← Eesti

2-18-14104/32

Obsah (4)§ 101§ 96§ 99§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Sirje Lahesoo Otsuse tegemise aeg ja koht 20.juuli 2020 Paide Tsiviilasja number 2-18-14104 Tsiviilasi XX’a, YY’a ja QQ’a hagi WW’a vastu

§ 101lg 1 sätestatud miinimumelatise määraks 160 eurot kuus.

Seega moodustas kompromissi korras poolte vahel kokkulepitud elatis 60 eurot kuus 37,5 %

§ 101lg 1 sätestatud minimaalsest elatise määrast.

Tänaseks moodustab 60 euro suurune elatis 20,55%

§ 101lg 1 sätestatud määrast.

Lisaks oli 2013 kostjal kohustus maksta elatist neljale alaealisele lapsele, tänaseks on kostjal kohustus anda elatist kolmele alaealisele lapsele. Kohtumenetluse ajal on kostja müünud talle kuuluvat kinnisvara, kuid müügist saadut ei ole ta jaganud oma alaealiste lastega. Hagejad leiavad, et kostjal on võimalik täita

§ 101lg 1 määras elatise tasumise kohustust.

Hagejate teada ei ole kostja töövõimetu (ei osaliselt ega täielikult). On arusaamatu, mis takistab kostjat leida endale tasuvam töö. Isegi kui võtta aluseks RAKE uuring, kus on kajastatud laste vajadused miinimummääras, sh ei ole arvestatud puudest tulenevate erivajadustega, on lapse miinimumvajadused ühes kuus suuremad kui 2x60 eurot so 120 eurot (II kd, tl 32-33). KOSTJA VASTUVÄITED Kostja tunnistas vastuses hagile hagejate nõudeid osaliselt leides, et hagejate poolt nõutav elatis on liialt kõrge ning selle tasumine ei ole tema sissetulekuid ja varalisi kohustusi arvestades võimalik. Kostja väitel on ta tasunud hagejate ülalpidamiseks elatist vastavalt Tartu Maakohtu 30.04.2013 määrusega nr 2-12-x kinnitatud kompromissile. Hagejate nõutav elatis ei ole kooskõlas laste vajadustega ning põhjendatud ei ole vajaduste kasv 60-lt eurolt 250-le eurole. Arvestada tuleb ka hagejate emale makstavate peretoetustega. Mõlemad vanemad peavad reeglina panustama laste ülalpidamisse võrdselt. Kostja väitel asus ta 2018 novembris tööle xxxxxx xxxx OÜ-sse katseajaga 4 kuud, töötasuks 7,40 eurot tunnis. Kuigi tegemist on Eesti keskmisele palgale lähedase sissetulekuga, ei suuda ta tasuda elatist

§ 101lg 1 sätestatud määras.

Kostja väitel on ta suuteline tasuma elatisena igale lapsele 100 eurot kuus (I kd, tl 68-69). 28.01.2019 vastuses selgitas kostja, et oli neli ja pool kuud (juuli – oktoober ja pool novembrit) töötu, mistõttu puudus tal täielikult sissetulek. Bigpanga laenulepingust tulenevat võlga tasub ta kokkuleppeliselt kohtutäitur Oksana Kutšmei büroole. Kostja palus elatise kohustuse määramisel arvestada tema igapäevaseid (sundtarbeks minevaid) kulutusi (autokulud tööl käimiseks – elu- ja töökoha vahemaa on 32 km, eluasemekulud) (I kd, tl 88). Tsiviilasi nr 2-18-14104 31.10.2019 seisukohas viitas kostja Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) ja Sotsiaalministeeriumi 2013 koostatud analüüsile „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“, mille kohaselt oli aastatel 2010-2012 keskmine lapse tegelik ülalpidamiskulu 2

