← Eesti

1-20-9402/6

Obsah (9)§ 266§ 314§ 22§ 1571§ 4§ 25§ 17§§ 16§ 157

1-20-9402 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 21. jaanuar 2021, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-9402 (20700000022) Kohtunik Pavel Gontšarov Vaid

§ 266

lg 2 p 1, 2 järgi selles, et tema 02.10.2018 kell 08.00 paiku ukse luku lõhkumise teel tungis ebaseaduslikult valdaja tahte vastaselt elamiseks kasutatavasse ruumi aadressil XXX. Maja oli XX kasutuses, sissetung oli toime pandud vägivallaga. Nimelt kui XX läks QQ juurde ja ütles, et QQ-l ei ole õigust tema valdusesse tulla, tõukas QQ XX rinna piirkonda, millest kannatanu tundis valu. Vaatamata maja valdaja pöördumistele ja märkustele lahkuda majast, jättis QQ täitmata maja valdaja poolt esitatud sealt lahkumise nõude, viibides ilma valdaja loata võõras majas kuni politsei saabumiseni ning seejärel lahkus. 2. 20.01.2020. a edastati süüdistusakt QQ süüdistuses

§ 266lg 2 p 1 järgi Harju Maakohtule.

17.02.

  1. a anti QQ üldmenetluses kohtu alla.
  2. 26.05.
  3. a määrusega rahuldas Riigiprokuratuur kannatanu XX esindaja Maksim Greinomani 08.11.2019 Riigiprokuratuurile esitatud kaebuse kriminaalasjas nr 18231502004, millest tulenevalt alustati eraldi kriminaalmenetlus nr 20700000022

§ 266

lg 2 p 4 ja

§ 314lg 1 - 25 lg 2 tunnustel selgitamaks, kas kahtlustatava QQ tegevus 02.10.2018.

a hommikul XX eluruumis täitis ka eelnimetatud koosseisude tunnused ning kas CC ja LL aitasid QQ väidetavale kuriteole

§ 22lg 3 mõttes kaasa. 1

(10)1-20-9402
  1. 08.10.
  2. a koostati kriminaalmenetluse lõpetamise määrus seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega.
  3. 20.10.
  4. a registreeriti Riigiprokuratuuris XX esindaja vandeadvokaat Maksim Greinomani kaebus, milles taotletakse kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamist, QQ tegevuse kvalifitseerimist

§ 314

lg 1 - § 25 lg 2,

§ 266

lg 2 p 4 järgi ja CC, WW ja LL tegevuse kvalifitseerimist kaasaaitamisena QQ kuriteole ja § 1571 lg 2 järgi. Lisaks taotles kaebuse esitaja YY kannatanuna menetlusse kaasamist. Riigiprokuratuuri määrus 6. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud seaduslik ja põhjendatud ning kaebuses esitatud asjaolud ei anna alust selle menetlusotsuse muutmiseks või tühistamiseks. Riigiprokurör leiab, et kuivõrd kaebuse esitaja ei taotle

§ 266

ega § 314 osas tehtavates etteheidetes täiendavate menetlustoimingute sooritamist, st kaebuse esitaja hinnangul on selles osas läbi viidud vajalikud menetlustoimingud. Kaebuse esitaja pakub aga juhtumi asjaoludele omapoolse tõlgenduse ja õigusliku hinnangu, soovides menetluse lõpetamise otsustuse tühistamist ja sisuliselt ringkonnaprokuratuuri kohustamist süüdistuse esitamiseks. Kriminaalmenetluse lõpetamisel leiti, et olukorras, kus ukselukkude vahetusest on isikut ette teavitatud, takistab ukseluku vahetamine küll eluruumi kasutamist, kuid pidades silmas, et ukselukku saab vahetada ja ust saab avada ka muul moel, pole see täiendavate takistavate tegude puudumisel iseseisvalt niivõrd intensiivne tegu, et saaks rääkida valduse äravõtmisest eluruumi hõivamise või väljatõstmise kontekstis. Ühegi muu asjaolu esinemist, mis viitaks teo piisavale intensiivsusele, pole menetluse käigus tuvastatud. Nii järeldati, et ei saa tõsikindlalt väita, et selline tegu olnuks suunatud üürniku väljatõstmisele

§ 314mõttes ega eluruumi hõivamisele § 266 lg 2 p 4 mõttes.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et QQ soovi vahetada maja lukud tuleb tõlgendada väljatõstmise soovina ja et seda peaks käsitama

§ 266lg 1 p 4 ja § 314 - § 25 lg 2 vastava kuriteona.

