Obsah (6)

§ 101§ 100§ 102§ 116§ 84§ 96

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg 19. juuni 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-19-11

§ 101lg 1 ei ole põhiseadusega vastuolus.

2. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja palub tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata

§ 101lg 1 ja Vabariigi Valitsuse määrus „Töötasu alammäära kehtestamine“ alates 21.

detsembri 2006 määrusest nr 273 osas, milles need sätestavad, et lapse elatis ei või 2019 aastal ja edaspidi olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud 2 kuupalga alammäära. Kostja palus võtta rahvastikuregistrist välja hageja ema laste andmed. Kostja palus jätta menetluskulud hageja või tema seadusliku esindaja kanda. Hageja tegelikud keskmised ülalpidamiskulud on väiksemad, kui perekonnaseaduses sätestatud elatise miinimummäära alussumma, so kuupalga alammäär. Hageja emal on peale hageja kaks alaealist last. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE 2013 aasta uuringu „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ (edaspidi RAKE 2013 uuring) kohaselt on kolme lapsega pere lapse ülalpidamiskulud keskmiselt 223 eurot kuus ühe lapse kohta. Hageja on 11-aastane. RAKE 2013 uuringu kohaselt on 11 – 13 aastase lapse ülalpidamiskulu 220 eurot kuus. Arvestades tarbijahinnaindeksi muutust, oli hageja ülalpidamiskulu 2018 aastal 224 eurot kuus. Kostja peab kandma poole, so 112 eurot.

§ 101

lg 1 ja Vabariigi Valitsuse määrus „Töötasu alammäära kehtestamine“ on põhiseadusega vastuolus osas, millega kehtestatakse ühelt vanemalt nõutava elatise miinimummääraks 2019. aastal rohkem kui 112 eurot kuus.

§ 101

lg 1 on vastuolus PS §s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega ja §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega.

§ 101

lg 1 ja Vabariigi Valitsuse määrus „Töötasu alammäära kehtestamine“ on vastuolus PS §-ga

1. Hageja vajadused on osaliselt kaetud peretoetustega. Hageja ema saab esimese ja teise lapse eest lapsetoetust 60 eurot, kokku 120 eurot, ning kolmanda lapse eest 100 eurot. Hageja ema saab lasterikka pere toetust 300 eurot. Riik annab hageja 173 eurot 33 senti kuus. Hageja vajadused on osaliselt kaetud tulumaksutagastusega. Hageja ema saab tulumaksuseaduse § 231 lg 1 alusel laste arvel
2. aastal tulumaksutagastuse 739 eurot 20 senti. Hageja sai sellest perioodil
3. august 2019 kuni
4. detsember 2019 kokku 100 eurot 59 senti, so 20 eurot 65 senti kuus. Hageja ülalpidamiskulud 224 eurot kuus on perioodil
5. august 2019 kuni
6. detsember 2019 toetuste arvel kaetud 193 euro 98 sendi ulatuses kuus. Vanemad peavad kandma hageja ülalpidamiskuludest 30 eurot 2 senti kuus. Kostja osa on sellest 15 eurot 1 sent kuus. Kostja ei ole võimeline andma hagejale ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kostja viibis kuni
7. novembrini 2019 vanglas. Vanglas viibimise ajal oli kostja keskmine sissetulek 7 eurot 17 senti kuus. Pärast vanglast vabanemist on kostja sissetulek 450 eurot. Kostja ei ole võimeline maksma hagejale elatist ja pidama samaaegselt üleval oma teisi alaealisi lapsi. Kostjal on peale hageja kolm alaealist last, kellele ta on kohustatud ülalpidamist andma. Kuigi rahvastikuregistrist nähtub, et kostjal on lisaks hagejale veel üks laps, on kostja abikaasa kaks last kostja bioloogilised lapsed. Kostja elab abikaasa ja kolme alaealise lapsega ühise perena ning toetab kõikide laste ülalpidamist vastavalt oma võimalustele. MAAKOHTU LAHEND
8. Viru Maakohus rahuldas
9. märtsi 2020 otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise alates hagi esitamisest
10. augustil 2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni 150 eurot kuus. Kohus jättis rahuldamata kostja taotluse tunnistada

§ 101

lg 1 ja kõik Vabariigi Valitsuse määrused „Töötasu alammäära kehtestamine“ alates

1. detsembri 2006 määrusest nr 273 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles need näevad ette, et lapse elatis ei või
2. aastal ja edaspidi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus jättis rahuldamata kostja
3. märtsi 2020 vastuväite kohtu tegevuse peale. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kohus jättis kostja esindaja riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda. Igakuine elatis ei või

§ 101

lg 1 järgi olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. 3 Hageja on kostja alaealine laps. Hageja elab koos emaga. Kostja elab eraldi. Kostja ei ole hagejale elatist maksnud. Hagejal on kostja vastu

§-dest 96-100 tulenevalt nõue ülalpidamise saamiseks. Hageja saab

§ 100

lõigete 1 ja 2 järgi nõuda ülalpidamist eelkõige raha perioodilise maksete ehk elatisena. Elatise väljamõistmiseks

§ 101

lg 1 sätestatud miinimummääras ei ole vaja üldjuhul lapse vajadusi tõendada.

