Obsah (9)

§ 152§ 45§ 38§ 207§ 155§ 204§ 104§ 203§ 44

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 7. detsember 2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-1

) § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla avavangla kinnipeetav XX esitas 06.07.2020 vanglale taotluse lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks ajavahemikul 08.08–09.08.2020, mille Tallinna Vangla jättis 07.08.2020 käskkirjaga nr 5-1/20/1173 rahuldamata. Kinnipeetavale on koostatud 25.03.2020 individuaalne täitmiskava (ITK), mille kohaselt on XX-le ette nähtud esmaseks tegevuseks töötamine perioodil
2. a I kvartal kuni
3. a II kvartal. Muud ITK-s planeeritud tegevused on XX täitnud. Kuigi ITK-st ei tule selgesõnaliselt välja, et töötamise all on mõeldud väljaspool vanglat töötamist, oli kinnipeetav nähtuvalt vestlusest sotsiaaltöötaja ning inspektorkontaktisikuga teadlik, et täitmiskavas sätestatud eesmärgiks on väljaspool vanglat töötamine. Hetkel ei täida kinnipeetav talle ITK-st tulenevat kohustust töötada väljaspool vanglat. 3-20-1931 Lühiajaline väljasõit aitab iseenesest küll vältida kinnipeetavale oluliste sotsiaalsete sidemete katkemist ning on oluline selleks, et täita tema õiguskuulekale käitumisele suunamises seisnevat vangistuse eesmärki, kuid vangistuse täideviimise teine eesmärk – õiguskorra kaitse – eeldab, et kinnipeetavaid ei lubataks ilma teatud usalduse astmeta enne vangistuse ärakandmist vabadusse. Kuna XX ei ole avavanglas viibimise ajal regulaarselt väljaspool vanglat viibinud, ei ole vangla saanud olla veendunud selles, et kinnipeetav suudab väljaspool vanglat liikudes käituda õiguskuulekalt. XX on küll neljal korral väljaspool avavanglat soodustuse korras külastanud kauplust, kuid see ei ole võrreldav kahepäevasele lühiajalisele väljasõidule lubamisega. Kinnipeetav soovib minna lühiajalisele väljasõidule koju, kus puudub järelevalve ning kohtuda oma laste ja abikaasaga, kelle suhtes toime pandud kuriteo eest ta karistust kannab, sh isik ise jätkuvalt ei tunnista kuriteo tegelikke põhjuseid, vaid üritab oma osa kuriteo toimepanemisel vähendada. Asjaolusid kogumis hinnates on XX lühiajalisele väljasõidule lubamine ennatlik ega täida vangistuse täideviimise eesmärki.
4. XX esitas nimetatud käskkirja peale vaide, mis jäeti Tallinna Vangla 30.09.2020 vaideotsusega nr 5-15/20/210-2 rahuldamata.
5. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 07.08.2020 käskkirja ning 30.09.2020 vaideotsuse tühistamiseks.
6. Tallinna Vangla esitas 08.10.2020 vastuse kohtunõudele, milles märkis, et Tallinna Halduskohtu menetluses on lisaks haldusasi nr 3-20-1288, milles XX on esitanud kaebused Tallinna Vangla 22.06.2020 käskkirja nr 5-1/20/813 ja 02.07.2020 käskkirja nr 5-1/20/897 ning nendega seotud vaideotsuste tühistamiseks ja Tallinna Vangla kohustamiseks võimaldada kaebajale lühiajaline väljasõit pere juurde. Kaebaja taotluse sisu ja käskkirjade põhjendused on sarnased praeguse vaidlusega. Tallinna Vangla teatas 30.09.2020 vastuses kaebusele haldusasjas nr 3-20-1288, et Tallinna Vangla 10.09.2020 käskkirjaga nr 5-1/20/1472 lubati kaebaja lühiajalisele väljasõidule koju 13.09.2020 kell 07.20 kuni kell 19.
7. Seega on kaebaja oma eesmärgi saavutanud ning haldusasjas nr 3-20-1288 vaidlustatud käskkirjad on oma mõju kaotanud, mistõttu esineb ka praeguses asjas alus menetluse lõpetamiseks

§ 152lg 1 p 4 alusel.