Kaebuse kohaselt toetab kaebuse esitaja sellist seisukohta kaebuses viidatud maa- ja ringkonnakohtute praktika väljatõstmise asjades (1-14-7233/715, 1-14-5589/33, 11-14419/24, 1-104987/11). Selle seisukohaga on aga keeruline nõustuda. Kaebuses jäetakse viidatud lahenditele viidates mainimata nende aluseks olnud asjaolud. Kohtuasjas 1-14-7233 tõstis toimepanija lisaks lukkude vahetamisele ruumidest välja ka kõik üürnike asjad (TrtRngK 1-14-7233/715). Asjas 1-145589 lasi toimepanija lisaks lukkude vahetamisele mööblifirmal ära vedada kogu üürnike vara (HMK 1-14-5589/33). Asjas 1-11-14419 lülitas toimepanija välja üürnike elektri, vahetas seejärel välja lukud, tõstis osa üürnike varast kolmanda isiku keldrisse ja andis ülejäänud üürnike vara uue üürniku valdusesse (TrtRngK 1-11-14419/24). Viimases viidatud kohtuasjas 1-10-4987 vahetas toimepanija lukud, seejärel koos töölistega veeti üürnike osad asjad keldrisse ja muud asjad visati ära, lõppastmes hävinesid kõik üürnike asjad (HMK 1-10-4987/11). Kaebuse esitaja väljatoodud kohtupraktikast nähtub selgelt, et süüdi tunnistatud isikud on lisaks luku vahetamisele pannud toime täiendavaid tegusid: kõigis viidatud asjades on selliseks täiendavaks teoks olnud minimaalselt üürniku asjade välja tõstmine. Sellest tulenevalt ei saa ka teha järeldust, justkui viidatud praktika kinnitaks QQ-le teo koosseisupärasust. Pigem vastupidi: kaebuse esitaja viidatud kohtupraktika valguses ei peeta menetluspraktikas vaid lukkude vahetust piisavalt intensiivseks teoks, mis annaks alust rääkida valduse äravõtmisest. Seda seisukohta toetab ka senine Riigikohtu praktika: nii mõistis Riigikohus õigeks üksnes ukselukud vahetanud ja need lukustanud isiku (RKKK 3-1-1-17-09), selgitades, et „selline tegu iseenesest ei takista valdajat niivõrd intensiivselt, et seda saaks lugeda valduse äravõtmiseks“. Eeltoodud seisukoha on omaks võtnud ka õiguskirjandus (vt S. Laos,

komm vlj, § 314 komm 3.5). Sellele seisukohale on viidatud ka kriminaalmenetluse lõpetamisel. Nii 2

(10)1-20-9402 on riigiprokuröri hinnangul igati põhjendatult kriminaalmenetlus § 314 katse osas lõpetatud: isikule etteheidetav tegu ei vasta senise kohtupraktika ega õiguskirjanduse järgi viidatud koosseisule. Eelnevalt toodud järeldused on igati asjakohased ka

§ 266

lg 2 p 4 kontekstis.

§ 266

lg 2 p 4 koosseisuline tunnus „ruumi hõivamise eesmärk“ eeldab pikaajalise tegeliku võimu ehk valduse saavutamise eesmärki (vt N. Aas,

komm vlj, § 266 komm 5.5). Eelviidatud Riigikohtu praktikas ja õiguskirjanduses omaks võetud seisukoha järgi „ei ole luku vahetamise korral üldjuhul tegemist valduse äravõtmisega“ (vt S. Laos,

komm vlj, § 314 komm 3.5, RKKK 3-1-1-17-09). Kui luku vahetamisega ei kaasne õiguslikult valduse äravõtmist, ei ole ka soov lukke vahetada iseenest õiguslikult käsitatav eesmärgina saavutada ruumi pikaajaline valdus ehk ruum hõivata

§ 266lg 2 p 4 mõttes.

Lisaks väärib märkimist, et üheski kaebuse esitaja poolt oma seisukoha kinnituseks välja toodud kohtuasjas (eelviidatud 1-14-7233/715, 1-14-5589/33, 11-14419/24, 1-104987/11) ei ole teo toimepanijat

§ 266lg 2 p 4 järgi süüdi tunnistatud.

Eeltoodust tulenevalt on riigiprokurör seisukohal, et menetluse lõpetamine on ka

§ 266

lg 2 p 4 osas olnud põhjendatud, kuna kriminaalmenetluse käigus tuvastatud tegu ei vasta viidatud kuriteokoosseisule. Kokkuvõtvalt on riigiprokurör seisukohal, et QQ suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisel võetud õiguslik seisukoht ei ole vastuolus ei kohtupraktikas ega õiguskirjanduses väljakujunenud seisukohtadega. Pelgalt asjaolu, et kaebuse esitaja selle tõlgendusega ei nõustu, ei anna alust menetlusotsuse tühistamiseks ja menetlust juhtinud prokuröri kohustamiseks asuda isikut süüdistama ka kuriteokoosseisude järgi, millele menetlejate hinnangul tegu ei vasta. Tuleb ka silmas pidada, et käesoleval juhul ei ole kannatanute jaoks ohtu, et käesoleva menetluse lõpetamise tulemusena jääks kõnealune juhtum üleüldse õigusliku reaktsioonita: kõnealuse teo osas on prokurör kriminaalasja 18231502004 raames esitanud QQ-le süüdistuse

§ 266lg 2 p 1 järgi ja asi on Harju Maakohtus arutamisel üldmenetluses.

Kaebuses asutakse ka seisukohale, et võttemeeskond – saatejuht CC, toimetaja WW ja kaameramees-operaator LL – on käsitatavad kuriteole kaasaaitajatena. Kuriteole kaasaaitamine on põhiteo täideviimise suhtes aktsessoorne, st vastutus kuriteole kaasaaitamise eeldab, et toime oleks pandud vähemalt katse staadiumi jõudnud tahtlik põhitegu. Olukorras, kus põhitegu pole koosseisupärane (vt 3.3.), ei ole vastavas osas võimalik ka kaasaaitaja karistusõiguslik vastutus. Sellegipoolest, ja samal ajal pidades silmas, et kriminaalasjas 18231502004 arutab maakohus QQ-le samas teos esitatud süüdistust

