Obsah (5)

§ 657§ 232§ 445§ 171§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 9. oktoober 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-

§ 657

lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 21.

§ 232

lg 1 sätestab, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei rikkunud tõendite hindamise reegleid, kui leidis, et 26.02.2003 sõlmitud rahastamisleping ei olnud kinnistu müügi eelleping, vaid laenuleping. Kuigi rahastamislepingu sõnastus on vastuoluline, on maakohus tõendeid kogumis hinnates põhjendatult leidnud, et tegemist on laenulepinguga. Maakohus leidis õigesti, et on tõendamata, et poolte tahteks oli sõlmida eelleping kinnistu mõttelise osa omandamiseks tulevikus. Rahastamislepingu punkti 1 kohaselt andis hageja laenu ning punkti 3 kohaselt kohustus kostja õiguseellane laenu tagastama viie aasta jooksul. Ka esimeses vastuses hagile kinnitas kostja, et vaidlus puudub selles, et tegemist on laenulepinguga. Alles hilisemates menetlusdokumentides asus kostja väitma, et tegemist ei ole laenulepinguga. Hageja on 15.09.2003 raha ülekande selgituses nimetanud ülekannet laenuks ning kostja õiguseellane on raha tagastamise ülekannetes viidanud laenu tagastamisele. Hageja on vande all antud seletuses kinnitanud, et tegemist oli laenulepinguga. VP, kes vahendas läbirääkimisi hageja ja kostja õiguseellase vahel, kirjaliku seletuse kohaselt oli tegemist laenuga (tl 124, 127). Kuigi kostja seaduslik esindaja RL vande all antud seletuse kohaselt andis hageja raha, et temale ostetakse Sakala 16 asuva kinnistu mõtteline osa, ei lükka see ümber teisi tõendeid, millest tulenevalt oli tegemist laenulepinguga. Lisaks on RL 05.04.2010 kirjas hagejale ise märkinud tasutud intresside suuruse ja tasumata intresside suuruse (tl 126, 128). Intresside tasumine kinnitab aga 5 laenulepingu sõlmimist. Ka 26.03.2003 rahastamislepingu lisaks olnud äriplaanist (tl 89) ei tulene, et poolte kokkuleppeks oli kinnistu mõttelise osa omandamine hageja omandisse.

