RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 50 lg-s 2 sätestatuga. Kaebaja on Eesti Advokatuuri assotsieerunud liige. Kaebaja on ka Hamburgi advokatuuri liige ning viimased 16 a töötanud ja elanud vastavalt vajadusele Tallinnas, Riias ja Vilniuses. Kaebaja on ainsaks partneriks kolmes advokaadibüroos, mis on asutatud Eestis, Lätis ja Leedus. Igas riigis sõlmib kaebaja sõnul selle riigi klientidega kliendilepingud ja osutab õigusteenust selles riigis asutatud advokaadibüroo. Kuna kaebaja on partneriks kokku kolmes Eestis, Lätis ja Leedus asutatud advokaadibüroos, ei ole tema tegevus kooskõlas

§ 50

lg 2 teise lausega.

§ 50

lg 2 eesmärk on, et advokaadi kliendile oleks üheselt selge, millise advokaadiühingu kaudu advokaat õigusteenust osutab ja millise advokaadiühinguga on seotud tema ärilised huvid. Nõue, et advokaadil ei tohi olla osalust rohkem kui ühes ühingus, aitab kliendil advokaadi valikul ja usaldussuhte loomisel selgemini hinnata nii büroo 3-19-569 kompetentsi kui ka võimalikke huvide konflikte. Samuti on selgem, milline advokaadiühing teenuse eest vastutab, ja piiriüleste juhtumite puhul, milline advokatuur teostab järelevalvet. Kuigi Council of Bars and Law Societies of Europe (CCBE) komitee Free Movement of Lawyers hinnangul lubab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/5/EÜ, millega hõlbustatakse alalist tegutsemist advokaadi kutsealal muus liikmesriigis kui see, kus omandati kutsekvalifikatsioon, korraga kahte teenistus- või töölepingut, millest üks on sõlmitud päritoluriigi advokaadibürooga ja teine vastuvõtva riigi advokaadibürooga, ning

§ 49

lg 3 lubab büroopidajast äriühingul ja füüsilisest isikust ettevõtjal (FIE) pidada ka mitut advokaadibürood kui ettevõtet või käitist, siis

§ 50lg 2 on advokaadiühingutes topeltosaluse omandamise keelu osas ühene.

CCBE eetikakoodeksi p-de 2.5.2 ja 2.5.3 ning

§ 69lg 1 järgi kehtib see keeld ka assotsieerunud liikmele.

Ühel advokaadiühingul võib olla mitu advokaadibürood (sh eri riikides), kuid advokaadi tegutsemine mitme büroo kaudu on lubatud üksnes tingimusel, et neid büroosid peab sama advokaadiühing.

1. Theis Peter Klauberg esitas halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri juhatuse
2. veebruari
3. a protokollilise otsuse (p 2.2) tühistamiseks osas, millega teda kohustati viima oma tegevus hiljemalt
4. aprilliks 2019 kooskõlla

§ 50lg-s 2 sätestatuga.

Sellest sättest tulenev keeld kehtib üksnes Eestis asuvate advokaadiühingute kohta ega laiene välisriikides tegutsevatele advokaadiühingutele. Advokatuuri juhatuse otsusega on kaebajat kohustatud sisuliselt kujundama ümber vähemalt kaks tema osalusega advokaadibüroode pidajatest: tal tuleks kas loobuda oma osalustest või muuta need filiaalideks. Vastustaja eksib väites, et otsusega ei pandud kaebajale ühtegi kohustust. Samuti on ainetu väide, et otsusele vaidlustamisviite lisamise vajadus tulenes sellest, et juhatus võttis teadmiseks Klauberg Advokaadibüroo asutamise. Selles osas ei ole tegemist haldusaktiga, millega antaks isikule õigus tegutseda advokaadina konkreetse advokaadibüroo kaudu. Seadusel ei põhine vastustaja seisukoht, et

§ 50

lg-s 2 sätestatud piirang puudutab ka neid advokaadibüroosid, mille pidajaks ei ole advokaadiühing või milles kaebajal pole osalust.

§ 50

lg-t 2 ei või laiendada teiste liikmesriikide juriidilisteks isikuteks mitteolevatele ühendustele või FIE-dele. Otsuse tegemise ajal ei olnud kaebaja osalusega Läti ja Leedu advokaadibüroode pidajad juriidilised isikud. Kaebaja on tegutsenud Eesti Advokatuuri assotsieerunud liikmena alates 2010. aastast ja kogu selle aja jooksul oma päritoluriigis Saksamaal tegutsenud individuaalpraksise vormis (Eesti mõttes FIE-na). Seni ei ole advokatuuri juhatus tõstatanud küsimust, kas kaebaja tegevus on kooskõlas

§ 50lg-ga 2.

Vastustaja tõlgendus on vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art-ga 49 (asutamisvabadusega). Vastustaja pole suutnud viidata ühelegi juhtumile, kus mitme osaluse samaaegne olemasolu oleks tekitanud probleeme, takistanud järelevalvet või hajutanud vastutust. Kui

§ 50

lg-t 2 tõlgendada viisil, et see puudutab ka osalusi teiste liikmesriikide advokaadibüroodes, ei oleks piirang eesmärgipärane, proportsionaalne ega kooskõlas EL õigusega (mh direktiivi 98/5/EÜ art 11 p-ga 2).

1. Eesti Advokatuur palus jätta kaebuse rahuldamata. Kohtulahendiga pole võimalik vabastada kaebajat seaduse täitmise kohustusest. Asjas on järelevalvemenetlus alles pooleli ning advokatuuri juhatus ei ole võtnud seisukohta, kas kaebaja on pärast vastustaja selgitusi ja
2. veebruari
3. a protokollis sisalduvat üleskutset viinud oma tegevuse

§ 50lg-ga 2 kooskõlla.

Kaebajal on vajaduse korral võimalik kaitsta oma õigusi halduskohtus edaspidi, kui vastustaja võimalikud jätkutegevused rikuvad tema õigusi.