(8)280 eurot ühe lapse kohta. Kostja leidis, et isegi kui võtta arvesse tarbijahinnaindeksi tõusu, ei saa ka hetkel kuluda ühele lapsele üle 300 euro kuus. Kostja väitel on tema töötasuks keskmiselt 800 eurot kuus ning ta ei ole võimeline hagejatele miinimummääras elatist maksma. Kostja müüs osa talle kuuluvast kinnistust selleks, et saaks lõpetada täitemenetlused, sh tasuda elatise võlgnevused. Lisaks elatise tasumisele on kostjal endal hädavajalikke kulutusi (tööle sõiduks sõiduki kütusekulu, hooldus- ja remondikulud, kulutused toidule ja hügieenitarvetele, jne). Kostja väitel on ta hagejate ema SEB Panga pangakontole tasunud igale hagejale elatist kokkulepitud summas ehk 60 eurot kuus. Kostja oli seisukohal, et elatise nõue on põhjendatud igale hagejale 100 eurot kuus (I kd, tl 167-168). 30.04.2020 kohtunõude täitmiseks esitas kostja oma igakuiste vältimatute vajaduste loetelu, mille kohaselt kulub autoliisingule 70 eurot, autokütusele 240 eurot, liikluskindlustusele 5,90 eurot, auto remondiks võetud laenule 49,65 eurot, auto hooldusega seotud kulutustele (õlid, filtrid, rehvid jms) 30 eurot kuus, elukoha interneti ja TV tasule 32,47 eurot, ½ elukoha elektrienergia, sh küte, kulule ca 200 eurot, kokku kulud sõiduautoga ja elukohaga seoses 628,02 eurot. Kostja väitel ilma isikliku sõiduautota ei oleks tal võimalik tööle käia, lisaks on vaja teha ka isiklikke sõite (näiteks käia arsti juures, poes, külas, jms). Kostja märkis, et esitas eluasemega seotud kuluna üksnes elektrienergiaga seotud kulu, kuigi ta elab oma abikaasale kuuluvas majas ja kulutusi tuleb teha ka seoses vee ja kanalisatsiooniga ning prügiveoga. Autoga ja elukohaga seotud kuludele lisaks peaks temale jääma alles veel vähemalt 200 eurot kuus, millest ta peab saama söödud, riided ja ravimid ostetud, kulutused hügieenile tehtud, majapidamiskulud ½ osas kandnud jms (II kd, tl 9-10). 30.06.2020 lõplikes seisukohtades palus kostja jätta hagejate hagi rahuldamata, sest hagejad pole välja toonud selliseid asjaolusid, mis oleksid võrreldes kompromissi ajaga oluliselt muutunud halvemaks. Hagejatele makstavate riiklike toetuste suurenemise tulemusena on hagejate olukord hoopis paranenud. Samas isegi siis, kui kohus leiab, et antud juhul esineb hagejatel TsMS § 459 lg 1 tulenev õiguslik alus elatise suurendamiseks, palub kostja kohtul arvestada, et kostja varaline seis ei võimaldaks tal tasuda hagejatele elatist rohkem kui 100 eurot kuus (kokku 300 eurot). Kostja palus ka see summa välja mõista alates kohtulahendi jõustumisest, sest kostja ei ole võimeline tasuma tagant järele elatise vahet 120 eurot kuus (300-180=120) alates hagiavalduse kohtusse esitamisest, see paneks ta raskesse majanduslikku olukorda ja tooks omakorda kaasa täitemenetlusega seotud kulud jms. Kostja märkis veel, et Justiitsministeeriumi tellimusel on valminud uus lapse ülalpidamiskulude uuring, milles jõuti järeldusele, et hetkel kehtiv elatise miinimum on suurem kui reaalselt lapse ülalpidamiseks vajalik ning et miinimumelatis 2019.a lõpu seisuga oleks 172 eurot kuus lapse kohta ilma mastaabisäästu arvesse võtmata. Kostja arvates on uuringu näol tegemist dokumentaalse tõendiga, mis võimaldab kostjal tõendada asjaolu, et tegelikult ei ole laste ülalpidamise kulud sedavõrd suured, kui seda üritab hagejate seaduslik esindaja näidata (II kd, tl 21-22). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED
  1. Kohus vaatab hagimenetluses asja läbi hageja nõudest lähtudes. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. Riigikohus on lahendis 3-2-1-35-17 märkinud, et asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel lapse vajaduste ja vanemate varalise seisundi kohta ei ole kohus perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel.
  2. TsMS § 459 lg 1 kohaselt pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist. Alaealised hagejad nõuavad Tartu Maakohtu 30.04.2013 kohtumäärusega 2-12-x kinnitatud kompromissi alusel isa WW poolt neile makstava elatise suurendamist ja temalt elatise välja-mõistmist seaduses sätestatud miinimummääras. WW tunnistas esialgses vastuses hagejate hagi osaliselt leides, et hagejate vajadused on ülepaisutatud. Kostja märkis, et ta on suuteline tasuma igale lapsele elatist 100 eurot kuus (I kd, tl 68 pöördel, 69 pöördel). Edasises menetluses palus kostja esmalt vähendada hagejate poolt miinimummääras elatist 100-le eurole kuus (I kd, tl 168 pöördel) ning seejärel lõplikus seisukohas jätta hagejate hagi üldse rahuldamata (II kd, tl 22).
  3. Hagi põhjenduste kohaselt on Tartu Maakohtu 30.04.2013 kohtumäärusega 2-12-x kinnitatud kompromissi alusel kostja poolt hagejatele makstav elatis 60 eurot kuus lapse kohta ebapiisav, kuna võrreldes 2013.aastaga on hagejate vajadused, sh kulud YYa ülalpidamiseks, tõusnud on elukallidus ja ka miinimumpalk. Samas on hagejate emal 14.09.2017 tuvastatud raske puue, mis takistab tal töötamast. Kostjal on aga võrreldes aastaga 2013 üks alaealine ülalpeetav vähem. Tsiviilasi nr 2-18-14104 Kostja leidis, et võrreldes kompromissi kinnitamise ajaga ei ole asjaolud sedavõrd oluliselt muutunud, et annaksid hagejatele õiguse nõuda kokkulepitud elatise suurendamist. 3
(8)3.1. Vaidlust ei ole selles, et Tartu Maakohtu 30.04.2013 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-12-x kinnitatud kompromissi alusel on kostjal kohustus maksta oma alaealistele lastele XX, YYle ja QQ igaühele ülalpidamiseks elatist 60 eurot kuus. Nimetatud asjaolu on ka tõendatud (I kd, tl 13-15). Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele

