← Eesti

4-20-3963/17

Obsah (6)§ 68§ 50§ 16§ 56§ 57§ 58

Väärteoasi nr 4-20-3963 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. oktoober 2020. a, Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-20-3963 Kohtunik Raina Pärn Kohtuist

§ 68

lg 2 alusel arvestada karistusaja hulka Aivo Laaneviiru kinnipidamise aeg 22.08.

  1. a kell 13.43 kuni 24.08.
  2. a kell 12.05, s.o 20 trahviühikut. Aivo Laaneviiru ärakandmata karistuseks lugeda rahatrahv 130 trahviühikut, s.o 520 eurot. Rahatrahv tuleb tasuda 1 (ühe) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 (AS SEB Pank) või EE502200221014193355 (AS Swedbank) või EE401700017002872300 (Luminor Bank AS). Viitenumber
  3. Selgitusse tuleb märkida „4-20-3963, rahatrahv, Aivo Laaneviir“. Rahatrahvi tähtajaks tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 2 ja

§ 50

lg 1 p 2 kohaselt võtta Aivo Laaneviirult ära sõiduki juhtimise õigus 4 (neljaks) kuuks. Lisakaristuse kandmise aeg hakkab kulgema alates kohtuotsuse jõustumisest. Liiklusseaduse § 127 kohaselt on Aivo Laaneviir kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama otsuse teinud kohtule 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui apellatsiooni esitamise soovist on kohtule tähtaegselt teatatud, on kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav

