← Eesti

2-19-20208/14

Obsah (5)§ 76§ 101§ 1132§ 113§ 108

2-19-20208 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-19-20208 Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2020, Narva kohtumaja Kohus Viru Maakohus Kohtunik Aarne Lõhmus Kohtuasi Aktsiaseltsi

) § 1 lg 5 mõttes. Kostja ei tõendanud kohtule, et kostja oleks arved nr 2015033151, 2015254933 ja 2015508460 kohaselt tasunud.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule ning

§ 101

lg 1 alusel on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist.

§ 1132

lg 1 kohaselt lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. 4

(7)2-19-20208 Kohus järeldab, et kostjal on hageja ees liitumislepingust nr 4152645 tulenev täitmata kohustus telefoniteenuse eest kokku 62,10 eurot (kolme arve summa teenuse eest ja meeldetuletuse tasu 21+19+17,10+5=62,10). Kostja esitas aegumise vastuväite. Kohus ei nõustun kostja vastuväitega, et hageja nõue on aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Telefoniteenuste kasutamiseks sõlmitud tähtajatust liitumislepingust tulenevad kohustused on korduvad kohustused. Vastavalt TsÜS § 154 lg 1, korduvate kohustuste aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 147 lg 3 järgi algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutus sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik arve esitab. Kohus viitab Riigikohtu
  1. novembri 2008 lahendile tsiviilasjas 3-2-1-95-08, milles Riigikohus on jõudnud järeldusele, et: „/…/. Liitumislepingus kokku lepitud telefoniteenuste kasutamisest tulenev tasunõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Kolleegium on seisukohal, et aegumise algusele tuleb nimetatud nõude korral kohaldada TsÜS § 147 lg-t 1 ja lg 3 teist lauset. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 3 (mis reguleerib eelkõige kokkulepitud lepingulise tasu maksmise nõude aegumist) teise lause kohaselt, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Kolleegiumi arvates tuleb nimetatud teise lause osa "muutub sissenõutavaks arve esitamisega" mõista nii, et nõude sissenõutavus peab olema seotud arvete esitamisega. Nagu märgitud, pidi kostja liitumislepingu kohaselt tasuma teenuste eest talle esitatavate arvete alusel. Toimiku materjalide kohaselt esitati kostjale arveid
  2. jaanuarist 2003 kuni
  3. maini 2003 (tl-d 44-53, viimase arve tasumise tähtpäev oli
  4. juuni 2003). Seega algas liitumislepingus kokku lepitud telefoniteenuste kasutamisest tuleneva tasunõude aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 3 teise lause alusel
  5. a lõppemisest. Siinkohal märgib kolleegium, et kohtud ei ole aegumise algusaega korrektselt kindlaks määranud. Mõlemad kohtud on leidnud, et aegumistähtaeg algas
  6. detsembril
  7. Tähtaegade alguse ja lõppemise korral on aga oluline ka kellaaeg, seega oleks tulnud otsustes märkida aegumistähtaja algus ja lõppemine ka kellaajaliselt. Nõude aegumistähtaja alguseks peab TsÜS § 147 lg 3 teise lause kohaselt kalendriaasta olema lõppenud, seega algas hageja liitumislepingust tuleneva telefoniteenuste kasutamise eest makstava tasu nõude aegumine
  8. jaanuaril 2004 kell 00.
  9. Aegumistähtaeg lõppes TsÜS § 146 lg-t 1 arvestades
  10. detsembril 2006 kell 24.00.“. Hageja viidatud liitumislepingus kokku lepitud telefoniteenuste kasutamisest tuleneva tasunõude arvete maksmise tähtpäevad oli vastavalt
  11. aprillil 2016,
  12. mail 2016 ja
  13. juunil 2016, seega algas aegumistähtaeg kõigi arvetel märgitud kohustuste osas
  14. jaanuaril 2017 ning aegumistähtaeg lõppeks
  15. detsembril
  16. Hagiavaldus on kohtule esitatud
  17. detsembril
  18. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt hagi esitamisega aegumine peatus. Kohus järeldab, et hageja nõue ei ole aegunud ning hagejal on õigus nõuda kostjalt rahalise kohustuse täitmist

§ 101lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel summas 62,10 eurot (põhinõue).

Hageja on arvestanud põhiosa võlgnevuselt viivist lepingus kokku lepitud viivisemääras 0,07% päevas. Sissenõutav viivis kuni 16. detsember 2019 kokku kolme arve eest moodustab 56,78 eurot. 5

(7)2-19-20208 Kostja viivise arvestuse osas vastuväiteid ei esitanud. Kohus nõustub hageja esitatud viivise arvestusega (kohtule esitatud 17. novembril 2020). Vastavalt

§ 113

lg 1, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on taotlenud hagiavalduses välja mõista kostjalt edasiulatuva viivise kuni põhinõude 62,10 eurot tasumiseni, lugedes viivise määraks 0,07% päevas tasumata põhisumma jäägilt ning arvestades viivist hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast s.o alates

  1. detsembrist
  2. Lähtuvalt TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus nõustub, et hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist täitmata jäänud kohustuselt (põhinõudelt 62,10 eurot) kuni
  3. detsembrini 2019 summas 56,78 eurot ja edasiulatuvalt viivist täitmata põhinõude osalt alates
  4. detsembrist 2019 kuni põhinõude kohase täitmiseni lepingus kokku lepitud viivisemääras 0,07% päevas. Hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõue on põhjendatud

§ 113

2 lg 2 p 1, mille kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja nõuab sissenõudmiskulude hüvitist 25 eurot, mis vastab seaduses sätestatud piirnormidele. Kohus rahuldab

§ 101

lg 1 p 1 ja

§ 101

lg 1 p 6 ning

§ 108

lg 1,

§ 113

lg 1,

§ 1132lg 2 p 1 ja Ts

MS § 367 alusel hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks (põhinõude) 62,10 eurot, sissenõutava viivise kuni

  1. detsembrini 2019 (kaasa arvatud) 56,78 eurot ja sissenõudmiskulude hüvitise 25 eurot, kokku 143,88 eurot, ning viivised tasumata põhinõudelt (seisuga
  2. detsember 2020 moodustab tasumata põhinõue 62,10 eurot) alates
  3. detsembrist 2019 kuni põhinõude täitmiseni viivisemääras 0,07% päevas kuni põhinõude kohase täitmiseni. Hagi hind Hageja esitas hagiavalduses nõude välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevuse 66,05 eurot, sissenõutavad viivised 60,31 eurot ja sissenõude kulu 25 eurot ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates
  4. detsembrist 2019 tasumata põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni viivisemääras 0,07% päevas. Lähtuvalt TsMS § 124 lg 1, § 133 lg 1 ja lg 2 ning § 134 lg 1 moodustab hagihind 168,24 eurot (66,05+60,31+25+16,88). Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. /--/. 6

(7)2-19-20208 Kohus rahuldas hagi ja lähtuvalt TsMS § 162 lg 1 ja lg 2 jätab kohus hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Lähtuvalt TsMS § 174 lg 4 ning § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks eraldi määrusega peale kohtuotsuse jõustumist. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.