KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Määruse tegemise aeg ja koht 5. jaanuar 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-11727 Tsiviilasi XX hagi

) § 173 lg-le 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel menetlust lõpetavas määruses, ei ole pooled kompromissi sõlmimisel menetluskulude jaotuses kokku leppinud, taotledes selle määramist pärast menetluskulude nimekirja esitamist. Eeltoodust lähtudes otsustas maakohus lahendada menetluskulude jaotuse, selle kindlaksmääramise ja riigilõivu tagastamise eraldi määrusega. Maakohtu määrus ja põhjendused

1. Pärnu Maakohus jättis
2. novembri
3. a määrusega (vaidlustatud määrus) poolte menetluskulud nende endi kanda ning rahuldas taotlused riigilõivu tagastamiseks pooles ulatuses. Maakohus ei määranud menetluskulusid rahaliselt kindlaks. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on käesolevas asjas õiglane, et pooled kannavad oma menetluskulud ise. Samuti on

§ 168

lg-s 3 sätestatud, et kompromissi sõlmimise korral kannavad pooled oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti. Ühisvara jagamise nõudes oli hageja nõudeks lõpetada poolte ühisomand selliselt, et korteriomand aadressil XXX (korteriomand) jääb hageja ainuomandisse või alternatiivselt hageja ainuomandisse tasaarvestades poolte nõuded selliselt, et kumbki pool ei pea teisele midagi maksma. Kostja vastuhagi nõudeks oli korteriomandi poolte kaasomandisse jätmine või alternatiivselt hageja ainuomandisse jätmine koos hageja kohustusega tasuda kostjale hüvitisena pool korteriomandi väärtusest. Maakohtu kinnitatud kompromissi kohaselt leppisid pooled kokku, et korteriomand kingitakse laste kaasomandisse ning hageja maksab kostjale hüvitiseks 4000 eurot. Seega nii hagi kui ka vastuhagi jäid rahuldamata. Hageja põhjendused ei anna alust jätta menetluskulusid kostja kanda. Ainuüksi asjaolu, et kostja kompromisse ei pakkunud, ei saa olla menetluskulude jaotamise aluseks. Samuti nähtub

1. septembri
2. a eelistungi protokollist, et hageja ei nõustunud kompromissiga, mida kostja pakkus ja mis
3. oktoobri
4. a istungil sõlmiti. Kostja põhjendused ei anna alust jätta menetluskulusid hageja kanda. Kompromiss sõlmitakse poolte vaba tahte alusel, mistõttu ei saa menetluskulude jaotamisel lähtuda sellest, nagu oleks hageja sõlminud kompromissilepingu tõendite ebapiisavuse tõttu. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
5. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus Pärnu Maakohtu
6. novembri
7. a määruse resolutsiooni p 1 tühistada ja teha uus määrus, millega jätta kõik maakohtu menetluskulud kostja kanda ning kohustada kostjat hüvitama hagejale menetluskulud 6965,17 eurot või alternatiivselt 3967,59 eurot. Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud palus hageja jätta kostja kanda. Määruskaebuse väidete kohaselt oleks maakohus menetluskulude jaotuse määramisel pidanud lähtuma

§ 163

lg-st 2 ja

§ 164lg-st 2.

Kohus on jätnud arvesse võtmata, et hageja on kostjale menetluse jooksul korduvalt teinud kompromissiettepanekuid sarnases ulatuses kompromissiga, mis maakohtu

