← Eesti

3-19-2310/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Otsuse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2020, Tallinn Haldusasja number 3-19-2310 Haldusasi Abertson OÜ kaebus Maksu

) § 165 lg 2).

§ 165

lg-st 2 tuleneb, et kohus ei pea kordama vaidlustatud haldusakti põhjendusi, milles on juba piisava põhjalikkusega vastatud ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetele ja millega kohus nõustub (nt Riigikohtu 17.03.2015 otsus nr 3-3-1-76-14, punkt 21; 02.06.2014 otsus nr 3-3-1-27-14, punkt 12). Kuivõrd kaebuses esitatud vastuväited maksuotsusele ühtivad suures osas nendega, mida kaebaja oma eriarvamuses5 juba maksuhaldurile esitas ning millele maksuhaldur kohtu hinnangul maksuotsuses põhjalikult vastas, siis vastustajaga nõustudes ning seetõttu kõiki maksuotsuses ja kontrolliaktis olevaid põhjendusi kordamata, toob kohus kaebuses toodud väidetele vastates välja järgmist. 8. Maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti (maksukorralduse seadus (MKS) § 150 lg 1). Kaebaja ei ole esitanud tõendeid ega ka eluliselt usutavat versiooni selle kohta, et maksuhaldur 5 Kaebuse lisa 4. 6

(12)oleks S. H. tööjõumaksud määranud põhjendamatult või et S. H. oleks täitnud kontrollitaval perioodil vaid mõningaid tööülesandeid, mistõttu tema täistööajaga töötamine ei ole tuvastatud.
  1. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et ajavahemikul
  2. aasta mai kuni oktoober viibis S. H. lapsehoolduspuhkusel ning töötasu väljamakseid kaebaja S. H. ei deklareerinud. Ehkki kohtuistungil ja ka kaebuses on kaebaja väiteks, et S. H. tegi tööd pelgalt tööandja auto ja sellega kaasneva kütuse kasutamise eest, siis ei pea kohus seda usutavaks. Kuigi kaebaja väitis kohtuistungil, et kuna enne lapsehoolduspuhkuksele jäämist tegeles S. H. kui objektijuht mitme objektiga paralleelselt, kuid kontrollitaval perioodil mitte, siis ei ole kaebaja vaidlustanud maksuhalduri väidet, et S. H. oli objektijuhiks Wendre, Metsä Wood vineeritehase ja Lesta 10 objektidel. Seejuures nähtub nii kaebuse punktist 26 kui ka S. H. enda ütlustest, et tegelikult toimusid ehitustööd vähemalt osaliselt ka paralleelselt, mistõttu ei vasta tõele kaebaja väide, et S. H. tegeles samaaegselt üksnes ühe objektiga. Samuti nähtub S. H. antud selgitustest, et oli perioode, kus objektijuhina tuli objektil kohal käia 1–2 korda nädalas, kuid oli ka aegu kus tuli olla kohal igapäevaselt. Et S. H. viibis nt Lesta objektil igapäevaselt ja ta koordineeris objekti tööd igapäevaselt kinnitas Finvent OÜ juhatuse liige
  4. Ehkki kaebaja toob välja, et S. H. ei viibinud objektidel igapäevaselt, siis kohtu hinnangul ei tähenda objektijuhi töö pelgalt objektil kohal viibimist, vaid objektijuht täidab oma tööülesandeid ka objektil viibimata vastates nt jookvalt tekkivatele küsimustele telefoni või meili teel. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et maksuotsuses ja selle aluseks olevas kontrolliaktis märgitud objektidel oleks samaaegselt objektijuhi ülesandeid täitnud teised kaebaja töötajad, kes S. H. oleksid asendanud.