§ 101

lg 1 järgi tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär. Vanem ei vabane

§ 102lg 2 järgi alaealise lapse ülalpidamise kohustusest.

Kui vanem on

§ 102

lg 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja viibis vanglas. Viru Vangla 30. oktoobri 2019 vastusest ei tulene, et vanglal ei olnud võimalust pakkuda kostjale tasuvamat tööd, kuigi kostja oli selleks soovi avaldanud. Tahtlikult toimepandud süüteo eest vanglas viibimine, ei ole kostja elatise maksmisest vabastamise alus. Kostja on vanglast vabanenud. Kostja sissetulek on 400 – 450 eurot kuus. Tegemist ei ole ametliku sissetulekuga. Kostja töötab 3-4 päeva nädalas. Kinnistusraamatu andmetel ei kuulu kostjale kinnisasju. Kostja nimele on registreeritud 1994 aasta sõiduk, millele on seatud keelumärge. Kostja on juhatuse liige XXX OÜ-s. Osaühing on asutatud sissemakset tegemata. Osaühingul on deklaratsioonid ja majandusaasta aruanded esitamata. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanema kohustus last ülal pidada tähendab kohustust teha kõik endast olenev, et leida vastav töö ja teenida sissetulekut nii endale kui lastele. Kostjal ei ole tervislikust seisundist tulenevaid või muid piirangud, mis ei võimaldaks tal töötada suurema koormusega kui 3-4 päeva nädalas. Arvestades Ida-Virumaa majanduslikku ja tööturu olukorda, on kostja võimeline teenima vähemalt miinimumtöötasu. Juhatuse liikme staatusest tagasiastumise korral, on kostjal võimalik võtta end Eesti Töötukassas arvele ja saada osa kõigist tööpakkumistest. Miinimumtöötasust ei jätku siiski kostja enda ülalpidamiseks ja hagejale miinimummääras elatise tasumiseks. Rahvastikuregistrist nähtub, et kostjal on lisaks hagejale veel üks alaealine laps. Kostja on kohustatud talle ülalpidamist andma. Kostja väitel on tema abikaasa teised lapsed ka kostja lapsed, kuid kostja ei esitanud selle kohta tõendeid. Kostja ei ole kohustatud oma abikaasa lastele ülalpidamist andma. Kostjalt hageja kasuks elatise miinimummääras väljamõistmisel osutuks kostja teine laps varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja. Varaliste vahendite ühetaoline kasutamine