§ 266

lg 2 p 1 järgi, st vähemalt selles osas tuleks kaasaaitamine vähemalt aktsessoorsuse kontekstis kõne alla, tuleb märkida järgnevat. Kuriteole kaasaaitamine eeldab objektiivsest küljest lisaks eelkirjeldatud tingimustele vastava põhiteo olemasolule ka kaasaaitaja poolset suvalise teokirjeldusega kaasaaitamistegu ja seost kaasaaitamisteo ning põhiteo vahel, st kaasaaitamistegu peab soodustama põhitegu ja selle soodustav mõju peab ilmneb põhiteos eneses. Subjektiivses küljes tuleb tuvastada nn kahekordne tahtlus: esiteks peab tahtlus katma lõpuleviidud põhiteo selle olulisemates ebaõigusjoontes, teiseks peab esinema tahtlus ka kaasaaitamisteo ja kaasaaitamisteo ja põhiteo vahelise seose osas, st isik peab vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et ta pani toime kaasaaitamisteo ja et selle soodustav mõju avaldub põhiteos. Käesoleval juhul seisnes võttemeeskonnale etteheidetav tegu nende igapäevase töö tegemises: telesaate juhtimises ja selle jaoks materjali filmimises. Seega tegemist on nn neutraalse kaasabi juhtumiga, millele karistusõigusliku reageerimise võimalus on nii õiguskirjanduse kui kohtupraktika järgi oluliselt piiratud. Nii on Riigikohus leidnud, et kaasaaitamisteo ja põhiteo vahel puudub vajalik seos juhul, kui iseenesest sotsiaaladekvaatne käitumine ei loo ega suurenda õiguslikult taunitavat ohtu kuriteo toimepanemiseks (RKKK 3-1-1-4-12, p 12). Näiteks kui töötaja mõistab, et tööandja tegeleb taustal maksupettusega, ei pane töötaja toime kaasaaitamist maksupettusele, sest töötaja tegu on väärtusneutraalne ega ohusta iseenesest koosseisuga kaitstavat õigushüve (vt samas). Antud juhul heidetakse võttemeeskonnale ette sündmuskohal viibimist ja tuntud telekanali jaoks populaarse telesarja filmimist, mis iseenesest ei suurenda ebaseadusliku sissetungimise ega 3

(10)1-20-9402 ebaseadusliku väljatõstmise ohtu. Vastupidi, võimaliku sissetungija avalik filmimine selle telesaates avaldamiseks omab pigem negatiivset eripreventiivset mõju, kuna teo toimepanija peab sel juhul arvestama, et tema jäädvustatud teod tulevad avalikuks ja suure tõenäosusega järgneb nende eest ka vastutus. Nii tuleks käesoleval juhul eelviidatud Riigikohtu praktika valguses kuriteole kaasaaitamise objektiivse koosseisu täidetust eitada. Nagu Riigikohus on selgitanud, püüab selline lähenemine tagada, et karistusõigus „lähtuks ultima ratio põhimõttest, ei haaraks elujuhtumeid liiga kaugelt ega hõlmaks osavõtutegudena riigi karistusvõimu alla sotsiaaladekvaatseid tegusid“ (RKKK 3-1-1-4-12, p 11). Lisaks valitseb õiguskirjanduses nn neutraalse kaasabi korral nn professionaalse adekvaatsuse kriteerium: kui isik on käitunud selliselt, nagu temalt nõuab tema tegevusala, vastutab ta kaasaaitamise eest üksnes otsese tahtluse või kavatsetusse korral, s.o kui ta teab, et toetab kuriteo toimepanemist, või seab selle oma eesmärgiks (vt J. Sootak,

komm vlj, § 22 komm 14.1). Kõnealune instituut on nüüdseks omaksvõttu leidnud ka kohtupraktikas (nt TlnRngK 1-154671/294). Käesoleval juhul on kriminaalasjas tuvastatud, et võttegrupp üksnes filmis juhtunut, s.o tegutses oma tegevusala raames, ja puuduvad viited sellele, et võttemeeskond oleks teadnud, et nad seeläbi aitavad kaasa kuriteole või et nad oleks selle oma eesmärgiks seadnud. Kokkuvõtvalt on riigiprokuröri hinnangul kriminaalmenetlus võttemeeskonna suhtes põhjendatult kuriteole kaasaaitamise etteheites lõpetatud: kriminaalmenetluse käigus pole tuvastatud asjaolusid, mis annaks tõsikindla aluse rääkida sellisest nn neutraalsest kaasabist, mis senise kohtupraktika ja õigusteooria järgi tõsikindlalt vastaks kuriteole kaasaaitamise tunnustele. Lisaks on kaebuse esitaja seisukohal, et võttegrupi tegevus võib täiendavalt vastata ka

§ 1571lg 2 tunnustele.

Tegemist on kaebuse esitaja subjektiivse hinnanguga, millele käesoleva kriminaalasja materjalid tõsikindlat alust ei paku. Kaebuse esitaja käsitlus jätab tähelepanuta, et XX otsis omal initsiatiivil juhtumi ajal kontakti eemal seisnud „Z“ saatejuht CC-ga, andis kohapeal intervjuu, tänas selles intervjuus filmimise eest ega ei takistanud võttemeeskonna tegevust, kutsudes saatejuhi CC hoopis majja filmima; samuti andis ta hiljem CC-le täiendava intervjuu. Selline käitumine viitab objektiivselt isiku soovile juhtumi asjaolude talletamiseks ja „Z“ telesaates avaldamiseks. See, et kaebuse kohaselt pärast saate avaldamist võis XX muuta oma suhtumist CC, ei muuda tagantjärele kehtetuks teo toimepanemise ajal kehtinud nõusolekut. Seega puudub siingi piisav alus asumaks seisukohale, et võtegrupi tegu vastab § 1571 lg 2 koosseisutunnustele, on õigusvastane ja süüline. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele 5. 22.12.2020. a laekus Tallinna Ringkonnakohtule XX ja YY esindaja vandeadvokaat Maksim Greinomani kaebus Riigiprokuratuuri 19.11.2020. a määrusele, milles palutakse Riigiprokuratuuri määrus tühistada ja kohustada kriminaalmenetlust jätkama. Kaebaja leiab, et materjalid on piisavad süüdistuse esitamiseks ning puudub vajadus täiendavate menetlustoimingute tegemiseks. Kaebaja märgib, et vaidlus käib selle üle, kas ainuüksi lukkude vahetamine on piisav