  1. oktoobril
  2. a. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult vormistatuna Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav. Apellatsiooniõigusest loobumisel ei saa kohtuotsusele kaebust esitada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 22.08.
  3. a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur väärteoasjas nr 2780,20,008689 Aivo Laaneviiru suhtes väärteoprotokolli. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis Aivo Laaneviir 22.08.
  4. a kella 13:43 ajal Tartu maakonnas Tartu linnas Ringtee tn 27 maja juures Tähe tänava suunas liikudes mootorsõidukit Honda CR-V, registreerimismärgiga XXX, kiirusega 102 ±4 km/h, ehkki sellel teelõigul oli lubatud suurim kiirus 50 km/h. Kuna Aivo Laaneviir ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 48 km/h, siis rikkus ta LS § 15 lg 1 p 2 ning pani toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo (tl 3). 22.09.
  5. a edastas Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur väärteoasja materjalid kohtule (tl 1-2). Tartu Maakohtu 28.09.
  6. a määrusega võeti väärteoasi menetlusse ja määrati väärteoasi arutamisele kohtuistungil (tl 14). Väärteoasja arutati 08.10.
  7. a kell 13.00 toimunud kohtuistungil, kus uuriti nii isikulisi kui kirjalikke tõendeid, samuti foto- ning videosalvestust. KOHTU SEISUKOHT
  8. Kohus, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et Aivo Laaneviir tuleb talle etteheidetavas rikkumises süüdi tunnistada.
  9. Väärteoasjas ei ole vaidlust selles, et Aivo Laaneviir juhtis 22.08.
  10. a kella 13:43 ajal Tartu maakonnas Tartu linnas Ringtee tn 27 maja juures, s.o asulasisesel teel, mootorsõidukit Honda CR-V (registreerimismärgiga XXX). See asjaolu on tõendatud väärteomaterjalide juures 2 oleva LaserCam LE0826 heli- ja videosalvestisega ja menetlusaluse isiku Aivo Laaneviiru enda ütlustega (tl 24 pöördel). Vaidlust ei ole, et asulasisesel Ringtee tänaval mootorsõidukit juhtides ületas Aivo Laaneviir suurimat lubatud sõidukiirust, s.o sõitis kiiremini kui 50 km/h. Seda tõendab LaserCam LE0826 heli- ja videosalvestis ning sellest tehtud fotoväljavõte (tl 8), millest nähtub, et 22.08.
  11. a kella 13:43 ajal mõõdeti Honda CR-V, registreerimismärgiga XXX, kiiruseks 102 km/h. Kuna kiirusega 101–135 km/h liikuva sõiduki paigalt mõõtmisel on kiiruse väärtuse laiendmääramatuseks ± 4 km/h (Vabariigi Valitsuse 16.06.
  12. a määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele” lisa 1), siis järelikult oli lõplikuks mõõtmistulemuseks ning ka Aivo Laaneviiru poolt juhitava sõiduki lõplikuks kiiruseks mitte vähem kui 98 km/h. Kuigi Aivo Laaneviir võttis kohtus kiiruse ületamise põhimõtteliselt omaks, leidis ta, et väärteoprotokollis toodud kiirusmõõturi lugem 102 km/h ei ole õige. Aivo Laaneviir selgitas, et sõites ta spidomeetrit küll ei vaadanud, kuid (Võru teelt sisse tulles) silla alt sõitis ta välja nagu tigu, seejärel kiirendas. Selle momendiga ei saanud olla kohe üle 100 km/h. Samas oli patrull talle rääkinud, et kunagi oli väga hea kaamera, et kui näpuotsaga koputada, liikusid numbrid ülespoole, kuhu vaja (tl 24 pöördel, 25). Kohus ei nõustu Aivo Laaneviiru seisukohaga, et mõõtmistulemus on olnud ebaõige. Kiirusmõõturiga saadud mõõtmistulemus on kohtu hinnangul usaldusväärne ja menetlusaluse isiku väited manipuleeritavast kiirusmõõturist jäävad paljasõnaliseks. Väärteoasjas on piisavalt tõendeid, mis kinnitavad, et 22.08.
  13. a kella 13:43 ajal Tartu maakonnas Tartu linnas Ringtee tänaval politseipatrulli poolt teostatud kiirusemõõtmine vastas mõõteseadusele ja Vabariigi Valitsuse 16.06.
  14. a määrusele nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“. Nimelt tõendab Politsei- ja Piirivalveameti teatis, et kiirusemõõtmist teostanud patrullipolitseinik Liina Sööt oli 19.05.
  15. a läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe (tl 10) ning oli seega pädev mõõteprotseduuri läbi viima. Lisaks kinnitab taatlustunnistus nr TTRS-20/00096 (tl 9), et Aivo Laaneviiru juhitud sõiduki liikumiskiirust mõõdeti nõuetekohaselt taadeldud kiirusmõõturiga. Kuna LaserCam LE0826 oli taadeldud 15.05.
  16. a ning kuna Majandus- ja taristuministri 18.12.
  17. a määruse nr 65 „Metroloogiliselt kontrollitud mõõtevahendite kohustuslikud kasutusalad koos eranditega, metroloogilise kontrolli alla kuuluvate mõõtevahendite nimistu, täpsusnõuded, taatluskehtivusajad ning metroloogilise kontrolli ja statistilise taatluse täpsustatud nõuded“ lisa „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu sõltuvalt nende kasutusalast koos eranditega ja nõuded mõõtevahenditele ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ p 7.2 kohaselt on liiklusjärelevalves kasutatavate kiirusmõõturite taatluskehtivusaeg 1 aasta, siis järelikult oli Aivo Laaneviiru sõiduki liikumiskiirus mõõdetud ka mõõtevahendi taatluskehtivusajal. Ka on kiirusmõõturi lugem 102 km/h eluliselt usutav, kui arvestada Aivo Laaneviiru enda põhjendusi, mille kohaselt tingis kiiruse ületamise (kiirendamise) Aivo Laaneviiru soov kiiresti mööduda kahest eessõitvast sõidukist. Aivo Laaneviiru ütluste kohaselt ei saanud kiirus olla nii suur ainult põhjusel, et kiirendamisest möödunud aeg ei olnud tema arvates nii pikk (tl 24 pöördel-25). Eelnevaga on veenvalt tõendatud, et Aivo Laaneviir rikkus 22.08.
  18. a kella 13:43 ajal Tartu maakonnas Tartu linnas Ringtee tn 27 maja juures mootorsõidukit Honda CR-V (registreerimismärgiga XXX) juhtides LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid, mis sätestab, et asulasisesel teel on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h. Kuna Aivo Laaneviir ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 48 km/h, on tema tegevuses tuvastatud LS § 227 lg-s 3 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu tunnused. 3
  19. Kohus leiab, et Aivo Laaneviir pani teo toime tahtlikult, s.o kavatsetult (

§ 16lg 2).