1. oktoobri
2. a istungil sõlmiti. Hageja pakkus
3. jaanuaril 2020 kompromissi, mille kohaselt korteriomand kirjutatakse poolte ühiste poegade nimele,
4. jaanuaril 2020 kompromissi, millega soovis jätta korteriomandi ainuomandisse, aga oli valmis tasuma hüvitist 1000 eurot ning
5. märtsil 2020 kompromissi, mille kohaselt oli hageja valmis maksma hüvitist 4000 eurot. Seega tuleks kostjal kanda hageja menetluskulud vähemalt selles osas, mis tekkisid pärast hageja viimast ettepanekut, s.o 3967,59 eurot. Arusaamatu on maakohtu viide sellele, et
6. septembri
7. a eelistungi protokollist nähtuvalt ei nõustunud hageja kostja pakutud kompromissiga, mille kohaselt oleks korteriomand jäänud laste nimele ja kostjale tulnuks maksta hüvitisena 4000 eurot. Kompromiss jäi sõlmimata vaid seetõttu, et kostja täiendavaks tingimuseks oli, et menetluskulud jääksid poolte endi kanda. See ei oleks olnud mõistlik ega õiglane, sest hageja oli samadel tingimustel valmis kompromissi sõlmima enam kui pool aastat enne kostja tehtud ettepanekut. Kostja teadliku venitamise ja pahatahtliku käitumise tõttu oleks kohus pidanud tuvastama, et kulude poolte endi kanda 2

§ 4

lg 4 kohaldamisel ületanud volituse piire ja mõjutanud hagejat sõlmima kompromissilepingu tema jaoks kahjulikel tingimustel. Maakohus jättis

1. oktoobri
2. a istungil mulje, et lahendab menetluskulude jaotuse kuidagi teisiti kui poolte endi kanda jätmisega, sest sellega pooled ei nõustunud ja ei olnud valmis sellist kompromissi sõlmima.
3. Kostja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
4. Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

§ 663lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 1 (koosmõjus

§-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. 8. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 (koosmõjus

§-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Hageja vaidlustab maakohtu määruse osas, millega maakohus jättis poolte menetluskulud endi kanda (maakohtu määruse resolutsiooni p 1). Muus osas, s.o riigilõivude pooles ulatuses tagastamise osas, on maakohtu määrus jõustunud (

§ 466lg 3).

9. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti määruskaebuse menetlusse võtnud. Asja materjalidest nähtuvalt on pooled välistanud määruskaebuse esitamise õiguse kompromissi kinnitava määruse peale. Kuigi

§ 173

lg 1 näeb ette kohtu kohustuse määrata menetluskulude jaotus menetlust lõpetavas määruses ja

§ 178

lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati, siis käesoleval juhul on maakohus poolte taotlusest lähtudes määranud menetluskulude jaotuse eraldi määrusega pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist. Samuti on maakohus vaidlustatud määruses märkinud edasikaebamise võimaluse. Sellises olukorras ei ole põhjendatud järeldada määruskaebuse esitamise õiguse puudumist. 10. Kolleegium nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja

§ 654

lg 6 alusel (koosmõjus §-ga 659) ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata.

§ 168

lg-st 3 tulenevalt kannavad pooled kompromissi sõlmimise korral oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti. Teistsugust kokkulepet ei ole pooled sõlminud, mistõttu on maakohus õigesti jätnud menetluskulud poolte endi kanda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 10.1. Hageja väidete kohaselt oleks maakohus pidanud

§ 163

lg 2 alusel jätma menetluskulud kostja kanda vähemalt osas, mis tekkisid pärast hageja viimast kompromissiettepanekut. Kolleegium sellega ei nõustu.

§ 163lg-t 2 saab kohaldada ainult hagi osalise rahuldamise korral (Riigikohtu 6.

novembri

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-89-13, p 18). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et nii hagi kui ka vastuhagi jäid rahuldamata. Samuti ei ole hageja pakkunud kompromissi ulatuses, mis
2. oktoobri
3. a istungil sõlmiti, sest hageja esitatud kompromissiettepanekud on sisaldanud vaid osa lõplikult sõlmitud kokkuleppest. Menetluskulude jaotuse muutmiseks ei anna alust hageja väide, et ta keeldus
4. septembri
5. a eelistungil kompromissi sõlmimisest tingimustel, nagu lõpuks kokku lepiti, kuivõrd kostja seadis täiendava tingimuse, et menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Kolleegium selgitab, et maakohus ei lähtunud menetluskulude jaotuse kindlaks määramisel

§ 163lgst 2, sest nimetatud normi saab kohaldada siis, kui üks pool on teise poole pakutud 3

§ 164

lg 2 kohaldamata jätmist.