  5. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et täis tööajaga objektijuhi ülesandeid täitev isik töötaks pelgalt sõiduauto kasutamise ja sellega kaasneva kütuse eest, kuivõrd S. H. ütlustest nähtuvalt kasutas isik tööandja autot ka enne lasehoolduspuhkusele jäämist ning sõidupäeviku pidamise kohustust. Samuti ei pea kohus usutavaks, et enne lapsehoolduspuhkusele jäämist 1589 eurot teeninud töötaja, kellel samuti oli lisaks palgale sõidupäeviku pidamise kohustuseta tööandja auto kasutamise õigus, hindaks oma väärtust töötajana sedavõrd madalamalt, et tehtud töö eest töötasu ei saaks. Ka asjas kogutud tõendid kinnitavad pigem järeldust, et tegelikult oli S. H. kasutuses tööauto selleks, et täita nii Tallinnas kui ka väljaspool Tallinna asuvate ehitusobjektide objektijuhi ülesandeid.
  6. Kuna maksumenetluses kogutud tõendid, sh peatöövõtjate kinnitused, kinnitavad maksuhalduri järeldust, et S. H. täitis ajavahemikul
  7. aasta mai–oktoober täistööajaga objektijuhi ülesandeid, siis on tulumaksu määramine kooskõlas tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 40 lg-tega 2, 4 ja 5, sotsiaalmaksuseaduse § 9 lg 1 puntidega 1 ja 4, töötuskindlustuseseaduse § 42 lg 1 punktidega 1–3 ning kogumispensionide seaduse §-ga 6 õiguspärane. Kohus märgib täiendavalt, et ehkki nii kontrolliakti kui ka maksuotsuse põhjendavas osas on maksuhalduril läbivalt arvutusviga7, siis maksustamist see ei mõjuta, kuivõrd maksuotsuse punktis 4 on viga kõrvaldatud ning maksu määramise aluseks on võetud tulumaks summas 1837,80 eurot. Tehingud roueren OÜ-ga ja AI PROF OÜ-ga
  8. Mis puudutab aga tehinguid roueren OÜ-ga ja AI PROF OÜ-ga, siis selles osas nõustub kohus osaliselt kaebajaga, et maksuhaldur on maksustamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme 6 7 Maksuhalduri lisa 42, vastus
  9. tulumaksusumma aluseks ei ole mitte 1837,80 eurot vaid 1496,94 eurot 7
(12)ning eelviidatud äriühingutega tehtud tehingute osas on maksuotsus osaliselt õigusvastane. Nimelt leiab kohus, et maksuotsus on õiguspärane osas, mis puudutab Öpiku ja Edeni objekte ning nende osas esitatud arveid 0813-j ja 20818, kuivõrd maksumenetluses kogutud muud tõendid kinnitavad maksuhalduri järeldust, et AI PROF OÜ nendel objektidel kaebajale teenust ei osutanud. Teiste roueren OÜ ja AI PROF OÜ arvete aluseks olevate tehingute osas tuleb aga maksuotsus tühistada. AS PROF OÜ Öpiku objekt ja Edeni objektid 14. Kohus nõustub maksuhalduri seisukohtadega, mis on toodud kontrolliakti punktides 1.3.2.2.11–1.3.2.2.16 ning maksuotsuse lehekülgedel 23–25 toodud seisukohadega, neid siinkohal kordamata (

§ 165

lg 2), ning kaebaja esitatud vastuväited ei muuda maksumenetluses kogutud tõendite alusel tehtud järeldusi. Arve nr 0813-j8 esitas AI PROF OÜ Öpiku objektil tehtud tööde eest. Nimetatud arvel on märgitud „Fancoli paigaldus, objekt: Öpiku“, 1 tk, hind 11 000 eurot. Arvelt ei nähtu, et sellele oleks arvestatud käibemaksu vms. I. Ž. sõnul ei ole ta kunagi AI PROF OÜ-ga Öpiku objektil töid teinud ning vaidlust ei ole ka selles, et nimetatud objekti osas ei ole koostatud ka tööde üleandmise-vastuvõtmise akti. Internetiotsingu kohaselt on Fancoil näol tegemist jahutusüsteemi osaga, mistõttu ei pea kohus usutavaks, et kui tegemist oleks olnud reaalse teenuse osutamisega, et sellisel juhul ei oleks koostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, mis muu hulgas võiks olla aluseks ka nt garantiile. Samuti ei ole kohtule esitatud lepingut, mis võiks olla Öpiku objektiga seotud. Öpiku ehitusobjekti peatöövõtjaks oli Merko Ehitus Eesti AS, kelle projektijuht M. P. selgitas maksuhaldurile, et suuremalt jaolt tegi kaebaja Öpiku objektil oma töötajatega. Alltöövõtjate kasutamisest tuli Merkot teavitada ning projektijuhi sõnul, kui kaebaja jäi tööde teostamisega jänni, siis tuli töid teostama Weldcom

  1. Et Öpiku objektil oleks töid teostanud AI PROF OÜ töötajad, seda Merko esindaja ütlustest ei nähtu. M. P. sõnul oli kaebaja objektijuht Öpiku objektil O. Kaebaja töötaja O. S. kinnitas Öpiku objektil töötamist objektijuhina10 ning tema ütlustest ei nähtu samuti, et AI PROF OÜ oleks Öpiku objektil töid teinud ning AI PROF OÜ töötajate töötamist Öpiku objektil ei kinnita ka instrueerimisleht
  2. Kohus peab usutavaks maksuhalduri järeldust, et AI PROF OÜ arvel nr 0813-j märgitud tööd teostasid Otterem OÜ või Weldcom OÜ töötajad.
