Obsah (10)

§ 162§ 657§ 442§ 652§ 238§ 651§ 436§ 171§ 178§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 22.12.2020, Tallinn Kohtuasja

) § 367 alusel viivisenõude. Lepingu kohaselt kohustus Löweneu Holding OÜ tasuma kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist 16% aastas. Kohus rahuldas hageja nõude kostjatelt välja mõista viivise põhinõudelt (35 336.65 eurot) 16% aastas alates 17.07.2019 kuni põhivõla kohase tasumiseni. 21.

§ 162

lõike 1 ja § 165 lõike 3 alusel jättis kohus menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 1000 eurot, mis on seadusest tulenevalt vajalik ja põhjendatud kulu ja kuulub kostjatelt väljamõistmisele. Apellatsioonkaebus

1. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles vaidlustavad maakohtu otsuse osaliselt, s.o põhivõla hulgas 8420.99 euro väljamõistmise.
2. Kohus jättis käsitlemata kostjate vastuväited, mis puudutavad käenduslepingute järgse vastutuse sissenõutavaks muutumist. Kohus hindas nõude sissenõutavaks muutumist laenulepingu ülesütlemise avalduse kättetoimetamisega seonduvalt, kuid kostjad vaidlustasid asjaolu, et nendelt kui käendajatelt ei saa laenuvõtja kohustuste täitmist nõuda, sest kostjaid ei ole 24.08.2016 käenduslepingutest tuleneva kohustuse tekkimisest teavitatud. Kostjad pidasid silmas seda, et käenduslepingute punkti 3.2 kohaselt tuli käendajail võlgniku kohustus täita 14 päeva jooksul alates kreeditori sellekohase kirjaliku teate kättesaamist. Laenulepingu ülesütlemise avaldusest ei tulene, et käendajad peaksid enne laenuvõtjat ja enne hüpoteegiga koormatud vara realiseerimist laenuvõtja kohustuse täitma kogu ulatuses, ootamata ära hüpoteegiga koormatud vara realiseerimise arvel võlgnevuse vähenemist. Kostjatele oli mõistetav, et kui käendatava kohustuse tagamiseks on kolmanda isiku vara suhtes seatud pandiõigus ja võlausaldaja võib teostada kolmanda isiku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, siis käendajate suhtes nõutakse kohustuse täitmist alles peale pandiõiguse realiseerimist, kui on selgunud käendatava kohustuse suurus. Sellist seisukohta tõendab ka käenduslepingute punkt 6.2, millest tuleneb, et pooled leppisid kokku ka asja lahendamises kohtuväliselt. Alles juhul, kui ühe kuu jooksul lahkhelide tekkimisest ei saavutata kokkulepet, kuulub vaidlus lahendamisele Harju Maakohtus. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks teinud kostjatele enne hagi esitamist ettepaneku kokkuleppele jõuda.
3. Kostjad ei nõustu leppetrahvi 5000 eurot väljamõistmisega. Kohus on jätnud tähelepanuta, et laenumaksete ja intressi tasumise viivitamise eest leppetrahvi väljamõistmine ei täida kahju hüvitamise eesmärki ja on seetõttu hea usu põhimõtte vastane. Hageja ei ole tõendanud, kuidas tekkis 5000 euro suurune kahju tulenevalt sellest, et jäeti esitamata majandusaasta aruanne. Kohus on vääralt kohaldanud TMS § 221 leides, et kostja II oleks pidanud vaidlustama leppetrahvinõude täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega. Kohus ei põhjendanud, millisest õigusnormist tema seisukoht tuleneb. Kostja I ei olnud üldse 5 2-19-10722 täitemenetluse osaline. VÕS § 149 lõige 1 ei välista kostjate õigust esitada hageja nõudele vastuväiteid praeguses menetluses.
4. Hageja on märkinud, et 90 000 euro suurusest tulemist saadi täiturilt nõude katteks 82 115.01 eurot. Seega 7884.99 eurot peaks olema täituri tasu. Kostjad vaidlustavad kohtutäituri tasuna 3420.99 euro mahaarvestamise lubatavuse. Kuna kostja I ei olnud täitemenetluse osaliseks, ei saanud ta täiteasjas tasu vaidlustada. Kohus on jätnud vastamata kostjate vastuväitele, et hagejal endal oli võimalus vaidlustada kohtutäituri tasu nõuet TMS § 109 kohaselt. Seega oli hagejal kohustus nõuda kohtutäiturilt 3420.99 euro mitte arvestamist hageja sissenõude hulka. Vastustaja seisukoht
5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus leiab, et vastavalt

