← Eesti

2-20-3229/30

Obsah (9)§ 231§ 164§ 657§ 654§ 459§ 652§ 102§ 103§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 26.11.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-20-3229 K

§ 231lg 1 kohaselt tõendada ei ole vaja.

Seega asus maakohus seisukohale, et kostjate põhjendatud ülalpidamiskulud on ca 197 eurot kuus (388 eurot, millest on maha arvatud kodumasinate/lastevoodi järelmaksud 17 eurot, arvutikulu 50 eurot, jalgratta hoolduskulu 44 eurot, transpordikulu 40 eurot, meelelahutuskulu 40 eurot). Kostjate ülalpidamiskulud ca 197 eurot kuus on kooskõlas Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi koostatud

  1. a lõppraportiga „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ (RAKE uuring) ja kuna kostjad on poisid, siis kostjatel tekkivaid kulutusi on võimalik vähendada mastaabisäästuga.
  2. Hageja majandusliku seisundi hindamisel tuvastas maakohus, et hageja töötab ettevõttes Q OÜ-s X ametikohal.
  3. aastal oli hageja netosissetulek 1390 eurot. Töölepingu p 6.1 järgi on alates 01.01.2018 hageja brutopalk 1815,35 eurot. Kuivõrd hageja töötab ettevõttes, mis pakub turvateenuseid erinevatel üritustel, ei ole riigis kehtestatud eriolukorra tõttu tööandjal enam töötajatele, sh hagejale piisavas mahus tööd pakkuda. Seda väidet kinnitab kohtule esitatud tööandja teatis hageja töötasu ajutise vähendamise kavast. 17.03.2010 teatas tööandja hagejale, et perioodil 01.04.2020–01.07.2020 on hageja töötasu vähendatud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärani (s.o brutotasuni 584 euroni). Hageja pangakonto väljavõte tõendab, et hageja töötasu on oluliselt alandatud, sest mais 2020 laekus hagejale töötasuna 450,38 eurot. Kohtuistungil 02.06.2020 kinnitas hageja, et koos töötukassa toetusega on hageja töötasu hetkel 1550 eurot. Töötukassa toetust saab 2 kuud ja ei ole teada, kas riigi poolt tuleb lisameede pärast 01.07.
  4. Hagejale kuulub ½ kaasomandist asukohaga XXX, ½ kaasomandist kuulub hageja elukaaslasele LL-le. Kodu soetamiseks on võetud Kredexi käendusel elukaaslasega kahasse kodulaen summas 108 900 eurot. Hagejale kuulub liisinglepingu alusel ka perekonna ainuke sõiduvahend Mazda 6