  3. Kohus nõustub maksuhalduriga ka Edeni objekti osas kontrolliakti punktides 1.3.2.2.17– 1.3.2.2.24 ja maksuotsuses esitatud seisukohtadega neid siinkohal kordamata. 15.
  4. Edeni objekti osas esitas AI PROF OÜ kaebajale
  5. aasta augustis arve
  6. Nimetatud arvel on märgitud „Objekt Eden, Tartu“, 500 tundi, ühikuhinnaga 18 eurot, kuid mida kaebajale müüdud on, seda arvelt ei nähtu. Kohus nõustub maksuhalduriga, et selline arve ei vasta KMS § 37 nõuetele ning maksumenetluses esitatud tõendid ei muuda seda järeldust. Kaebaja esitas maksumenetluses allkirjastamata lepingu AI PROF OÜ-ga13 ning kohus peab usutavaks, et tegemist on tagantjärele sõlmitud lepinguga. Seda kinnitab kohtu hinnangul kaebuse lisa 21, kust nähtub vestlus Edeni lepingu osas ning seda vestlust on peetud
  7. aasta detsembris. Lisaks kui kõrvutada arvet ning väidetavalt selle aluseks olevat allkirjastamata lepingut, hinnapakkumist 8 Maksuhalduri lisa 48, lk
  8. Maksuhalduri lisa 58, vastus küsimusele
  9. 10 Maksuhalduri lisa 60, vastus küsimusele
  10. 11 Maksuhalduri lisa
  11. 12 Maksuhalduri lisa 48, lk
  12. 13 Maksuhalduri lisa
  13. 9 8

(12)ning akti 114, siis nähtub nendest, et ühelgi juhul ei ole tegemist töödega, mida oleks ostetud sisse tunnihinna alusel. 15.