§ 657

lõike 1 punktile 21 tuleb Harju Maakohtu 20.01.2020 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid vaidlustatud osas tuleb muuta lahendi põhjendust. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks või tühistamiseks. Seega jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks apellatsioonimenetluse kulud. 28.

§ 442

lõike 5 alusel lahendab kolleegium otsuses seni lahendamata menetluslikud taotlused. Kohus tegi 16.11.2020 määrusega kostjatele ettepaneku esitada täiendava tõendina täitemenetluses nr 027/2017/2 tehtud kohtutäituri põhitasu otsus. Vastusena kohtu ettepanekule esitasid kostjad 26.11.2020 menetlusdokumendi lisana kohtutäituri 14.02.2019 täiteasjas koostatud täitmisteate koos lisadega, sh 05.01.2017 kohtutäituri tasu otsuse. Ringkonnakohus võtab kõnealuse kohtutäituri tasu otsuse kui asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks esitatud tõendi

§ 652lõike 3 punkti 2 ja § 238 lõike 1 esimese lause alusel vastu.

Ringkonnakohus tegi kostjatele ettepaneku üksnes kõnealuse kohtutäituri põhitasu otsuse esitamiseks. Ülejäänute kostjate 26.11.2020 menetlusdokumendile lisatud tõendite vastuvõtmisest tuleb

§ 238

lõike 1 punkti 2 ja lõike 3 punkti 4 alusel keelduda, kuna kohus ei ole nende esitamist nõudnud ning kostjad ei ole põhjendanud ka ülejäänud tõendite esitamise vajadust, lisaks on osaliselt tegemist korduvalt esitatud tõenditega. Kuna viidatud dokumendid esitati elektrooniliselt, siis need esitajatele tagastamisele ei kuulu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-68-14, punkt 19). 29.

§ 651

lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostjad vaidlustavad otsuse osaliselt, s.o põhivõla osas 8420.99 euro ulatuses. Maakohus tuvastas hagi aluseks olevate asjaoludena mh, et: 1) hageja ja Löweneu Holding OÜ sõlmisid laenulepingu, mille alusel andis hageja Löweneu Holding OÜ-le laenu 78 454.65 eurot intressimääraga 16% aastas ja viivisemääraga 1% päevas; 2) hageja ja kostjad sõlmisid laenukohustuse tagamiseks käenduslepingud, lisaks tagas kohustusi kostjale I ja tema abikaasale kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteek; 3) nimetatud kinnisasi müüdi täitemenetluses 22.05.2019 hinnaga 90 000 eurot ning täitemenetlusest laekus hagejale 82 115.01 eurot, mis ei katnud hageja kogu nõuet. 28.10.2019 menetlusdokumendist nähtuvalt oli hageja nõue põhivõlgniku vastu täitmisavalduse esitamise ajal 29.12.2016 89 427.25 eurot (s.o põhivõlg 78 454.65 eurot, intress 3932.60 eurot, 6 2-19-10722 leppetrahvid 7000 eurot, sissenõudmise kulud 40 eurot). Nõudele lisandus alates 17.12.2016 viivis 16% aastas. Täitemenetluses müüdi kinnistu hinnaga 90 000 eurot, millest kohtutäitur arvestas maha põhitasu 7740.99 eurot, täitemenetluse algatamise tasu 144 eurot ja lisatasu 3% 2400 eurot (29.05.2019 jaotuskava täiteasjas nr 027/2017/2; t lk 18) ning hagejale laekus kokku 82 115.01, millest hageja arvestas vastavalt lepingule täidetuks esmalt sissenõudmiskulud, viivise, leppetrahvid, intressi ja alles seejärel põhivõla. Täitmata jäi põhivõlg 35 336.34 euro ulatuses, mida hageja koos viivisega käesolevas menetluses kostjatelt nõuab. 30. Maakohus rahuldas hagi täies ulatuses ning kostjad vaidlustavad otsuse osaliselt põhivõla väljamõistmise osas, leides, et hageja nõutav võlgnevus peaks olema väiksem täitemenetluses saadud tulemist põhjendamatult maha arvestatud seadusega vastuolus oleva kohtutäituri tasu suuruse võrra (3420.99 eurot) ja hageja poolt põhjendamatult nõutava leppetrahvi (5000 eurot) võrra. Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida maakohtu otsust kostjate kahe vastuväite – kohtutäituri põhitasu ebaõigsuse ja 5000 eurosuuruse leppetrahvi nõude põhjendamatuse – hindamise osas.