§ 50

lg 2 teisele lausele antud tõlgendus ei ole vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) ega EL õigusega. Kaebajal on võimalik osutada piiriüleselt õigusteenust, kui ta loob selleks korrektse omandistruktuuri. Säte piirab küll ettevõtlusvabadust (PS § 31), kuid tegu on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida ei ole piiratud meelevaldselt. Piirangut õigustavad klientide ja õigusemõistmise huvide kaitse eesmärgid. Piirang laieneb ka piiriülesele tegevusele. Kuigi advokatuur on varem möönnud, et vajalik on diskussioon piirangu põhjendatuse üle, tuleb lähtuda kehtivast seadusest. 2

§ 50

lg 2 teises lauses sätestatud piirang ei laiene välisriikides tegutsevatele advokaadiühingutele ega -büroodele (vt ka Euroopa Kohtu otsused asjades C-107/83 Klopp, p 18 ja C-55/94 Gebhard, p 24). Säte keelab vandeadvokaadi (sh assotsieerunud liikme) osaluse kahes või enamas advokaadiühingus, kui mõlemad ühingud asuvad Eestis. Kaebajal on Eestis vaid üks advokaadibüroo. Samuti on kaebaja kohtumenetluses kinnitanud, et tema partnerlusega Läti ja Leedu advokaadibüroode pidajad ei ole advokaadiühingud (äriühingud), vaid füüsilisest isikust vandeadvokaadid. Vastustaja ei ole tõendanud vastupidist. Advokaadiühing on

§ 50lg-s 1 määratletud kindlas õiguslikus vormis tegutseva äriühinguna.

Selleks, et hõlmata

§ 50

lg 2 teises lauses toodud piiranguga ka välisriigi advokaadiühingud, tuleks kalduda oluliselt kõrvale

§ 50

lg-te 1 ja 2 sõnastusest ning laiendada piirangut mis tahes vormis tegutsevatele välisriikide advokaadibüroode pidajatele, sh juriidiliseks isikuks mitteolevatele ühendustele ja FIE-dele. 4.2. Eluliselt ei ole usutav, et keelu laiendamine välisriikide advokaadibüroodele aitab saavutada vastustaja väidetud eesmärki ehk luua advokaadi kliendi jaoks selgus küsimuses, millise advokaadiühingu kaudu advokaat õigusteenust osutab. Kuna advokaadil ei ole keelatud tegutseda mitme advokaadibüroo pidaja peetavates advokaadibüroodes juhul, kui need asuvad erinevates liikmesriikides, siis ei aitaks väidetavat segadust kõrvaldada vastus küsimusele, kas ta on mõnes neist büroodest partneriks. Selguse toob vaid kliendiga sõlmitud leping. Vastustaja ei ole seni tuvastanud, kas kaebajaga seotud advokaadibüroo pidajad Lätis ja Leedus tegutsevad äriühingutena. Need tähtsust omavad asjaolud saab välja selgitada väidetavalt pooleli olevas järelevalvemenetluses. Seega oli advokatuuri juhatuse protokollilisse otsusesse vaidlusaluse kohustava ettekirjutuse lisamine (seejuures küllaltki lühikese täitmise tähtajaga) ennatlik ja ebavajalik. Ettekirjutus oli selle üldsõnalisuse tõttu ka adressaadile arusaamatu ja eksitav, sest sellest ei selgunud, mida peab kaebaja konkreetselt tegema, et viia oma tegevus kooskõlla

§ 50lg-s 2 sätestatuga.

Vaidlust ei saa olla, et

ei reguleeri väljaspool Eestit asuvate advokaadibüroode ega -ühingute tegevust. Seega ei laienda

§ 69

lg 1

§ 50

lg 2 regulatsiooni assotsieerunud liikme väljaspool Eestit asuvatele advokaadiühingutele. 4.3. Kuna

§ 50

lg 2 teine lause ei ole piiriülene säte, siis tuleb vaidlusalune otsus vaidlustatud osas tühistada. Isegi kui piirang on piiriülene, siis tuleks kaebus rahuldada ettekirjutuse üldsõnalisuse ja ebaselguse tõttu. Kui samal ajal toimub isiku tegevuse suhtes järelevalvemenetlus, tulekski selles menetluses selgitada välja, kas kaebaja on rikkumise toime pannud, ning rikkumise tuvastamise korral koostada haldusakt, mida adressaadil on võimalik kohtus vaidlustada.

1. Vastustaja palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja jätta kaebuse kas läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.
2. Tallinna Ringkonnakohus tegi
3. veebruaril 2020 otsuse, millega jättis rahuldamata vastustaja taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks (p 1), rahuldas advokatuuri apellatsioonkaebuse (p 2), tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata (p 3), mõistis kaebajalt vastustaja menetluskulude katteks välja 15 eurot (p 4) ning jättis kaebaja menetluskulud tema enda kanda (p 5). Otsuse põhjendused olid järgmised. 6.
4. Vastustaja kohtumenetluses esitatud väide, et vaidlustatud otsusega ei ole kaebajale pandud mingit kohustust ja tegu pole seetõttu temale adresseeritud haldusaktiga, on ilmselgelt otsitud. Otsuse sõnastusest ja sellele lisatud vaidlustamisviitest ei ole mõistlikult võimalik järeldada, et otsusega on 3

§ 50lg-le 2.

Kui ettekirjutuse adressaat leiab, et sellega on temale õigusvastaselt pandud mingi kohustus, tuleb tal ettekirjutus tähtaja jooksul halduskohtus vaidlustada, mitte jääda ootama, kas kohustuse täitmata jätmisele järgneb mingi sanktsioon. Kuigi ka hilisem sanktsioonide kohaldamine oleks halduskohtus vaidlustatav, ei saaks kaebaja siis enam kahtluse alla seada kehtiva, kuid täitmata jäetud ettekirjutuse õiguspärasust. Kuigi otsus kohustab kaebajat sisuliselt üksnes täitma seadust, on tegemist siiski haldusaktiga. Ka seadust või varasemat haldusakti dubleeriv või konkretiseeriv haldusakt ei ole pelgalt informatiivne, vaid loob adressaadi kohustusele täiendava õigusliku aluse. 6.2. Kuigi kaebajal oli mitu alternatiivset võimalust, kuidas tagada

§ 50

lg 2 teise lause täitmine, ei tähenda see, et ettekirjutus on ebaselge ja tuleks juba seetõttu tühistada. Kohustava ettekirjutuse sisu peab olema haldusakti adressaadi jaoks arusaadav ja konkreetne, kuid see ei tähenda, et ettekirjutuse resolutsioonis ei võiks piirduda üksnes adressaadilt nõutava lõpptulemuse märkimisega, jättes selle saavutamiseks vajalikud tegevused adressaadi enda valida. Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel peab adressaat arvestama ka ettekirjutuse muid osasid ning õiguslikku ja faktilist konteksti. Arvestades adressaadi õigusteadmisi ja otsuse põhjendusi, ei saanud ettekirjutusega pandud kohustus jääda kaebajale arusaamatuks. 6.3.