Tühistamiskaebuse menetlemine ei ole enam asjakohane ega lubatav.

1. XX teatas 27.10.2020 vastuses kohtunõudele, et jääb kaebuses esitatud seisukohale ja soovib Tallinna Vangla käskkirja õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja sooviks on saada õigusselgus Tallinna Vangla tegevuse osas ning lisaks on tuvastamisnõude esitamisel üldpreventiivne eesmärk.
2. Tallinna Halduskohus võttis 05.11.2020 määrusega asja materjalide juurde Tallinna Vangla 30.09.2020 vastuse haldusasjas nr 3-20-1288 ning lõpetas haldusasja nr 3-20-1931 menetluse

§ 152lg 1 p 4 alusel.

Haldusasja nr 3-20-1288 menetluses teatas Tallinna Vangla, et kaebaja käis 13.09.2020 lühiajalisel väljasõidul kodus. Kuigi kaebaja 13.09.2020 väljasõit ei toimunud 06.07.2020 taotluse alusel, vaid kaebaja esitas selleks uue taotluse, on kaebaja saavutanud oma kohtusse pöördumise eesmärgi – minna koju pere juurde lühiajalisele väljasõidule. Olukorras, kus vangla on kaebaja lühiajalisele väljasõidule lubanud, on vaidlustatud 07.08.2020 käskkiri ammendunud ning see ei oma enam kaebaja õigustele mõju. Kohtupraktikas on leitud, et kui haldusakt ammendub kohtumenetluse kestel täielikult, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu. Sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast

§ 152

lg 1 p-ga 4 ja lg‑ga 2 (Riigikohtu 13.11.2014 otsus nr 3-3-1-44-14, p 12).

§ 152lg 2 näeb haldusakti ammendumisel ette võimaluse minna üle tuvastamiskaebusele. Õigusvastasuse tuvastamise nõudele ülemineku korral ei rakendu 2

§ 45

lg-st 2 tulenevad piirangud.

§ 152

lg 2 kohaselt kontrollib kohus üksnes, kas üleminek on vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Õigusvastasuse tuvastamine peab andma isikule selge eelise ehk õigusliku kasu (

§ 38lg 4).

See tähendab, et õigusvastasuse tuvastamine peab aitama kaebajat edaspidi tema rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel. Kaebaja 27.10.2020 vastusest ei nähtu, milles võiks õigusvastasuse tuvastamise õiguslik kasu kaebaja jaoks seisneda. Pelgalt huvi veenduda haldusakti õigusvastasuses ei saa lugeda põhjendatud huviks (Riigikohtu 02.04.2009 määrus nr 3-3-1-100-08, p 36). Riigikohus on pikalt olnud seisukohal, et kaebajal võib põhjendatud huvi olemas olla eeskätt siis, kui tal on rehabiliteerivad või preventiivsed eesmärgid (nt Riigikohtu 19.03.2002 otsus nr 3-3-1-11-02, p 15). Tuvastamisnõudele üleminek on preventiivsel eesmärgil lubatud vaid juhul, kui on alust arvata, et rikkumine võib ka edaspidi toimuda sama vastustaja poolt sama kaebaja suhtes. Preventiivne eesmärk tuvastamiskaebuse esitamiseks on seega aktsepteeritav üksnes erandina ning eeldab, et vaidlusaluse olukorra kordumine on tõenäoline ja see kahjustaks oluliselt isiku õigusi ning samas poleks kaebajal hiljem kohase kaebuse esitamisega võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta. Need tingimused ei ole praegusel juhul täidetud. Isegi kui vangla peaks tulevikus keelduma kaebajat lühiajalisele väljasõidule lubamast, on kohaseks ja tõhusaks õiguskaitsevahendiks kaebus sellesisulise käskkirja tühistamiseks ning vangla kohustamiseks. Kaebaja ei ole vastuses kohtule viidanud tuvastamisnõude rehabiliteerivale eesmärgile ja sellise põhjendatud huvi olemasolu ei ole ka kohtule äratuntav. Kaebajal puudub Tallinna Vangla 07.08.2020 käskkirja tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele ülemineku vajadus ja seetõttu ka vajadus kohtumenetluse jätkamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. XX palub 23.11.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 05.11.2020 määrus. Kaebaja ei nõustu menetluse lõpetamisega, vaid soovib asja menetlemist tuvastamiskaebusena. Menetluse lõpetamine ei lahenda olukorda, kaebaja ei ole saanud õiguskaitset ega saavutanud kohtusse pöördumise eesmärke. Vastustaja võib kaebaja suhtes toime panna samalaadse teo. Lühiajaline väljasõit võimaldati seetõttu, et vangla ei saanud enam keelduda loa andmisest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Määruskaebus tuleb võtta