§ 101

lg 1 kohaselt olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Vabariigi Valitsuse 10.01.2013.a määruse nr 6 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 järgi oli alates 01.01.2013 kuutasu alammäär täistööajaga töötamise korral 320 eurot (RT I, 11.01.2013,7). Seega oli

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimumelatis kompromissi sõlmimise ajal 160 eurot kuus.

Kuna kompromissi järgi kohustus kostja maksma hagejatele elatist 60 eurot kuus, oli kompromissis kokkulepitud elatis miinimumelatisest väiksem. Pooled ei vaidlustanud 30.04.2013 kohtumäärust, millega poolte kompromiss kinnitati ja menetlus lõpetati. Seetõttu puudub alus kahelda, et eelmärgitud kompromissi kinnitamisel järgiti seaduses sätestatud nõudeid (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-35-17). Riigikohus on lahendis 3-2-1-124-15 selgitanud, et “kuna

§ 101

lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, annab lisaks lapse vajaduste ja/või vanema(te) varalise seisundi muutumisele ka seaduses sätestatud miinimumelatise muutumine alust nõuda kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmist. Lisaks faktiliste asjaolude muutumisele võivad elatise suuruse muutmise aluseks olla ka õiguslikud muudatused”. Samas on Riigikohus märkinud, et elatise suurendamiseks

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimumini ei ole vaja üldjuhul tõendada, et lapse vajadused on suurenenud. Kuna tõendatud on, et 30.04.2013 kohtumäärusega nr 2-12-x kinnitatud kompromissi alusel lastele makstav elatis on väiksem

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimum määrast, on hagejad ainuüksi seetõttu õigustatud nõudma kompromissi järgse elatise suurendamist. 3.2. Hagejad on elatise suurendamise nõudes tuginenud muu hulgas asjaolule, et kostjal on võrreldes 30.04.2013 kohtumääruse tegemise ajaga kohustus anda ülalpidamist ühele alaealisele lapsele vähem. 30.04.2013 kohtumäärusest (I kd, tl 13-14) nähtub, et kostjal oli kohustus alates 01.05.2013 tasuda elatist neljale lapsele (RR, XX, QQ, YY), igaühele 60 eurot kuus kuni täisealiseks saamiseni. RR (isikukood xxxxxxxxxxx) on sündinud xx.xx.xxxx. Seega sai ta täisealiseks xx.xx.xxxx 30.04.2013 kohtumäärusega kinnitatud kompromissi kohaselt oli kostjal kohustus maksta oma lapsele RR (isikukood xxxxxxxxxxx) elatist 60 eurot kuus kuni tema täisealiseks saamiseni. Eeltoodu tähendab, et alates xx.xx.xxxxlanges kostjal ära kohustus x R elatist maksta. Seega suurenes kostja võimalus anda hagejatele 30.04.2013 kinnitatud kompromissis kokkulepitust suuremat elatist. Tegemist on olulise asjaolu muutumisega, mis õigustab hagejate nõuet elatise suurendamiseks. 4.

