Kriminaalasi nr.1-19-8007 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Lühimenetlus Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.novembril 2019, Valga kohtumaja Kriminaalasja number 1-19-8007 Kohtukoosseis

§ 25

lg 2 järgi lühimenetluses Prokurör Ainar Koik Süüdistatav Pavel Hramtsov ID 35804065726; sünd. 06.04.1958; elukoht: xxx; varem karistatud, 2 kehtivat kriminaalkaristust, viimati Tartu Maakohtu 05.06.2019 kohtuotsusega KarS § 121 lg 2 p 2 järgi vangistusega 9 kuud tingimisi KarS § 74 kohaselt 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga; kinni peetud 24.08.2019; tõkend - vahistamine Vandeadvokaat Andres Veski määratud korras Kaitsja RESOLUTSIOON KrMS §173, §§233-238 ja § 318, alusel Kohus otsustas: Süüdi tunnistada Pavel Hramtsov KarS §

§ 25lg 2 järgi ning karistada teda kuue

§ 25lg 2 järgi kvalifitseeritava teo – tapmiskatse ning Kar

S § 121 lg 2 p 2, 3 teo ebaõiglussisu on tapmiskatsega hõlmatud. Kannatanu ütlustest nähtuvalt ähvardas süüdistatav kannatanu maha lüüa /krim. t. lk 20/. Kohtule esitatud hädaabinumbrile tehtud kõne salvestiselt kostubki vene keeles süüdistatava öeldud „Tapan ära.“ /krim. t. lk 91/. Süüdistatava ütlustest ei nähtu sündmuskohal politseiametnikega vesteldes ega kohtuistungil küsitlemisel, et kirvega tabamine oleks toimunud kogemata või ettevaatamatusest mõne olmelise toimingu raames. Süüdistatava ütluste kohaselt ta küll paljut ei mäleta ning tahtis kannatanut ähvardada kirvega ja lihtsalt nii sattus. Samas nähtub isiku ütlustest tervikuna, et tegelikkuses oli tema käitumine teadlik, tahtlik ja sihipärane. Politseiametnikele selgitas süüdistatav sündmuse järel, et oli vaja niimoodi, mis teha. Ka kohtuistungil möönis süüdistatav, et oli sellises seisundis, et oleks võinud inimese ära tappa /kt. lk. 26/. Arvestades konkreetset löögiriista, kannatanul sedastatud vigastusi, tema ning süüdistatava ütlusi, sai löömine olla vaid tahtlik käitumisakt. Lüües kirvega kannatanut pähe, pidi süüdistatav aru saama, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja möönma kannatanu surma saabumise võimalikkust. Sellise raske, raiumiseks/lõhkumiseks mõeldud tööriista kellegi pea juurde tõstmine ei saa olla juhuslikult aset leidnud ning süüdistatava tahtest olenematu sündmus. Konkreetset lõhkumisriista silmas pidades oli tegemist jõupingutusega, mille sooritamine sai olla vaid tahtlik. Süüdistatav lõi istuvat kannatanut kirvega peapiirkonda. Löögi sooritamiseks istuva kannatanu suhtes tuli käe või kahega tõsta rasket lõhkumiskirvest ning selline käitumisakt ei saa olla juhuslik. Kirve tõstmine löögi sooritamiseks oli süüdistatava ettekujutuse kohaselt tapmiskatse algusmoment. Sooritatud löögi suurim jõud ja raskus ei tabanud kannatanut õnneks peapiirkonda niivõrd täpselt ning löök anti kirvesilmaga vastu kannatanu pea külge. Kannatanule tekkis peapiirkonda veritsev 1 cm suurune haav. Seejärel helistas kannatanu politseisse. Kõne ajal oli aga süüdistatav jätkuvalt arusaadavalt ärritatud ja meelestatud kannatanut ära tapma. Mõni minut peale hädaabikõnet saabus sündmuskohale politsei. 