KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 14. september 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-1

) § 11 lg 4 tähenduses. Kohus leidis, et poolte kokkulepe töötasu suuruse osas ei ole tõendatud. Hageja ja kostja esindaja vande all antud ütlused töötasu suuruse osas on vastuolulised. TLS § 29 lg 2 kohaselt kui töötajale lepingu järgi makstava tasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad (RKTKo 3-2-1-124-05, p 12). Hagiavalduse kohaselt töötas hageja ehitustöölise ametikohal. Kostja on esitanud tõendina samuti Norras ehitusel töötanud B.B.ga, C.C.ga ja D.D.ga

1. mail 2018 sõlmitud lepingud, mille kohaselt on töötaja brutotöötasuks X (rahaühik märkimata) kuus. Kohus nõustus hagejaga, et töölepingud sõlmitakse individuaalselt ja läbirääkimiste teel. Samas on kohtu hinnangul käesolevas asjas võimalik neis toodud töötasu andmeid kasutada sarnast tööd tegevatele töötajatele tööandja poolt makstavate tasude võrdlemisel. E.E. ja F.F.i seletuste põhjal oli töötaja positsioon võrreldav eelnimetatud töötajate omaga. Kohus möönas, et töötaja oskuste ja tööülesannete põhjal on isegi ainult hageja taotletud normtöötundide pealt arvestatud töötasu X eurot X senti, millele lisandub lähetuskulude hüvitis (X eurot), märkimisväärselt suurem lisatud lepingutes toodust. Muude usaldusväärsete tõendite puudumisel lähtus maakohtu kooskõlas TLS § 29 lg-s 2 3 sätestatuga Statistikaameti andmebaasis esitatud andmetest, mille kohaselt oli
2. aasta I kvartalis ehituse valdkonnas keskmine brutokuupalk 1146 eurot. TLS § 43 lg 1 alusel eeldatakse, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul (täistööaeg), kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud lühemas tööajas (osaline tööaeg). Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt eeldatakse, et töötaja töötab 8 tundi päevas. Kuivõrd poolte esitatust ei ilmne, et neil oli eeltoodust erinev kokkulepe, tuleks brutokuupalga 1146 eurot põhjal arvutatuna keskmiseks brutotunnitasuks 6 eurot 82 senti (1146/keskmine töötundide arv kuus 168). Lähtudes kostja poolt võrdluseks esitatud lepingutes toodust, oleks keskmiseks brutotunnitasuks X eurot X senti (X/168). Kuna tegemist on võrreldavate töötasumääradega ja arvestades töötaja nõrgemat positsiooni töösuhtes, pidas kohus põhjendatuks lähtuda töötasu suuruse arvestamisel viimasest brutotunnitasust. Hageja tööajaarvestus põhineb objektijuht F.F.i poolt
3. märtsil 2018 avaldajale saadetud töötundidel. Hageja on esitanud nõude üksnes
4. veebruarist kuni
5. märtsini 2018 tehtud tööde kohta. Pooled lähtuvad Norras töötamisel Eestis kehtivast pühade ja tähtpäevade seaduse §-st 1 ja TLS §-st 53, millest tulenevalt lühendas tööandja Eesti Vabariigi aastapäevale eelnevat tööpäeva kolme tunni võrra. Seega on ajavahemikul
6. veebruar kuni
7. veebruar 2018 101 (12 x 8 + 5) normtöötundi,
8. märts kuni
9. märts on 56 (7 x 8) normtöötundi, kokku 157 tundi. Maakohus leidis, et töötaja normtöötundide põhjal on tema saadavaks tasuks X eurot X senti (157 x X eurot X senti). Hageja on taotlenud
10. veebruaril 2018 töötatud 6 tunni eest TLS § 45 lg 2 alusel 2-kordset töötasu. Kostja nõustus, et hageja tegi
11. veebruaril 2018, s.o riigipühal, tööd ja seega on õigus suuremale töötasule. Samas on kohtuistungil kostja esindaja oma seisukohta muutnud. Maakohus leidis, et põhjendatud on lugeda
12. veebruaril 2018 tehtud 6 tundi ületunnitööks, mille eest tööandja nägi ette tasu kahekordses määras, s.o X eurot X senti (6 x X eurot X senti x 2). Maakohus leidis, et kostja selgitused ületunnitööde tegemise kokkuleppe osas on vastuolulised. Tööaja arvestuse pidamine, mis on aluseks töötasu arvestusele, on TLS § 28 lg 2 p 4 alusel tööandja kohustus. Kostja vaidleb vastu hageja esitatud ületunnitöö arvestusele, kuid on jätnud esitamata omapoolse tööaja arvestuse töötatud päevade lõikes koos seda kinnitavate tõenditega. Maakohus lähtus projektijuhi koostatud ja hagejale esitatud andmetest ületunnitööde tegemise kohta. Töövaidluskomisjonile esitatud tööajaarvestus ja projektijuhi istungil antud ütlused kinnitavad nii ületunnitööde tegemist kui arvestamist. Samuti on kostja nõustunud, et hageja on teinud ületunnitööd 27,5 tunni ulatuses. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud ületunnitööde tegemist väiksemas ulatuses kui hagis toodud arvestuses, lähtus maakohus töötasu arvestamisel viimasest. Ületunnitööde hüvitamise osas nõustus maakohus hagejaga, et kooskõlas TLS § 84 lg-ga 1 tuleb töötajale hüvitada ületunnitöö rahas (1,5-kordse töötasuna). Eeltoodust tulenevalt kuulub hagejale ületunnitöö eest tasumisele ajaperioodi
13. veebruar 2018 -
14. märts 2018 eest X eurot X senti (46,5 x X eurot X senti x 1,5), millele lisandub
15. veebruari 2018 eest X eurot X senti, kokku summas X eurot X senti. Pooltel ei ole vaidlust, et tööandja tasus töötajale X eurot X senti töötasuna (brutosummana X eurot X senti). Kostja peab tasuma töötasu X eurot X senti (X eurot X senti + X eurot X senti). Seega on hageja nõue põhjendatud summas X eurot X senti (X eurot X senti – X eurot X senti), milline summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kuna tegemist on brutotasuga, tuleb kostjal sellest summast kinni pidada seaduses sätestatud maksud. Kohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4
16. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt hagi rahuldamata jätmise osas ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt ei nõustu hageja kohtu seisukohaga selles, et kirjalikku töölepingut ei saa lugeda sõlmituks üksnes ühe lepingupoole poolt allakirjutamisega. Praeguses asjas on tõendatud, et läbirääkimiste tulemusena esitas kostja omapoolse kirjaliku pakkumuse (

