2-20-116839 KOHTUOTSUS TAGASELJAOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-20-116839 Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuli 2020, Narva kohtumaja Kohus Viru Maakohus Kohtunik Aarne Lõhmus Kohtuasi

§ 113lg 1 kolmanda lausega summas 43,12 eurot.

Hageja esitab viivise arvestuse lisana. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 43,12 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni alates

1. juunist 2020 lepingus sätestatud määras 45,5% aastas. Arvestatuna ühe aasta kohta moodustub viivise summa järgmiselt: põhivõlg 99,25 eurot x 45,5% = 45,16 eurot. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 99,25 eurot, intress 29,92 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 43,12 eurot ning viivised alates
2. juunist 2020 kuni põhinõude summas 99,25 eurot täitmiseni lepingujärgses määras 45,5% aastas. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt. Kohus on saatnud hagimaterjalid kostjale koos kirjaliku vastuse esitamise kohustusega hiljemalt 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Hagimaterjalid on nõuetekohaselt kätte toimetatud kostjale (hagi menetlusse võtmise kohtumäärus on kättetoimetatud kostjale AETi vahendusel
3. juunil 2020 ja hagimaterjalid AETi vahendusel
4. juulil 2020). Kostja 14-päevase tähtaja jooksul, s.o hiljemalt
5. juuliks 2020 kohtule vastust hagiavaldusele ei esitanud. Kohus hoiatas kostjat, et hagile vastuse esitamata jätmise korral teeb kohus asjas tagaseljaotsuse. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. TsMS § 407 lg 6 alusel kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus loeb TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et hageja nõuded põhivõlgnevuse ja intressi väljamõistmise osas on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele võlaõigusseaduse (edaspidi

) § 101 lg 1 p 1,

§ 108

lg 1 ja

§ 94alusel.

Esialgne võlausaldaja on sõlminud kostjaga lepingud oma majandus- või kutsetegevuse raames. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana

§ 1lg 5 tähenduses. Tulenevalt Ts

MS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. 3

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Riigikohus on leidnud, et ebamõistlikult kõrge viivise sätestamine tüüptingimustes toob

§ 42

lg 1 ja lg 3 p 5 alusel kaasa tüüptingimuse tühisuse ning võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Samuti on Riigikohus leidnud, et eelduslikult tuleks

§ 42

lg 3 p 5 ja lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (3-2-1-118-16, p-d 17, 18; 3-2-1-6605, p 24; 3-2-1-25-16, p-d 12, 13). Lepingu tüüptingimustes sätestatud viivisemäär 45,5% aastas ületab peaaegu 3-kordselt seadusjärgse viivisemäära. Vaatamata asjaolule, et kostja ei ole oma rahalist kohustust täitnud õigeaegselt, on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiv kahju ebaproportsionaalselt väike, võrreldes viivisenõude suurusega. Kõrge viivisemäär ei täida ka eesmärki motiveerida võlgnikku kohustust täitma.

§ 113

lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär on seadusandja seisukohalt olnud piisav saavutamaks viivise eesmärki. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingu tingimus on tüüptingimus

§ 35

mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks

§ 37

mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine

§-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-112-14, 3-21-118-05, 3-2-1-1-07, 3-2-1-2-08). Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohus tuvastas, et lepingus kokku lepitud viivisemäär 45,5% aastas on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest

§ 113

lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud 8% aastas. Kohus leiab, et lepinguline viivisemäär on tühine, mistõttu ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuna 45,5% suuruse viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb

§ 41

järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul

§ 113

lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivise seadusjärgne määr

§ 113lg 1 kohaselt on perioodil 30.

juuni 2019 –

1. juuni 2020 8% aastas. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivised perioodi eest
2. juuni 2019 –
3. juuni 2020 tasumata põhinõude summast 99,25 eurot summas 7,58 eurot. 4

§ 113lõikes 1 teises lauses sätestatud määras alates 13.

juunist 2020 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 99,25 euro, intressi 29,92 euro, seisuga

1. juuni 2020 sissenõutavaks muutunud viivise 7,58 euro osas, kokku 136,75 eurot ja viiviste alates
2. juunist 2020 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras osas.

Viivise 35,54 euro nõude osas (43,12-7,58) ja edasiulatuva viivise alates 13. juunist 2020 kuni põhinõude täieliku täitmiseni viivisemääras 45,5% aastas võlgnetavalt laenusummalt nõude osas jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt (hagihind 217,45/144,69, s.o 67% ulatuses), tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 33% ulatuses hageja ja 67% ulatuses kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas kohtule taotluse menetluskulude, riigilõivu summas 75 eurot ja õigusabikulude summas 480 eurot, väljamõistmiseks. Kohus leiab, et hageja menetluskulud 75 euro riigilõivu osas on hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja RLS lisa alusel põhjendatud ja vajalik täies ulatuses. Kohus leiab, et TsMS § 175 lg 1 alusel ei ole põhjendatud hageja õigusabi kulu 480 eurot. Kohus leiab, et antud asjas on põhjendatud kuluks 240 eurot õigusabi kulude katteks (2t*120). Tegemist ei ole keerulise asjaga ning hagiavaldus on koostatud tüüpvormil. Kohtu hinnangul moodustavad hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kokku 315 eurot (75+240). Kohus jätab menetluskulud poolte kanda proportsionaalselt hagi rahuldatud ulatusega. Seega tuleb kostjalt välja mõista 67% hageja menetluskuludelt s.o summalt 315 eurot, ehk kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 211,05 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras. Kohus mõistab Ts

MS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks viivise tasumata menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras.

Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks teinud toiminguid, millega kaasnevad kostjale kohtukulud. Seega kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. 5