§ 207lg 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 155

lg 4), määruskaebus on tähtaegne (

§ 204

lg 1) ja vastab

§-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

9. Halduskohtu 05.11.2020 määrus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub selles esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (

§ 203lg 2 ja § 201 lg 4).

10. Määruskaebusest ilmneb, et kaebaja ei ole nõus menetluse lõpetamisega, sest tema hinnangul ei ole kohtusse pöördumise eesmärk saavutatud. Kaebaja leiab jätkuvalt, et menetluse jätkamine õigusvastasuse tuvastamiseks on vajalik preventiivsel eesmärgil. 3

§ 152

lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamine ei eelda kaebuses esitatud nõude formaalselt täpset täitmist, vaid lähtuda tuleb tegelikust eesmärgist. Seega on ka praeguses asjas vaidlustatud vangla 07.08.2020 käskkiri ammendunud ega oma enam negatiivset mõju kaebaja õigustele (vt ka Riigikohtu 13.11.2014 otsus nr 3-3-1-44-14, p 12). 12. Kohtumenetluse jätkamiseks õigusvastasuse tuvastamise nõudes on lisaks kaebaja taotlusele oluline, et kaebaja kaitseks seeläbi oma õigusi (

§ 44lg 1 ja § 152 lg 2).

Riigikohus on 28.10.2020 määruses nr 3-20-580 selgitanud, et õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek

§ 152

lg 2 alusel teenib ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki olukorras, kus kohus ja menetlusosalised on kohtuasja menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud. Samuti on säte abiks kaebajale, kes on valinud oma õiguste kaitseks õigel ajal õige õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet pole temast sõltumatult muutunud asjaolude tõttu enam võimalik rahuldada. Nende eesmärkide valguses ei ole kohus, kes otsustab kaebuse muutmise lubatavuse üle

§ 152

lg 2 alusel, seotud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega, mis on sätestatud

§ 45lg-s 2.

Küll aga peab tuvastamiskaebuse menetlemine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. See võib nii olla näiteks juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude või kui tuvastamiskaebuse rahuldamine aitaks kaebajal muul moel oma õigusi tulevikus tõhusalt kaitsta (p 12). Praegusel juhul ei ole kaebaja halduskohtule 27.10.2020 esitatud vastuses näidanud, kuidas aitab praeguses asjas vaidlustatud Tallinna Vangla 07.08.2020 käskkirja õigusvastasuse tuvastamine kaasa tema õiguste kaitsele. Kaebaja märgitud preventiivne eesmärk ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kaebaja töötab käesoleval ajal väljaspool vanglat, seega ei saa tal olla preventiivset huvi vältida olukorda, kus vangla teeb tema taotluse osas keelduva otsuse analoogsetel põhjustel, mis vaidlustatud käskkirjas, kuna need põhjused on ära langenud. Menetluse jätkamist ei toeta praegusel juhul ka menetlusökonoomia argument, sest asja sisulise arutamiseni ei jõutud (vt viidatud Riigikohtu määruse p 13). Kuna tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele, oli menetluse lõpetamine

§ 152lg 1 p 4 alusel põhjendatud. 13. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 05.11.2020 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 4