§ 96

esimese lause ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahulda-mist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (nt lahend 3-2-1-35-17). Lisaks on Riigikohus eelviidatud lahendis ka märkinud et selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal. Lahendis 3-2-1-35-17 on Riigikohus toonitanud, et vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses, samuti seda, et ülalpidamise ulatus määratakse

§ 99lg 1 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

Kohus on seisukohal, et nii nagu elatise nõude lahendamisel, tuleb ka elatise suurendamise asjas lähtuda esmalt laste vajadustest. Hagi asjaolude kohaselt kulub hagejatel kokku ühes kuus eluasemele 240 eurot (320:4x3), meditsiinile 70 eurot (lisaks YY erivahenditele 20,37 eurot, transpordile 60 eurot (sh YY kulu eritranspordile 40 eurot), sidele 80 eurot, riietele 50 eurot, toidule 600 eurot, muudeks kuludeks (meelelahutus, hobid, sõprade sünnipäevad jne) 100 eurot. Jagades hagejate märgitud kulud (v.a YY kulud erivahenditele ja eritranspordile) kolme hageja vahel võrdselt, kulub nii XX ja kui QQ vajaduste katmiseks kuus mõlemale 386,64 eurot (eluasemele 80 eurot, 23,33 eurot meditsiinile, 6,66 eurot transpordile, 26,66 eurot sidele, 16,66 eurot riietele, 200 eurot toidule, 33,33 eurot muudeks kuludeks). YY vajaduste katmiseks kulub aga kuus 447,01 eurot (386,64 eurot + eritranspordile 40 eurot + erivahenditele 20,37 eurot). Hagejad nõuavad elatise suurendamist miinimummäärani, so pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära kuus, ei pea nad oma vajadusi põhjendama ega ka tõendama (lahend 3-2-1-12415). Seega eeldusel, et mõlemad vanemad täidavad hagejate ülalpidamiskohustust võrdselt (pooles ulatuses), peavad alaealiste hagejate mõlemad vanemad andma hagejate vajaduste katmiseks elatist XX ja QQ 193,32 (386,64:2) eurot kuus ning YYle 223,50 (447,01:2) eurot Tsiviilasi nr 2-18-14104 kuus. Hagejad ei ole tuginenud sellele, et kostja peaks andma hagejatele ülalpidamist suuremas ulatuses kui hagejate ema. Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määruse nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt oli 4

(8)alates 01.jaanuarist 2018 töötasu alammäär täistööajaga töötamise korral 500 eurot kuus (RT I, 23.12.2017, 49). See tähendab, et alates 01.01.2018 on elatise minimaalmäär 250 eurot kuus, mis on suurem kui pool hagejate vajaduste rahuldamiseks kuluvast summast (XX ja QQ 193,32 eurot kuus, YYl 223,50 eurot kuus). Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud hagejate nõue suurendada kostja poolt kompromissi alusel makstava elatise suurust selliselt, et kostja peab maksma hagejatele elatist miinimumsummas (hagi esitamise ajal 250 eurot), kuna hagejate reaalsed vajadused olid hagejate endi andmetel hagi esitamise ajal miinimummäärast väiksemad.
  1. Kohus nõustub hagejatega, et 30.04.2013 kohtumäärusega kinnitatud kompromissi alusel kostja poolt hagejatele antav elatis summas 60 eurot kuus (vanemate võrdse panuse korral kokku 120 eurot kuus) ilmselgelt ei võimalda laste miinimumvajaduste rahuldamist. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud elatise suurendamine. Kostja põhilised vastuväited miinimummääras elatise nõudele olid, et laste vajaduste katmise kulud on mii-nimummäärast väiksemad; tema varaline seisund ei võimalda anda lastele miinimummääras elatist enda tavapärast ülalpidamist kahjustamata; laste ülalpidamiskulud tuleb osaliselt lugeda kaetuks laste emale makstavate peretoetustega. 5.
  2. Vastavalt

