← Eesti

2-18-14846/38

Obsah (9)§ 162§ 657§ 654§ 652§ 634§ 173§ 171§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIME L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Otsuse teatavaks tegemise aeg 9. oktoober 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-1

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Menetluskulude rahalist suurust maakohus kindlaks ei määranud. Maakohus leidis, et kuna pooltevaheline vaidlus tuleneb

  1. septembril 2017 sõlmitud töölepingu lõpetamise lepingust, tuleb asja lahendamisel jätta tähelepanuta muud asjaolud ja tõendid poolte lepingueelsete läbirääkimiste kohta (sh Narvel OÜ osa müük ja hageja muud lisatasud). Maakohus tuvastas, et hageja võttis endale TLS § 23 lg-s 3 sätestatut järgides lepinguga kohustuse mitte töötada nelja tööandja konkurendi juures või teha nendega mistahes muul viisil koostööd (sh seltsinglasena; töölepingu lõpetamise lepingu p-d 4 ja 5). Töölepingu lõpetamise leping on TLS § 24 lg 1 p-de 1–4 järgi kehtiv. Töölepingu lõpetamise leping on soodsam tööandjale, sest leping on sõlmitud töötaja jaoks maksimaalse kestvusega (TLS § 24 lg 1 p 4) ning hüvitise maksmine on ajatatud täiendavalt ühe aastani. Töötaja huvitatust konkurentsist hoidumisest on suurendatud lisatasu saamise võimalusega. Tööandja ütles konkurentsipiirangu kokkuleppe üles TLS § 25 lg-s 1 sätetatut järgides. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingu kehtivuse ajal ei rikkunud töötaja lepingu p-des 4 ja 5 toodud piiranguid ning tööandja teostas lepingujärgse viimase makse
  2. augustil
  3. Vaidlus on selles, kas pärast tööandjapoolset lepingu ülesütlemist TLS § 25 lg 1 alusel oli tööandjal kohustus maksta töötajale välja lisahüvitis lepingu p-st 11 tulenevalt. Maakohus tõlgendas lepingut vastavalt VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreeglitele. Viidates VÕS § 29 lg-le 3 leidis maakohus, et töötaja on mõistnud lepingu p 11 selliselt, et juhul kui ta on lepingu kohaselt konkurentsipiirangut järginud, maksab tööandja pärast konkurentsipiirangu kehtivuse lõppu sellele järgneva 12 kuu jooksul igakuiselt lisahüvitist 1992,87 eurot. Lisahüvitise maksmise ajal on töötajal õigus töökohta vabalt valida ja talle ei kohaldu selles osas piiranguid. Viidates VÕS § 29 lg 5 p-dele 1–6 leidis maakohus, et lepingu p-s 11 toodud tööandjapoolse täiendava hüvitise maksmise kohustust tuleb analüüsida lähtudes lepingu p-de 4 ja 11 koostoimes, kuna lepingu p 11 sõnastus viitab lepingu p-le
  4. Maakohus märkis, et töötaja on lepingu kehtivuse ajal lepingut heauskselt täitnud, pidades kinni kehtestatud piirangutest. Kostja käitus üllatuslikult, öeldes töölepingu lõpetamise lepingu enne tähtaja lõppu üles, leides, et seetõttu puudub alus lisatasu maksmiseks. Koostöö tegemist töölepingu lõpetamise lepingu p-s 5 loetlemata ettevõttega (Nordic Bulk) ei saa lugeda konkurentsipiirangu rikkumiseks. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et töölepingu lõpetamise lepingu p-s 11 sätestatud igakuise lisahüvitise puhul on tegemist TsÜS § 102 lg 2 tähenduses edasilükkava tingimusega, 3

(8)milles sätestatud tagajärg ehk igakuise lisahüvitise saamine, on seotud 12 kuud kestva konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivusega. Lepingu p 4 ja 11 koosmõjus tõlgendades on pooled lepingut sõlmides ette näinud olukorra, kus töötaja säilitab ka konkurentsipiirangu kehtivuse ajal tööandja loal konkurendi juurde tööle asudes õiguse lepingu p-s 11 toodud hüvitisele. Pooled ei ole piiranud hüvitise teise osa väljamaksmist ega vähendamist, seda ka lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral. Maakohus leidis, et hageja kahjuhüvitamise nõue kohtueelsete õigusabikulude (546 eurot) ja sellele lisanduva viivise saamiseks kuulub rahuldamisele. VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis tuleb välja mõista alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Maakohus viitas kohtupraktikale (Riigikohtu määrused tsiviilasjades nr 3-2-1-115-14, p-d 13 ja 14; 3-2-1-93-14, p 22 ja 3-2-1-145-13) ja õigusabikulude nimekirjale. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kuna hageja on esitanud täitmisnõude, siis VÕS § 128 lg 3 ei kohaldu. Kahjuhüvitise nõude eeldused on täidetud. Tegemist on õigusliku vaidlusega, milles hageja on vajanud õigusabi ka kohtumenetluse eelsetel läbirääkimistel. Hageja õigusabikulude nimekirjas toodud kulud on põhjendatud ja vajalikud. Apellatsioonkaebus
  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata poolte lepingueelsete läbirääkimistega, mistõttu jõudis valele järeldusele, et poolte ühine tahe oli leppida kokku ainult konkurentsipiirangus ning käsitles hageja nõuet ekslikult kui hüvitise nõuet konkurentsipiirangu järgimise eest. Maakohus jättis tähelepanuta, et pooled on tuginenud lepingu tühisusele. Maakohus jättis hindamata, milline oli töölepingu lõpetamise lepingu, eelkõige selle p 11, tegelik sisu, ja sellest tulenevalt andmata hinnangu, kas leping on tervikuna või osaliselt tühine. Kuigi hageja loobus haginõude alternatiivsest käsitlusest, et leping on näilik ja tühine, oleks maakohus pidanud lepingu kehtivust kontrollima iga selles sisalduva kokkuleppe osas. Asjaolude ja esitatud tõendite pinnalt, sh poolte
  2. augusti
  3. a telefonivestlus ja Narvel OÜ osa väärtuse eksperthinnang, oleks maakohus pidanud jõudma järeldusel, et lepingu sisu ei ole puhtalt konkurentsipiirangus ja selle eest tasumisele kuuluvas hüvitises kokku leppimine (salvestise 2:30–4:20 ja 10:40–11:30). Töölepingu lõpetamise leping sisaldab poolte soovi leppida kokku hagejale mõeldud „lahkumispaketis“, mis sisaldas endas töösuhte lõppemisega seonduvat hüvitist, konkurentsipiirangut ja Narvel OÜ osa müüki. Leping on näilik ja tühine, kuna üheks selle peamiseks eesmärgiks oli kokku leppida hagejale tasu maksmises Narvel OÜ osa võõrandamise eest, mis oleks pidanud olema sõlmitud notariaalselt. Isegi kui töölepingu lõpetamise lepingu p-s 4 sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe on kehtiv, ei ole õige käsitada lepingu p-s 11 sisalduvat kokkulepet konkurentsipiirangu kokkuleppe osana, justkui oleks tegemist konkurentsipiirangu eest tasumisele kuuluva hüvitise teise osaga, mis on ajatatud kostja huvides. Lepingu p-s 11 nimetatud hüvitis ei ole konkurentsipiirangu kokkuleppe osa, vaid on osa muust „lahkumispaketist“, milles pooled on kokku leppinud (eelkõige hüvitis Narvel OÜ osa eest) ning on seetõttu tühine. Seda kinnitavad järgmised asjaolud: 1) praktikas ei ole tavapärane, et