Obsah (7)

§ 124§ 71§ 152§ 43§ 151§ 121§ 108

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-19-2305 Määruse kuupäev 10. august 2020 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi Mall Muidre, Ivar-Jaan Tõnissoni ja Ingrid Maureen Tõnisson ten Boschi kaebus põll

) § 152 lg 1 p 4 alusel kaebetähtaja ületamise tõttu. Vastuse kohaselt on vastustaja tuvastanud, et nii Hilja Valgul (kaebaja I ema) kui ka Peeter Schneideril (kaebajate II-III isa esindaja Eestis ja kaebuse lisadest 15-17 nähtuvalt ka kaebajate esindaja) olid käskkirjade nr 136 ja nr 46 koopiad olemas hiljemalt

1. augustil 2013, mil nad esitasid mitmetele riigiasutustele ühistaotluse algatada Põllumajandusministeeriumi tegevuse üle järelevalve. Ühistaotluses on viidatud käskkirjadele nr 136 ja nr 46 ning taotluse juurde on lisatud nende koopiad. Seega pidi käskkirjade nr 136 ja nr 46 sisu olema kaebajate õiguseellastele, ja seeläbi ka kaebajatele teada hiljemalt
2. augustil 2013 ehk ligi 6,5 aastat enne kaebuse esitamist. Lisaks nähtub Tähtvere Vallavalitsuse
3. juuni
4. a kirjast nr 57/328, et tegelikkuses on kaebajad (või nende õiguseellased) saanud käskkirjade sisust teada tõenäoliselt oluliselt varem ja ilmselt juba
5. aastal. Käskkirjade nr 136 ja nr 46 kaebetähtaega tuleb arvestada eraldiseisvalt Kambja Vallavalitsuse
6. novembri
7. a korralduse nr 1518 kaebetähtajast. Kaebajad on Riigikohtu
8. oktoobri
9. a määruse nr 33-1-50-07 p-s 8 toodud seisukohta tõlgendanud vääralt. Riigikohus on selgelt kinnitanud, et maade riigi omandisse jätmise otsust saab ja peab eraldi vaidlustama: „Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendites korduvalt rõhutanud, et kuigi maa riigi omandisse jätmine on MRS § 6 lg 2 p-st 4 tulenevalt prioriteetne sama maa tagastamise ees, peab maa riigi omandisse jätmine toimuma kehtestatud menetlust järgides, vastavat otsust tuleb põhjendada ning seda saab vaidlustada“ (kohtuasi nr 3-3-1-37-07, p 9). Kaebajatel ei olnud mitte mingisugust vajadust oodata käskkirjade nr 46 ja 136 vaidlustamiseks ära maade tagastamata jätmise otsus.
10. Kambja valla vastus kaebusele saabus kohtusse
11. mail
13. Tartu Halduskohtu
14. juuni
15. a määrusega loeti kaebus põllumajandusministri
16. oktoobri
17. a käskkirja nr 136 ja põllumajandusministri
18. aprilli
19. a käskkirja nr 46 tühistamisnõudes esitatuks kaebetähtaega ületades ja kaebajatele anti kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks tähtaeg 15 päeva arvates määruse kättesaamisest. 2
21. juunil 2020 saabus kohtusse kaebajate taotlus kaebetähtaja ennistamiseks. Taotluses viidatakse sellele, et kaebajate õiguseellased said käskkirjadega nr 136 ja nr 46 tutvuda tõepoolest aastaid varem, ilmselt aastal