Aivo Laaneviir teadis, et suurim lubatud kiirus selles kohas on 50 km/h (tl 24 pöördel). Ta väitis, et spidomeetrit ta küll ei jälginud, samas kiirendas teadlikult, kuna vaatas, et telefoniga mängivatest juhtidest mööda saaks (tl 24 pöördel). Kui arvesse võtta ka teo tehiolud – lubatust vähemalt 48 km/h kiiremini, s.o isegi enam kui maanteekiirusel sõitmine –, siis ei jää kohtule kahtlust, et menetlusalune isik teadis, et ta mitte ainult ei ületa suurimat lubatavat sõidukiirust, vaid et ta ületab seda oluliselt. Seda põhjusel, et kiiruste nii suur vahe on juhile endale vägagi selgesti tajutav ja selleks ei pea kiirust isegi spidomeetrilt jälgima. Kuna Aivo Laaneviir sellele vaatamata oma sõidukiirust ei vähendanud, järeldub sellest, et Aivo Laaneviir ka tahtis sellise kiirusega sõita. Veel enam, kohus on seisukohal, et Aivo Laaneviir seadiski eesmärgiks lubatud kiiruse olulise ületamise, kuna vastasel juhul ei oleks ta saanud kahest eessõitvast sõidukist võimalikult kiiresti mööduda. 4. Õigusvastasus ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. 5. LS § 227 lg 3 sätestab, et mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni.

§ 56lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Aivo Laaneviiru süü suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta ületatud kiiruse määra (s.o mitte vähem kui 48 km/h). Arvestada tuleb ka LS § 227 normitehnilist ülesehitust ja sisu. Nimetatud asjaolu iseloomustab teo raskust ja ohtlikkust, kuna tegu kvalifitseeritakse LS § 227 lg 3 järgi, mis näeb ette karistamise kiiruse ületamise eest 41-60 km/h. Samuti tuleb arvestada, et kiirust ületati Tartus Ringtee tänaval ja seda päevasel ajal. Tegemist on ühe Eesti rahva- ja liiklusrohkema linnaga, kus on keeruline liiklusskeem koos eri tasemega teede ning liiklejatega. Erandiks ei ole ka Ringtee tänav. Aivo Laaneviiru enda ütluste kohaselt liikus tema vahetus läheduses vähemalt kaks teist sõidukit (sõidukid, millest ta kiirust ületades möödus). LaserCam LE0826 heli- ja videosalvestis ning sellest tehtud fotoväljavõte (tl 8) tõendavad, et Aivo Laaneviiru sõiduki ees liikus lisaks kahele eelnimetatud sõidukile veel vähemalt üks sõiduk, samuti liikus mitmeid sõidukeid vastassuunavööndis. Sellistes tingimustes piirkiiruse nii suures ulatuses eiramine on eriti ohtlik, sest üldteada on, et kiiruse kasvades aheneb juhi nägemisväli, samas pikeneb nii sõiduki pidurdusteekond, kui ka täielikuks peatumiseks kuluv aeg. Kui sellisel kiirusel liikumine tõstab niigi liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja jääkkiirusest tulenevalt ka selle raskusastet, siis kaasliiklejate olemasolu ja vahetu lähedus kergitab liiklusõnnetuse tõenäosust ja selle tagajärgede tõsidust veelgi. Piisab väikesest kõrvalekaldest liikluses või juhtimisel (nt takistus teel, sõiduki tehniline rike vms), et tuua kaasa rasked või isegi pöördumatud tagajärjed ning seda mitte üksnes liiklusnõuete rikkujale endale, vaid ka teistele liikluses osalejatele. Ohtu ei vähendanud kuigivõrd seegi, et Aivo Laaneviiru näol on tegu pikaaegse ja kutselise sõidukijuhiga. Tema teo ohtlikkuse juures olid määravaks valitud sõidukiirusega kaasnevad ohtlikud füüsikalised mõjud (pidurdusteekonna pikkus ja peatumiseks kuluv aeg; kiirust ületava sõiduki suurem jääkkiirus ning sellest tulenevalt suurem võimalike vigastuste hulk ning raskusaste nii juhile kui kaasliiklejatele jne), mida juhi subjektiivsed omadused ei ole võimelised kuigivõrd neutraliseerima. Aivo Laaneviiru süü suurust ei vähenda see, et väidetavalt ületas ta kiirust möödumaks teistest, ohtu kujutavatest sõidukitest, kus „autojuhid mängisid telefoniga“ . Isegi, kui selline väide tõele vastab, ei ole aktsepteeritav, et võimalikule ohuolukorrale reageeritakse omapoolse, äärmiselt ohtliku käitumisega. Aivo Laaneviirul oleks sellises olukorras liiklusohutuse tagamiseks tulnud liikumiskiirust pigem maha võtta kui tõsta ning täiendava hoolsusega jälgida liikluses toimuvat, 4 et ohu realiseerides oleks võimalik olnud sellele koheselt reageerida. Seega tuleb Aivo Laaneviiru süüd lugeda keskmisest mõnevõrra suuremaks.