§ 102

lg-le 1 vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi 2 lõige sätestab, et vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Erandina võib kohus

§ 102

lg 2 teise ja kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära, sh vanema töövõimetuse korral või olukorras, kus vanemal on teine laps, kes miinimummääras elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist nõudev laps. Riigikohus on selgitanud, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve (lahend 3-2-1-35-17). Riigikohus on korduvalt (lahendid 3-2-1-35-17, 2-16-11905) ka selgitanud, et peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, st riiklike peretoetuste maksmine võib olla mõjuvaks põhjuseks koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad). Samuti on Riigikohus toonitanud, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematelt tuleks jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses (lahendid 3-2-1-174-16, 3-2-1-35-17). 5.

  1. Hagejate kulude vaidlustamisel tugines kostja põhiliselt Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) ja Sotsiaalministeeriumi 2013.aastal koostatud analüüsile „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“, mille kohaselt oli aastatel 2010-2012 keskmine lapse tegelik ülalpidamiskulu 280 eurot ühe lapse kohta ning leidis, et isegi kui võtta arvesse tarbijahinnaindeksi tõusu, ei saa ka hetkel kuluda ühele lapsele üle 300 euro kuus (I kd, tl 168). Lõplikes seisu-kohtades tugines kostja veel Justiitsministeeriumi tellimusel valminud uuele lapse ülalpidamiskulude uuringule, milles jõuti järeldusele, et miinimumelatis 2019.a lõpu seisuga on 172 eurot kuus lapse kohta ilma mastaabisäästu arvesse võtmata (II kd tl 22). Kohtu hinnangul ei tõenda nimetatud uuringute tulemused kostja väidet, et hagejate tegelikud ülalpidamiskulud on näidatust väiksemad, kuna neis uuringutes on välja toodud laste miinimumvajaduste katmise keskmised kulud. Antud asjas ei ole esitatud asjaolusid ega tõendeid, mille alusel oleks tuvastatav, et hagejate reaalsed kulud on hagiavalduses märgitust väiksemad. 5.
  2. Hagi esitamise ajal (20.09.2018) oli miinimumelatis 250 eurot kuus. Seega kuluks kolmele lapsele hagi esitamise ajal miinimummääras elatise andmiseks vanemal 750 eurot kuus. Maksu- ja Tolliameti esitatud andmetest (I kd, tl 147-148) nähtub, et WW on xxxxxxx xxxx OÜ poolt tehtud väljamakseid 2018 detsembris summas 690,90 ja 2019 jaanuaris 969,22 eurot, s.o. keskmi-selt 830,06 eurot kuus. WW AS-i SEB Pank konto väljavõttest perioodi 01.01.2018-31.12.2018 kohta (I kd, tl 118-131) nähtub, et perioodi kreeditkäive oli 10 178,04 eurot, s.o. keskmiselt 848,17 eurot kuus. Andes kolmele hagejale miinimummääras elatist (kokku 750 eurot), jääks kostjale enda vajaduste Tsiviilasi nr 2-18-14104 katteks alla 100 euro kuus, mis kohtu hinnangul on ilmselgelt ebapiisav kostja enda hädavajalike kulude katmiseks. Kinnistusraamatu 19.09.2018 väljavõttest (I kd, tl 30) nähtuvalt on kostja omandis kinnistu (registriosa 5