  1. KMS § 31 lg 1 kohaselt saab sisendkäibemaksu maha arvata üksnes KMS §-s 37 sätestatud nõuetele vastava arve alusel. KMS § 37 lg 7 p-de 5 ja 6 kohaselt tuleb arvele märkida mh teenuse nimetus või kirjeldus ja teenuse maht. RPS § 6 lg 5 p 4 sätestab nõude, mille kohaselt peab raamatupidamiskirjendis olema majandustehingu lühikirjeldus. RPS § 7 lg 1 järgi kinnitab majandustehingu toimumist raamatupidamise algdokument, milles peavad mh kajastuma tehingu majandusliku sisu kirjeldus (p 3) ja tehingu arvnäitajad (p 4). Kui arve nende nõuetele ei vasta, siis tuleks arvele märkida vähemalt viide dokumendile, kus on toodud teenuse piisavalt üksikasjalik kirjeldus ja arvandmed. Seda praegusel juhul tehtud ei ole. Samuti ei ole arvele märgitud teenuse liiki ning selle arve alusel ei ole võimalik tagada teenuse identifitseerimise võimalus ja teenuse saamise kontrollitavus. Arvandmed täiendavad teenuse kirjeldust ja peavad võimaldama kontrollida teenuse mahu usutavust. Seega peab nõuetekohane algdokument võimaldama teha kindlaks ja kontrollida väidetavate majandustehingute sisu ja arvnäitajaid ning teenuse saamise fakt ja teenust osutanud isikud peavad olema usaldusväärselt tuvastatavad (Riigikohtu 02.02.2014 otsus asjas nr 3-3-1-27-14, punkt 32; 17.03.2015 otsus asjas nr 3-3-1-7614, punktid 14‒18). Olukorras, kus algdokumentidest ei selgu, millise konkreetse teenuse eest on arve esitatud, on põhjendatud asuda maksustamisel seisukohale, et maksukohustuslane pole teenust saanud. Sisendkäibemaksu mahaarvamise eelduseks on KMS § 37 nõuetele vastav arve ning isegi kui maksukohustuslane on teenuse saanud, puudub tal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus juhul, kui puudub nõuetekohane arve (Riigikohtu 09.05.2013 otsus nr 3-31-81-12, punktid 11 ja 16; 04.12.2013 otsus nr 3-3-1-57-13, punktid 11–13). 15.
  2. Arvelt 20818 ei nähtu tehingu esemeks olev teenus, selle teenuse osutamise aeg ega ka arve kujunemine, siis ei vasta arve KMS § 37 nõuetele. Lisaks on maksuhaldur teinud ka põhjaliku analüüsi ning toonud välja, miks ei ole AI PROF OÜ saanud augustis Edeni objektil väidetavalt 500 tunni ulatuses ka töid teostada (kontrollakti punkt 1.3.2.2.22 ja 1.3.12.2.23) ning kaebaja ei ole maksuhalduri esitatud seisukohti ümber lükanud. Asjaolu, et kaebaja esitas maksuhaldurile väidetavalt juulis koostatud hinnapakkumise ei muuda kuidagi tõendite kogumilt tehtud järeldusi, et AI PROF OÜ arve nr 20818 ei vasta nõuetele ning sellel märgitud mahus tööd AI PROF OÜ kaebajale ei osutanud. Kohtu hinnangul näitavad asjaolud kogumis, et kaebaja pidi olema teadlik, et AI PROF OÜ tegelikult Edeni objektil töid ei teosta, mistõttu on maksuhaldur õiguspäraselt leidnud, et arve nr 20818 alusel sisendkäibemaksu mahaarvamine ei olnud lubatav.
  3. TuMS § 51 lg 1 sätestab, et residendist äriühing maksab tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt. TuMS § 51 lg 2 punkti 3 järgi on ettevõtlusega mitteseotud kulu muuhulgas väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-67-08 punktis 16 selgitanud, et TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 punkti 3 eesmärgiks on välistada põhjendamatute kulutuste tegemise kaudu äriühingust raha väljaviimine, mistõttu maksustatakse tulumaksuga kõik sellised väljamaksed, mille kohta maksukohustuslasel puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. TuMS § 51 lg 2 punkti 3 on väljakujunenud kohtupraktikas peetud kohaldatavaks muu hulgas juhtudel, kus arvel kajastatud tehingut ei ole tegelikult toimunud või ei ole arvel kajastatud müüja näol tegemist tegeliku müüjaga ning ostja teadis või pidi seda teadma (Riigikohus selgitas näiteks 13.02.2014 otsuse nr 3-3-1-83-13, punkt 19). Kuna praegusel juhul on maksuhaldur õigesti asunud seisukohale, et arvete 0813-j ja 20818 alusel ei ole tegelikult töid ja teenuseid saadud ning kaebaja pidi sellest ka teadlik olema, siis on 14 Samuti esitatud maksuhalduri lisa 63 koosseisus. 9
(12)tegemist nõuetele mittevastavate arvetega ning nende alusel tehtud väljamaksed tuleb lugeda ettevõtlusega mitteseotud kuluks ning maksustada tulumaksuga. AI PROF OÜ Lesta 10 objekt ja roueren OÜ arved
  1. Muus osas (st roueren OÜ arvete 20518, 30518, 80518, 10618, 50618, 30718, 40718, 50718 ning AI PROF OÜ arve nr 01818) osas tuleb aga maksuotsus tühistada haldusmenetluse menetlusnormide rikkumise tõttu. Kohtu hinnangul on maksuhaldur rikkunud oluliselt MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõtet. Nimetatud normi kohaselt on maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (lg 1). Kuigi maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega ning maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse üle otsustamine ja tõendite kogumine on maksuhalduri pädevuses, siis ei saa maksuhaldur jätta tähelepanuta maksukohustuslase väiteid, et maksuhaldurile esitatud tõendid on võltsingud. Sellisel juhul tuleb maksuhalduril koguda täiendavaid tõendeid, mis kinnitavad maksukohustuslase raamatupidamise dokumentide tegelikkusele mittevastavust. Seda praegusel juhul maksuhaldur aga teinud ei ole.