§ 102

lg 2 mõttes ei tähenda, et kohustatud isiku sissetulek tuleks jagada kohustatud isiku ja tema ülalpeetavate vahel võrdselt. Täisealise isiku vajadused on eelduslikult suuremad kui alaealisel lapsel. Hageja ülalpidamisse peavad panustama mõlemad vanemad. Riik maksab alaealisele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida saab tema ülalpidamiseks kasutada. Vanemad peaksid eelduslikult kandma lapsega seotud kulusid võrdselt. Hageja väitel on tema kulud 520 eurot kuus. Kohus tegi hagejale ettepaneku kulude tõendamiseks, kuid hageja ei esitanud tõendeid. Hageja kulud, va kommunaalkulud, on siiski eluliselt usutavad ja mõistlikud. Kuna hagejaga elavad koos tema ema, ema elukaaslane ning õde ja vend, tuleks kommunaalkulud jagada viieks. 4 Hageja ema on lapsehoolduspuhkusel. Hageja ema sissetulek on praegu vanemahüvitis ja peretoetus (423 + 520). Hageja ema kontole tehakse sularaha sissemakseid, sinna laekub kohtutäiturilt 270 eurot kuus. Hageja emale kuulub sõiduauto, mis on perekonna igapäevases kasutuses. Hageja emale ei kuulu kinnisvara. Arvestades hageja ema sissetulekut ning asjaolu, et hageja emal on lisaks hagejale veel kaks alaealist last, ei ole hageja emal võimalik anda hagejale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Hageja mõlema vanema sissetulekud ei võimalda neil pidada hagejat üleval elatise miinimumsumma ulatuses. Hageja vanemate sissetulek määrab laste tavalise elulaadi. Säästlikum majandamine on hageja vanemate varalist seisundit arvestades vältimatu. 2013 novembris avaldatud RAKE uuringu kohaselt oli aastail 2010-2012 keskmine ülalpidamiskulu ühele lapsele 280 eurot kuus. Uuringu p 7.3 kohaselt tuleks 2012 aasta seisuga arvestatud keskmist väärtust korrigeerida vastava perioodi tarbijahinnaindeksi muutuse võrra. Statistikaameti kodulehekülje andmetel oli perioodil 2012 (IV kvartal) kuni 2018 (IV kvartal) tarbijahinnaindeksi muutus 9,6 %. Keskmine ülalpidamiskulu oli 2018 aasta IV kvartali seisuga seega 307 eurot. Perioodil 2012 (jaanuar) – 2019 (jaanuar) oli tarbijahinnaindeksi muutus 12,1%. Keskmiseks ülalpidamiskulu oli 2019. aastal 314 eurot. Justiitsministeeriumi 9. märtsi 2020 uuringust nähtub, et lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta on 2019 aasta lõpus kas 172 eurot kuus (standarteelarvete keskmine) või 194 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod). Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et hageja ei esitanud vajaduste kohta tõendeid, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista elatis 150 eurot kuus. Sellega on hageja igapäevased mõistlikud vajadused rahuldatud ja hageja arenguks piisavad vahendid tagatud, kui hageja ema panustab vanemate võrdsuse põhimõttest (

§ 116lg 1) sama suures ulatuses ning hageja saab riiklikke toetusi.

Suurema elatise väljamõistmine asetaks kostja olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt elustandardit. Elatise suuruse määramisel ei ole maksuvaba tuluga arvestamine põhjendatud. Põhiseaduse järgi on seadusandjal õigus määrata, kes peavad maksu, sh tulumaksu, maksma. Kui seadusandja on otsustanud, et isikud peavad maksma maksu nende teenitud tulult, ei pea ta andma isikule tulumaksusoodustusi. Täiendava maksuvaba tulu maha arvamine on seotud esmajoones perekonna struktuuri ja laste arvuga. Nimetatud meede on riiklik maksukulu vorm perekondade toetamiseks. Tulumaksu soodustuse võimaldamisel ei ole seadusandja seotud teistes seadustes toodud definitsioonide ega eesmärkidega. Riikliku peretoetuste seaduse ja perekonnaseaduse eesmärk ja reguleerimisala on teine.

§ 101lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 18.

detsembri 2015 määrus nr 139 töötasu alammäära kohta on põhiseadusega kooskõlas (vt ka Riigikohtu 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas 2-1515909).

§ 101

lg 1 kohaselt ei või elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, kuid kohtul on

§ 102lg 2 kohaselt võimalus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla miinimummäära.

Kuna kohtul on võimalik mõista elatis välja alla miinimummäära juhul, kui pool tõendab mõjuva põhjuse, ei ole elatise miinimummäära sätted põhiseadusega vastuolus. Kostja esitas vastuväite kohtu tegevusele, kuna kohus jättis rahuldamata kostja taotluse nõuda hagejalt välja tõendid hageja tegelike vajaduste kohta.

§ 101

lg 1 järgi tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Lapse vajadusi tuleb hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise. Kohus tegi hagejale ettepaneku kulutuste tõendamiseks. Hageja esitas kulude nimekirja. Hageja ei esitanud kulutuste kohta tõendeid. Kohus hindas hageja kulusid. Arvestades, et Justiitsministeeriumi

