lg 1 kohaselt võib aukohus advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse. Distsiplinaarkaristusteks on noomitus, rahatrahv advokatuur kasuks 64 kuni 16 000 eurot, kutsetegevuse peatamine üheks aastaks või advokatuurist väljaheitmine. Sama sätte 4. lõike kohaselt arvestab aukohus distsiplinaarkaristust määrates muuhulgas distsiplinaarsüüteo raskust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistatust. Otsus karistuse määramise osas on piisavalt põhjendatud. Otsuses on selgitanud, millisel kaalutlusel on kaebajale määratud just selline karistus. Karistuse määramisel on arvestatud advokaadi rikkumise raskust ja ulatust – kahe ettevõtte kaubamärgi pahatahtlik registreerimine isikliku kasu saamise eesmärgil –, advokaadi varasemat karistatust ning asjaolu, et advokaat ei ole oma viga mõistnud. Aukohus on pidanud proportsionaalseks karistuseks rahatrahvi suuruses 3000 eurot. Kaebajale etteheidetav tegu oli raskem ja ulatuslikum, kuna oli tehtud teadlikult. Kaebaja ei mõistnud oma rikkumist ega näidanud üles mistahes kahetsust. Lisaks oli kaebajal kehtiv distsiplinaarkaristus, mida loetakse karistuse määramisel raskendavaks asjaoluks. Väär on kaebaja väide, et vastustaja ei ole arvestanud kaebaja käitumisega menetluses ning asjaolu, et kaebaja on teinud aukohtuga koostööd. Aukohus on nimetatud asjaoludega arvestanud. Kutsetegevuses ja aukohtumenetluses eetiliselt ja kutsetegevuse norme mitterikkuvalt käitumine on see, mida advokaadilt eeldatakse. Aukohus ei ole otsuse tegemisel menetlusnorme rikkunud. Aukohus algatas 05.07.2018 OÜ Lydia, OÜ Dorpat ja AS Station Hotel kaebuste alusel aukohtumenetluse vandeadvokaadi abi XX tegevuse suhtes. 06.09.2018 kuulati advokaat aukohtu istungil ära. Arvestades, et poolte vahel oli vaidlus kaubamärgi üle pooleli tööstusomandi apellatsioonikomisjonis, otsustas aukohus aukohtumenetluse peatada kuni tööstusomandi apellatsioonikomisjonis peetava vaidluse lõpuni ning kohustati menetlusosalisi viivitamata teavitama aukohut tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsusest. 20.02.2019 edastas kaebaja aukohtule otsuse nr 1754-o ning 04.03.2019 otsuse nr 1755-o. 07.05.2019 teavitas kaebaja aukohut, et otsust nr 1754-o ta ei vaidlustanud ega plaani vaidlustada ka otsust nr 1755-o. Eeltoodust tulenevalt otsustas aukohus 06.06.2019 aukohtu istungil menetluse vandeadvokaadi abi XX tegevuse suhtes taastada. Samal istungil tegi aukohus XX distsiplinaarasjas lõpliku otsuse. Aukohtu 06.06.2019 istungi protokolliline määrus ja kaebaja suhtes tehtud lõplik otsus vormistati ja allkirjastati koos. 4 Vastustaja ei nõustu kaebaja käsitlusega justkui oleks aukohus pidanud sisulise otsuse tegema alles pärast protokollilise määruse allkirjastamist. Selline käsitlus on vastuolus kiire ja efektiivse menetluse põhimõttega. Kuivõrd aukohus oli kaebaja ära kuulanud ning pärast kaebaja poolt apellatsioonikomisjoni otsuste edastamist aukohtule puudus vajadus täiendavate tõendite kogumiseks, puudusid mistahes takistused lõpliku otsuse tegemiseks. Lõpliku otsuse tegemise lükkamine järgmisele istungile oleks üksnes venitanud kaebaja suhtes peetavat menetlust, ühtegi menetluslikku takistust otsuse koheseks tegemiseks ei esinenud. Õige ei ole ka kaebaja väide, et menetluse taastamise otsus ei olnud lõplikult vastu võetud enne selle allkirjastamist. Kaebaja ei ole välja toonud, milliseid kaebaja õigusi aukohus rikkus, kui tegi lõpliku otsuse koheselt pärast menetluse taastamist samal istungil. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi ja tunnistaja vande all antud ütlusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlustatav distsiplinaarkaristuse määramise otsus on õiguspärane või mitte. Aukohtumenetluses, mis lõppes vandeadvokaadi abi XX distsiplinaarkorras karistamisega, heideti kaebajale ette Eesti Advokatuuri Eetikakoodeksi (edaspidi eetikakoodeks) § 9 rikkumist, mis räägib au ja väärikusest. Eetikakoodeksi § 9 lg 1 sätestab, et advokaat peab suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Eetikakoodeksi sama paragrahvi lg 2 kohaselt lg-s 1 sätestatut kohaldatakse ka