(2009), mille hinnanguline turuväärtus on ca 5000 eurot ja laenujääk 2400 eurot. Maakohtu hinnangul on usutav, arvestades hageja sissetulekut 1550 eurot ning laenukohustusi ja liisingumakseid ja laste arvu, et hageja enda ja 3 lapse ühetaoline ülalpidamine PKS § 101 lg 1 mõistes käib hagejale üle jõu. Seda väidet kinnitab ka kostjate vastus, et elatise võlgnevuse tõttu algatati 2018 hageja suhtes täitemenetlus.
  1. Kostjate ema majandusliku seisundi hindamisel tuvastas maakohus, et laste ema CC töötab W OÜ-s ja tema sissetulek märtsis 2020 oli 1396,40 eurot. Maakohus ei nõustunud kostjate käsitlusega, et hageja palgast peab jaguma hageja ja 3 lapse jaoks ülalpidamist ühetaoliselt, s.o igaühele 398 eurot. Kohtu arvates tuleb vanema käsutuses olevad vahendid jaotada selliselt, et vanemale ja lapsele oleks tagatud ligikaudu sarnane elatustase. Apellatsioonkaebus
  2. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda.
  3. Maakohtu otsus on vastuoluline. Kuigi vastavalt kohtupraktikale ei pea miinimummääras elatise korral kulusid tõendama, esitasid kostjad kohtu nõudel kuludokumendid. Kohus tõlgendas tõendeid meelevaldsed ja ei võtnud kõiki kulusid arvesse.
  4. Kohus asus kohtuistungil hagiavaldusest ise tuletama asjaolusid, mida hageja hagiavalduses ei olnud välja toonud, nt et hageja töötasu on vähenenud. Hageja kinnitas kohtuistungil, et töötasu hagiavalduse esitamise ajal oli endine, küll aga pärast hagi esitamist koroonaviirusest 4 2-20-3229 tingitud eriolukord on toonud kaasa selle, et osa töötasu on ta saanud Töötukassa kaudu töötasu hüvitisena, samas summaarselt on töötasu jäänud samaks.
  5. Hageja ei ole tõendanud ühegi PKS § 102 lg 2 aluse esinemist elatise vähendamiseks.
  6. Maakohus eeldas mitmeid asjaolusid reaalsest elust erinevalt, nt kui lapsel ei ole kroonilisi haigusi, siis ravimikulu ei esine üldse või et arsti poolt ravimi kirjutamisel saab selle apteegist tasuta. Enamasti on viiruste hooajal laps kord-kaks haige ja köha-nohu ravimid apteegis maksavad 15-30 eurot. Reaalsele elule mittevastav on kohtu arvamus, et vanemad ei peaks lastele vitamiine andma ilma arsti ettekirjutuseta.
  7. Maakohus ei arvestanud, et hageja tunnistas kostjate kulutusi 450 euro ulatuses, ja jõudis omaalgatuslikult järeldusele, et lapse ülalpidamiskulud on 197 eurot. Maakohtu seisukohad, mille kohaselt mööbli, arvuti ja jalgratta ostmine elatise osana ei ole põhjendatud ja suuremad ühekordsed ostud tuleb vanematel läbi rääkida, ei tugine ühelgi perekonnaseaduse sättel. Kostjad pöördusid algselt elatise hagiga kohtusse põhjusel, et suuremate kulutuste tegemiseks ei ole hagejaga võimalik läbirääkimisi pidada. Voodikulu osas märgivad kostjad, et nad esitasid laenulepingu ja järelmaksu graafiku, mille kohaselt on voodi igakuine makse 15,13 eurot. Maakohus jättis ebaõigesti arvestamata, et lastele on vaja osta arvuti, jalgrattad ja mobiiltelefonid.
  8. Kostjate hinnangul kohtleb hageja oma praegusest kooselust sündinud last kostjatest erinevalt, seda näiteks transpordikulu ja vabaaja kulude osas. Seejuures ei analüüsinud maakohus, kas hageja märgitud kolmanda lapse kulud 655 eurot on põhjendatud.
  9. Arusaamatu on maakohtu järeldus, et RAKE uuringu kohaselt on lapse ülalpidamiskulu 193 eurot ühe vanema kohta. Uuringu kohaselt on kulud piirkonniti erinevad ja Tallinnas on kulud 431 eurot ilma eluasemekuludeta. Kostjate puhul ei esine nn mastaabisäästu, kuna nad käivad trennis üheaegselt, mõlemale on vaja soetada spordivarustus ja kooliks vajalikud asjad, jalgrattad, mõlemal on võistluskulud. Kohus peab lapsele elatise väljamõistmisel lähtuma konkreetse lapse vajadustest, vanemate varanduslikust seisukorrast ja kehtivatest õigusaktidest, mitte üldisest uuringust laste minimaalsete vajaduste kohta.
  10. Maakohus rahuldas hageja taotluse vähendada elatist 30.06.2020 kohtuotsuse tegemise ajal tagasiulatuvalt alates 27.02.2020, mis toob kaasa olukorra, kus kostjad peavad kas osa elatist tagasi maksma või ei saa mingil perioodil üldse elatist. Elatise muutmine alates hagi esitamise ajast (mitte otsuse tegemise ajast) on kohtu kaalutlusotsus, mis peab arvestama laste huve. Antud juhul ei tulene otsusest ühtegi põhjendust, kuidas on laste huvides olukord, et nad peavad isale osa elatist tagasi maksma olukorras, kus isa on olnud tegelikult suuteline seda elatist jooksvalt maksma, ja lisaks on olnud isal ressursse kohtumenetluseks, et leida viise elatise vähendamiseks.
  11. Kostjad rõhutavad, et hageja ei anna neile ülalpidamist vahetult. Viimati viibisid lapsed isa juures 12.10.
  13. Menetluskulud jäeti ebaõiglaselt poolte endi kanda. Ülalpidamisasjad ei kuulu

§ 164lg 1 alla.