§ 50

lg 2 teises lauses on sätestatud selge piirang, et vandeadvokaadil võib olla osalus ainult ühes advokaadiühingus. Kuna vaidlusalune ettekirjutus puudutab ainult seda sätet, ei ole asja lahendamisel oluline küsimus, kas advokaadil võib olla mitu tegutsemiskohta või kas ta võib osutada õigusteenust samal ajal mitme advokaadibüroo kaudu. Sättest ei tulene ka piirangut, et advokaadiühingu osanik või aktsionär ei võiks samal ajal olla advokaadibüroo pidaja FIE-na või seltsingulepingu alusel, vaid see välistab üksnes võimaluse olla samal ajal mitme äriühingu osanik.

eelnõu seletuskirjas ei ole piirangu eesmärki ja vajalikkust täpsemalt põhjendatud. Arvestades

§-s 69 sätestatut ning selle kohta eelnõu seletuskirjas selgitatut, et assotsieerunud liige on soovitud võrdsustada Eesti advokaadiga mh advokaadiühingu osalust puudutavate piirangute osas, ei saa nõustuda kaebaja ja halduskohtu seisukohaga, et

§ 50lg 2 teine lause on pelgalt riigisisese mõjuga säte.

Kuigi säte ei saa reguleerida advokaadi tegevust teistes liikmesriikides, piirabki see üksnes äriühingu vahendusel Eestis advokaadibüroo pidamist. 6.4. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on Saksamaa Liitvabariigi kodanik ja Hamburgi advokatuuri liige (Rechtsanwalt), kes soovib Eestis alaliselt tegutseda advokaadi kutsealal ning on selleks Eestis asutanud Klauberg advokaadibüroo OÜ ja on selle äriühingu ainuosanik. Lisaks, kuigi kaebaja kinnitusel ei olnud tema osalusega Läti ja Leedu advokaadibüroode pidajad vaidlustatud otsuse tegemise aja seisuga juriidilised isikud, on ta ettekirjutuse täitmiseks antud tähtaja jooksul kujundanud oma Leedu advokaadibüroo pidaja ümber juriidiliseks isikuks (advokaadiühinguks). Kuna vastuolu

§ 50

lg-ga 2 esineb juba kahes advokaadiühingus osaluse omamise korral, ei saanud otsuse tegemist mõjutada, et vastustaja ei selgitanud välja Läti advokaadibüroo pidaja staatust. Haldusakti põhjenduses sisalduvaid väiteid peab siiski tõendama haldusorgan. 6.5. Direktiivi 98/5/EÜ põhjenduse 15, art 1 lg 1 ning art 11 p-de 1, 2 ja 3 põhjal ei ole alust järeldada, et

§ 50

lg 2 teine lause oleks vastuolus ELTL art-s 49 sätestatud asutamisvabadust advokaatide kutsealal täpsemalt reguleeriva (vt ka ELTL art 50 lg 1, art 53 lg 1) direktiiviga 98/5/EÜ. Kaebaja viidatud Euroopa Kohtu lahendid (Klopp, p 18 ja Gebhard, p 24) on tehtud enne direktiivi 98/5/EÜ kehtestamist. Direktiivi kohaldamist puudutavas praktikas on Euroopa Kohus rõhutanud esmajoones liikmesriikide kohustust kohelda päritoluliikmesriigi advokaate samaväärselt vastuvõtva liikmesriigi advokaatidega (nt C-359/09 Ebert, C-225/09 Jakubowska) ning seisukohta, et päritoluliikmesriigi kutsenimetuse all tegutsevale advokaadile ei saa kohaldada piiranguid, mis on ette nähtud vastuvõtva liikmesriigi advokaadi kutsenimetuse saamisel (nt C-431/17 Monachos Eirinaios, C-58/13 ja C-59/13 Torresi, C-193/05 komisjon vs. Luksemburg, C-506/04 Wilson). Vastuvõttev 4

§ 50

lg 2 teises lauses sätestatud keeld ei riiva ülemäära ettevõtlusvabadust (PS § 31). Ettevõtlusvabadus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille kasutamise tingimuste sätestamisel on seadusandjal avar otsustusruum ning mille piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest, mis tuleneb avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest. Vastustaja hinnangul on

§ 50

lg 2 teise lause eesmärkideks tagada advokaadi sõltumatus (vältida huvide konflikte) ja kaitsta advokaadi kliente, luues selguse küsimuses, millise advokaadiühingu kaudu advokaat Eestis õigusteenust osutab (seoses nii huvide konflikti ohu, vastutuse kui ka järelevalvepädevusega). Kohus nõustub vastustajaga, et advokaadiühingu tegevusega seotud piirangute esmaseks eesmärgiks on siduda advokaadiühingu osaniku või aktsionäri tegevus konkreetse äriühingu juhtimisel kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuetega, võimaldamaks seeläbi tõhusamat kontrolli advokaadi tegevuse üle nii advokatuuri kui ka klientide ja avalikkuse poolt. Kuigi võib nõustuda, et selline mitmes advokaadiühingus osaluse omamise keeld ei loo kaugeltki lõplikku selgust ega välista huvide konflikti täielikult, aitab see nende eesmärkide saavutamisele kaasa. Tegu on üldistest huvidest kantud ja pigem väheintensiivse riivega, mis ei takista Eestis advokaadibüroo pidamist isegi juhul, kui assotsieerunud liikmel on juba osalus mõne teise liikmesriigi advokaadiühingus. Advokaadibürood on Eestis võimalik pidada ka vahetult teises liikmesriigis asutatud advokaadiühingu kaudu või selle Eesti filiaali kaudu (

§ 69

lg 3), FIE-na (

§ 49

lg 2 ja § 69 lg 1) või kas Eestis või teises liikmesriigis sõlmitud seltsingulepingu alusel (

§ 49lg 4 ning § 69 lg-d 1 ja 2).