§ 652

lõike 1 punkti 1 alusel võtab kolleegium kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta.

1. Kohtutäituri tasu puudutava vastuväite osas nõustub kolleegium kostja II osas maakohtuga, et kostja II ei saa sellele vastuväitele praeguses menetluses enam tugineda. Maakohus märkis õigesti, et KTS § 52 järgi võib kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse kohustatud isik vaidlustada TMS-is kohtutäituri otsuse vaidlustamiseks ettenähtud korras, s.o TMS § 217 lõike 1 alusel. Lisaks tuleneb TMS § 217 lõikest 6, et kui menetlusosaline ei esita lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses. Riigikohus on leidnud, et nimetatud lõike eesmärk on teiste menetlusosaliste huvides tagada õigusselgus (vt lahend nr 3-2-1-69-11, punkt 13). Seega tulnuks kostjal II kui täitemenetluse nr 027/2017/2 osalisel esitada kohtutäituri tasu puudutav vastuväide kohtutäituri tasu otsuse peale kaebuse esitamisega TMS-s sätestatud korras.
2. Maakohus on aga jätnud tähelepanuta, et kostja I, kes on samuti vastuväite kohtutäituri tasu osas esitanud, ei olnud täitemenetluse osaline. Seega puudus kostjal I objektiivne võimalus TMS-is sätestatud korras kohtutäituri tasu otsust vaidlustada. Ringkonnakohtu hinnangul on seega kostjal I õigus esitada vastuväide kohtutäituri tasu osas praeguses menetluses ning kohtul tuleb anda hinnang täiteasjas nr 027/2017/2 väljamõistetud kohtutäituri põhitasu õigsusele. VÕS § 149 lõike 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, v.a need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Maakohus jättis kõnealusele vastuväitele sisulise hinnangu andmata, rikkudes otsuse tegemisel

§ 436lõiget 1 ja § 442 lõiget 8.

Ringkonnakohtul on võimalik maakohtu rikkumine ise kõrvaldada, hinnates kohtutäituri tasu puudutava vastuväite põhjendatust ja täiendades selles osas maakohtu otsuse põhjendust.

