Obsah (4)

§ 175§ 171§ 696§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-20-14362 Tsiviilasi A

) § 654 lg-ga 6 ja §-ga 659 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.

1. Vaidlustatud määrusega on maakohus jätnud PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel ajutise halduri nimetamata. Viidatud sätte kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nõuet ei saa lugeda selgeks, kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest (vt nt Riigikohtu
2. märtsi 2006 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). PankrS § 15 lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele, et ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Nõuet ei saa lugeda selgeks, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu.
3. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlusest. Võlgnik on nõudele vastu vaielnud ja ringkonnakohtu arvates on ta piisavalt põhistanud asjaolu, et võlausaldaja nõue ei ole PankrS § 15 lg 3 p 1 tähenduses selge. Praegusel juhul on võlausaldaja ja võlgniku vahel vaidlus garantiikirja ehtsuse üle. Kohus ei saa jätta tähelepanuta võlgniku väiteid selle kohta, et 1) võlausaldaja garantiikirjast tulenev nõue ei ole muutunud sissenõutavaks (sh on võlgnik esitanud garantiinõude tühistamise avalduse võlausaldajale); 2) võlausaldajal puudub nõue võlgniku vastu; 3) garantiikiri (ning laenuleping) on tagantjärgi allkirjastatud, tegemist on fiktiivse dokumentiga. Nende asjaolude kindlakstegemine eeldab tõendite hindamist, asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Kuna võlausaldaja nõue ei ole PankrS § 15 lg 3 p 1 tähenduses selge, ei analüüsi ringkonnakohus väiteid võlgniku maksejõuetuse kohta.
4. Eelneva tõttu jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
5. Võlausaldaja on palunud tühistada maakohtu määruse ka menetluskulude jaotuse ja kindlaks määratud menetluskulude suuruse osas, kuid samas ei ole määruskaebuses välja toonud, millises ulatuses on võlgniku menetluskulud põhjendamatud või ülemäärased. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud menetluskulud võlausaldaja kanda PankrS § 15 lg 6 kohaselt. 5 Samuti on maakohus

§ 175

lg 1 alusel hinnanud võlgniku lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

1. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohtule ei nähtu, et maakohus oleks lepingulise esindaja kulude hindamisel ületanud diskretsioonipiire.
2. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud

§ 171

lg 1 alusel võlausaldaja (määruskaebuse esitaja) kanda.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud määruskaebemenetluses kokku 900 eurot (ajakulu 7,1 tundi). Ringkonnakohus on seisukohal, et võlgniku lepinguliste esindajate keskmine tunnitasu (126 eurot 76 senti koos käibemaksuga) on mõistliku suurusega. Samas leiab ringkonnakohus, et võlgniku menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ega vajalikud. Ringkonnakohtu menetluses on võlgnik esitanud sisuliselt kaks menetlusdokumenti, s.o määruskaebuse vastuse ja menetluskulude nimekirja. Arvestades määruskaebuse vastuse keerukust ja mahtu, samuti seda, et selles menetlusdokumendis on olulises osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud väiteid, on põhjendatud ajakuluks määruskaebuse vastuse koostamise eest 4 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamise eest 0,4 tundi. Võlgniku põhjendatud ja vajalikud kulud määruskaebemenetluses on seega 557 eurot 74 senti (ajakulu 4,4 tundi, koos käibemaksuga). See summa tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista. Vastavalt esitatud taotlusele tuleb määrata, et võlausaldajal tuleb tasuda väljamõistetud menetluskuludelt ka viivist. 13.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Tulenevalt PankrS § 5 lg-st 2 koostoimes § 15 lg-ga 5 ei saa määrust vaidlustada osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (määruse resolutsiooni p 1).

§ 178

lg 1 ja § 179 lg 3 alusel saab vaidlustada menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist (määruse resolutsiooni p-d 2, 3 ja 4).

§ 178

lg 3 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja 6 /digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson