← Eesti

2-17-9735/48

Obsah (16)§ 77§ 226§ 208§ 635§ 29§ 641§ 642§ 115§ 189§ 116§ 647§ 644§ 113§ 82§ 127§ 128

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIME L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler, Margo Klaar Otsuse teatavaks tegemise aeg 9. oktoober 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-973

) § 29 lg 3, § 208 lg-d 1 ja 2). Võrreldes toolide eest makstavat tasu 71 070 eurot hageja poolt antud materjali maksumusega 9925 eurot sai järeldada, et hageja poolt antud materjali maksumus on 13,96 % kogu tootepartii maksumusest. Seega domineerib ainuüksi materjali maksumusest nähtuvalt kostja võõrandamiskohustus töö tegemise kohustuse üle. Vaidlus on selle üle, kas kostja valmistatud toolid vastasid lepingutingimustele. Hageja seadusliku esindaja vande all antud seletuse kohaselt pidid toolid vastama avalikes kohtades kasutatavate toolide kvaliteeditingimustele. Maakohus leidis, et lepingus puudub kokkulepe standardi, tehnilise normi või kvaliteeditingimuse kohaldamise osas. Sel juhul peab lepingupool

§ 77lg 1 järgi kohustuse täitma vähemalt keskmise kvaliteediga.

Kuivõrd hageja laskis kostja poolt valmistatud tooli testida standardi EN 15373 järgi, vastavad toolid vähemalt keskmisele kvaliteedile. Hageja ei tõendanud, et ta oleks kostjaga kokku leppinud või informeerinud kostjat asjaolust, et toolid müüakse haridusasutusele. Hageja pidi teadma, et haridusasutuses kasutatavatele toolidele on kõrgemad standardid. Asjas pole tõendamist leidnud, et kostja pidi teadma nimetatud kvaliteeditingimusest. Maakohus leidis, et

§ 226

ei kohaldu, kuivõrd müügilepingus puudub viide näidisele või kirjeldusele, millele peab tool vastama. Maakohus leidis, et müüdav asi pidi vastama keskmise kvaliteedi nõuetele. Kuna toole kasutati haridusasutuses, siis tuleb hinnata, kas toolid vastasid kõrgemale kvaliteeditingimustele (EN 1729-2:2006, edaspidi EN 1729). Toolide raamide purunemise põhjuseks oli toolide konstruktsioon. Hageja ei tõendanud, et kostja osales tooli väljatöötamises, sh teinud tugevusarvutusi või muul viisil aidanud välja töötada tooli, et see ei puruneks. Seega ei saa teha kostjale etteheiteid, et toolide konstruktsioon ei vasta nende kasutamise tingimustele. Kostja ei ole müügilepingut rikkunud. Hagejal puudus alus lepingust taganemiseks. Apellatsioonkaebus 3

(12)
  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme. Maakohtu otsus on tehtud kiirustades ja pealiskaudselt, mida saab järeldada sellest, et otsuse avalikult teatavaks tegemise aega lükati korduvalt edasi. Maakohus on jätnud arvestamata suurema osa hageja esitatud väidetest ja tõenditest. Maakohus kvalifitseeris pooltevahelise lepingu valesti müügilepinguks, kuigi asja õige lahendamise seisukohast ei oma see tähtsust. Pooled sõlmisid töövõtulepingu, kuna kostja kohustus valmistama hageja jaoks spetsiaalselt välja töötatud (individuaaltunnustega) asja. Maakohus leidis vastuoluliselt ja nõuetekohaselt põhjendamata, et kostja ei ole müügilepingut rikkunud. Hageja esitatud toolide purunemise asjaolusid ei ole maakohus käsitlenud ega tõendeid hinnanud. Maakohus üksnes viitas RISE (endise nimega SP) raportitele ja tegi
  2. jaanuari
  3. a raportist vale järelduse. RISE raportitest saab järeldada, et toolid on liimitud erinevalt, AB-le tarnitud toolidel tekkis standardi EN 15373 järgi testimisel komponentide vahele lõtk (liimiliide tuli lahti) ja toolid olid liitekohtadest halvasti liimitud, halb liimimine on määrav tooli vastupidavusel. Hageja jooniste järgi sai toota kvaliteetseid toole. Samade jooniste järgi toodeti ka näidis, mida testiti ja mis testimisel ei lagunenud. Seega on ebaõige maakohtu järeldus, et toolide purunemise põhjuseks oli nende konstruktsioon. Eelistada tuleb RISE raporteid, sest tegemist on sõltumatu ja erapooletu asutusega. Kostja on tellinud katsearuanded temaga seotud isikult ja need ei selgita, mis põhjusel toolid purunesid. Samuti valmistas kostja testide jaoks eraldi toolid. Kostja esitatud katsearuanded ei tõenda, et toolid olid keskmise kvaliteediga, kuid purunesid seetõttu, et nende konstruktsioon oli liiga nõrk haridusasutuses kasutamiseks. Toolid oleksid purunenud ka juhul, kui neid oleks kasutatud muu koduvälise kasutuse olukorras. RISE
  4. aprilli
  5. a raporti kohaselt ei ole koduvälise kasutuse ja hariduskeskkonna standardi nõuded niivõrd erinevad, et koduvälise kasutuse standardile vastav tool koolikeskkonda ei sobiks. Maakohtu tuvastatud asjaolusid arvestades võis toolide purunemise põhjuseks olla ka ebakvaliteetne materjal. Toolid olid nii halvasti kokku liimitud, et need ei vastanud keskmisele kvaliteedile ega ka koduvälise kasutamise standardile. Seda tõendavad nii toolide purunemise asjaolud kui ka RISE järeldused toolide purunemise põhjuste kohta. Poolte kokkuleppe kohaselt, alternatiivselt pooltevahelisest praktikast, pidid toolid vastama standardile EN
  6. Sellist kokkulepet kinnitas hageja seaduslik esindaja vande all antud seletuses. Kostja teadis, et hageja müüb mööblit koduväliseks kasutamiseks, selle standardi järgimine on tavapärane ning sellele vastasid ka toolide näidised. Ekslik on maakohtu seisukoht, mille kohaselt hageja ei tõendanud, et kostja osales toolide väljatöötamisel. Toolide lõplikud joonised töötati välja poolte koostöös ja mitmete tehniliste küsimuste lahendamine (sh milliseid ühendusi kasutada) jäi üksnes kostja otsustada. Pooled said asjaoludest tulenevalt ühtemoodi aru sellest, millistele nõuetele toodetav mööbel peab vastama. Standardi EN 1729 kohaldamises ei ole pooled kokku leppinud ja maakohtu viited sellele on asjakohatud. Maakohus leidis valesti, et