  2. Praegusel juhul ei ole vaidlust, et maksuhaldur jättis maksumenetluses kõrvale eelviidatud arvetega seotud kaebaja raamatupidamise dokumendid ning luges õigeks I. Ž. esitatud aktid, mille originaale maksuhaldur näinud15 ei ole ning mille osas on kaebaja järjekindlalt väitnud, et tegemist on võltsingutega
  3. Ehkki kaebaja märkis 15.10.2019 eriarvamuses, et I. Ž. esitatud aktid on võltsitud, siis vaatamata sellele ei pidanud maksuhaldur vajalikuks küsida I. Ž. aktide originaale, ehkki isik kutsuti maksuhalduri juurde ütlusi andma 16.10.
  4. Samuti ei võimaldatud kaebajal I. Ž. 16.10.2019 ütluste andmisel kohtuda ja küsimusi küsida, ehkki MKS seda ei välista. Kui maksuhaldur oleks küsinud välja aktide originaalid, siis oleks ta saanud sisuliselt hinnata kas tegemist võib olla võltsingutega ning kas esineb vajadus käekirjaekspertiisi läbiviimiseks. On ju ka maksuhaldur ise möönnud, et allkirjades erinevusi esineb. Ehkki kohus nõustub, et maksuhalduril on tõendite kogumisel ulatuslik kaalutlusruum, et otsustada ühe või teise tõendi kogumise vajalikkuse üle, kuid praegusel juhul on maksuhaldur sisuliste põhjendusteta ja tegelikult ise originaaldokumente kontrollimata asunud väitma, et tegemist on kaebaja juhatuse liikme allkirjaga ning omistanud sedavõrd suure tähenduse tõenditele, mille usaldusväärsuse on kaebaja kahtluse alla seadnud.
  5. Kaebaja esitas kohtule käekirjaekspertiisi, mille kohus võttis 30.11.2020 istungil asja materjalide juurde. Ehkki kohus möönab, et nimetatud dokumendi oleks kaebaja võinud koostada ka maksumenetluses, siis ei teavitanud maksuhaldur kaebajat enne maksuotsuse koostamist, et tema eriarvamuses esitatud taotlus käekirjaekspertiisi tegemiseks jääb rahuldamata. Seejuures märgib kohus, et kooskõlas haldusmenetluse seaduse § 39 lg-ga 5 oleks eksperdi kaasamise tasu saanud haldusmenetluses jätta kaebaja kui taotleja kanda. Maksuhaldur märgib ka ise maksuotsuses, et kui te leiate, et I. Ž. on võltsinud F. J. allkirju, on teil võimalus taotleda käekirjaekspertiisi
  6. Kaebaja seda tegigi ning esitas kohtule käekirjaekspertiisi19, mille koostas Ekspertiisibüroo Nora Kasemaa ekspert Nikolai Krivitski. Kuivõrd kaebajal ei õnnestunud 15 Kohtuistungi helisalvestis alates kell 13:37:08 ja kell 13:48:
  7. Kaebuse lisa 14, punkt
  8. 17 Maksuhalduri lisa
  9. 18 Maksuotsuse lk
  10. 19 Kaebaja 02.01.2020 menetlusdokumendi lisa. 16 10
(12)maksuhaldurilt ja ka I. Ž. aktide originaale saada20, siis esitas ta aktide koopiad eksperdile, kelle järeldus oli, et akte ei allkirjastanud F. J. Ka kohtul ei õnnestunud I. Ž. tunnistajana üle kuulata ega ka äriühingutelt roueren OÜ ja AI PROF OÜ aktide originaale saada. Kuivõrd maksuhaldur ei ole aktide originaale kontrollinud ning ekspert on väitnud, et akte ei allkirjastanud F. J., siis loeb kohus, et I. Ž. esitatud aktid on ebausaldusväärsed ning need tuleb asja lahendamisel jätta tõendina arvesse võtmata. Seejuures märgib kohus täiendavalt, et kui kaebaja oleks tõepoolest I. Ž. esitatud aktid allkirjastanud, siis ei saa pidada eluliselt usutavaks, et selliste aktide osas teeks isik kuriteoteate Politsei- ja Piirivalveametile
