KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 14. august 2020 Tsiviilasja number 2-20-2426 Tsiv

) § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda, mistõttu polnud vaja neid rahaliseks kindlaks määrata. Perekonnaseaduse (PKS) § 67 lg 1 kohaselt võib kohus abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. Sama paragrahvi teise lõike järgi abielusuhete lõppemist eeldatakse, kui abikaasad on elanud vähemalt kaks aastat eraldi. Pooled abiellusid

1. juulil 2016 ja kooselu lõppes
2. aastal, kui kostja sattus kinnipidamisasutusse. Pooled elavad eraldi ja hageja välistab abielu taastamise võimaluse. Kostja on saatnud kohtule elektronkirja, millest selgub, et tal vastuväiteid hagile ei ole ja ta on nõus lahutusega. Eeltoodust järeldas maakohus, et poolte abielulised suhted on pöördumatult lõppenud ja nende taastamine pole võimalik. APELLATSIOONKAEBUS
3. Hageja esitas
4. juulil 2020 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse menetluskulude jaotuse osas tühistada ja panna kulud kostja kanda. Menetluskulude jaotamisel tuleks kohaldada

§ 164

lg 2, sest abielu jätkamine ei olnud võimalik mh põhjusel, et kostja on vägivaldne ja võib olla hagejale ohtlik. Hageja menetluskulude jätmine tema enda kanda kahjustab hageja olulisi vajadusi, sest ta kannab ainsana hoolt poolte ühise alaealise lapse eest. 2

§ 646alusel üksnes kaebuse põhjal.

Maakohtu otsus kuulub tervikuna tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule

§ 656

lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 8. Hageja vaidlustas ainult menetluskulude jaotuse, aga ringkonnakohtu hinnangul rikkusid maakohtud asja läbivaatamisel sedavõrd oluliselt menetlusõiguse norme, et esineb alus kohaldada

§ 656lg 4, st tühistada maakohtu otsus ka osas, mille peale pole kaebust esitatud.

Mõlemad maakohtud rikkusid õigusliku ärakuulamise põhimõtet (

§ 656

lg 1 p 1) ja otsus tehti isiku suhtes, keda ei ole seaduse kohaselt kohtusse kutsutud (

§ 656lg 1 p 2).

Lisaks on vaidlustatud otsus olulises osas põhjendamata (

§ 656lg 1 p 5).

1. Tsiviilasja materjalid ei võimalda tuvastada, kas kostja on üldse menetlusest teadlik ning kas hagiavaldus, kohtualluvust puudutav
2. märtsi 2020 määrus ja hagi menetlusse võtmise
3. märtsi 2020 määrus on kostjale seaduse kohaselt kätte toimetatud. Kuigi maakohtu kirjadest ja lahenditest see selgelt ei nähtu, siis võib aru saada, et ta luges hagi kostjale kätte toimetatuks

§ 311

¹ lg-s 4 sätestatud viisil.

§ 311

¹ lg 5 kohaselt loetakse menetlusdokument sama paragrahvi neljandas lõikes sätestatud korras saajale kättetoimetatuks, kui saaja kinnitab kirjalikult, faksi teel või elektrooniliselt menetlusdokumendi kättesaamist. Kinnituses tuleb märkida dokumendi kättesaamise kuupäev ning kinnituse peab olema allkirjastanud saaja või tema esindaja. Elektrooniline kinnitus peab olema varustatud saatja digitaalallkirjaga või edastatud muul sellesarnasel turvalisel viisil, mis võimaldab tuvastada saatja ja saatmise aja, välja arvatud juhul, kui kohtul ei ole põhjust kahelda, et digitaalallkirjastamata kinnituse on saatnud saaja või tema esindaja. Kohtule võib elektroonilise kinnituse saata elektronposti teel, kui saaja elektronpostiaadress on kohtule teada ning võib eeldada, et volitamata isikul puudub sellele juurdepääs, samuti juhul, kui kohus on juba sama kohtuasja käigus sellel elektronpostiaadressil dokumente edastanud või kui menetlusosaline on ise avaldanud kohtule oma elektronpostiaadressi. Ringkonnakohus leiab, et ükski

§ 311¹ lg-s 5 nimetatud alternatiividest ei ole käesoleval juhul täidetud.

Toimikus ja KIS-s puuduvad andmed, et kostja oleks kordki andnud digitaalselt allkirjastatud kinnituse. Ka mingil muul viisil ei ole üheselt ja selgelt tuvastatav, et

1. mai 2020 e-kirja kostja isikukoodiga saatis kohtule just kostja. Toimikust ei nähtu, et kumbki maakohus oleks teinud toiminguid kostja tegeliku aadressi ja viibimiskoha väljaselgitamiseks, aga kohtul on kohustus teha kõik mõistlikult võimalik selleks, et kostja saaks hagiavalduse kätte (vt nt Riigikohtu
2. märtsi 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-10, p 9 teine lõik). Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hagiavaldus ja kohtumäärused kostjale kätte toimetada. Erinevalt Tartu Maakohtust leiab ringkonnakohus, et kohtualluvust puudutav
3. märtsi 2020 määrus on

§ 372

lg 5 esimese lause alusel määruskaebe korras vaidlustatav, sest sisuliselt keeldus kohus hagi menetlemast

§ 371lg 1 p 2 järgi.

