2-19-12632/47

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 30. november 2020 Tsiviilasja number 2-19-12632 Tsiviilasi A.A. i hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) vastu tervishoiuteenuse osutamise kohustamiseks Tsiviilasja hind 3500 eurot apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 10. juuni 2020. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.A. i apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 10. november 2020 Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (hageja): A.A. (isikukood XXX) Vastustaja (kostja): Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) (registrikood 70008144), volitatud esindaja Agu Rillo RESOLUTSIOON 1. Jätta A.A. i apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.Jätta Viru Maakohtu 10. juuni 2020 otsus muutmata.

3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud A.A. i kanda.

Edasikaebamise kord Ringkonnakohtus hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. A.A. (hageja) esitas 26. augustil 2019 hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) (kostja) vastu. Hagiavalduse kohaselt ei võimalda kostja hagejal teha lapse eostamise eesmärgil vajalikke analüüse ja meditsiinilisi protseduure, millega kostja rikub hageja õigust tervise kaitsele.

2.Hageja palub 30. detsembri 2019. a täpsustatud hagiavalduses kohustada kostjat hagejat ravima. Hageja on alates 2016. aastast korduvalt pöördunud vangla meditsiiniosakonna poole sooviga teostada viljatuse uuringut ja vajadusel saada ravi. Vangla meditsiiniosakond leidis, et hageja peaks pääsema eriarsti vastuvõtule. Eriarsti vastuvõtt toimub väljaspool vanglat asuvas kliinikus. Hagejat uuringutele ei lasta.

Arst Juta Kogan kinnitas hagejale, et ta peab pöörduma dr Tiina Loogi poole. Kuna hagejat ei lubatud eriarsti vastuvõtule, pöördus hageja halduskohtusse (haldusasi nr 3-18-2154).

Halduskohtu hinnangul andis vangla meditsiiniosakond 7. augustil 2018 hagejale saatekirja eriarsti külastamiseks. Järelikult on vangla administratsioonil kohustus tagada hageja väljaviimine eriarstiabi osutaja poole. Hageja pöördus vangla poole, et talle võimaldataks valvega väljasõit, kuid kostja keeldus sellest.

3.Kostja vaidles hagile vatsu. Kinnipeetavate tervishoiuteenuse rahastamine toimub riigieelarvest (vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 2), mis ei tähenda, et kinnipeetavatele osutatakse riigi rahastuse kaudu kõikvõimalikke tervishoiuteenuseid. Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ lisa nr 1 kohaselt ei kuulu meeste viljatusuuringud riigi poolt kinnipeetavatele osutatavate tervishoiuteenuste hulka.

Hageja väited, et tal on dr J. Kogani saatekiri, ei vasta tegelikkusele. Dr J. Kogan on hagejale selgitanud, et arvestades hageja HIV-i diagnoosi on tal võimalik pöörduda dr T. Loogi poole.

Hageja vabanemisel on tal õigus otsustada, kas minna eriarsti vastuvõtule. Halduskohus ei ole üheski jõustunud kohtulahendis kohustanud kostjat hagejat kuhugi viima. Uuring, mida hageja tahab saada, ei ole riigi poolt rahastavate uuringute nimekirjas ja seetõttu ei ole hagejale saatekirja antud. Tegemist ei ole hageja tervist ohustava seisundiga, mis vajaks erakorralist ravi või sekkumist.

2 MAAKOHTU LAHEND 4. Viru Maakohus jättis 10. juuni 2020. a otsusega hagi rahuldamata. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) alusel (VangS § 49 lg 1). Arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde (VangS § 52 lg 2 ja 53 lg 2).

VangS § 53 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavus. VangS § 491 sätestab, et Vabariigi Valitsus kehtestab riigieelarvest rahastatavate tervishoiuteenuste loetelu. Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 ega selle lisa nr 1 kohaselt ei kuulu meeste viljatusuuringud riigi poolt kinnipeetavatele osutatavate tervishoiuteenuste hulka.

Hageja heidab kostjale ette, et kostja ei ole alates 2016. aastast saatnud hagejat vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde hageja viljatuse uuringute teostamiseks ning vajadusel asjakohase ravi osutamiseks. Kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid või ravi enda soovi järgi. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde saatmise otsustab tervishoiuteenuse osutamise vajadusest lähtudes üksnes arst (Riigikohtu 22. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18182, p 10).