1. märtsi 2020 uuringust tulenevalt on lapse minimaalne ülalpidamiskulu 5 ühe vanema kohta
2. aasta lõpus kas 172 eurot kuus (standarteelarvete keskmine) või 194 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod), ei ole hageja kulud, va kommunaalkulud, põhjendamatud ega ülepaisutatud. Kostja vastuväide kohtu tegevusele ei ole põhjendatud. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise alates hagiavalduse esitamisest
4. augustil 2019 kuni kostja vanglast vabanemiseni
5. detsembril 2019 ning alates
6. detsembrist 2019 suuremas summas kui 75 eurot 7 senti kuus. Kostja palub teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis alates
7. detsembrist 2019 summas 75 eurot 7 senti kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kostja palub jätta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kostja palub võtta asja materjalide juurde Viru Vangla
8. detsembri 2019 kirja. Kostja soovib kirjaga tõendada, et kostja soovis vanglas suuremat sissetulekut teenida, kuid tal ei olnud selleks võimalust. Vanglas viibitud aja eest elatise maksmisest vabastamise aluseks on asjaolu, et kostja ei saanud sel ajal sissetulekut teenida ja kostjal ei olnud seetõttu võimalik elatist maksta. Kostja sissetulek oli vanglas 7 eurot 17 senti kuus. Maakohus rikkus selgitamiskohustust, kuna ei juhtinud kostja tähelepanu sellele, et vanglas sissetuleku teenimise võimatuse kohta esitatud tõend on ekslik. Kostja lisas kohtusse saadetud seisukohtadele ekslikult Viru Vangla
9. detsembri 2019 vastuse asemel hoopis Viru Vangla
10. oktoobri 2019 vastuse. Kohus oleks pidanud juhtima sellele kostja tähelepanu. Viru Vangla
11. detsembri 2019 kirja esitamisel oleks olnud väide, et kostjal ei olnud võimalik vanglas sissetulekut teenida, tõendatud. Selgitamiskohustuse ja võrdsuse põhimõtte rikkumine, üllatuslik toimimine ja TsMS § 238 rikkumine tõid kaasa vale kohtuotsuse. Maakohus ei arvestanud paljulapselise pere kulude mastaabisäästu. Hageja peres on kolm alaealist last. RAKE 2013 uuringu kohaselt oli 2012 aastal kolme lapsega peres ühe lapse ülalpidamiskulu keskmiselt 223 eurot kuus ühe lapse kohta. Maakohus võttis lapse vajaduste hindamisel aluseks RAKE 2013 uuringus näidatud üldise keskmise ülalpidamiskulu ühele lapsele 280 eurot kuus. Kui järgida maakohtu arvutuskäiku, oleks
12. aasta jaanuari seisuga hageja keskmiseks ülalpidamiskuluks 250 eurot kuus. Maakohus lähtus valest tarbijahinnaindeksi väärtusest ja võttis alusetult arvesse
13. aasta tarbijahinnaindeksi muutuse. RAKE 2013 uuringus on laste ülalpidamiskulud esitatud 2012 aasta seisuga. Arvesse saab seega võtta tarbijahinnaindeksid alates
14. aasta indeksist. Maakohus võttis alusetult arvesse tarbijahinnaindeksi kõikide kaubagruppide keskmise muutuse (12,1 %). Lapse vajalike ülalpidamiskulude väljaselgitamiseks ei peaks võtma arvesse alkoholi ja tubakatoodete hindu ega nende muutust. Kohus luges põhjendamatult hageja ülalpidamiskulu suuruseks 428 eurot kuus. RAKE 2013 uuringu alusel on
15. aasta jaanuari seisuga hageja keskmine ülalpidamiskulu 236 eurot kuus. Justiitsministeeriumi
16. märtsi 2020 teate kohaselt oli lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta
17. aasta lõpus kas 172 eurot kuus (standardeelarvete keskmine) või 194 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod). Hageja põhjendatud kulud saavad olla 344 eurot kuus. Kohus jagas tõendamiskoormise valesti. Lapse vajadusi tuleb hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise. Tõendamise koormis pöördub ümber, kui tõendada tuleb asjaolu, mis on teise poole kontrolli all. Kuna kostjal ei ole objektiivselt võimalik hageja kulude kohta tõendeid esitada, peab hageja tõendama suuremate vajaduste olemasolu. Kostja põhistas ja tõendas, et hageja vajadused ei ületa 344 eurot kuus. Hageja pidi seega 6 tõendama, et tema vajadused on suuremad. Kuna hageja ei tõendeid ei esitanud, pidi kohus lähtuma sellest, et hageja vajadused ei ületa 344 eurot kuus. Kohus toimis hageja vajaduste tõendatuks lugemisel üllatuslikult, kuna kujundas hageja poolt välja pakutud summade alusel ise tõendi hageja vajaduste kohta. Kohus ei arvestanud riigi poolt makstavate toetustega. Kohtu seisukoht, et lapsevanemad katavad võrdsetes osades lapse ülalpidamise kulud ja riigi toetused saab lapsega koos elav vanem, ei ole õige. Toetuste saamine on elatise vähendamise alus. Kui toetus katab kõik lapse vajadused, võib see olla mõjuvaks põhjuseks elatise välja mõistmata jätmiseks. Kohtu seisukoht elatise määramisel tulumaksutagastuse arvesse võtmata jätmise kohta ei ole õige. Seadusandja õigus määrata, kes ja kui palju peab maksma tulumaksu, ei muuda tulumaksutagastuse eesmärki, so toetada laste ülalpidamist laste ülalpidamiseks kohustatud isikute toetamise kaudu. Tulumaksuseaduse § 231 pealkiri ja sisu sätestavad, et täiendava maksuvaba tulu puhul on tegemist üksnes laste ülalpidamist toetava meetmega. Kuna lapsest lahus elav vanem on kohustatud lapse ülalpidamiskulusid kandma, on ta õigustatud saama lapse ülalpidamiskulude kandmisel tuge kõikidest allikatest, mille riik on selleks loonud. Riik maksab perehüvitiste seaduse § 17 ja 21 alusel hageja ülalpidamiseks 173 eurot 33 senti kuus. Hageja ema saab tulumakseseaduse alusel
18. aastal laste arvust sõltuva rahalise soodustuse (tulumaksutagastuse)
19. aasta arvel 739 eurot 20 senti, sh hageja eest 246 eurot 40 senti, so 20 eurot 53 senti, kuus. Kohus sai alates kostja vanglast vabanemisest kostjalt elatise välja mõista seega maksimaalselt summas 75 eurot 7 senti kuus.
20. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsus on vaidlustatavas osas seaduslik ja põhjendatud. Maakohus ei kohaldanud kostja poolt viidatud norme valesti. Kohus hindas vaidlustatavas osas kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Viru Vangla
21. detsembri 2019 kirja asja materjalide juurde võtmine ei ole põhjendatud. See, et kostja esitas kohtule ekslikult vale dokumendi, ei ole kohtu poolne menetlusõiguse normi rikkumine. Hageja juhtis
22. jaanuari 2020 seisukohas kostja tähelepanu, et kostja poolt
23. jaanuari 2020 seisukohale lisatud tõendist ei tulene, et vanglal ei olnud võimalust pakkuda kostjale tasuvamat tööd. Kostjal oli võimalus tuvastada, millise dokumendi ta kohtule esitas. Viru Vangla
24. detsembri 2019 kiri ei ole elatise vähendamise alus. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanem peab täitma lapse ülalpidamise kohustust eelkõige oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel muu vara arvel. Asjaolu, et kostja viibis vanglas tahtlikult toimepandud süüteo eest, ei ole aluseks kostja elatise maksmise kohustusest vabastamiseks. Kostja väitel on tal mitteametlik sissetulek. Kostja tööandja ei maksa kostja palgalt makse, põhjendatud on eeldada, et kostja tulu on suurem. Äriregistri andmetel kuulub kostjale 100% osalus XXX OÜ-s. Kostja saab seega tulu ka XXX OÜ tegevusest. Peretoetuste maksmise tõttu ei saa elatist vähendada alla 150 euro kuus, kuna see rikuks

