← Eesti

3-12-1512/147

Obsah (9)§ 130§ 201§ 109§ 1§ 198§ 61§ 233§ 108§ 131

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene 10. september 2020, Tartu 3-12-1512 Haldusasi

§ 130p 2 järgi uuendama.

11.3. Müügikuulutuses toodud hinna arvestamine võis mõjutada olulisel määral hüvitise suurust. Vastustaja poolt kassatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et müügikuulutus ei peegelda kinnistu turuhinda, vaid müüja hinnasoovi, oleks võinud mõjutada ringkonnakohut suhtuma ettevaatlikumalt müügikuulutuses toodud hinna kasutamisse kinnistu väärtuse määramisel. 11.4. Ringkonnakohus jättis hüvitise kindlaksmääramisel käsitlemata vastustaja väited hüvitise vähendamise kohta. Lahendamata jäi:

  1. a)kas apellatsioonikaebuses märgitud suuruses kahjunõude rahuldamine oleks selle juhtumi faktilisi asjaolusid ja kaebaja käitumist arvestades vastustaja suhtes ebaõiglane;
  2. b)kas kaebaja oleks saanud talle tekkinud kahju vältida, kui ta oleks mõistliku aja jooksul Narva Linnavalitsuse 18. aprilli 2007. a korralduse vaidlustanud;
  3. c)kas kaebajale määratud hüvitisest oleks tulnud maha arvata rahasumma, mille tasus enampakkumisel müüdud garaažihoone eest V. Šarkov;
  4. d)kas hüvitisest oleks tulnud maha arvata kõik erastamisega seotud kulud, mis kaebajal oleks maa erastamise korral tulnud kanda;
  5. e)kas hüvitisest oleks tulnud maha arvata kinnistu väärtuse suurendamiseks tehtud kulutused detailplaneeringule ja ehitusloale. Vastustaja väiteid käsitlemata jättes rikkus ringkonnakohus kohtumenetluse normi, mille kohaselt tuleb ringkonnakohtul uue lahendi tegemisel võtta seisukoht kõikide väidete ja vastuväidete kohta, mille kohta peaks seisukoha võtma halduskohus (

§ 201lg 2).

11.

  1. Halduskohtus kantud menetluskulude väljamõistmisel tuleb lähtuda enne
  2. jaanuari 2018 kehtinud

§ 109

lg-st 1, mille järgi peavad menetluskulud nende väljamõistmiseks olema reaalselt kantud. Tähtsust ei ole sellel, et ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal sätestas kehtiva

§ 109

lg 11, et kulud on väljamõistetavad, kui menetlusosalistel on tekkinud kulude kandmise kohustus. Kui halduskohtule

  1. jaanuaril 2016 ja
  2. septembril 2016 esitatud menetluskulude nimekirja kohta ei esitatud menetluskulude tegelikku kandmist tõendavaid 5 dokumente, ei olnud need kulud halduskohtus väljamõistetavad. Kui kuludokumendid ei vasta seaduse nõuetele halduskohtu poolt menetluskulude jagamise otsustamise ajal, ei saa hiljem neid välja mõista ka ringkonnakohus (

§ 1lg 4 ja 285 lg 1).

Riigikohtule tasutud kautsjon ei ole käsitatav väljamõistetava menetluskuluna.

  1. Ringkonnakohus kohustas menetlusosalisi andma Riigikohtu otsuse valguses oma seisukohad.
  2. Narva Linnavalitsuse
  3. märtsi ja
  4. aprilli
  5. a vastuses märgitakse järgmist. 13.
  6. Kaebaja tellitud ekspertarvamused pole usaldusväärsed. Kinnistu väärtust ei tõenda kinnisvaraportaali müügikuulutus, kuna see ei näita turuhinda, vaid müüja hinnasoovi. Seda, et kinnistu väärtus ei ole 38 000 eurot, kinnitab jätkuvalt asjaolu, et kinnistu on pärast ringkonnakohtu
  7. mai
  8. a kohtuotsuse tegemist jätkuvalt müümata. Pole eluliselt usutav, et keegi jätkaks tasulise kinnisvarakuulutuse avaldamist veel 1,5 aastat pärast kinnistu müüki. 13.
  9. Linna tellitud uue,
  10. märtsi
  11. a eksperthinnangu järgi on kinnistu väärtus 29 000 eurot ning garaažihoone jääkasendusmaksumus 4000 eurot. Kaebaja enda arvutused ja hinnangud kinnistu väärtuse kohta on ainetud, kuna kaebaja pole kinnisvarahindaja. Tõendatud pole, et Narvas on kinnisvarahinnad tõusnud stabiilselt 10% aastas. Kaebaja ei arvesta, et kinnistu väärtus on kasvanud eelkõige tänu detailplaneeringule. 13.
  12. Vastustajapoolne ekspert on enda hinnangu ning
  13. a müügitehingu väärtuste vahet selgitanud selliselt, et ostja (OÜ Narva Hambakliinik) on naaberkinnistute Vestervalli tn 25 ja 25a omanik ja seega erihuvidega ostja. Seega pole tegemist vabaturutehinguga ja selle alusel ei saa turuväärtust määrata. 13.
  14. Kuna kinnistu müügitehing toimus
  15. augustil
  16. a, siis ei saa sellest hüvitise suuruse määramisel lähtuda, sest kahju suurus tuleb Riigikohtu praktika järgi teha kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. 13.
  17. Kaebaja on väitnud, et ta soovinuks jätkata vaidlusalusel kinnistul remonditöökoja pidamist. Seega ei ole kaebajale tekkinud kahju, mis seisnes kinnistule lisandunud väärtuses detailplaneeringu tulemusena. Talle ei saa välja mõista kahjuna lisandväärtust, mis tekkis kolmanda isiku äriplaani tulemusena. Seega tuleb hüvitise määramisel lähtuda kinnistu väärtusest, mis on määratud detailplaneeringut arvestamata. Eksperdi hinnangul oleks see 22 000 eurot. 13.
  18. Kaebaja ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks, kuna esitas Narva Linnavalitsusele kirja, mida kaebaja nimetab vaideks, alles kaks aastat pärast maa erastamise korraldust. Ka ei vaidlustanud ta maa erastamise ostu-müügilepingut. See tähendab hüvitise vähendamist nullini. 13.
  19. Vastustaja suhtes oleks kaebaja nõutud ulatuses kahju hüvitamine ebaõiglane. Linn on selgitanud, et ta peab sisuliselt vastutama Narva Linnakohtu eksimuse eest. Lisaks esitas kaebaja valeväiteid selle kohta, et tal diagnoositi depressioon. Ta püüdis nõuda hüvitist tervise kahjustamise eest tõendi alusel, mille sisu ei vastanud tegelikkusele. 13.
  20. Hüvitisest tuleks maha arvata erastamisega seotud kulud 4504,04 eurot, mida kaebajal oleks tulnud maa erastamise korral kanda, samuti säästetud maamaks 1176,50 eurot. Kui kaebaja tõepoolest erastamishinna tasus, kuid seda tagasi ei nõudnud, siis vastutab ta selle eest ise. Maamaksuga seonduv väide ei ole kohtumenetluses uus, sest juba
  21. oktoobri
  22. a vastuses juhtis vastustaja tähelepanu sellele, et hüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mille kannatanu kahju tekitamise tõttu sai. Lisaks on maamaksuga seonduv väide vajalik asja õigeks lahendamiseks