§ 57

järgseid karistust kergendavaid ega ja

§ 58sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Karistuse eripreventiivsete eesmärkide hindamisel on oluline, et karistusregistri kohaselt puuduvad Aivo Laaneviirul kehtivad karistused kiiruse ületamiste eest. Küll aga on tal kehtiv väärteokaristus teiselaadse liiklusrikkumise, s.o LS § 239 järgse rikkumise eest (tl 7). Lisaks peab kohus oluliseks arvestada Aivo Laaneviiru enda suhtumist toimepandusse. Aivo Laaneviir leidis juba siis, kui politseiametnikud teda kinni pidasid, et temale mingisuguseid karistuslikke tagajärgi olema ei pidanuks, vaid politseiametnikud oleksid pidanud lubama tal lahkuda. Aivo Laaneviir on jätkuvalt iseennast õigustaval ja politseiametnike tegevust ründaval positsioonil. Kohtus ei väljendanud Aivo Laaneviir kordagi arusaamist sellest, et ta on mõistnud oma teo taunimisväärsust ja saanud tagajärgedest aru. Aivo Laaneviiru hinnangul on kahju tekkinud vaid temale endale, sest teda arestimajja paigutades on rikutud tema tervist ja riivatud õigusi. Ka karistamist peab ta enda sihilikuks mõnitamiseks. Seda arvestades ei ole kohtu hinnangul välistatud, et Aivo Laaneviir võib analoogses liiklussituatsioonis käituda samamoodi, kusjuures teadmata on, kas ka siis päädib olukord üksnes ülemäärase ohu tekitamisega või toob endaga kaasa juba reaalsed rasked tagajärjed. Kohus arvestab karistuse mõistmisel ka karistuse üldpreventiivseid eesmärke. Mootorsõiduki juhtimine piirkiirust ületades on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi, kuna üldteadaolevalt on liiklusõnnetuste tekke üks põhilisemaid riskitegureid kiirus – selle ületamine või selle valikul teeoludega mittearvestamine. Seega tuleb mootorsõiduki juhtimist lubatud sõidukiirust ületades pidada äärmiselt ohtlikuks teguviisiks, seda isegi juhul, kui ei ole lõplikult realiseerunud kiiruseületamisest tulenev oht ja kõrvalised isikud või kaasliiklejad ei saanud vigastada või nende vara kahjustada. Seetõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et sellist käitumist ei sallita. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes leiab kohus siiski, et Aivo Laaneviirule ei tuleks mõista aresti, nagu taotles kohtuväline menetleja, vaid karistuse eesmärke on võimalik tema puhul täita ka rahatrahviga. Süü suurusest ja preventiivsetest kaalutlustest tulenevalt leiab kohus Aivo Laaneviirule tuleb määrata karistuseks rahatrahv 150 trahviühikut, s.o 600 eurot. Kuna Aivo Laaneviir oli käesoleva väärteomenetluse käigus 22.08.2020. a kell 13.43 kuni 24.08.2020. a kell 12.05 kinni peetud (tl 22-23), siis