ja põhiseaduse sätteid. Riiklike peretoetuste maksmine võib olla mõjuvaks põhjuseks koostoimes muude asjaoludega. Tulumaksu soodustust ei saa võtta arvesse elatise väljamõistmisel, kuna tegemist ei ole riikliku toetuse, vaid vahendiga, mis tagab makstavate toetuste vähendamata jätmise tulumaksuvaba miinimumi ületamisel. Hageja kulud on 520 eurot kuus. Hageja kulud on mõistlikud ja eluliselt usutavad. Neid ei ole vaja tõendada, kuna hageja nõuab elatist miinimummääras. 7 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). 7. Hageja taotles elatise väljamõistmist miinimummääras (

§ 101lg 1).

Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise alates hagiavalduse esitamisest, so

1. augustist 2019, kuni hageja täisealiseks saamiseni summas 150 eurot kuus. Maakohtu otsust ei ole hagi rahuldamata jätmise osas vaidlustatud. Maakohtu otsus on selles osas TsMS § 651 lg 1 ja § 456 lg 2 p 1 alusel seega jõustunud.
2. Maakohus mõistis elatise välja alla seaduses sätestatud miinimummäära. Igakuine elatis ei või üldjuhul

§ 101

lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Kohus võib

§ 102

lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist vähendada.

§ 102

lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Mõjuva põhjuse olemasolu peab tõendama kohustatud vanem (vt Riigikohtu

1. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11;
2. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15).
3. Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on

§ 101lg 1 järgi eelduslikult pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt Riigikohtu

1. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14;
2. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Kui kostja väidab, et lapse kulud on (nt mastaabisäästu tõttu) väiksemad kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, peab kostja seda tõendama (vt nt Riigikohtu
3. veebruari 2018 lahend tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12). Ekslik on kostja seisukoht, mille kohaselt pöördub tõendamiskoormis ümber, kuna tal ei ole võimalik negatiivset asjaolu tõendada. Vastupidisel juhul muutuksid Riigikohtu poolt antud juhised tõendamiskoormise jaotumise kohta elatise asjades sisutühjaks.
4. Hageja väitel on hageja kulud kommunaalkulud 115 eurot, jalgpallikooli treeningute kulu 15 eurot, toidukulud 200 eurot, koolitarvete kulu 15 eurot, koolitoidu kulu 30 eurot kuus, kooli sõitmise kulu 30 eurot, riiete kulu 60 eurot, mänguasjade kulu 20 eurot, ravimite kulu 15 eurot, taskuraha kulu 20 eurot, kokku 520 eurot kuus. Kostja hinnangul on hageja kulud väiksemad, maksimaalselt 344 eurot kuus. Kostja on lähtunud hageja kulude arvutamisel statistilistest andmetest ja keskmise lapse kuludest, mitte hageja tegelikest kuludest. Hageja kulude hindamisel tuleb lähtuda hagejast ja tema vajadusest, mitte keskmise lapse vajadustest. Maakohus luges hageja kommunaalkuludest põhjendatuks viiendiku. Pooled ei väida, et need oleksid suuremad. Ringkonnakohus saab TsMS § 651 lg 1 järgi seega lähtuda, et hageja kommunaalkulud on 23 eurot. Kommunaalkulud summas 23 eurot ühe inimese kohta ei ole ilmselgelt ebamõistlikud. Treeningute, koolitoidu, ravimite ja taskuraha kulu on seotud hageja isikuga. Need ei vähene seetõttu, et hageja elab koos õe/vennaga. Kostja ei esitanud tõendeid, millest võiks järeldada, et treeningute ja koolitoidu kulu on hageja poolt väidetust väiksem. Kostja ei toonud välja hageja terviseseisundit puudutavaid asjaolusid, mis võiksid viidata ravimite vajaduse puudumisele, ega esitanud vastavaid tõendeid. Kostja ei toonud välja ka asjaolusid, millest tulenevalt tal kui hageja vanemal ei olnud võimalik neid tõendeid esitada. Hageja treeningute, koolitoidu, ravimite ja taskuraha kulud on mõistlikud ja põhjendatud. Koolitarvete, kooli sõitmise, riiete ja mänguasjade kulu võib põhimõtteliselt olla mastaabisäästu tõttu väiksem. Samas ainuüksi sellest, et hageja elab koos õe või vennaga ei saa 8 siiski järeldada, et hageja saab kasutada nende asju ning hageja kulud on selle võrra väiksemad. Kostja ei ole välja toonud, et hageja õde või vend käiks samas koolis ja ligilähedases klassiastmes, kus hageja käib. Kohtul ei ole seega alust arvata, et hageja koolitarvete ja kooli sõitmise kulud võiksid olla selle võrra väiksemad, et hageja saab kasutada koolitarbeid ning lapsi saab ühiselt kooli viia. Kostja ei toonud välja ka asjaolusid, mille põhjal võiks pidada kooli sõitmise kulusid ebamõistlikult suureks, nt hageja kodu ja kooli vahelist kaugust ega selle läbimise alternatiivseid viise ja nende maksumust. Kostja ei märkinud, kui vanad on hageja õde või vend. Suure vanusevahega ja erinevast soost lapsed ei saa kanda samu riideid ning nad ei mängi ka samade mänguasjadega. Vanim laps ei saa reeglina kanda endast nooremate riideid, kuivõrd need on talle ilmselt väikesed. Hageja koolitarvete, kooli sõitmise, riiete ja mänguasjade kulu ei saa kostja poolt välja toodud asjaoludel mastaabisäästu tõttu vähendada. Tegemist on mõistlike ja põhjendatud kuludega. Toidukulu saab olla mastaabisäästu tõttu väiksem. Hageja poolt välja toodud toidukulu ei ole aga ka mastaabisäästu arvestades ebamõistlik. Hageja toidukulu moodustab ligikaudu 34% kulust, mille seadusandja on

§ 101lg 1 järgi pidanud alaealise lapse ülalpidamiseks mõistlikuks.

Toit on eluaseme ja riiete kõrval üks suurimaid lapse ülalpidamise kulu allikaid. Hageja toidukulu 200 eurot kuus ei ole seega ebaproportsionaalselt suur. Hageja vajadused on kokku seega 428 eurot kuus.