§ 314

lg 1 või § 266 lg 2 p 4 kuriteokoosseisu realiseerumiseks või on samaaegselt nõutav nii lukkude vahetamine kui ka asjade väljatõstmine. Hõivamine seisneb võõra valduse lõpetamises senise valduse murdmisega ja uue valduse kehtestamises. Valduse murdmine eeldab omakorda valduse üleminekut senise valdaja nõusolekuta (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-35-10, p 7.1.). AÕS § 36 lg 1 järgi omandatakse valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle (edaspidi abinõu). Seega saab valdust omandada lisaks asja enda üleandmisele ka abinõu valduse saamisega. Tüüpiliseks AÕS § 36 lg-s 1 nimetatud abinõuks on näiteks uksevõti (Riigikohtu kohtuotsus nr 1-18-9683/75, p 11). Seega vahetades ukselukud soovis QQ murda kannatanute otsest valdust ning võtta kinnisasja ja elamu otsene valdus endale ehk kehtestada oma valdus. Riigiprokuratuuri määruses viidatud Riigikohtulahend nr 3-1-1-17-09 ja ülejäänud kaebuse p 3.3.3. viidatud kohtupraktika käsitleb

§ 314

küsimust ning ei ole

§ 4(10) 1-20-9402 266 lg 2 p 4 täideviimise hindamisel asjakohane.

Seega on QQ poolt täide viidud

§ 266

lg 2 p 4 -

§ 25lg 2 ette nähtud koosseis.

Riigiprokurör on ekslikult leidnud, et CC, WW ja LL käitumine oli sotsiaalselt adekvaatne ning QQ tegevust nemad ei toetanud. Sotsiaaladekvaatne käitumine on tegu, mis on ühiskonnas tavaline, vastab ühiskonnas ajalooliselt kujunenud nõuetele ja tingimustele, on ühiskondlikult adekvaatne, ühiskonnale vastav (vt nt J. Sootak, Kas loodusressursi kahjustamine on ühiskonnakahjulik? Eesti karistusõigus looduskeskkonna kaitsel. Juridica 2007/7, lk 474-478, lk 477). Sotsiaalseks adekvaatseks käitumiseks ei ole tegu, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav (Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 1-13-3284/35, lk 6). CC, WW ja LL uskusid, et lähevad kohale väljatõstmise filmimiseks. Seega on ainetu vaidlustatava määruse väide, et võttemeeskond ei teadnud, et nemad seeläbi aitavad kaasa kuriteole.

§ 17

lg 3 sätestab, et seaduse mittetundmine ei välista tahtlust ega ettevaatamatust.

§§ 16

ja 17 järgi peab isiku tahtlus hõlmama objektiivse koosseisu asjaolusid, mitte aga õigusnorme (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-4-08, p 19). Seega ei ole tahtluse aspektist tähtsust sellel, kas isik oli teadlik koosseisu asjaolude õiguslikust tähendusest (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-55-09, p 25.1). Üldjuhul on keelueksimus välditav (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-46-14, p 17.1). Riigikohus selgitas, et ei ole oluline, kas isik saab aru teo materiaalsest õigusvastasusest - isik ei pea teadma konkreetset seadusesätet, vaid seda, et teatud tegevus on keelatud. Vältimatu keelueksimus on välistatud, kui keeld on ilmne ja üldarusaadav (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-92-05, p 8). Praegusel juhul ei olnud sündmuskohal kohtutäiturit, politseiametnikku ega isikut, keda võis pidada kohtutäituriks või politseinikuks. Kuivõrd kohtulahendita ja kohtutäiturita või politseiniku loata on eluruumist väljatõstmine või ka võõra eluruumi sisenemine on üldteadaolevalt ebaseaduslik, siis teadsid CC, WW ja LL, et lähevad ebaseadusliku tegevuse toimumise juurde. Õigusaktide täitmise kohustus on ka ajakirjanikul (Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p 1.3.). Asjaolu, kas tegemist on õiguslikus mõttes omavolilise sissetungiga või siis väljatõstmisega, kaasaaitamisteo realiseerimise vaatevinklist tähendust ei oma. Sotsiaalseks adekvaatseks käitumiseks on kuriteo või muu õigusrikkumise pealt nägemise korral hädaabinumbrile 112 kohene helistamine ja alles siis filmimise jätkamine salvestuse viivitamatuks üleandmiseks politseile süüdlaste vastutusele võtmiseks. Sotsiaalselt adekvaatseks ega tegutsemiseks lubatava riski piirides ei ole kuritegu toimepanemist planeeriva isikuga kooskõlastamine, kuidas ta hakkab kuritegu toime panema, et seda pärast televisioonis näidata. Öeldu on eriti aktuaalne praegusel juhul, kui üheks kuriteoohvriks on lapseealine YY. Väärib rõhutamist, et CC, WW ja LL jätkasid QQ tegevust toetavat käitumist ka siis, kui nägid lapseealist YY. Taolise CC, WW ja LL käitumise sotsiaalselt adekvaatseks lugemine on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni art 8, Laste õiguste konventsiooni art 3, art 4, art 16, art 19. Vaidlustatud määruses ei ole Riigiprokuratuur selgitanud, miks ta ei nõustu allakirjutanu seisukohaga, et tegemist ei ole lihtsalt pealtvaatamise ning jäädvustamisega, vaid kuriteo realiseerimise [kaasa]aitamisega. Allpool refereeritud kriminaaltoimiku tõendid viitavad, et CC, WW ja LL aitasid aktiivselt kuriteo toimepanemisele kaasa. Kannatanud viitavad, et