§ 198lg 3 mõttes, ning seda tuleb arvestada.

13.

  1. Samuti tuleb hüvitisest maha arvata summa (tänapäeval 1597,79 eurot), mille
  2. a tasus V. Šarkov garaažihoone enampakkumisel. Kaebaja on ise nentinud, et ta ei teinud midagi selle summa tagasinõudmiseks pärast seda, kui enampakkumine kehtetuks tunnistati. Nõude esitamata jätmist ei õigusta kaebaja väide, et tal oli lootus, et garaaž talle tagastatakse ja selle alune maa talle erastatakse. 6 13.
  3. Juhul, kui kinnistu väärtust hinnatakse detailplaneeringut arvestades, siis tuleb hüvitisest maha arvata ka kinnistu väärtuse suurendamiseks tehtud kulutused detailplaneeringule, mis on eksperdi hinnangul suurusjärgus 3000-5000 eurot. Seda väidet ei saanud esitada halduskohtus, sest detailplaneering kehtestati alles pärast halduskohtu otsust. Kaebaja pole tõendanud aga enda väidet, et tal oleks olnud hea tuttav, kes oleks planeeringu tasuta koostanud. 13.
  4. Kaebaja taotlus Riigikohtus kantud menetluskulude hüvitamiseks summas 2340 eurot tuleb jätta rahuldamata, kuna nende kohta ei ole esitatud menetluskuludokumente. Koos vastustega esitas Narva linn täiendavaid tõendeid.
  5. A. Makarikovi
  6. aprilli
  7. a ja
  8. juuli
  9. a vastustes märgitakse järgmist. 14.
  10. Vaidlusalune kinnistu on käesolevaks ajaks müüdud ning alates
  11. augustist 2017 on kinnistul uus omanik.
  12. aastal oli kinnistu müügikuulutus müügiportaalis aktiivne ilmselgetl vaid seetõttu, et seda unustati võõrandamise järel kustutada. Kaebajal õnnestus saada kinnistu müügileping e-kinnistusraamatust ning sellest nähtub, et kinnistu müügihind oli 34 500 eurot. 14.
  13. Erihuvidega ostjale oleks kinnistu saanud võõrandada ka kaebaja, kui see oleks olnud tema omandis. See, et kinnistu osteti sellise hinnaga, viitab sellele, et tegemist oligi turuhinnaga. Oluline on see, et kinnistu võõrandati sellise hinnaga (34 500 eurot). 14.
  14. Vastustaja esitatud uues,
  15. a hindadest lähtuvas eksperthinnangus on määratud kinnistu hinnaks 29 000 eurot, mis on alla
  16. a müüdud kinnistu tegeliku hinna. Lähtudes vastustaja
  17. a eksperthinnangust (20 000 eurot) ning
  18. a hinnangust (29 000) nähtub, et aastas on kinnistu hind tõusnud 1800 euro võrra, võib sellest loogikast lähtudes öelda, et
  19. a võõrandatud kinnistu hind on tänaseks tõusnud 5400 eurot. Seega peaks kinnistu turuhind olema täna mitte väiksem kui 39 900 eurot. Ka Maa-ameti hinnaindeksi muutuse järgi on
  20. aasta augustiga võrreldes toimunud tänaseks märgatav hinnaindeksi tõus. Ka Covid-19 haiguspuhang ei ole käesolevaks ajaks kinnisvarahindade tõusu mõjutanud. 14.
  21. Ei esine asjaolusid, mis õigustaksid hüvitise vähendamist. Kaebaja esitas maa erastamise korralduse peale vaide ja kasutanud seega esmast õiguskaitsevahendit. Samuti pöördus ta sarnase taotlusega Maa-Ameti poole. 14.5 Detailplaneeringu kulude hüvitisest mahaarvamiseks pole alust, sest halduskohtus vastustaja seda taotlust ei esitanud. Selleks tehtud kulutused ei ole ka tõendatud. Pole välistatud ka, et kaebaja oleks tuttava abil saanud detailplaneeringu tasuta koostada. 14.
  22. Maa erastamisega seotud kulud oli kaebaja juba tasunud, kuid neid talle ei tagastatud. Seega ei ole nende mahaarvamiseks alust. 14.
  23. Ka maamaksu mahaarvamiseks pole alust, seda ei ole varem taotletud ning sellekohaseid tõendeid esitatud, ehkki selleks oli võimalus. Kokkuvõttes palub kaebaja hüvitada talle tekitatud kahju vastavalt müügitehingus toodud hinnale (34 500 eurot), lisades sellele juurde turuhinnatõusu ehk 5400 eurot. Uute tõenditena lisati kinnistu müügiga seonduvad tõendid.
  24. Asja lahendamisel käsitleb ringkonnakohus kõigepealt seda, kas hüvitise määramisel saab lähtuda kinnisvaraportaalis avaldatud müügikuulutusest ning kinnistu müügiga seonduvatest tõenditest (osa I), seejärel lahendab Riigikohtu poolt etteheidetud lahendamata küsimusi ning vastustaja uusi väiteid seoses hüvitise vähendamisega (osa II), esitab oma lõpliku seisukoha hüvitise suuruse osas (osa III) ning lahendab viimasena menetluskuludega seonduva ning muud taotlused ja esitab oma lõppseisukohad (osa IV). I Hüvitise määramisel arvestatavad tõendid 7
  25. Põhiliseks asjaoluks, miks Riigikohus ringkonnakohtu eelmise otsuse tühistas ja asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule tagasi saatis, oli see, et ringkonnakohtus kasutas hüvitise suuruse määramisel tõendina teiste tõendite seas ka kinnisvaraportaalis avaldatud müügikuulutust vaidlusaluse kinnistu müügi kohta, andmata pooltele võimalust selle osas seisukohta võtta.
  26. Käesolevaks ajaks on mõlemad menetlusosalised saanud viidatud kinnistu müügikuulutuse osas oma seisukohad esitada. Vastustaja põhiliseks vastuväiteks selles müügikuulutuses märgitud hinna arvessevõtmisele kahju hüvitamisel on see, et vaidlusalust kinnistut ei ole tegelikult selle hinnaga müüdud. Kaebaja on omakorda esitanud vaidlusaluse kinnistu kohta
  27. augustil 2017 sõlmitud müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millest nähtuvalt oli kinnistu omanik OÜ Gradiens müünud selle OÜ-le Narva Hambakliinik hinnaga 34 500 eurot. Seega on tõendatud, et kinnistu müük leidis
  28. a augustis aset ning kinnistu müügihinnaks oli 34 500 eurot. Mis põhjusel oli kinnisvaraportaalis www.kv.ee veel ringkonnakohtu eelmise otsuse tegemise ajal
  29. a mais selle kinnistu müügikuulutus 38 000 eurose hinnaga aktiivne, on teadmata. Kuid segadus juba müüdud kinnisvarakuulutuse aktiivseks jäämisega ei takista tõendatuks lugemast fakti, et kinnistu on müüdud ning selle hinnaks oli
  30. aastal 34 500 eurot.
  31. Ringkonnakohus on seisukohal, et reaalselt toimunud müügitehing sellesama kinnisvaraga, millest ilmajäämisega tekitatud kahju hüvitamise üle vaidlus käib, on oluliseks orientiiriks, mida tuleb kahju suuruse määramisel arvesse võtta.