22. Samas ei adunud aga kaebajad, et 15-16 aastat vanade käskkirjade enda valdusesse saamisel pidanuks nad viivitamata (kahe kuu jooksul) need kohtus vaidlustama. Kaebajad märgivad, et omandireformi puudutav seadusandlus, varasem kohtupraktika ning kaebajate ja samasugustes asjades kohtusse pöördunud isikute kogemused maa riigi omandisse jätmise otsuste vaidlustamisel kinnitavad, et kohtusse pöördutakse pärast omavalitsuse otsust maa mittetagastamise kohta. Kui kohus sellegipoolest leiab, et kaebajad on kaebuse esitamisega viivitanud, siis on põhjuseks see, et kohtupraktika selles osas ei ole selge, kaebajaid on hoitud teadmatuses ja eksitatud ning neil puuduvad üksikasjalised teadmised haldus(kohtu)menetlusest. Kaebajate teada ei ole põllumajandusminister või Ülenurme vald käskkirjade nr 136 ja 46 väljaandmise menetluses õigustatud subjekte kaasanud või käskkirjade vastuvõtmisest teavitanud. Riigi Teatajas ei ole käskkirju avaldatud. Kaebajad on kogu aeg olnud arvamusel, et vaidlustada saab ja peab riigi omandisse jätmist üksnes siis, kui vald on asjas teinud maa mittetagastamise otsuse. Kaebaja õiguseellane Hilja Valk on 2000ndate aastate alguses korduvalt käinud erinevate ametnike vastuvõtul nii ministeeriumis, maavalitsuses kui ka kohtus. Ametnikud on talle kinnitanud, et nii kaua, kui ei ole vald teinud maa mittetagastamise otsuseid, ei ole tal muretsemiseks ja kohtusse pöördumiseks põhjust. Kui kaebajad on käskkirju nr 136 ja 46 vaidlustanud tähtaega rikkudes, siis on riigi- ja kohaliku omavalitsuse ametnikud kaebajaid eksitanud. Kaebajatele teadaolevalt ei ole Riigikohus mitte üheski lahendis öelnud, et maade riigi omandisse jätmine on haldusakt, mis iseseisvalt rikub kaebaja õigusi ning mida peab omavalitsuse sama asja puudutavast otsusest eraldi vaidlustama. Riigikohtu
23. oktoobri
24. a määruse nr 3-3-1-50-07 p-s 8 on öeldud üheselt, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluse rahuldamata jätmine ja maa tagastamata jätmine selgub lõplikult haldusaktist, millega otsustatakse maa tagastamata jätta. Käesoleval juhul on selliseks aktiks Kambja Vallavalitsuse korraldus nr
25. Vabariigi Valitsuse
26. veebruari 1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ p 7 kohaselt koosneb vara tagastamise menetlus järgmistest osadest: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine; 2) vara tagastamise otsuse vastuvõtmine; 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. Sama korra p 6 kohaselt lahendatakse vara tagastamisest tulenevad vaidlused kohtu korras. Eelmainitud korrast tulenevalt ei ole vara tagastamise menetluse osa maa riigi omandisse jätmine. Õigustatud subjekt saab vara tagastamise menetluses tehtud riigi omandisse jätmise otsused vaidlustada siis, kui on tehtud vara tagastamise otsus, st punkti 2 osas on otsus vastu võetud. Kaebajad on seisukohal, et maa riigi omandisse jätmise käskkirju ja maa mittetagastamise korraldusi saab vaidlustada koos. Riigikohtu