§ 22

lg 3 sätestab, et kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Vaimne kaasabi ehk intellektuaalne kaasaaitamine on teotahtluse tugevdamise üks vorm, mis on võimalik konkludentse käitumisega (J. Sootak. Kaasaaitamine. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas 3-1-1-97-

  1. Juridica, 2009/10, lk 722 – 725, lk 723). Kaasaaitamistegu võib olla toime pandud ka kaudse tahtlusega (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-94-00, p 6.6.). Kaasaaitamistegu võib olla toime pandud nii teo ettevalmistumise staadiumis kui ka teo täideviimisel (J. Sootak. Kaasaaitamine. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas 3-1-1-97-
  2. Juridica, 2009/10, lk 722 – 725, lk 723). Kaasaaitaja 5

(10)1-20-9402 vastustab ka enne kuriteo katsestaadiumisse jõudmisest (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-1-1-55-14, p 158). Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-93-15, p 114; 3-1-1-4-12, p 10 ja nr 3-1-1-6-11, p 13.5). Kaasaaitamisteoks on näiteks aktiivne soov tutvuda kuriteo tulemustega (Riigikohtu otsus nr 3-1-193-15, p 113). Riigiprokuratuurile
  1. novembril
  2. a esitatud kaebuse lisa 4 tõendab, et teises kriminaalasjas tunnistajana ülekuulatud lukksepp FF andis ütlusi, et koos kliendiga [QQ-ga] tulid veel mingisugused inimesed kaameraga. Q ütles, et need inimesed hakkavad teda aitama ja fikseerima toimunut. Praeguses kriminaalasjas andis QQ ütlusi, et ta lootis avalikkuse tähelepanu abil (telesaate avaldamisega) kiirendada kogu protsessi (väljatõstmise) ja „G võttegrupile oli sellest teavitatud“ (tl 163). Sellega kooskõlastuvad ka WW ütlused, et „[s]amuti Q mainis, et tema eesmärgiks on lukkude vahetus üürimajas“ (tl 147) ja LL ütlused, et „[h]r Q mainis, et tema eesmärgiks on lukkude vahetus XXX majas“ (tl 170p). Erinevalt WW ja LL poolt väidetust, sisenesid nemad nii kinnistu territooriumile kui ka maja sisse (Riigiprokuratuurile
  3. novembril 2020.a esitatud kaebuse lisad 2, 3), vaatamata sellele, et nemad nägid XX vastupanu osutamast ja lapseealise YY ehmatust. Riigiprokuratuurile
  4. novembril
  5. a esitatud kaebuse lisal 2 on näha: 21:20 min – operaator LL siseneb kinnistule julgustades QQ tegevust; 21:36 min – XX nõuab kinnistult lahkumist, mida QQ ei täida; 23:30 min – LL siseneb XX ja YY eluruumi ja filmib seal toimuvat; 25:08 min – YY proovib sekkuda isa XX kaitseks (lapse hüüdeid on kuulda tagataustal); 25:14 min – näha, et kinnistul viibib ka YY. YY on silmanähtavalt noorem kui 12 aastat, kuid sellele vaatamata jätkavad isikud kuriteo toimepanemist. Telesaate tarbeks videosaate tegemisega andsid CC, WW ja LL QQ-le ülemõtteliselt mõista, et kiidavad tema tegevuse heaks, toetavad ja julgustavad teda. Ühtegi QQ tegevust kritiseerivat märkust ei ole CC, WW ja LL teinud ei sündmuskohal ega saates (ega ka kriminaalasjas ülekuulamisel). Sellega nemad osutasid QQ-le vaimset kaasabi (intellektuaalset kaasaaitamist) ülalviidatud kuriteo toimepanemiseks. Analoogselt Riigikohtu kohtumääruses nr 1-20-4729/25 (DD vahistamine), p 17 kirjeldatud olukorraga: CC, WW ja LL nõusolek tulla kaasa ja filmida QQ tegevust mõjutas tähelepanuväärselt QQ otsustust üritada XX elamust välja tõsta või siis elamut hõivata. Nagu on märgitud eespool, praeguses kriminaalasjas andis QQ ütlusi, et ta lootis avalikkuse tähelepanu abil (telesaate avaldamisega) kiirendada kogu protsessi (väljatõstmise) ja „G võttegrupile oli sellest teavitatud“ (tl 163). Kaasatulemise nõusolekuga vallandasid CC, WW ja LL just sellise kuriteo toimepanemise ohu, mis lõpuks ka realiseerus

§ 266

lg 2 p 1 (QQ on kohtu alla antud kriminaalasjas nr X-XX-XXXX) ja siis ka lg 2 p 4 sätestatud koosseisus. Seega eelöelduga on ühemõttelised tõendatud, et telesaate tegemise eesmärk oli kannatanute võimaliku vastupanusoovi mahasurumine ja QQ julgustamine kuriteo toimepanemisel, sealhulgas silmitsi kannatanutega. Mingit teist eesmärki CC, WW ja LL ei väitnud. Vastupidi, CC andis ütlusi, et [QQ sõnul] „keeldus üks Prantsuse kodanik lahkumast üüripinnalt“ (tl 144). WW andis ütlusi, et sai QQ-lt teada, et „XX on üürvõlglane ja keeldub üürimajast lahkumast“ ning Q mainis, et tema eesmärgiks on lukkude vahetus üürimajas, et kui inimesed majast lähevad ära, siis ta vahetab lukud (tl 147). Riigiprokuratuurile