§ 164lg 1 järgi kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise.

Seega on maakohtu määratud menetluskulude jaotus kooskõlas

§ 164lg-s 1 sätestatud üldreegliga.

Sellest erinevalt kulude jaotamiseks, st lg 2 kohaldamiseks, peab esinema mõistlik põhjus (Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-183-13, p 10). Näiteks ühe abikaasa oluliste vajaduste ülemäärane kahjustamine. Kolleegiumi hinnangul ei ole menetluse kestel esitatud mitte ühtegi asjaolu, millest tulenevalt võiks järeldada, et menetluskulude poolte endi kanda jätmine oleks ebaõiglane. 10.
3. Kolleegiumi seisukohta, et maakohus lähtus õigesti

§ 168

lg-st 3, ei muuda ka hageja väide, et kohus oleks pidanud kostja teadliku venitamise ja pahatahtliku käitumise tõttu tuvastama, et kulude poolte endi kanda jätmine on hageja suhtes ebaõiglane või vähemalt täiendavalt selgitama, milliste kaalutluste alusel on kulude poolte endi kanda jätmine õiglane. Kolleegium selgitab, et menetluskulude jaotuse osas teeb kohus diskretsiooniotsuse (vt nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 13). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Kolleegium leiab, et menetluskulude jaotamisel ei rikkunud maakohus diskretsioonipiire, samuti on maakohtu otsustus asjakohaselt ja piisavalt põhjendatud. 10.
3. Kolleegium ei nõustu ka hageja määruskaebuse väitega, et maakohus on

§ 4

lg 4 kohaldamisel ületanud menetlusse sekkumise piire.

§ 4

lg 4 esimese lause järgi peab kohus kogu menetlus ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Maakohus tegi

1. oktoobri
2. a istungil ettepaneku sõlmida kompromiss vara osas ja jätta menetluskulud kohtu otsustada. Samas ei ilmne asja materjalidest, et maakohus sundis pooli kokkulepet sõlmima. Hageja lepinguline esindaja nõustus
3. oktoobri
4. a istungil, et menetluskulud jaotab kohus vastavalt seadusele (kd II, tl 148 pöördel). Maakohus selgitas istungil menetluskulude jaotamist kompromissi korral (kd II, tl 149), helisalvestise kohaselt sh ka seda, et üldreeglina jäävad kulud poolte endi kanda. Seejuures esitas hageja lepinguline esindaja ise kompromissi sõnastuse, mille järgi otsustab menetluskulude jaotuse kohus (kd II, tl 149 pöördel).
5. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

12.

§ 175

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt oli määruskaebemenetluses lepingulise esindaja ajakulu kolm tundi tunnitasuga 125 eurot (käibemaksuta), s.o 375 eurot. Kolleegium leiab, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. 12.

1. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et kliendiga konsulteerimisele kulunud aja arvestamine menetluskuluna ei ole üldse põhjendatud (vt nt Riigikohtu
2. juuni
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-16, p 13). Samas arvestades, et kohtule esitatud määruskaebuse vastuse maht ei ole suur, vastus ei ole õiguslikult keerukas ja sama lepinguline esindaja on esindanud kostjat kogu menetluse käigus, on kolleegiumi hinnangul määruskaebusele vastuse koostamisele ja sellele eelnenud toimingute ajakulu vajalik ja põhjendatud 2,5 tunni ulatuses. 12.
4. Samuti ületab kostja lepingulise esindaja tunnitasu 125 eurot (käibemaksuta) keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Esindajaks ei ole advokaat. Senises kohtupraktikas on juristide osutatud õigusteenuse hinnad üldjuhul vahemikus 60 – 100 eurot tunnis, millele 4

§ 174

lg-s 10 sätestatuga ka kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Samuti ei ole kostja palunud kohustada hagejat maksma määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulude maksmisega viivitamise korral viivist (

§ 177lg 4).

13. Määruse peale saab kaevata Riigikohtule

§ 696

lg 1 teise lause alusel.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 5