1. Ringkonnakohus leiab, et kostja I vastuväide kohtutäituri tasu ebaõigsuse osas põhjendatud ei ole. 05.01.2017 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusest (t lk 126) nähtuvalt on kohtutäituri põhitasu täiteasjas nr 027/2017/2 6949.73 eurot, millele lisandub käibemaks 1389.95 eurot, s.o kokku 8339.68 eurot. 29.05.2019 jaotuskava kohaselt on täitemenetluses laekunud tulemist maha arvestatud põhitasu summas 7740.99 eurot. Kostja I leiab, et sellises määras kohtutäituri tasu arvestamine on vastuolus seadusega, kuivõrd KTS § 35 lõike 1 järgi on kuni 100 000 euro suuruse nõude puhul kohtutäituri põhitasu 3600 eurot, millele lisandub käibemaks 720 eurot, seega kokku 4320 eurot. Seega on kostja I hinnangul hagejal kohtutäiturilt saamata 3420.99 eurot, mis tuleks samuti lugeda laenuvõtja kohustuste täitmise katteks ning saamata põhivõlga selle arvelt vähendada. Vastusena ringkonnakohtu 16.11.2020 määrusele on kostjad täiendavalt 7 2-19-10722 selgitanud, et kohtutäitur on lähtunud põhitasu kindlaks määramisel tasuotsuse tegemise ajal kehtinud KTS-is sätestatud põhitasu määradest, mis on aga tunnistatud Riigikohtu üldkogu 25.01.2018 otsusega asjas nr 2-15-17249 põhiseadusega (PS) vastuolus olevateks. Kostjad leiavad, et olukorras, kus kohaldatud põhitasu määrad on tunnistatud PS-ga vastuolus olevateks ning kehtivad määrad hakkasid kehtima alates 01.01.2019, ei saanud kohtutäitur täitmisteate kättetoimetamisel 14.02.2019 lähtuda
2. a kehtinud tasumääradest.
3. Kolleegium leiab, et 05.01.2017 kohtutäituri põhitasu otsusest nähtuva tasu puhul on tegemist sel ajal kehtinud KTS-i redaktsiooni § 35 lõike 2 punktiga 1 kooskõlas oleva põhitasuga. Tegemist on kehtiva ja seaduspärase tasuotsusega. Asjaolu, et Riigikohus tunnistas hiljem, s.o 25.01.2018 otsusega, KTS § 35 lõiked 2 ja 3 PS-ga vastuolus olevaks ja kehtetuks (tuleb tähele panna, et seadusesätted tunnistati kehtetuks edasiulatuvalt arvates otsuse resolutsiooni punkti 1 jõustumisest; punkt 1 jõustus 25.07.2018), ei andnud kohtutäiturile kohustust
4. a määratud põhitasu ümber arvestamiseks. Riigikohus tunnistas otsuse tegemise ajal kehtinud KTS § 35 lõiked 2 ja 3 kehtetuks edasiulatuvalt. 21.09.2018 otsuse punktis 10 märgib Riigikohus: „
5. juunil 2018 jõustusid ka kohtutäituri seaduse muudatused, millega kehtestati muu hulgas uued kohtutäituri tasu määrad. Rakendussätteid seadusandja ei kehtestanud. Kuna kohtutäitur lähtus praeguses asjas tasu määramisel sätetest, mis on praeguseks ajaks tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevateks, ning nende asemel on seadusandja kehtestanud teistsugused tasumäärad, tuleb kohtutäituri vaidlustatud otsus tühistada ja kohtutäitur peab avaldaja kaebuse uuesti lahendama. Avaldaja kaebuse uuel läbivaatamisel tuleb kohtutäituril lähtuda kehtivatest tasumääradest“. Eeltoodust nähtub, et Riigikohus võimaldas asjades, milles olid viidatud lahendi tegemise ajal pooleli vaidlused kohtutäituri tasu põhjendatuse üle, kohtutel kohaldada kaebajatele soodsamat lahendust (kuivõrd KTS-i muudatustel rakendussätted puudusid), andes kohtutäituritele juhise uue tasuotsuse tegemisel lähtuda kehtivatest tasumääradest.