§ 226

ei ole vaidlusaluste toolide lepingutingimustele vastavuse hindamisel kohaldatav, kuna müügilepingus puudub viide näidisele. Poolte vahel puudus vaidlus, et vaidlusalused toolid pidid näidisele vastama, mistõttu ei saanud maakohus otsuse tegemisel asuda teistsugusele seisukohale (TsMS § 436 lg 4). Näidiseks tuleb praegusel juhul lugeda kostja toodetud 0-partii 10 tooli, millest üks läbis edukalt SP testi (RISE

  1. augusti
  2. a raport). Esimesest hulgitellimusest müüs hageja 134 tooli koduväliseks kasutuseks ning nende osas pretensioone ei esitatud. Maakohus tuvastas valesti, et toolid vastasid keskmisele kvaliteedile. Maakohus võttis keskmise kvaliteedi hindamise aluseks standardist EN 15373 tulenevad nõuded, kuid järeldas ekslikult, et kostja toodetud toolid vastasid lepingutingimustele, kuna kostja toodetud 0-partii tool läbis RISE testi. Pooled vaidlesid hoopis selle üle, kas kostja valmistatud ja AB-le müüdud 4

(12)toolid vastasid lepingutingimusele või mitte. Maakohtule ei esitatud ühtegi tõendit, et need vastasid standardi EN 15373 nõuetele. Vastupidist tõendavad RISE raportid jättis maakohus tähelepanuta. AB-le tarnitud toolid hakkasid logisema ja ilmutasid esimesi purunemismärke kõigest mõned nädalad pärast nende kasutamist. Keskmisele kvaliteedile vastavalt liimitud puitmööbel peab liimiliidetest koos püsima. Hageja rõhutab, et sõlmis lepingu oma ala asjatundjaga, kellelt saab eeldada spetsiifilisi eriteadmisi tellitud töö kasutusvõimaluste ning sobivuse kohta. Kostja rikkus lepingut, hagejal on õigus lepingust taganeda ning nõuda lepingu alusel tasutu tagastamist ja kahju hüvitamist. Vastus apellatsioonkaebusele
  1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osaliselt resolutsioonis märgitud ulatuses. Tühistatud osas saab ringkonnakohus ise asja lahendada, millega rahuldab hagi 119 569,75 euro, intressi 62,60 euro, viivise 43 358,67 euro ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmise osas ning jätab menetluskulud poolte endi kanda. Osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
  3. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, jättes hageja esitatud väited ja tõendid analüüsimata. Selliselt on menetlusõiguse normi TsMS § 656 lg 1 p 5 mõttes oluliselt rikutud. TsMS § 656 lg-st 2 ja § 657 lg 1 p-st 3 tulenevalt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse lahendamisel tühistada esimese astme kohtu otsus menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saata asi vajalikus ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks vaid siis, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt Riigikohtu
  4. aprilli
  5. a otsus asjas nr 2-158191/82, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Ringkonnakohus leiab, et vaatamata menetlusõiguse normi rikkumisele maakohtus, saab ringkonnakohus selle apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohtul on TsMS § 652 lg 3 kohaselt õigus tuvastada maakohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hinnata kohtuotsuses hindamata tõendeid, samuti TsMS § 652 lg 5 ja § 653 järgi õigus ümber hinnata maakohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid.
  6. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas nende vahel on sõlmitud müügileping

§ 208

lg 1 tähenduses või töövõtuleping

§ 635lg 1 tähenduses.

Maakohtus on saanud pooled avaldada seisukohti mõlema nõude kvalifikatsiooni kohta. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et maakohus kohaldas tuvastatud asjaoludele

§ 208lg-t 1 valesti.

