← Eesti

2-20-123216/10

Obsah (7)§ 637§ 405§ 178§ 174§ 168§ 150§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 6. jaanuar 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-123216 Tsiviilasi

) § 162 lg 1 alusel hageja kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 450 eurot ja kohustas hagejat tasuma sellelt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid

  1. augustil 2017 tähtajalise äriruumide üürilepingu ning ruumid anti kostjale üle
  2. septembril
  3. VÕS § 309 lg 1 esimese lause kohaselt lõppeb tähtajaline üürileping tähtaja möödumisega, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud. VÕS § 325 lg 1 järgi võib äriruumi üürilepingu üles öelda ülesütlemisavaldusega, mis on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Üürilepingu p 7.6.2 järgi loeti leping lõppenuks, kui üks pool on teatanud teisele ette 3 kuud lepingu lõpetamise soovist. 2

(6)Kostja saatis
  1. oktoobril 2017 hagejale e-posti aadressile QQQ avalduse üürilepingu lõpetamiseks alates
  2. jaanuarist
  3. Kostja on tõendanud, et e-posti aadress QQQ kuulub hagejale, ning et hageja on seda e-posti aadressi kasutanud kostjaga suhtlemisel. E-posti aadress QQQ on märgitud ka hageja aadressiks inforegistris. Lisaks on hageja sama e-posti aadressi kasutanud veenäitude küsimisel ning arvete esitamisel kostjale. Samuti on kostjale
  4. novembril 2017 esitatud üüriarves hageja kontaktiks märgitud e-posti aadress QQQ. Need tõendid kinnitavad, et hageja on e-posti aadressi QQQ kasutanud enda kontaktaadressina ja selle kaudu kostjalt teateid kätte saanud. Ülesütlemine kui tahteavaldus tuleb lepingu teisele poolele kätte toimetada. Riigikohus on lahendis 2-15-6538 selgitanud, et majandus- ja kutsetegevuses saab lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse. Arvestades, et kostja on esitanud üürilepingu lõpetamise avalduse hageja ametlikule e-posti aadressile
  5. oktoobril 2017, siis võib lugeda, et hageja sai üürilepingu lõpetamise avalduse kätte
  6. novembril
  7. Maakohus leidis, et üürilepingu p 10.2 ei välista üürilepingu lõpetamise teate esitamist epostiga. Üürilepingust tuleneb, et teate võib esitada ka poole pärast lepingu sõlmimist kirjalikult teatatud aadressil. Kuna pooled suhtlesid kostja e-posti aadressi QQQ kaudu ning nimetatud aadress on märgitud vähemalt ühel kostjale esitatud arvel, siis võis kostja ka lepingu lõpetamise teate sellele aadressile saata. Järelikult on üürileping kostja poolt kehtivalt üles öeldud
  8. novembril 2017 ning kehtis üürilepingu p 7.6.2 järgi kuni
  9. veebruarini
  10. Kostjale esitatud arve kohaselt tuli veebruari eest tasuda üüri ja kommunaalkulusid 262,73 eurot. Kuna leping kehtis
  11. veebruarini 2018, siis on hageja õigustatud nõudma kostjalt üüri ja kommunaalkulusid ühe päeva eest, s.o 9,42 eurot. Arve tasumise tähtaeg oli
  12. veebruar
  13. Järelikult muutus
  14. a veebruari arve sissenõutavaks
  15. veebruaril
  16. Üürilepingu p 3.1 järgi on kostja tasunud hagejale garantiisumma 280 eurot. Pooled ei vaidle, et hageja on kostjale tagatisraha tasunud. Üürilepingu p 3.2 järgi oli hagejal õigus rahuldada rahalisi nõudeid garantiisumma arvelt. Hageja tasaarvestas kostja võla
  17. mail 2018 kostja tasutud garantiisummaga. Kuna üürileping kehtis
  18. veebruarini 2018, siis kuulus kostja võlg tasaarvestamisele selle sissenõutavaks muutumise hetkel. Järelikult pole kostja hagejale võlgu. Apellatsioonkaebus
  19. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidleb maakohtu otsusele vastu, taotleb selle muutmist ja hagi rahuldamist. Maakohus leidis ebaõigesti, et üürileping lõppes
  20. veebruaril
  21. Üürilepingu p 10.2 välistas üürilepingu ülesütlemise teate esitamise e-postiga. Lisaks ei ole hageja saanud kostja
  22. oktoobri 2017 e-kirja kätte, sest e-kiri saadeti hageja raamatupidaja e-posti aadressile, mitte hageja kontaktaadressile CCC, mis on märgitud üürilepingus ja milliselt e-posti aadressilt hageja kostjaga suhtles. Ka e-posti aadressi QQQ nimetusest on arusaadav, et tegu oli vaid raamatupidaja e-posti aadressiga. Kostjale pidi olema teda, et seda kasutati vaid üüriarvete saatmiseks. Kostja pidi nägema ka arvete blankettidelt hageja ametlikku aadressi ja teisi kontaktandmeid. E-posti aadress CCC on ainus üürilepingus märgitud hageja kontaktaadress. Lisaks ei ole hageja enda kontakti muutmisest kostjat teavitanud. Nimelt peab üürilepingu p 10.1 järgi teist lepingupoolt teavitama kõikidest olulistest asjaoludest, mis võivad mõjutada või takistada lepingus sätestatud kohustuste täitmist või õiguste realiseerimist. Ka
  23. novembri 2017 arvel 170547 erandlikult märgitud raamatupidaja kontaktandmed ei ole käsitatavad kostja teavitamisena hageja uuest kontaktaadressist, seda enam, et hageja juhatuse liige ei ole seda dokumenti allkirjastanud, arve esitati raamatupidaja pädevuse raames ning 3
(6)blanketil on kirjas hageja ametlikud (lepingulised) kontaktandmed. Arvete ja veenäitude esitamine eraldi e-posti aadressile ei anna alust pidada seda hageja kontaktaadressi muutmiseks. Ühtlasi on põhjendamatu hageja e-posti aadressi QQQ lugemine hageja ametlikuks e-posti aadressiks. Seda e-posti aadressi ei ole äriregistris. Põhjusel, et üürilepingus oli kokku lepitud kindel kontaktaadress, ei ole kohaldatav praktika, et teenusepakkujale loetakse kätte toimetatuks igale tema serveris olevale e-posti aadressile saadetud kiri. Isegi kui hageja on käsitatav sellise teenusepakkujana, siis arvestades, et kostja edastas teate e-postiga ja aadressil, milles ei olnud pooled kokku leppinud, eksis maakohus lepinguvabaduse põhimõtte vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb

§ 637

lg 2¹ alusel koosmõjus

§ 405lg-ga 1 keelduda.

7.

§ 405

lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi lihtsustatud korras, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Praeguses asjas on hageja palunud mõista kostjalt välja põhivõla 737,17 eurot ja viivise 737,17 eurot. Järelikult on tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga

§ 405lg 1 tähenduses.

8. Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

§ 637

lg 21 järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

  1. Maakohus ei ole otsuses andnud luba selle edasikaebamiseks.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsust tehes ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme. Samuti ei ole maakohus valesti kohaldanud materiaalõiguse norme.
  3. Asja lahendamisel on peamine küsimus selles, kas kostja võis edastada hagejale üürilepingu ülesütlemise teate e-kirjaga või pidi ta seda tegema tähitud kirjaga. Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui üürilepingu p 10.2 saab tõlgendada selliselt, et pooled pidid selle lepingupunkti kohaselt kõik üürilepinguga seotud teated ja info esitama üksnes tähitud kirjaga või allkirja vastu üle andes, nähtub poolte käitumisest, et pooled seda omavahelises praktikas ei järginud. Hageja küsis kostjalt veenäite aadressilt QQQ saadetud e-kirjaga. Samuti oli see e-posti aadress märgitud kontaktaadressina kostjale saadetud üüriarvel. Järelikult suhtlesid pooled lepingu täitmisega seotud teadete ja informatsiooni vahetamisel ka e-kirjadega. Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras saab kohaldada VÕS § 13 lg-t 3, mis sätestab, et, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Kuivõrd kostja võis hageja käitumisest aru saada, et hageja aktsepteerib suhtlust ka e-kirja teel, leidis maakohus õigesti, et kostja võis hagejale saata üürilepingu ülesütlemise teate e-kirjaga ning üürilepingu p 7.6.2 kohane kolme kuuline üürilepingu lõppemisest etteteatamise tähtaeg hakkas kulgema ajast, mil hageja sai kostja
  4. oktoobri 2017 e-kirja kätte.
  5. Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, kas tegemist oli üksnes hagejale töövõtulepingu alusel teenust osutava raamatupidaja e-posti aadressiga, ei ole asja lahendamisel tähtis. Olukorras, kus hageja oli kostjaga üürilepinguga seonduvalt sellelt aadressilt suhelnud ning märkinud selle ka arvetel enda kontaktaadressiks, oli see hageja ja raamatupidaja omavahelise suhte küsimus, kuidas sellele aadressile saadetud e-kirjad hagejani jõuaksid. 4

