Obsah (8)

§ 238§ 130§ 339§ 312§ 341§ 306§ 337§ 185

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.oktoober 2020, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-6255 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja,

§ 238lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra 4 kuu vangistuseni. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendati V. Katšarminile mõistetud karistust Harju Maakohtu

1. detsembri 2019 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta 1 kuu vangistuse, võrra. Ärakandmisele jäi 2 aastat ja 5 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja alguseks kahtlustatavana kinnipidamise aeg
2. septembrist 2020.

§ 130lg 4-1 alusel võeti V.

Katšarmin vahi alla kohtusaalist. V. Katšarmin mõisteti süüdi selles, et tema juhtis tahtlikult 6. septembril 2020 kella 05:24 ajal Tallinnas Mahtra tn 36 juures mootorsõidukit BMW 745I registreerimismärgiga XXXXXX olles joobeseisundis (väljahingatavas õhus alkoholi 0,98 mg/l). APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Toomas Laanemaa taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohaldati süüdistatava suhtes tõkendit vahistamine, palub uue otsusega vabastada ta vahi alt. Samuti taotleb apellant otsuse tühistamist karistuse osas ja mõista uue otsusega süüdistatavale KarS § 424 lg 1 järgi rahaline karistus. Alternatiivselt taotleb kaitsja, kui kohus ei pea võimalikuks rahalist karistust, teha uus otsus liitkaristuse osas ja määrata, et süüdistatav vabastada liitkaristusest tingimisi KarS § 74 lg 4 kolmanda lause kohaselt koos käitumiskontrolliga, allutades teda elektroonilisele valvele aadressil XXX. Apellatsioonimenetluse kulud taotleb kaitsja jätta riigi kanda. Kaitsja viitab maakohtu otsuse tühistamise alustena materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele (KarS § 56 lg 2 ja 74 lg 5) ja kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele (

305¹ lg 1, 306 lg 1 p 7, § 339 lg 1 p 7). Oma taotlusi põhjendab apellant alljärgnevalt. Kohus leidis, et süüdistatavale ei ole võimalik kohaldada rahalist karistust, sest isiku alkoholijoobe määr oli 0,98 mg/l. Kohtu arvates ületas see märgatavalt, s.o 0.23 mg/l võrra KarS § 424 lg 1 koosseisuks nõutavat liiklusseaduse § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud 0,75 mg/l alkoholi määra. Kohus leidis, et sellise alkoholimääraga organismis sõiduki juhtimine ohustab üldist liiklusturvalisust märgatavalt. Lisaks leidis kohus, et rahalise karistuse mõistmine ei ole võimalik ka põhjusel, et süüdistatav pani uue kuriteo toime 2 katseajal. Apellandi arvates ei ole kohtu põhjendused veenvad ega kooskõlas karistuse kohaldamise eesmärgiga. Katseajal uue kuriteo toimepanemine ei välista rahalise karistuse kohaldamist. Karistuse mõistmise aluseks on eelkõige isiku süü, tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost. Tuleks arvestada, et süüdistatavat ei ole varem joobes juhtimise eest karistatud. Alkoholijoobe määr ei ületanud oluliselt liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 näidatud 0,75 mg/l alkoholi määra. Süü suuruse osas on kohus leidnud, et see jääb alla keskmise. Karistuse eesmärk- võimalus mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuriteo toimepanemisest -, on võimalik saavutada rahalise karistusega. Kohus rikkus

§-s 306 lg 1 p 7 sätestatut, kuna pole selgitanud ega kaalunud liitkaristusest vabastamise võimalikkust KarS § 74 lg 5 kolmanda lause alusel.

