 33lg-d 3 ja 4.

Ringkonnakohtu hinnangul on täitekulud TMS § 40 tähenduses eelkõige täitemenetluse läbiviimisega kaasnevad kulutused, milliste lahtine loetelu on sätestatud TMS § 37 lg-s 1 ja § 40 lg-s 1, s.o nt dokumentide edastamise kulud, kauba veo ja ladustamise kulud, täitetoimingutega seotud sõidu- ja majutuskulud jms. Kuivõrd praeguses vaidluses ei ole kohtutäitur nõudnud täitekulu ettemaksu TMS § 40 lg 1 alusel, ei saa asjas kohaldada täitekulude ettemaksu tagastamist reguleerivat TMS § 41. 10.

§ 33

lg 4 järgi kui täitemenetlus tuleb lõpetada nõuet rahuldamata, ei tagastata sissenõudjale kohtutäituri tasu ettemaksu. Vaidlust ei ole selles, et täitemenetlus ei ole lõpetatud ning see jätkub täitemenetluse kulude sissenõudmise osas. Samuti on avaldaja nõue täidetud. Kohtutäituril ei ole vähemalt üldjuhul 6 põhjust lõpetada täitemenetlust enne, kui on rahuldatud ka kohtutäituri tasunõue, sest sissenõudja nõue TMS § 48 lg 1 p 2 tähenduses hõlmab ka täituri tasunõuet (Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-17, p 21;
3. septembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29). Täituri tasunõue täidetakse üldjuhul samas täitemenetluses (Riigikohtu
5. juuni
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16, p 17). Seega oli täitur õigustatud jätkama täitemenetlust täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX enda tasude sissenõudmiseks. 11.

§ 33

lg 3 sätestab, et kui kohtutäituri tasu on võlgnikult täies ulatuses sisse nõutud, tagastab kohtutäitur sissenõudjale ettemaksu ühe kuu jooksul tasu laekumisest arvates. Kohtutäitur jätkab praegusel juhul menetlust kohtutäituri tasu võlgnikult sissenõudmise osas. Seega on kohtutäituril õigus jätta ettemaks viidatud sätte alusel avaldajale tagastamata kuni täitur ei ole tasu võlgnikult saanud. Ainuüksi asjaolu, et võlgnikult täitekulude sissenõudmine on ilmselgelt perspektiivitu, ei ole täituri tasu ettemaksu tagastamata jätmise aluseks. Kui täituril õnnestub võlgnikult täituri tasu sisse nõuda, puudub alus ettemaksu tagastamata jätmiseks. 12. Kohtutäitur leiab, et tal on õigus jätta ettemaks tagastamata põhjusel, et tema põhitasu on

§ 41

lg 2 alusel vähendatud ning täitur ei saa nõuda sisse tasu täitemenetluse algatamisel määratud suuruses. Kohtutäituri hinnangul ei saabu vähendatud tasu sissenõudmise puhul

§ 33lg-s 3 nimetatud ettemaksu tagastamise olukord.

Kohtutäituri põhitasu otsus tehakse täitemenetluse alguses, rahalise nõude korral lähtuvalt sissenõudja nõude suurusest. Kohtutäitur nõuab sissenõudjalt täituri tasu ettemaksu samuti täitemenetluse alguses ning lähtuvalt sissenõudja nõude suurusest. Kui sundtäitmisele esitatud nõue täidetakse väljaspool täitemenetlust, arvutab kohtutäitur tasu ümber. Ainuüksi asjaolu, et menetluse kestel selgub, et täituril on õigus saada tasu vaid vähendatud ulatuses, ei ole ettemaksu tagastamata jätmise aluseks. Maakohus leidis põhjendatult, et lähtuda tuleb tasust, mida täituril on õigus võlgnikult sisse nõuda. Ringkonnakohus leiab, et antud asjas on menetlusosalisteks avaldaja ja kohtutäitur, kuivõrd vaidlustatud on avaldajale ettemaksu tagastamata jätmist. Menetlusosaliseks ei ole TsMS § 198 lg-st 3 tulenevalt võlgnik, olgugi et talle on osa menetlusdokumente edastatud. 13. Ringkonnakohus nõustub avaldaja väitega, et maakohus mõistis kohtutäiturilt põhjendamatult menetluskulud välja. Avaldaja ei ole kaebuse esitamisel riigilõivu tasunud. Kohtutäituri määruskaebuse rahuldamise, maakohtu määruse tühistamise ning avaldaja kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 alusel muuta ka menetluskulude jaotust maakohtus. TsMS § 172 lg 10 järgi kannab kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Ringkonnakohus jätab menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 10 alusel avaldaja kanda. Kohtutäituri menetluskuludeks, mida tuleb avaldajalt täituri kasuks välja mõista, on määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot (RLS § 59 lg-d 10 ja 15). Muid tasusid kohtutäiturile ei hüvitata (TsMS § 175 lg 31). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 7