advokaadi käitumisele väljaspool kutsetegevust. Aukohus asus seisukohale, et vandeadvokaadi abi XX käitumine kaubamärgitaotluste LYDIA ja DORPAT registreerimiseks esitamisel ning suhtluses äriühingute OÜ Lydia, OÜ Dorpat ja AS Station Hotel esindajatega ei ole olnud heauskne, aus, väärikas ning ei ole olnud kooskõlas heade kommete ja tavadega. Vandeadvokaadi abi XX on olnud enne kaubamärgitaotluste esitamist teadlik nendest äriühingutest ning nendele kuuluvatest varasematest ärinimedest. Kaevatava otsuse kohaselt vandeadvokaadi abi XX tunnistati süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisnes eetikakoodeksi § 9 rikkumises ning määrati temale Advokatuuriseaduse (
) § 19 lg 2 p 2 alusel distsiplinaarkaristuseks rahatrahvi Eesti Advokatuuri kasuks suuruses 3000 eurot. Karistuse määramisel Advokatuuri aukohus arvestas advokaadi rikkumise- kahe äriühingu kaubamärgi pahatahtlikku registreerimist isikliku kasu saamise eesmärgil- ulatust ja raskust ning asjaolu, et advokaat ei ole aukohtumenetluse ajal oma viga mõistnud. Samuti seda, et advokaadil on kehtiv distsiplinaarkaristus. Aukohus hindas otstarbekaks ja advokaadi tegudele vastavaks proportsionaalseks distsiplinaarkaristuseks rahatrahvi summas 3000 eurot. Advokatuuri aukohtu otsuses on kirjeldatud aukohtule esitatud kaebuse asjaolusid, samuti on toodud advokaadi kirjalikud selgitused ning aukohtu otsuse põhjendused, sh distsiplinaarkaristuse valiku kriteeriumid. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega, mida ei hakka üle kordama. Kaebaja poolele on asjaolud ja aukohtu põhjendused teada. Kohus vastustaja põhjendustega/seisukohtadega (millega on tutvunud ka kaebaja) nõustumise korral ei pea hakkama neid üle kordama vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2, mille kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus nõustub aukohtumenetluses tuvastatud asjaoludega ning aukohtu poolt karistuse valikuga, mida ei hakka üle kordama. 5 Tunnistajana vande all üle kuulatud patendivolinik ja aukohtule kaebuse esitanud äriühingute esindaja A. K. ei kinnitanud XX ja tema esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilve väiteid (sh seda, et hotellide omanikel oleks olnud mingil ajal plaan hakata hotelle müüma). Tunnistaja ei kinnitanud XX väidet, et hotellid Dorpat ja Lydia kavatseti müüa mingile välismaal asuvale isikule, kellega kaebajal tema enda sõnul isegi mingit kliendisuhet ei olnud ning kelle nime XX ei osanud kohtule öelda. Samuti väitis XX, et mingit korraldust ega ülesannet selle isiku poolt kaubamärkide Dorpat ja Lydia registreerimiseks temale ei antud. Kaebaja kinnitas kohtule, et tegi taotluse Patendiametile kaubamärkide registreerimiseks omal algatusel (ilma vastava korralduseta) ning kellegagi kooskõlastamata registreeris need kaubamärgid enda kui füüsilise isiku nimele. Kaebaja väitis kohtus, et Hotellide Dorpat ja Lydia omanikega ta enne kaubamärkide registreerimist ühendust ei võtnud, kuna ei pidanud seda vajalikuks. Kaebaja suulise selgituse kohaselt ta mingeid rahalisi nõudeid aukohtule kaebuse esitanud isikute esindajale A. K. ei esitanud, kõne all oli ainult riigilõiv. Vastustaja esindaja Jane Rõuk seevastu selgitas kohtule, et jutt käis lisaks riigilõivule ka hüvitisest paari töötunni eest (lindistus on toimikus). Tunnistaja A. K. kinnitas kohtule, et kohtumisel kaebaja ja tema esindajaga ootamatult viidi jutt moraalsele kahjule, mille suurust ei nimetatud ega selgitatud, milles see seisneb. Kohtumisel lepiti kokku, et aukohtule kaebuse esitanud äriühingute esindajatele antakse teada, milles moraalne kahju seisneb ja selle suurus. Korduvatele meeldetuletustele vastas XX e-kirja teel, et tehku A. K. ise oma ettepaneku. A. K. jäigi arusaamatuks, mille eest moraalse kahju hüvitamist sooviti. Tunnistaja selgitas kohtule, et tema arvates ei saa tekkida isikul, kes käitub pahauskselt, moraalset kahju tekkida. A. K. sai e-kirjast aru, et tema kliendid oleksid pidanud ise XXle väidetavalt tekitatud moraalset kahju hindama. Pärast seda A. K. XXga enam ühendust ei võtnud. Tunnistaja kinnitas kohtule, et sellist juttu