majandus- ja kutsetegevuses makstakse töötajale konkurentsipiirangu järgimise eest hüvitist, kui konkurentsipiirang enam ei kehti: 2) konkurentsipiirangu järgimise eest tööandja poolt tasumisele kuuluv hüvitis oli ebamõistlikult suur; 3) enne lepingu sõlmimist pidasid pooled pikalt läbirääkimisi Narvel OÜ osa müügi viisi ja tasu suuruse osas. Kostja omandis olev auto anti hageja omandisse ning hüvitise maksmine ajatati kahe aasta peale; ja 4) hageja kinnitas menetluses, et kokkulepe tervikuna ning ka selle p-s 11 nimetatud hüvitise eesmärk oli midagi muud. Maakohus ei ole kostja edasilükkava tingimuse vastuväidet sisuliselt analüüsinud. Töölepingu lõpetamise lepingu p 4 ja 11 koostoimes oleks pidanud maakohus jõudma järeldusele, et lepingu p-s 11 sätestatud igakuise lisahüvitise puhul on tegemist TsÜS § 102 lg 2 tähenduses 4
(8)edasilükkava tingimusega. Lepingu p 11 mõte on see, et vastustaja pidi saama konkurentsipiirangu, mille kestvus on üks aasta (maksimaalne periood TLS § 24 lg 1 p 4 järgi), järgimise korral hüvitist järjestiku 24 kuu jooksul. Tegemist on tervikliku kokkuleppega, mille kehtimiseks peavad kõik tingimused olema täidetud. Kuna konkurentsipiirang öeldi kostja poolt kehtivalt üles ennetähtaegselt, ei ole tingimus lisahüvitisele saabunud ning hagejal ei ole lisahüvitisele õigust. Hageja samasugust arusaama lepingu p-de 4 ja 11 sisust peegeldab tema kiri seoses lepingu tingimuste läbirääkimistega (vt hagiavaldusele lisa 4). Lisahüvitise tasumise eelduseks ei olnud mitte ainult konkurentsipiirangu faktiline järgimine, vaid ka selle kehtivus 12 kuud. Maakohus leidis valesti, et kostjal säilis lepingu p-st 4 tulenevalt kohustus konkurentsipiirangu hüvitist tasuda ka olukorras, kus kostja annaks hagejale kirjaliku nõusoleku konkurentsipiirangu mittejärgimiseks ning et sellest tulenevalt saab justkui järeldada, et hagejal säilis lepingu p 11 järgse hüvitise õigus ka olukorras, kus konkurentsipiirang ise on kostja poolt kehtivalt üles öeldud. Vastupidine loogika tähendaks, et töötaja saaks töötasu nii uuelt tööandjalt kui ka hüvitist vanalt tööandjalt. Maakohus ei arvestanud, et konkurentsipiirang ei kehtinud kuni
  1. oktoobrini 2018, vaid see lõppes
  2. augustil
  3. Hüvitise tasumise kohustuse säilimine olukorras, kus konkurentsipiirang ise ei kehti, on vastuolus vastava hüvitise eesmärgiga. Kostja ei öelnud lepingut üles üllatuslikult vaid TLS § 25 lg 1 alusel. Tasumisele kuuluks hüvitis 47 kalendripäeva lühema perioodi eest, s.o summas 20 835,05 eurot. Maakohus on kahjuhüvitise nõude ja viivisenõude väljamõistmisel jätnud arvestamata kahju hüvitamise nõude eeldused ning samuti asjaolu, et hageja ei ole kahju kandnud. Õigusabikulude hüvitamiseks on arve esitatud Intercad OÜ-le. Vastus apellatsioonkaebusele
  4. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja palub jätta arvestamata apellatsioonkaebuse väite, nagu poleks hageja kahju kandnud, sest advokaadibüroo arve on esitatud Intercad OÜ-le. Tegemist on uue väitega. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 2 tuleb parandada ebatäpsus. Selles punktis on ekslikult märgitud, et kostjalt välja mõista hageja kasuks
  6. märtsil 2017 sõlmitud lepingust tulenev konkurentsipiirangu kohaldamise hüvitis. Tegelikult on lepingu kuupäevaks
  7. september
  8. Nimetatud ebatäpsuse parandamine otsuse sisu ei muuda. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon

§ 657lg 1 p 2¹ alusel muutmata, täiendades osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

  1. Pooled vaidlevad selle üle, kas pärast tööandjapoolset töölepingu lõpetamise lepingu TLS § 25 lg 1 alusel ülesütlemist on tööandjal kohustus maksta töötajale lepingu p-st 11 tulenevat lisahüvitist 1992,87 eurot kuus 12 kuu jooksul. 7.
  2. Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on jätnud olulises ulatuses kostja väited hindamata, kuid see ei viinud asja ebaõige lahendamiseni. Maakohtu otsuse lõppjäreldus on õige, et töölepingu lõpetamise lepingu ülesütlemine ei vabasta kostjat lepingu p-st 11 tuleneva kohustuse täitmisest ning kostjal tuleb tasuda hagejale hüvitis 23 914,44 eurot (= 12 x 1992,87). Ringkonnakohus saab maakohtu otsuse põhjendusi täiendada ning kostja poolt etteheidetavad rikkumised kõrvaldada. 7.
  3. Maakohus ei hinnanud kostja väidet töölepingu lõpetamise lepingu osalise või täieliku tühisuse kohta ning ei põhjendanud, miks ta nende väidetega ei nõustu. Maakohus tuvastas konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse üksnes TLS-i sätetele tuginedes. 5

(8)Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendusega, et töölepingu lõpetamise lepingus kokku lepitud konkurentsipiirang vastab TLS-is sätestatud nõuetele ja seda ei korda (

§ 654lg 6).

Kostja väidab, et poolte tegelik tahe oli töölepingu lõpetamise lepingus kokku leppida hageja nn lahkumispaketis ning see sisaldab endas lisaks konkurentsipiirangule ka töösuhte lõppemisega seonduvat hüvitist ja Narvel OÜ osa ostuhinda. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et seoses kostja väitega on vaja hinnata, kas töölepingu lõpetamise lepingu p 11 sisaldab endas osaühingu osa ostuhinna kokkulepet ja kas selline kokkulepe saab TsÜS § 83 lg 1 järgi olla kehtiv. TsÜS § 83 lg 1 järgi on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine. Siinjuures ei oma tühisuse tuvastamisel tähtsust, kas osaühingu osa ostuhind moodustab hüvitisest suurema või väiksema osa. 7.