Nõude kvalifitseerimise aluseks olevate asjaolude tuvastamisel ei ole maakohus menetlusõiguse norme rikkunud ning ringkonnakohus saab need võtta õigussuhte kvalifitseerimisel TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks. 8.1. Juhul kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb

§ 29

lg 4 järgi lepingu tõlgendamisel arvesse võtta ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. See tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb 5

(12)arvestada

§ 29

lg 5 p-des 4-6 märgitud asjaoludega, eelkõige

§ 29lg 5 p 4 järgi lepingu olemust ja eesmärki.

Poolte kokkuleppel pidi kostja valmistama hagejale toolide komponente ning vastavalt tellimustele komplekteerima nendest ka valmis tooted. Puudub vaidlus, et toolide materjalide valik ja ostmine (v.a mõned üksikud komponendid) oli kostja kohustuseks. Vaidlusaluse tellimuse kogusumma oli 71 070 eurot, millest hagejapoolne materjali maksumus moodustas 9925 eurot. Maakohus leidis, et sellise võlasuhte domineerivaks kohustuseks oli kostja võõrandamiskohustus, mistõttu on tegemist müügilepinguga. 8.2. Üldjuhul kohaldub müügilepingu regulatsioon ka valmistatava asja tellimisel ja võõrandamisel. Nimetatud üldreeglist on kaks erandit ja selle eelduse saab pool, kes tugineb töövõtulepingule, ümber lükata.

§ 208

lg 2 teise lause järgi ei kohaldata

  1. peatükis sätestatut lepingutele, mille puhul suurem osa lepingupoole kohustustest, kes asja muretseb, seisneb töö tegemises või muu teenuse osutamises. 8.
  2. Esimest erandit asjas ei esine, sest hageja ei andnud kostja käsutusse olulise osa toolide valmistamiseks vajalikust materjalist. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta teise

§ 208

lg 2 teises lauses toodud erandi – suurem osa kohustustest on seotud töö tegemisega. Praegusel juhul on võimalik ja otstarbekas teha järeldus lepingu enda objekti omadustest lähtuvalt. Poolte lepingulises suhtes esines kombinatsioon eseme valmistamisest ja võõrandamisest ning lepingu sõlmimise hetkel toole alles hakati valmistama. Kostja pidi toolid valmistama konkreetse joonise järgi (vt kd I, tl 9-11; tõlge tl 47-49). Toolide näol ei olnud tegemist liigitunnustega asjadega ning kuna lepingu objektiks oli individuaaltunnustega asi, siis oli suurem osa kostja kohustusest seotud töö tegemisega. Sellisel juhul domineerib valmistamiskomponent võõrandamiskomponendi üle ja tegemist on töövõtulepinguga. Kolleegium märgib, et müügi- ja töövõtulepingut reguleerivad sätted on lepingu eseme puuduste tõttu tekkiva vastutuse osas sarnased ning töövõtulepingu sätete kohaldamine ei tooks iseenesest kaasa teistsugust kohtuotsust. Ka töövõtulepingulisele suhtele kohaldub Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008, 17. juuni 2008, lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) art 4 lg 1 p b) järgi Eesti õigus. 9. Hageja nõue kostja vastu saab tuleneda sellest, kui töö ei vasta lepingutingimustele

§ 641

lg 2 p-de 1 või 2 järgi ja kostja vastutab töö lepingutingimustele mittevastavuse eest

§ 642lg 1 järgi.

Kahju hüvitamise nõude aluse annab hagejale

§ 115

lg 1 ja lepingu alusel tasutu tagastamist saab nõuda

§ 189lg 1 alusel.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas valmistatud toolid vastasid lepingutingimustele. Maakohus hindas lepingutingimustele vastavust tulenevalt keskmisest kvaliteedi standardist

§ 77lg 1 teise lause järgi.

Pooled ei vaidle, et standardi EN 1729 kohaldamise osas pooled kokku ei leppinud. Maakohus jõudis seisukohale, et keskmiseks kvaliteedi standardiks pooltevahelises lepingulises suhtes pidi olema koduvälise kasutuse standard EN

  1. Nimetatud lõppjäreldusega ringkonnakohus nõustub, kuid muudab maakohtu otsuse põhjendusi tulenevalt sellest, et vaidlusele kohalduvad töövõtulepingu sätted. 10.
  2. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et poolte vahel puudus kokkulepe töö omaduste kohta. Siinjuures on jätnud maakohus põhjendamatult arvestamata, et isegi kui
  3. juuni
  4. a leping ei sisalda kokkulepet standardi, tehnilise normi või kvaliteeditingimuse kohaldamise osas, siis kokkulepped töö omaduste kohta saavad tulla ka lepingu sõlmimise asjaoludest, sh lepingu ettevalmistamise käigus töövõtjale esitatud töö omadusi kirjeldavast informatsioonist ja praktikast. Kuigi poolte vahel on sõlmitud leping kirjalikult ja selles ei ole kokkulepet kajastatud, siis see ei välista võimalust tõendada dokumenteerimata jäänud pooltevahelisi kokkuleppeid. Kolleegiumi hinnangul on

§ 641lg 2 p 1 kohaldamise eelduseks olevad asjaolud tõendatud. Eeltoodud asjaolusid tõendavad hageja seadusliku esindaja XX vande all antud 6

