Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. 2 Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue Hageja esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse kostja suhtes, kuna võlgnik esitas makseettepanekule vastuväite. 25.06.2020 määrusega andis Pärnu Maakohus asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 17.07.2020 hagis palub hageja kostjalt välja mõista kostja ja xxx vahel 09.07.2019 sõlmitud järelmaksulepingu xxx alusel põhivõlg 168,08 eurot, intress 20,80 eurot ja viivis 9,35 eurot. Järelmaksulepinguga finantseeris pank kostjal teleri (hinnaga 259) ostmist. Lisandus lepingutasu 5,99 eurot. Kostja pidi tagastama krediidi igakuiste maksetena 12 kuu jooksul, intressimääraga 0,120% päevas. Vastavalt järelmaksulepingu tingimustele kohaldatakse viivitusintressi määras 0,067% päevas krediidikulukuse määraga 53,02%. Kuna kostja kokkulepitud makseid ei tasunud, ütles pank lepingu üles üldtingimuste punkti 5.6.2 alusel erakorraliselt üles 24.04.2020 ja nõudis kogu võlasumma tasumist. Samas teatas krediidiasutus kostjale, et loovutab laenulepingust tekkinud nõude OK Incure OÜ-le. Kostja võlga ei tasunud. Hagi esitamise seisuga on kostja põhivõlg 168,08 eurot. Vastavalt lepingutingimustele on intressimäär laenujäägilt 24.04.2020 seisuga 20,80 eurot võttes arvesse kokkulepitud päevamäära 0,120% päevas. Hagejal on õigus nõuda viivitusintressi 0,067% alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 25.04.2020 kuni 17.07.
) § 402 lg 1 kohaselt, tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohus tuvastas, et kostja sõlmis 09.07.2019 xxx ostu finantseerimiseks järelmaksulepingu xxx summas 264,99 eurot (toote hind 259 ja lepingutasu 5,99 eurot). Kostja vastuväitel ei hinnanud hageja kostja krediidivõimekust. Vastutustundliku laenamise põhimõte on sätestatud
403⁴. Laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimet, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Professionaalsel laenuandjal on
lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-136-12, otsus nr 3-2-1-169-13). Hageja sõnul on kostja lepingu sõlmimisel märkinud enda sissetulekuks 450 eurot ja kuludeks 50 eurot. Lisaks tegi pank kostja osas päringud pensionikeskusse (isikul puudub pensionikonto) ja Creditinfosse, kus selgus, et kliendil ei ole maksehäireid. Ka on kostjal lepingu sõlmimise ajal tekkinud krediidiajalugu ning pangale laekus esimene tagasimakse summas 21,19 eurot varasemalt sõlmitud järelmaksulepingu järgi kogusummas 109 eurot (nimetatud leping on lõppenud seoses lepingu järgsete kohustuste täitmisega). Kostja on märkinud vastuoluliselt, et tal puudusid sissetulekud, samas võis ta sissetulekuks märkida töövõime ja sotsiaaltoetus ligikaudse summaga 450 eurot. Kostja ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt tõendanud, et ta teatas krediidiandjale, et tal sisstulekud puuduvad ja ta on viimased 10 a viibinud vangistuses. Ka ei ole ta teavitanud hagejat varasemast pankrotimenetlusest. Vastupidiselt on kostja laenutaotlust esitades avaldanud oma sissetulekuks 450 eurot.
⁴ lg 3 lause 2 kohaselt, tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Seega kostja etteheited võimalikust vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumisest hageja poolt ei ole põhjendatud. Hageja on hinnanud kostja maksevõimekust kostja enda avaldatud andmete ja registripäringute alusel. Vaidlust ei ole selles, et kostja pole hagejale laenu tagasi maksnud. Laenu põhisumma üle vaidlus puudub. Kuna kostja ei ole hageja ees oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust täitnud, tuleb kostjalt hagejale kooskõlas
lg 1 p 1,
lg 1 ja
Hagejal on õigus nõuda lepingust tulenevalt viivist määras 0,067% päevas 24,5% aastas). Perioodi 25.04.2020 kuni 17.07.2020 eest moodustab sissenõutavaks muutunud viivis 9,35 eurot. Kostja viivisearvestusele sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis 9,35 eurot.
sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest.
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Käesoleval juhul on pooled lepingus intressi maksmises kokku leppinud. Kostja kohustus tagastama krediidiandjale krediiti igakuiste maksetena 12 kuu jooksul intressimääraga 0,120% päevas. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Asjas ei 4 nähtu, et lepingu sõlmimise ajal oleks pooled kokku leppinud intressita laenu andmises. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista intress summas intress 20,80 eurot. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 1 sätestab, et füüsilise isiku teovõime on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Sama sätte lõike 2 kohaselt täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. TsÜS § 8 lg 3 sätestab, et kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. TsÜS § 11 lg 1 kohaselt piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. Kui isik on muutunud pärast tehingu tegemist teovõimeliseks, võib ta tehingu ise heaks kiita. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostja teovõimet ei ole piiratud ja talle ei ole määratud eestkostjat, seetõttu kostja väited, mis puudutavad tehingu kehtivust seoses kostja tervisliku olukorraga, ei ole antud juhul asjakohased ega muuda tehingut tühiseks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus jätab TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja menetluskuluks on hagilt tasutud riigilõiv 75 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 2 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab hageja taotluse. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.