(8)nr x, aadressil xxxxx xxxxxxxx, xxxxxxx xxxx, xxxxx xxxx, xxxxxx), mis koosneb kahest maatükist 12,5 ha (katastritunnus x:x:x) ja 24,5 ha (katastritunnus x:x:x). Kinnistu on koormatud hüpoteekidega AS-i SEB Pank kasuks ja seatud kohtutäituri avalduse alusel käsutamise keelumärge Bigbank AS-i kasuks. Asjaolu, et kostjale kuuluvale kinnistule on kohtutäituri poolt seatud käsutamise keelumärge, viitab kostja suhtes käimasolevale täitemenetlusele. Sellises olukorras poleks kostja saanud nimetatud kinnistut realiseerida (vähemalt raskusteta) hagejatele igakuise elatise andmiseks. Hagejate ema (AA) sissetulekuks on hagiavalduse kohaselt töövõimetoetus ja sotsiaaltoetus. AA konto väljavõttest (I kd, tl 27) nähtub, et 2018 augustis on kontole laekunud Eesti Töötukassast TVT summas 394,32 eurot ja Sotsiaalkindlustusametist sotsiaaltoetus summas 106,63 eurot, kokku 500,95 eurot kuus. Seega ei suutnud ka hagejate ema hagiavalduse esitamise ajal ilmselgelt katta laste vajadusi miinimummääras (kokku 750 eurot) peretoetusi arvestamata. Kohus on seisukohal, et põhimõtteliselt on laste materiaalsete vajaduste katmise võimalused korrelatsioonis vanemate majandusliku olukorraga. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärk tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Eeltoodut kogumis arvestades on kohtu hinnangul põhjendatud lugeda laste ülalpidamiskulud osaliselt kaetuks hagejate emale laste eest makstavate toetusega. 6. PHS § 17 lg 3 kohaselt oli hagi esitamise ajal (20.09.2018) lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 55 eurot. Kolmanda ja iga järgmise lapse kohta aga 100 eurot. PHS § 21 kohaselt maksti hagi esitamise ajal lapse ühele vanemale lasterikka pere toetust, mille suurus kolme kuni kuut last kasvatavale perele on 300 eurot. Seda toetust makstakse lisaks PHS § 17 lg 3 alusel makstavale lapsetoetusele. Sotsiaalkindlustusameti teatisest (I kd, tl 142) nähtub, et hagiavalduse esitamise ajal maksti AA lasterikka pere toetust 300 eurot kuus ning lapsetoetust XX, YY ja QQ eest kogusummas 210 eurot kuus (55 eurot esimene ja teine laps, 100 eurot kolmas laps), kokku 510 eurot. Teatisest nähtuvalt käesoleval ajal makstakse hagejate emale eelnimetatud toetusi kokku 520 eurot. Seega ei ole nende toetuste suurus käesolevaks ajaks märkimisväärselt muutunud. Kohus lähtub toetuste arvestamisel hagiavalduse esitamise ajal hagejate emale makstud lastetoetuste ja suure pere toetuse summast (510 eurot). Rahvastikuregistri andmetest (I kd, tl 40) nähtub, et AAl on kolm alaealist last, kelledest XX on sündinud xx.xx.xxxx, QQ xx.xx.xxxx ja YY xx.xx.xxxx Seega on XX esimene, QQ teine ja YY kolmas alaealine laps. Eeltoodut arvestades sai hagejate ema AA hagi esitamise ajal (20.09.2018) AA ja QQ seotud lapsetoetust mõlema eest 55 eurot ning YYga seotud lapse-toetust 100 eurot. Arvestades, et hagejate ema saab lasterikka pere toetust kolme lapse peale 300 eurot, on kohtu hinnangul põhjendatud lugeda iga lapse peale toetussummaks võrdselt 100 eurot kuus. Seega sai hagejate ema hagiavalduse esitamise ajal XX ja QQ seotud lastetoetust ja lasterikka pere toetust mõlema lapse eest 155 (55+100) eurot ning YYga seotud lastetoetust ja lasterikka pere toetust 200 (100+100) eurot kuus. Kohtu hinnangul on hagejate emale riigi poolt makstavad toetused antud laste kasvatamise ja nende vajaduste rahuldamisega seotud kulude kandmiseks ning nende toetustega on hagejate vajadused osaliselt kaetud. Toetused on