6/9 Lõpuleviidud tapmisteo koosseisuline tunnus – kannatanu surm – jäi saabumata löögi „ebaõnnestumise“ ja korrakaitsjate kiire reageerimise tõttu. Et süüdistatav oleks mingeid teadlikke tegevusi ette võtnud välistamaks suurema kahju tekkimist, kriminaalasja materjalidest ei tulene. Hoopistükkis märkis P.Hramtsov, et ei pööranud tähelepanu, kuhu ta kirvega elukaaslast tabas, mis viitab omakorda süüdistatava ükskõiksusele tema löögiga kaasnevate tagajärgede suhtes. Süüdistatav ei märkinud, et oleks proovinud konflikti ajal kannatanut mujale keha piirkonda lüüa või võtta midagi ette, et mitte kannatanut pähe lüüa, mis viitaks omakorda, et Pavel Hramtsov tõepoolest soovis kannatanut üksnes hirmutada või kergelt vigastada. Et süüdistataval puudus sündmuse ajal huvi kannatanule tekitatud vigastuste vastu, näitab tõik, et Pavel Hramtsov ei teadnud isegi, kuhu ta oma elukaaslast kirvega tabas. Istungil antud ütluste kohaselt lõi ta kannatanut otsaette, juuste piirile. Ometi nähtub dokumentaalsetest tõenditest, et vigastus asetseb hoopis kannatanu pea vasakul küljel. Sellest, et tegemist oli tahtliku tapmise katsega, annab kinnitust ka väline teopilt – löömine raske kirvega elutähtsa organi piirkonda ning verbaalselt väljendades samaaegselt soovi kannatanu ära tappa. Igale inimesele teadaolevalt on pea õrn piirkond, mille vigastamisel võivad tagajärjed olla fataalsed. Selline teadmine ei eelda eriteadmisi inimese anatoomiast. Samuti ei saa antud teo puhul alahinnata süüdistatava poolt kasutatud löögiriista valikut. Ka see annab edasi süüdistatava kavatsusi, kinnitades, et ta mõtles tõsiselt, mida ta ütles kannatanu tapmise kohta. Löögiriist oli käesoleval juhul kirves. Seejuures mitte pisike ühe käega opereeritav matkakirves, vaid mitu kilo kaaluv lõhkumiskirves. Tegemist on jõulise tööriistaga, mida kasutatakse tavapäraselt puude lõhkumisel ning millega võib väga kergesti inimese koljut vigastada. Sellise esemega isiku kolju tabamine toob kaasa reeglina vaid ülirasked tagajärjed. Kasutades sellist tööriista – lõhkumiskirvest – teisele isikule peapiirkonda löömiseks, on igale keskmise arusaamisega inimesele mõistetav, et tabamisel võib kaasneda kannatanu surm. Teo väline pilt ja kogutud tõendite analüüs annavad aluse järeldada süüdistataval tapmistahtluse olemasolu. Kohus leiab, et süüdistatav tegutses otsese tahtlusega. Tahtluse liigi üle otsustamisel tuleb hinnata selle intellektuaalse ja voluntatiivse elemendi avaldumist. Süüdistatav pidi mõistma, et võib sellise käitumisega kannatanu ära tappa. Sellist ettenägemisoskust saab eeldada igalt keskmise elukogemusega isikult. Lisaks kinnitas süüdistatav kohtuistungil antud ütlustes, et teadis, et oleks võinud inimese ära tappa /kt. lk. 26/. Voluntatiivse elemendi osas leiab kohus, et isik vähemalt möönis kannatanu surma saabumise võimalikkust ning teatud määral ka tahtis seda. Esmalt kinnitab kohtu sellist hinnangut asjaolu, et süüdistatav andis kannatanule teada, et kavatseb ta ära tappa. Seega ei olnud kannatanu surm midagi, mille peale isik ei oleks osanud kõnealuses situatsioonis tulla. Süüdistatava väiteid kannatanu kuulis ning need on salvestunud ka hädaabikõnes. Et süüdistatav suhtus ükskõikselt oma löögi tagajärgedesse (mis juhtus kannatanuga peale lööki ning kuhu kirves üldse kannatanut tabas), näitab selgelt, et süüdistatav ei muretsenud kannatanu elu või surma pärast. Kannatanu surma saabumine ei olnud midagi, mida süüdistatav ei soovinud või mille mittesaabumiseks ta oleks olnud valmis samme astuma. Ka asjaolu, et süüdistatav otsustas kannatanut lüüa kirvega, mitte labakäe või mõne muu vähemohtliku majapidamistarbega, näitab, et isik ei pidanud vajalikuks vältida kannatanu surma ning aktsepteeris seda võimaliku tagajärjena. Kannatanu kutsus endale abi helistades ise Häirekeskusesse ning veel sellel ajal oli kõnesalvestise kohaselt süüdistatav ärritatud ning meelestatud kannatanut ära tapma. 7/9 Tegu jäi lõpuleviimata löögi „ebatäpsuse“ ja korrakaitsjate kiire saabumise tõttu. Seega ei saabunud kannatanu surm ning täidetud ei ole KarS § 113 lg 1 vastav objektiivse koosseisu tunnus, mistõttu on põhjendatud kvalifitseerida isiku käitumine KarS §