Käesoleva vaidluse keskseks küsimuseks on see, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt hageja hinnangu järgi vajaliku uuringu ja / või ravi teostamist, st kas senini on kostja õigusvastaselt keeldunud hagejale vastavat tervishoiuteenust osutamast. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 2 kohase kohustamisnõude perspektiivikuse eelduseks on, et kostja oleks omapoolset kohustust (osutada hageja nõutud tervishoiuteenust) rikkunud. Kuna kostjal puudub kohustus hageja viljatusuuringutele saatmiseks ja võimaliku ravi rahastamiseks, ei ole kostja lepingut rikkunud.

Hageja ei ole esitanud arsti saatekirja erialaarsti juurde. Suunamiskirjana ei saa käsitleda dr J. Kogani 2. augusti 2016. a anamneesi (tl 53) ega ka vangla meditsiiniosakonna kirja (tl 54).

Hagejal on võimalus taotleda lühiajalist väljasõitu VangS § 32 lg 2 alusel ja tegeleda viljatusuuringutega.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Maakohus jättis hageja õigused arvestamata. Hageja palub kuulata tunnistajana üle dr J. Kogan.

6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja palub jätta taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

8.Hageja on esitanud kostja vastu nõude kohustada kostjat osutama tervishoiuteenust, milleks on hageja viljatusuuringu läbiviimine ja vajadusel ravi.

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenuseks tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuse osutamine vanglas ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult 3 tervishoiuteenuse osutamisest mujal ning vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt Riigikohtu erikogu 17. juuni 2020 määrus asjas nr 2-20-896, p 10.1). Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes.

9.VÕS § 760 järgi on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud osutama tervishoiuteenust isikule, kes seda taotleb, kui taotletavad lepingutingimused ei ole vastuolus seaduses sätestatuga ja tervishoiuteenuse osutamise lepingu tüüptingimustega. Selle normi eesmärgiks on tagada tervishoiuteenuse kättesaadavus, mis tähendab üldjuhul lepingu sõlmimise kohustust ravi osutamiseks.

Tervishoiuteenuse osutamist vanglas on täiendavalt reguleeritud avaliku õiguse normidega.

VangS § 49 lg 1 ja TTKS § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. VangS § 52 lg 1 kohaselt osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 sätestab, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg 2 kohaselt suunatakse kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. VangS § 41 lg-st 1 tulenevalt koheldakse kinnipeetavat mh viisil, mis kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

9.Tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab tõendamise üldpõhimõtte (TsMS § 230 lg 1) järgi kumbki pool tõendama asjaolusid, millele nende nõuded ja vastuväited tuginevad.

Seega on hageja kohustuseks tõendada, et kostjal on kohustus hageja ees meditsiiniteenuse osutamiseks. Hagejal tuleb menetluses tõendada, et kostja keeldus põhjendamatult tervishoiuteenuse osutamisest või osutas tervishoiuteenust, mis ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762).

Kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid või ravi enda soovi järgi (Riigikohtu 22. märtsi 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-15-18182, p 10). Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde saatmise otsustab tervishoiuteenuse osutamise vajadusest lähtudes üksnes arst (tervishoiutöötaja). Tervishoiutöötaja otsustab mh ravivajadusest lähtudes tervishoiuteenuse osutamise aja üle (Riigikohtu erikogu 19. novembri 2018 määrus asjas nr 3-18-1757/30, p 13).

Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et suunamiskirjana ei saa käsitleda dr J. Kogani 2. augusti 2016. a anamneesi (tl 53) ega ka vangla meditsiiniosakonna kirja (tl 54).

Maakohus on õigesti viidanud VangS § 53 lg-le 1, mille kohaselt kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavus. VangS § 491 sätestab, et Vabariigi Valitsus kehtestab riigieelarvest rahastatavate tervishoiuteenuste loetelu. Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 ega selle lisa nr 1 kohaselt ei kuulu meeste viljatusuuringud riigi poolt kinnipeetavatele osutatavate tervishoiuteenuste hulka.

15.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja, teda esindas ringkonnakohtu menetluses töötaja. Kostjal ei ole ringkonnakohtus hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid seega tekkinud.

4 /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 5

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.