Samuti võib assotsieerunud liige asutada advokaadiühingu Eestis (

§ 50

lg 1 ja § 69 lg 1) ning pidada selle ühingu või tema filiaali kaudu, FIE-na või seltsingulepingu alusel ühte või mitut advokaadibürood Eestis või teistes liikmesriikides. Seega ei riku vaidlusalune piirang proportsionaalsuse põhimõtet. Säte kohtleb assotsieerunud liikmeid võrdselt Eesti advokaatidega. 6.7. Tõigal, et advokatuuri juhatus on varem pidanud vajalikuks diskussiooni selle üle, kas

§ 50

lg 2 teises lauses sätestatud keeld on jätkuvalt põhjendatud, ei ole praeguse asja lahendamisel tähtsust, sest säte on kehtiv ja selle muutmine pole vastustaja, vaid seadusandja pädevuses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub taotleda Euroopa Kohtult eelotsust küsimuses, kas regulatsioon, mis ei luba liikmesriigis praktiseerida soovivatel advokaatidel omada kogu Euroopa Liidus osalust enam kui ühes juriidiliseks isikuks olevas advokaadiühingus, on kooskõlas ELTL art-ga 49 ning direktiivi 98/5/EÜ eesmärgi ja selle art 3 lg-ga
2. Kaebaja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse halduskohtu otsuse, jätta menetluskulud vastustaja kanda ning mõista kaebaja menetluskulud vastustajalt välja. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 7.
3. Kaebaja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse tervikuna, välja arvatud seisukoha, mille järgi vaidlusalune otsus on haldusakt. 7.
4. Ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt kohtumenetluse norme (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg 1, § 165 lg 1 p 4 ja § 201 lg 2). Ringkonnakohus eksis, asudes seisukohale, et selles asjas pole tähtsust küsimusel, kas on lubatud teenust osutada samal ajal mitme advokaadibüroo kaudu. Kui selline üldisem piirang eksisteerib, oleks selle abil juba täidetud eesmärk, mida vaidlusalune piirang väidetavalt püüab saavutada. Kui aga üldist piirangut ei eksisteeri, siis oleks vaidlusaluse omandipiirangu proportsionaalsus küll võimalik, ent seda tuleks 5

§ 50lg-t 2).

Kohus leidis ekslikult, et

eelnõu seletuskirjast järeldub, et on soovitud advokaadiühingu osalust puudutavat piirangut kohaldada ka teiste EL liikmesriikide advokaadiühingutele. Seletuskiri üksnes jutustab ümber seaduse teksti. Teisalt toob selline tõlgendus kaasa vastuolu ELTL art-s 49 sätestatud asutamisõigusega, direktiiviga 98/5/EÜ ja põhiseadusega, mistõttu tuleks eelistada teistsugust tõlgendust. Direktiivi art-s 11 ei ole otsesõnu reguleeritud kaebaja juhtumit, mistõttu tuleb lähtuda ELTL art-st 49 tulenevatest põhimõtetest, direktiivi põhjenduses 15 sätestatud eesmärgist ja art 3 p-st

1. Igal juhul ei luba ükski direktiivi art 11 punkt vaidlusalust omandipiirangut. Euroopa Kohus ei ole sellise omandipiirangu põhjendatust varasemas praktikas hinnanud. Lähim sellele on kohtuasi C-107/83 Klopp, kus kohtujuristi ettepanekus on eraldi rõhutatud, et asutamisõigus hõlmab professionaali õigust rajada kahes liikmesriigis praksis, „isegi kui need kaks praksist on teineteisest sõltumatud“. Ilmselt ei jõudnud see seisukoht otsusesse, kuna ei mõjutanud asja lahendust. Siiski tuleneb Euroopa Kohtu praktikast kaudselt, et selleks, et asutamisvabaduse piirangu puhul saaks rääkida vaid asutamisvabaduse realiseerimise tingimustest, peaks see jätma teistes liikmesriikides seaduspäraselt tegutsevatele advokaatidele mingigi võimaluse valida selline asutamisõiguse realiseerimise viis, mis ei eelda, et nad struktureeriksid ümber oma tegevuse teistes liikmesriikides. Praegusel juhul ei pruugi piirang sellist võimalust jätta. Euroopa Kohus on rõhutanud, et kuna direktiivi eesmärgiks oli turule juurdepääsu nõuete täielik harmoneerimine, ei või liikmesriigid täiendavaid nõudeid kehtestada (vt nt C-506/04 Wilson, p 64–66 ja C-193/05 komisjon vs. Luksemburg, p 34–36). 7.
2. Vaidlusalune asutamisõiguse piirang ei ole proportsionaalne. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on põhivabaduse piirang sobiv üksnes juhul, kui see vastab huvile saavutada see eesmärk ühtselt ja süstemaatiliselt (C-169/08 Presidente del Consiglio dei Ministri, p 42). Juhul kui Eestis ei ole üldse lubatud osutada teenust samal ajal mitme teineteisest sõltumatu advokaadibüroo kaudu, siis ei ole vaidlusalune omandipiirang eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest need on juba muul viisil saavutatud. Kui aga advokaaditeenuse osutamine samal ajal mitme advokaadiühingu kaudu on võimalik ilma, et advokaadil oleks osalus üheski advokaadiühingus, siis ei ole kõnealust probleemi samuti sobiv lahendada omandipiirangu abil, sest selline piirang ei taotle ei ühtselt ega süsteemselt eesmärgi saavutamist, vaid võimaldab selle saavutada vaid kaudselt ja osaliselt. Piirangu ebasobivust süvendab vastustaja ja ringkonnakohtu tõlgendus, mille kohaselt puudutab piirang vaid äriühinguid. Advokaadiühingu definitsioon direktiivi 98/5/EÜ art-s 1 ei eelda iseseisvat õigusvõimet juriidilise isikuna, vaid ühise kutsetegevuse üksuseks olemist. Jääb arusaamatuks, miks ei tohi advokaaditeenuse osutaja advokaadiühingu kaudu omada osalust teistes juriidiliseks isikuks olevates advokaadiühingutes, samas kui ta võib osaleda piiramatu hulga muude direktiivi määratlusele vastavate advokaadiühingute tegevuses. Isegi kui piirangut pidada sobivaks, ei ole see eesmärgi saavutamiseks vajalik, sest sama eesmärgi saavutamiseks on olemas oluliselt vähem piirav ja samas efektiivsem meede: Eestis ühe advokaadibüroo kaudu teenuse osutamise nõue. Sellise nõudega oleks tagatud 100%-line selgus küsimuses, millise büroo kaudu advokaat teenust osutab, sh ka millise advokaadiühingu kaudu ta teenust osutab. Teisalt ei mõjutaks see meede advokaatide valikuvabadust teistes liikmesriikides tegutsemiseks kasutatavate õiguslike vormide osas. Liiatigi on advokaadil, sõltumata advokaadibüroo pidaja huvidest, kohustus vältida huvide konflikti konkreetse kliendi huvidega. Vastustaja pole ka välja toonud ühtegi juhtumit praktikas, kus sellised paralleelsed teenuse osutamise struktuurid oleks kliente eksitanud või järelevalvet takistanud. Igal juhul saaks eesmärgi täidetud, reguleerides vaid Eesti advokaadiühingute omandit või Eestis tegutsevate teiste 6

järgi ning tal ei teki tegevuse ümberstruktureerimise vajadust, samas kui teise liikmesriigi advokaat peab Eestis tegutsema asudes muutma oma teistes liikmesriikides välja kujundatud tegutsemisstruktuuri. 7.