§-s 306 lg 1 p 7 kohaselt peab kohus kohtuotsust tehes muuhulgas kaaluma, kas süüdistatav tuleb karistusest vabastada või tuleb talle kohaldada asenduskaristust. Nimetatu tähendab, et juba kohtuliku arutamise käigus tuleks välja selgitada, kas võimaliku süüdmõistva kohtuotsuse korral on võimalik isikut karistusest vabastada. Muuhulgas tuleks välja selgitada, kas on võimalik kohaldada KarS § 74 lg 5 kolmandas lause sätestatut- st uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele. Materjalidest nähtub, et süüdistataval ei ole kuni apellatsioonimenetluse alguseni olnud kaitsjat. Nii ei ole süüdistatav elektroonilist valve kohaldamise võimalikkust osanud kaaluda ega vastavat asjaolu avaldada. Leian, et kohus, arvestades, et isikul kaitsja puudus, oleks pidanud süüdistatavat võimaliku elektroonilise valve kohaldamise eeldustest ning asjaoludest informeerida. Seda menetluses tehtud ei ole ning seetõttu ei saanud süüdistatav selles osas mingeid taotlusi esitada. Süüdistatav on nüüd avaldanud, et soovib, et kohus kaaluks KarS § 74 lg 5 kolmandas lauses sätestatu kohaldamist, st kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele enda ja tema vanemate elukohas XXX, Tallinn. Kohus kohaldas süüdistatava suhtes tõkendit vahistamine kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Kohus leidis, et kuna isikut on karistatud vangistusega, siis esineb oht, et süüdistatav hakkab vangistuse kandmisest kõrvale hoiduma. Samas ei ole kohus kuidagi põhjendanud, millised on konkreetsed asjaolud, mis annavad aluse eeldada, et isik hakkaks vangistuse kandmisest kõrvale hoiduma. Kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud. Seega tuleb kohtul tõkendi valimisel esitada otsuses põhjendused ja näidata asjaolud, mis tingivad tõkendi kohaldamise. Vahistamise korral peab kohus kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooniga põhistama, miks ta peab vajalikuks süüdistatavalt vabaduse võtmist ja millistele faktilistele asjaoludele selline järeldus rajaneb. Lahendis nr. 3-1-1-31-10 (p 23) on Riigikohus leidnud, et süüdlase karistamine vangistusega iseenesest tõkendi muutmiseks alust ei anna. Käesoleval juhul on maakohus vahistamise vajalikkust põhjendanud ainult asjaoluga, et kuna isikut karistatakse vangistusega, siis on oht, et isik hakkab vangistuse kandmisest kõrvale hoiduma ja vajalik on süüdistatava vahistamine. Sellega on kohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

3 Süüdistatav ise on esitanud kaebuse, milles teatab, et tegi väga suure vea, mida kahetseb. Ta ei ole selline inimene nagu kohtule paistab. Soovib, et kohus annaks veel ühe võimaluse ja ta lubab, et rohkem ta alt ei vea. Tal on juba töökoht olemas. Taotleb elektroonilise valve kohaldamist. Tallinna Ringkonnakohtu 21.oktoobri 2020 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega

1. oktoobrini
2. Määratud tähtajaks esitas kirjalikud seisukohad prokurör. Prokuröri hinnangul on maakohus ammendavalt põhjendanud karistuse mõistmise aluseid, sh V. Katšarminile karistusena vangistuse kohaldamist. Karistuse mõistmisel tuleb hinnata võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Katseajal olev isik peab näitama, et suudab elada õiguskuulekalt. Antud juhul V. Katšarmin pani toime uue kuriteo katseajal ja seda kõigest kaks nädalat peale vanglast vabanemist. Sellega V. Katšarmin näitas, et ta ei suuda elada õiguskuulekalt. Karistuse mõistmisel maakohus on arvestanud kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Eeltoodust tulenevalt prokurör nõustub Harju Maakohtu seisukohtadega ning palub jätta Harju Maakohtu kohtuotsus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks alus puudub. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada süüdistatava kaitsjale, miks leiab, et tema poolt tehtud viide maakohtu otsuse tühistamise alusena

§ 339

lg 1 p-le 7 ei evi seaduslikku alust ning selline seisukoht tuleb jätta tähelepanuta. Nimelt, kohtukolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohtu otsus on põhjendamata ja tegemist on

§ 339lg 1 p 7 mõttes motiveerimata otsusega.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes (3-1-1-14-14 p 699).

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud „põhjenduse puudumisena“.

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuse põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.

Ühtlasi tuleb arvestada asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kui juba apellatsioonis viidatakse sellisele kohtuotsuse tühistamise alusele nagu seda on

§ 339

lg 1 p 7, siis tulnuks kaitsjal taotleda

§ 341

lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises 4 koosseisus, sest tegemist on

§ 339

lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et

§ 339

lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, mille kõrvaldamine tulenevalt

§ 341lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud.