§ 25lg 2 järgi.

Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. Süüdistatava ütluste kohaselt lükkas kannatanu teda mingil hetkel, kuid kriminaalasjast ei nähtu, et selline tegevus olnud õigusvastane rünne süüdistatava suhtes, millisel juhul oleks põhjendatud käsitleda hädakaitseseisundit, kui õigusvastasust välistavat asjaolu. Süüdistatav ei selgitanud täpsemalt lükkamise asjaolusid: mis ajal kannatanu tõukas teda, milline oli selle intensiivsus, kas ta tundis valu ning kas lükkamisega kaasnesid tagajärjed. Seega ei esine õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohtul ei ole tekkinud ka kahtlust, et isik ei olnud teo toimepanemise ajal võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja vastavalt sellele arusaamisele oma käitumist juhtima ning ei oleks võimeline kandma süüdimõistmisel karistust. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et Pavel Hramtsov on süüdiv ja süüvõimeline isik, tema puhul ei esine süüd välistavaid asjaolusid. Isik tuleb talle etteheidetavas süüdistuses süüdi tunnistada ning teda tuleb karistada. Karistuse mõistmine (IV) Karistusseadustiku ( edaspidi KarS ) § 56 järgi on karistamise aluseks isiku süü. Karistamisel arvestab kohus vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 113 lg 1 § 25 lg 2 järi kvalifitseeritava kuriteo eest on isikule võimalik mõista karistuseks kuue- kuni viieteistaasta pikkune vangistus. KarS § 25 lg 6 tulenevalt võib süüteokatse puhul kohus kohaldada KarS §-s 60 sätestatut, mis võimaldab karistuse kergendamist alammäära muutmata vähendades võimaliku mõistetava karistuse ülemmäära 2/3-ni seadustikujärgsest määrast ning võimaliku eluaegse vangistuse puhul maksimaalselt 15 aastani. Süüdistatava Pavel Hramtsovi käitumises ei esine KarS § 57 lg-s 1 nimetatud karistust kergendavaid ega KarS § 58 nimetatud raskendavaid asjaolusid. Toime pandud tegu on esimese astme kuritegu. Alkoholijoobes süüdistatav lõi oma elukaaslasele kirvega peapiirkonda. Kuigi käesoleval juhul raskemaid tagajärgi kannatanule ei saabunud, ei saa mööda vaadata, et nende saabumine, arvestades konkreetset löögiriista, oli vaid vedamise ja mõne sentimeetri küsimus. Löögi täpsemal sooritamisel oleks süüdistatav võinud kannatanule tekitada sellised kolju ja peaaju vigastused, millised oleksid olnud fataalsed. Kannatanul ei olnud ühtegi relvataolist eset käes ning ta istus rahulikult löömise momendil /kt lk 26/. Kannatanu ei kujutanud süüdistatavale mingit reaalset ohtu. Ometi asus süüdistatav konflikti lahendama või lõpetama äärmiselt ohtliku tööriistaga. Samuti ei saa mööda vaadata isiku suhtumisest antud kuriteosse ning kahetsuse puudumisest. Sündmuskohal selgitas isik, et seda, mis aset leidis, oli vaja ning ka kohtuistungil suhtus ta sellesse minnalaskvalt märkides, et mis juhtus, see juhtus /kt. lk. 26/. Pavel Hramtsov on isik, kellel on ka varasemalt olnud kokkupuuteid õiguskaitseorganite ja kohtutega. Isiku viimatine julm kuritegu on samuti toime pandud elukaaslase suhtes. Teda karistati selle eest, et ta kallas elukaaslase üle keeva veega, tekitades talle põletushaavad ning 8/9 jättis ta abita. Nimetatud juhtumist ja võimalusest kanda karistus tingimisi süüdistatav õigeid järeldusi teinud ei ole. Suutmata mõista oma käitumise lubamatust, on Pavel Hramtsov taaskord pannud toime julma kuriteo. Kriminaalasjas kogutud materjalidest nähtub üheselt süüdlase poolt järjekindel õigusrikkumiste toimepanemine. Ta ei soovi oma vigadest õppida ega teha järeldusi varasematest karistustest. Kohtu hinnangul on isikus tugevalt juurdunud kuritegelikud käitumismallid, mida varasemate eri liiki karistusega muuta ei ole õnnestunud. Tema poolt toime pandud kuriteod on muutunud ajas järjest raskemaks. See fakt näitab tema ükskõikset suhtumist teistesse inimestesse, aga ka õiguskorda üldisemalt. Lisaks eripreventsioonile peab mõistetav karistus avaldama mõju kogu ühiskonnale ehk täitma üldpreventiivset eesmärki. Igasuguse intensiivsusega füüsilise vägivalla kasutamine omavaheliste arusaamatuste klaarimiseks on lubamatu. Tapmiskatse eest mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt. Arvestades KarS § 56 lg 1 sätestatut ja eelkirjeldatud asjaolusid, asub kohus seisukohale, et süüdistatavat tuleb KarS §