1. Kostja väitel on tema sissetulek 450 eurot kuus. Hageja väide, et kuna kostja ei tööta ametlikult, on tema sissetulek suurem, ei ole tõendatud. Asjaolu, et äriregistri andmetel kuulub kostjale 100%-line osalus XXX OÜ-s, ei tähenda, et kostja saaks osaühingust tulu. Maakohus tuvastas, et tegemist on sissemakseta asutatud osaühinguga, mis ei ole esitanud deklaratsioone ega majandusaasta aruandeid. Osaühingust tulu saamine ei ole tõendatud. Kostja ei vaidlusta maakohtu järeldust selle kohta, et ta oli pärast vanglast vabanemist võimeline teenima töötasu vähemalt alampalga ulatuses. Töötasu alammäär oli Vabariigi Valitsuse
2. detsembri
3. a määruse nr 117 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 järgi
4. aastal 540 eurot. Töötasu alammäär on Vabariigi Valitsuse
5. detsembri
6. a määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 järgi
7. aastal 584 eurot. Kostja oli seega võimeline teenima
8. aastal sissetuleku summas 516 eurot 45 senti (neto) ja on
9. aastal 550 eurot 38 senti (neto). Kostja väitel ei saanud ta
10. aastal vanglas viibimise ajal sissetulekut teenida, kuna seal ei olnud tööd. Vanem peab täitma lapse ülalpidamise kohustust eelkõige oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt Riigikohtu
11. oktoobri
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Vanem ei vabane lapse ülalpidamisekohustusest ning sellest tulenevalt sissetuleku teenimise kohustusest ka põhjusel, et ta ei saa vanglas viibimise tõttu sissetulekut teenida. Kostja lõi kuriteo toimepanemisega olukorra, kus ta viibis vanglas ega saanud seetõttu sissetulekut. Kostjal oli seega võimalik vältida vanglas viibimisest tingitud piiranguid sissetuleku teenimiseks. Asjaolu, et kostja ei saanud vanglas viibimise tõttu sissetulekut teenida, ei vabasta kostjat hageja ülalpidamise ega sellest tulenevast sissetuleku teenimise kohustusest. Kostja ei toonud välja ühtegi asjaolu, miks ta ei oleks saanud juhul, kui ta oleks vanglas viibimise asemel samal ajavahemikul vabaduses olnud, teenida vähemalt miinimumtöötasu. Kostjal oli hageja ülalpidamiskohustuse täitmisest ja sellega kaasnevast sissetuleku teenimise kohutusest tulenevalt seega ka vanglas viibimise ajal kohustus teenida sissetulekut miinimumtöötasu ulatuses. Kuna kostja ei saanud vanglas viibimise ajal oma kohustust täita, tuleb tal seda teha tagantjärele. 9
13. Isegi juhul, kus kostja ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, ei vabane ta oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Sellisel juhul peab kostja

§ 102

lg 2 järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Vanema kohustus kasutada

§ 102

lg 2 teise lause järgi tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt ei tähenda seda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see seda, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks (vt Riigikohtu

1. oktoobri 2015 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11). Vanemal tuleb kasutada tema käsutuses olevat raha selliselt, et tagada kõigile ülalpeetavatele ligilähedalt sarnane elatustase. Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema, kui ka lapse minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek jagada proportsionaalselt. Nt kui sissetulek on 600 eurot kuus, lapse vajadused 300 eurot ja vanemal 450 eurot kuus, tuleks 600 eurot jagada samas proportsioonis (Riigikohtu
2. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10;
3. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4).
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjal on lisaks hagejale veel üks alaealine laps. Kostja ei ole tõendanud, et ta on

§ 84lg 1 mõttes oma abikaasa kahe teise lapse isa.

Kostja ei ole

§ 96järgi seega kohustatud andma oma abikaasa kahele lapsele ülalpidamist.

See, et kostjal on lisaks hagejale veel üks alaealine laps, on aluseks elatise vähendamisele alla seaduses sätestatud alammäära juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra (Riigikohtu

1. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11). Kostja ei selgitanud, millised on kostja teise lapse vajadused ja millises ulatuses kostja osaleb nende rahuldamises (Riigikohtu
2. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). Pooled ei vaidle samas selle üle, et kostja osaleb oma teise lapse ülalpidamises. Kostja teise lapse kulud olid

§ 101lõikes 1 järgi 2019.

aastal eelduslikult 540 eurot ja on 2020. aastal 584 eurot. Kostja kannab oma teise lapse vajadustest

§ 101lg 1 järgi eelduslikult vähemalt poole.