1. Tähendust ei oma võimalus tegutseda muude kutsetegevuse vormide kaudu, sest nende puhul tuleb arvestada olulise konkurentsihalvemusega. FIE-na tegutsemise korral kehtib teistsugune maksurežiim, mis võib tegevuse suurema mahu puhul tuua kaasa kõrgema maksukoormuse, lisaks puudub võimalus kaasata partneritena kohalikke advokaate. Seltsingulepinguga tuleb detailselt reguleerida küsimusi, mis on äriühingu puhul juba seadusega reguleeritud. Lisaks tuleb arvestada selleteemalise kohtupraktika vähesust ja tegutsemisvormi vähest arusaadavust klientide jaoks. Teise liikmesriigi advokaadiühingu või selle filiaali kaudu tegutsemise korral on samuti kohalike advokaatide partnerina kaasamine märksa keerulisem kui kohalike advokaadiühingute puhul. Eestis teenuse pakkumine, kuid omanikutulu teises liikmesriigis kasseerimine võib tekitada maksuõiguslikke probleeme, pealegi on keerulisem. Lisaks tajub kohalik turg selliseid struktuure Eesti õiguse alal vähem kvalifitseeritute või vähem usaldusväärsetena. Segadus võib tekkida ka vastutuskindlustusega seotud küsimustes. 7.
2. Sama piirangu proportsionaalsuse analüüs kehtib ka selle kooskõla kohta PS §-ga
3. 7.
4. Asja lahendamiseks on vaja taotleda eelotsust, sest vastus EL õiguse tõlgendamise küsimusele ei ole üheselt selge.
5. Vastustaja vaidleb kassatsioonkaebusele täies ulatuses vastu, leides vastuseks Riigikohtu küsimustele järgmist. 8.
6. Eestis tegutsevatele advokaatidele kehtib senise praktika kohaselt tegevuskoha ühtsuse põhimõte, mis tuleneb

§ 49

lg-st 1 ja § 50 lg 2 teisest lausest.

§ 49

lg 1 annab advokaadile õiguse osutada õigusteenust üksnes ühe advokaadibüroo kaudu, keelates ühtlasi osutada õigusteenust väljaspool advokaadibürood. Advokatuur on kogu senise praktika jooksul tõlgendanud neid sätteid koosmõjus nii, et advokaadina võib tegutseda vaid ühes advokaadiühingus, sh olla osanik või aktsionär ainult ühes advokaadiühingus ja just selles advokaadiühingus, kus advokaat tegutseb. Tegevuskoha ühtsuse põhimõtte üks eesmärk on tagada advokaadi kutse sõltumatus: advokaadi õigus ja kohustus tegutseda õigusteenust osutades üksnes kliendi huvides, sõltumata mis tahes muudest mõjutustest. Sõltumatus on advokaadikutse üks aluspõhimõtetest, mis toimib koostoimes lojaalsuse ja konfidentsiaalsuse põhimõtetega. Sellega haakub teine oluline eesmärk: nii otseste kui ka varjatud huvide konfliktide vältimise kohustuse tagamine. Kui advokaat osutab teenust või omab osalust mitmes advokaadiühingus, ei ole võimalik efektiivne huvide konflikti kontroll. See aga seaks ohtu kliendi huvid. Mitmes büroos tegutsemise korral, sh mitmes ühingus osalust omades ei ole võimalik tagada konfidentsiaalse informatsiooni säilimist vaid ühe teenusepakkuja juures. Samuti puuduks selgus küsimustes, millise advokaadiühingu kaudu advokaat Eestis õigusteenust osutab, millise ühinguga on seotud tema ärilised huvid, millise advokaadibüroo pidaja vastustab advokaadi tegevuse eest kliendi ees ja milline advokatuur teostab piiriülese õigusteenuse korral järelevalvet. Advokaadibüroo pidaja vastutab solidaarselt koos advokaadiga tekitatud kahju eest kliendi ees (

§ 47) ja kutse-eetika nõuete täitmise eest advokatuuri ees (kodukorra § 25 lg 1 p 1 ja lg 2) ning 7

sätted reguleerivad vaid Eestis advokaadiühingu loomist, peab advokaat veenduma, et tema sõltumatus säiliks ka piiriüleselt tegutsedes. Kaebaja tõlgendus viiks olukorrani, kus välisriikidest pärit assotsieerunud liikmetel on Eestis tegutsemiseks avaramad võimalused kui kohalikel advokaatidel. Advokaate koheldakse ühetaoliselt. 8.

1. Teoreetiliselt oleks võimalikud ka teistsugused tegevuse ja järelevalve mudelid, kuid tegevuskoha ühtsuse põhimõttest loobumine ei piirduks pelgalt ühe või teise sätte kõrvaldamisega seadusest, vaid eeldaks põhimõtteliselt uue järelevalve mudeli väljatöötamist ja rakendamist, reformi seaduse tasandil. Senine järelevalve süsteem on baseerunud füüsilistest isikutest liikmete mõjutamisel ning pole olnud vajadust mõjutada juriidilisi isikuid otse. 8.
2. Kuigi tegevuskoha ühtsuse põhimõte seab piiranguid advokaadi tegevusele, on need piirangud proportsionaalsed ja kooskõlas EL õigusega. ELTL art-ga 49 ja art 54 teise lõiguga on vaidlusalune piirang kooskõlas, sest assotsieerunud liikmel ei ole keelatud rajada Eestis filiaale ega jätkata tegutsemist FIE-na või teises liikmesriigis asutatud advokaadiühingu kaudu (

§ 69lg-d 1, 2 ja 3).