Kohus pani ebaõigesti tõendamiskoormuse kostjatele, millega suurendas põhjendamatult nende menetluskulusid. 5 2-20-3229 Vastustaja seisukoht

  1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja toimikus olevate menetlusdokumentide ja tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada hagejalt kostjate kasuks väljamõistetud elatise suuruse osas. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja vähendab kummagi kostja kasuks välja mõistetud elatist poole riikliku lastetoetuse võrra. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 27. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja peab maksma kostjatele PKS § 101 lg-s 1 sätestatud ja kohtuotsusega väljamõistetud miinimumelatist või esineb PKS § 102 lg 2 tähenduses mõjuv põhjus, mis on tekkinud pärast 22.12.2014 kohtuotsuse tegemist, ja mis annab aluse hagejalt kostjate kasuks väljamõistetud elatis suuruse muutmiseks

§ 459lg 1 järgi.

  1. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi (tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi). Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka vanemate varalist seisundit. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid (vt Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Seda arvestades tuleb kostjate ülalpidamiseks vajalike kulutuste suurust hinnates arvestada mh vanemate sissetulekuid ja sellest tingitud elulaadi.
  2. Igakuine elatis ühele lapsele ei või PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Riigikohus on leidnud, et miinimumelatist nõudes ei ole lapse vajadusi vaja tõendada, s.t eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).
  3. Kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist vähendada. Miinimumist väiksema elatise võib kohus välja mõista üksnes erandina, s.t olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist. Mõjuva põhjuse olemasolu peab üldjuhul tõendama kohustatud vanem. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas olukord, kus vanemal on veel ülalpeetavaid, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Seega ei piisa mõjuva põhjuse olemasolu tõendamiseks üksnes asjaolust, et kohustatud isikul on sündinud veel lapsi, vaid tuleb tõendada, et ülalpidamist saama õigustatud lapsi on koheldud ebavõrdselt.
  4. Ka elatise vähendamise hagi lahendamisel tuleb arvestada, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustatud (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Seejuures võib elatise vähendamise aluseks olla 6 2-20-3229 iseenesest asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega, kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada (vt Riigikohtu 28.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1–28.2; 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Seega asjaolule, et õigustatud isiku vajadused on osaliselt kaetud riikliku toetusega, saab tugineda üksnes juhul, kui kohustatud isik tõendab PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuva põhjuse olemasolu.
  5. Riigikohus on viidanud, et seadusandja võiks kaaluda miinimumelatise määra muutmist, sest miinimumelatis ei täida kohtumenetluses oma eesmärki, kui paljudel juhtudel taandub vaidlus tõendamisele, kas on mõjuvat põhjust elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30). Ringkonnakohtu arvates ainuüksi asjaolu, et tähelepanu on juhitud miinimumelatise osas seaduse muutmise vajadusele, ei tähenda, et kehtivat seadust ei peaks kohaldama. Seni kuni seadust ei ole muudetud, see kehtib ning hagejal on seadusest tulenev kohustus elatist maksta. Seega ei saa eeldada, et miinimumelatis on igal juhul ülemäärane ja miinimumist väiksema elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid ei tule kohtumenetluses tõendada.
  6. Lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja vara lapsega jagada. Vanemal on ka kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel. Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 21.3, 21.4).
  7. Hageja tõi elatise vähendamise hagis esile, et 22.12.2014 otsusega välja mõistetud elatis ei vasta enam tema varanduslikele võimalustele ega laste vajaduste suurusele. Hageja tugines laste vajaduste osas peamiselt RAKE uuringule, mitte kostjate tegelikele vajadustele. Muutunud asjaoluks, millele hageja

§ 459lg 1 kohaselt tugineb, on hagejal kolmanda lapse sünd.