§ 68

lg 2 alusel tuleb sellele ajale vastavad 20 trahviühikut arvestada Aivo Laaneviiru karistuse hulka. Seega tuleb Aivo Laaneviiru ärakandmata karistuseks lugeda rahatrahv 130 trahviühikut, s.o 520 eurot. 6. Kohus on seisukohal, et lisaks põhikaristusele on Aivo Laaneviiru suhtes vajalik kohaldada LS § 227 lg 5 p 2 alusel lisakaristust, s.o juhtimisõiguse äravõtmist. Liiklusreeglite mittetäitja jaoks on kõige vahetumaks ja otseselt mõju avaldavaks meetmeks vaieldamatult liiklusest eemaldamine. Aivo Laaneviiru poolne liiklusreeglite rikkumine oli teadlik otsustus. Ta on ka varem liiklusnõudeid rikkunud. Aivo Laaneviirust lähtuvat ohtlikkust suurendab kahtlematult see, et ta ei tundu tajuvat oma isiklikku vastutust ega näe oma tegevusega kaasnevaid võimalikke ohtlikke tagajärgi. Nagu juba märgitud, ei ole Aivo Laaneviiru suhtumise tõttu välistatud, et ta võib sarnases liiklussituatsioonis käituda samamoodi, ja järelikult võib Aivo Laaneviir liikluses jätkuvalt olla ohtlik. Juhtimisõiguse äravõtmine võimaldab teda kõige tuntavamalt korrale kutsuda ja täiendavalt maandada temast lähtuvaid riske. 5 Ühtlasi võimaldab juhtimisõiguse äravõtmine täita karistuse üldpreventiivseid eesmärke, kuna Aivo Laaneviir on toime pannud üldohtliku süüteo, mille käigus on ta rikkunud üht olulisimat liiklusnõuet – mitte ületada lubatavat sõidukiirust. Sellises olukorras on ühiskonna huvides äärmiselt vajalik üldise turvatunde tagamiseks ja selle kontrolli all hoidmiseks eemaldada rikkuja vahetult liiklusest. Asjaolu, et Aivo Laaneviir töötab XXX AS-is bussijuhina ja seega on juhiloa olemasolu talle vajalik sissetuleku teenimise ning majandusliku toimetuleku mõttes, ei takista temalt juhtimisõiguse äravõtmist. Liiklusrikkumise toimepanemise ning selle eest võimaliku karistamisega seonduvad riskid, sh juhtimisõiguse äravõtmise korral töö ja sissetuleku ajutine kaotamine, on asjaolud, millega Aivo Laaneviirul oli võimalik arvestada juba varem, enne kui ta otsustas liiklusnõudeid rikkuda. Ometi tegi ta teadliku valiku liiklusrikkumise toimepaneku kasuks. Lisaks ei saa juhtimisõiguse äravõtmist ebamõistlikult koormavaks lugeda üksnes põhjusel, et selle olemasolu on rikkujale vajalik sissetuleku teenimise jaoks. Vastasel juhul ei oleks isikutele, kes vajavad juhiluba ka oma tööülesannete täitmiseks, üldse võimalik karistusena juhtimisõigust ära võtta. See aga ei ole seadusandja mõte. Sellise meetme valikul tuleb ennekõike lähtuda ikkagi isiku ohtlikkusest ja sobivast sekkumisvahendist selle vähendamiseks. Eeltoodust tulenevalt on kohtu arvates vältimatult vajalik võtta Aivo Laaneviirult ära juhtimisõigus. Arvestades aga seda, et Aivo Laaneviir töötab bussijuhina ning vajab juhtimisõigust sissetuleku teenimiseks, ei pea kohus põhjendatuks võtta juhtimisõigust ära kauemaks kui 4 kuuks. /allkirjastatud digitaalselt/ Raina Pärn Kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.