  1. Pooled ei vaidle, et hageja on Narvel OÜ osa
  2. oktoobril
  3. a notariaalselt tõestatud lepinguga võõrandanud kolmele füüsilisele isikule ostuhinnaga 4500 eurot (tl 68-72). Osaühingu osa müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud äriseadustiku (ÄS) § 149 lg 4 järgi pidid osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Näilikkuse tõttu saab tühine olla notariaalne müügileping kui osa võõrandamise kohustustehing. Seega ei saaks kirjalik kohustustehing, milles on kokku lepitud osaühingu osa kõrgem hind (varjatud tehing), olla kehtiv, sest järgitud ei ole kohustusliku notariaalse tõestamise vorminõuet (vt Riigikohtu
  4. jaanuari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p 29). Kostja saab tehingu tühisusele tugineda, sest kostja arvates nõuab hageja tühise tehingu täitmist. Õige on kostja osundamine asjaolule, et tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine kui lepingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad. 7.
  6. Praegusel juhul on osaühingu osa kohustustehing ja käsutustehing notariaalselt tõestatud. Kostja väidab, et kohustustehingu näol on tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 tähenduses. Näiliku tehingu puhul on määrava tähendusega poolte tahe, mistõttu tuleb tehingu näilikkuse tuvastamisel hinnata poolte tahteavaldusi, et selgitada, mida tegelikult sooviti. Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub poolel, kes sellele tugineb. Kostja väite kohaselt on temal osaühingu osa eest tasumise kohustus. Seega saab kostja olla osaühingu osa ostjate ostuhinna tasumise kohustusega ühinenud VÕS § 178 tähenduses. Kuna kostja tugineb tahteavalduse näilikkusele, siis on temal selle tõendamiskoormus. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tõendanud, et osaühingu osa müügilepingu sõlminud lepingupoolte (hageja, BB, BB ja RR) tahteks oli lepinguga, milles on osa hinnaks märgitud 4500 eurot (= 3 x 1500) varjata tegelikult teha soovivat tehingut kõrgema hinnaga. Kostja on välja toonud võimalike erinevate komponentide osa hüvitisest (vt kostja
  7. detsembri
  8. a menetlusdokumendi p-d 3.2.5, 3.2.6 ja 3.2.7), kuid need summad on kostja poolt tuletatud ning ühtegi tõendit sellistes summades kokkuleppimises esitatud ei ole. Kui lähtuda kostja arvutustest, siis peaks osaühingu osa väidetav ostuhind olema 35 261,65 eurot (= 47 828,88 – 11 180 – 1387,23), kuid pole tõendatud, et selline hind oli lepingupoolte tahteks. Kostja väidet ei tõenda asjatundja arvamus, sest selles on osaühingu 25 % osa väärtuseks hinnatud palju suurem summa, s.o 191 000 eurot (tl 78-93) ega ka hageja ja kostja telefonikõnede salvestised (hagiavalduse lisad 5, 6 ja 8), sest isegi kui osa müümise osas peeti lepingueelseid läbirääkimisi, siis müügilepingu sõlmimiseni hageja ja kostja ei jõudnud, sest osa müügilepingut nende vahel ei sõlmitud. Eeltoodust tulenevalt ei ole töölepingu lõpetamise leping hüvitise kokkuleppe osas tühine TsÜS § 83 lg 1 alusel. 7.
  9. Kolleegiumi hinnangul on hagejale makstav hüvitis mõistlik, sest tegemist oli kostja juures pikaajaliselt töötava juhtivtöötajaga (tl 54-62). Samuti ei ole kostja viited makstava hüvitise suurusele asjakohased, sest tulenevalt TLS § 24 lg-st 2 ei saa tööandja tugineda 6

(8)TLS § 24 lg-s 1 nõudeid rikkudes sõlmitud kokkuleppe tühisusele, kui töötaja täidab kokkulepet. Samuti ei saa kostja tugineda väitele, et praktikas ei ole tavapärane, et töötajale makstakse hüvitist aja eest, mil konkurentsipiirang enam ei kehti. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, siis hüvitise maksmise ajatamine kaheaastasele perioodile oli kostja soov ning sellised kokkulepped on privaatautonoomia ja lepinguvabaduse põhimõtetest tulenevalt lubatavad. 7.6. Maakohus tuvastas, et töötaja ei rikkunud lepingust tulenevat konkurentsipiirangut. Eelnimetatud asjaolu võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel

§ 652lg 1 p 1 järgi aluseks.

Edasi on maakohus tõlgendanud töölepingu lõpetamise lepingut VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud tõlgendamisreeglite kohaselt ja leidnud, et lepingu p 11 tingimuseks on konkurentsipiirangu järgimine. Ringkonnakohtu hinnangul on lepingu p 11 tingimuseks ka konkurentsipiirangu järgimise tähtaeg – üks aasta. Sellele viitab lepingu sõnastus ning hageja