1. Kostja ei ole välja toonud enda kulude suurust ega esitanud nende kohta tõendeid. Vanglas viibimisel ajal oli kostjale eluase, toit ja riided tagatud (tl 69, pöördel). Kostja pidi sel ajal siiski oma teist last üleval pidama. Pärast vanglast vabanemist tekkisid kostjal täiendavad kulud, ent kostja kulud ja tema panus oma teise lapse ülalpidamiseks ei saanud siiski olla suuremad kui kostja tegelik sissetulek. Kostja kulud enda ja oma teise lapse ülalpidamiseks olid ajal, mil kostja viibis
2. aastal vanglas, seega maksimaalselt 270 eurot, ning pärast vanglast vabanemist 450 eurot.
3. Ringkonnakohus leiab, arvestades kostja osa laste kuludest, kostja kulusid ning asjaolu, et kostja on võimeline teenima sissetulekut vähemalt miinimumtöötasu ulatuses, et kostja saab maksta hagejale elatist vähemalt 150 eurot kuus.
4. Perekonnaseaduse sätetest ei tulene, et kohus võib

§ 101

lõikes 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist vähendada üksnes seetõttu, et elatist saama õigustatud lapsel on õigus saada peretoetusi. Riiklike peretoetuste maksmine võib olla elatise alla miinimumi vähendamiseks mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu

1. märts 2018 lahend tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 19). Peretoetuste eesmärgiks on PHS § 15 kohaselt tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine. Peretoetuste eesmärk ei ole asendada vanema ülalpidamiskohustust, vaid hüvitada laste kulud üksnes osaliselt. Peretoetuste maksmise fakt ei ole seega aluseks vähendada kostja poolt tasumisele kuuluvat elatist alla summa, mida kostja on oma varalisest seisundist tulenevalt võimeline hagejale maksma. Hageja vajadused, mida kostja ei suuda oma varalisest seisundist tulenevalt katta, on võimalik hüvitada peretoetuste 10 abil. Kuna kostja on oma varalisest seisundist tulenevalt võimeline maksma hagejale elatist 150 eurot, ei ole peretoetuste maksmise fakt aluseks elatise kostjalt nimetatud summast väiksemas summas väljamõistmiseks.
2. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kostja ei ole toonud välja asjaolusid, millest nähtuks, et hageja oleks hageja ema teine või kolmas laps, kelle tõttu tekiks hageja emal TuMS § 231 lg 1 alusel täiendava maksuvaba tulu maha arvamise õigus. Kostjalt hageja kasuks väljamõistetava elatise vähendamise aluseks ei ole asjaolu, et hageja emal on lisaks hagejale veel lapsi, kelle tõttu tekib hageja emal täiendava maksuvaba tulu maha arvamise õigus. Maakohus tuvastas, et hageja ema sissetulek on vanemahüvitis 423 eurot ja peretoetused 520 eurot. Hageja ema konto väljavõttelt nähtub, et hageja ema saab vanemahüvitist ja peretoetusi juba alates maist
3. Hageja ema kontole laekub iga kuu kohtutäiturilt makse summas 270 eurot kuus. Vanemahüvitis on TuMS § 19 lg 2 alusel tulumaksuga maksustatav. Peretoetused ei ole TuMS 19 lg 3 p 3 järgi tulumaksuga maksustatavad. Hageja ema kontole kohtutäiturilt laekuv makse võib olla elatis. Kui tegemist on elatisega, ei ole see TuMS § 19 lg 3 p 11 alusel tulumaksuga maksustatav. Kostja ei ole välja toonud, et hageja ema saaks muud tulu, mis kuuluks tulumaksuga maksustamisele. Hageja ema tulumaksuga maksustav tulu ei ole seega nii suur, et tal oleks lisaks TuMS §-s 23 sätestatud maksuvaba tulu määrale võimalik saada tulumaksu tagasi ka TuMS § 231 lõikes 1 sätestatud täiendava tulumaksuvabastuse alusel. See, et hageja emal on õigus arvata maksustamisperioodi tulust maha täiendav maksuvaba tulu, et tähenda, et hageja ema saab tulumaksu tagasi ja saab selle arvel hageja kulusid kanda.
4. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja kostja ei ole menetluskulude jaotust vaidlustanud, jätab ringkonnakohus maakohtus kantud menetluskulude jaotuse muutmata.
5. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulu ringkonnakohtu menetluses lepingulise esindaja kulu 720 eurot (käibemaksuga). Ringkonnakohus mõistab TsMS § 175 lg 1 järgi lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu, on hageja esindaja ajakulu kuus tundi põhjendatud. Hageja esindaja tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta) ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja esindaja tunnitasu on põhjendatud. Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Hageja menetluskulud tuleb TsMS § 174 lg 10 järgi hüvitada seega käibemaksuga. Hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud summas 720 eurot [(100 eurot x 6 tundi) + käibemaks 20%]. Maakohus andis kostjale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Kostja ei pea riigi õigusabi tasu ja kulusid Eesti Vabariigile seega hüvitama. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 11