27. oktoobri 2007 otsuse nr 3-3-1-37-07 ja
28. märtsi 2007 otsuse nr 3-3-1-102-06 kronoloogiast selgub näiteks, et maa riigi omandisse jätmise käskkiri kaevati kohtusse pärast vallavalitsuse korraldust. Riigikohtu otsusest ei nähtu, et keegi oleks kunagi tõstatanud küsimuse, et kaebus on esitanud kahekuulist tähtaega rikkudes, ehkki maa riigi omandisse jätmisest kaebuse esitamiseni oli möödunud aastaid. Kaebajad leiavad, et korrektselt ei ole käitunud pigem maaeluminister, kes jättis käskkirjad kaebajatele tutvustamata ning Riigi Teatajas avaldamata ning Kambja vald, kes ei teinud 20 3 aasta jooksul maa mittetagastamise otsustust. Kaebajad on kannatlikult oodanud vallavalitsuse otsust, teinud Kambja vallale järelepärimisi, pöördunud isegi kohtusse otsuse tegemise kiirendamiseks (haldusasi nr 3-19-149). Seega ei ole kaebajad pahatahtlikult viivitanud ning on teinud kõik endast oleneva, et ministeeriumi käskkirju õigeaegselt vaidlustada. Kaebajad selgitavad, et
29. aastal ja hiljem ei olnud neil teadmist, et käskkirjad nr 136 ja 46 igal juhul rikuvad nende õigusi. Nimelt oli veel aastatel 2013-2019 arutlusel võimalus, et maa tagastatakse neile algsega võrreldes teises kohas. Nii tegi Kambja vald tagastatava maa osas korduvalt piiriettepanekuid, milles pakuti õigusvastaselt võõrandatust maast suuremat maatükki Laane külas. Toodud lahendus pidanuks heastama Õssu külas asuva maa riigi omandisse jätmise. Kaebajad ei näe põhjusi Kambja vallas maa tagastamata jätmiseks. Eerika lauta ei ole Eeriko 7 maadel
30. aastast, mil Maaülikool avas uue katsefarmi Märja külas. Välilabori maaüksus on tänaseks müüdud ning katsetegevust seal ümber ilmselt enam ei toimu. Seega ei ole Maaülikoolile ümberkaudseid maid enam vaja ning need maad võib õigustatud subjektidele probleemideta tagastada. Kaebajad viitavad, et haldusmenetluse seaduse § 57 lg 3 kohaselt on vaidlustamisviite puudumine haldusakti vaidlustamistähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine on tingitud vaidlustamisviite puudumisest. Käesoleval juhul on käskkirjade nr 136 ja 46 näol tegemist otsustustega, milles ei puudu üksnes vaidlustamisviide, vaid mida pole kunagi kaebajatele teatavaks tehtud ja ei ole kunagi avaldatud. Kaebajad ei ole haldus(kohtu)menetluse või omandireformi spetsialistid ning kohtupraktika käskkirjade vaidlustamise osas on olnud kaebajaid toetav. Seega on piisavalt põhjust käskkirjade nr 136 ja 46 vaidlustamise tähtaja ennistamiseks. KOHTU SEISUKOHT
31. Kohus põhjendab esmalt, miks tuleb menetlus osaliselt lõpetada (I), jätab seejärel kaebuse ülejäänud osas läbi vaatamata (II) ja võtab seisukoha menetluskulude jaotuse osas (III). I 8.