(12)seletus (kd III, tl 20-21 pöördel), mis haakub dokumentaalsete tõenditega selle kohta, et poolte koostöö sai alguse
  1. a läbi YY seotud äriühingute (kd I, tl 155-159 pöördel; tõlge tl 157160 pöördel). Koostöös valmistati ja müüdi mööblit vaid avalikes ruumides kasutamiseks. Hageja asus tegutsema samal tegevusalal, kus varem oli tegutsenud kostja õiguseelneja emaettevõte YY juhtimisel ja kostja teadis, et hageja jaoks valmistatav mööbel peab vastama samadele nõuetele ja standarditele – mööbel kasutamiseks avalikes ruumides. Hageja lasi 0partii tooli testida sama standardi järgi ning teavitas testi läbimisest ka kostjat, mis on tõendatud hageja esindaja
  2. augusti
  3. a e-kirjaga (kd I, tl 137; tõlge tl 138). RISE raport on koostatud
  4. augustil 2012 ja hageja lasi 0-partii tooli testida, et välja selgitada tooli tugevus (kd I, tl 12-13 pöördel; tõlge tl 50-51 pöördel; hageja seadusliku esindaja vande all antud seletus; 00:30:20). Kuna mõlemad pooled tegutsesid majandus- ja kutsetegevuses ning arvestades kostja tegutsemise turgu, siis teadis kostja, millise testimisega on tegemist ning hiljem on kostja sellele testimisele ka viidanud (vt kostja
  5. oktoobri
  6. a e-kiri; kd I, tl 170; tõlge tl 171). Kuna poolte kokkuleppest tulenevalt pidid toolid vastama standardile EN 15373, siis ei hinda ringkonnakohus hageja alternatiivseid käsitlusi standardi siduvuse kohta. 10.
  7. Hageja tugineb sellele, et „Love“ seeria tool töötati välja poolte koostöös. Nimetatud asjaolu soovib hageja tõendada hageja ja kostja seaduslike esindajate vande all antud seletustega ja dokumentaalsete tõenditega (e-kirjad; vt kd I, tl 133-136, 161-163, 166-169). Kolleegium nõustub maakohtu otsuse p 3.4 esimeses lõigus toodud seisukohaga ja seda TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda. Kostja panus tooli konstruktsiooni väljatöötamises ei olnud selline, et see mõjutaks kostja vastutust töö lepingutingimustele mittevastavuse puhul. Ekirjadest tulenevalt on kostja teinud muudatusteks ettepanekuid ning esitanud täpsustavaid küsimusi, kuid nendest ei nähtu, et kostja võttis sellega endale vastutuse tooli konstruktsiooni vastupidavuse eest. Kostja seadusliku esindaja vande all antud seletusest tulenevalt võisid pooled arutada, millised on valmistamise võimalused lähtuvalt tehase masinatest või materjalist, nn tehnilised võimalused (kd III, tl 23, 00:53:57 ). Hageja väiteid ei tõenda asjaolu, et kostjaga seotud äriühingud tegid varasemalt koostööd sama disaineriga. Samuti ei tõenda hageja väiteid hageja seadusliku esindaja vande all antud seletus, sest neid ei kinnita ükski teine asjas esitatud ega kogutud tõend, sh on need vastuolus kostja seadusliku esindaja vande all antud seletusega. 10.
  8. Hageja ei ole menetluses tuginenud asjaolule, et töö lepingutingimustele mittevastavus tuleneb sellest, et vaidlusalused toolid ei vasta standardile EN
  9. Hageja tugineb asjaolule, et toolid ei vasta standardile EN
  10. Seega on maakohus rikkunud TsMS § 5 lg-st 1 tulenevat põhimõtet, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude alusel. Maakohtu hinnangul peab keskmise kvaliteediga koduvälise kasutuse tool vastama standardi EN 15373 nõuetele. Kuigi maakohus jõudis õigele järeldusele, et valmistatavad toolid pidid vastama standardi EN 15373 nõuetele, on maakohus
  11. augusti
  12. a RISE raporti põhjal ebaõigesti tuvastanud, et AB-le valmistatud 937 tooli vastasid keskmisele kvaliteedile, s.o standardile EN
  13. Ringkonnakohus, hinnates asjas esitatud ja kogutud tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi uuesti, asub maakohtu seisukohast teistsugusele järeldusele – vaidlusalused toolid ei sobi koduväliseks kasutuseks, s.t toolidel ei ole kokkulepitud omadusi. 10.
  14. Hageja esitas toolide purunemise asjaolude kohta väited ja tõendid, mida maakohus nõuetekohaselt ei hinnanud.
  15. oktoobril 2014 sai hageja kliendi käest kaks tooli, et probleemi analüüsida ja hinnata. Tagastatud toolid olid ühenduskohtadest lahti tulnud ja loksusid, kuid puitkonstruktsioonid olid terved (kd II, tl 51; tõlge tl 187). Sellest teavitati ka kostjat, mida tõendab CC
  16. oktoobri
  17. a e-kiri ja probleemi kirjeldus (kd I, tl 170, 173 ja pöördel; tõlge tl 171-172). Toolid hakkasid järjest purunema (
  18. detsembri
  19. a e-kiri; kd I, tl 176 pöördel177; tõlge tl 179 ja pöördel; kd II, tl 51-53; tõlge tl 187-189; kd III tl 9-11; kohapeal 7
(12)
  1. oktoobril 2014 tehtud video;
  2. novembri
  3. a menetlusdokumendi lisa 4). Eeltoodud tõendid tõendavad, et toolid tulid lahti ühenduskohtadest. 10.