  1. septembri
  2. a e-kiri (tl 74-75). Maakohus on ebaõigesti jätnud kontrollimata TsÜS § 102 lg 2 kohaldamise ning maakohtu otsuse p-des 19 ja 20 toodud põhjendused, kuidas vaatamata edasilükkava tingimuse mittesaabumisele saab hageja nõuda lisahüvitist, ei ole loogilised ega põhine poolte poolt esitatud asjaoludel. Ringkonnakohus asendab need põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega p-des 7.7 – 7.8 toodud ulatuses. 7.
  3. Hageja ei rikkunud konkurentsipiirangut kuni tööandjapoolse konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemiseni. TsÜS § 102 lg 2 järgi on tehing tehtud edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslikke tagajärgede tekkimine sõltub asjaolust (edasilükkav tingimus), mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. Konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemise tõttu ei saabunud kokkulepitud tingimust – konkurentsipiirangu järgimine ühe aasta jooksul. Vaatamata sellele leiab kolleegium, et töölepingu lõpetamise lepingu p-s 11 sätestatud tingimus tuleb lugeda saabunuks ja seda põhjusel, et kuna tingimus ei saabunud kostja poolt kokkuleppe ülesütlemise tõttu, siis sellise tegevusega kostja takistas tingimuse saabumist. TsÜS § 104 lg 1 järgi tingimus loetakse saabunuks ka juhul, kui selle saabumist takistas hea usu põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik. Kolleegium märgib, et TsÜS § 104 lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada õigusvastasusele viitavaid tunnuseid. Kostja käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus olev, sest see ei vasta üldisele arusaamisele eetilisest ja ausast käitumisest (VÕS § 6). Ennekõike tuleb poolte käitumise hindamisel arvestada, et tööandja maksekohustus oli jagatud kaheaastasele perioodile, mis oli soodsam kostjale, sest kostja soovis summade väljamaksmist kahe aasta jooksul (salvestis, hagiavalduse lisa 5). Tingimuse saabumisega tulnuks kostjal teine pool hüvitisest välja maksta, mistõttu ei olnud selle saabumine kostjale kasulik. Selline kostja käitumine on hea usu põhimõtte vastane ja TsÜS § 104 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud. 7.
  4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et töölepingu lõpetamise lepingu p-s 11 kokku lepitud hüvitis kuulub väljamaksmisele terves ulatuses. Ringkonnakohus täiendab, et kuna lisahüvitise maksmise tingimus on TsÜS § 104 lg 1 saabunud, siis ei ole alust hüvitist vähendada. 7.
  5. Maakohus rahuldas VÕS § 128 lg-le 3 tuginedes hageja kohtueelsete õigusabikulude nõude. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendusega ja seda ei korda (

§ 654lg 6).

Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. Samuti on maakohus nõuetekohaselt põhjendanud õigusabi kasutamise vajalikkust ja kulude suuruse mõistlikkust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib ringkonnakohus, et kuna kostja on rikkunud töölepingu lõpetamise kokkulepet, siis võib lepingu rikkumise korral võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (VÕS § 115 lg 1). Hageja nõutav kahju on otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 7

(8)mõttes. Kohtupraktikas on leitud, et kohtueelsed õigusabikulud, mida isik on teinud selleks, et oma õiguste rikkumist kõrvaldada, on eeltoodu alusel iseenesest hüvitatavad (vt nt Riigikohtu
  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-16, p 28). Üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks (vt Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 29). 7.
  5. Kolleegium leiab, et kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide asjaolu kohta, et hagejale ei ole kahju tekkinud, sest kohtueelne arve õigusabi eest on esitatud Intercad OÜ-le, ei ole

§ 652lg 3 järgi lubatav ja tuleb jätta tähelepanuta.

Tegemist ei ole õigusliku väitega

§ 634

lg 2 tähenduses (õiguslik väide on ettepanek tõlgendada kohaldatavat normi kindlal viisil). Kolleegium märgib, et kahju hüvitamist ei välista automaatselt asjaolu, et õigusabiteenuse arve on esitatud kolmandale isikule (vt nt menetluskulude hüvitamise osas Riigikohtu

  1. novembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1102-16, p 13). Kui hageja esitas maakohtus kahju tekkimise tõendamiseks arve, siis tulnuks kostjal vastavasisuline vastuväide esitada (tl 102-103).
  3. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei ole põhjust maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks.
  4. Ringkonnakohus märgib apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse (

§ 173lg 1).

Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lg 1 järgi kostja kanda.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

10. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.