§ 61

lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu, kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Seetõttu hoolimata sellest, et vastustaja esitatud 2015. a ekspertarvamuse järgi oli vaidlusaluse kinnistu turuväärtus siis 20 000 eurot ning hilisema, 20. märtsi 2020. a ekspertarvamuse järgi 29 000 eurot, on ringkonnakohtu jaoks oluline kaal kinnistu väärtuse hindamisel asjaolul, et selle reaalne müügihind 2017. aastal oli 34 500 eurot. Antud eksperthinnangud olid hinnangulised ning ei saa olla kaalukamad sellesama kinnisvaraga tehtud reaalsest müügitehingust. 19. Vastustaja väitel toimus reaalne müügitehing kinnistuga eksperdiarvamustes pakututud hinnast kõrgema hinnaga seetõttu, et ostja OÜ Narva Hambakliinik oli nn erihuviga ostja, kes saaks kasutada vaidlusalust kinnistut näiteks parklana või lisahoonestuse rajamiseks enda hoonestuse kõrvale (tl 65, kd IV). Ringkonnakohus jagab kaebaja seisukohta, et see vastuväide pole asjakohane, kuna ka kaebaja saanuks selle kinnistu omamise korral võõrandada selle erihuvidega ostjale, sh ka OÜ-le Narva Hambakliinik. Ei nähtu asjaolusid, mis seda takistada oleks võinud. Seetõttu ei sunni see vastuargument jätma kõrvale kinnistu reaalset müügihinda kui kaalukat tõendit kahju suuruse kindlaksmääramisel. II Argumendid hüvitise vähendamiseks 20. Riigikohtu hinnangul jättis ringkonnakohus esimesel korral asja lahendades käsitlemata vastustaja väited hüvitise vähendamise kohta. Riigikohtu hinnangul jäi lahendamata:

  1. a)kas apellatsioonikaebuses märgitud suuruses kahjunõude rahuldamine oleks selle juhtumi faktilisi asjaolusid ja kaebaja käitumist arvestades vastustaja suhtes ebaõiglane;
  2. b)kas kaebaja oleks saanud talle tekkinud kahju vältida, kui ta oleks mõistliku aja jooksul Narva Linnavalitsuse 18. aprilli 2007. a korralduse vaidlustanud;
  3. c)kas kaebajale määratud hüvitisest oleks tulnud maha 8 arvata rahasumma, mille tasus enampakkumisel müüdud garaažihoone eest V. Šarkov;
  4. d)kas hüvitisest oleks tulnud maha arvata kõik erastamisega seotud kulud, mis kaebajal oleks maa erastamise korral tulnud kanda;
  5. e)kas hüvitisest oleks tulnud maha arvata kinnistu väärtuse suurendamiseks tehtud kulutused detailplaneeringule ja ehitusloale (Riigikohtu otsuse p 14). 21. Ringkonnakohus nendib, et küsimust, kas kaebaja oleks saanud kahju vältida, kui ta oleks 18. aprilli 2007. a erastamiskorraldust vaidlustanud, on ringkonnakohus enda arvates oma esimeses otsuses käsitlenud. Seda käsitles ringkonnakohus otsuse osas VIII (p-d 40-42) ning kokkuvõtvalt leidis ringkonnakohus toona, et kõnealust 18. aprilli 2007. a erastamiskorraldust ei tehtud kaebajale teatavaks ja ta sai selle haldusakti olemasolust teada 17. oktoobri 2008. a Maa-ameti kirja kättesaamisel (tl 103, kd I). Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et kaebaja esitas pärast seda erastamiskorralduse peale 6. jaanuaril 2009 vaide. See ei olnud küll vaidena pealkirjastatud, kuid on sellena käsitatav (vt RKHKm 3-3-1-32-03, p 16, kus leiti, et haldusorganile esitatud tahteavaldus haldusakti muutmiseks on vaie sõltumata selle pealkirjast) ning selle tähtaegsust kinnitab asjaolu, et linnavalitsus lahendas selle sisuliselt (vt tl 42-43, kd I). Sellega oli kaebaja esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohustuse täitnud. Lisaks viitas ringkonnakohus, et kaebaja oli 10. septembril 2008 esitanud Maa-ametile taotluse „tühistada 28. mai 2007. a maa erastamine“. Ilmselt pidas ta silmas 28. mail 2007 sõlmitud maa erastamise ostumüügilepingut. Ka seda taotlust saab Riigikohtu praktika (RKHKo 3-3-1-33-04, p 15) valguses lugeda esmase õiguskaitsevahendi kasutamiseks, kuivõrd taotluse korrektse menetlemise korral oleks Maa-amet pidanud taotluse saatma pädevale organile menetlemiseks. Kui selles staadiumis oleks uurimisprintsiipi rakendades välja selgitatud kaebaja tegelik tahe, oleks selgunud, et kaebajale ei ole erastamiskorraldust teatavaks tehtud ning et ta soovib esitada selle peale vaiet. 22. Riigikohtu otsusest ei selgu, miks ta pidas ringkonnakohtu lähenemist ebapiisavaks või vääraks. Riigikohtu etteheide esitati ühena loetelust lahendamata jäänud küsimuste kohta ning ilma lähema analüüsita. Ringkonnakohtu eeltoodud põhjendustele ei olnud Riigikohus oma otsuses tähelepanu pööranud. Kujunenud olukorras ei näe ringkonnakohus muud võimalust, kui selgitada, et jääb jätkuvalt nende seisukohtade juurde ning leiab, et neil põhjendustel ei saa kaebajale ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohustuse kasutamata jätmist. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et vastustaja poolt kassatsioonkaebusele esitatud vastuväited ei arvesta muuhulgas sellega, et ringkonnakohus on oma seisukohtade põhjendamiseks viidanud Riigikohtu asjakohasele praktikale. Vastustaja ei selgita, miks ringkonnakohtu poolt viidatud lahendid ja seisukohad on asjakohatud. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et olukorras, kus kaebajale kuulunud garaažihoone erastamisel rikuti elementaarseid haldusmenetluse nõudeid, sh kaebaja kaasamise ning talle haldusakti teatavakstegemise nõudeid, on ebamõistlik eeldada, et isik suudab omalt poolt oma õigusi efektiivselt ja koheselt asjakohaste õiguskaitsevahenditega kaitsta. 23. Küsimust, kas hüvitisenõude rahuldamine oleks selle juhtumi faktilisi asjaolusid ja kaebaja käitumist arvestades vastustaja suhtes ebaõiglane, ringkonnakohus konkreetselt sellisel kujul tõesti ei käsitlenud. Ringkonnakohus märgib, et vastustaja oli eelmises apellatsioonimenetluses väite, et hüvitisenõude rahuldamine oleks asja faktilisi asjaolusid ja kaebaja käitumist arvestades ebaõiglane, esitanud kontekstis, kus ta palus kaebajale väljamõistetavat hüvitist vähendada (tl 129p, kd III). Ringkonnakohus analüüsis hüvitise vähendamise küsimust tervikuna hüvitise suuruse määramise raames ja jõudis järeldusele, et hüvitise vähendamiseks põhjust ei ole. Ka teistkordselt asja lahendades ei näe ringkonnakohus asjaolusid, mis õigustaksid hüvitise vähendamist RVastS § 13 lg 1 p 5 alusel põhjusel, et kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Nagu eelnevalt märgitud, ei saa kaebajale ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Ei esine ka muid asjaolusid, mille valguses oleks linnalt täies ulatuses hüvitise väljamõistmine ebaõiglane. Ebaõiglane oleks hoopiski kaebaja õiglasest hüvitisest ilmajätmine, 9 arvestades seda, et tuvastatud on, et linnavalitsus on tema suhtes õigusvastaselt käitunud ning sellega ta maa erastamise võimalusest ilma jätnud. Vastustaja väidet, et ta vastutab sisuliselt linnakohtu eksimuse eest, ei pea ringkonnakohus asjakohaseks. Ka Riigikohus leidis, et õigusvastaselt käitus linnavalitsus. Lisaks viitab ringkonnakohus, et Riigikohus luges küll lubamatuks selle, et ringkonnakohus tugines venekeelsele kirjale, kust nähtus linnavalitsuse teadmine garaaži müügist ning sellele kohtu poolt kehtestatud keelust tehingute või toimingute tegemiseks, kuid seda üksnes seetõttu, et ringkonnakohus ei teatanud sellest pooltele ega andnud võimalust avaldada selle tõendi osas seisukohti. Uues apellatsioonimenetluses ei ole vastustaja esitanud sellele tõendile vastuväiteid. Kui linnavalitsus teadis garaaži omandiõigusega seotud küsimustest ning linnakohtu keelust, on vale väita, et linn vastutab linnakohtu eksimuse eest. Asjaolu, et käesolevas kohtumenetluses oli esitatud võltsitud tervisetõend selle kohta, et kaebaja viibis depressiooniga ravil, ei puutu siinkohal asjasse, sest sellega seonduv kaebaja tegevus ei saanud kuidagi mõjutada vastustajat maa erastamisel õigusvastaselt käituma. Arstitõendi võltsimine leidis aset alles pärast maa erastamist. Lisaks on seoses tõendi võltsimisega kaebaja ning arsti suhtes läbi viidud kriminaalmenetlus ning puudub alus seda täiendavalt arvesse võtta käesoleva asja lahendamisel. 24. Riigikohus on lahendamata jäänud küsimusena välja toonud ka küsimuse, „kas kaebajale määratud hüvitisest oleks tulnud maha arvata rahasumma, mille tasus enampakkumisel müüdud garaažihoone eest V. Šarkov“. Ilmselt põhineb see etteheide vastustaja kassatsioonkaebuse arutlusel, kus tuuakse välja, et 2001. aastal toimus kaebajale kuulunud garaažihoone sundenampakkumine, kus garaažihoone omandas V. Šarkov 25 000 krooni eest, kuid hiljem tunnistati enampakkumine kohtu poolt kehtetuks. Vastustaja viitas kassatsioonkaebuses sellele, et kaebaja oli ise halduskohtu istungil nentinud, et ei ole kõnealuse 25 000 krooni endale nõudmiseks midagi teinud, ning leidis, et see summa (25 000 krooni ehk 1597,79 eurot) tuleks hüvitisest maha arvata (tl 6-7, kd IV). Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et garaaži ostuhind, mille tasus kohtutäituri poolt korraldatud sundenampakkumisel A. Šarkov, tuleks kaebaja hüvitisest maha arvata. Ostusumma tasumise, kuid enampakkumise kehtetuks tunnistamise tõttu võinuks kahju kannatada ostusumma tasuja, st A. Šarkov, kuid tema oli enampakkumise kehtetuks tunnistamise ajaks müünud garaaži edasi juba OÜ-le Gradiens. Ringkonnakohus ei näe õiguslikku alust, millele tuginedes oleks kaebaja saanud nõuda kelleltki garaaži ostuhinna hüvitamist talle olukorras, kus garaažist ja selle juurde erastamisele kuuluvast maast ilmajäämine oli põhjustatud Narva Linnavalitsuse tegevusest (st maa õigusvastasest erastamisest OÜ-le Gradiens, kes tegelikult garaažihoone omanik ei olnud). Asjaolu, et see garaažihoone oli olnud tsiviilkäibe objektiks ja selle eest oli tasutud raha, ei tähenda, et kaebaja oleks pidanud selle raha igal juhul endale nõudma. Kaebajale oli kahju tekitatud eeskätt garaažihoonest ja maa erastamise võimalusest ilmajäämisega, selle kahju põhjustas talle linnavalitsus ja seetõttu pöördus kaebaja põhjendatult kahju hüvitamise nõudega Narva linna vastu. V. Šarkov ei olnud kaebajale oma tegevusega eraldivõetuna kahju põhjustanud. 25. Riigikohus on näinud ringkonnakohtu poolt lahendamata jäetud küsimust ka selles, „kas hüvitisest oleks tulnud maha arvata kõik erastamisega seotud kulud, mis kaebajal oleks maa erastamise korral tulnud kanda“. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja on selgitanud, et ta oli juba maa erastamisega seotud kulud tasunud ja et need jäeti talle tagastamata (tl 54, kd IV). Asja materjalides on ka Narva 10 Linnavalitsuse maaosakonna teatis maa ostueesõigusega erastamise kohta erastamisväärtpaberites ning erastamisväärtpaberite ostu-müügi leping, millest võib järeldada, et kaebaja ostis 21. oktoobril 1998 erastamisväärtpaberid ning need kanti üle Ida-Viru Maavalitsusele (17 050 erastamisväärtpaberites, vt tl 225-225p, kd I). Ka vastustaja ei vaidle erastamishinna tasumisele vastu, kuid leiab, et kaebajal oli õigus see summa tagasi nõuda, ning kui ta seda ei teinud, vastutab ta tagajärgede eest ise (tl 67, kd IV). Ringkonnakohus vastustaja lähenemisega siiski ei nõustu. Käesolevas asjas on küsimus üksnes selles, kas hüvitisest tuleks maha arvata erastamiskulud kui kaebaja poolt säästetud kulutused, mida ta oleks pidanud muidu maa erastamiseks tegema. Kuna kaebaja oli aga erastamiskulud juba tasunud, siis ei ole alust rääkida kaebaja poolt säästetud kulutustest. Järelikult ei ole põhjust neid hüvitisest ka maha arvata. Väide, et kaebaja oleks pidanud need tagasi nõudma, ei ole asjakohane, sest sama tulemuse annab see, kui jätta need kulutused käesolevas kahju hüvitamise asjas hüvitisest maha arvamata. Samuti ei nõustu ringkonnakohus vastustajaga erastamisega seotud kulude summa osas. Vastustaja tugineb 18. aprilli 2007. a korraldusele, milles oli maa ostu-müügihinnaks märgitud 70 122 krooni (4481,61 eurot) ning maa erastamise korraldaja kuluks 352 krooni (22,43 eurot) ning peab neid kokku erastamiskuludeks, st ta leiab, et kaebaja tasutud maa ostuhind oli väiksem kui tegelikud erastamiskulud. Vastustaja viidatud erastamiskulud on seotud aga selle ajahetkega, mil leidis aset maa erastamine OÜ-le Gradiens, st 18. aprilliga 2007. Kaebajalt nõuti mäletatavasti erastamishinna tasumist summas 17 050 (erastamisväärtpaberites) ning see summa oli tasutud maavalitsusele 1998. aastal. Linnavalitsuse õiguspärase käitumise korral oleks ta saanud selle hinnaga maa erastada. Järelikult pole põhjust lähtuda sellest maa-ostu müügi hinnast, millega erastati maa OÜ-le Gradiens 2007. aastal, sest see hind kujunes tollel ajal määratud maa maksustamishinna alusel. Seega saab asuda seisukohale, et erastamise ostu-müügi hinna mahaarvamine hüvitisest pole põhjendatud. Maa erastamise kulude hulka kuuluvad ka maa erastamise korraldaja kulud. Neid ei olnud kaebaja tõesti tasunud. Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine“ p 29 alap 2 sätestas erastamishinna tasumise ajal kehtinud redaktsioonis, et maa ostueesõigusega erastamise korraldaja kulud on 0,5 protsenti müügilepingus fikseeritud maa ja sellel asuva metsa müügihinna summast, kuid mitte vähem kui 100 eurot. Kaebaja poolt tasutud erastamishinda (17 050 erastamisväärtpaberit) ning viidatud erastamisväärtpaberite ostu-müügi lepingus kajastatud ühe erastamisväärtpaberi krooni hinda sentides (0,30, vt tl 225, kd I) arvestades olnuks sel ajal erastamise korraldaja kulu kaebaja jaoks 25,575 krooni (17 050x0,005x0,3=25,575) ehk 1,63 eurot. Selle kulu mahaarvamisega hüvitisest saab hüvitise kindlaksmääramisel arvestada. 26. Viimasena pidas Riigikohus ringkonnakohtu poolt lahendamata küsimuseks seda, kas hüvitisest oleks tulnud maha arvata kinnistu väärtuse suurendamiseks tehtud kulutused detailplaneeringule ja ehitusloale. Vastustaja arvates tuleks hüvitise määramisel lähtuda kinnistu väärtusest ilma detailplaneeringuta või siis arvata kinnistu väärtusest maha detailplaneeringu koostamise kulud, mis temapoolse eksperdi hinnangul oleksid 3000-5000 eurot (tl 46p, kd IV). Kaebaja leiab aga, et väidetavad detailplaneeringu kulud ei ole tõendatud, kuna ekspertarvamuses on antud liiga suur hinnavahemik (3000 – 5000 eurot) ning samuti ei klapi see eksperthinnangus esitatud detailplaneeringuga ning ilma detailplaneeringuta kinnistute väärtuste erinevusega (29 000 ja 22 tuhat eurot, erinevus seega 7000 eurot). Ka märgib kaebaja, et ta oleks võinud ka ise kinnistule detailplaneeringu teha ning võinuks selle tuttava abil saada ka tasuta. Veel leiab kaebaja, et vastustaja oleks saanud tõendada 11 ise konkreetselt vaidlusalusele kinnistule kehtestatud detailplaneeringu hinda, kuna kinnistu omanik, kes need kulud reaalselt kandis, oli seotud vastustajaga, ning on seisukohal, et detailplaneeringu koostamise kulusid ei ole võimalik hüvitisest maha arvata, sest pole esitatud tegelikke tõendeid selle kohta (tl 56-57). Ringkonnakohus märgib seoses detailplaneeringu kuludega esmalt, et vastustajapoolne ekspertarvamus, mille järgi kulutused detailplaneeringule oleksid suurusjärgus 3000 kuni 5000 eurot, lähtub ekspertarvamuse koostamise hetkest, st 20. märtsist 2020. Samas on kaebaja põhjendatult märkinud, et kui kaebaja oleks linnavalitsuse õiguspärase käitumise korral saanud vaidlusaluse maa erastada, siis oleks ta ka ise võinud detailplaneeringu koostamise tellida. Seda mõtet edasi arendades pole põhjust arvata, et kaebaja oleks detailplaneeringu koostamisega asunud tegelema alles 2020. aastal. Ei ole välistatud, et ta oleks võinud selle ette võtta oluliselt varem, kuid detailplaneeringute koostamine oli üldteadaolevalt märksa odavam kui tänapäeval. Seetõttu ei saa detailplaneeringu kulutuste suuruse määramisel aluseks võtta eksperdi arvamuses toodud hinnavahemikku 3000-5000 eurot. Kokkuvõttes nendib ringkonnakohus, et konkreetset summat, mida oleks õiglane seoses detailplaneeringu tegemiseks vajalike kulutustega kaebaja hüvitisesummast maha arvata, ei ole võimalik üheselt määrata, kuid see tuleb lõpliku hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta. Vastustaja on väitnud, et kuna kaebaja on kohtumenetluses selgitanud, et ta oleks soovinud jätkata kinnistul autoremonditöökoja pidamist, siis ei saa eeldada, et ta oleks realiseerinud kolmanda isiku äriplaanis, st koostanud kinnistule detailplaneeringu ning lähtuda tuleb kinnistu väärtusest ilma detailplaneeringuta (tl 44p). Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Kaebaja jäi garaažist ilma 2001. aastal. Puudub igasugune alus arvata, et kaebaja ei oleks hiljem muutunud majandusoludega ning kinnisvaranõudlusega arvestanud ja poleks sobilikus turusituatsioonis samuti ellu viinud sarnast äriplaani nagu kolmas isik. Seoses Riigikohtu soovitusega ehitusloa maksumuse arvessevõtmiseks viitab ringkonnakohus vastustajapoolse 20. märtsi 2020. a ekspertarvamuse lk-le 21, milles on märgitud, et ehitusloa olemasolu hindaja ei tuvastanud. Seega puudub alus ehitusloa maksumusel eraldi peatuda. 27. Vastustaja on lisaks Riigikohtu poolt osutatud küsimustele tõstatanud ise ka uue küsimuse – kas kaebaja säästetud kuludena tuleks maha arvata ka maamaks. Ta on esitanud ka taotluse uue tõendi – Narva Linnavalituse vastuse tasutud maamaksu kohta – vastuvõtmiseks. Kaebaja arvates on see tõend lubamatu, kuna see oleks tulnud esitada varem (tl 58, kd IV). Vastustaja tuleb see tõend vastu võtta, kuna see on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks

§ 198lg 3 järgi (tl 67, kd IV).

Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et vastustaja saanuks maamaksutõendi esitada juba varem. Samuti leiab ringkonnakohus, et sellel tõendil ei ole asja õigeks lahendamiseks iseseisvat olulist väärtust, st see pole ilmselt vajalik asja õigeks lahendamiseks

§ 198lg 3 mõttes.

Selles on linnavalitsuse ametnik teatanud üksnes seda, et e-maksuamet avaldab maamaksu sisaldavat infot aastast 2013 ning kirjeldanud seda, et aastatel 2013-2017 tasus maamaksu vaidlusaluse kinnistu eest OÜ Gradiens 90,50 eurot aastas ning aastatel 2018-2020 on samasuguses summas tasunud maamaksu OÜ Narva Hambakliinik. Seega kirjeldab see tõend maamaksu suurust üksnes viimastel aastatel ning vastustaja pole selgitanud, kuidas selle järgi arvutada hüvitisest mahaarvatavate kulutuste summat. Ka ringkonnakohus ei näe sellist veenvat arvutusmehhanismi, sest lisaks sellele, et see tõend jätab lahtiseks

  1. aastale eelnenud maamaksusummad vaidlusaluse kinnistu eest, ei ole teada ka see, mis ajal oleks erastamine linnavalitsuse õiguspärase käitumise korral läbi viidud ning millal oleks tekkinud kaebajal maamaksu tasumise kohustus. 12 Lisaks on maamaksu mahaarvamisega seoses ringkonnakohtu arvates oluline ka järgnev. Vastustaja tugineb maamaksu hüvitisest mahaarvamist nõudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lgle 5, mille järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. On tõsi, et kui kaebaja oleks saanud maa omanikuks, oleks ta pidanud tasuma maamaksu. Maamaksuseaduse § 6 järgi laekub aga maamaks kohaliku omavalitsusüksuse eelarvesse, mis tähendab, et vaidlusaluse kinnistu endistelt omanikelt on Narva linn juba maamaksu saanud. Kui maamaks arvataks maha kaebajale määratavast hüvitisest, siis koguks Narva linn sisuliselt vaidlusaluse kinnistuga seoses maamaksu kahekordses määras. See läheks ringkonnakohtu hinnangul kahju hüvitamise eesmärgiga VÕS § 127 lg 5 mõttes, sest seeläbi satuks vastustaja paremasse olukorda, kui ta oleks siis, kui ta poleks kahju tekitanud. Ehkki kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 järgi eeskätt kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju poleks tekitatud, ei saa ilmselt kahju hüvitamise eesmärgiga kooskõlas olevaks pidada ka seda, kui tänu kahju hüvitamise rikastub kohustatud isik alusetult (antud juhul kogub kahekordselt maamaksu ühe objekti eest). Esmajoones peab ringkonnakohus siinkohal oluliseks aga seda, et tagantjärgi pole võimalik hinnata, millises kogusummas oleks pidanud maamaksu tasuma kaebaja ning et vastustaja on maamaksuga seonduva tõendi esitamisega hilinenud (vrd siinkohal ka RKHKo 3-17-572, p 14). Seetõttu leiab ringkonnakohus, et maamaksuga seonduva summa mahaarvamine hüvitisest ei ole põhjendatud ning vastav tõend tuleb vastustajale tagastada. III Hüvitise lõplik suurus
  2. Eelnevalt leidis ringkonnakohus, et kohane on võtta hüvitise määramisel orientiiriks 34 500 eurot, mis oli
  3. augustil 2017 sõlmitud müügilepingu järgi vaidlusaluse kinnistu müügihinnaks. Hüvitisest mahaarvatavateks pidas ringkonnakohus eelnevalt maa erastamise korraldaja kulu ning detailplaneeringu tellimise kulu. Neist maa erastamise korraldaja kulu suurus on kindlaksmääratav, selleks oli 1,63 eurot. Detailplaneeringu tellimise kulusid ei olnud ringkonnakohtu hinnangul võimalik kindlaks teha, kuid neid sai hüvitise lõpliku suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta.
  4. Lisaks hüvitise vähendamist tingivatele asjaoludele tuleb arvesse võta ka asjaolusid, mis võivad orientiiriks võetud hüvitisesummat suurendada. Riigivastutuse seaduse § 8 lg 1 ls 2 järgi tuleb hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. See tähendab, et hüvitise suurus tuleb kindlaks määrata kohtuotsuse tegemise aja seisuga.
  5. a augustist, mil sõlmiti vaidlusaluse kinnistu ostu-müügi leping, on kohtuotsuse tegemise hetkeks möödunud üle kolme aasta. Üldteadaolevalt on viimastel aastatel kinnisvara hinnad Eestis kasvanud. Sellele on tuginenud ka kaebaja, kelle arvates tuleks turuhinnatõusuna lisada müügitehingu hinnale 5400 eurot. Hinnatõusu aluseks on ta võtnud vastustaja esitatud kaks ekspertarvamust, mis on koostatud
  6. ja
  7. aastal ning millest esimeses oli vaidlusaluse kinnistu hinnaks määratud 20 000 eurot ning teises 29 000 eurot. Kaebaja leiab, et sellest tulenevalt on hinnatõus aastas vähemalt 1800 eurot (9000:5=1800) ja seega tuleks kinnistu kolme aasta hinnatõusuks 5400 eurot (1800x3=5400) (tl 54, kd IV). Kinnisvara hinnatõusu tõendamiseks on kaebaja esitanud ka väljatrüki Maa-ameti tehingute andmebaasist, kust nähtub kinnisvara hinnatõus
  8. ja 2020 vahel (tl 81-83, kd IV). Ringkonnakohus nõustub, et hinnatõusu tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada.
  9. Kokkuvõtteks leiab ringkonnakohus, et õiglane hüvitis kaebajale tekitatud kahju eest on käesoleva kohtuotsuse tegemise aja seisuga 39 000 eurot. Seda määrates võtab ringkonnakohus 13 orientiiriks küll
  10. aastal toimunud reaalset müügitehingut vaidlusaluse kinnisvaraga, kuid võtab arvesse ka vahepealset kinnisvara hinnatõusu ühelt poolt ning teiselt poolt seda, et kaebaja pidanuks tegema kulutusi detailplaneeringule ning tasuma erastamise korraldaja kulu. Ringkonnakohus selgitab, et tegemist on hinnanguliselt määratud hüvitisega, sest kõiki asjaolusid, mis hüvitise suurust mõjutavad (nt hinnatõusu suurus, detailplaneeringu tegemise kulude suurus) ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik üheselt ja konkreetses rahasummas väljendatuna kindlaks teha. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Sellele sättele on võrreldavates kahju hüvitamise asjades viidanud korduvalt ka Riigikohus, sh ka nt siis, kui pole võimalik määrata kaotsi läinud esemete täpset väärtust (RKHKo 3-3-1-7-14, p 16) või kui isik ei saanud taotletud toetust (RKHKo 3-16-1634, p 33). Ringkonnakohtu arvates on igati asjakohane lähtuda sellest lähenemisest ka käesolevas asjas ning määrata hüvitis kaebajale hinnanguliselt. Kaebaja kasuks mõistetava hüvitise suuruseks jääb seega 39 000 eurot. IV Lõppseisukohad ja menetluskulude jaotus
  11. Eeltoodu tõttu tuleb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldada ning halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ning mõistab Narva linnalt kui avaliku võimu kandjalt, kellele on omistatav Narva Linnavalitsuse tegevus, välja A. Makarikovi kasuks hüvitise otsese varalise kahju eest summas 39 000 eurot. Muus osas kaebus rahuldamisele ei kuulu, st garaaži jäänud esemete, saamata jäänud tulu ning mittevaralise kahju osas jääb ringkonnakohus
  12. mai
  13. a otsuses toodud seisukohtade juurde ning ei korda neid.
  14. Kuna halduskohtu otsus tühistatakse, kaebus rahuldatakse osaliselt ning ka menetluskulud jagatakse seetõttu uuesti, ei ole alust rahuldada Narva linna vastuapellatsioonkaebust, mis oli esitatud halduskohtu otsuse osa peale, millega jäeti vastustaja menetluskulud linnavalitsuse enda kanda.
  15. Seoses menetluskulude jagamisega asja eelmisel lahendamisel heitis Riigikohus ringkonnakohtule ette seda, et ringkonnakohus lähtus halduskohtus kantud menetluskulude väljamõistmisel kehtiva

§ 109

lg-st 11, mille järgi on õigusabikulud väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus. Riigikohus oli seisukohal, et lähtuda tuleb enne 1. jaanuari 2018 kehtinud

§ 109

lg-st 1 ja seda tõlgendavast kohtupraktikast, mille kohaselt peavad menetluskulud nende väljamõistmiseks olema reaalselt kantud. Sellest tulenevalt leidis Riigikohus, et kui halduskohtule

  1. jaanuaril 2016 (tl 46-47, kd II; 4496 eurot) ja
  2. septembril 2016 (tl 50, kd III; 8007 eurot) esitatud menetluskulude nimekirja kohta ei esitatud menetluskulude tegelikku kandmist tõendavaid dokumente, ei olnud need kulud halduskohtus väljamõistetavad. Riigikohus märkis, et „kui kuludokumendid ei vasta seaduse nõuetele halduskohtu poolt menetluskulude jagamise otsustamise ajal, ei saa hiljem neid välja mõista ka ringkonnakohus (