  4. Asjaolu, et toolide purunemise põhjustas ebakvaliteetne liimiühendus on tõendatud RISE raportitega. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda SP Rootsi Tehniliste Uuringute Instituudi koostatud arvamustes (kd II, tl 4; tõlge tl 5). RISE testis AB-le tarnitud toole, sh parandatud (tugevdustega) tooli (
  5. detsembri
  6. a raport; kd II, tl 54-56; tõlge kd I, tl 53-55). Kui kostja on seadnud kahtluse alla testitud toolide seisundi nende testimise ajal, siis fotodelt on näha, et enne testimist on mõlemad toolid ilma nähtavate kahjustusteta (kd II, tl 54 pöördel ja 55 pöördel). Musta tooli testimise tulemusel jõuti järeldusele, et raami ja tagumiste jalgade vahele tekkis lõtk. Lõtku põhjuse uurimiseks tool lõhestati, mille tulemusena selgus, et liitekoht oli halvasti liimitud, tagumiste jalgade ja raami vahelises liimliites on liimi puudulikult, liimi jääke võib näha ainult tappide all. Punase tooli testimisel lõtku põhjuse uurimiseks tool lõhestati, mille tulemusena selgus, et raami kinnituse mõlemal küljel on murdunud tapid ja ka liitekoht on halvasti liimitud. Tagumiste jalgade ja raami vahelises liimliites on liimi puudulikult, liimi jääke võib näha ainult tappide all. Hageja lasi uuesti kontrollida varem 0-partiist testitud proovitooli (
  7. detsembri
  8. a raport; kd II, tl 184-185; tõlge kd I, tl 56-57). Testi tulemusel jõuti järeldusele, et tool on kokku liimitud korrektselt ja rohke liimiga. RISE selgitas, et
  9. detsembri
  10. a raportis kirjeldatud toole oli puuduliku liimimise tõttu võimalik katki lüüa vaid kätega ja liimivuugid osutusid täiesti kuivadeks (
  11. aprilli
  12. a raport; kd I, tl 145; tõlge tl 146). Sellest saab teha põhjendatud järelduse, et proovitooli ja ABle tarnitud tooli liimimisel on märkimisväärsed erinevused. Täiendavalt testiti veel ühte AB-le tarnitud tooli (
  13. jaanuar
  14. a raport; kd II, tl 3 ja pöördel; tõlge tl 63-64). Selle testi tulemusel tehti järeldus, et liimiühendustes ei olnud eri osade eraldamiseks vaja suurt jõudu, liimjoonte visuaalne kontrollimine näitas vähest puidukahjustust. Testi usaldusväärsust kinnitab asjaolu, et esmalt valiti toolid juhuvalikuga, pärast saabumist hoiti neid tavalisel toatemperatuuril ning nende hulgast valiti testimiseks juhuvalikuga välja üks tool. Seega tõendavad RISE raportid, et AB-le tarnitud toolidel tekkis standardi EN 15373 järgi testimisel komponentide vahele lõtk, toolid olid liitekohtadest halvasti liimitud (liimi oli pandud liiga vähe) ning see oli määrav tooli purunemisel. 10.
  15. Maakohus on tuvastanud Tallinna Tehnikaülikooli
  16. aprilli
  17. a katsetuste protokolli nr 17-6/KML/6 (kd I, tl 78 ja pöördel), EFG Katselabori
  18. augusti
  19. a katsearuande (kd I, tl 79-81; tõlge 82-84 pöördel) ja Kinnarpsi katse- ja kontrollikeskuse katsearuande nr TA4165 (kd II, tl 91-92 pöördel; tõlge tl 100-101 pöördel) põhjal, et toolide purunemise põhjuseks ei olnud ainult liimiühendus, vaid pigem toolide konstruktsioon. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda eelpool viidatud dokumentaalsed tõendid, et toolide purunemise põhjuseks oli nende konstruktsioon. Kahes esimeses dokumentaalses tõendis on kirjeldatud toolide purunemist, kuid pole välja toodud purunemise põhjust. Kolmandas dokumentaalses tõendis on tooli testitud standardi EN 1729 järgi. Samuti ei saa nende tõendite põhjal teha kostja poolt soovitud järeldust, sest kostja lasi testida toole, mis olid testimiseks valmistatud. RISE testis konkreetselt AB-le tarnitud toole. Asjaolu, et testitud tooli ja hiljem valmistatud tooli liimimisel on märkimisväärsed erinevused, on tõendatud RISE
  20. aprilli
  21. a raportiga (kd I, tl 145 ja pöördel; tõlge tl 146 ja pöördel). 10.
  22. Asjaolu, et toolide purunemise põhjuseks ei olnud nende konstruktsioon, tõendavad ka kaudsed tõendid. Samade jooniste alusel oli kostja valmistanud hagejale 134 tooli, mis müüdi hageja poolt edasi erinevatele klientidele, sh
  23. a 25 tooli Wayne’s Coffee kohvikule (kd I, tl 189-208; kd II tl 121-123). Toolid on olnud viis aastat kasutuses ja ei ole purunenud. Samas on varasemalt kostja valmistatud toolide osas olnud samuti liimimise probleem, mis tekkis 8
(12)teisele kohvikule müüdud 12 tooliga (kd II, tl 124-125; tõlge tl 126-127). Selle juhtumi puhul vahetas kostja toolid välja. 11. Maakohus leidis, et lepingust taganemise eeldus ei ole täidetud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaoludest tulenevalt tuleb maakohtu seisukohta muuta. Praegusel juhul vaidlevad pooled lepingust taganemise materiaalsete eelduste üle. Tellija võib