  2. Kuna maksuhaldur möönis ka kohtuistungil, et roueren OÜ arvete 20518, 30518, 80518, 10618, 50618, 30718, 40718, 50718 ning AI PROF OÜ arve nr 01818 osas tugineb maksuotsus üksnes I. Ž. ütlustel ja esitatud aktidel, mille kohus eelnevalt ebausaldusväärseks luges, siis tuleb maksuotsus nende tehingute osas tühistada
  3. Jättes kõrvale I. Ž. esitatud aktid ning suhtudes sel põhjusel ka reservatsiooniga tema antud ütlustesse, siis ei kinnita ülejäänud maksuotsuse aluseks olevad ja kohtule esitatud tõendid, et roueren OÜ ja AI PROF OÜ oleks tegelikult teinud vähem tööd ning tagastanud kaebajale enammaksed sularahas. On tähelepanuväärne, et üksnes I. Ž. seotud firmad on kinnitanud, et nad pidid raha kaebajale sularahas tagastama, kuid nt Finvent OÜ juhatuse liige eitas kaebajale sularaha andmist
  4. Ka AGD Company OÜ, Ancona OÜ, BNW Baltic Grupp OÜ, Otterm OÜ ei ole kinnitanud sularaha tagasimaksmist kaebajale
  5. Seda miks nt Finvent OÜ kandis raha kaebaja alltöövõtjale Svarog OÜ-le, maksuhaldur Finvent OÜ esindajalt ei küsinud. Ehkki maksuhaldur küsis nt Weldcom OÜ-lt, mis kaebaja ülekantud rahast sai ja talle vastati, et võeti osaliselt sularahas välja, siis ei ole maksuhaldur leidnud, et vastavas osas tuleks ütlusi pidada ebausaldusväärseks või jätta need muul viisil arvesse võtmata
  6. Ka teised äriühingud, välja arvatud I. Ž. seotud äriühingud, on kinnitanud, et nad ei ole kaebajale raha tagastanud ning on vajanud sularaha oma majandustegevuses. Sel põhjusel ei nõustu kohus ka maksuhalduri loogikaga, mille kohaselt peaks sellises olukorras hakkama kaebaja tõendama, mida tema äripartnerid väljavõetud sularahaga tegid või et see raha ei ole temani tagasi jõudnud. Negatiivse asjaolu tõendamine ei ole võimalik ning selline tõendamiskoormus oleks ka maksukohustuslasele ebamõistlik ning tooks kaasa olukorra, kus maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse täitmine sõltub kolmandatest isikutest ning sellest, kas nad soovivad tehingupartnerile oma tegevuse kohta teavet anda või mitte. Seega tugineb maksuotsus mh maksuhalduri hüpoteesile, mille maksuhaldur küll kaebajale omistab, kuid mida maksuhaldur sisuliselt kontrollinud ei ole ning millise tõendamiskohustuse panek kaebajale ei ole põhjendatud. Kokkuvõte
  7. Eelnevast tulenevalt tuleb maksuotsus osaliselt tühistada ning võttes aluseks maksuotsuse ja selle lisad26 ning kontrolliakti lisa 6, siis peaks arvestuslikult olema maksuotsuse osalise tühistamise järgselt kaebaja maksukohustus 12 652,82 eurot. Nimetatud summast 5402,82 eurot on S. H. tööjõumaksud, 2750 eurot on arve 0813-j ja 2700 eurot arve 02818 erijuhtude tulumaks ning 1800 eurot arve nr 02818 mahaarvamisele mittekuuluv sisendkäibemaks. Menetluskulud 20 Kaebuse lisad 5 ja
  8. Kaebuse lisa 7 ja selle vastus kaebaja 24.08.2020 menetlusdokumendi lisa. 22 Vt kohtuistungi protokoll kell 13:06:
  9. 23 Maksuhalduri lisa 42, vastus
  10. 24 Maksuhalduri lisad 41 ja 40, küsimus 57; lisa 76, küsimused 7 ja 19; lisa 61, küsimused 67 ja
  11. 25 Maksuhalduri lisa 54, küsimus
  12. 26 Maksuhalduri lisad 8,
  13. 21 11
(12)22. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti ning kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 108lg-d 1 ja 2).