§ 16

lg 1), kus oli fikseeritud töölepinguseaduses nõutud tingimus, töötasu suurus, ning allkirjastas oma pakkumuse. Kuigi hageja ei allkirjastanud talle esitatud pakkumust (hageja väitel keegi temalt allkirja ei nõudnud ja tegemist oli ainult ühe eksemplariga), aktseptis ta lepingu sõlmimise ettepanekut oma teoga (

§ 20lg 1), kuna asus täitma tööülesandeid lepingus määratud tingimustel.

Hageja leidis, et isegi juhul, kui töötaja poolt allkirjastamata dokumenti ei saa käsitleda töölepinguna, siis kuna hageja poolt allkirjastamata töölepingus sisalduvad kõik TLS § 5 lg-s 1 sätestatud andmed, saab seda käsitleda kui töötaja teavitamist töötingimustest, millele tööandja omalt poolt alla kirjutas ja töötajale enne tööle asumist esitas. Seega ei oma tähtsust, et dokumendil puudub töötaja allkiri. Poolte kokkulepe töötasu suuruse kohta on tõendatud. Hageja leiab, et käesoleval juhul ei oma asjast tähtsust, missugust kvalifikatsiooni nõudvaid töid hageja objektil teostas. Mõlemad pooled on kohtus väitnud, et Norras on ehitustöölise miinimumpalk X eurot tunnis. Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Maakohus ei ole selgitanud, miks ta võttis Norras töötamise korral arvesse Eestis ehituse valdkonnas makstud keskmise brutopalga. Hageja leiab, et käesoleval juhul on tõendatud töötasu suurus X eurot tunnis ning seetõttu on hagejal õigus nõuda saamata jäänud töötasu kokku brutosummas X eurot X senti. 8. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning kohustada hagejat tasuma menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni nende täitmiseni viivist

§ 113lg-s 1 sätestatud määras.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu
2. aprilli 2020 otsus tuleb tühistada osaliselt hagi rahuldamata jätmise osas ja ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi ja mõistab välja kostjalt hageja kasuks saamata jäänud töötasu X eurot X senti (TsMS § 657 lg 1 p 2). Samuti muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Muus osas tuleb jätta Viru Maakohtu
3. aprilli 2020 otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles hagiavaldus jäeti rahuldamata, hagi rahuldatud osa peale ei ole kaebust esitatud. Seega kontrollibki ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles hagi jäeti rahuldamata.
4. Hagiavalduse kohaselt palus hageja välja mõista kostjalt saamata jäänud töötasu X eurot X senti. Maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks saamata jäänud töötasu X eurot X senti. Ülejäänud osas jättis maakohus muuhulgas hagi rahuldamata seetõttu, et pooled ei sõlminud kirjalikku töölepingut (hageja esitatud töölepingul puudus hageja allkiri) ning seetõttu maakohtu arvates ei ole tõendatud asjaolu, et pooled leppisid kokku töötasus X eurot X senti/tund (töölepingu p 6.1 – I kd tl 53 pöördel). 5 Asja materjalidest nähtuvalt töötas hageja Norras ning tema saamata jäänud töötasu nõude õiguslikuks aluseks on poolte kokkulepe. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et pooled leppisid töölepingu sõlmimisel kokku töötasus, milleks oli tunnitasu X eurot/tunnis ning maakohtu vastupidine seisukoht on ebaõige.
5. Ringkonnakohus leiab, et vaatamata hageja allkirja puudumisele tema poolt maakohtule esitatud töölepingul, on pooled sõlminud kokkuleppe töötasus X eurot/tunnis. Töölepingu sõlmimiseks vajalikud vastastikused tahteavaldused on pakkumus ja nõustumus (

§ 16ja 20).