märkimisväärselt suured ning põhjendatud on, et toetuste arvelt väheneb võrdsel määral vanemate kohustus anda lastele oma vahenditest ülalpidamist. Arvestades hagejate vajadustest maha riiklikud toetused (lastetoetus ja suure pere toetus) jääb XX ja QQ vajadustest vanemate kanda 231,64 (386,64-155) eurot, st kummagi vanema kanda mõlemale lapsele 115,82 eurot. YY vajadustest jääb pärast lastetoetuse ja suure pere toetuse mahaarvamist vanemate kanda 247,01 (447,01-200) eurot, st kummagi vanema kanda 123,50 eurot. Eeltoodut kogumis arvestades leiab kohus, et hagejate nõue elatise suurendamiseks kuulub rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb hagejate kasuks välja mõista miinimummäärast väiksem elatis selliselt, et XX ja QQ kasuks mõlemale lapsele 115,82 eurot kuus ning YY kasuks 123,50 eurot kuus. Sellisel juhul on XX ja QQ vajadused kaetud summas 386,64 (115,82+115,82 +155) eurot kuus ning YY vajadused kaetud summas 402 (123,00+123,50+200) eurot kuus. Elatise ja peretoetuse summa koos lastega elava vanema panusega katab laste mõistlikud ja vajalikud kulutused igas kuus, arvestades ühtlasi vanemate tegelikku majanduslikku olukorda. Tsiviilasi nr 2-18-14104 Kostja peab hagejatele andma elatist kokku 355,14 (115,82+115,82+123,50) eurot. Kostjale jääb enda kulude katmiseks vähemalt 474,92 (830,06-355,14) eurot, st hagejatega võrreldes rohkem. Kostja on näidanud enda kuludeks sõiduautoga ja elukohaga seoses 628,02 eurot, lisaks kulu söögile, riietele, ravimitele, hügieenitarvetele ja majapidamiskuludele summas vähemalt 200 eurot, kokku 828,02 eurot kuus. Kohus on seisukohal, et arvestades kostja sissetulekut ja vajadust anda ülalpidamist kolmele alaealisele 6
(8)lapsele, tuleb kostjal ilmselgelt enda kulusid piirata või leida võimalusi enda rahaliste vahendite suurendamiseks.
  1. Kohus on seisukohal, et kostjalt tuleb hagejate kasuks elatis välja mõista perioodi eest alates hagiavalduse esitamisest (20.09.2018) kuni 30.06.2020 eest ühekordse summana ning alates 01.07.2020 igakuise maksena kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Perioodi 20.09.2018 - 30.06.2020 eest on kostjal kohustus tasuda XX ja QQ elatist kummalegi 115,82 eurot kuus, kokku kummalegi 2474,68 eurot (20.09.-30.09.2018 s.o. 11 päeva eest, 42,46 eurot; oktoober 2018 - juuni 2020, so 21 kuu eest, 2432,22 eurot). Perioodi 20.09.2018 - 30.06.2020 eest on kostjal kohustus tasuda YYle elatist 123,50 eurot kuus, kokku 2638,78 eurot (20.09.-30.09.2018, so 11 päeva eest, 45,28 eurot; oktoober 2018 - juuni 2020, so 21 kuu eest, 2593,50 eurot). 7.
  2. Kostjalt elatise väljamõistmisel tuleb arvestada kostja poolt hagejatele menetluse ajal makstud elatisrahaga. WW pangakonto väljavõttest perioodi 01.04.2019 - 11.10.2019 kohta (I kd, tl 171-189) nähtub, et kostja on üle kandnud hagejate ema AA kontole 06.04.2019 raha 180 eurot selgitusega “Lastetoetus”, 05.05.2019 raha 900 eurot selgitusega “Elatuse toetus”, 06.06.2019 raha 180 eurot selgitusega “Lastetoetus”, 10.07.2019 raha 180 eurot selgitusega “Lastetoetus”, 06.08.2019 raha 180 eurot selgitusega “Lastetoetus”, 06.09.2019 raha 180 eurot selgitusega “Elatisraha” ja 04.10.2019 raha 180 eurot selgitusega “Elatisraha”, s.o. kokku 1980 eurot. Kostja esitatud maksekorraldused (II kd, tl 25-28) kinnitavad, et WW on kandnud 05.11.2019, 05.12.2019, 03.01.2020, 05.02.2020, 06.03.2020, 03.04.2020, 06.05.2020 ja 06.06.2020 AA kontole iga kuu 180 eurot selgitusega “Elatisraha”, s.o. kokku 1440 