Kuna maksuhaldur ei esitanud taotlust menetluskulude hüvitamiseks, siis kooskõlas

§ 109lg-ga 1 jäävad tema menetluskulud tema enda kanda.

  1. Kaebaja taotles 30.11.2020 kohtuistungil esitatud taotluses menetluskulude hüvitamist summas 6245,86 eurot, millele lisanduvad kohtuistungil osalemise kulud kokku 351 eurot. Taotlusest ei nähtu, et see sisaldaks riigilõivu makset summas 750 eurot, mille tasus kaebaja kaebuse esitamisel ise. See ei takista aga vastustajalt proportsionaalselt kaebuse rahuldamisele vastustajalt riigilõivu välja mõista. Kuna kohus rahuldas kaebuse ca 57% ulatuses, siis tuleb selles osas kaebaja põhjendatud menetluskulud välja mõista vastustajalt. Seejuures märgib kohus, et kuna maksuotsuse osalise tühistamise aluseks oli kaebaja esitatud käekirjaekspertiisi akt, siis selle kulu summas 530,86 eurot peab kohus põhjendatuks jätta koguulatuses maksuhalduri kanda. Kui maksuhaldur oleks vastava kulu teinud haldusmenetluses, siis selline kulu väljamõistmisele ei kuuluks. Tõlkekulud, riigilõivu ning õigusabikulud jagab kohus aga proportsionaalselt kaebuse rahuldamisele.
  2. Kokku on esindajal õigusabiteenuse osutamiseks kulunud istungil osalemiseta 25,7 tundi, mida ei saa pidada vaidlust arvestades ülemäära ebamõistlikuks. Küll aga märgib kohus, et õigusteenust on muu hulgas osutanud ka K. K., kes ei ole kaebaja volitatud esindaja ning kohtu hinnangul ei saa pidada praegusel juhul põhjendatuks, et maksuhaldurilt mõistetaks välja ka menetlusega mitte seotud esindaja kulud, kes asja materjalidega advokaadibüroos tutvus. Samuti ei pea kohus koguulatuses põhjendatuks kaebuse koostamisele kulunud aega, kuivõrd kaebus kordab juba maksumenetluses esitatud väiteid. Sel põhjusel loeb kohus, et põhjendatud õigusabiteenuse osutamise ajakulu oli kokku 20 tundi, millele lisandub kohtuistungil osalemise aeg ja selle ettevalmistamise aeg 1,5 tunni ulatuses. Seega tuleb põhjendatud õigusabikuluks lugeda 3972,50 eurot (184*20+292,50), millele lisandub käibemaks 794,5 eurot. Kokku on põhjendatud õigusabikulu seega 4767 eurot.
  3. Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskuludena 3704,28 eurot, millest 427,5 eurot on riigilõiv, 530,86 eurot on ekspertiisitasu, 2717,19 eurot on õigusabikulud ning 28,73 eurot on tõlkekulud. (allkirjastatud digitaalselt) 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.