ei olnud, et XX oleks olnud valmis kaubamärkidest loobuma (otseste kulutuste hüvitamisel või tasuta), küsimus oli moraalses kahjus, mida väidetav moraalse kahju tekitaja pidi ise hindama (väidetava kannatanu eest). Kohus hindab tunnistaja A. K. vande all antud ütlused usaldusväärseks suuliseks tõendiks, mida kohus hindab koos kirjalike tõenditega. Kohtus kaebaja pool eitas moraalse kahju hüvitamise nõude esitamist. Kohtus kaebaja väitis, et kokkusaamisel mingeid nõudeid või rahasummasid ta A. K. ei esitanud. Sellisel juhul aga oleks kaebaja võinud kaubamärgid loovutada/tagasi võtta (tal ei olnud isegi plaani, mida nendega peale hakata) ning piirduda nt riigilõivu tagastamise sooviga (A. K. ütles kohtus, et seda oleks ta oma klientidega arutanud), mida ta aga ei teinud. Tunnistaja kinnitusel takistuseks sai moraalne kahju, mille suuruse jättis kaebaja pool A. K. ja tema klientide otsustada, samas selgitamata, milles see kahju võis seisneda. Kohtule on esitatud e-kirjavahetus XX ja A. K. vahel. Kirjavahetusest nähtub, et A. K. on 02.04.2018 e-kirjas küsinud XXlt kahju, sh moraalse kahju, suuruse kohta. Seega kaebajale oli arusaadav, millest käib jutt ning mille kohta ta peab selgitusi andma (kaebaja ei väitnud vastuses, et ei saa aru, millest jutt käib ja et neile ei ole mingit kahju tekitatud). Samal päeval on XX A. K. e-kirjas vastanud, et tekkinud küsimus (kõne all oli kahju ja selle suurus) on võimalik lahendada kokkuleppega. Selleks, et seda sõlmida ja päevakorrast maha võtta teatas kaebaja e-kirjas, et ootab A. K. ettepanekut ning et tehku ta omapoolne pakkumine, millega võiks kaubamärkidega seotud erimeelsused lahendada. Selles e-kirjas kaebaja ei vastanud A. K. küsimusele väidetava/võimaliku kahju suuruse kohta ega selgitanud, milles kahju seisneb (sh millist liiki kahjuga on tegemist), samas ei väitnud ka, et mingit kahju ei ole tekkinud (et tegemist oleks n-ö arusaamatusega/möödarääkimisega). Tunnistaja A.K. kinnitas kohtule, et peale seda kirjavahetus katkes. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on rikkunud eetikakoodeksi nõudeid, mida on temale aukohtumenetluses süüks pandud. Distsiplinaarsüütegu on aukohus piisavalt selgelt ja arusaadavalt oma otsuses põhjendanud. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, et rikutud on kaalutlusreegleid ja menetlusnorme, otsus ei ole motiveeritud ja selle tegemisel ei ole lähtutud tuvastatud asjaoludest, vaid oletuslikest seisukohtadest tuleviku osas. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti hinnanud asjaolusid, mille pinnalt on teinud kohased järeldused. Kaevatav otsus on piisavalt motiveeritud ning karistuse valik kaalutletud ja proportsionaalne. Samuti ei ole kohtu hinnangul rikutud ka menetlusnorme. Vastustaja on 6 menetlusnormide rikkumise etteheidet kohtumenetluses piisavalt käsitlenud ning kohus nõustub vastustaja sellekohaste põhjendustega, mida ei hakka üle kordama.
lg 1 kohaselt advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest võib aukohus määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. Vastavalt
lg-le 2 distsiplinaarkaristusteks on noomitus; rahatrahv advokatuur kasuks 64 kuni 16 000 eurot; kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks; advokatuurist väljaheitmine ning pankrotihaldurina või patendivolinikuna tegutsemise õiguse äravõtmine kuni viieks aastaks.
lg 4 näeb ette, et aukohus arvestab distsiplinaarkaristust määrates muuhulgas distsiplinaarsüüteo raskust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistatust. Aukohus on kaebajale distsiplinaarkaristust määrates lähtunud seaduses sätestatud nõuetest. Vastustaja kinnitas kohtule, et karistuse määramisel on arvestanud mh distsiplinaarsüüteo asjaolusid ja raskust ning isiku varasemat karistatust (kehtiv distsiplinaarkaristus, mida loetakse karistuse määramisel raskendavaks asjaoluks). Kohus leiab, et aukohtu ehk kollegiaalse organi poolt distsiplinaarkaristuse valik on antud juhul põhjendatud, kaalutletud ja proportsionaalne. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik 7 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.