Selliseid rikkumisi, millised kvalifitseeruks oluliste kriminaalmenetlusnormi rikkumistena ei ole tuvastanud ringkonnakohus ning sellistele rikkumistele ei ole ka apellant oma kaebuses viidanud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult leidnud, et süüdistatavat tuleb toimepandu eest karistada vangistusega ja et see tuleb ka reaalselt täide viia. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole karistuse mõistmisel olulise tähtsusega fakt, et süüdistatav on temale etteheidetava kuriteo liiki kuuluva e liikluskuriteo toime pannud esmakordselt. On tõsi, et süüdistatav on varasemalt pannud toime varavastaseid kuritegusid ja kandnud nende eest reaalselt vangistust. Süüdistatava poolt järjekindel õiguskorra rikkumine näitab üheselt tema suhtumist õiguskorda ja on kindlaks märgiks, et teda ei ole võimalik kergemaliigilise karistuse e rahalise karistusega mõjutada hoiduma uute kuritegude toimepanemisest. Kohtukolleegium nõustub sellega, et maakohus on arvestanud karistuse mõistmisel ka joobenäitu ja leidnud, et see ületab märgatavalt kriminaalse joobe alammäära. Mis puudutab kaitsja seisukohta, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada vaid süü suurust ja see ei ole antud juhul suur, siis kohtukolleegium sellega ei nõustu. Karistusseadustiku mõtte kohaselt karistusõigusliku hinnangu andmisel tuleb tõesti keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ja määra valiku aluseks. Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt, sest kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Karistus saab olla efektiivne vaid siis, kui võetakse arvesse ka konkreetseid isikuomadusi. Ka Riigikohtu lahenditest on teada, et eripreventiivset prognoosi tehes on isikuga arvestamine vältimatu. Riigikohtu praktikas on isik isegi karistuse mõistmise iseseisva alusena välja toodud (3-1-1-13-11, p 9). Seega leiab kohtukolleegium, et süüdistatava karistamine vangistusega on põhjendatud ning vangistusmäär, mis süüdistatavale vaidlustatud kohtuotsusega mõisteti, jääb tunduvalt alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära ja on pigem alammäärale ligilähedane. Asjaolusid, mis annaks alusel sellise karistusmäära vähendamiseks, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Kohtukolleegium märgib veel omalt poolt vastuseks kaitsja taotlusele rahalisel karistuse mõistmisel viia see iseseisvalt täitmisele, järgimist. Nagu nähtub esitatud apellatsioonist, on eesmärgiks säästa süüdistatavat reaalsest vangistusest ja kaitsja lähtub arusaamast, et karistades V. Katšarminit vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest rahalise karistusega, pääseb süüdistatav eelmise kohtuotsusega tingimisi mõistetud vangistuse täitmisele pööramisest e vangi minemisest. Tallinna Ringkonnakohus on varasemalt korduvalt väljendanud oma seisukohta selles, et olukorras, kui kohus mõistab isikule, kes on katseaja kestel pannud toime uue tahtliku kuriteo rahalise karistuse, kuulub kohaldamisele KarS § 74 lg