§ 116lg 1 kohaselt lepingust taganeda, kui töövõtja on oluliselt lepingut rikkunud.

Olulise lepingurikkumise sätestab

§ 116

lg 2 ning

§ 647

loetleb täiendavad olulise lepingurikkumise alused juhuks, kui töö ei vasta lepingutingimustele. Kolleegiumi hinnangul on lepingust taganemise materiaalsed eeldused täidetud, sest kostja rikkus oluliselt töövõtulepingut. Kostja vastutab valmistatud toolide lepingutingimustele mittevastavuse puhul (

§ 642lg 1 esimene lause).

Hageja informeeris kostjat koheselt ABlt saabunud kaebustest ja kirjeldas toolide purunemise asjaolusid (

§ 644lg-d 1 ja 2).

Jaanuari

  1. a seisuga oli täiesti katki 124 tooli (kd I, tl 181-182; tõlge 183-184). Kostja toole ei parandanud ega vahetanud neid välja, sest eitas lepingu rikkumist.
  2. Hageja esitas töövõtulepingu rikkumise ja sellest taganemise tõttu kostja vastu erinevaid rahalisi nõudeid, sh saamata jäänud tulu 125 631 eurot, otsene varaline kahju 52 354,89 eurot ja lepingu alusel tasutud 71 070 euro tagastamiseks, lisaks kõrvalnõuded intressi ja viivise näol (vt hageja
  3. septembri
  4. a menetlusdokument; II kd, tl 172). Maakohus nimetatud nõuete osas seisukohta ei võtnud, kuna leidis, et kostjapoolne lepingu rikkumine ei ole aset leidnud. Ringkonnakohus saab tuvastada, kas hageja lepingu alusel tasutu tagastamise ja kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused on täidetud. Maakohtu menetluses on välja selgitatud hageja nõuded ja kostja seisukohad nende nõuete suhtes ning pooled on saanud esitada tõendid oma faktiliste väidete põhjendamiseks. 12.
  5. Lepingu alusel tasutu tagastamist saab hageja nõuda

§ 189lg 1 esimese lause alusel.

Ringkonnakohtu hinnangul on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingu alusel tasutud 71 070 euro tagastamist (kd I, tl 14). Tagastatavalt rahalt saab hageja nõuda kostjalt

§ 189

lg 1 kolmanda lause alusel intressi raha saamisest ning tagastamise viivitamisel

§ 113lg 1 teise lause alusel viivist. Kostja ei taotlenud otsuse täitmise korra kindlaksmääramist (Ts

MS § 445 lg 1). Hageja pakkus lepingust taganemise avalduses kostjale võimalust toolid tagasi saada ning määras raha maksmiseks tähtaja, s.o hiljemalt 28. mai 2015 (kd I, tl 20-21; tõlge tl 58-59). Hageja poolt kohustuse täitmiseks määratud tähtpäev on mõistlik

§ 82lg 3 tähenduses.

Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingu alusel tasutud 71 070 eurot,

  1. juulist 2014 kuni
  2. maini 2015 intressi 62,60 eurot ja alates
  3. maist 2015 kuni TsMS § 367 järgi kohustuse täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Otsuse tegemise seisuga on viivisekalkulaatoriga arvutatud sissenõutavaks muutunud viivis 30 557,64 eurot. 12.2. Kahju hüvitamise nõude aluse annab hagejale

§ 115lg 1.

Kohtupraktikas on leitud, et

§ 115

lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib hageja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-15, p 11 ja selles viidatud kohtupraktika):  võlgnik on lepingut rikkunud (

§ 115

lg 1);  võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (

§ 115

lg 1);  võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (

§ 127

lg 1, § 128);  kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2);  kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127

lg 3);  rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Kahju hüvitamise nõude eesmärgiks on

§ 127lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise 9

(12)aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks. 13. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kostja on lepingut rikkunud ning ta vastutab lepingu rikkumise eest. Järgnevalt tuleb hinnata teisi kahju hüvitamise nõude eeldusi iga kahju komponendi osas ning kahju suurust. Ringkonnakohtu hinnangul saab hageja

§ 128

lg 3 alusel otsese varalise kahjuna kostjalt nõuda toolide materjali, parandamise, asendamise, transpordi ja hoiustamisega seotud kulude, samuti kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist. Need kulud on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga, on rikkumise võimaliku tagajärjena töövõtjale ettenähtavad ja rikkumisega põhjuslikus seoses. Kostja ei ole vaielnud vastu kulutuste Rootsi kroonidest eurodesse ümberarvutamisele, mistõttu kohus lähtub eurodes välja toodud kuludest. 13.

