← Eesti

2-19-19785/10

Obsah (5)§ 637§ 405§ 168§ 177§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 31. august 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-19785 Tsiviilasi A

) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja otsustas määrata menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Maakohus leidis, et poolte sõlmitud kliendileping on käsundusleping. Pooled leppisid kliendilepingus kokku kassatsioonkaebuse esitamises Riigikohtule. Hageja täitis kliendilepingus sätestatud kohustuse kohaselt, s.t esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule tähtaegselt. Seega on kostja kohustatud tasuma hagejale kliendilepingus kokku lepitud tasu. Hageja esitas kostjale

  1. aprillil 2019 kliendilepingu p 2.1 alusel arve , mille tasumise tähtaeg oli vastavalt arvele ja kliendilepingu p-le 2.2
  2. mai
  3. Kostja
  4. mai 2019 kirjaga on tõendatud, et ta on arve kätte saanud, kuid ei ole seda tasunud. Maakohus rahuldas hagi kliendilepingu p 2.1, AdvS § 60 lg 1, VÕS § 619 ja VÕS § 108 lg 1 alusel. Kuna hageja täitis kliendilepingu kohaselt, s.o esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse tähtaegselt, siis on kostja kliendilepingust taganemise avaldus VÕS § 116 lg 1 alusel tühine. Kliendilepingus ei seatud õigusabiteenuse eest tasumise kohustust sõltuvusse kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ega selle rahuldamisest. Mh ei lepitud kliendilepingus kokku, millistele tingimustele peab kassatsioonkaebus vastama. Kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes. Poolte 2