1. KarS § 74 lg 6 sätestab, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse rahalise karistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lõikes 2 sätestatule. Sellisel juhul võib kohus jätta eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse 5 täitmisele pööramata, määrates, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. KarS § 74 lg 6 sõnastusest lähtudes on sellistel juhtudel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramine reegel ja kohtule on antud õigus seda mitte kohaldada, kuid sellisel juhul peab kohus oma otsustust põhjendama. Ilmselgelt on uue tahtliku kuriteo toimepanemine katseaja kestel katseaja tingimuste kõige raskem rikkumine ja põhjus, miks sellisel juhul jääb eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus täitmisele pööramata, peab olema kohtuotsusest väljaloetav. Igal konkreetsel juhul, kui isikule mõistetakse tingimuslik vangistus, selgitatakse kohtuotsuses, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele vaid siis, kui isik ei pane katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab temale pandud konntrollnõudeid ja kohustusi. Ehk siis, kui V. Katšarminile mõistetaks rahaline karistus KarS § 424 lg 1 järgi, siis tähendab see seda, et ta peab kandma rahalise karistuse, kuid eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmata osa pööratakse sama otsusega täitmisele. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole konkreetset isikut ja tema poolt toimepandud uue kuriteo tehiolusid arvestades selliseid mõistlikke põhjendusi, mis võimaldaks jätta eelmise kohtuotsusega kandmata karistuse täitmisele pööramata, võimalik leida. Süüdistatav pani uue tahtliku kuriteo toime sisuliselt kohe peale osaliselt vangistuse kandmiselt vabanemist ja eelmise kohtuotsusega määratud katseaja tingimusi sisuliselt ei ole suutnud ta täita. Kõne alla saaks rahalise karistuse iseseisev täitmine tulla neil juhtudel, kui uus kuritegu on toime pandud katseaja lõpus e et süüdimõistetu on suutnud näidata, et ta on võimeline alluma käitumiskontrollile ja täitma kõiki katseaja tingimusi ning uus kuritegu on olemuselt nö paljude asjaolude juhuslik kokkusattumine. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole alust ka teistkordselt e katseajal toimepandud tahtliku kuriteo eest uuesti isiku tingimuslik vabastamine vangistusest, mis siis antud juhul saaks olla vaid elektroonilise valve kohaldamisega. Esiteks, V. Katšarminile tuli eelmisel korral kohus vastu, ilmutas usaldust ning kohustas ära kandma reaalselt vaid väikese osa kogu mõistetud karistusest. Ülejäänud karistuse reaalsest ärakandmisest V. Katšarmin vabastati tingimusel, et ta järgib kontrollnõudeid ja kohustusi. Kuna V. Katšarmin oli korduvalt karistatud samaliigiliste kuritegude eest, oli kandnud reaalselt vangistust ja ikka ei loobunud vargustest, oli selline karistus kindlasti kohtu poolne usalduse ilmutamine. V. Katšarmin kandis ära lühiajalise vangistuse, kuid katseajaga ja võib öelda, et isegi selle alustamisega, ta toime ei tulnud. Ta kuritarvitas sisuliselt kohtu usaldust, pani paari nädala möödudes toime uue tahtliku kuriteo. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa sellise isiku suhtes kohaldada katseajal toime pandud tahtliku kuriteo eest teistkordselt KarS § 74 sätteid. Teiseks, enamus liitkaristusest moodustab eelmise kohtuotsusega ärakandmata karistus – 2 aastat ja 1 kuu. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud ärakandmisele kuuluv karistus on vaid 4 kuud. Teistkordne KarS § 74 kohaldamine oleks võimalik V. Katšarmini puhul vaid koos elektroonilise valvega, mille pikkus seaduse järgi on 1-12 kuud. Katseaja pikkus peaks kindlasti tunduvalt ületama selle tähtaja e olema minimaalselt kolm aastat. V. Katšarmini isikut ja tema suhtumist õiguskorda arvestades ei ole kohtukolleegiumi hinnangul õigustatud selline olukord, kus isik, kelle kohta võib öelda, et ta ei ole võimeline alluma katseaja kontrollnõuetele, viibib vaid kolmandiku elektroonilise valve all. See tekitaks V. Katšarminis vaid karistamatuse 6 tunde ning ei mõjutaks teda hoiduma uute süütegude toimepanemisest, mis omakorda aga ohustab õiguskorra kaitsmise huvisid. Kaitsja seisukoht, et maakohus oleks pidanud esitama ka motiivid, miks ei saa kohaldada tingimisi karistusest vabastamist, ei ole õige. Kohtukolleegium juhib tähelepanu Riigikohtu otsusele 3-1-1-116-12, kus on tehtud rohkeid viiteid ka eelmistele sama seisukohta sisaldavatele Riigikohtu otsustele ja kus Riigikohus on selgitanud, et isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari
3. a otsus asjas nr 31-1-99-06, p 16 jj, samuti
4. mai
5. a otsus asjas nr 3-1-1-40-04, p 8,
6. märtsi
7. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1 ja
8. aprilli
9. a otsus asjas nr 3-1-1-1811, p-d 8.1-8.2). Õigus on kaitsjal selles, et vastavalt

§ 306

lg 7-le tuleb kohtuotsuse resolutiivosas märkida, kas süüdistatav tuleb karistusest vabastada või tuleb talle kohaldada asenduskaristust. Samas ei kohusta see seadusesäte kohut märkima, et süüdistatavat ei vabastata karistusest ega ei kohaldata ka asenduskaristust e see säte on kohustuslik siis, kui maakohus on oma otsuse põhiosas leidnud, et süüdistatav tuleb kas vabastada karistusest või kohaldada asenduskaristust. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus kohtuotsusega põhjendatult kohaldanud süüdistatava suhtes tõkendina vahistamist. Maakohus leidis, et mõistetud vangistuse pikkust ja süüdistatava suhtumist arvestades esineb oht, et V. Katšarmin võib pärast süüdimõistvast otsusest teadasaamist karistuse kandmisest kõrvale hoiduda. Seetõttu valis kohus mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks

§ 130lg 4_1 alusel tõkendiks vahistamise ja võttis V.