Seejuures ei ole Eestis õigusteenuste osutamise õigus reserveeritud ainult advokatuuri liikmetele. Advokaadina tegutsemise soovi korral aga on põhjendatud enda allutamine Eestis kõigile advokaatidele kehtivatele piirangutele. Piirangud tagavad kõrge usalduse kutse vastu, kuid ei takista samas õigusteenuste turule tulekut. Piirangud on proportsionaalsed kaitstava hüvega ja vastavad asjas C-55/93 Gebhard tehtud Euroopa Kohtu otsuse resolutsiooni p-s 6 käsitletud proportsionaalsuse testile. Piiranguid ei kohaldata diskrimineerivalt, need on sätestatud advokaadi kutse sõltumatuse säilitamiseks, advokaatide tegevuse läbipaistvuse tagamiseks, sh efektiivse järelevalve teostamiseks, ja klientide huvide kaitseks. Piirangud on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Eesmärgi saavutamine ei ole tagatud juba

§ 49

lg 1 abil, kuna see säte võimaldab advokaadil siiski olla erinevates advokaadiühingutes osanik või aktsionär. Advokaat, kelle huvid on seotud erinevate äriühingute huvidega, ei saa olla sõltumatu. Teisalt ei ole kaebaja ettevõtlus- ja asutamisvabadus mis tahes viisil takistatud, arvestades muid võimalikke tegutsemisviise. Kuna piirangu proportsionaalsust saab kontrollida ka riigisisene kohus, pole vaja pöörduda selles küsimuses Euroopa Kohtu poole. Kui kohus seda siiski vajalikuks peab, tuleks küsimus ümber sõnastada, sest kaebaja pakutud sõnastus loob eksliku mulje Eesti õiguse piiravast mõjust teistes liikmesriikides, kuid sätete tegelik sisu puudutab advokaadi tegutsemist Eestis. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Praeguses asjas vaieldakse selle üle, kas

§ 50

lg 2 teine lause koosmõjus sama seaduse § 69 lg-ga 1 keelab Eesti Advokatuuri assotsieerunud liikmel olla lisaks Eesti advokaadiühingule mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi advokaadiühingu osanik või aktsionär. Kaebaja peab Euroopa Liidu õigusest lähtudes põhjendatuks tõlgendust, mille kohaselt sellist keeldu ei ole. Juhul kui keeld seadusest tuleneb, on see tema hinnangul aga vastuolus Euroopa Liidu õigusega (eelkõige ELTL art-ga 49), kuna ei ole proportsionaalne. Vastustaja seevastu on seisukohal, et

-st tuleneb eelnimetatud keeld ning tegemist on eesmärgipärase ja proportsionaalse piiranguga. 8

§ 50lg-s 2 sätestatuga.

Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et see otsus kui ettekirjutus on haldusakt ning tühistamiskaebusega vaidlustatav, ega pea vajalikuks korrata kohtute põhjendusi. Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et ettekirjutuse sisu ei ole sellisel määral ebaselge, et see annaks aluse vaidlusalune otsus tühistada (vt ka kolleegiumi otsus nr 3-15-443/54, p 13). 11. Küll aga rikkus vastustaja olulisel määral uurimispõhimõtet (haldusmenetluse seaduse § 6), jättes välja selgitamata otsustamisel olulised asjaolud. Ettekirjutuse tegemise eelduseks olevad asjaolud peavad olema selged juba ettekirjutuse tegemise ajal ning nende väljaselgitamine alles ettekirjutuse üle toimuva kohtumenetluse käigus või ettekirjutuse täitmise kontrolli käigus ei ole kohane. Haldusakti andes ei tohi haldusorgan lähtuda üksnes oletustest. Vastustaja pidas etteheidetavaks rikkumiseks seda, et kaebajal on osalus mitmes advokaadiühingus, kuid ei olnud otsuse tegemise ajaks tuvastanud, kas kaebaja Läti ja Leedu advokaadibüroode pidajad on advokaadiühingud

mõttes või mitte. Kohtud on tuvastanud, et veel ettekirjutuse täitmise tähtaja jooksul kujundas kaebaja oma Leedu büroo ümber juriidiliseks isikuks, minnes vastuollu tõlgendusega, mille vastustaja oli andnud

§ 50lg 2 teisele lausele.

Sellele asjaolule ei tuginenud ettekirjutust tehes aga vastustaja ning hiljem selgunud uue asjaoluga ei saa ettekirjutust tagantjärele õigustada. Ettekirjutuse tegemine on vastustaja kaalutlusotsus, mida kohus ei või teha vastustaja asemel (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). Neil põhjustel on ettekirjutus õigusvastane ja tuleb tühistada. 12. Lisaks on kolleegium seisukohal, et vastustaja

§ 50

lg 2 tõlgendus on ekslik, mistõttu isegi kui kaebaja oleks juba ettekirjutuse tegemise ajal olnud välisriigi advokaadiühingu osanik, oleks ettekirjutus olnud õigusvastane. 13.

§ 66

lg 1 järgi antakse advokatuuri assotsieerunud liikmena tegutsemise õigus avalduse alusel isikule, kes soovib Eestis alaliselt tegutseda, kes on EL liikmesriigi kodanik ja kellel on õigus tegutseda EL liikmesriigis täieõigusliku advokaadina.

§ 69

lg 1 esimese lause kohaselt võib assotsieerunud liige vandeadvokaadiga samadel alustel olla advokaadibüroo pidaja ja advokaadiühingu osanik või aktsionär ning pärida advokaadiühingu osa või aktsia.

§ 50

lg-s 2 on sätestatud: „Advokaadiühing võib tegutseda täisühingu, usaldusühingu, osaühingu või aktsiaseltsina. Vandeadvokaat võib olla üksnes ühe advokaadiühingu osanik või aktsionär.“ 14. Direktiivis 98/5/EÜ on advokaadiühingu mõiste määratletud laialt, hõlmates ka Eesti mõistes seltsinguid (art 1 lg 2 p e). Selles direktiivi sättes on mõiste siiski defineeritud ainult direktiivi kontekstis ning välistatud ei ole riigisiseses seaduses sama termini kasutamine teises tähenduses.

§ 50

lg 2 esimene lause võimaldabki Eestis advokaadiühinguna tegutseda ainult teatud liiki äriseadustikus defineeritud äriühingute vormis. Kuigi välistatud ei ole ka seltsingute moodustamine (vt

§ 49

lg 4), ei ole need hõlmatud advokaadiühingu mõistega

tähenduses. Kolleegiumi hinnangul tuleb

§ 50

lg-t 2 tõlgendada selliselt, et see keelab vandeadvokaatidel ja koosmõjus

§ 69

lg-ga 1 ka assotsieerunud liikmetel olla üksnes enam kui ühe Eestis tegutseva

mõttes advokaadiühingu osanik või aktsionär. Säte ei reguleeri aga ei vandeadvokaatide ega assotsieerunud liikmete osalust teistes liikmesriikides tegutsevates direktiivi mõttes advokaadiühingutes, mis võivad, kuid ei pruugi olla struktuurilt sarnased

§ 50lg 2 esimeses lauses nimetatud äriühingutega.

Ka

§ 69lg-d 2–4 reguleerivad üksnes välisriigi advokaadiühingute tegutsemist Eestis.

Kolleegium juhib tähelepanu, et lisaks sellele, et advokatuuriseaduses kasutatakse terminit „advokaadiühing“ teistsuguses tähenduses kui direktiivis, on see sõna ka advokatuuriseaduses endas erinevates sätetes kasutusel erinevas tähenduses (

§ 50lg-s 2 tähistab see ainult teatud liiki 9

§ 69lg-t 2 arvestades ikkagi välja jättes direktiivi mõistega hõlmatud seltsinguid).