Pakkumuseks on töölepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (nt tööandja) tahet olla ettepanekuga nõustumise saamisel õiguslikult seotud. Tööandja peab seega esitama töötajale konkreetsed töötingimused, millega ta soovib töötaja tööle võtta. Asja materjalide juures asuv tööleping on käsitletav kostja pakkumusena hagejale töölepingu sõlmimiseks, sest selles on kostja tööandjana esitanud hagejale kui töötajale konkreetsed töötingimused, millega ta soovis töötajat tööle võtta. Selleks, et leping saaks sõlmitud, peab töötaja esitama lepingu sõlmimiseks vajaliku nõustumuse. Nõustumus on otsese või kaudse tahteavalduse ehk mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping pakkumuses märgitud tingimustel. Hageja on väljendanud oma nõusolekut lepingu sõlmimiseks sellega, et asus täitma tööülesandeid kostja pakkumuses määratud tingimustel. Lähtudes eeltoodust oli poolte vahel tööleping sõlmitud ning seega olid pooled kokku leppinud töötasus X eurot/tunnis (töölepingu p 6.1).

1. Ringkonnakohtu arvates välistab kostja vastuväite poolte kokkuleppe puudumise kohta töötasus juba tema enda allkiri töölepingul. Allkirjastades töölepingu on kostja soovinud olla seotud töölepinguga (sh lepingus märgitud töötasu suurusega) ning seetõttu on asjakohatu tema väide, et suulise kokkuleppe alusel oli kokkulepitud töötasu erinev töölepingus märgitust. Hageja on eitanud töölepingus märgitust erinevat suulist kokkulepet töötasu suuruse kohta ning tema väitel asus ta tegema töölepingus kokkulepitud tööd lepingus märgitud tingimustel.
2. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et isegi juhul, kui hageja poolt allkirjastamata lepingut ei saa käsitleda töölepinguna, siis kuna kostja poolt allkirjastatud töölepingus sisalduvad kõik TLS § 5 lg-s 1 sätestatud andmed, saab seda käsitleda kui töötaja teavitamist töötingimustest (s.o tegemist on töölepingu kirjaliku dokumendiga). Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kuna asjas oleva dokumentaalse tõendi (tööleping) alusel on tuvastatav poolte kokkulepe töötasu kohta, siis ei ole asjakohasteks tõenditeks kostja poolt esitatud teiste töötajatega sõlmitud töölepingud.
3. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuses, et 1) hageja töötas ajavahemikul 12.
4. – 10.03.2018 209,5 töötundi, sh 157 normtöötundi (maakohtu otsuse p 12); 2) 24.02.2018 töötatud 6 tunni ületunnitöö eest on hagejal õigus saada tasu kahekordses määras (maakohtu otsuse p 13); 3) 46,5 ületunni eest on hagejal õigus saada 1,5-kordset töötasu (maakohtu otsuse p 14). Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu poolt tuvastatut (s.o et hageja töötas ajavahemikul 12.
5. – 10.03.2018 209,5 töötundi, sh 157 normtöötundi ja 52,5 ületundi). Samuti ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud asjaolu, et 6 tunni ületunnitöö eest on hagejal õigus saada tasu kahekordses määras ja 46,5 ületunni eest 1,5-kordses määras.
6. Ringkonnakohus tuvastas, et pooled on kokku leppinud töötasus X eurot/tunnis. Arvestades maakohtu poolt tuvastatut (ja mida ei ole vaidlustatud), on hagejal õigus saada saamata jäänud töötasuna normtöötundide eest X eurot X senti (157 normtöötundi x tunnitasu X eurot = X eurot) ning ületundide eest X eurot X senti (24.02.2018 eest 6 ületundi x (tunnitasu X eurot x 2) =X 6 eurot + (46,5 ületundi x (tunnitasu X eurot x 1,5) = X), kokku X eurot). Kokku on töötasuks perioodi 12.
7. – 10.03.2018 eest X eurot X senti (X + X = X). Kostja on tasunud hagejale 07.03.2018 töötasuna X eurot X senti, seega on saamata jäänud töötasuks kokku brutosummas X eurot X senti (X - X = X eurot). Lähtudes eeltoodust ringkonnakohus rahuldab hagi ja mõistab välja kostjalt hageja kasuks saamata jäänud töötasuna X eurot X senti (bruto).
8. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks Viivi Tomson 7