§ 124

lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kohus jääb oma

1. juuni
2. a määruses väljendatud seisukoha juurde, et kaebus põllumajandusministri
3. oktoobri
4. a käskkirja nr 136 ja põllumajandusministri
5. aprilli
6. a käskkirja nr 46 tühistamisnõudes on kohtule esitatud kaebetähtaega ületades.
7. Käesolev kaebus on esitatud kohtule
8. detsembril 2019 ning asjas on tuvastatud, et kaebajate õiguseellased olid vaidlusalustest põllumajandusministri käskkirjadest nr 136 ja nr 46 teadlikud ja nendega tutvunud vähemasti aastal
9. Selles osas vaidlus puudub. Maareformi seaduse § 4 kohaselt viiakse maareform kui omandireformi osa läbi Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduses (edaspidi Alused) ja maareformi seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Maareformi suhtes rakendatakse Aluseid, kui maareformi seadusest ei tulene teisiti. Maareformi seaduses ei ole sätestatud eraldiseisvat tähtaega maareformi käigus antud otsuste vaidlustamiseks. Seega tuleb lähtuda Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (Alused ehk 4 ORAS) § 19 lõikest 1, mis sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisest või kompenseerimisest tulenevad vaidlused lahendatakse kohtu korras. Halduskohtusse pöördumise tähtaeg õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise käigus tehtud otsuste peale on kaks kuud, arvates päevast, millal isik sai teada tema õigusi rikkuvast otsusest. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ka maareformi käigus maa tagastamise menetluses maa riigi omandisse jätmise otsuse puhul on tegemist otsusega, mille vaidlustamiseks on ette nähtud kahe kuu pikkune periood (ORAS § 19 lg 1).
10. Kaebajad leiavad, et nad ei pidanud maa riigi omandisse jätmise käskkirju vaidlustama eraldiseisvalt kohaliku omavalitsuse käskkirjast, millega jäeti vastav maa tagastamata. Seejuures viitavad kaebajad Riigikohtu
11. oktoobri
12. a määruse nr 3-3-1-50-07 p-s 8 märgitule, mille kohaselt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluse rahuldamata jätmine ja maa tagastamata jätmine selgub lõplikult haldusaktist, millega otsustatakse maa tagastamata jätta. Siinkohal nõustub kohus vastustaja I seisukohaga, et kaebajad on nimetatud lahendit mõistnud vääralt. Viidatud kohtuasjas oli tegemist olukorraga, kus kaebaja oli esitanud kahju hüvitamise nõude olukorras, kus kahju tekitanud tegevust (maa mittetagastamist) ei olnud veel toimunud. Vastavat haldusakti, mis oleks kahju kaasa toonud, ei olnud veel antud. Seega selgitas Riigikohus, et kahju tekib alles vastava haldusakti andmisel. Kohtu hinnangul ei ole tegemist seisukohaga, mis oleks üle kantav käesolevas asjas maa riigi omandisse jätmise otsuse tühistamiskaebuse esitamisele. Kohtupraktikast ei ole leitav seisukoht, mille kohaselt tuleks maa riigi omandisse jätmise otsust vaidlustada koos maa mittetagastamise otsusega, ja et maa riigi omandisse jätmise otsus ei ole eraldiseisvalt vaidlustatav. Kohus märgib, et põllumajandusministri
13. oktoobri
14. a käskkiri nr 136 ja
15. aprilli
16. a käskkiri nr 46 on haldusaktid, mis riivavad maa tagastamiseks õigustatud subjektide (sh nende õigusjärglaste) õigusi. Kui maa jäetakse riigi omandisse, siis ei ole võimalik seda tagastada. Riigikohus on mitmetes lahendites märkinud, et maa riigi omandisse jätmist tuleb motiveerida, kaaluda tuleb erinevaid huve, menetlus peab vastama haldusmenetlusele kehtestatud põhimõtetele ning vastavat otsust saab vaidlustada (vt Riigikohtu 15.03.
17. a määrus asjas nr 3-3-1-78-05 (p 9), 11.12.
18. a otsus asjas nr 3-3-1- 61-06 (p 21), 05.03.
19. a otsus asjas nr 3-3-1-102-06 (p 19), 11.10.
20. a otsus asjas nr 3-3-1- 37-07 (p 9)). Lisaks nähtub kohtupraktikast ka see, et maa riigi omandisse jätmise otsuseid on eraldiseisvalt vaidlustatud (vt nt Riigikohtu eelviidatud määrus asjas nr 3-3-1-78-05, 17.09.
21. a otsus asjas nr 3-3-139-08). Maa riigi omandisse jätmise otsuse eraldiseisva vaidlustamise vajadus on tuletatav ka Riigikohutu
22. detsembri
23. a kohtuotsusest asjas nr 3-3-1-61-06, kus punktis 20 on märgitud, et „Seega pärast seda, kui U. U.-le tagastamisele kuuluvast maast jäeti
24. a riigi omandisse umbes 5,8 ha ja oli möödunud kaitseministri käskkirja kohtus vaidlustamise tähtaeg, oli Paldiski Linnavalitsus kohustatud aktiivselt tegutsema järelejäänud maa õigeaegseks tagastamiseks U. U.-le“. Lahendis viidatud kaitseministri
25. juuli
26. a käskkirjaga nr 111 jäeti riigi omandisse 5,8 ha maad. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et põllumajandusministri
27. oktoobri
28. a käskkirja nr 136 ja
29. aprilli
30. a käskkirja nr 46 vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamist ei ole võimalik lugeda ajast, mil kaebajad said kätte Kambja Vallavalitsuse
31. novembri
32. a korralduse nr
33. Kuna kaebajad (nende õiguseellased) olid ministri käskkirjade sisust teadlikud juba aastal 2013, siis on ministri käskkirjade tühistamise nõuded esitatud kohtule kaebetähtaega ületades. 5 11.