  1. novembril
  2. a esitatud kaebuse lisaks 2 oleva saate „Z“ salvestuse 18:20 min annab QQ annab enne tegevusele asumist teada, et asub üürnikku välja tõstma, kes ei soovi lahkuda. QQ kinnitab, et on seda ka varem teinud. Samas on tõendatud, et isikud oli valmis ka füüsiliseks konfrontatsiooniks – CC: „Q on oma olemuselt üsna jõuline karakter“ (tl 144), WW: „eelnevalt teadsime, et tegemist on väga problemaatilise isikuga“ (tl 147). Eeltoodust johtub kaebaja hinnangul, et CC, WW ja LL aitasid

§ 266lg 2 p 1, 4 sätestatud kuriteo toimepanemisele kaasa.

YY näidati saates „Z“, mida tõendab Riigiprokuratuurile

  1. novembril
  2. a esitatud kaebuse lisa
  3. Asjaolu, et YY nägu oli udutatud, ei oma õiguslikku tähendust, sest isa sugulussideme kaudu 6

(10)1-20-9402 oli ta tuvastatav Isikuandmete Kaitse Üldmääruse art 4 lg 1 mõttes.

§ 1571

lg 1 kuriteo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioonis sätestab, et delikaatsete isikuandmete ebaseadusliku avaldamise või neile ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Kuriteo toimepanemise ajal kehtinud IKS (RT I, 06.01.2016, 10) § 4 lg p 8 sätestab, et delikaatsed isikuandmed on andmed süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise kohta enne avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist. Kuriteoks langemise teate avaldamine on vaatamata

§ 1571lg 1 sõnastuse muutmisele karistatav nii teo toimepanemise ajal kui ka praegu.

Asjaolu, et QQ tegevus kannatanute vastu vastab kuriteokoosseisule, ei ole vaidluse all: selle kohta on koostatud süüdistusakt ja QQ on antud kohtu alla

§ 266lg 2 p 1 tunnusel.

Vaidluse all on see, kas tema tegu tuleb täiendavalt kvalifitseerida

§ 266lg 2 p 4 järgi.

Riigiprokuratuurile

  1. novembril
  2. a esitatud kaebuse lisa 3 tõendab, et kannatanute kuriteo ohvriks langemise andmed olid avaldatud kohe pärast kuriteo toimepanemist, st enne kohtuistungit ja enne kriminaalmenetluses kohtuotsuse jõustumist. YY isikuandmete töötlemise nõusolekut CC ega teised kriminaalmenetluses ülekuulatud isikud ei väida. Isikuandmete Kaitse Üldmääruse art 7 lg 1, lg 2 sätestab, et kui töötlemine põhineb nõusolekul, peab vastutaval töötlejal olema võimalik tõendada, et andmesubjekt on nõustunud oma isikuandmete töötlemisega. Kui andmesubjekt annab nõusoleku kirjaliku kinnitusena, mis puudutab ka muid küsimusi, esitatakse nõusoleku taotlus viisil, mis on muudest küsimustest selgelt eristatav, ning arusaadaval ja lihtsasti kättesaadaval kujul, kasutades selget ja lihtsat keelt. Sellise kinnituse mis tahes osa, mille puhul on tegemist käesoleva määruse rikkumisega, ei ole siduv. Isikuandmete Kaitse Üldmääruse art 4 p 11 sätestab, et andmesubjekti „nõusolek“ [on] – vabatahtlik, konkreetne, teadlik ja ühemõtteline tahteavaldus, millega andmesubjekt kas avalduse vormis või selge nõusolekut väljendava tegevusega nõustub tema kohta käivate isikuandmete töötlemisega. Seega on isikuandmete töötlemise nõusoleku osas rakendatud pöördtõendamiskoormus ehk CC, WW ja LL peavad tõendama, et kannatanute eksponeerimiseks saates oli nendel YY (vanema kaudu) väljendatud selgesõnaline nõusolek, mis vastab eespool tsiteeritud nõuetele. Kuivõrd sellist nõusolekut ei olnud, siis oli YY saates avaldamine ebaseaduslik. Selguses mõttes märgib kannatanu esindaja, et kuivõrd YY ei olnud avaliku elu tegelane, mistõttu asjaolul, et ta langes kuriteo ohvriks, puudus avalik huvi Isikuandmete Kaitse Üldmääruse art 6 lg 1 p e) mõttes. Järelikult on YY näitamine telesaates oli igal juhul ebaseaduslik. CC selgitas oma tegevust sellega, et „teen lihtsalt oma tööd“ (tl 144). Kuivõrd CC, WW ja LL näol oli tegemist võtegrupiga, siis on ka eluliselt usutav, et saate tegemine oli seotud tööülesannete täitmisega. Esindajale teada tegutses CC sel ajal Õ OÜ kaudu, mis sai saadete müümisest kasumi (Riigiprokuratuurile
  3. novembril
  4. a esitatud kaebuse lisa 6, selle sees „Letter of response“, lk 2). QQ ütlusest saab järeldada, et saade oli mõeldud müügiks telekanalile G. On ainuvõimalik, et saate tegemisega ja selles YY kuriteo ohvriks langemise kajastamisega tegutsesid CC, WW ja LL töötasu, töövõtja tasu või muu sarnase sissetuleku saamise eesmärgil. Vastupidise tõendamise koormus lasub nendel isikutel (vt Riigikohtu kohtuotsuse nr 1-182232/179, p 66). Kui ringkonnakohtu hinnangul vajab tasulisust siiski prokuratuuripoolset tõendamist, tuleb selles osas kuulata üle SS, nagu on kannatanu varasemalt taotlenud. Omakasu motiiviga on tegemist, kui isik soovib saada mistahes ainelt kasu (Riigikohtu kohtuotsused nr 3-1-136-09, p 13.1.; 3-1-1-114-13, p 13) või sularaha (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-1-1-54-16, p 13), seda sõltumata sellest, kas ainelise kasu saamise lootus tegelikkuses ka realiseerus (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-1-1-114-13, p 13). Järelikult oli kuriteo ohvriks langemise andmete ebaseaduslik avaldamine toime pandud omakasu saamise eesmärgil, millega CC, WW ja LL realiseerisid