Katšarmini vahi alla kohtusaalist. Kaitsja leiab Riigikohtu otsusele nr. 3-1-1-31-10 (p 23) viidates , et süüdlase karistamine vangistusega iseenesest tõkendi muutmiseks alust ei anna. Kohus ei ole esile toonud ka mingeid asjaolusid, millest järelduks, et süüdistatav puhul võiks esineda vangistuse kandmisest kõrvaleohoidumise oht. Esiteks rõhutab kohtukolleegium, et kaitsja viitab lahendile ja märgib ka ise seejuures, et selles viidatud otsuses on tegemist olukorraga, kus isiku suhtes oli kohtueelse uurimise käigus valitud tõkend elukohast lahkumise keeld ning see kehtis ka kogu pikaajalise kohtumenetluse e kokku aastaid kuni maakohtu otsuse kuulutamiseni. Mingitele tõkendi rikkumise ilmingutele seejuures ei ole viidatud. Maakohus muutis kehtiva tõkendi liiki ja põhjendas vaid sellega, et on otsusega mõistnud vangistuse. Praegusel juhul ei ole tegemist tõkendi muutmisega, vaid tõkendi valimisega. Süüdistatava suhtes ei ole enne maakohtu otsuse kuulutamist tõkendit valitud. Kriminaalasi lahendati kiirmenetluses ja kohtuotsus kuulutati järgmisel päeval pärast süüdistatava kinnipidamist kuriteo toimepanemiselt. Maakohus valis otsusega süüdistatava suhtes tõkendi ja põhjendused, et otsusega on süüdistatava suhtes mõistetud tunduvalt pikem vangistuse määr, kui varasemalt ja sellest tuleneb ka oht, et ta võib hakata kõrvale hoiduma. Selline maakohtu põhjendus tõkendi valikul on otsuse õigusjärelmeid arvestades veenev. Kaitsja väitele, et ei ole ära toodud asjaolusid, millest järelduks vangistuse kandmisest kõrvalehoidumise oht, vastab kohtukolleegium täienduseks maakohtu põhjendustele, et sellised asjaolud esinevad. 7 Eelmise kohtuotsusega oli süüdistatavale mõistetud koheselt ärakandmiseks šokivangistus 5 kuud. Maakohtu otsuse kuupäev oli 12. detsember 2019. Otsus jõustus 28. detsembril 2019. Vastavalt toimikus olevale karistusregistrile, asus aga süüdistatav karistust kandma alles 3 kuud hiljem e 24. märtsil 2020. Sellised andmed annavad alust arvata, et süüdistatav on hoidunud vangistuse kandmisele asumisest kõrvale. Kohtuinfosüsteem seda kahtlust ka kinnitas. Süüdimõistetu vabatahtlikult karistuse kandmisele ei ilmunud. PPA Põhja prefekuuri teatel kontrolliti V. Katšarminiga seotud aadresse, kuid neil leida teda ei õnnestunud. Sundtoomise ülesanne osutus võimatuks. Harju Maakohtu 21. veebruari 2020 määrusega V. Katšarmin vahistati ja kuulutati tagaotsitavaks. Vangistuse kandmisele jõudis süüdimõistetu kuu aja pärast. Selline süüdistatava käitumine lubab teha järeldusi, et kui juba 5-kuuline vangistus tõi kaasa kõrvalehoidumise, siis ligi 2 ja poole aastase vangistuse täitmisega peab taaskord riik kulutama aega ja ressursse. Vältimaks kõrvalehoidumist karistuse kandmisest, võttiski maakohus süüdistatava põhjendatult vahi alla. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi

§-s 338 sätestatud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 7. septembrist 2020 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Süüdistatava kaitsja adv. Toomas Laanemaa on esitanud taotlused hüvitada õigusabi kulud. Õigusabile on kaitsja kulutanud apellatsioonimenetluses taotluse kohaselt 150 minutit, mille eest on tasu 162 (käibemaks 27) eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks.

§ 185

lg 2 alusel kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud väljamõistmisele süüdistatavalt. (allkirjastatud digitaalselt) 8