eurot. Kohus arvestab kostja poolt hagejatele tasutuks ka september 2018 eest 180 eurot, mille hagejate väitel kostja tasus kohtutäituri kaudu (I kd, tl 82). Uuritud tõendid kinnitavad, et menetluse ajal on kostja andnud hagejatele elatist kokku 3600 (1980+1440+180) eurot, s.t. täitnud menetluse ajal elatise andmise kohustust igale hagejale summas 1200 (3600:3) eurot. Arvestades perioodi 20.09.2018 - 30.06.2020 eest XX ja QQ kummalegi tasumisele kuuluvast elatisest (a’ 2474,68 eurot) maha kostja poolt neile menetluse ajal tasutud elatise summas 1200 eurot, tuleb kostjalt perioodi 20.09.2018 – 30.06.2020 eest XX kui QQ kasuks välja mõista elatis kummalegi 1274,68 eurot. Arvestades perioodi 20.09.2018 - 30.06.2020 eest YYle tasumisele kuuluvast elatisest (2638,78 eurot) maha kostja poolt temale menetluse ajal tasutud elatise summas 1200 eurot, tuleb kostjalt YY kasuks selle perioodi eest välja mõista elatis summas 1438,78 eurot. 7.
  3. Kostja seisukoht, et temalt tuleks elatis välja mõista alates kohtuotsuse tegemisest, vältimaks tema raskesse majanduslikku olukorda sattumist, ei ole kohtu hinnangul põhjendatud ega ka õiguslikult võimalik. Tegemist ei ole tagasiulatuva elatise nõudega. Pealegi märkis kostja kohtule saadetud seisukohtades korduvalt, et on võimeline andma igale lapsele elatist 100 eurot kuus (I kd, tl 69 pöördel, tl 76, tl 168 pöördel, II kd, tl 9,10, tl 22), hagejate esindajale saadetud e-kirjas tehtud kompromissettepanekus isegi 110 eurot kuus igale lapsele (I kd, tl 194). Ometi kostja hagejatele enda poolt võimalikuks peetud summas elatist ei tasunud. Kostja pidi arvestama, et temalt võidakse hagejate kasuks kompromissiga võrreldes suurem elatis välja mõista, ja seda alates tema vastu hagi kohtusse esitamisest. Oleks kostja tasunud menetluse ajal hagejatele jooksvalt elatist enda poolt võimalikuks peetud summas 100-110 eurot igale hagejale, oleks kostja saanud ise vältida enda väidetavalt raskesse majanduslikku olukorda sattumist kohtuotsuse järgselt. Pealegi nähtub kinnistusraamatu 17.07.2020 väljavõttest (II kd, tl 36-41), et kostja omandis on kinnistu (registriosa x, asukoht xxxxx xxxxx xxxx xxxxxxx xxxx xxxxx xxxxxxxx, maatulundusmaa pindalaga 12,63 ha). Kostjal tuleb vajadusel selle vara arvelt oma alaealiste laste ülalpidamiskohustust täita. Arvestades eeltoodut kogumis rahuldab kohus XX, YY ja QQ hagi osaliselt ning suurendab WW poolt oma alaealistele lastele XX, YYle ja QQ Tartu Maakohtu 30.04.2013 kohtumäärusega nr 2-12-x kinnitatud kompromissi alusel makstavat elatist selliselt, et mõistab WW välja XX ja QQ mõlema kasuks perioodi 20.09.2018 – 30.06.2020 eest elatise summas 1274,68 eurot ja edasi alates 01.07.2020 elatise 115,82 eurot kuus kuni XX ja QQ täisealiseks saamiseni. YY kasuks mõistab kohus WW välja elatise perioodi 20.09.2018 – 30.06.2020 Tsiviilasi nr 2-18-14104 eest summas 1438,78 eurot ja edasi alates 01.07.2020 elatise 123,50 eurot kuus kuni YY täisealiseks saamiseni.
  4. Kostjalt hagejate kasuks väljamõistetud elatised tuleb maksta hagejate ema AA arvelduskontole xxxxxxxxxxxxxx. Hagejate taotlusel tuleb elatis maskta iga kuu 10-ndaks kuupäevaks.
  5. TsMS § 163 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta 7
(8)menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades, et kohus rahuldas hagejate hagi osaliselt, jätab kohus poolte menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Lahesoo Kohtunik 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.