§ 25lg 2 järgi karistada sanktsiooni alammääras 6-aasta pikkuse vangistusega. Kar

S § 60 sätestatu kohaldamine käesolevas asjas ei ole põhjendatud. Samuti ei pea kohus võimalikuks kohaldada karistust alusel alla alammäära. Selliseid kaalutlusi toetavaid või erandlikke asjaolusid ei esine. Isikule etteheidetava teo katse staadiumisse jäämine toimus sooritatud löögi ebatäpsuse ning kannatanu poolt kohese abi kutsumise ning kiire saabumise tõttu. Kohtu hinnangul tuleb Pavel Hramtsovi suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – jätta Pavel Hramtsovi suhtes muutmata ning karistuse kandmise aja alguseks lugeda 24.august 2019 (24.08.2019). Menetluskulude jaotus ja asitõendite osas kohaldatavad meetmed (V) Menetluskulud, milleks on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha summas 1350 eurot ning kaitsjatasu advokaadi Andres Veski poolt kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses osutatud õigusabi eest summas 803,36 eurot, tuleb süüdistatavalt KrMS § 175 lg 1 p 4, 9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel riigi tuludesse välja mõista. Menetluskulud tuleb isikul tasuda 30 päeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. Salvestised CD-plaatidega jätta pärast kohtuotsuse jõustumist KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde. Kirves kui kuriteo toimepanemise vahend tuleb hävitada Tartu Maakohtu vastava komisjoni poolt pärast kohtuotsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Annemarie Gerassimov Kohtunik 9/9