1. Lisaks sätte sõnastusele toetab eeltoodud järeldust ka Eesti õiguse kooskõlaline tõlgendamine Euroopa Liidu õigusega, eelkõige ELTL art-s 49 sätestatud asutamisvabadusega.
2. Euroopa Kohus on advokaadi tegutsemist mitme büroo kaudu käsitledes sisustanud asutamisvabadust nii, et liikmesriik ei või nõuda advokaadilt, et tal oleks ainult üks tegevuskoht ühenduse territooriumil, sest sel juhul oleks advokaadi asutamisvabaduse hinnaks varasema tegevuskoha hülgamine (C-107/83 Klopp, p 18). Asutamisõigus hõlmab vabadust asutada ja pidada mitut tegevuskohta ühenduse territooriumil, eeldusel et järgitakse kohalikke eetikareegleid (Klopp, p 19). Kloppi asjas jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et isegi kui valdkonda ei reguleeri direktiiv, keelab asutamisõigust puudutav säte liikmesriikidel takistada teise liikmesriigi õigusprofessionaalil kutsealal tegutsema asumist ja seal praktiseerimist ainuüksi sellepärast, et ta peab samal ajal bürood ka teises liikmesriigis (p 22). Asjas C-55/94 Gebhard selgitas Euroopa Kohus, et asutamisõigust käsitlevad sätted hõlmavad kutsetegevuse alustamist ja jätkamist (p 31). Kui mingil kutsealal tegevuse alustamine või jätkamine on vastuvõtvas liikmesriigis allutatud tingimustele, mis puudutavad näiteks kutseala korraldust, kvalifikatsiooni, kutse-eetikat, järelevalvet või vastutust, peab teise liikmesriigi kodanik, kes tahab sellel alal tegutseda, need tingimused põhimõtteliselt täitma (Gebhard, p-d 35 ja 36), kuid piirangud peavad täitma neli tingimust: neid ei tohi kohaldada diskrimineerivalt, nende kohaldamist peavad õigustama ülekaalukad üldised huvid, need peavad olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ning need ei tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (samas, p 37).
3. Selle valdkonna reeglistiku täpsemaks ühtlustamiseks on pärast eelviidatud lahendite tegemist kehtestatud direktiiv 98/5/EÜ. Direktiivi põhjenduses 15 on märgitud, et „majanduslikel ja kutsealastel põhjustel valitseb ühenduse advokaatide hulgas kasvav tendents praktiseerida ühiselt, seal hulgas ühendustena; tõsiasja, et advokaadid kuuluvad oma päritoluliikmesriigis mingisse advokaadiühingusse, ei tohiks kasutada ettekäändena, takistamaks neil vastuvõtvas liikmesriigis tööle asuda; liikmesriikidel tuleks siiski lubada võtta kohaseid meetmeid õiguspärase eesmärgiga tagada kutse sõltumatus; nendes liikmesriikides, kus on lubatud ühine kutsetegevus, tuleks ette näha teatavad garantiid“. Advokaatide ühist tegutsemist reguleerib art 11, milles on sätestatud, et kui advokaatide puhul, kes tegutsevad vastuvõtvas liikmesriigis vastava kutsenimetuse alusel, on lubatud ühine kutsetegevus, kohaldatakse advokaatide suhtes, kes soovivad jätkata tegevust selle kutsenimetuse all või registreeruda pädevas asutuses, selle artikli sätteid. Art 11 p 2 järgi võimaldab iga liikmesriik „kahele või enamale oma territooriumil päritolumaa kutsenimetuse alusel tegutsevale advokaadile, kes kuuluvad samasse advokaadiühingusse või on pärit samast liikmesriigist, mingis vormis ühist kutsetegevust. Kui vastuvõttev liikmesriik võimaldab oma advokaatidel valida ühise kutsetegevuse mitme vormi vahel, võimaldatakse neidsamu vorme ka eespool nimetatud advokaatidele. Selliste advokaatide ühise praktiseerimise viise vastuvõtvas liikmesriigis reguleerivad nimetatud liikmesriigi õigusnormid.“ Vastuvõtva liikmesriigi õigusnormide alusel ühist praktiseerimist tuleb võimaldada ka päritolumaa kutsenimetuse alusel tegutsevale advokaadile (või mitmele) koos kohalikega (p 3 b). Direktiivi art-t 11 on Euroopa Kohus senises praktikas käsitlenud ainult ühel korral, asjas C-168/98 Luksemburg vs. parlament ja nõukogu, kus kohus selgitas, et art 11 ei puuduta mitte advokaadi kutsealale ligipääsu, vaid advokaadina tegutsemise tingimusi ega nõua liikmesriigilt ühise kutsetegevuse lubamist juhul, kui see ei ole lubatud liikmesriigi advokaatidele (otsuse p 59).
4. Pidades silmas eeltoodud kohtupraktikat, ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud kaebaja seisukoht, et kõik piirangud, mida direktiiv ette ei näe, on sellega vastuolus. Advokaadiühingute tegutsemise reguleerimisel on liikmesriikidele selgelt jäetud lai otsustusruum. Hoolimata direktiivi jõustumisest on asutamisõigust käsitlev ELTL art 49 aga endiselt aluslepingu vahetult kohaldatav 10

§ 50

lg 2 teises lauses sätestatud piirangu eesmärki

eelnõu seletuskirjast ei selgu. Vastustaja sõnul on piirangu eesmärgiks see, et kliendil oleks selge, millise advokaadiühingu kaudu advokaat teenust osutab ja millise advokaadiühinguga on seotud advokaadi ärilised huvid. Vastustaja on selgitanud, et tänu sellele piirangule saab klient advokaadi valikul selgemini hinnata nii büroo kompetentsi kui ka võimalikke huvide konflikte, samuti on selgem, milline advokaadiühing teenuse eest vastutab, ja piiriüleste juhtumite puhul, milline advokatuur teeb järelevalvet. Vastustaja sõnul annab

§ 49lg 1 advokaadile õiguse osutada õigusteenust üksnes ühe advokaadibüroo kaudu.

21.

§ 49lg-s 1 on sätestatud: „Advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu.

Advokaadi poolt õigusteenuse osutamine on advokaadibüroo pidaja ettevõtlus.“ Kolleegiumi hinnangul ei saa sellest sättest tuletada piirangut, et advokaat tohib õigusteenust osutada üksnes ühe advokaadibüroo kaudu.