Lisaks palus hageja arvestada, et kostjatele makstakse lastetoetust riigi poolt. Maakohtu nõudel tõid kostjad esile, et kummagi lapse vajadused on kuus 776 eurot. Ühtlasi kinnitasid kostjad, et hageja ei kanna laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulusid vahetult.

  1. Maakohus leidis, et kostjate vajalikud ülalpidamiskulud on 197 eurot, kuna kostjate esiletoodud vajadustest ei ole põhjendatud elatise osana kulud 191 euro ulatuses (järelmaksud, arvutikulu, jalgratta hoolduskulud, transpordikulu ja meelelahutuse kulud), millise summa arvestas maakohus maha 388 eurost. Ühtlasi nõustus maakohus hagejaga, et kostjate ülalpidamiskulud 197 eurot kuus on kooskõlas RAKE uuringuga.
  2. Esmalt leiab ringkonnakohus, et maakohus oleks pidanud vaidluse lahendamisel lähtuma eeldusest, et laste miinimumvajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatise määr, mida kostjad ei pidanud tõendama. Kuna maakohus kohustas kostjaid oma kulusid tõendama ja kohus pidas vajalikuks hinnata kostjate esile toodud kulusid, selgitab ringkonnakohus järgmist. Andmata hinnangut maakohtu järeldusele laste vajaduste kohta, juhib kolleegium tähelepanu, et maakohus eksis otsuses arvutuskäiguga. Kui kohus leiab, et mingis osas on lapse igakuised kulud põhjendamatud, siis tuleb sellised kulud maha arvestada kogu kuludest, mitte üksnes ühe vanema kanda jäävast osast. Seega oleks maakohtu poolt tuvastatud laste vajaduste suuruse korral hageja eelduslikult kohustatud maksma kummagi kostja ülalpidamiseks elatist 292,50 eurot ((776 – 191) / 2). 7 2-20-3229
  3. Maakohus tugines laste vajaduste hindamisel põhjendamatult RAKE uuringule. See uuring kajastab keskmise perekonna kulutusi. Viidatud uuringu pinnalt ei saa teha järeldusi kostjate põhjendatud ja vajalike vältimatute kulude osas, arvestades kostjate elulaadi jms. Uuringud saavad anda indikatsiooni seaduses muudatuste tegemiseks, kuid uuringus toodud järeldus ei saa olla otsuse tegemise kohtule siduv. Kohus lahendab vaidluse kehtiva seaduse alusel.
  4. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesoleva hagi lahendamisel lähtuda eeldusest, et laste miinimumvajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatise määr ja tuvastada, kas esineb PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära. 39.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

  1. PKS § 102 lg-st 1 ja lg 2 teisest lausest tuleneb, et kui vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, ilma sellega kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Ringkonnakohus leiab, et PKS § 102 lg 2 teises lauses sisalduv sõna „ühetaoliselt“ ei tähenda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks (vt Riigikohtu 19.10.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11). Praegusel juhul tähendab see, et hageja panus oma kõigi laste ülalpidamisse peab olema piisav tagamaks lastele enam-vähem samasugust elustandardit, mida hageja saab võimaldada endale.
  2. Maakohus tuvastas, et hageja sissetulek ei ole pärast 22.12.2014 otsuse tegemist püsivalt vähenenud. Seega ei ole praegusel juhul hageja väidetavalt halvenenud majanduslik olukord

§ 459lg 1 kohaseks asjaoluks.

Lisaks tuvastas maakohus, et hagejal on arvestatavas suuruses laenulepingust ja liisingulepingust tulenevad kohustused. Hageja väitel on tema perekonna laenumakse 401 eurot ja sõiduki liisingumakse 141,77 eurot (tl 45 pöördel), mis tähendab, et hagejale langev osa on 271,39 eurot (542,77 / 2). Pooltel puudub vaidlus selle üle, et hagejal on pärast 22.12.2014 otsust sündinud kolmas laps.