§ 1

lg 4 ja § 285 lg 1).“ Kuna Riigikohtu seisukohad on

§ 233

lg 1 järgi ringkonnakohtule kohustuslikud, siis peab ringkonnakohus sellest lähenemisest juhinduma ning omalt poolt seda täiendavalt ei kommenteeri. Kaebaja ei ole uues apellatsioonimenetluses samuti esitanud seisukohti, mis võimaldaksid kõnealust menetluskulu (4496 ja 8007 eurot) tema kasuks välja mõista. Seega moodustavad enne kassatsioonimenetlust toimunud menetlusest kaebaja kasuks väljamõistetavad menetluskulud esimeses apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (1693 ja 1002 eurot, tl 171 ja 181p, kd III). Need kulud kuuluvad väljamõistetavate menetluskulude hulka. 14 34. Riigikohtus esitas kaebaja taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 2340 eurot (tl 26, kd IV). Selle taotluse suhtes juhtis vastustaja tähelepanu, et kaebaja esitas üksnes taotluse nende menetluskulude väljamõistmiseks ning menetluskulude nimekirja, kuid esitatud pole kuludokumente, millest nähtuks kulude kandmise kohustus (tl 34p, kd IV). Tõepoolest pole kaebaja esitanud selle menetluskuluga seoses arvet, olemas on vaid menetluskulude nimekiri.

§ 109

järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuna selle menetluskuluga seoses on esitatud ainult menetluskulude nimekiri, on menetluskulude väljamõistmise eeldus nende kulude osas täitmata ja nende väljamõistmine kaebaja kasuks pole võimalik.

  1. Pärast Riigikohtu otsust toimunud apellatsioonimenetluses, st käesolevas apellatsioonimenetluses esitas kaebaja esindaja taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 1787,5 eurot. Selline summa oli kajastatud ka menetluskulude nimekirjas (tl 80, kd IV). Samas nähtub kuludokumentideks olevatest arvetest, et käesoleva haldusasjaga seoses oli kaebajal kohustus tasuda 1716 ja 429 eurot (tl 84 ja 85, kd IV), seega kokku 2145 eurot. Selle summa tasumine nähtub ka advokaadibüroo kontoväljavõttest (tl 86). Neid asjaolusid arvestades loeb ringkonnakohus, et taotluses ja menetluskulude nimekirjas esitatud väiksem summa oli ilmne eksitus ning tegelik menetluskulu oli 2145 eurot. Ka see summa kuulub väljamõistetava menetluskulu hulka.
  2. Seega on kaebuse rahuldamisel

§ 108

lg 1 alusel kaebaja kasuks väljamõistetavate menetluskulude suuruseks 1693, 1002 ja 2145 eurot, st kokku 4840 eurot. 37.

§ 108

lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Asja esmakordsel lahendamisel leidis ringkonnakohus, et kaebaja esitatud hüvitisenõue rahuldatakse vaid osaliselt – garaažihoonest ja selle juurde maa erastamise võimalusest ilmajäämisega tekitatud otsese varalise kahju nõude osas. Rahuldamata jäid nõuded garaaži jäänud asjade, saamata jäänud tulu ning mittevaralise kahju osas. Ringkonnakohus luges toona, et õiglane on asuda seisukohale, et kaebus rahuldati 75% ulatuses. Ringkonnakohus jääb jätkuvalt sellele seisukohale. Väljamõistetava menetluskulu suuruseks jääb seega 75% nõuetekohasest menetluskulust (4840 eurot) ehk 3630 eurot. Seoses sellega, et vastutaja on uues apellatsioonimenetluses viitega oma kassatsioonkaebusele seda kaebuse rahuldamise proportsiooni vaidlustanud, märgib ringkonnakohus, et Riigikohus sellise menetluskulude jaotamise proportsiooni osas selgitusi ei jaganud, millest võib eeldada, et Riigikohus oli sellise proportsiooniga nõus. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kaebuse proportsiooni hindamisel on põhjendatud hinnata sisuliselt lahendatud kaebuse rahuldamise proportsiooni, mitte nõudeid, mida sisuliselt ei menetletud ega lahendatud. Samuti tuleb hüvitisenõude rahuldamise proportsiooni hindamisel vaadata lõplikku nõuet. Kaebaja jäi oma nõudes 45 000 euro juurde, mitte 67 000 – 72 000 euro juurde, nagu väidab kaebaja. 38. Ka kaebaja poolt esitatud õigusabi hinda ei saa pidada ülemäära suureks. Ringkonnakohus märgib, et vastustaja poolt taotletavad menetluskulud on olnud märksa suuremad kui kaebaja omad. Vastustaja taotletud menetluskulud halduskohtus ja ringkonnakohtus asja esmakordsel läbivaatamisel olid 23 699 eurot. Riigikohtus lisandus neile 3151 eurot (tl 30, kd IV) ning kassatsioonimenetlusele järgnenud apellatsioonimenetluses taotleb vastustaja 4164 euro väljamõistmist menetluskuluna.

§ 108lg 1 ja 2 alusel jäävad need kulud vastustaja enda kanda.

15 39. Vastustaja taotlus asja lahendamiseks istungil (tl 69, kd IV) jääb rahuldamata. Asjas on ringkonnakohus viinud juba läbi ühe kohtuistungi. Lisandunud küsimuste lahendamine ei vaja kohtuistungi korraldamist. Faktilised asjaolud on asjas piisavalt selged. Vastustaja erinev nägemus hüvitise suuruse osas ei ole selline küsimus, mis vajaks arutamist kohtuistungil, sest see pole niivõrd faktiline küsimus, kuivõrd küsimus sellest, milline tõend lugeda hüvitise määramisel kaalukamaks. Vastustaja on saanud selles osas väljendada oma seisukohad korduvalt kirjalikult ning ringkonnakohtu seekordne otsus ei saa olla talle kuidagi üllatuslik. Seetõttu jätab ringkonnakohus istungi korraldamise taotluse

§ 131lg 1 p 2 alusel rahuldamata.

  1. Uues apellatsioonimenetluses poolte poolt esitatud tõendid võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde, välja arvatud vastustaja poolt esitatud tõend vaidlusaluse kinnistuga seonduva maamaksusummade kohta. Selle tõendi lubamatust on ringkonnakohus põhjendanud ülal p-s
  2. /allkirjastatud digitaalselt/ 16

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.