§ 49

lg 1 esimese lause mõte on keelata advokaadil osutada teenust muul viisil kui advokaadibüroo kaudu. Juhul kui oleks soovitud kehtestada vastustaja viidatud keeld, saanuks sätet hõlpsasti täiendada näiteks viisil, et advokaat osutab õigusteenust ainult ühe advokaadibüroo kaudu. Ei sätte sõnastusest ega ka

eelnõu seletuskirjast ei nähtu seadusandja tahet piirata selle sättega advokaadi õigust tegutseda mitme advokaadibüroo kaudu. Tõlgendus oleks vastuoluline ka seetõttu, et

§ 49lg 3 võimaldab nii äriühingul kui ka FIE-l pidada mitut advokaadibürood.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et isegi kui sättest saaks tuletada keelu osutada õigusteenust enam kui ühe advokaadibüroo kaudu, ei tohiks selline keeld laieneda assotsieerunud liikme teises liikmesriigis tegutsevale advokaadibüroole. Piirang oleks sel juhul vastuolus ELTL art-ga 49, nagu Euroopa Kohus leidis Kloppi lahendis. 22. Kolleegium möönab, et õigusteenuse klientide kaitse huvide konflikti vältimise teel on iseenesest legitiimne eesmärk asutamisvabaduse piiramiseks (vt ka Euroopa Kohtu otsused asjades Jakubowska, p 61 ja C-431/17 Monachos Eirinaios, p 33). Vaidlusalune piirang ei ole aga selle eesmärgi saavutamiseks sobiv. Olukorras, kus

võimaldab advokaadil osutada õigusteenust mitme büroo kaudu või olla osanik ühes advokaadiühingus, aga osutada samas õigusteenust FIE-na või muul viisil teise büroo kaudu, ei vähenda mitmes advokaadiühingus osanikuks olemise keeld huvide konflikti ohtu ega loo kliendi jaoks selgust selles, millise büroo kaudu advokaat õigusteenust osutab. Büroo, mille kaudu advokaat konkreetsele kliendile õigusteenust osutab, peab üldjuhul selguma kliendilepingust, mis sõlmitaksegi advokaadibüroo pidajaga (

§ 55lg 1).

Huvide konflikti vältimise kohustus tuleneb advokaatidele ja assotsieerunud liikmetele teisalt juba seadusest (

§ 44lg 4 ja § 67 lg 4) ning laieneb lisaks Eesti Advokatuuri kodukorra § 25 lg 2 p 2 alusel 11

§ 47

). Piirangu eesmärgina ei saa asjakohane olla ka vajadus teha selgeks erinevate liikmesriikide advokatuuride järelevalvepädevus, sest Eestis tegutsemisel valvatakse assotsieerunud liikme järele ja ta võetakse distsiplinaarvastutusele

§ 70

lg 1 järgi samal alusel ja samas korras advokatuuri liikmetega (vt ka direktiivi 98/5/EÜ art 7 lg 1 ja Euroopa Kohtu otsused asjades Wilson, p 74; C-193/05 komisjon vs. Luksemburg, p-d 67—68; Monachos Eirinaios, p 31) ning teisalt on järelevalvepädevus ka assotsieerunud liikme päritolumaa advokatuuril (

§ 71, direktiivi 98/5/EÜ art 7 lg 4).

Selles osas ei muuda midagi assotsieerunud liikme teises liikmesriigis tegutseva advokaadipraksise õiguslik vorm. Seega ei õigusta assotsieerunud liikme keeldu olla lisaks Eestis asutatud advokaadiühingule ka teises liikmesriigis asutatud advokaadiühingu osanik või aktsionär ükski ülekaalukas üldine huvi. 23. Kuna eeltoodust tulenevalt toetab Euroopa Kohtu selge ja järjepidev praktika ELTL art 49 tõlgendamisel kolleegiumi järeldust

§ 50

lg 2 teise lause kohta (tegemist on acte éclairé olukorraga), ei ole praeguse asja lahendamiseks vaja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust. 24. Kuivõrd praeguses asjas ei soovi kaebaja asutada Eestis kahte advokaadiühingut, ei võta kolleegium seisukohta küsimuses, kas

§ 50

lg 2 teises lauses sätestatud piirang on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud ettevõtlusvabadusega. Kolleegium selgitab, et eespool toodud tõlgendusest lähtudes koheldakse Eesti advokaate ja assotsieerunud liikmeid

§ 50

lg 2 alusel võrdselt, kuna neil kõigil on õigus olla samal ajal osanik Eesti ja välisriigi advokaadiühingutes, kuid seejuures mitte enam kui ühes Eesti advokaadiühingus.

1. Neil põhjustel tühistab Riigikohus materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse halduskohtu otsuse resolutsiooni, muutes selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele (HKMS § 230 lg 5 p 6).
2. Kuna kaebus rahuldatakse täies ulatuses, jäävad menetluskulud vastustaja kanda (HKMS § 108 lg 1 esimene lause). 26.
3. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 3039 eurot. Halduskohtu otsuses esitatud menetluskulude jaotus jääb muutmata. 26.
4. Apellatsioonimenetluses taotles kaebaja järgmiste õigusabikulude hüvitamist:
5. jaanuaril 2020 esitatud menetlusdokumendi järgi 1440 eurot ja
6. jaanuaril 2020 esitatud menetlusdokumendi järgi kohtuistungiga seoses veel 576 eurot, s.o kokku 2016 eurot. Kulud on tõendatud ja põhjendatud. 26.
7. Kassatsioonimenetluses taotles kaebaja järgmiste õigusabikulude hüvitamist:
8. novembri
9. a menetlusdokumendi järgi 2160 eurot ja
10. novembri
11. a menetlusdokumendi järgi veel 600 eurot, s.o kokku 2760 eurot. Kuigi kassatsioonimenetluses võib mõnevõrra suurem töökulu olla põhjendatud sellega, et apellatsiooniastmes pidi kaebaja üksnes vastama vastustaja apellatsioonkaebusele, samas kui Riigikohtule esitas ta ise kassatsioonkaebuse, põhjustas apellatsioonimenetluses teisalt olulise osa õigusabikuludest istung, mida Riigikohtus ei toimunud. Samuti ei ole kassatsioonimenetluses esitatud olulisi uusi argumente, mida poleks senises menetluses juba arutatud. Seetõttu, arvestades ka kolleegiumi järjepidevat praktikat, mille kohaselt kassatsiooniastme menetluskulud ei tohiks üldjuhul olla suuremad kui apellatsiooniastmes (vt nt otsus 12