10.

§ 346

lg 2 esimene lause sätestab, et mh abieluasjas kohustab maakohus pooli isiklikult kohtusse ilmuma ja peab nad ära kuulama, v.a juhul, kui poolel on kohtusse ilmumata jäämiseks mõjuv põhjus.

§ 102

lg 1 p 1 järgi on abieluasi ka tsiviilasi, kus lahendatakse hagi, mille esemeks on abielu lahutamine. Maakohtu menetluses esitatud ja koostatud dokumentidest ega ka vaidlustatud otsusest ei selgu, miks ei järginud maakohus poolte isiklikult kohtusse kutsumise ja ärakuulamise kohustust. Isegi kui hagi oleks kostjale kätte toimetatud ja kostjal ei olnud sellele vastuväiteid, siis tuleb ikkagi järgida

§ 346lg 2.

Abielu lahutamise asjas poolte isiklikult ära kuulamata jätmine ilma mõjuva põhjuseta on oluline menetlusnormi rikkumine

§ 656lg 1 p 1 tähenduses. 3

§ 341

lg 1, mille kohaselt tsiviilasi vaadatakse läbi ja lahendatakse kohtuistungil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Hageja avaldas hagiavalduses, et ta on nõus kirjaliku menetlusega, aga kostja nimel ei ole sellist avaldust kohtule tehtud. Tulenevalt eelmises punktis märgitust ei saaks käesolevat asja siiski lahendada ilma kohtuistungit pidamata ka kostja nõusolekul. Samuti rikkus maakohus kirjalikku menetlust läbi viies

§ 403

lg 1 teist lauset jättes nii määramata tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada avaldusi ja dokumente, kui ka teatamata otsuse avalikult teatavakstegemise aja. 12. Maakohus ei põhjendanud vaidlustatud otsuses, milliste tõendite põhjal ta tuvastas abielu lahutamise eeldused. Sellega rikkus ta

§ 436lg-st 1 tulenevat otsuse põhjendamise kohustust.

Vastavalt

§ 440

lg 4 esimesele lausele ei ole kohus abieluasjas hagi õigeksvõtuga seotud ja

§ 231

lg 2 teise lause järgi tuleb omaksvõttu hinnata koos muude tõenditega.

§ 230lg 3 võimaldab kohtul tõendeid koguda omal algatusel.

Hagiavaldus on asjaolude esiletoomise osas vastuoluline. Hageja väitis ja maakohus tuvastas, et pooled abiellusid

1. juulil
2. Samas tõi hageja esile, et poolte kooselu lõppes, kui kostja sattus vanglasse, ja selle sündmuse ajaks nimetas ta
3. aasta märtsi. Seega oli poolte kooselu lõppenud enne abielu sõlmimist. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist asjaoluga, mida kohtul tuleb kontrollida pooli küsitledes või ise tõendeid kogudes. Nimelt ei saa ilma kooselu lõppemise aega tuvastamata kontrollida, kas täidetud on PKS § 67 lg 2 eeldus.
4. Eeltoodust tulenevalt on poolte menetlusõigusi oluliselt rikutud asja lahendamisel maakohtus, need rikkumised võisid tuua kaasa ebaõige kohtulahendi ja neid ei saa mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Selline rikkumiste kogum annab

§ 656

lg 1 p-de 1, 2 ja 5 kohaselt aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule saatmiseks.

§ 656

lg 4 järgi tuleb tühistada maakohtu otsus tervikuna, sest kõik rikkumised hõlmavad ka seda osa otsusest, mida hageja ei vaidlustanud. Kohus ei peaks abielu lahutama olukorras, kus puudub selgus, kas teine abikaasa on üldse kohtudokumendid kätte saanud ja mõlemad abikaasad on isiklikult ära kuulamata. Kuna maakohus ei viinud läbi eelmenetlust, siis tuleb saata asi uuesti arutamiseks eelmenetluse staadiumis (vt nt Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). 14.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. Hagejal on võimalik esitada maakohtule oma põhjendused ja vaidluse korral ka tõendid, millest nähtuvad

§ 164lg 2 teise alternatiivi kohaldamise alused.

Kostjale tuleb anda võimalus neile väidetele ja tõenditele vastu vaielda. Ka menetlusõiguse kohaldamist peab maakohus pooltega arutama. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 4