(6)13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ei välista ka asjaolu, et maakohus on hagejalt kostja kasuks välja mõistnud menetluskulu hüvitise 450 eurot ning hageja on palunud jätta menetluskulud kostja kanda. Riigikohus on iseenesest küll leidnud, et

§ 637

lg 21 alusel ei tohiks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda olukorras, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse, menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud

§ 178lg-s 2 sätestatud eeldused (vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot).

Riigikohus on seda seisukohta põhjendanud sellega, et vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11). Hageja ei ole aga praeguses asjas esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi väidet selle kohta, et temalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulu suurus oleks kuidagi põhjendamatu. Seega ei ole hageja vaidlustanud temalt välja mõistetud menetluskulude suurust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega

§ 178

lg 2 mõttes olla tegu olukorras, kus menetlusosaline on vaidlustanud üksnes asja sisulist lahendust ning menetluskulude jaotust, vaatamata sellele, kas maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda sellist tõlgendust ei seaduse tekst ega mõte. Samuti oleks see vastuolus Riigikohtu seisukoha aluseks olnud menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega. Esiteks märgib ringkonnakohus, et

§ 178

lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale. Selles menetluses ei ole enam võimalik vaidlustada menetluskulude jaotust, mida saab

§ 178

lg 1 kohaselt vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Eelviidatud tõlgendus tooks kaasa seega selle, et menetlusosalised oleksid ebavõrdses seisus sõltuvalt sellest, kas menetluskulud määratakse kindlaks kohtuotsuses või pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Nimelt peaks ringkonnakohus olukorras, kus maakohus on menetluskulude suuruse kindlaks määranud otsuses, apellatsioonkaebuse sisuliselt läbi vaatama ja otsusega lahendama, vaatamata

§ 637

lg-s 21 sätestatud menetlusse võtmisest keeldumise aluse olemasolule, samas kui ta võiks jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata olukorras, kus maakohus määrab menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Seega tooks selline tõlgendus kaasa vastupidise tagajärje Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16 soovitud eesmärgile. Teiseks ei sõltu

§ 178

lg 2 järgi kaebeõigus sellest, kui suured on maakohtu kindlaksmääratud menetluskulud, vaid kui suures ulatuses neid vaidlustatakse (kaebeõigus on olemas, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Seega olukorras, kus kaebuses ei ole öeldud sõnagi menetluskulude suuruse kohta, ei ole võimalik ka hinnata, kas

§ 178lg 2 järgi kaebeõigus oleks olemas.

Lisaks sellele on ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse piiridega. Olukorras, kus kaebuses ei ole menetluskulude suurust vaidlustatud ning ringkonnakohus asja sisulist lahendust, sh menetluskulude jaotust ei muuda, ei ole ringkonnakohtul alust omal algatusel ka asuda maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude suurust muutma.

§ 174

lg 5 kohaselt on kõrgema astme kohtul ilma vastava kaebuseta võimalik maakohtus kindlaks määratud menetluskulude suurust muuta üksnes juhul, kui ta muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata. 14. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta

§ 168lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostjal ei ole kaebuse menetlusse võtmise 5

(6)staadiumis veel menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal hüvitada kostja apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid. Hageja tasus kaebuse esitamiselt riigilõivu 200 eurot. Hagejal on õigus taotleda kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist

§ 150lg 1 p 2 alusel.

15. Ringkonnakohus ei toimeta vastavalt

§ 638lg-le 4 apellatsioonkaebust kostjale kätte.

Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid hagejale füüsiliselt tagastada.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

16.

§ 638lg-st 9 tulenevalt on kohtumäärus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin / allkirjastatud digitaalselt / Villem Lapimaa / allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.