6. Ringkonnakohus ei nõustu kostja I väitega, et KTS § 32 lõike 5 kohaldamise tõttu ei saanud kohtutäitur arvestada põhitasu suuruses, mis oli tunnistatud PS-ga vastuolus olevaks. KTS § 32 lõige 5 sätestab, et kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Kolleegiumi hinnangul ei tulene viidatud sättest tõlgendust, et nõude osalisel rahuldamisel tuleks teha kohtutäituril uus põhitasu otsus sel hetkel kehtivate tasumäärade järgi. Täitmisele esitatud nõude osalisel rahuldamisel lähtub kohtutäitur varasemas tasuotsuses määratud põhitasust, korrigeerides väljamõistetavat tasu proportsionaalselt sissenõutud summaga.
7. Seoses leppetrahvide osas esitatud vastuväitega leidis maakohus, et kostjal II kui täitemenetluse nr 027/2017/2 osalisel tulnuks vastuväide leppetrahvide lubatuse ja suuruse osas esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis, mistõttu kohus ei analüüsinud vastuväidet sisuliselt. Seejuures jättis maakohus taas tähelepanuta, et vastuväite olid esitanud mõlemad kostjad, aga kostja I täitemenetluses ei osalenud. Seega tulnuks vähemalt kostja I osas analüüsida vastuväidet sisuliselt. Kolleegium nõustub kaebajatega, et ka kostja II osas puuduvad lahendis jälgitavad põhjendused. Vaidlustatud otsusest ei selgu, millisest õigusnormist (või kohtupraktikast) tuleneb kohtu seisukoht, et kostja II oleks pidanud leppetrahvinõude vaidlustama sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ning et selle hagi esitamata jätmine välistab kostja II õiguse esitada vastuväide käesolevas menetluses. Selles osas tuleb maakohtu lahendi põhjendust muuta.
8. Kolleegium leiab, et kaebuses toodud etteheited vaidlustatud leppetrahvinõude puhul asjakohased ei ole. Kostjad vaidlustavad kaebuses 5000 euro suuruse leppetrahvinõude. Hageja poolt maakohtus esiletoodust nähtub, et kõnealune leppetrahv tuleneb 24.08.2016 (laenu- ja 8 2-19-10722 käenduslepingutega samal päeval) sõlmitud laenulepingu muudatuse nr 2 erikokkuleppest, milles lepiti kokku, et kui laenusaaja ei esita 30 kalendripäeva jooksul äriregistrile majandusaasta aruannet
9. a majandusaasta kohta, rakendab laenuandja laenusaaja suhtes leppetrahvi 5000 eurot. Puudub vaidlus, et laenusaaja majandusaasta aruannet kokkulepitud ajal ei esitanud. Kostjad ei vaidlusta, et erikokkulepe kuulus laenulepingu, mille täitmist nad tagavad, koosseisu. Laenusaaja teatas leppetrahvi nõudest 02.12.2016 teates (t lk 14), seega mõistliku aja jooksul VÕS § 159 lõike 2 mõttes.
10. Kostjad leiavad, et maakohus on jätnud tähelepanuta vastuväited, et laenumaksete ja intressi tasumisega viivitamise eest leppetrahvi väljamõistmine ei täida kahju hüvitamise eesmärki ja on seetõttu hea usu põhimõttega vastuolus. Ringkonnakohtu hinnangul puudutavad kõnealused vastuväited hageja neid leppetrahvinõudeid (1000 + 1000 eurot laenulepingu muudatuse nr 2 punktide 4.2 ja 5.3 alusel), mida kaebuses ei vaidlustata. Veel leiavad kostjad, et hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist seoses majandusaasta aruande esitamata jätmisega. Sellise vastuväite näol on aga tegemist uue, esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud vastuväitega, mille hilinenult esitamist ei ole