§ 1571lg 2 sätestatud kuriteokoosseisu. 7

(10)1-20-9402
  1. 17.01.
  2. a laekus ringkonnakohtule kannatanute esindaja poolt kaebuse täiendus, milles asutakse seisukohale, et CC, WW ja LL ei saa vabaneda kriminaalvastutusest sotsiaalselt adekvaatse käitumise kaitseargumendiga ning tugineda selleks 14.01.
  3. a avaldatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele ühinenud kohtuasjas nr 281/15 ja 34445/15 (Société Editrice de Mediapart and Others v. France). Kannatanud ei saanud sellele otsusele tugineda kaebuses, sest vastav otsus avaldati pärast kaebetähtaja lõppu. Viidatud otsuses selgitas Euroopa Inimõiguste Kohus, et Konventsiooni art 10 kaitse laieneb ajakirjanikele ainult siis, kui nemad tegutsevad heas usus, et anda täpset ja usaldusväärset teavet viisil, mis kooskõlastub vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtetega (otsuse p 77), austades teiste isikute õigusi (otsuse p 83). Artikkel 10 ei vabasta ajakirjanikke karistusõiguslikust vastutusest, kui ajakirjanik rikub teise isiku õigust eraelu puutumatusele (otsuse p 77, p 87). Euroopa Inimõiguste Kohus rõhutas, et on eriti taunitav privaatsusõiguse rikkumine internetis (otsuse p 88). Kannatanud on seisukohal, et kuivõrd CC, WW ja LL kooskõlastasid QQ-ga eelnevalt, kuidas ta inimeste kodu hõivamist toime paneb, et seda pärast televisioonis näidata, siis ei saa seda pidada heaukse ja vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtetega kooskõlas olevaks tegevuseks. Vähemtähtis ei ole ka see, et CC, WW ja LL jätkasid kaasabi osutamist ka siis, kui nägid kohapeal lapseealist YY. Seega Riigiprokuratuuri viidatud põhjendused CC, WW ja LL kriminaalõiguslikust vastutusest vabastamiseks puuduvad. Kuivõrd kaebuses viidatud tõenditega on tõendatud, et võttegrupi kohaletuleku eesmärk on abistada QQ, sealhulgas avalikkuse tähelepanu abil XX kaitsetahet maha suruda, süüdistades hoopis XX õigusrikkumises, siis on CC, WW ja LL kuritegu tõendatud ning kaebus tuleb rahuldada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  4. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 19.11.
  5. a määruse muutmiseks.
  6. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist. Seetõttu ei ole kohtu pädevuses ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Esitatud kaebuses leiab kannatanute esindaja sisuliselt, et täiendavaid toiminguid teha ei ole vaja ning esitada tuleb süüdistus. Eeltoodust tulenevalt ei saa ringkonnakohus aga kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalasjas süüdistusakti kohtule esitama. Märkida tuleb ka seda, et süüdistuskohustusmenetluse käigus kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa prokurörile ette kirjutada seisukohti tõendatuse osas. Seega kuulub üksnes kontrollimisele, kas esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel vastavad seadusele ning kohtupraktikale. Kuivõrd kaebuse esitaja taotleb sisuliselt määruse tühistamist, kuid mitte täiendavate toimingute tegemist, selgitab ringkonnakohus, et sellises olukorras saab kohus sisuliselt kontrollida, kas prokuröri seisukohad on kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga. Lisaks märgib ringkonnakohus sedagi, et vaid kaebaja subjektiivse hinnangu pinnalt justkui esineks isikute tegevuses kuriteo tunnused, ei saa kohus menetlejat kohustada menetlust jätkama ning et kannatanul on õigus prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse lõpetamise määrus vaidlustada süüdistuskohustusmenetluse korras, kuid tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. 8
(10)1-20-9402
  1. Alusetu on kaebuse väide sellest, et sotsiaalselt adekvaatseks ega tegutsemiseks lubatava riski piirides ei ole kuritegu toimepanemist planeeriva isikuga kooskõlastamine, kuidas ta hakkab kuritegu toime panema, et seda pärast televisioonis näidata. Puudub igasugune alus väitmaks, et QQ oleks oma tegevuse telesaate meeskonnaga kuidagi kooskõlastanud või kaasanud neid sellesse. Nii märgib CC, et nad leppisid kokku, et QQ läheb maja territooriumile ja võtab seal ette, mida vajalikuks peab, kuid saatemeeskond jääb eemale filmima. See lükkab ümber kaebaja väited sellest justkui oleks QQ saatemeeskonnaga planeeritava kuriteo toimepanemise kooskõlastanud, selliseks arvamuseks puudub igasugune info ning seda saab pidada vaid kaebuse esitaja tõlgenduseks toimunust. Samuti ei nõustu ringkonnakohus sellega, et CC, LLi ja WW käitumises oleks sedastatavad mingisugused QQ tegevust toetavad tunnused. Selles osas on ka kaebuse esitaja olnud mitte järjepidev, kuivõrd esmalt märgib sisuliselt, et CC, LLi ja WW eesmärk oleks maja juurde minnes olnud justkui QQ tegevust toetada, seejärel aga leiab, et CC tegutses omakasu eesmärgil. Seejuures tuleb märkida, et kaebuse esitaja käsitleb asjas antud ütlusi valikuliselt. Nii on kaebuses näiteks välja toodud, et QQ avaldas, et lootis avalikkuse tähelepanu abil kiirendada kogu protsesse ja G võttegruppi oli sellest teavitatud. Samas on QQ ka märkinud, et võttegrupp oli kohale kutsutud eesmärgiga fikseerida, mis toimub ning selleks, et vältida ebamugavaid nüansse, samuti enda kaitseks arvestades kannatanu XXi tausta. Samuti on QQ selgitanud, et vahetas ukselukud ära, kuna varasemalt oli XX ilma omaniku loata lukud vahetanud ja omanikul puudus majale ligipääs. QQ ütluste kohaselt anti lukkude vahetamisel koopia võtmetest ka kannatanule. Kaebaja väited sellest, et CC, LL ja WW osutasid QQ-le kaasabi, on alusetud. Ühegi tunnistaja, kannatanu ega ka kahtlustatava ütlustest ei nähtu asjaolusid, mis sellist kaebaja seisukohta kinnitaksid. Arusaamatu on kaebuse järgnev väide: erinevalt LL ja WW poolt väidetust, sisenesid nemad nii kinnistu territooriumile kui ka majja. Kumbki neist ei ole sõnaselgelt eitanud, et nad sisenesid territooriumile, kui nt LL ütlustest nähtub, et XX ise käskis tal sündmusi filmida selleks, et kannatanu hiljem QQ vastu kohtusse saaks pöörduda. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et nii Z saatemeeskonna kui ka QQ ütlused on kooskõlas selles osas, et sündmuste hetkel ei olnud kannatanul XX-l saatemeeskonnale etteheiteid, et nende suhtes ei olnud kannatanu negatiivselt meelestatud ja pigem jäi mulje, et ta ei ole nende kohalolekust häiritud. Seega võib asuda seisukohale, et pigem pidas XX ka ise CC, LL ja WW tegevust sotsiaalselt aktsepteeritavaks, vastupidiselt kaebuses esindaja seisukohale.
  2. Lisaks leiab kaebuse esitaja, et CC, WW ja LL realiseerisid