  1. Kolleegiumi hinnangul on toolide valmistamiseks antud materjali kulu 9925 eurot tõendatud ja kuulub rahuldamisele (kd I, tl 31-32; tõlge tl 60-61; kd II, tl 7-8; tõlge tl 6 ja pöördel). 13.
  2. Hageja nõuab kahjuna toolide parandamisega seotud kulutusi 8899 eurot. Sellest 6340 eurot on seotud väidetavalt asjaoluga, et hageja esindaja ja töötajad pidid käima AB-s probleemiga tutvumas, toole parandamas ja neid transpordiks kokku pakkimas. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja kahju tekkimist tõendanud. Hageja on esitanud üksnes väited asjaolude kohta, et töötajad olid AB-s ja tegelesid purunenud toolidega, kuid vaatamata kostja
  3. märtsi
  4. a menetlusdokumendis esitatud vastuväidetele ei ole hageja oma väiteid tõendanud. Tõendamiskoormise jaotuse kohaselt oli hagejal kohustuseks tagada, et ta esitab vajalikud asjaolud ja piisavad tõendid kahjuhüvitise nõude eelduste tõendamiseks. Hageja mõjusfääris oli varustada ennast selliste tõenditega. Interneti väljavõte Rootsis kohalduvatest maksudest ja Google Mapsi teede kaart ei tõenda hageja kulutusi (kd II, tl 9, 10 ja pöördel; tõlge tl 65 ja pöördel). Samuti ei tõenda hotelli arve, et tegemist on lepingu rikkumisest tuleneva hageja kulutusega (kd II, tl 11; tõlge 12). Sellest ei nähtu, kellele on arve esitatud ja kes on hotellis peatunud. Hageja nõue toolide parandamisega seotud kulude 8387 euro hüvitamiseks jääb rahuldamata. 13.
  5. Hageja väidab, et ta andis AB-le kasutada 100 enda tooli
  6. augustist 2015 kuni
  7. detsembrini
  8. Hageja AB-lt toolide rendi eest hüvitist ei küsinud ning on arvestanud tekkinud kahjuks 512 eurot. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et väidetava kahju tekkimine on tõendamata. Varaline diferents

§ 127lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist.

Hageja esitatud dokumentaalsed tõendid kahju tekkimist ei tõenda (kd II, tl 13-15 pöördel; tõlge tl 66 ja pöördel). Kuna hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist ega ka võimalike saamata jäänud kasutuseeliseid, jääb nõue toolide rendikulu 512 euro hüvitamiseks rahuldamata. 13.

  1. Hageja väidab, et ta on teinud kulutusi uutele toolidele 7665 eurot (ühe tooli hind ca 73 eurot). Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta on kandnud kulutusi 80 uuele toolile. Hageja esitatud tõenditest tulenevalt on kostja tarninud hageja tellimusel kooli 25 tooli (kd II, tl 22; tõlge tl 23). Ka hageja viidatud e-kirjad ei tõenda väidetud suuruses kulutuse tegemist – nendes on vaid mainitud, et kooli on viidud „80 + 25 tooli“ (kd I, tl 176-177 pöördel, 181-182; tõlge 178-180, 183-184). Nagu kolleegium märkis, siis oli hageja kohustuseks tagada, et ta esitab vajalikud asjaolud ja piisavad tõendid, mis tõendaksid kahju tekkimist. Hageja nõue toolide asendamise kulu hüvitamiseks rahuldatakse osaliselt, s.o (25 x 73) 1825 euro ulatuses. 13.
  2. Hageja väidab, et ta on kandnud toolide transportimise ja hoiustamisega seoses kulusid 7861 eurot. Hageja on kahju tekkimist nimetatud summas tõendanud. Toole hoiustati
  3. detsembrist 2015 kuni
  4. juunini 2017 tasu 6080 euro eest (kd II, tl 16; tõlge tl 17). Toolide transpordile kulus
  5. detsembril 2015 1013 eurot (II kd, tl 18 ja pöördel; tõlge tl 20 ja pöördel) ja
  6. jaanuaril 2016 768 eurot (kd II, tl 19 ja pöördel; tõlge tl 21 ja pöördel). 10

(12)Kolleegiumi hinnangul ei saa hagejale ette heita, et ta toole ei utiliseerinud. Hageja on tõendanud, et ta palus kostja esindajalt kinnitust toolide utiliseerimise kohta, samuti viitas hageja toolide hoiustamisega kaasnevatele kuludele. Kostja sellist kinnitust hagejale ei andnud (kd I, tl 137 ja pöördel; tõlge tl 138 ja pöördel). 13.
  1. Hageja väidab, et ta on kandnud kahju 9287 eurot seoses kostja poolt tagastatud kasutuskõlbmatu laojäägiga (kd II, tl 24 ja pöördel, 26-27; tõlge tl 25 ja pöördel). Mööbli osasid ei ole hageja väitel võimalik enam kasutada, sest uus tootja ei ole nõus võtma enda kanda nende kvaliteedi riski. Kolleegiumi hinnangul on hagejale kahju tekkimine tõendamata (varalise olukorra võrreldav halvenemine), s.t tõendamata on, et hageja tegi kostjale ettemaksu 9287 eurot ja et kostja poolt tagastatud mööbli osasid ei saa kasutada. Hageja nõue kasutamata laojäägi 9287 euro hüvitamiseks jääb rahuldamata. 13.
  2. Hageja nõuab kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist Rootsis 7166,44 eurot ja Eestis 1551,45 eurot, kokku 8717,89 eurot (kd II, tl 28, 30, 32-33 pöördel; tõlge tl 29, 31). Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad (Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-138-10, p 29). Kohtuväliste õigusabikulude hüvitamisel peab kohus