§ 652lõike 4 esimese lause kohaselt põhjendatud.

Seetõttu jätab ringkonnakohus selle vastuväite

§ 652

lõike 4 teise lause alusel tähelepanuta, kuid viitab siiski VÕS § 161 lõikele 1, mille kohaselt võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. Leppetrahvi eesmärgiks on lihtsustada kahjustatud isikule lepingurikkumisest tekkinud kahju hüvitamist ja sundida võlgnikku kohustust täitma. Samast sättest tulenevalt on võlausaldaja kohustatud tõendama tegeliku kahju suurust alles juhul, kui ta nõuab kahju hüvitamist suuremas ulatuses kui leppetrahv. Käesolevas asjas hageja sellist nõuet esitanud ei ole. Muid sisulisi vastuväiteid vaidlustatud leppetrahvi osas esitatud ei ole. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt viitasid kostjad 04.11.2019 menetlusdokumendis ka leppetrahvi vähendamist võimaldavale VÕS §-le 162, kuid elulisi asjaolusid, mille alusel nad vähendamist taotlevad, ei ole esitatud. Ka ei apellatsioonkaebuses esitatud etteheidet maakohtu poolt vähendamise taotluse tähelepanuta jätmise kohta.

1. Kuigi kostjad on apellatsioonkaebuse ulatuse selgelt piiritlenud 8420.99 euro vaidlustamisega, sisaldab kaebus ka muid vastuväiteid maakohtu otsusele, millistele kolleegium märgib vastuseks järgmist.
2. Kaebuses leitakse, et maakohus on jätnud käsitlemata kostjate vastuväited, mis puudutavad käenduslepingute järgse vastutuse sissenõutavaks muutumist. Ringkonnakohus leiab, et käenduslepingutest ega seadusest ei tulene, et hageja peaks käendajatele eraldi teatama käendajate vastutuse tekkimisest. Käendajate vastutuse tekkimiseks piisas, et põhivõlgnik jätab oma kohustuse nõuetekohaselt täitmata (käenduslepingute punkt 3.1) ja et käendajatele saadetakse teade kohustuste täitmiseks (käenduslepingute punkt 3.2). Asjaolust, et põhivõlgnikule ja käendajatele saadeti teade kohustuse täitmiseks samal ajal, s.o 02.12.2016 (teated lepingu ülesütlemise kohta t lk 14–16), ei saa järeldada, et käendajate vastutust ei oleks veel tekkinud. Käendajate vastutus tekkis sellega, et kõnealuste teadete esitamise ajaks ei olnud võlgnik täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt. Teadetest nähtub, et 02.12.2016 seisuga on võlgnikul tasumata enam kui kolme kuu maksed, nõudekirja saatmise kulu ja leppetrahv kogusummas 8496.78 eurot. Tegemist oli käenduslepingute punkti 3.2 kohaste teadetega võla tasumiseks.
3. Kaebuses on kostjad viitega käenduslepingute punktile 6.2 leidnud, et pooled leppisid kokku asja lahendamises kohtuväliselt ning et hageja ei ole tõendanud, et oleks teinud kostjatele enne hagi esitamist ettepaneku kokkuleppele jõuda. Käenduslepingute punkt 6.1 sätestab, et kõik lepingu täitmisel tõusetuvad vaidlused lahendatakse läbirääkimiste teel. Lepingu punktist 9 2-19-10722 6.2 tuleneb, et juhul, kui pooled ei saavuta kokkulepet ühe kuu jooksul alates lahkhelide tekkimisest, kuulub vaidlus lahendamisele Harju Maakohtus. Kaebuses ei ole kostjad esile toonud, kuidas käenduslepingute punktides 6.1 ja 6.2 sätestatuga seonduv mõjutab kostjate hinnangul asja nende vastutust ja kohtuasja lõpplahendust. Vaidlus puudub, et hagejal oli õigus praeguse hagiga kohtu poole pöörduda. Seda kinnitab täiendavalt mh asjaolu, et kostjad vaidlustasid apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati, selgelt üksnes osaliselt. Käenduslepingute punktides 6.1 ja 6.2 sätestatu omaks tähendust nt olukorras, kus peale hagi esitamist võtaks kostjad hagi kohe õigeks – sellisel juhul tõusetuks küsimus, kas hageja on andnud kohtuväliselt kostjatele nõude täitmiseks ja menetluskulude tekkimise vältimiseks võimaluse ning see saaks mõjutada menetluskulude jaotamist. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.
4. Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, puudub alus muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Kuna kostjad ei vaidlustanud (alternatiivselt) maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude hüvitise suurust, ei kontrolli kolleegium hagejale väljamõistetud hüvitise põhjendatust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lõike 1 ja lõike 4 kolmanda lause alusel solidaarselt kostjate kanda.

Menetluskulude jaotust saab

§ 178lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.

44.

§ 174

lõikest 3 lähtudes tuleb ringkonnakohtul vastavalt jaotusele määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus. Hageja on ringkonnakohtule teatanud, et tal puuduvad apellatsioonimenetluses menetluskulud. Seega jätab kohus hüvitatavate menetluskulude puudumise tõttu menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. (allkirjastatud digitaalselt) /Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/ 10