§ 157

¹ lg-s 2 sätestatud kuriteokoosseisu, kui kajastasid YY kuriteo ohvriks langemist. Seejuures leiab kannatanute esindaja, et tähtust ei oma asjaolu, et YY nägu oli udutatud, kuivõrd ta on tuvastatav oma isa kaudu. Kuigi kaebaja heidab Riigiprokuratuurile ette, et seda küsimust ei ole määruses kajastatud, on see väär. Nimelt on riigiprokurör ka selles osas oma seisukoha avaldanud ning märkinud, et sündmuste toimumise ajal andis XX sisuliselt loa filmida, otsis CC-ga ise kontakti ja andis intervjuu. Nagu kaebuse esitaja ka ise märgib, peab YY eksponeerimiseks saates olema tema vanema nõusolek. Riigiprokurör on leidnud, et nõusolek on tuletatav YY isa käitumisest ning et see, et pärast saate avaldamist võis XX oma suhtumist muuta, ei muuda tagantjärele kehtetuks teo toimepanemise ajal kehtinud nõusolekut. Ringkonnakohus nõustub sellise käsitlusega ja märgib, et kriminaalmenetluse jätkamine selleks, et tuvastada, kas oli olemas sõnaselge nõusolek või mitte, ei ole põhjendatud. Oluline on see, et materjalides puudub objektiivne informatsioon selle kohta, et XX oleks avaldanud selgesõnalist vastuseisu saatemeeskonna tegevusele. Vastupidi, tema kannatanuna antud ütlustest nähtub, et ta andis CC-le loa siseneda tema aeda ja eluruumidesse, seejuures oli ta teadlik asjaolust, et CC-ga tulid kaasa isikud, kes filmisid. Pigem nähtub asjas ülekuulatud isikute antud ütlustest, et XX soovis, et sündmused jäädvustataks, kuna lootis, et tulevikus on salvestised talle abiks QQ vastu kohtusse pöördumisel. Ringkonnakohus leiab, et puuduvad võimalused koguda täiendavaid tõendeid antud nõusoleku või keeldumise kohta. Sellele ei ole viidanud esitatud kaebuses ka esindaja, kes on üksnes märkinud, et CC tegevuse omakasu motiivi osas tuleks kuulata 9

(10)1-20-9402 üle SS. Eeltoodust tulenevalt puudub aga vajadus asuda kaaluma seda, kas on täidetud omakasu eesmärk.
  1. Ringkonnakohus märgib kokkuvõtvalt, et kogutud on kõik asjakohased ja vajalikud tõendid (mida sedastab ka kannatanute esindaja) ning lisatõendite kogumise võimalused on ammendunud. Kaebaja ei ole toonud välja, millised toimingud on menetleja jätnud tegemata või millised toimingud oleks veel menetluses tingimata vajalik läbi viia. Ringkonnakohtu hinnangul puudub käesolevaks ajaks kogutud ja tuvastatud andmete pinnalt vajadus täiendavate menetlustoimingute läbiviimiseks.
  2. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg 5 p-st 1, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 19.11.
  3. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.