1. 27.10.2015 sõlmisid hageja ja kostja õiguseellane kokkuleppe, milles kostja õiguseellane kinnitas, et tema võlg hageja ees on 142 000 eurot. Kostja õiguseellane kohustus loovutama Sakala 16 M1 omandi hagejale 112 000 euro eest kolme kuu jooksul. Ülejäänud 30 000 eurot kohustus kostja õiguseellane tasuma maksegraafiku järgi
2. detsembriks
3. Maakohus leidis, et tegemist oli laenulepingu lisaga ning 142 000 eurot oli laenulepingust tulenev kostja õiguseellase võlgnevus hageja ees 27.10.2015 seisuga (põhivõlg ja intressid). Maakohus asus seisukohale, et kui kokkulepet ei saa pidada laenulepingu lisaks, on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Ringkonnakohus nõustub, et 27.10.2015 kokkuleppe puhul oli tegemist 26.02.2013 laenulepingu lisaga ning selles kokkuleppes lepiti kokku kostja õiguseellase võlgnevuse suurus hageja ees ning võlgnevuse tasumise tähtaeg ja viis. Samas oli kohustuse olemasolu ja selle suuruse kinnitamine kolleegiumi hinnangul ühteaegu ka deklaratiivse võlatunnistuse andmine kostja õigusseelase poolt. Maakohus ei rikkunud tõendite hindamise reegleid, kuid leidis, et kokkulepitud 142 000 eurot koosneb põhivõlast ja intressidest. Kuigi 26.02.2013 lepingus oli kokku lepitud, et hageja loobub intressi nõudmisest, nähtub siiski tõenditest, et hagejale pidi makstama tema raha kasutamise eest tasu (intresse). 26.02.2013 laenulepingu lisaks olevast äriplaanist nähtub, et hageja pidi saama laenatud rahalt kasu (I kd tl 89). RL on 05.04.2010 kirjas hagejale märkinud, palju on intresse tasutud ja milline on intresside võlg (tl 126, 128). Intresside tasumise kokkulepe nähtub ka hageja vande all antud seletusest ning VP kirjalikust seletusest.
4. Ringkonnakohus ei nõustu, et kostja on vabanenud oma kohustuse täitmisest, kuna hageja on sõlminud uue lepingu Intec Holding OÜ-ga. Asja materjalist nähtuvalt on Intec Holding OÜ ja hageja leppinud 11.10.2016 kokku, et Intec Holding OÜ võlgnevus hageja ees on 142 000 eurot (I kd tl 68, 73). Hageja vande all antud seletusest ilmneb, et tema soovis saada kinnitust, et võlgnevus tasutakse. Kostja seadusliku esindaja RL (kes on ka Intec Holding OÜ juhatuse liige) vande all antud seletuse kohaselt sõlmiti selline kokkulepe Intec Holding OÜ-ga, kuna kostja õiguseellane ei olnud vaidlusaluse kinnistu omanik. RL seletusest nähtuvalt peab ta kehtivaks Intec Holding OÜ poolt sõlmitud kokkulepet kui hilisemat kokkulepet. Kolleegium märgib, et Intec Holding OÜ on varasemalt, s.o 15.11.2017 ekirjas, asunud seisukohale, et temal puuduvad kohustused hageja ees (tl 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et 11.10.2016 kokkuleppe eesmärgiks oli kostja õiguseellase vabastamine 27.10.2015 kokkuleppest tulenevast kohustusest. Hageja vande all antud seletusest järeldub, et ta soovis saada kindlust, et kohustus täidetakse. Kolleegiumi arvates on 11.10.2016 kokkulepet võimalik käsitleda kui kohustusega ühinemist võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil (VÕS § 178). Kohustusega ühinemise korral ei vabane senine võlgnik kohustusest.
5. Kostja ei ole tõendanud, et tema õiguseellane ei võlgnenud hagejale 27.10.2015 seisuga 142 000 eurot või et see võlgnevus on tasutud. Kostja õiguseellane pidi võlgnevuse tasuma selliselt, et loovutab Sakala 16 M1 omandi hagejale 112 000 euro eest kolme kuu jooksul ning ülejäänud 30 000 eurot tasub maksegraafiku alusel hagejale
6. detsembriks
7. Ringkonnakohus leiab, et kokkuleppe, millega kostja õiguseellane kohustus tasuma osa võlgnevusest (112 000 eurot) selliselt, et loovutab hagejale Sakala 16 M1 omandi, on oma sisult eelleping kinnisasja omandamiseks. Selline kokkulepe pidi VÕS § 33 lg 2 ja AÕS § 119 lg 1 järgi olema notariaalselt tõestatud ning kuna see nii ei olnud, siis on 27.10.2015 kokkulepe selles osas TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine. 27.10.2015 kokkulepe on tühine aga üksnes 112 000 euro tagastamise viisi ja tähtaja osas. See ei tähenda, et 112 000 eurot ei 6 kuuluks tasumisele, kuna kostja õiguseellane on tunnistanud võlgnevust summas 142 000 eurot. Kuna 112 000 euro tagastamise viisi ja tähtaja osas on 27.10.2015 kokkulepe tühine, siis tuleb 27.10.2015 kokkulepet 112 000 euro osas käsitleda tähtajatu laenulepinguna. VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Ringkonnakohtu hinnangul saab hagiavalduse esitamist, milles nõuti võla tasumist, käsitleda 112 000 euro osas laenulepingu ülesütlemisena ning maakohtu otsuse tegemise ajaks oli ka selles osas muutunud nõue sissenõutavaks. Ülaltoodust tulenevalt on maakohus lõppjärelduses õigesti hagi rahuldanud.
8. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust see, et kohus rahuldas alles kohtuotsuses hageja taotluse 27.05.2019 esitatud tõendite vastuvõtmiseks. Kostjal oli võimalik tõendite suhtes esitada oma seisukoht ja kostja tegigi seda VP kirjaliku seletuse osas 03.06.2019 menetlusdokumendis. Kostja vaidles nimetatud tõendi vastuvõtmisele vastu põhjusel, et see ei vasta tõendi tunnustele. Kostja seisukoht on ekslik. Maakohus leidis õigesti, et menetlusosaliseks mitteoleva isiku kirjalik seletus on dokumentaalne tõend (vt Riigikohtu 14.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-15, p 18). Kui kostja leidis, et vajalik oleks olnud VP ülekuulamine tunnistajana, siis oleks ta pidanud esitama õigeaegselt vastava taotluse maakohtule, sõltumata hageja poolt VP kirjaliku seletuse esitamisest. Ebaõige on kostja seisukoht, et hageja 27.05.2019 tõendid esitati hilinenult. Maakohus andis 07.05.2019 istungil pooltele võimaluse esitada
9. maiks 2019 kirjalikud seisukohad ja taotlused. Samuti ei rikkunud maakohus menetlusnorme, kui jättis rahuldamata kostja taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks.
10. Tallinna Ringkonnakohus seadis 23.03.2020 määrusega hagi tagamiseks registriossa nr 24276401 kostjale kuuluvale 2965/4790 mõttelisele osale kinnistust 47 333,33 euro suuruse kohtuliku hüpoteegi hageja kasuks. Ühtlasi seadis ringkonnakohus hagi tagamiseks sama suured hüpoteegid kostja kinnistutele registriosa numbriga 24276501 ja registriosa numbriga 24276601.

§ 445

lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled, ei taotle abinõu tühistamist. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb hagi tagamise abinõud jätta jõusse kohtuotsuse täitmist tagavate abinõudena. MENETLUSKULUDE JAOTUS 27. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda (

§ 171lg 1).

Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (

§ 177lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu 7