  1. Arvestades hageja sissetulekut, millest tuleb maha arvestada laenulepingust ja liisingulepingust tulenevad kohustused, ning ülalpeetavate arvu, saab ringkonnakohtu hinnangul leida, et hageja on tõendanud PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuva põhjuse olemasolu. Kõigile lastele miinimumelatist tasudes jääks hageja enda ülalpidamiseks 402,61 eurot (1550 – 271,39 – 3 x 292) ning iga lapse ülalpidamiseks koos teise vanemaga tehtav eelduslik kulu oleks 584 eurot. Selliselt ei kasutaks hageja tema käsutada olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt. Seega võib hageja tugineda asjaolule, et kostjate vajadused on osaliselt kaetud riikliku toetusega. Samas arvestab ringkonnakohus, et hageja on 38-aastane hea tervisega töövõimeline mees (vastupidist ei ole hageja tõendanud), kes on siiski võimeline vajadusel täiendavat tulu teenima. Samuti ajal, mil hageja tööandjal ei ole hagejale endiselt piisavas mahus tööd pakkuda, saab hageja teha perioodilisi lisatöid. Nendel kaalutlustel ei ole antud juhul põhjendatud vähendada elatist rohkem kui poole riikliku lastetoetuse võrra.
  2. Perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 60 eurot. Üldjuhul ei ole põhjendatud arvestada lastetoetust maha seadusjärgsest miinimummäärast, vaid lapse igakuisest tegelikust ülalpidamisvajadusest. Kuna praegusel juhul on aluseks 22.12.2014 otsus, millega mõisteti välja kostjate kasuks miinimummääras 8 2-20-3229 elatis, on põhjendatud siduda lapsetoetuse maha arvamine seadusjärgse miinimummääraga, mitte lapse igakuise tegeliku ülalpidamisvajadusega. Seda enam, et kui võtta aluseks maakohtu tuvastatud asjaolud, oleks kostjate tegeliku ülalpidamisvajaduse arvestamisel hageja eelduslikult kohustatud maksma kummagi kostja ülalpidamiseks elatist
  3. aastal 262,50 eurot ((776 – 191 – 60) / 2) ja teisel juhul 262 eurot ((584 – 60) / 2), mis teeb vaheks üksnes 50 senti.
  4. Kohus võib elatise PKS § 101 lg 2 järgi välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatise suuruse arvutamise alused. Arvestades, et kohtuotsuses, mille muutmist hageja soovib, on elatis kostjate kasuks välja mõistetud PKS § 101 lg 2 teise alternatiivi järgi muutuva summana lähtudes Vabariigi Valitsuse kehtestatavast töötasu alammäärast, tuleb hagejalt kummagi kostja kasuks välja mõista igakuine elatis, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale, millest on lahutatud pool kehtiva lapsetoetuse suurusest, alates 27.02.2020 kuni kostjate täisealiseks saamiseni.
  5. Kostjate hinnangul oleks maakohus pidanud laste huve arvesse võttes vähendama elatist alates otsuse tegemisest, mitte hagi esitamisest. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

§ 459lg 2 õigesti kohaldanud.

Küsimus, kas elatist on mingil perioodil tasutud väljamõistetust rohkem või vähem, on otsuse täitmise küsimus. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 46. Kostjad vaidlustasid maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas ja paluvad teha uue otsuse, millega jätta kõik kostjate maakohtu menetluses kantud menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu otsuses viidatud

§ 164

lg 1 ei ole käesolevas asjas menetluskulude jaotamisel asjakohane õigusnorm – tegu ei ole abieluasjaga (

§ 102

lg 1) ega põlvnemisasjaga (

§ 103lg 1).

47. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse hagi rahuldamist puudutavas osas osaliselt ja teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt. Apellatsioonkaebus rahuldatakse samuti osaliselt. Sellest lähtudes peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta maakohtu menetluses kantud menetluskulud ja apellatsioonkaebuse menetlemise kulud

§ 163lg 1 ja § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, siis menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.