(5)Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejad elavad eraldi kostjast hagejate ema juures. Lapse ülalpidamiskulutuste kandmisel peavad osalema mõlemad vanemad. Vanemate seletuste kohaselt on hagejate vanemad töövõimelised isikud. Hageja ema seletuse kohaselt on tema sissetulekuteks töötasu 1200 eurot ja peretoetused 120 eurot kuus. Hagejate emale kuulub ½ kaasomandis olevast kinnistust asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx ja tema ütluste kohaselt on ta müünud sõiduki xxxxxxxxx. Liiklusregistri andmetel kuulub M. L. ´ule 2003.a. xxxxxxx. Kostja seletuse kohaselt saab ta miinimumpalka xxxxxxxxxxxxxxx ja on juhatuse liige xxxxxxxxxxxxxxx, kuid on koroonaaeg ja tööd napib ning firma on nullseisus. Hagejate vanematel ei ole teisi lapsi, kelle ülalpidamiskohustus neil lasuks. Hagejad M. on x-aastane ja S. saab x-aastaseks ning nad käivad lasteaias. Seega on nad lapsed, kellele on vaja osta toitu, rõivaid, jalatseid, hügieenitarbeid, vajadusel ravimeid ja vitamiine, lisanduvad eluasemekulud jm. Hagejad on hagis esitanud igakuiste kulutuste arvestuse, millest kostja esitab kohtuistungil kohtu hinnangul põhjendatult vastuväited igakuisele toidukulule 175 eurot ja riietele ja jalanõude kulule 100 eurot kuus lapse kohta; hagejad on nõus riietele ja jalanõudele kulu arvestuse vähendamisega 50 euro võrra kuus. Miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17x-1x, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (Riigikohtu 1x. jaanuari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1x-12, p 17). Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (Riigikohtu
4. jaanuari 201x. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1x-13, p 15). Seega väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, kui hageja taotleb ülalpidamiseks igakuise elatise väljamõistmist kuni seaduses sätestatud miinimummäärani, ei pea hageja täiendavalt tõendama ülalpidamiseks tehtavate kulutuste suurust. Samas juhib kohus poolte tähelepanu asjaolule, et 31.jaanuaril 2020.a. valmis Justiitsministeeriumi tellimusel uuring, mille tulemuste kohaselt on lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta 2019.a. lõpus standardeelarvete keskmise järgi 172 eurot kuus ja võrdlevanalüüsi meetodil 19x eurot kuus, mis jääb tunduvalt alla praegusele seadusejärgse miinimumelatise summale. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt viibivad lapsed olulise aja kostja juures, on siis kostja ülalpidamisel ja kostja teeb nende vajaduste rahuldamiseks mitmesuguseid oste. Kohus nõustub hagejatega selles, et kostja poolt esitatud väide, et ta on kõik n.ö sulas kinni maksnud on paljasõnaline, kostja ei ole selle kohta esitanud kohtule ühtegi tõendit. Samas kinnitavad vanemad kohtuistungil, et lastekaitse poolt on kinnitatud kostja suhtluskord lastega, mille kohaselt lapsed peaksid viibima kostjaga nädalavahetustel reedest pühapäevani, vanem laps on ka käinud, noorem kui on reedel läinud, siis on laupäeval tagastatud. Kohus leiab, et seega on 3

(5)põhjendatud elatise suurust vähendada selle aja ulatuses, mil lapsed kostja juures viibivad (käesolevas asjas näiteks vanemate hinnangul vähemalt x+x päeva kuus). Hagejad on kohtuistungil nõus vähendama elatise nõuet, et kostja maksaks kummalegi lapsele elatist 200 eurot kuus. Riigikohtu tsiviilkolleegium rõhutab 2x.oktoobri 2012.a. otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-118-12, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike… Vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 12.märtsi 2007.a. otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-19-07 selgitanud, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid seejuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard. Käesolevas asjas puuduvad tõendid, et kostjal oleks muu realiseeritav vara, mille arvelt saaks ta laste ülalpidamiskohustust täita. Asja otsustamisel tuleb arvestada ka kostja võimalusega kodukohas tööd leida ja palka teenida. Kostja elab xxxxx ja ta on avaldanud, et tal ei ole haridust. Arvestades kostja haridust ja ametialast kvalifikatsiooni ei pruugi kohtu hinnangul Eesti statistilise keskmise palga teenimine olla kostjale võimetekohane, kuid seda on kindlasti miinimumpalgast suurema palga teenimine. Samuti on kostja äriühingu juhatuse liige. Kohus nõustub kostjaga, et Riigikohus on tõdenud, et kuigi vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, siis ei või väljamõistetud elatis olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (Riigikohtu 12. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Kohus leiab, et elatise väljamõistmisel on oluline kindlaks teha, kas see ei kahjusta isiku enese tavalist ülalpidamist. Selleks on põhjendatud arvestada arvestusliku elatusmiinimumiga, s.o. elatusvahendite väiksema kogumiga, mis katab inimese igapäevased vajadused. Sellest allpool on inimväärne toimetulek ohustatud. Alates veebruarist 2020 on arvestuslik elatusmiinimum Statistikaameti andmetel 221,3x eurot. Käesolevas asjas on põhjendatud arvestada ka mastaabisäästu, millele Riigikohus on tähelepanu juhtinud lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 20.2, mis kahe ühest soost lapse koos kasvamisel ilmselgelt esineb. Lähtudes Riigikohtu selgitustest (lahend nr 3-2-1-35-17 p 18) tuleb elatise suuruse määramisel silmas pidada ülalpidamiskohustuse eesmärki, milleks on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate vahendite tagamine. Eelnevat arvestades peab kostjalt väljamõistetud elatis katma koos hagejate emapoolse panusega ja riiklike toetustega kõik hagejate mõistlikud vajadused. Kohtu hinnangul tuleb tegeliku olukorraga arvestada ning mõistlik ei ole teha otsust, mida kostja ei ole võimeline täitma. Kõiki eeltoodud tõendeid hinnates leiab kohus, et kostja osaks tuleb lugeda hagejate 4

(5)ülalpidamisel kummalegi hagejale 170 eurot kuus. Seega tuleb kostjalt hagejate kasuks välja mõista elatis alljärgnevalt: M. L. ´u kasuks elatis alates 27.veebruarist- 27.novembrini 2020.a. 1530 eurot ja alates 28.novembrist 2020.a. kuni M. L. ´u täisealiseks saamiseni 1x.aprillil 2032.a. 170 eurot kuus; S. L. ´u kasuks elatis alates 27.veebruarist- 27.novembrini 2020.a. 1530 eurot ja alates 28.novembrist 2020.a. kuni S. L. ´u täisealiseks saamiseni 170 eurot kuus. TsMS § x lg 1 kohaselt on pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Menetluskulud TsMS § 1x lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus loeb põhjendatuks, arvestades ka hagi rahuldamise ulatust, jätta käesolevas asjas menetluskulud poolte endi kanda. Kuna kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, puudub vajadus kindlaks määrata poolte menetluskulude rahalist suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik 5