(5)kirjavahetusega on tõendatud, et hageja arvestas kostja juhistega põhjendatud ja mõistlikus ulatuses. Ka Riigikohus ei leidnud vandeadvokaadi töös minetusi. Asjaolu, et hageja ei nõustunud kopeerima kostja koostatud kassatsioonkaebust ega seda ka allkirjastama, ei ole tõlgendatav juhise järgimata jätmisena. Seega ei ole hageja käsundit rikkunud. Kostja on kliendilepingust taganemise õiguse kaotanud ka VÕS § 118 lg 1 alusel, sest ei teinud taganemise avaldust mõistliku aja jooksul. Kostja esitas hagejale kliendilepingust taganemise avalduse rohkem kui kaheksa kuud pärast kliendilepingu täitmist. Kliendileping on kehtiv ja kuulub täitmisele. Peale selle ei ole kliendileping heade kommetega vastuolus ega tühine. Kostja ei ole tõendanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p 2 mõttes erakorralises olukorras viibimist. Kostja ei ole tõendanud, kui paljude vandeadvokaatidega ta proovis ühendust võtta ja millistel tingimustel ta teenust soovis. Lisaks vastab kostjale õigusabiteenust osutanud advokaadi tunnitasu turutingimustele ja kohtupraktikas aktsepteeritule. Kostja tuginemine VÕS § 97 lg-le 5 on põhjendamatu, kuna lepinguga saadava väärtus ei ole vähenenud, aluseid lepingu muutmiseks ei ole ning avaldus on esitatud pärast VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistliku tähtaja möödumist. Apellatsioonkaebus
  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Kostja väitel rikkus maakohus materiaalõiguse ning menetlusõiguse norme ning jättis asjas tähtsust omavad tõendid hindamata. Maakohus jättis kostja faktiväited tähelepanuta ning ei ole kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud. Kostja taotleb ringkonnakohtult täiendavate tõendite vastuvõtmist (apellatsioonkaebuse lisad 1 kuni 11). Tõendite vastuvõtmiseks on mõjuv põhjus, sest maakohus ei teinud ühtegi korraldavat määrust tõendite vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise osas ega selgitanud, milline asjaolu vajab täiendavat tõendamist. Maakohus jättis tuvastamata, et kliendileping on TsÜS § 86 lg 2 p 2 kohaselt heade kommetega vastuolus ja tühine. Kostja sõlmis kliendilepingu tingituna sundolukorrast, hageja oli sellest teadlik ja vastastikuste kohustuste väärtus oli tasakaalust väljas. Vastastikuste kohustuste ebamõistlikkus seisneb selles, et kostja nõustus tasuma hagejale lepingutingimustele vastava kassatsioonkaebuse koostamise eest advokaatide tavapärase tunnitasu alusel, kuid hageja koostas lepingutingimustele mittevastava kassatsiooni. Hageja ei saa nõuda kostjalt tasu kostjale kahju tekitanud kassatsioonkaebuse koostamise eest. Kostja sundolukord oli tingitud sellest, et Riigikohus jättis asjas nr 2-16-18564 kostja riigi õigusabi taotluse rahuldamata, mis viitab kostja halvale majanduslikule olukorrale ning asjaolule, et kostjal ei olnud võimalik advokaati leida. Sundolukorrast tulenevalt pöördus kostja AdvS § 40 lg 5 kohaselt advokatuuri poole advokaadi leidmiseks. Advokatuur otsib isikule advokaati vaid juhul, kui isik pole võimeline olnud endale ise advokaati leidma. Lisaks pakkus advokatuur kostjale välja ainult ühe advokaadi, kes nõustus temale teenust osutama. Maakohus ei arvestanud, et sundolukorrale viitas ka ajafaktor. Advokatuur pakkus kostjale advokaadi välja
  2. aprillil 2019 ning kassatsiooni esitamise tähtpäev oli
  3. aprillil
  4. Piiratud aja tõttu ei olnud kostjal endal ka enam võimalik leida mõnda teist advokaati kassatsioonkaebuse esitamiseks. Kui kliendileping ei ole tühine, siis leidis maakohus valesti, et kostja kliendilepingust taganemine on tühine. Kostja taganes lepingust, sest kassatsiooni sisu oli puudulik ning kostjat kui klienti kahjustav. Advokaat eiras kassatsioonkaebuse koostamisel hageja antud juhiseid ning korraldusi ning ei märkinud kassatsioonkaebusesse kõiki kostja esile toodud asjaolusid ega väiteid. Samas lõi hageja mulje, et ta kajastab kostja esile toodud rikkumised kassatsioonis. Sellega rikkus advokaat kliendilepingu p-s 1.2 sätestatut. Lisaks ei hinnanud maakohus, kas advokaat järgis teenuse osutamisel Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg-tes 1 ja 2 ning §-s 15 sätestatud nõudeid. Maakohus jättis dokumentaalse tõendina hindamata kostja enda koostatud kassatsiooni, mille kostja esitas
  5. aprillil 2019 hagejale, ning e-kirja, milles kostja kirjeldas, milliseid rikkumisi madalama astme kohtud on toime pannud. Kostja tõendas nende 3
(5)dokumentidega, et hageja oli teadlik, millistel alustel kassatsioon koostada. Maakohus jättis ka hindamata kostja esitatud poolte kirjavahetuse kassatsioonkaebuse sisu osas. Kostja ei eeldanud, et hageja kopeeriks tema teksti, vaid et kostja oleks kassatsioonkaebuses kajastanud madalamate kohtuastmete rikkumisi, aga hageja jättis need rikkumised üldse kajastamata. Maakohus tõi esile, et kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes. See seisukoht on vastuolus kliendilepingu punktidega, mis viitavad advokatuuriseadusele ja Eesti Advokatuuri eetikakoodeksile. Nimelt on advokaat Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg-te 1 ja 2 ning § 15 alusel kohustatud täitma kliendilt saadud ülesande hoolikalt ja täpselt vastavalt kliendiga sõlmitud õigusteenuse lepingule. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja ei teinud taganemise avaldust mõistliku aja jooksul. Arvestades asjaolusid, ei ole kaheksa kuud ebamõistlikult pikk tähtaeg, kuna kliendilepinguga seotud asjaolusid pidi tuvastama kohus, kuna kostja heidab hagejale ette mh seda, et hageja vandeadvokaadina jättis kassatsioonis kajastamata selle menetlusse võtmisel tähtsust omavad absoluutsed ja suhtelised alused, samuti õigusabikulude väljamõistmise asjaolud. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja tuginemine VÕS § 97 lg-le 5 on põhjendamatu. Kostja tugines VÕS § 97 lg 5 alusel lepingust taganemisel sellele, et hagejalt kui teiselt lepingupoolelt lepinguga saadava väärtus vähenes oluliselt peale lepingu sõlmimist, kuna kassatsioon ei vastanud kokkulepitule. Vahekorra muutumine seisneb lepingutingimustele mittevastavas kassatsioonis, mille hageja koostas ja Riigikohtule esitas. Samal ajal nõuab hageja tehtud töö eest turutingimustele vastavat advokaadi tasu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb

§ 637

lg 2¹ alusel koosmõjus

§ 405lg-ga 1 keelduda.

6.

§ 405

lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi lihtsustatud korras, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Praeguses asjas on hageja palunud mõista kostjalt välja põhinõude 1560 eurot, kõrvalnõuded 103,38 eurot ning viivise põhinõudelt alates 1. juunist 2019 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seega on tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga

§ 405lg 1 tähenduses.

7. Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

§ 637

lg 21 järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

  1. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses andnud luba otsuse edasikaebamiseks.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsust tehes ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme, mis võiks mõjutada lahendit. Samuti ei ole maakohus valesti kohaldanud materiaalõiguse norme.
  3. Kostja väited kliendilepingu tühisuse kohta on asjakohatud. Kostja tugineb sisuliselt sellele, et kliendilepingu tühisuse tingis hageja lepingurikkumine. See ei ole aga lepingu tühisuse aluseks. Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga (vt ka Riigikohtu
  4. jaanuari
  5. a otsus asjas nr 2‑14‑21710, p 46). TsÜS § 86 lg 2 kohaselt peab selleks, et leping oleks vastuolu tõttu heade kommetega tühine, olema lisaks ühe poole sundolukorrale leping tehtud poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või poolte vastastikuste kohustuste väärtus olema heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja on 4

(5)omaks võtnud, et hageja lepingujärgne tasu vastab turuhinnale. Seega ei saa leping olla TsÜS § 86 lg 2 järgi tühine vaatamata sellele, kas kostja oli seda sõlmides sundolukorras või mitte.
  1. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja ei ole lepingust taganenud mõistliku tähtaja jooksul, mistõttu kliendilepingust taganemine on VÕS § 118 lg 1 p 1 alusel välistatud. Kostja taganes kliendilepingust
  2. jaanuari
  3. a vastuses hagile, st rohkem kui üheksa kuud pärast seda, kui hageja oli lepingu täitnud, s.o esitanud
  4. aprillil 2019 Riigikohtule apellatsioonkaebuse asjas nr 2-16-
  5. Olukorras, kus kliendilepingu täitmine piirdus üksnes kassatsioonkaebuse koostamisega, oli kostjal võimalik väidetav lepingurikkumine avastada kohe pärast kassatsioonkaebuse esitamist. Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjust, miks oli kostjal lepingust taganemiseks vaja rohkem kui üheksa kuud. Seega leidis maakohus õigesti, et kostja taganes lepingust pärast mõistliku aja möödumist väidetavast lepingurikkumisest teadasaamisest.
  6. Maakohus on samuti õigesti leidnud, et hageja ei ole kliendilepingut rikkunud. Pooled olid sõlminud lepingu õigusteenuse osutamiseks. Tegemist on olemuslikult käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Maakohus on õigesti viidanud, et VÕS § 621 lg 1 teise lause kohaselt ei olnud hageja seotud kostja juhistega. Nimelt ei või käsundiandja anda käsundisaajale üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes, kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastest teadmistest ja kogemustest juhindudes. Samuti on advokaat AdvS § 43 lg 1 järgi sõltumatu ja peab lähtuma kutse-eetika nõuetest. Seega ei saa pidada kliendilepingu rikkumiseks üksnes seda, et advokaat ei lisanud kõiki kostja esile toodud asjaolusid ja väiteid advokaadi koostatud kassatsioonkaebusesse. Hageja võttis kostja antud juhiseid kassatsioonkaebuse koostamisel mõistlikult arvesse. Ringkonnakohtu hinnangul oleks hageja kliendilepingut pigem rikkunud juhul, kui hageja oleks kriitikavabalt kostja enda koostatud kassatsioonkaebuse allkirjastanud ja Riigikohtule saatnud.
  7. Samuti ei ole pärast kliendilepingu sõlmimist lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ega poolte lepinguliste kohustuste vahekord muutunud. Väidetav lepingurikkumine ei saa olla VÕS § 97 lg 5 alusel lepingust taganemise aluseks.
  8. Kostja viidatud tõendid ei mõjuta kuidagi maakohtu õiget järeldust, et kostja kliendilepingust taganemine on välistatud ning kliendileping on kehtiv, mistõttu ei ole mõjutanud asja lahendust ka kostja väidetud maakohtupoolne tõendite vastuvõtmise otsustamata jätmine. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse muutmiseks.
  9. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta

§ 168lg 1 alusel kostja kanda.

Menetluskulude suuruse määrab

§ 177lg 2 kohaselt kindlaks asja lahendanud maakohus.

16. Ringkonnakohus ei toimeta vastavalt

§ 638lg-le 4 apellatsioonkaebust hagejale kätte.

Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid kostjale füüsiliselt tagastada.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

17.

§ 638lg-st 9 tulenevalt on kohtumäärus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin / allkirjastatud digitaalselt / Villem Lapimaa / allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.