§ 128

lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega (Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 11). Kolleegium leiab, et lepingu rikkumisega on põhjuslikus seoses, põhjendatud ja mõistliku suurusega Eestis kantud kohtueelsed õigusabikulud. Rootsis kantud õigusabikulud on põhjendatud
  3. juuni
  4. a arve nr 11136 osas 1/3 ulatuses, sest Rootsi advokaadibüroo Rosengrens on teinud taganemisavalduse ning esindanud hagejat toolide tagastamise läbirääkimistel (vt kd I, tl 20-21; kd II tl 137 ja pöördel). Märgitud ulatuses saab pidada õigusabi kasutamist mõistlikult võttes vajalikuks, et hageja saaks oma õigusi tõhusalt kaitsta. Põhjendatuks ei saa lugeda Rootsi advokaadibüroode Rosengrens ja Frigga õigusabikulusid seoses hagiavalduse koostamise ja juriidilise analüüsiga, sest samal perioodil ja vahetult enne kohtumenetlust osutas hagejale õigusteenust Eesti advokaadibüroo ning hagi esitati Eesti kohtule Eesti õiguse alusel (
  5. juuni
  6. a arve nr 12162). Eeltoodust tulenevalt on hageja kohtueelsete õigusabikulude kostjalt väljamõistmine põhjendatud summas (1551,45 + 1706,30) 3257,75 eurot. 13.
  7. Hageja nõuab kostjalt seoses lepingu rikkumisega saamata jäänud tulu, mille hüvitamise õiguslikuks aluseks on

§ 128lg 4.

Esmalt nõuab hageja AB tellimuselt saamata jäänud tulu 25 631 eurot (kd II, tl 43-44, 49-50; tõlge tl 45-48). Kolleegiumi hinnangul on kahju hüvitamise eeldused täidetud, selline kahju on töövõtulepingu rikkumisest tulenevalt hüvitatav ning hageja on saamata jäänud tulu aluseks olevaid asjaolusid tõendanud. Lisaks sellele nõuab hageja kostjalt saamata jäänud tulu 100 000 eurot, mis on

  1. a ja
  2. a teenimata tulu (kd II, tl 34-42; tõlge tl 68-73). Hageja on arvutanud saamata jäänud tulu välja prognoosilt, et ta oleks saanud müüa sellel perioodil vähemalt 2000 „Love“ seeria tooli. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja tõendanud, et tal oli reaalne võimalus „Love“ seeria tooli müügist saada kasumit 100 000 eurot ja et see kasum jäi saamata kostjapoolse lepingu rikkumise tõttu. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et üksnes hageja müügikäibe kohta esitatud üldistatud info ei ole piisav, et hinnata müügikäibe languse põhjuseid ja nende seost lepingu rikkumisega. Hageja ei ole tõendanud, et tal oli sõlmitud leping(ud) toolide müügiks või et tal oli reaalne võimalus toole müüa ning et see ei olnud kostjapoolse lepingu rikkumise tõttu võimalik. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hageja esitatud 11

(12)asjaolude ja tõendite pinnalt ei ole võimalik järeldada 100 000 euro tulu saamise tõenäosust, kui kostja oleks kohustust nõuetekohaselt täitnud. 14. Kokkuvõtvalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis 48 499,75 eurot. Hagiavalduse nõudepunktis 4 taotleb hageja kahjuhüvitiselt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise väljamõistmist alates 23.

juunist 2017, s.o hagiavalduse esitamisele järgnev päev. Tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõudmise aluseks on TsMS §

  1. Hageja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. Otsuse tegemise seisuga on viivisekalkulaatoriga arvutatud sissenõutavaks muutunud viivis 12 801,03 eurot.
  2. Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 119 569,75 eurot, intress 62,60 eurot, viivis 43 358,67 eurot ning põhinõudest tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis

§ 113lg 1 teise lause alusel kuni põhinõude täitmiseni.

  1. Kuna ringkonnakohus teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta menetluskulude jaotust. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 163 lg 1 ja § 168 lg 2 alusel jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Kuigi rahaliselt kuulub hageja nõue rahuldamisele 32 % ulatuses, siis praegusel juhul ei saa lähtuda üksnes rahalise nõude rahuldamise ulatusest, vaid arvestada tuleb järgmiste asjaoludega: hageja võttis menetluse kestel 128 261,56 euro ulatuses nõude tagasi ja vähendas sellega vaidluse mahtu; ning vaidluse keskseks küsimuseks kujunes lepingu rikkumine, mis leidis asjas tuvastamist.
  2. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.