§ 71

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kohtupraktika kohaselt on mõjuvaks põhjuseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamisel peetud üksnes objektiivseid asjaolusid, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist ning mõjuva põhjusena on käsitatav püsiv takistus kaebuse esitamiseks. Erandlikel asjaoludel võivad kaebetähtaja ennistamise aluseks olla ka subjektiivset laadi asjaolud. Kaebajad põhjendavad kaebetähtaja ületamist sellega, et kohtupraktika selles osas ei ole selge, kaebajaid on hoitud teadmatuses ja eksitatud ning neil puuduvad üksikasjalised teadmised haldus(kohtu)menetlusest. Veel viitavad kaebajad sellele, et ministri käskkirjadel puudusid vaidlustamisviited. Kaebajad on kogu aeg olnud arvamusel, et vaidlustada saab ja peab riigi omandisse jätmist üksnes siis, kui vald on asjas teinud maa mittetagastamise otsuse. Seda on kinnitanud ka erinevad ametnikud. Kohus märgib esmalt, et haldusaktis vaidlustamisviite puudumine saab kaebetähtaja ennistamise aluseks olla vaid juhul, kui tähtaja möödalaskmine on tingitud vaidlustamisviite puudumisest (HMS § 57 lg 3). Praegusel juhul on kaebajad olnud aga läbivalt seisukohal, et maa riigi omandisse jätmise käskkirju ei olnud vajalik vaidlustada eraldiseisvalt maa tagastamata jätmise korraldusest ja kaebus on kaebajate hinnangul esitatud tähtaegselt. Kaebajad märgivad, et nad olid kannatlikud ja ootasid aastaid vastavat otsust, millega jäetakse maa tagastamata. Seega olid kaebajad seisukohal, et käskkirju pole vajalik vaidlustada eraldiseisvalt maa mittetagastamise otsusest. Kohus leiab, et vaidlustamisviidete puudumine vaidlusalustel ministri käskkirjadel ei olnud seega otseselt selleks põhjuseks, miks kaebajad käskkirju varasemalt ei vaidlustanud.

1. Omandireformi keerukus ning kaebajate poolt viidatud kohtupraktika ebaselgus ning puudulikud teadmised haldus(kohtu)menetlusest on põhjused, miks kaebajatel oleks tulnud olla eriti põhjalik vaidluse algatamise korra väljaselgitamisel. Kohtupraktikas on leitud, et kaebetähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kahtluse korral oma õiguslikes teadmistes, peab õiguslikes küsimustes kogenematu isik mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi (Riigikohtu 01.10.
2. a määrus asjas nr 3-3-1-57-02, 16.01.
3. a määrus asjas nr 3-3-1-75-08). Kohus leiab, et arvestades seda, et maa riigi omandisse jätmise käskkirjade puhul on tegemist kaebajate (nende õiguseellaste) õigusi suurel määral riivavate otsustega ning et selliste otsuste kehtivuse korral ei ole kohalikul omavalitsusel tegelikult võimalik teha muud otsust, kui jätta vastav maa tagastamata, siis pidid kaebajad (nende õiguseellased) mõistma, et põllumajandusministri käskkirju tuleb vaidlustada ning et selliste otsuste vaidlustamiseks võib olla ette nähtud tähtaeg. Kohus märgib, et kaebajad ei saanud eeldada, et põllumajandusministri käskkirju on võimalik vaidlustada mitme aasta jooksul. 6
4. Kaebajad on viidanud, et 2000ndate aastate alguses on neile korduvalt erinevates ametiasutustes selgitatud, et nii kaua, kui ei ole tehtud maa mittetagastamise otsust, ei ole kohtusse pöördumiseks põhjust. Riigikohus on
5. oktoobri
6. a määruses asjas nr 3-3-1-57-02 märkinud, et kui kaebaja eksimus tugineb ametiasutuse või kõrvalise isiku poolt antud väärale informatsioonile, tuleb kaebetähtaja ennistamise otsustamisel hinnata, kas kaebajal oli küllaldane põhjus nõuannet usaldada. Kaebetähtaja eesmärk on kaitsta õiguskindlust. Kohus leiab, et kaebajad ei saa aastal 2019 kaebust esitades tugineda sellele, et 2000ndate alguses on ametnikud neile väitnud, et kohtusse pöördumiseks tuleb maa mittetagastamise otsus ära oodata. Ajavahemik 2000ndate aastate algusest kuni
7. aastani on kohtu hinnangul äärmiselt pikk ning kaebajatel oleks tulnud võtta samme oma õiguste kaitsmiseks varem. Riigikohus on viimati nimetatud lahendis märkinud, et mida enam on tähtaega ületatud, seda kaalukam peab olema tähtaja ületamise põhjus. Praegusel juhul on kaebetähtaja ületamine arvestatav aastates, mitte kuudes ega päevades ja kohus ei näe asjas niivõrd kaalukaid argumente, mis õigustaksid sellises olukorras kaebetähtaja ennistamist.
8. Lähtudes eeltoodust asub kohus seisukohale, et kaebuse esitamise tähtaeg põllumajandusministri
9. oktoobri
10. a käskkirja nr 136 ja põllumajandusministri
11. aprilli
12. a käskkirja nr 46 tühistamise nõuetes ei kuulu ennistamisele.

§ 124

lg 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes

§ 152

lg 1 p 2 ja § 124 lõikest 2, on kohus seisukohal, et menetlus põllumajandusministri

1. oktoobri
2. a käskkirja nr 136 ja põllumajandusministri
3. aprilli
4. a käskkirja nr 46 tühistamise nõuetes kuulub lõpetamisele seoses kaebuse esitamise tähtaja möödumisega.

§ 43

lg 1 p 2 kohaselt menetluse lõpetamise korral ei saa isik uuesti pöörduda kohtusse samas asjas. II 15.

§ 151

lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

§ 121

lõikes 2 sätestatud asjaolud.

§ 121

lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus leiab, et isegi kui käesolevas asjas kohus otsustaks tühistada Kambja Vallavalitsuse

1. novembri
2. a korralduse nr 1518, siis ei ole kaebajatel võimalik oma kaebuse eesmärki saavutada. Kuna põllumajandusministri
3. oktoobri
4. a käskkirja nr 136 ja põllumajandusministri
5. aprilli
6. a käskkirja nr 46 puhul on tegemist kehtivate haldusaktidega, siis tuleks kohalikul omavalitsusel samasisuline korraldus uuesti välja anda. Riigikohus on
7. juuni
8. a otsuses asjas nr 3-16-781 (p 20) märkinud, et juhul, kui maa jäetakse riigi omandisse, peab kohalik omavalitsus maa tagastamise taotluse lahendamisel sellest lähtuma ning maad ei ole võimalik tagastada. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Kambja Vallavalitsuse
9. novembri
10. a korralduse nr 1518 tühistamise ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse uuesti 7 läbivaatamiseks kohustamise nõuded läbi vaatamata

§ 151

lg 2 p 1 ning

§ 121lg 2 p 2 alusel.

III 16.

§ 108

lg 4 sätestab, et kaebaja kannab menetluskulud kaebuse tagastamise, kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui käesolevas paragrahvis ei sätestata teisiti.

§ 108

lg 11 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Vastustaja I poolt kohtule esitatud vastusest nähtub soov kaebajalt menetluskulude väljamõistmiseks. Vastustaja II poolt kohtule esitatud vastusest sellist soovi ei nähtu. Kohus ei ole vastustajatele andnud täiendavat tähtaega menetluskulude nimekirja ning kuludokumentide esitamiseks. Olenemata eeltoodust ei kuuluks aga käesolevas asjas vastustajate menetluskulud kaebajalt väljamõistmisele, sest kohtu hinnangul oleks see kaebaja suhtes ebaõiglane. Kohus ei pea käesolevat kohtuasja vastustajate igapäevase põhitegevuse raamidest väljuvaks. Seega ei mõjutaks menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine menetluskulude jaotust ning seetõttu jäävad menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik Kohtumäärust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 10.11.2020.a määrusega. Tartu Ringkonnakohtu 10.11.2020.a määrus Resolutsioon 1. Võtta määruskaebus Tartu Halduskohtu 10.08.2020. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale menetlusse. 2. Võtta määruskaebuse lisad haldusasja materjalide juurde. 3. Jätta määruskaebus rahuldamata. 4. Täiendada Tartu Halduskohtu 10.08.2020. a määruse resolutsiooni p 1 sõnastust esimese lausega järgmiselt: „Jätta kaebajate taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata.“ Muus osas jätta Tartu Halduskohtu 10.08.2020. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata. 8